Misjonäre ajas Saarele muidugi mure meie hingekeste eest. Mannat tõid nad meile paberiga suuga enamaga paberiga. Hulk missioni, lehekesi ja traktaadikesi 100. iga päev meie peale maha. Teadagi maksuta. Hingekarja sõid oli mõlemast soost ja mõlemast võimsamas kirikust kuid saksa pogris nägin aina luterlasi. Need olid võrdlemisi kasinate keha dimensioonidega. Seevastu sünnitas üks vaimulik härra katoliiklaste seast oma ihu küllaga üldist sensatsiooni iseäranis laste hulgas, kes teda nähes õieti ei teadnud, kas suurt rõõmu või suurt kartust tunda. Minule lähenes juba esimesel päeval väga usaldust pakkuvalt üks õrna sooline hinge kohendaja protestantlikud usu vallast. Prillidega preili küpsemas eas, keda mina esialgses ennatuses mõneks saare valitsuse ametlikuks tegelaseks pidasin. Ta küsis õeliku lahkusega minu nime, rahvuse ja ameti ja vangistuse põhjuse järele ning tegi endale taskuraamatusse märkmeid. Kuuldes, keda mina oma Tenuntsiantideks arvan, muutus tema kristlik osavõtt minu kohta märksa jahedamaks. Ja lõpuks, kuuldes minu lootust peatselt maale pääseda vangutas ta kategooriliselt pead. Ei ta raisanud ainustki troosti sõna minusuguse musta patuse peale. Hiljem kuulsin teistelt kaaskannatajatelt, et see vaga neiu trüstimise asemel erilist meelehead tunneb just kinnipeetavate vabanemislootuste kõigutamisest iseäranis kui isik jätab temasse maailma lapse mulje. Aga ma kuulsin veel enam. Misjonäri kõrval pidavat vana prilliga veel reporteri ametit. Ta pääseb hotellis Ailandi kohtuaktidele ligi ning kirjutavad saare päeva sündmustest New Yorker say tungile sõnumeid. Ja õige. Järgmistel päevadel võisin nimetatud saksa lehest, mis oli saarel saadaval, rasvaste tähtedega ka oma nime ning armsa kristliku värvikorra alt oma süüdistuse asja lugeda. Ajakirjanik Eduard Vilde pogris kaks aastat vaimuhaige olnud meelsuselt anarhist ja nihilist. Tulin New Yorki nihilistliku nädalalehte asutama. Jättis naise ja lapsed koju maha ja tahab toimetaja Linda Jurman iga abielluda salgas kohtu ees oma abielu ära. Kohus oli üllatusest keeletu tagasisaatmine Euroopasse kindel, umbes nii ja nõnda edasi. Sepai piiga püüdis minule hiljemgi ligi tikkuda. Arvatavasti lootis ta minul rõhutud olekust endale hingejahutust saada. Ma avaldasin aga tema seltsi kohta nii selgesti igavuse märke, et ta minust viimaks ometi tusaselt võõrdus. Esimene päev lõpes õhtuga, mis vajutas mu hingesse sügavamad jäljed kui kõik muu, mis ma hommikust saadik olin näinud ning läbi elanud. Juba kella viie eel käsutati meid õhtusöögile ja tund aega hiljem ajas valvur meid vahekojast tubadesse. Klõpsti keerati pokri, uks väljast lukku. Nüüd tuikas meie elu äärmiselt hirmsas kitsikuses. 41 meest ruumis, mis oli magamisnaride arvu järgi määratud 12-le isikule, see oli tõesti liig liigtsiviliseeritud riigi kohta, kus Venemaa olude üle nii variserlikkust pead varistati. Nagu hiljem võisin jänkide ajakirjandusest lugeda. Ja ses tikutoosis ei istet, ei võimalust liikuda. Mõned väsinud istusid porisele põrandale. Mina ennast nii kaugele ei alandanud. Kes pinkidel aseme oli saanud, ei see sealt enam tõusnud. Kuidas siis sel kombel magamisega saab? Küsisin vanematelt saare elanik kudelt. Kuhu need lähevad, kellele sängisid, ei jätku, kuhugi ei lähe, vastati, istugu öö otsa pinkidel põrandal. Kas seda siis tõesti on