Kuulajad me jätkame seda tava, et me palume saatesse Eesti vabariigi suursaadikuid, kes on oma aktiivse karjääri juba lõpetanud, kui täna me võõrustame meest, kelle võimalused tulevikus diplomaadina jätkata. Ta ei ole sugugi ammendunud, lihtsalt praegu on tema elus vahepeatus peamajas seekord kantsleri ametis. Tere, Jonatan Vseviov. Tere, ema juba ehmatusega kuulasin seda sissejuhatust, et kas tõesti on läbi. Aga mul on väga hea meel siin olla. Teid peetakse üheks kolmest eestlasest, kes kõige paremini tunneb Ameerika Ühendriikide olusid. Vähe sellest, et te olete cum laude lõpetanud magistrikraadiga ühe ameerika eraülikooli. Te olete Eesti vabariigi suursaatkonnas töötanud kolmel korral erinevates ametites. Te tunnete väga hästi Ameerika poliitikat, strateegiaid prioriteete. Nüüdses ametis tuleb teil kuidagi tasa teha see, et ei ole saanud olla lähetuses ei Venemaal ega Hiinas. Kes on need inimesed, keda te allikatena usaldate, missugust erialast kirjandust te loete kustuma? Teabe hangite? No välisministeerium loomulikult peaasjalikult usaldab oma inimesi nendes kohtades. Meil saatkond Moskvas, meil on saatkond Pekingis. Venemaal on lisaks veel ka peakonsulaat Peterburis, meil on meil büroo või selle peakonsulaadi kontor Pihkvas kõige usaldusväärsem allikas. Meie jaoks on meie oma inimesed kohapeal. Kuigi jah, tänapäeval on ju võimalik uudiseid lugeda interneti vahendusel ükskõik kust maailma punktist. Nii et ka siis, kui ma olin Washingtonis, lugesin ma palju nii Venemaa kui Hiina kohta, ameeriklased ju väga palju tegelesid nii Venemaa kui Hiinaga ja selleks, et ameeriklaste aru saada, et Ameerikaga suhteid arendada, pidi paratamatult olema kursis sellega, kuidas niuksed näevad hiina ja Venemaad. Aga see kohapealne tunnetus, see taju ja teadmine, see on asendamatu ja meil on alati oma inimesed neis meie jaoks kõige olulisemates kohtades. Just sellepärast, et, et ka juhul kui tingimata riikidevahelist suhtlust väga aktiivselt ei ole oleks meil võimalik seda kohapealset taju ka ise siin Tallinnas aru saada ja siis selle järgi oma valikuid teha. Kes on praegu Eesti kõige lugupeetavad või usaldusväärsemad, Hiina eksperdid? Noh, nagu ma juba ütlesin, siis, eks ikka kõige usaldusväärsemad on need, kes parajasti on kohapeal suursaadik Unga, muidugi me elame Tallinnas, eraldi inimesed ka siin aga tegelevad aga nagu ikka kohapeal olemine loeb. Kohapealset taju ei asenda miski. Harri Tiido üks meie auväärsemaid suursaadikuid on öelnud, et Eesti poliitikud ei tunne piisavalt ei Hiinat ega Venemaad kellel oleks praegu eeldusi, õigusi ja kohustust poliitikuid järele aidata. No ma arvan, et niimoodi ühe mõõdupuuga mõõta kõiki neid, keda võib lugeda poliitikuks, ei ole esiteks õige. Ja teiseks see hinnang nähtavasti laiendatav Eesti ühiskonnale laiemalt. Venemaataju on meil muidugi parem erinevatel põhjustel geograafiline lähedus, ka ajalooline kogemus, isegi kui me Venemaad nii hästi mõistusega ei mõista, ma arvan, et me teataval määral teda tajume ja tajume rohkem. Kui paljud meie sõbrad Läänes seda teevad. Hiinaga on loomulikult keerulisem ta meile kultuuriliselt kauge, ta on geograafiliselt kauge, meil on vähe olnud kokkupuuteid ajaloos. Ja nüüd 21. sajandil pääsu Hiina tundmisest ilmselgelt ei ole. Kõik see võtab loomulikult tohutult