Midagi üllatavat selles pole, et eesti kultuurikorüfee Voldemar Milleri kaheksakümnendat sünnipäeva tähistati Eesti Rahvusraamatukogu pilgeni kuulajaid täis lugemissaalis ettekandekoosolekuga. Kõneldi juubilari teadusuuringu, istia seostest, arhiivindusega, Baltica kaja, Baltica osakonnaga, raamatukogu, teaduse ja raamatuajalooga kodu-uurimisega, lastekirjandusega ja nõnda edasi. Kes siis Voldemar Miller meile on, sellele püüavad vastata Pedagoogilise Instituudi dotsent Mare Lott ja Teaduste Akadeemia raamatukogu vanembibliograaf Kiira Robert. Me oleme püüdnud siin sellel ühisel koosolekul ühiselt otsida vastust küsimusele, kes ta siis õieti on oma paljude tegevusaladega näha neid erinevaid aspekte tema tegevuses ja siis seda tervikut, mis sellest kõigest moodustub. Siiski ikka väga raske, sest tema kultuurihaare on nii üllatavalt suur, et need, kes teda isegi väga hästi tunnevad, üllatuvad täna siin sellele ettekande koosel. Ja pidevalt äratab imestust see, et ta on suutnud tegeleda nii paljude asjadega ja nii heal tasemel. Selle 25 aasta jooksul, mis mina olen Milleriga koos töötanud olen ma eriti imetlenud. Tema võimet üldistusi teha tähendab mitte pisiasjadesse takerduda, vaid nendest pisiasjadest üldpilti luua ja sealt nii-öelda teooria teoreetiliste järeldusteni jõuda. See on niimoodi tema raamatukogu töös. Esmakordselt ma märkasin seda, kui tema ei pööranud tähelepanu mitte tavalise raamatukogutöötaja pisiasjadele vaid temal tekkisid kohe probleemid, mida tavaliselt tihti raamatukogutöötajatel ei tiki ja kuidas ta neid probleeme lahendama asus. Niisuguse põhjalikkusega. See oli muidugi avastaseks või üllatuseks. Õnnitlemas olid Eesti arhiivide, raamatukogude, muuseumide, seltside, ühingute, Kirjastuste ja Kirjanike esindajad. Kuidas iseloomustab Voldemar Millerit ja kohtumisi temaga paljude ülikoolide audoktor, kirjanik Jaan Kross? Miller paneb suitsu ette, ma ei tea, kas ta praegu seda vahet enam harrastab. Võtab istet ja hakkab sädelema. Ta ei ole äkki mitte ainult dispetšer allikate juurde, vaid iseallikas, ta hakkab improviseerima küsija teemal ja avab võib-olla hoopis uusi kiiri uutesse suundadesse. Toimib kui imepärane julgustaja. Seda kõike olen ma aastakümnete jooksul kogenud ja mis ma tahaksin talle siis nüüd õnnitlusena õelda, ma tahaksin rohkem õnnitleda meid kõiki, kui teda meid kõiki sel puhul, et ta meil olemas on. Ja ma tahaksin soovida talle ja meile võimalikult pikaks ajaks ühist viibimist selles kultuuriloome pingeväljas, kus ta meid nii tõhusalt on rikastanud. Austatud juubilar härra Voldemar Miller. Terve saalitäis inimesi on kuidagi küsimärgi all olnud, kes te siis lõpuks olete, mis te ise arvate? Arhivaar, raamatuloolane või? Kuhu ma ise ka mõtlesin, kes ma nüüd olen ja ja siis hakkasin ma viimaks mõtlema, et et kas ma ei ole lihtsalt eestlane, üks väikemees alt üles, kes just seda, mida ma kogu Ma räägin, on püüdnud seda eesti kultuuri alt üles upitada ja hoida nii nagu ta on, et minu arvates ma ei olegi muud kui OK, ainult eestlane lõpuks. Aitäh selle eest ja ma usun, et raadiotegijate nimel ütlen veel palju toredaid koostööaastaid, häid mõtteid ka ringhäälingukuulaja jaoks. Ma loodan, ma olen nii paljud ringhäälingus 38.-st aastast rääkinud ja ma loodan, et ikka tuleb veel mõningaid jutud, sest mul on hinge peal mõned asjad, mida oleks vaja rahvale rääkida.