sündinud? Mitu ööd juba sestsaadik, kui viimased laevad sisserändajaid nii ränka kaasa tõid? Aga kas ongi barbaarne? Seega ameerikalik? Ärgu teil sängist, külamees, nii kahju, olgu, kui ilma jääte. Võttis sakslane sõna ette, pärast liiga väga ei ehmuks. Tahan teid natuke ette valmistada. Sängist ei leia tee peale Kaher räpase ning nadise tekki midagi, mis sängi muidu sängiks teeb. Võite veel õnne tänada, kui naripõhjast oma kõige pehmemaga läbi ei valgu. Ei patju, ei linasid. Tundmatu toredus, siin. Noor austerlane, mahe ja tasane, oli käe kaastundlikult minu õlale pannud. Kas teate, sosistas ta. Ma nutsin siin paar esimest ööd nagu väike laps. Süda tahtis lõhkeda. Aga inimene harjub. Nüüd saan juba magada. Kuuendat päeva polema riideid seljast saanud, palitu padjaks peal. Kuuendat päeva naeris keegi, teised pole kuuendat nädalat oma riiete alust ihu näinud. Ma juhatan teile ühe nari, mis täna hommikul vabaks sai. Ilma teistele seda meeles oleks, puhus austerlane mulle pisut hiljem salamahti kõrva. Terve öö istuda on hirmus parem juba halval asemel pikutada. Vaadake see seal paremat kätt vastu akent. Kõige alumine. Tänan. Aga öelge mulle, kas meid igal õhtul juba kell kuus luku taha pannakse? Vahel ka juba kell viis. Ja see kestab hommikul kella kaheksani. Ja teie pole kõige selle olukorra vastu protesti tõstnud. Aga kes seda julgeb? Igaüks kardab oma asja ülemuse juures ära rikkuda või vähemalt kahjustada. Kõik tahavad ju maale pääseda, mitte häbiga Euroopasse tagasi minna. Mis asi teil siis on, kui küsida tohin? Oh, päris naeruväärne. Ma pole üksinda siin, vaid oma noorikuga. Mõlemad oleme natuke liiga noored sisserändamise valitsus ei usu, et oleme laulatatud, sest et meil laulatustähte kaasas ei ole. Minu naisel on New Yorgis ema kuid ka selle tunnistus, et meie seaduslikult paaris oleme, pole siiani mõjunud. Meid peetakse kodust plehku pannud armupaariks. Asi on kohtus praegu pooleli. Õhtu jooksul sain siis veel mõnegi kaasvangi kimbutamis lugu kuulda osalt austria noormehe, osalt väikese mõnusa sakslase suust. Seal oli alaealisi, kes ootasid päästjaid kaugematest linnadest kellel neist polnud Ameerikas vanemaid. Need pidid sugulase või tuttava käest ustava tunnistuse nõutama. Mis läbi need kohustusid nende eest, kuni nende 18. eluaastani igal tarvilikul viisil hoolt kandma. Seal oli üleealisi, keda vanaduse pärast ei tahetud sisse lasta. Ei aita veel midagi, et säärasel vanal on Ameerikast poegi või õde, kes teda häda eest lubab varjata. Tarvis on, et lubaja varaliselt ka küllalt kõrgel ja kindlal järjel seisaks. Sisselastavate vanadus on 60 aastaga piiratud. Kuid sellest piirist peetakse kinni vaid isiku kehalise lõbususe järgi. Nõrgavõitu isikute eest, kuigi nad märksa nooremad on, jääb uue maailma kitsas värav kinni. Meie hulgas oli aga keegi, kelle saatust teisel kujul mitte vähem dramaatiline ei olnud. Preislane Bertram reisib mineval aastal Wisconsini riigist, kus ta kaheksa aastat on asunud naise ja kolme lapsega kodumaale võõrsile. Mõne kuu pärast pöördub Ameerikasse tagasi. Tema lastest on üks viieaastane poeg sündinult pime. Seda ei lasta New Yorgis maale. Ja et vanemad teda merd ei visata siis on terve perekonna edasi reisimine takistatud. Bertrand tõendab, et ta olevat pimeda lapse sünnitähe Euroopasse sõites sisserändamisvalitsusele ära andnud kuid