On üks küsimus ja seda on mult ka sageli küsitud. Kuidas ma sain tuttavaksväärseim lub. Ega keegi ei kahtle selles, et ma teda tunnen. Üksikasjad, mida olen kogunud selle jahmatamapaneva mehe kohta. Minu esitatud ümberlükkamatud faktid, tõlgendus, mille olen andnud teatavatele seikadele, millest on näha olnud vaideid väline külg, reetmata nende salapõhjusi või nähtamatute masinavärki. Kõik see kinnitab, kui mitte väga lähedasi suhteid selle muudaks võimatuks rännu pani enda elu siis vähemasti sõbralikku vahekorda ja korduvaid südame puistamisi. Ent kuidas sain ma temaga tuttavaks, kust sain selle au olla temakistoriograafiks miks just mina ja ei keegi teine? Vastus on lihtne. Ainuüksi juhus tegi valiku, milles minul ei ole mingit osa. Juhus oli viinud mind tema teele. Juhuse tõttu olin segatud ühte tema kõige kummalisemad ja salapärasemat seiklusse. Juhuse tõttu osutusin tegelaseks tema imelise käe all lavastatud draamas segaduses ja keerulises ootamatult sündmusterohkes draamas, nii et olen omamoodi kimbatuses, alustades selle kirjapanemist. Esimene vaatus toimub kurikuulsal ööl 22. ja 23. juuni vahel millest on nii palju räägitud. Ja mina omalt poolt ütlen seda otsekohe. Omistan oma piisavalt ebanormaalse käitumise sel ööl erilisele hingeseisundile, mis mul oli. Koju jõudes olin tuttavatega õhtust söönud kas käedri restoranis ja kogu õhtu vältel, sellal kui me suitsetasime ja mustlasorkester mängis melanhoolselt valsse. Rääkisime ainult kuritegudest ja vargustest saladuslikelt hirmuäratavate intriigidest. See on alati halb ettevalmistusöiseks uneks. Sant Martaanid läksid ära autoga randas põi, kütkestav ja muretu tas põhi, kes kuue kuu pärast nii traagiliselt on Maroko rindel. Surma sai randa Spria, mina astusime jalgsi läbi pimeda ja sooja õhtu. Kui me jõudsime väikese maja ette, Mayo pulbaril, kus ma juba aasta otsa elasin, küsis ta minult. Kas te kunagi ei karda, milline mõttepagan võtaks. Majake on nii üksildane, naabreid ei ole. Tühermaa ümberringi tõepoolest maha ei ole, argpüks, aga ometi olete teiega lõbus? Ai, ütlesin seda vaid möödaminnes. Martha, neid avaldasid mulle mõju oma röövlilugudega. Võtsin taskust võtme ja tegin ukse lahti. Pomisesin Antruannan unustanud küünla põlema panna ja siis tuli mul meelde. Anthony ei olnud, olin talle natuke puhkust andnud. Sedamaid tundusid mulle pimedus ja vaikus ebameeldivad. Läksin üles oma tuppa käsikaudu kobades võimalikult ruttu ja vastupidiselt oma harjumusele keerasin ukse lukku ja lükkasin rivi ette. Siis panin küünla põlema. Küünlaleek andis mulle rahu tagasi. Siiski võtsin kabuurist oma revolvri suure laskeulatusega revolvri ja panin selle voodi kõrvale. See ettevaatusabinõu rahustas mind lõplikult. Heitsin pikali ja nagu tavaliselt, et unts ajada, võtsin öölaualt raamatu, mis mind seal igal õhtul ootas. Olin väga hämmastunud. Paberinoa asemel, mille oli neile raamatu vahele pannud oli ümbrik pitseeritud viie punase pitseriga. Haarasin selle erutatult. Adressaadiks oli minuni myya, lisaks märkus kiire. Kiri kiri minu nimele. Kes oli võinud selle sinna panna. Rebisin selle veidi närviliselt katskija, lugesin sellest hetkest peale, mil olete selle kirja avanud, juhtugu, mis tahes, mida te iganes kuulete. Ärge end liigutage, ärge tehke ühtegi risti, ärge karjatage, muidu olete kadunud. Ka mina pole argpüks