palju aega, tekiks tegelik ekspertiis, niimoodi ühte-kahte eksperti koolitada on võimalik, kui ka kiirkorras, loomulikult välisministeeriumil on omad Hiina eksperdid, Eestis on teisi riigiasutusi, kus on inimesi, kes tunnevad Hiinat, kes on seal elanud, töötanud noh, meie näitel kas või sellest samast saatkonnas ju meil on ju roteerub süsteem, inimesed lähevad kohale, on kolm, võib-olla neli aastat, seal tulevad tagasi see teadmine, niimoodi koguneb aga üldühiskondlik teadmine, see võtab aega aastakümneid ja puudutab lõpuks ka seda, kui hästi või halvasti meie näiteks ülikoolid suudavad hiina teemat katta. Just hiljuti oli meil üks ümarlaud ülikoolide esindajatega, seal oli välisministeerium, aga teised Eesti riigiasutused ja tuleb tunnistada, et see soov Hiinat paremini mõista ei ole ainult välispoliitikaalane ka väga paljudel teistel ministeeriumitel tulenevalt Hiina majandusliku tähtsuse kasvamisest tema sõjalise tähtsuse kasvamisest on soove, et kasvaks peale inimesi, kes saavad aru, mida Pekingis mõeldakse. Miks neid samme astutakse, mida astutakse, aga loomulikult jah, arenguruumi. Hiina tundmisel on meil kaugelt enam kui Venemaa tundmisel. Aga kas teie ei taju Eestis nagu niisugust olukorda, et ühest küljest me teame Hiina kohta vähe, aga teisest küljest kui meie hulgas on inimesi, kes hiinlastega lähemalt suhtlevad, siis me vaatame neid vähemalt kahtlustusega. Ei, seda ma küll ei taju, seda ma küll ei taju. Muidugi me vaatame murelikkusega seda, mida Hiina rahvavabariik teeb. See ei takista meil hiinlastega suhtlemist, sellepärast diplomaatide töökord on selline, et, et me ei saa suhelda vaid nendega, kellega me oleme liitlassuhtes või nendega, kes on meie partnerid. Me suhtleme kõigiga seal, kus on Eesti riigil huvid. Seal on ka Eesti diplomaadid suhtlemas nende riikide või, või indiviidi rega, kelle kaudu me usume, oma huve realiseerida saavad. Ma ei arva küll, et näiteks meie saatkonna, et kas ettevõttena Pekingis ja igapäevaselt hiinlastega suhtlevad kuidagi tänu sellele teistmoodi suhtlemist saavad välisministeeriumi poolt kui need inimesed, kes töötavad Washingtonis. Ja tegelikult see laieneb. Loomulikult tuleb olla väga ettevaatlik. Tuleb olla aru saav sellest, millist ohtu erinevate riikidega suhtlemine endas kätkeb. Need ohud on loomulikult autoritaarsetes riikides veidi teistsugused kui demokraatlikes riikides. Seetõttu kõike seda tuleb teha lahtiste silmadega järelemõeldult. Ja tõenäoliselt on alati mõistlik soovitus see, et tuleb ise teada, mida ja miks sealt selle suhtlemise kaudu saada loodetakse. Lihtsalt suhtlemine suhtlemise pärast võib lõppeda sellele inimesele või ka kogu sellele protsessile tõesti kurvalt miinimum, mis siis sellega, et mingit tulemust ei tule. Aga diplomaadi eriala see on, et loomulikult see suhtlemine on laiem kui juvaid diplomaatide vaheline. Aga ma arvan, et kui inimesed seda kõike targalt teevad, siis küll mingisugust probleemi sealt ei tule. Me tuleme Hiina teema juurde jutuajamises veel kord tagasi, aga võtame teise teema, mis on minu meelest Eesti jaoks olulisem ja ka teie olete ühes varasemas intervjuus sellele viidanud, see on eestimaine ja usaldusväärsust. Te olete öelnud, et usaldusväärsust partnerite teiste riikide silmis tuleb üles ehitada aastaid. Lisaksin siia