kantselei test seda ei leita. Nõnda tekib protsess, mis käib Ellizaylandil ja Washingtoni vahet ning kestab juba kolmat kuud. Isa vanima pojaga vindub meeste ema kahe noorema pojaga närtsinud naisteosakonnas. Ma nägin seda meest hiljem, vahel hingeollu satuvad, millest ta ise kord tähendas. Mu meelest on, kui peaksin siin kõik pihuks puruks peksma, mis mulle ette juhtub, siis vähemalt teaksin, et mind süü pärast siin kinni peetakse. Ma tahan ka kohe juurde lisada, kuidas Bertramite lugu lõpeb. Pes. Umbes nädal aega enne minu vabaks saamist tuleb pealinnast Saalomondlik kohtuotsus. Et Bertrami perekond kaheksa aastat järgemööda Ühendriikides on elanud tema pime poeg aga viis aastat vana, on siis ei või viimane Euroopas sündinud olla vaid Ameerikas. Järelikult tuleb Bertramid maale lasta. Ja selle tõe leidmiseks kulus ametikohtadel rohkem kui kaksteistkümmend nädalat ära. Meie jutupuhumine, mis umbes tund aega võis kestnud olla, pidi lõppema, sest nii kõnelemine kui ka kuulatamine muutusid piinaks. Ruumi täitis noaga lõigata leitsak täis uimastavat haisu segu, mis sundis mind käsi pea ümber lööma ja nihutas mulle tõsise kartuse ligidale, et mu aju korraga mõtlemast või süda tuksuma lakkab. Mõtte terveks ööks või koguni veel mitmeks ööks siia jääda omandas kohutavuse, mis ajas mu ihust värinad läbi, pigistas mu nahast külma higi välja. Kuid mu silmad jäid kuivaks. Nad põlesid, ainult nende ees hõljus punakas udu. Hädas nutta nagu austria noormees, seda ma ei saa. Seda hinge kergendust ma ei tunne. Ainult liigutus ja vaimustust tõstavad mu pisarate taevasse. Iga muu seesmine vapustus kõrvetab mind vaid kuiva tulega. Ja tundmus, mida praegu tundsin, andis mulle peaaegu aimu põrgutulest. Mind täitis viha, põlgus ja ära rääkimata kahjutunne enda ja oma kaaslaste jõuetuse üle. Korraga läks meie põrguvärav lahti ja kaks kuradit astusid sisse. Süsimustad ja hiiglasuured käes, kõlisesid neil ahelad kaenlas, kandsid teibaid. Nende valged koera hambad kumasid heledalt tumesiniste moka pundarde vahel. Nende tahma kõrvalised villpead heitsid tulevalgel salasinakat helki. Irvitades lasksid nad pilgu neetute kurvast lademikust üle käia. Nähtus mõjus minusse nii kopsatava üllatusega, et mu tuju kogu mu hingeline elevus sedamaid ümber lõi. Naerdes sirutasin käed mõlema saare saatana poole ja hüüdsin neile eesti keeles. Tere tulemast vastu. Nüüd oli kujutelm, mis mulle meie asukohast alateadlikult vaim oli tekkinud, tähtsalt täienenud. Põrgus ei puudunud enam kuradid. Mõlemad neegrid aga hakkasid meie koikusid alla laskma. Teibaga tõstsid nad ahela raudse sängi mehhanismi külge kinnitatud hammasrattale. Ja kuna nad ahelast rebisid, vajusid kõik kaksteistkümmend raudraami toll tollilt madalamale ning vahe üksikute raamide vahel laienes nii kaugele, et inimene lõpuks sisse mahtus pugema. Niipea, kui narid vajuma hakkasid, võtsid reflektandid nende lähedal seisu paika et parajal pilgul kuube või kübarat ihaldatud koikusse visata. Mis sai seega teistele puudutamatuks. Teadagi läksi tasemed Historilise õiguse põhjal enamasti vanade elanikude kätte tagasi. Uued ja kõige uuemad vaatasid õudsele istumisööle vastu. Ootamatul kombel sain noore austerlase poolt juhatatud, laseme täiesti ilma võitluseta ja ilma kärmema kinnipanemise ta kätte. Põhjused selgusid, mulle hakkab varsti. Esiteks