ja nagu iga inimene oskan ma käituda tõelise ohu korral. Võin naeratada fantastiliste ohtude puhul, mis ületavad meie kujutlusvõime. Ent omakorda on mu hingeseisund, oli ebanormaalne, olin palju kergemini mõjutatav, närvid olid pingul. Liiatigi kas polnud kõiges selles midagi häirivat, seletamatut, mis oleks ka kõige hulljulgema inimese hinges kõhklusi tekitanud. Mu sõrmed surusid palavikuliselt paberilehte ja silmad libisesid ikka ja jälle üle Fardavatel lausete. Ärge tehke ühtegi žesti. Ärge karjatage, muidu olete kadunud. No kuulge, mõtlesin ma seal, mingi nali, totter farss ja pidin peaaegu naerma hakkama. Tahtsin isegi naerda valju häälega. Mis mind selles takistas? Mis ebamäärane hirm surus kinni mu kõri. Ent milleks võidelda sedasorti autosugestiooni vastu, mis on sageli mõjuvam kõige kindlamatest faktidest. Tuli vaid silmad sulgeda. Ma sulgesin silmad. Samal hetkel kostis vaikuses kerge müra siis praksatus. Ja see tuli minu arvates suurest toast, kuhu olin seadnud oma töökabinetti, milles ta mind lahutas vaid eestuba. Tõelise ohu liginemise erutas mind ja mul oli tunne, et ma tõusen kohe üles, haaran revolvri ja torman töötuppa. Ma ei tõusnud üles. Minu vastas, vasakpoolse akna ees oli kardin liikunud. Polnud mingit kahtlust, kardin oli liikunud. Ta liikus veelgi. Ja ma nägin, nägin päris selgelt, et kardinate ja akna ülikitsukeses vahemikus oli inimene, kelle kehakuju ei lasknud riidel sirgelt alla langeda. Ja see olend nägiga mind päris kindlasti mägi läbi väga hõreda riide koe. Siis ma mõistsin kõik. Sel ajal, kui teised viisid minemast saagi, oli tema ülesandeks mind vaos hoida tõusta üles haarata revolver, võimatu. Ta oli seal vähimagi liigutuse Vähimagi hääle puhul olen ma kadunud. Tugev hoop, panime värisema, sellele järgnesid kahe ja kolme kaupa väikesed löögid, just nagu oleks löödud haamriga kihtide pihta, kus tagasi põrkas. Või nii ma vähemasti kujutlesin oma mõtete virvarris. Ja siis ristusid uued mürad, tõeline lärm, mis tõendas, et tunti ennast täiesti vabalt ja tegutseti täie kindlusega. Neil oli õigus, ma ei liigutanud. Oli see argus? Ei, pigem oli see masendus, absoluutne võimetus liigutada sõrmeotsagi ent ka arukus, sest milleks võidelda? Selle mehe taga on 10 teist, kes tuleksid tema kutse peale. Kas ma hakkan riskima oma eluga, et päästa paar vaipa ja mõned pisiasjad? Ja see piin kestis öö läbi? Väljakannatamatu piin, kohutav hirm. Müra oli lakanud, aga mina ootasin vahetpidamata, et see algab uuesti. Ja mees, mees, kes mind valvas, relv käes. Ma ei pööranud temalt oma hirmunud pilku, mu süda tagus laut ja terve keha oli higist märg. Ja äkki valdas mind kirjeldamatu vabanemistunne. Vulvarite mööda tuli piimavanker, mille mürinat oma hästi tundsin. Ning samal hetkel tajusin, et koiduvalgus libises suletud luukide vahelt sisse ja et väljas segunes päevavalgus pimedusega. Ja valgus tungis tuppa ja veel sõidukeid veeres mööda. Ja kõik öised viirastused haihtusid. Siis libistasin käe laua poole aega mööda ja salamahti vastase liikunud midagi. Fikseerisime silmadega kardinavoidi täpse koha, kuhu tuli sihtida. Arvutasin välja, kui palju liigutusi pean tegema. Siis kahmasin kähku revolvri ja tulistasin. Hüppasin kergendus riietusega voodist välja ja tormasin kardina juurde. Riides oli auk. Aknas oli auk. Mis puutub mehesse, siis teda ma