Nüüd, kus minu võidulootused jälle kerkima lõid, hakkasin pokri eluga ajuti üsna leppima. Kaaslaste õnnetusi ja äpardusi lood nende käsitsemine, ülemuse poolt, meid ümbritsevate häda ja häbiolude nähtavale tulevad uued küljed. Kõik see kutsus minus huvi, tundeid esile. Elasin romaani ainete laos, vahel torkaski mõte pähe hakata pisarate saarelt mõne romaani või draamakomöödia või tragikomöödia tarvis ehituskive koguma. Seal oli näiteks meie maja isa Müller oma kurva looga. Kahe aasta eest oli ta põgenejana New Yorki tulnud. Põgenema sundis teda ta perekond, naine ja kaks poega. Mülleril oli tüüringis väike vabrik, kiuslik ja riiakas naine, kes teda vihkab. Seda enam vihkab, et vanaldane mees hingeliste põrutuste tagajärjel suguvõimetuks on saanud. See naine käib temale alalõpmata peale, et andku vabrik poegade kätte. Vana mingu minema, on ema ja poegade igapäevane kiuslik nõue. Lõtk, pehme, hingeline vana mees, alistubki viimaks vabriku ja kõik muu vara laseb ta ametlikult poegade nimele kirjutada. Enesele võtab ainult 1000 marka ja rändab sellega murtud südamel Ameerikasse välja. Ühes New Yorgi äris leiab ta raamatupidaja koha ühe vanema leseemanda juures, kes talle kodumaalt tuttav on. Korteri. Juba aasta pärast on pojad tüüringis vabrikuga valmis. Pankrot käes. Hooletus, oskamatus kriiskav elu ema osavõtul kaevasid neile hauanüüd, on pill pinu taga torutoa taga ära kihutatud, vanamehelt nurutakse, abi ei anna. Emagi on sunnitud teenistust võtma. Poegadest toitjat ei ole. Ja nüüd teeb see naine oma vihas nurjatu tüki. Ta tõstab ameerika konsuli kaudu mehe peale New Yorgis kaebuse. See olevat tema maha ja ainelises hädasi jätnud ning elavat Ameerikast teise naisega laulatamata abielu. Müller ja tema korteri perenaine proua Fischer võetakse New Yorgis vangi ja tassitakse Ellise saarele kus mõlemad tagasisaatmisele mõistetakse. Nad kaebavad edasi ja võtavad advokaadi. Kuid millega selgeks teha, et nad kokku pole elanud. Millega üle ookeani selgeks teha, et Müller sunnitud oli oma perekonnast lahku minema. Kohus käib seadusetähe järgi ja see on nii ühes kui teises asjas Mülleri vastu. Ainult Ameerika kodanikud võivad karistust kartmata New Yorgi osariigi teise sooliikmega laulatamata ühes korteris elada. Siin elavale välismaa kodanikule keelavad seda aga sisserändamisseadused ja määramata kõlvatu elu pärast deporteerimisele. Ameerika moraal välismaalastele, mitte omadele inimestele. Neil olgu vabadus. Ärasaatmiskaristuse alla ei lange sa kui võõras, ainult sel puhul mitte. Kui sa rohkem kui kolm aastat Ameerikas oled elanud, sest siis on lootust, et hakkatsiinseks kodanikuks. Seks läheb New Yorgi osariigis üldse viis aastat siin asumist tarvis. Selle määrusega saab aga asi veel pöörasemaks. Sa rikud Ameerika moraali, kui elad enne kolme aastat konkubinaadis ja sa ei riku Ameerika moraali mitte enam kui teed seda pärast kolme asumisaastat. Kust võis vaene Maksim Gorki seda üpris muinasjutulist vahetegemis peenust aimata minnes oma laulatamata naisega suurele vabaduste isamaale, kus nende uksed suleti? Ja kust võisid seda