oli raami põhja riie teise ääre küljest lahti kärisenud ja teiseks seisis raam lõõtsakujulisele metallist auruküttevärgile, mis paiknes aknal liiga lähedal. Vaevalt olin uus talvepalitu kägaras peal täies riides vilgakul asemel veerand tundi pikutanud, kui ihu hakkas higist nõretama. Mis muud, kui pealisriided maha. Et nende jaoks paika polnud, siis külje alla. Õhk aga tihenes selles voodite kärjes, mille kannudes kaksteistkümmend, inimest, ülestiku ja kõrvuti hinge tõmbasid iga minutiga lämmastavamaks higistavate ihude, iseäranis jalgade kibekas vänge hais kippus nina ja kurku ummistama. Juurde tuli veel, et paljud piipud osutasid tarvitades odavat ima ratta ameerika tubakat. Mul kadus peaaegu lootus selles katku atmosfääris hommikuni ellu jääda. Saatus härra Bertrami näol tahtis aga, et mina sellest katku koopast tänaseks, kui ka kaheks järgmiseks ööks välja sain. Preislane Bertram, eespool kõnes olnud pimeda lapse isa ning temaga ta vanim poeg ja kuusteistkümmend teist isikut olid voodite puudusel siiani toolidel pinkidel ja reisikohvritel istunud, mõned ka maas, paljal põrandal konutanud. Korraga tõusis Bertram üles ja hüüdis. Ei, vennad nii ei lähe. Kaks ööd olen juba istudes uneta mööda saatnud, nüüd tahan kere maha tõmmata, ma löön lärmi. Jälle õigi lärmi, hakkas rusikaga ukse pihta põrutama. Tema müristamisel polnud tükil ajal mingit tagajärge. Bertram aga ei lasknud ennast heidutada iga paari minuti takka bluunista uuesti ukse vastu, nii et vahekojad laiatasid. Viimaks kuuldus väljast samme ning mõru tusane hääl küsis ukse tagant. Mis meil vaja olevat. Seitse teistkümmend, inimest voodita, hüüdis Bertram ladusa inglise keeles vastu. Pomiseti midagi ja mindi ära. Vahekojas valitses jälle vaikus, kuid Bertrami andnud alla oma suurte farmeril rusikatega, alustas ta trummeldamist uuesti. Peatus oodates mõne minuti ja hakkas jälle otsast peale. Nüüd oli mõju juba pisut suurem, meie uks avati ja vaht kuulutas, et istujail tahetavat asemeid muretseda. Aga võta näpust, veerand tundi, pool tundi möödus, ei midagi. Bertrami vihase edasi põrutamise peale ilmus siis veel kord inimene seekord üks naisametnik, kes lubas sängisid otsida. Aga ilma nüüdki sõna oleks peetud. Kell lähenes juba 11-le, maja jäi vaikseks nagu haud. Nüüd ei teinud visa preislane müristamisel enam vahedki ta võmmi sust niikaua, kuni ilmusid kaks vihast punetavad vahti poriseva teatusega. Et voodita isikutele olevat magamisruum muretsetud välja kolijate seltsi heitsin minagi. Minu ainus kirglik ihaldus oli rohkem õhku. Ruttu kahmasin palitu, ülikonna, saapad ja oma paar reisi kompsu kätte ning järgnesin teistele öö riidesse sokkides. Riietumiseks ei jätnud ärritatud vahid nimelt aega. Karvasin uue ruumi senise ligidal olevat, kuid eksisin. Meid viidi mitmest koridorist läbi ja mitmest trepist üles. Oma ärevuses ja uimastuses ei pannud ma tähelegi, et teine vaht ühes vahekojas väikese ukse avas ja ladust mu seltsimeestele tekkisid, välja jagas. Mida need ise magamisruumi pidid kandma? Mina ilmusin sinna, mõlemad käsivarred kolinal kinni, ilmadekideta. Õige suur ja täiesti tühi saal. Kaks pikka rida raudseid, sange sees, võttis meid vastu. Silmasin kohe traatpõhjaga, voodid olid vaipadest ja kõigest muust riidekraamist lagedad ning pöördusin küsides teise vahi poole. See aga oli nüüd isiku