ei tabanud. Sel lihtsal põhjusel, et seal ei olnud mitte kedagi mitte kedagi. Nõnda oli siis mind hüpnatiseerinud kardinavolt sel ajal kurjategijad maruvihaselt hooge, mida miski poleks suutnud peatada. Keerasin võtit, lukuaugus, tegin ukse lahti. Läksin läbi eestoa, tegin teise ukse lahti ja tormasin töötuppa. Ent jahmatus naelutas mind lävele, olin oimetu, ahmisin õhku, olin veelgi rohkem üllatunud kui mehe puudumise üle. Midagi ei olnud kadunud. Kõik asjad, mis minu oletuste kohaselt olid ära viidud mööbel, maalid, vanad sametist ja siidist eesriided. Kõik olid omal kohal. Arusaamatu etendus. Ma ei uskunud oma silmi. Dometise lärm, kolimise müra. Ma tegin toale ringi peale uurisin seinu. Midagi ei puudunud. Ja kõige rohkem ajas mind segadusse, polnud üldse mingit jälgijat, seal oleksid käinud kurjategijad, mitte mingit jälge, mitte ühtegi kohalt nihutatud tooli, ei ühtegi jalajälge. Vaatame, vaatame, pomisesin, haarates pea käte vahele. Ma ei ole ju ometi hull, ma ju kuulsin. Tollhaaval uurisin ülimalt hoolikalt kogu toa läbi. Asjatu või pigem. Kuid kas ma võisin seda pidada avastuseks? Parketile pandud väikese pärsia vaibalt leidsin kaardimängukaardi. See oli ärtu seitse. Sarnane kõigi kaardipartiide ärtu, seitsmega. Ent üks kummaline detail sellel kaardil äratas mu tähelepanu. Kõigi seitsme südamekujulise punase märgi tipus oli auk. Ümmargune ja korrapärane auk. Millise oleks võinud teha? Nazcli ots? Oligi kõik. Üks mängukaarti raamatu vahelt leitud kiri, mitte midagi rohkem. Kas oli sellest küllalt, et kinnitada? Ma polnud sattunud unenäomängu kanniks. Kogu hommikupooliku, jätkasin otsinguid töötoas. Maja väiksust arvestades oli see väga suur ruum ja tema sisustus näitas selle looja ülikummalist maitset. Parketiks oli väikestest kirevatest kivikeste tehtud mosaiik suurte sümmeetriliste kujunditega. Samasugune mosaiik kattis pan noodena seinu, pumpeilikud allegooriat, bütsantsi, kompositsioonid, keskaja freskod, Vakros, kaksiratsatünnil, kuldkrooni hälli habemega keiser hoidis paremas käes mõõka. Päris üleval nagu tavaliselt. Ateljeedes oli üksainus suur aken. See aken oli öösiti alati lahti ja arvatavasti olid mehed sealtkaudu redeli abil sisse tulnud. Aga seegi polnud päris kindel. Redelist oleks pidanud jääma jäljed õue mullale, neid seal ei olnud. Rohi maja ümbritseval tühermaal oleks pidanud olema äratallatud. Seda ta ei olnud. Pean tunnistama, et mul ei tulnud pähegi pöörduda politseisse sedavõrd olid need minu poolt esitatavad faktid, ebakindlad ja absurdsed. Mind oleks välja naerdud. Ent ülejärgmisel päeval oli minu kord kirjutada šilbla kroonikat üle elatud seikluse painel panin selle kõik kirja. Artikkel ei jäänud tähelepanuta, aga ma nägin väga hästi, et seda ei võetud tõsiselt. Seda peeti pigem fantaasia viljaks kui tõestisündinud looks. Sant Martinit tegid minu kulul naljasprei, kellel oli mõnevõrra kogemusi selles valdkonnas, tuli mulle külla laskis mul kogu lugu seletada ja uuris seda. Muide mitte põrmugi suurema eduga. Paar päeva hiljem helistati ühel hommikul värava taga Jantaan tuli ütlema, et üks härra soovib minuga rääkida. Ta polnud tahtnud oma nime öelda. Palusin mehe üles saata. See oli umbes neljakümneaastane mees väga tumedate juuste ja energilise näoga ning tema puhtad, ent kulunud riided ilmutasid teatud elegantsi, mis oli vastuolus