Kaks või kolm korda aastas väga tähtsate pidulike sündmuste puhul nagu näiteks Austria saatkonnapallid või leedi pilling stonis. Soareed pani krahvinnat subis oma valge kaela ümber kuninganna kaelakee. See oli tõesti kuulus kaelakee legendaarne kaelakee, mille õukonna juveliiri Boom märja passaansolid teinud tuba viile ja mille kardinal de Ransubism mõtles kinkida Prantsusmaa kuningannale Marie Antonetile. Ja milles äiklejanna Shandev Valoacrafennadelamot lammutas tükkideks ühel veebruarikuu õhtul 1785. aastal koos oma abikaasa ja nendega osalise toode labiletiga. Õigust öelda oli ainult raamistus, ehtne retoode labi lett oli selle alal hoidnud, kuna elamut ja tema naine puistasid nelja tuule poole laiali. Jõhkralt välja kistud kivid, imekaunid, kivid, mida Juve liidrid olid nii hoolikalt valinud. Hiljem müüs retood, elab vilets selle Italia'l, Kastoondeid subissile, kardinali vennapojale ja pärijale, kelle ta oli päästnud laustumisest palju kõmu tekitanud van kommenne pankroti ajal ja kes oma onu mälestuseks ostis tagasi mõningad briljandid, mis olid jäänud inglise juveliiri Jefferrici valdusesse. Lisanud neile veel teisi vähema väärtusega, ent samas suuruses kive, õnnestus tal taastada imeilus poolring. Kaelakee niisugusena, nagu see oli tulnud Pommeri, jääb Assange'i käte vahelt. Selle ajaloolise ehte üle olite supissid uhkust tundnud peaaegu terve sajandi vältel. Kuigi mitmesugused olukorrad olid nende varandust märkimisväärselt vähendanud, eelistasid nad pigem lihtsustada oma elulaadi kui anda võõrastesse kätesse. Kuninglik ja hinnaline reliikvia. Iseäranis hindas seda praegune krahv hindas sama kõrgelt kui oma esivanemate eluaset. Ettevaatusest oli ta üürinud Leoni krediitpangas seifi, et ehet seal hoida. Ta käis kaelakeed ise toomas selle päeva pärastlõunal, mil proua tahtis seda kaela panna ja viis selle ise järgmisel päeval tagasi. Tolle õhtu vastuvõtul palede kastillis. Seiklus toimus sajandi algul. Saatis krahvinnat tõeline menu ja kuningas Christian, kelle auks vastuvõtt oli korraldatud, märkas temalt kütkestavat ilu. Juveelid sillerdasid, nõtke, kaela ümber lihvitud teemandid, Heikkisid ja pildusid sädemeid nagu leegid, valguse säras. Paistis, et mitte keegi teine ei suuda kanda nii sundimatult ja küllalt seesuguse ehtekoormat. Krahted rööd tundis hingepõhjas sügavat rahulolu kahekordse võidu puhul ja soovis endale südamest õnne, kui nad olid jõudnud tagasi oma Šanghermani eeslinna vana villa magamistuppa. Ta oli uhke oma naise üle ja võib-olla sama palju ehte üle, mis oli pärjanud kuulsuse säraga tema maja juba nelja sugupõlve vältel. Tema naise hinger rõõmustas teatav lapsik edevus, mis ilmselt näitas tema kõrki iseloomu. Kerge kahetsustundega võttis naine kee kaelast ja ulatas mehele, kes vaatas seda vaimustusega. Siis pannud selle tagasi kardinali papiga. Punasest nahast tühisse läks ta kõrval asuvasse rõivaruumi, mis meenutas pigem alkovi. Olid toas täiesti eraldatud ja mille ainus sissepääs avanes nende voodi jalutsis juurest. Nagu eelmistel kordadel, peitis ta selle üsna kõrgel asuvale riiulile kübara, kartongide ja pesuvirnade vahele. Ta lükkas ukse kinni ja võttis end riidest lahti. Hommikul tõusis krahv kella üheksa paiku kavatses minna enne lõunat Lyoni Krediidipanka. Ta pani