lause, et selle usaldusväärsuse võib hävitada ühe mõtlematu sõnapaariga. Et seda usaldusväärsust, siis jälle hakata pikalt ja kildhaaval üles ehitama. Üks Eesti mõjukamaid äritegelasi, Jüri Käo on öelnud see nüüd tsitaat, et Jüri Ratase teine valitsus kahjustas selgelt Eesti mainet, et eeskätt välissuhteid, kui solvas Soome peaministrit ja USA vastvalitud presidenti. Kirjeldage palun selle mainekahju suurust ja kui kaua võtab aega, et seda mainet uuesti taastada? No kõigepealt ma tahan alla kriipsutada seda, et ma tõepoolest nõustun sellega, et usalduse ehitamine võtab tohutult aega ja ka usalduse lõhkumine tegelikult ei ole päris niisugune üleöö toimuv protsess. Jah, solvumised, mõtlematud väljaütlemised muidugi, ta mõjutavad riigi kuvandit. Aga riigid ja need esindavad inimesed ei keskenduda ainult sellele, mida teise riigi esindajad ütlevad, vaid ka sellele, mida need teise riigi esindajad teevad, mida see teine riik teeb. Ja selleks, et siin usaldus täielikult Ebausalduseks pöörata, läheb ikka tarvis oluliselt enamat kui mõnda ebaõnnestunud sõnapaari. Et ma väga dramaatiliselt neid erinevaid ütlemisi või või ebaõnnestunud väljendeid ei näe, loomulikult mõju sellel on, ega igasugustel niisugustel asjadel tuleb alata. D arvestada sellega, et keegi peab kuskil selgitama või isegi kui ei pea selgitama, siis mõtleme, kuidas meie sellesse suhtuksime. Kui meie kohta midagi niisugust kusagil öeldakse. Loomulikult. Ta annab oma efekti, jätab mingisuguse jälje. Aga ma arvan, et see päris nii üleöö. Usaldus ma mõtlen kokku ei varise. Pikaajalisemad on need protsessid usalduse esitamise kui usalduse lõhkumise protsessid. Ma muidugi ei taha ühtegi konkreetset lauset või ühtegi konkreetset ütlejat kuidagi eraldi välja tuua. Lõpuks on kõik see, kuhu me täna oleme jõudnud kõikide seniste Eesti valitsuste töö tulemus ja kui see, kus me täna oleme, see kätkeb endas nii head kui halba. Loomulikult me kõik kõnnime oma eelkäijate õlgadel, piltlikult öeldes Just mõni teinegi äritegelane on öelnud, et see mainekahju on siiski niisugune, et investorid ei taha enam Eestisse tulla ja see on töö, mida teevad Eesti diplomaadid, diplomaatilise korpuse esindajad, et teistes riikides on ju ka see, et arendada majandussuhteid ja kui Eesti on võtnud kasutusele e-residentsuse ja hea maksusüsteemi ja, ja me oleme uhked oma digivõimekuse üle, siis kui investor piltlikult öeldes guugeldab Eesti kohta ja mõtleb, et kas sinna oleks mõtet oma raha viia ja leiab, et ei, et seal on siiski poliitiliselt häälekad erakonnad, kes ei ärata usaldust, siis teiste põlvkondade üles ehitatud süsteem ju ei pea vastu. No suur raha muidugi ei piirdu guugeldamisega raha tahab üldiselt teenida juurde raha ja otsib võimalust teenida kasumit tõenäoliselt mitte lühiajaliselt, vaid pikaajaliselt. Nii et see teadmine, mida investor kogub enne seda, kui ta investeerib oma raskelt teenitud raha mingisugusesse välisriiki see teadmine on väga põhjalik. Siin ei ole võimalik ka parimal rääkijal musta valgeks veegaga tegelikult valget mustaks rääkida. Muidugi mõjutavad investeeringut lõpuks kümned ja kümned pisiasjad, sealhulgas riigi üldine maine. Aga see, kas investor tajub sealset ettevõtluskliimat stabiilne olevat kasta, tajub julgeolekupoliitilist olukorda selles riigis stabiilne