teada isand Müller ja emand Fishergi kelle kohta ma nalja suurenduseks nimetamata ei taha jätta, et esimene on 58 aastat ja viimane ligi 60 aastat vana. Mülleri protsess lõppes sellega, et mõlemad elatanud kaebealused nädal aega peale minu vallandumist Saksamaale tagasi saadeti. Ma kuulsin seda oma advokaadilt, kes juhtumisi ka nende advokaat oli olnud. Paljude teiste seas tõstab ka see lugu valgus ette, mäherdust osa etendab emigratsiooniasjanduses praeguse brutaalse ja tähetäpse süsteemi tõttu salakaebamine. Iga vastane ja vihamees võib sulle sõrmedest imetud valedega õnnetuse kaela saata. Ja see ei maksa tal rohkem kui poognakese paberit, ümbriku ja kirjamargi. Oma õiget nimegi pole tal tarvis üle kriipseldatud nurjatusele alla kirjutada. Selle järele keegi kuulama ei lähe. Ellizaylandi tarvitses sinu peale tõstetud süüdistusi mitte tõeks teha. Sina pead oma süütuse tõeks tegema. Äpardub see sul, mine võta ookeani tagant tunnistajad kinni. Kuna sa ise pealegi seotud kätega vanguled, siis tõugatakse sind külma õla kehitusega merre tagasi. Tenunud seatsioonidele igasugustele vale kaebustele on uksed ja aknad avatud. Presidendi ja valitsuse pailapse Williamsi vägivaldne süsteem sugutab ja kasvatab otse sihilikult neid mürgitaimi. Sisserändajaid vedavate laevadel peetakse pealegi nuuskureid, kes teekonna jooksul reisijate kohta tähelepanekuid korjavad, et neid tasu eest emigratsiooni politseile tarvitada anda. Noori naisterahvaid, iseäranis, kui nad on jumekas, pitsitatakse Ameerika moraali eest väriseva saare kohtus tublisti. Juba laeva nuuskurid hakkavad säärast silmas pidama tema käitumist meeste suhtes tähele panema. On seesuguse üksi reisiva neiu tuttav Ameerika pinnal poissmees või leskmees siis järguda, lootku maale pääseda. Ainult perekonda võib ta minna, muidu pööraku teeots tagasi ilmutab keegi neiu, aga et teda kuulsal vabaduse maal kallike ootab siis ei lasta teda enne saarelt ära, kui ta viimasega sealsamas baari on laulatatud. Küsimata, kas neil pesa ja perekonna rajamiseks jõudu on ja kas nad teineteist hingeliselt ka sedavõrd tunnevad, et tähtsat sammu kohe riskeerida. Võida muidugi sunnitakse ka poissmeest, kes endal Ameerikas mõrsja ütleb, olevat viimasega sedamaid abielluma. Laulatus toiming iseenesest on lühike ja lihtlabane. Täida trükitud formular, mis viis dollarit maksab ettemääratud teadetega ära. Vali endale laulatajaks kas perekonnaseisuametnik või kirikuõpetaja. Üks tunnistaja antakse sulle saare ametlikkude seast ja 10 minutiga oled abielus? Niisama kähku läheb asi ka muidu normaaloludel. Ei ole siin pruutpaaride nimed, raekoja ega perekonna kohtuuksel rippus, ei öelda neid kirikus maha. Mingu aga ostetud abielulitsentsiga ametniku või vaimuliku juurde ja ilma pikema tseremooniate tehakse nad ära. Mis nüüd Ellis Ailandisse puutub? Siis on säärase vägivaldse paari plaksimise eetiline kõlbmatus silmapaistev. Inimene seatakse alternatiivi ette. Abiellu või mine tagasi. See on kupeldamine in optima forma parimal kujul. Teadagi, et sisserändajate hulgast tabatakse ka isikuid, kes seaduse mõttes