riidesse, jõi tassi kohvi ja läks alla tallide juurde. Seal andis ta oma korraldused. Üks hobune tegi talle muret. Ta viis hobuse kõndima ja laskis tal enda ees hoovil sörkida. Siis läks tagasi naise juurde. Naine polnud magamistoast lahkunud ja kammis end teenijatüdruku abiga. Naine küsis, kas te lähete välja ja on vaja teha see käik ja see on täiesti mõistlik. Krahv läks kõrvalruumi. Ent mõne sekundi pärast ta küsis, muide, ilma igasuguse üllatused. Te võtsite selle sealt ära, kallis naine vastas, kuidas nii? Ei, ma ei ole midagi võtnud. Olete ta teise kohta pannud? Mitte sugugi. Ma pole isegi seda ust lahti teinud. Mees tuli uksele, oli ähmi täis ja pomises vaevu arusaadava häälega. Naine ruttas tema juurde ja mõlemad otsisid palavikuliselt heites kübarakartongi põranda, leiab puistates laiali pesuvirnad. Ja krahv kordas asjatu. Kõike, mida me teeme, on asjatu. Ma panin ta siia sellele riiulile, Te võisite eksida. Just siia sellele riiulile panin, ma ei püüa mitte mõnele teisele riiulile. Nad süütasid küünla, sest ruum oli üsna pime ja nad võtsid riiulitelt kõik pesu ja muud sinna kuhjatud asjad. Ja kui ruumis ei olnud enam ühtegi asja, pidid nad tunnistama meile käites, et kuulus kaelakee, kuninganna poolring, kaelakee. Otsustava meelelaadiga krahvinna ei hakanud halisemise peale aega raiskama vaid teatas otsekohe juhtunust komissar härra Pallo pile, kelle teravate mõistust ja läbinägeliku pilku oli neil olnud juba võimalus hinnata. Nad rääkisid üksikasjalikult juhtunust ja komissar küsis sedamaid. Kas te olete kindel, härra krahv, et ükski inimene ei saanud öösel teie magamistoast läbi minna? Absoluutselt kindel, mul olnud väga kerge uni. Veelgi enam, uksel oli riiv vette lükatud. Pidin selle täna hommikul Est tõmbama, kui mu abikaasa helistas. Toatüdruk tuleks. Ja teist võimalust rõivaruumi sisenemiseks ei ole. Mitte mingit akent ei ole. On, aga seda ei kasutata. Ma tahaksin selles ise veenduda. Süüdati küünlad ja härravalorb märkas otsekohe, et aken on kirstuga blokeeritud, vaid poole kõrguseni. Lisaks sellele ei ulatunud kirst täpselt aknaraami vastu. Ta on piisavalt vastas, kinnitas härra tetra, seda ei ole võimalik paigast nihutada, suurt kära tegemata. Ja kuhu poole avaneb see aken? Väikese siseõue poole. Ja selle kohal on teil veel üks korrus, kaks korrust. Akadeemiate korruse kõrgusel on väikeste silmadega võre, sellepärast ongi nii vähe valgust. Liiatigi tehti kindlaks, kui kirst krõbale tõmmati, et aken oli suletud, mis poleks olnud võimalik, kui keegi oleks väljast sisse tulnud. Juhul muidugi, märkis krahv. Kui see keegi pole välja läinud meie toa kaudu. Sellisel juhul ei oleks ta leidnud riivi ette lükatuna. Kas teie lähikonnast teadis keegi, et te pidite eile õhtul kaelakeed kandma? Kahtlemata, ma ei teinud sellest mingit saladust. Aga ükski inimene ei teadnud, et me panime kaelakee siia rõivar ruumi. Mitte ükski. Mitte ükski. Ma palun teid, proua, rääkige täpsemalt. See on väga oluline punkt. Naine ütles oma abikaasale. Ma mõtlesin Henry Jetile. Henry etrile. Ta ei tea seda üksikasju nagu teisedki. Oled sa kindel? Kes on seda? Küsis Rava, loob minu sõbratar kloostrikooli ajast. Ta läks oma vanematega tülli töölisega abiellumise pärast. Tema mehe surma järel võtsin selle naise koos