tema pigem labase käitumisega. Ilma sissejuhatuseta ütles ta mulle käriseva häälega. Tema rääkimisviis andis mulle kinnitust tema sotsiaalse seisundi kohta. Härra reisil olles sattus mu pilk ühes kohvikus. Plaan, ma lugesin teie artikleid, äratas minus suurt huvi. Tänan teid. Kas kõik teie poolt toodud faktid on õiged? Absoluutselt õiged. Te pole ühtegi neist välja mõelnud, mitte ühtegi. Sellisel juhul peaksin teile võib-olla selgitusi andma. Ma kuulan teid? Ei, kuidas, ei. Enne, kui ma rääkima hakkan, pean ma kontrollima, kas need on õiged. Ja et neid kontrollida pean ma üksi sellesse tuppa jääma. Vaatasin teda üllatunult. Ma ei saa päris hästi aru. Teie artiklit lugedes tuli mulle üks mõte. Teatud detailid langevad tõesti erakordselt kummalisel kombel kokku ühe seiklusega, millest sain teada juhuslikult. Kui eksin, siis on parem, et ma vaikin ja ainus võimalus seda teada saada jääda üksi. Mis oli selle ettepaneku taga. Hiljem tuli mulle meelde, et seda ettepanekut tehes oli mehe näol murelik, hirmunud ilme. Aga antud hetkel. Kuigi olin pisut üllatunud, ei leidnud ma tema palves midagi, eriti ebanormaalsed. Ja pealegi mind tiivustas uudishimu. Ma vastasin. Olgu nii, kui palju aegade vajate? No kolm minutit mitte rohkem. Kolme minuti pärast olen teie juures tagasi. Läksin toast välja. All tõmbasin kella taskust, üks minut möödus kaks minutit. Miks valdas mind ängistus? Miks tundusid need hetked mulle rõhuvamad kui muidu? Kaks ja pool minutit? Kaks ja kolmveerand minutit. Ja äkki kõlas lask. Paari sammuga tormasin trepist üles, astusin tuppa. Karjatasin õudusest. Mees lebas keset tuba liikumatuna vasakul küljel. Ta peast voolas aju pritsmetega segunenud verd. Rusikas käekõrval oli suitsev revolver. Ta keha tõmbus krampi ja see oli kõik. Ent kohutavast vaatepildist rabas mind miski hoopis rohkem, seetõttu ei kutsunudki kohe politseid ega põlvitanud mehe kõrvale, et vaadata, kas ta hingab kahe sammu kaugusel olimas ärtu, seitse. Tõstsin selle üles. Seitsme punase märgi tipud olid läbi torgatud. Poole tunni pärast tulin politseikomissar, siis kohtuarst ja siis surete ülemhärrade toa. Ma ei olnud laipa puutunud, miski ei tohtinud ära rikkuda esialgset vaatlust. Uurimine võttis vähe aega, seda vähem, et esialgu ei leitud midagi või leiti õige vähe. Surnud taskutes polnud ühtegi paberit, riietel, ühtegi nimepesul, ühtegi initsiaali, ühesõnaga mitte ainustki jälge, mis pidanuks tema isikut kindlaks teha. Ja tuba oli niisama korras kui ennegi. Mööblit polnud paigast nihutatud, asjad olid kõik omal kohal. Ometi polnud ju mees minu juurde tulnud ainuüksi selleks, et endale ots peale teha. Mingi kindel motiiv oli pidanud tõukama teda meeleheitlikule sammule ja motiiv ise pidi tulenema uuest faktisten, mille ta oli kindlaks teinud siin üksi veedetud kolme minuti jooksul. Mis fakt see oli? Mida ta oli näinud, mida ta oli avastanud? Millise kohutava saladuse oli ta teada saanud? Polnud võimalik midagi oletada. Ent viimasel hetkel ilmnes asjaolu, mis näis meile küllaltki huvipakkuv. Kui kaks politseinikku kummardasid, et laipa üles tõsta ja kanderaamil ära viia, märkasid nad, et mehe kinni pigistatud vasak käsi, lõtvus ja pihust langes maha kortsus visiitkaart. Kaardil oli kirjas shour, sander matt, värvi tänav 37. Metalli panga president Tauli sele panga rajamisega andnud