olevat? Jah, mingisuguste pisemate summade investeerija võib-olla niisugustele geopoliitilistele küsimustele ei mõtle. Aga see, kes tõesti tahab tuua sadu miljoneid see mõtleb väga hoolikalt selle peale, kas piirkonnas on ka üldine poliitiline, see tähendab rahvusvaheline stabiilsus ja julgeolek tagatud või mitte. Ma ei taha kuidagi alatähtsustada seda, mida meie diplomaadid või ka poliitikud üldse avalikud kõnelejad ütlevad. Aga lõpuks loeb ka see, mida me teeme, millised me tegelikult oleme. Kas meie julgeolekut arvatakse, usutakse kindel olevat, kas meie majanduskliimat arvatakse ja usutakse stabiilne olevat ja nii edasi. Ma ei tahaks ja ühte või teist lauset Ühe investeeringu tulemusel või mitte tulema selle üle tähtsustada. Raha tahab turvalisust ja ta tahab võimalust kasvada. Ja kui me suudame pakkuda sellist keskkonda ja suudame ka need Eesti eelised, mis oli väga selgelt üldiselt meile teada, aga tingimata mitte teada kõigile nendele investoritele, kes kusagil New Yorgis või Frankfurdis istuvad. Kui me suudame need teha piisavalt selgeks atraktiivseks, siis ma usun, et üksikud laused Missugused üldse on suursaadiku võimalused mõjutada oma lähetusriigis majandustegelasi tegema otsust Eesti kasuks? Suurselikuks põhilisemaid eeliseid nii kõigi teiste diplomaatidega üldse paljude teiste rääkijate ees on, on see tiitel, olgu ta siis õiglane või mitte, aga paljudes riikides ja minu kogemuse kohaselt ka Ameerika Ühendriikides on suursaadikul võimalik avada neid uksi, mis muidu jääksid suletuks. Eesti ettevõtted ka suurimad Eesti ettevõtted on ameeriklaste jaoks ikka väikeettevõtted. Neid üldiselt ei teata, neid ei tunta. Aga selleks, et ettevõtlust arendada, on nendel meie ettevõtjatel tarvis kontakte oma lootustandvate, siis kolleegide ettevõtluspartneritega. Väga sageli on esimeseks probleemiks see, et seda kontakti ei õnnestu tekitada ja siin saab tulla suursaadik appi. Siin saab suursaadik ju tegelikult kogu saatkond anda sellele Eesti ettevõtjale sellise kate legitiimsuse märgi, et tegemist on tõesti Eesti riigi poolt Usaldusväärseks peetavate isikutega pelgalt sellega, et ta läheb ja küsib seda kohtumist ütles, et aitab võimalikult kõrgele juhtkonna tasemele sellel Eesti ettevõtjal jõuda. Et see on üks asju, mida meie diplomaadid teevad uste avamise töö. Lõpuks, kui aasta, kahe või kolme pärast jõuab see Eesti ettevõtja mingisuguse tehinguni, siis väga sageli on see alguse saanud sellest teiste diplomaadid on aidanud need esimesed kontaktid leida ja selle esmase hädavajaliku legitiimsuse meie ettevõtjatele anda. See on, ma ütleksin, niisugune kõige vahetum moodus, kuidas Eesti diplomaadid aitavad Eesti ettevõtlust muidugi on ka palju muud, nad uurivad USA näitel siis USA ettevõtjate tausta, selgitavad välja kohalikust reegleid, aitavad igasugustest bürokraatia rägastikest läbi näiteks neid Eesti ettevõtjad, kes üritavad midagi USA turule müüa mis on alati väga keeruline võõrriikidesse. Kõikvõimalikud kohalikud reeglid, millest tuleb aru saada, annavad nõu selle osas, kus võib-olla oleks otstarbekam nii suurel turul nagu seda on ameerika siseneda ja nii edasi ja nii edasi. Need äri, diplomaatilised tegevused. Neid esiteks ma tahan öelda, teostame iga Eesti saatkond igal pool, kus on meil on saatkond rohkemal või vähemal määral