pojaga enda juurde ja sisustasin talle korteri siin villas. Ja ta lisas kuidagi kahevahel olles. Ta aitab mind majapidamises, tal on väga osavad käed. Mis korrusel ta elab? Meiega ühel korrusel, muide mitte kaugel selle koridori lõpus. Ja isegi nüüd, kui ma mõtlen sellele, et tema köögiaken avaneb selle õue poole, eks ole. Pärast seda kinnituste valitseja mõnda aega vaikus. Siis palus härra valvab, et teda juhatatakse Henrietta juurde. Naine õmbles ja tema poeg Raul, kuue seitsme aastane jõmpsikas luges tema kõrval istudes üsna üllatunud viletsat eluaset nähes, mis oli tema jaoks sisustatud ja koosnes kaminat, toast ning köögina kasutatavast panipaigast asus komissar teda küsitlema. Naine paistis vapustatud kuuldes toimunud vargusest. Eile õhtul oli ta ise krahvinnat riietumisel aidanud ja kaelakee kinnise sulgenud. Issand halasta, hüüatas ta, kes oleks võinud seda arvata. Ja te ei oska midagi oletada, ei mingit kahtlust. Võimalik, et süüdlane läks teie toast läbi. Naine naeris südamest, tal ei tulnud mõttessegi, et teda võidakse kahtlustada. Ma ei käinud toast väljas, ma ei käi kunagi väljas. Ja kas te pole siis näinud? Ta tegi köögiakna lahti. Vaadake, siin on oma kolm meetrit vastas oleva akna ääreni. Kes teile ütles, et ühe, meie oletuse järgi teostati vargus selle akna kaudu, aga kas kaelakee ei olnud siis rõivaruumis? Kuidas te seda teate? Taevake, ma olen alati teadnud, et pannakse ööseks sinna. Sellest on minu kuuldes räägitud. Tema veel noor, kuid muredest märtsitatud nägu oli ääretult malbe ja resigneerunud. Ent äkki libises sõnadeta vaikuses ta näole hirmu ilme, otsekui ähvardaks teda mingi oht. Ta tõmbas poisi enda vastu. Laps haaras ta käe ja suudles seda õrnalt. Loodetavasti ütles härrade komissarile, kui nad olid kahekesi jäänud. Loodetavasti kahtlustati teda. Ma vastutan tema eest, on kehastunud ausus. Aga ma olen teiega täiesti nõus, ütles ära valuuta. Kõige rohkem pidasin võimalikuks, et ta osutus teadmatult kaasosaliseks, aga pean tunnistama, et sellest seletusest peame loobuma. Seda enam, et see ei lahenda kuidagi probleemi, millele oleme põrkunud. Komissari juurdlusega rohkem ei tegelenud, kohtu-uurija võttis selle üle ja täiendas. Järgnevatel päevadel kuulati üle teenijad, kontrolliti riviasendit, tehti katseid rõivaruumi akna avamise ja sulgemisega. Uuriti läbi väike siseõu ülevalt kuni alla välja. Kõik oli asjatu, riiv oli puutumata, akent ei saanud väljast ei avada ega sulgeda. Täpsemalt puudutas juurdlus Henrietta, sest vaatamata kõigele jõuti ikka ja jälle tagasi sellesse punkti. Uuriti hoolikalt tema elu ja tehti kindlaks, et viimase kolme aasta jooksul oli ta vaid neljal korral majast väljas käinud ja neilgi kordadel asjatoimetuste pärast, mida sai kindlaks teha. Tegelikult tuli ta prouade traju, toatüdruk ja õmbleja ning proua oli tema vastu väga karm. Nagu tunnistasid kõik teenijad usaldusliku jutuajamises. Muide, ütles kohtu-uurija, kes nädala pärast oli jõudnud samadele tulemustele, kuid komissar oletades, et teame süüdlaste, mida me aga kindlalt ei tea ei teame ometi midagi sellest, mil viisil vargus toime pandi. Paremal ja vasemal on tõkked ees suletud uks ja aken. Saladus on kahekordne. Kuidas on sisse tuldud ja kuidas, mis pidi olema palju raskem välja mindud, nii