tõesti kuritahtlikult oma abielusidemed katkestanud. Nõnda toodi ühel päeval kaks saksa emandat Saarele, kes oma meeste juurest armukeste Gazas punumaalid pannud teine koguni kahe väikese lapsega. Nende lugu tihenesin õigeks tragikomöödiaks. Kuna nende laulatatud mehed teises linnas töötasid, olid nad kodus kõik majakraami kallikeste nõuandel maha müünud ja raha ning kaasavõetud asjade laevakviitungid teel viimaste kätte usaldanud. New Yorgi sadamas lasti nüüd mõlemad mehed kui teise kajuti reisijad, kelle kohta mingit kahtlust ei olnud takistamata maale, kuna naised kui ilma teise pooleta sisserändajad sellekohase kahtluse paragrahvi põhjal Jaama Saarele inkvisitsiooni alla toimetati. Armukesed kadusid raha ja kraamiga jäljetult. Otsima neid ei hakatud, sest emandad ei tohtinud neist komisjoni ees hingatagi. Komisjonile luiskasime nii palju ette, et me enam isegi ei tea, kuidas meie lugu õieti on. Seletasid mõlemad pisarate tagant naerdes. Minust jäid nad saarele maha. Küllap nad vaesekesed nüüd juba, kui kahetsevad, Magdaleenas jälle kodukohas viibivad. Kuid kes teab, mäherdune kurbmäng, neid seal ootussaarel oli veel üks hollandi preili, kes oma peigmehe kutsel ning kulul Ameerikasse tuli. Mõne päeva pärast toodi peigmees vangina saarele ja pandi kelmide jaoskonda. Neiu ema oli ülemusele telegrafeerinud, et tütre peigmehel olevat Euroopas naine ja lapsed ning nõudis tütre tagasisaatmist, mis nõue pärast mind vististi ka täideti. Peigmees langes kuulu järgi süüdistuse põhjal, et ta neiu kõlvatuks otstarbeks siia oli kutsunud Ameerika kohtumõistmise alla. See mees oleks ennast taga oma endisest abielust võinud vabastada, kui ta ettevaatlikum oleks olnud ja kui tal tarvilik nodi poleks puudunud. Ameerika abieluseadustel on nimelt iseäranis jõukamate tarvis väga lahedad tagauksed. Tahad siin oma naisest või oma mehest kergesti lahti saada, siis ela kuus kuud Nevada või üks aasta Lõuna-Dakota osariigis ära ja sa oled eesmärgil. Sul ei tarvitse aga tervet aega neis pool tühjades poolmetsikuid mais eladagi. Aitab, kui sa endal seal nii kaua vaid korteri pead siis tühistab kohus su abielu. Muidugi maksab kohtule ja maksad advokaadile, kes su asja seadusevormide järgi juhib. Säärase tagauksetarvitajaid on siis ka õige palju. Ja Renos Nevada tähtsamas linnakeses elutseb alati perekas abielulahutajate asundus, kelle ülalpidamisest linn ja maa endile tulu lüpsavad. Saatus tahtis, et mina, ka Ellizaylandi haigemaja pidin tundma õppima. Kõikuv öine temperatuur eluruumis tõi mulle külmetamise tagajärjel raske palaviku ja kurguhaiguse. Lõdisedes andsin enese ühel hommikul haigena tohtrile üles. Ta proovis minu ihu soojust ning vere tuksumist ja võttis mu kohe kaasa. Aga kui ma sellest järeldasin, et mind nüüd otseteed hospidali viiakse, siis eksisin oma käsi kompsud, pidin ühes võtma. Nendega pandi mind ühte kantseleisse ootama. Seal pidin oma asjadele trükitud sedelit külge kinnitama. Oma raha, uuri ja muud väärtasjad ära andma laeva ja iseenese nime ning oma New Yorgi tuttavate aadressi teada andma mis saare isandatel juba ammugi