ta tegeleb Eesti ettevõtjate toetamisega. Aga need toetusmeetodid ja see toetusvajadus on muidugi sõltuvalt turust aga erinev. See, mis on oluline meie saatkonnale Singapuris võib-olla ei ole nii oluline näiteks Berliinis ja vastupidi, nii et hästi palju varieerub ja sõltub kohalikest oludest. Mõnes kohas tuleb alustada sellest, et üldse selgitada, mis asi on Eesti. Teisalt, et noh, Lätis näiteks on üldiselt teada, mis asi on Eesti. Seal on vaja teistsuguseid abistavaid tegevusi. Aga tänaseks jah, meil ei ole ühtegi saatkonda, mis ei tegeleks muu hulgas äridiplomaatiaga Eesti ettevõtjate toetamisega. Ma ei tea, kas välisministeeriumi eelmine kantsler Matti Maasikas jättis teile lauasahtlisse ümbriku avada siis, kui kõik on väga hästi või avada siis, kui kõik on väga halvasti. Aga kindlasti pärandas ta teile ettepaneku arutada kriitiliselt ja kohe Eesti saatkondade kokkutõmbamist kaugetes maades. Eelmises vastuses just ütlesite, et kõik saatkonnad tegelevad mitte ainult Eesti diplomaatiliste rahvusvaheliste, vaid ka ettevõtlust puudutavate huvidega. Kas te arutate Matti maasikate panekut? Me arutame kogu aeg kõiki ettepanekuid, muuseas, Matti Maasikas oli muidugi minu eelkäija eelkäija eelkäija, nii et kui ta jättis ümbriku sisse ümbrik on tänaseks juba nähtavasti kellegi teise poolt läbi loetud ja ellu viidud. Minu vahetu eelkäija Rainer Saks jättis mulle ka ümbriku tõsisi olnud. Ümbriks oli välja prinditud paber, millel olid need pooleliolevad tööd ja mõtted, mida ta jõudnud oma ametiaja jooksul ellu viia. Üldiselt on see traditsioon jah, et eelkäijad oma järeltulijat Talle püüavad üle anda võimalikult korras kabinetti ja ma ei pea siin silmas selle toa puhtust. Seda, kuhu teha saatkond, kus ta avada, kus ta sulgeda seda. Me vaagisime pidevalt. Loomulikult on alati neid kohti, kus me tahaksime kohal olla rohkem, kui on neid võimalusi kusagil kohal olla. Saatkond ei ole ju ainult et ühe inimese läkitamine kuhugi renditud kontoripinnale. Kui tahta teha tõsiseltvõetavad saatkonda, siis seal on vaja kaugelt enamat. Selle jaoks paratamatult, et tuleb teha igasuguseid valikuid, mis ei ole mitte valikud meeldiva, ebameeldiva või õige ja vale vahel, vaid erinevat sorti ebameeldivate valikute omavaheline kaalumine. See jalajälg, mis on Eestil täna ei ole, ma mõtlen, rahvusvaheline jalajälg saatkondade võrgu näol ei tähenda tingimata, et ta on samasugune aasta, kahe või kolme pärast. Aga niikaua, kuni meil ei juhtu midagi väga dramaatilist meie eelarvega või Eesti riigi prioriteetidega välispoliitika osas ei ole mõistlik üleöö ja väga rabistades neid otsuseid teha. Mis puutub sellesse, kas välispoliitikas peaks olema fookus, siis sellega ma olen täiesti nõus. Muidugi peab olema fookus. Ja muidugi on see fookus. Esmalt lähtub meie julgeoleku kaalutlustest ei julgeolekuvajadustest enamus meie suhteid, neid, mille kaudu me tagame oma julgeolekut on meie liitlastega Euroopa Liidus ja NATOs, Põhja-Ameerika ja Euroopa riikide seas. Aga nagu me oma vestlust alustasime Venemaast ja Hiinast, nii peame me siin nende juurde tagasi tulema ja tõdema, et meil ei ole võimalik tagada ei oma julgeolekut ega niisugust poliitilist mõju liitlaste seas. Kui me ei tea või ei räägi vähemalt minimaalsel tasemel kaasa selles, mis toimub Venemaa osas, mis toimub