et maha jäi riivis uks suletud aken. Pärast neli kuud kestnud uurimist oli kohtu-uurija salamõte järgmine härra ja proua teed olid rahapuudusel kuninganna kaelakee maha müünud. Ta lõpetas asja menetluse. Hinnalise aardevõrgus andis hoiusublissidele hoobi, mille mõjunad tundsid veel pikka aega. Nende maksuvõime usaldusväärsust ei taganud enam omamoodi reserv, mida kujutas endast see aare. Ja neil tuli nüüd tegemist teha palju nõudlikumate võlausaldajatega ja vähem soodsa laenuandjatega. Nad pidid müüma, tegema hüpoteeklaenu. Ühesõnaga, nad oleksid laostunud, kui neid poleks päästnud kahe kauge sugulase suured parandused. Ka abielupaari eneseuhkus oli riivatud, just nagu oleksid nad kaotanud osakese oma aadliseisusest. Ja kummaline küll, krahvinna tundis vimma oma kunagise pansioni kaaslase vastu. Teda valdas tõeline viha. Ta süüdistas Henry Etti avalikult. Kõigepealt viidi Henrietta ületeenijate korrusele ja siis saadeti majast minema. Elu läks edasi ilma eriliste sündmusteta. Nad reisisid palju ühtainust. Seika tuleks esile tõsta sellest ajajärgust. Mõni kuu pärast Henry jeti lahkumist sai krahvinna temalt üllatava kirja. Proua, ma ei tea, kuidas teid tänada, sest ilmselt olete teie selle mulle saatnud Se võisite olla ainult teie keegi peale teie ei tunne minu tagasihoidliku eluaset selles väikeses külas. Kui ma peaksin eksima, siis andke mulle andeks ja võtke vähemasti vastu minut tänu teie kunagise heasoovlikkus eest. Mida ta tahtis sellega öelda. Krahvinna praegune ja kunagine heasoovlikkus tema vastu taandus suurele ebaõiglusele. Mida tähendas tänuavaldus? Olles sunnitud lähemalt selgitama, vastas Henri ette, et ta oli saanud postiga ümbriku. See polnud ei tähitud ega väärtkiri. Ja selles oli olnud 2000 frangist rahatähte. Ümbrikke, mille ta kirjale lisas, oli postitatud Pariisis ja sellel oli vaid tema aadress kirjutatud silmanähtavalt moonutatud käekirjaga. Kust olid pärit need 2000 franki, kes oli need saatnud? Õiguskaitseorganid uurisid asja, aga mis jälgi oli võimalik leida selles pimeduses. Ja nõndasamuti kordus aasta pärast. Ja veel kolmaski kord ja neljas kord. Ja igal aastal kuue aasta vältel selle vahega, et viiendal ja kuuendal aastal summa kahekordistus mis võimaldas äkki haigestunud Henri etil enda eest vajalikul määral hoolitseda. Veel üks erinevus postitalituses oli üks kiri ära võetud ettekäändel, et see ei olnud väärtkiri. Ja kaks viimast kirja olid juba saadetud korra kohaselt. Esimene Sarcher majanist, teine süüreznest. Kuus aastat hiljem Henri Etsuri mõistatus jäi lahendamata. Kõik need asjad on rahvale teada. Afäär kuulus sedalaadi sündmuste hulka, mis äratavad inimestes huvi ja kaelakee. Kummaline saatus, mis vapustas Prantsusmaad 18. sajandi lõpul tekitas veel palju elevust 120 aastat hiljem. Ent seda, millest ma nüüd räägin, üldiselt tõid, teata teavad vaid põhilised asjaosalised ja veel paar inimest, kellelt krahv palus absoluutset vaikimist. Kuna nad arvatavasti ühel heal päeval oma lubadust ei pea, siis mina ei tunne mingit süümepiinaloori kergitades ja niiviisi saadakse teada üheaegselt nii saladuse võti kui ka selgituskirja kohta mis avaldati ajalehtedes üleeile hommikul ja mis lisaks veelgi, kui see üldse võimalik oleks. Müstikat ja salapära lahendamatule loole.