leidnud, kelle peale ta oma viha välja võis kallata. Kas sa siis pime oled? Turtsus ta mulle saksa keeli vastu, teised võtavad tekid ja sina jooksed suisa mööda. Nii leplik ja allaandlik, kui ma loomuse poolest ka olen. Aga see häbematus ajas mul siiski kopsu üle maksa. Iseäranis haavas mind tema upsakas sinatamine. Ma viskasin käed voodi peale tühjaks, astusin talle nina alla ja hüüdsin. Kuulge mees, teie võite ennast küll vangivahiks pidada, aga pidage meeles, et meie mitte teie vangid pole hoolimata teie lukustatud ustest. Teil pole mitte kurjategijatega tegemist, vaid ausate reisijatega. Ja nüüd minge ja tooge mulle tekid voodisse. Oleks ta sõnakestki vastu lausunud. Neil on nimelt, nagu ma hiljem kuulsin, ülemuse poolt kõva käsk immigrantidega inimlikult ümber käia. Mees tõi mulle isevaibad. Ta virutas nad küll üle ukse põrandale, aga trepist üles ja paarist vahekojast läbi oli ta nad ikka pidanud tassima. Ja edaspidi hoidus ta minuga Bertramiga ja teiste lõuameestega meie osakonnas riidu. Norimast. Õhk kuues avaras magamisruumis oli võrdlemisi rahuldav. Ka meeldis mulle, et voodid nii roostetanud räbalad, kui nad olid kobaras ülestiku ei seisnud vaid ridamisi üksteise kõrval. Kuid Me olime saunast jääkeldrisse sattunud. Ruum oli soojendamata. Kas kogemata või meelega jätsid talitajad meie soendustorudesse auru laskmata täies riides palitud peal üks külje all, teine peal. Nõnda saatsime öö mööda ja ärkasime hommikul lõdisedes. Kahel järgmisel ööl magasime teises ruumis, mis oli meie päris korterile ligemal. Seda ruumi pidime hiina kulidega jagama. Neid oli umbes 20 meest, kõik noored mõnede peali modernselt põetud suurem osa kandis patsi, kuid päeval mitte ripatšina seljal, vaid ümber pea seotult ja mütsi alla varjatult. Rahvuslikku riiet polnud ühelgi ümber. Ihukatete poolest sarnanesid nad täiesti teistele töölistele. Et hiinlaste sisserändamine Ühendriikidesse eranditult on keelatud, siis oli meile mõistatuseks, kuidas nad siia olid sattunud. Seletust ei võinud nad meile anda, sest nii palju ei mõistnud ükski neist võõraid keeli. Silma torkas meile nende suur muretus, nende lakkamatut lõbutuju. Nad madistasid ühte lugu magusat juttu puhuda, kõhistasid tasa ja mõõdukalt naerda. Mängisid pinkidel väikesi hiina õnnemänge, näitasid asjakesi hüpitades oma käte väledust ning keerasid suure osavusega mustast tubakast Plotskisid. Neile Aasia tööorjadele näis Ellizaylandi elu päris pidu elu olevat. Vist polnud nad kunagi nii heades ruumides elanud nii korralikel asemel maganud nii maitsvat toitu söönud. Tähele panime veel, et nad kohe vagusaks jäid, kui märkasid, et kaaselanikud tahtsid magama jääda. Ning hommikuti ei rikkunud ärkvelolijad magavate naabrite rahu. Enne kui vaht teibaga. Viimaseid tuli üles torkima. Neljandal õhtul nõutasin endale teise klassiruumis muidugi samas, kus ma algusest peale päeval elasin une asemel. Selleks olid mul tungivad, õigemini hammustavad põhjused. Kolmanda klassi vaipade seest olin särki saanud teatavaid sügelemist tekitavaid mammukesi. Jumal teab, missugune itaallane, kraatlane või juut nad mulle pärandiks oli jätnud. Leitud uuel voodil ei puudunud terve põhi. Ka seisis ta sündsamas paigas kui endine aknast ja aurutorustikes eemal. Minuga ühes said nüüd ka mõlemat Bertramid siia sängid sest meie korterist oli elanike välja lastud.