Hiina osas ja sealt edasi minnes, kui neid ringe nüüd tõmmata, kus Eesti huvid on maailmakaardile siis jõuame üsna lähedale sellele jalajäljele, mis Eesti välisministeeriumi rahvusvaheliselt on täna. Tõsi, meil on nüüd tänaseks ka mõned saatkonnad, mille pea ainukene foon, kus on äridiplomaatia, alaneb, kas sellised investeeringud nendesse saatkondadesse ennast õigustavad, seda me muidugi analüüsime, aga me anname endale ka aru, et need protsessid on pikaajalised, ühe saatkonna asutamine või avamine esiteks võtab kaua aega, kui ta kord on avatud, siis investeeringud, eksport, turism, mida me loodame saavutada, ei saabu järgmine nädal pärast seda, kui saatkond on kohe avatud. Kui saatkond ennast ei õigusta, võib-olla tulenevalt sellest, et seal kohalikud olud olid teistsugused, me alahindasime selle piirkonna keerukust, siis loomulikult me paneme selle saatkonna kinni. Ei ole küsimustki, sest neid kohti, kus me tahame olla, aga täna ressursipuudusel veel ei ole, on ka terve rida. Nii et ma arvan, kui lihtne on seda niisugust lühilauselist soovitust anda, et fookust tuleb suurendada, ma olen põhimõtteliselt sellega nõus. Aga kui nüüd hakata nimekirja alusel vaatama, kus me täna täpselt oleme ja neid põhjendusi, miks me neis kohtades oleme siis ma arvan, et kõik need kohad on täna ennast õigustanud. Võim me veel ei tea, kas on ennast õigustanud või mitte, nii et andkem natukene aega ja küll me siis neid otsuseid teeme, juhul kui need on tarvis teha juba ainuüksi välisministeeriumi enda soovidest ja huvidest lähtuvalt, sest me ju tahame oma töös olla võimalikult edukad. Ja maailmas neid piirkondi, kus veel kohal olla, on rohkem. Kas Mati maasika, see kriitika teemal, et Eesti saatkond Lätis on alamehitatud, on põhjendatud kriidik? Ma arvan, teatud määral on ta muidugi põhjendatud. Matti maasika vist põhiline mõte oli see, et me peame ka äridiplomaatilise tegevuse lähiriikides paremini inimestega tagama. Kui oleks piiramatu meie ekspertide hulk, siis oleks igaüks meie saatkondades suurem, kui ta on täna. Eks ta lõpuks olla valikute tegemise küsimus. Just käisin Lätis, meil on seal suured plaanid, muuhulgas ka saatkonna füüsilise hoonega. Meie saatkond asub suures majas, Misest riigile kuulub, millega on terve rida erinevaid probleeme. Ja nüüd just neil nädalail saime me oma uuele soetatud majale Riia vanalinnas Riia linnavalitsuselt need lõplikud load täielikuks ümberehituseks. Nii et me investeerime tegelikult ka oma lähipiirkondadesse. Möödunud nädalal Helsingis kohtusin seal Soome nii välisministeeriumi kaitseministeeriumiga, presidendi kantselei inimestega, muuhulgas vaatasin üle selle, kuidas meie Helsingi suursaatkonna ehitus, tõsi, saatkond ei ole see maja saatkond on eelkõige need inimesed, kes meil neis kohtades on. Aga seda maja tähtsust ei maksa ka alahinnata, nii et kui vaadata jah, kuhu me investeerime, siis? Me oleme investeerinud küll ka oma lähiriikidesse. Räägime nüüd Eesti suhetest Hiina rahvavabariigi, ka siin on viimasel ajal olnud informatsiooni, millest, et ei ole kerge aru saada. Kõigepealt on üks Eesti mereteadlane mõistetud süüdi sponeerimises Hiina rahvavabariigi kasuks. Siis tuli teade sellest, et Eesti ja Hiina on vastastikku diplomaat välja saatnud. See teade tuli küll esimesel aprillil avalikkuse