suure tõuke metallitööstuse arengule Prantsusmaal. Ta elas laia elu, tal oli oma postitõldauto ratsahobused. Koosviibimised tema juures olid kinnatud ning proua Andermatti ülistati tema sarmi ja ilu pärast. Kas see peaks olema surnu nimi? Pomisesin ma suhedee, ülem kummardus, see ei ole tema. Härranderamatan kahvatu näoga ja juuksed on tal hälli segused. Aga miks siis kaart? Kas teil on telefon härra ja vestibüülis, kuid oleks nii lahke, tuleksid minuga kaasa? Ta otsis telefoniraamatust ja küsis numbrit neli, üks, viis, kaks, üks, ka seal, Randermatan kodus, ütelge talle, palun, härra Tudoa palub tal kiiresti tulla Mayo pulbrile number 102. Asjaga on väga kiire. 20 minuti pärast astus verre Ander mat oma autost välja. Talle selgitati, mis põhjusel tema abi oli tarvis ja viidi siis laiba juurde hetkeks muundusta nägu tunnete mõjul. Siis lausus ta vaikse häälega, just nagu räägiks vastu tahtmist. Et kas te tunnete teda ei või õigemini ainult nägupidi. Tema vend. Tal on vend ja Alfred Warren. Tema vend käis kunagi minu pool midagi taotlemas, ma ei mäleta enam, mida, kus ta elab. Mõlemad vennad elasid koos vist promansi tänavas. Ja te ei oska arvata, mis põhjusel see vend siin ennast maha lasi. Pole aimugi. Ent tema pihus olnud kaart, teie kaar, teie aadressiga? Ma ei mõista. See on ilmselt juhus, mille juurdluse käike meile selgitab. Igatahes õige imelik juhus, mõtlesin ma ja tajusin, et meile kõigile jäi sellest ühtemoodi mulje. Selle mulje leidsin ma taas järgmise päeva ajalehtedest ja sama mulje oli ka mu tuttavatel, kellega juhtunust juttu tuli. Kõikide nende komplitseeritud saladuslik sündmuste seas Naislõpuks see visiitkaart tõotavad tuua pisut valgust. Selle kaudu jõutakse tõeni. Ent vastupidiselt ootustele ei andnud Rander mat mingeid näpunäiteid. Ma rääkisin, mida teadsin korda seda, mida veel tahetakse. Ma olen esimesena jahmunud, et see kaart sealt leiti ja ma ootan, nagu kõik inimesed, et asjasse toodaks selgust. Selgust ei tulnud. Juurdlus tegi kindlaks, et vennad varenid olid pärit Šveitsist ja et nad olid ju mitmesuguste nimede all elanud õige kirevat elu, käinud mängu põrgutes, olnud seotud mingi välismaalaste jõuguga, kellega politsei tegeles ja mis oli laiali läinud pärast tervet korterivarguste jada. Romansi tänavas number 24, kus vennad fännid olid tõesti elanud kuus aastat tagasi ei teadnud keegi, mis neist saanud oli. Pean tunnistama, et minule näis kogu afäär tõelises sasipuntra näe ja ma ei uskunud sugugi selle lahendamise võimalusse. Püüdsin sellele mitte enam mõelda. Enshandas põi, keda ma tol ajal väga sageli kohtasin, läks päev-päevalt üha enam hoogu. Tema näitaski mulle vastukaja ühele välismaal ilmunud teatele, mille kogu ajakirjandus ära tõi ja kommenteeris. Keisri juuresolekul toimuvat paigas, mida kuni viimase minutini saladuses hoitakse. Esimesed katsetused uue allveelaevaga, mis peab tooma revolutsiooni tulevikku, meresõjas kellelegi ebadiskreetsuse tõttu saime teada selle nime, laeva nimi on ärtu seitse. Ärtu seitse. Oli see juhuslik kokkusattumus või tuli oletada seost allveelaeva nime ja sündmuste vahel, millest oli juttu. Aga mis laadi seost? Kõike, mis juhtus siin, ei saanud kuidagi olla seotud sellega, mis toimus seal kus te võite teada, ütles, möödas või? Kõige erinevamates tulemustel on tihtipeale üks ja sama algpõhjus.