mitmendat ja mitmendat korda kirja pandud. Pärast pikka ootamist juhiti mind teise ruumi. Ka see polnud veel haigla. Siin taheti alles veel põhjalikult järele uurida, kas ma tõesti haige olen. Suur trobikond ihualasti mehi, kelle kallal mitu arsti oma instrumentidega toimetasid, täitis tuba. Ka siin lasti mind oodata, ehk mu näos küll lugeda võidi, et ma ära nõrkimisest enam kaugel ei ole. Viimaks ometi pisteti mulle pisuke soojamõõtja keele alla ja leiti mõne aja pärast, et ma haigust mitte tõesti ei simuleeris. Kuid sellega polnud ma veel ammugi haiglas. Pidin kantseleist oma kompsud võtma, pidin nendega veel ühest kantseleist läbi käima. Pidin nad kuhugi hoiukohta tassima ning siis pikema teekonna läbi vahekodade ja õuede ära käima. Nüüd olin küll hospidalis, aga veel mitte sängis. Veel oli oodata, veel oli kirjutada. Ligi kolmveerand tundi kulus, enne, kui ma ühest võre aknast sedelikese sain, mis mulle haigemaja avas ning põdemispaiga määras. Oma riided pidin viimase hilbuni ära andma ja pärast vannitamist pikka hospidali särgi kui ainsa ihukate selga tõmbama. Vene bürokratism. Ma andestan sulle palju, sest jänkide oma ületab su kõrge rekordiga. Haigemaja sisseseade ja kord oli kõigiti laitmatu. Piinlik puhtus valitses kõikjal. Voodi oli avar ja pehme õhk hea. Sügav rahu võttis mu hellalt rüppe. Ruum oli kahesandiga teises puhkaskigi noor hispaanlane, kelle must pea mulle vastu hiilgas, nagu kivis tomp lumivalgelt padjalt. Siin lamab siis meie anarhist, naeratas haigemaja peatohter, kui ta mind esimest korda tuli vaatama. Ja lõdisesin talle vastu ning üsna mõistlik, et mind just hispaanlastega ühte tuppa on pandud. Küll see mind mõistab. Ärge haigemajas rumalusi hakake tegema, jumal hoidku. Ning tohter andis mu mustaverd naabrile sõbraliku laksu paljale reiele. Haiguse aeg oli mulle õnneaeg saare elu hinge rõhuvas õuduses. Minu naine ja üks tuttav käisid mind päeva tagant vaatamas. Ajalehti anti mulle ajaviiteks lugeda. Üks saksa rahvusest velsker käis minuga õhtuti juttu vestmas. Küll aga leidsin tervenedes toidu liiga vähese olevat. Kolm korda päevas klaas külma, piimasaiaga lõuna ja õhtu üks või kaks külma muna ning keeld sängist väljas viibida. See tülitas mind lõpuks aga selle magusa rahu eest, mis mind terve päeva kaisutas ja selle kosutava puhkuse eest, mida pehme säng ja puhas õhk mulle öösiti pakkusid. Võisin sellegagi leppida et maaga vaikses haigemajas Ameerika inimeste lõksu kõledusi ei unustaks. Selle eest oli siiski hoolt kantud. Ühel ööl kukutas üks türklane enesehaigla aknast välja ja koristati purustatud pealuuga kõnnitee kividelt. Ma ei kuulnud tema kohta midagi ligemat. Asja peeti salajas, kuid ma ei väärata vist oletamisega, et mees läks haiglase hirmu pärast surma. Kes seletas säärasele umbkeelsele, mispärast teda vangis peeti. Ta tuli vägivallamaalt ja leidis siin jälle vägivalla eest. Nagu ametnikudele vastu punnib. Väike-venelanegi võis ta mõelda. Jumal teab, mis sinuga tehakse. Kui kaua sind siin hallitada lastakse? Haigemajas nägi ta aknad trellideta olevat välja siis parem enese kui teiste