ette. Mul on tunne siiamaani, et tegemist võis olla aprillinaljaga. Kusjuures Eesti-sisene suhtumine Hiinasse on minu meelest kahe teine on ministreid, kes ütlevad, et nad on mitmedelegatsiooniga näinud aastaid vaeva selleks, et Eesti põllumajandussaadused saaksid Hiina turule ja et nüüd ei ole õige aeg hakata tee kõigutama. Suhteid ei tohi rikkuda, mäletate tagasilööki, mis kaasnes dalai-laama Tiibeti usujuhi vastuvõtmisega kõrgel tasemel Eestis siin aastaid tagasi. Ei lubatud unustada, et Eesti eksport Hiinasse aastas on 250 miljonit eurot suurusjärgus. Samal ajal ütlevad üks peaminister Eestis teise järel, et Eesti välispoliitika on väärtuspõhine ja inimõigused, mida Hiinas rikutakse, on üks meie väärtusi, mida me kaitseme. Mis on teie kui julgeolekueksperdi suhtumine niisugusesse siseriiklikult kahetis lähenemisse? No kõigepealt see, et me peame debatti oma välispoliitika üle avatult ja läbipaistvalt, ongi demokraatliku riigi eripära. Sellest tasub tunda rõõmu, mitte sellest muutuda murelikuks. Maailmas on väga palju riike, kus selliseid debatte välispoliitikale ei peeta. Ma arvan, et seal võib väga kergesti tekkida tunne, et see on nende tugevus võimaldab kiiremini otsustada ja tegutseda. No tegelikult on loomulikult see nende nõrkus meie mõningates niisugustes kõige laetumates välispoliitika küsimustes võima oma protsessis, olla lärmakam ad ja aeglasemad. Aga lõpuks on see tulemus ka tänu sellele parem ja vead sünnivad nagu muudki aeglasemini, mis on hea. Kuna Hiina tähtsus rahvusvahelisel areenil kasvab, siis ma arvan, me võiksime ära harjuda sellega, et Hiina üle debatti saab olema rohkem ja veel rohkem. Nii kuis aastad lähevad, nii seda aina enam tuleb. Me oleme harjunud arutama selle üle, mis toimub Euroopa liidus. Me oleme harjunud arutama selle üle, mida teha suhetes Ameerika Ühendriikidega mida teha suhetes Venemaaga. Ukraina küsimus on meie ajalehtede veergudel sageli arusaadavatel põhjustel. Seda, et Hiina nendest leheveergudelt ära läheks, seda mina ette ei näe. Vähemalt järgnevate kümnendite jooksul ja see on tingitud Hiina rahvusvahelise aktiivses rahvusvahelise kaalukuse kasust. Mis puudutab Eesti suhteid Hiinaga, siis loomulikult need suhted lähtuvad Eesti huvidest. Aga oleks naiivne arvata vaata, et nad on puutumatu sellest laiemast poliitilisest kontekstist, mis Hiina ümber aset leiab meie liitlaste suhetest Hiina rahvavabariigiga, Euroopa liidu ühistes positsioonidest suhetes Hiina rahvavabariigiga. Meie jaoks on esmatähtis oma välispoliitikas, kui ta ise ennast võimalikult lähedale lääne maailma poliitilise tuumikule ja kindlustada, et seal läänemaailm oleks oma põhipoliitikates võimalikult ühtne. Arusaadavalt lähtub see poliitika meie ajaloolisest kogemusest ja arusaamisest, kus me geopoliitilisel kaardil asume. Aga väljendub ta paljuski tänapäeval ka niisuguste globaalsete küsimuste nagu son suhe Hiinaga osas. Nii et teda vaadata isoleeritult Hiina küsimust meie suhetest näiteks Euroopa suurriikide või Euroopa Liiduga või meie suhetest NATO raamistikus ei saa ja süvenevalt ei saa. Kõik see loomulikult ei takista meil arendamast suhteid selles ulatuses, mis meile tundub turvaline ja meie huvidest lähtuv. Loomulikult seda me teeme, suhtleme hiinlastega. Hiinal on saatkond Tallinnas, Eestil, saatkond