käe läbi. Enesetapmised pole Ellise saarel mitte haruldased. Ka äkilisi vaimuhaigeks, jäämisi, hirmu ja ahastuse tagajärjel tuleb ette samuti meeleheitlikke põgenemiskatseid. Velsker jutustas mulle ühest itaallasest, kes oli toona saarelt maale püüdnud ujuda. Haigemaja aknast lasknud enesesärgist tehtud köidikud mööda öösel alla. Tema kadumist märgatud, kui ta juba meres olnud. Rahulikult lastud teda kalda poole ujuda. Telefoneeritud ainult mandri politseile. Kui väsinud ujuja parajasti pärale jõudnud sirgunud politsei käed talle aidates vastu. Paar tundi hiljem olnud ta jälle ahastuse saarel. Kui ma viie päeva pärast tervena jälle endisesse korterisse ümber asusin, leidsin sealt 23 Faltsi pillimehe asemel 29 EEST. Uus laev oli veel kuus meest juurde toonud. Esimene salkunud ajas oma asja nüüd advokaadiga ja võitis. Võidi ära näidata, et mehed peale muusikategemise enamasti kõika mõnd käsitööd või muud ametit mõistavad. Nii et ameerika ülemusel nende nälga jäämist karta ei tarvitse. Säravate nägudega kobiseda, õnnelikud muusika ja luulevennad maale. Nende vabanemine andis ka kuuele juurde tulnule lootust. Viis meest saidki aegamööda maale, ainult ühte hoiti tagasi. See oli vanaldane ja natuke kumera kuklaga. Ei aidanud midagi, et ta paari aasta eest juba kord Ameerikas oli olnud ja et juhtumisi seesamaarst, kes mehe praegu vigaseks tunnistas, ta tol korral takistuseta läbi oli lasknud. Muusikand mõisteti tagasisaatmisele ja toimetati nii kähku laevale, et ta edasikaebamise õigust vist kasutadagi saanud. Vihaselt ähvardas ta Kanada kaudu varsti tagasi tulla. Sealne värav olevat lahedam. Uutest vangidest torkas mulle veel silma üks inglise ema kahe peaaegu täiskasvanud pojaga, kellest noorem oli lollakas. Mõlemad noormehed elasid meie kambris. Ema nägin söögisaalis. Isa pidi oleme Ameerikas. Mõne päeva pärast kuulsin, kuidas see pealtnäha jõukas perekond pooleks rebiti. Vanem poeg tohtis Maale isa juurde minna. Emal lollaka pojaga sunniti Inglismaale tagasi minema. Mainin lõpuks kriminaalosakonnast üht saksa pangaametnikku, kes jutustas mulle oma loo. Ta oli New Yorgis pikemat aega kohata olnud ja viimaks haigeks jäänud. Hospidalis põetati teda küll kui maksujõuetud hinnata. Aga niipea, kui ta terveks sai, toodi mees vangina Ellise saarele, kus teda ootas deporteerimis otsus. Vist oletati, et tema teenistuseta olek võib veel kaua kesta ja et mees seetõttu võiks kurjale teele sattuda. Kes Ameerika kapitali enam ei jõua, orjata või ülearuseks osutub. See lendab välja vanderpiltide ja Rockefelleri paradiisist. Mitte ainult teadmine, et väljas minu vabastamiseks mõjusalt töötati vaid ilusamaks minevat kevadeilmad aitasid mu vangipõlve kergendada. Ikka sagedamini lasti meid jaama peahoone päratu avarale lamp katusele jalutama, kust me endile New Yorgi reidi ja sadama suurepärase panoraami imetlemisest, meelejahutust ja hingelahutus tammutasime. Karastav ookeaniõhk rahustas märatsevad närve. Haljaks löövad rannasiilud, lohutasid tuhmiks läinud pilku. Päikeserõõmsam säravoogude heljuval peeglil heitis südamete hämariku elustavat paistet. See jalutamine katuse siledal Telliskivipõrandal puhkab istumine sinna paigutatud roheliste laiapinkidel või unele vahtimine rinnuli üle veere Lasilate alla voogudesse laskis mind tunniks või paariks mõndagi unustada, mida see punane katusepõrand enda all varjas. Neljateistkümnenda aprilli hilisel hommikul hüüti mind kõnetundi oma külalist vastu võtma. Minu naine ootas mind. Mis sa siis veel siin teed? Sa oled juba eilsest saadik vaba. Vaba, ma ei tea sellest midagi. Imelik, siin on mister Peikoni eilne Telegram Washingtonist. Töö ja kaubanduse sekretärilt läks praegu käsk emigratsiooni valitsusele minu klient sedamaid maale lasta. Ma eeldasin, et ministri otsus sinule kohe teada antakse. Aga sellega polnud saare härradel ruttu. Nad hakkasid alles Kõsama, kui minu teinepool advokaadi Telegrami kantseleide ette näitas ja oma võõrastust avaldas, et vabaks mõistetud inimest ligipäev kauem kinni peetakse, kui õigus lubab. Lõpptoiming läks nüüd võrdlemisi ruttu. Kohtugeja komissariga polnud mul enam tegemist. Maale laskmisotsust mulle ette ei loetud. Kirjutati ainult mu, lähen aadress üles, anti mu raha hoiukohast tagasi ja vangikoja väravad avanesid mulle auruvenest, mis mind ruttu New Yorgi poole kandis. Heitsin veel pikema tumma neede pilgu jänkide hirmu lossi Matsakale müüristlikule. Siis pöörasin silmad nende hiigellinna määratule luulelagedusele vastu. Oma advokaadilt kuulsin järgmisel päeval Ameerika abielu seaduste kohta midagi, mis mul saarel kogutud teadmistest juba isegi tuttav oli. Ma olin maale pääsenud, sest et minu peale tõstetud salasüüdistused vaimuhaigusest ja anarhismist peale kuni perekonna kuritahtliku maha jätmiseni sihilikeks laimdusteks tunnistati. Minu endise abielu maksumusetus, minu koduriigis sai mõlemas kohtuinstantsis selgeks. Mul oli aga nõu olnud oma praegust vabaabielu Ameerikas. Kui ma siia kestvalt elama peaksin jääma tsiviillaulatuse teel legaliseerida sest Inglismaa kõrval on Ameerika praegu ainus maa, kus kahte vene alamat üldse tsiviilabiellu laulatatakse. Selle kavatsuse võin aga nagu advokaat mulle seletas, alles siis teostada, kui ma oma esimese abieluga Saksamaal lahutamise või tühistamise teel lasen kustutada. Või kui ma tahan, Nevada või Lõuna-Dakota osariigis kustunuks elan. Mul on nõu esimest teed valida, kui kukrusse kulude katteks korjandust koguneb. Sinnamaani ei tohi ma, kui välismaalane New Yorgi osariigis siinsete seaduste keelul oma abikaasaga ühes elada. Kummalgi peab olema omaette elamu. Muidugi täidame seda moraaliseadust, mida paljudes Ameerika ja väga paljudes Euroopa riikides ei tunta täpselt ning leiame ta üsna romantilise olevat. Et ma ameerika oludega ei suutnud sõbruneda, siis hakkasin naisele juba veerandi aasta pärast peale käima, et ta jätaks oma toimetaja koha ja tuleks minuga Euroopasse tagasi. Ta nõustuski viimaks appi tulid, õnneks veel väikesed arusaamatused tema ja uue, ilma osaühingu juhatuse vahel. Suve lõpul 1911 pöörasime Ühendriikidele selja ja reisisime Taanimaa pealinna kus olime paremini juba ühe aasta oma immigrandi põlvest veetnud.