Pekingis toimuvad aeg-ajalt ka kõrgemal tasemel esemat kontaktid. Me suhtleme Hiina rahvavabariigiga. Aga muidugi oleks patt ignoreerida ka seda fakti, et mitmed Hiina tegevused rahvusvahelisel areenil teevad meid murelikuks. Me oleme ühinenud viimasel ajal näete meie liitlaste poolt koostatud avaldustega, kus nendele ka tähelepanu juhitakse. Kõige olulisem, ehk on see Euroopa Liidu otsus juhtida senisest teravdatumalt tähelepanu inimõiguste Orukonnale Hiinas mis teenis loomulikult ka kohe pekingi reaktsiooni pahameele näol. Ma oleksin väga üllatunud, kui see pahameel, see reaktsioon heidutaks Euroopa liitu edaspidigi inimõigustest rääkimast. Nii et jah, siin on olukord üpris keeruline ja kui ma enne rääkisime investeeringute meelitamiseks Eestisse äridiplomaatiast Eesti suhtes või Eesti äridiplomaatiast siis loomulikult peavad ka meie ettevõtjad, nii nagu need teised ettevõtjad, kes vaatavad võimaliku partnerina Eestit vaatama väga hoolikalt neid riike eriti kui tegemist on niisuguste suurte ja mittedemokraatlike riikidega, nagu seal on Hiina ja kaalume väga tõsiselt ka seda poliitilist konteksti, kui nad teevad oma investeeringuid või arendavad oma majandussuhteid. Nähtavasti need trendid, mis Hiina osas on nüüd väga selgeks saanud ka Eesti ajakirjanduses neid ju kajastatakse. Nähtavasti need trendid lähimatel kümnenditel ei muutu, pigem süvenevad ja kiirenevad. Üldine globaalne pingete kasv on pigem tõenäoline kui vähetõenäoline. Ja Hiina muidugi nende pingete. Paljuski võiks öelda epitsentris kas siis suhetes USAga või neis samades inimõigusküsimustes suhetes Euroopa Liiduga. Ameerika ühendriikides on küll Hiina suunal täiesti ühtne, ühine poliitiline seisukoht võetud, kas Eesti vajaks samasugust? See ühine poliitiline seisukoht on kujunenud viimase paari aasta jooksul nagu jällegi demokraatlikele riikidele omane, siis ega seal välispoliitika ei ole ju poliitilise debati keskmes inimesed vaidlevad ikka millegi muu üle selle üle, mis vahetult kodust elu murdub. Et välispoliitika jõuaks poliitilise debati keskmesse, peab asi olema juba kuhugi staadiumisse arenenud. Enne seda arutavad eksperdid oma mingisugustes mõttekodade üritustel konverentsidel. Võib-olla peavad debatti valitsusametnikud, kes seal omavahel Hiina küsimuse eest või mingite muude küsimuste eest vastutavad. Aga tõesti, see Hiina kasv on tema ka aktiivsuse kasv rahvusvaheliste organisatsioonides, aga rahvusvahelisel areenil laiemalt on juba paar aastat tekitanud olukorra, kus ta on saanud USA-s üldühiskondlikuks aruteluteemaks. Ja see reaktsioon on olnud võrdlemisi ühene, nähakse, nähakse probleeme. Ja neid probleeme nähakse USA ja tegelikult laiemalt lääne nisusele, demokraatlikule elukorraldusele, sellele reeglitepõhisele, maailmale, mis suures osas lääne juhtimisel on loodud ja ehitatud ja soovitakse seda, mis meil on oluline kaitsta. See ei tähenda vältimatut, et poliitilist või majanduslikku kui konflikti. Aga see tähendab seda, et kogu see arutelu on muutunud palju selge, piirilisemaks ja ja isegi häälekamaks. Ja me näeme selle väljendust ka ameerika reaalses poliitikas kus tegelikult, et parteideülene konsensus on võrdlemisi suur ja noh, nagu me teame meie poliitilisest olukorrast nii on ka Ameerika poliitiline olukord nagu demokraatiatega ikka kohane, võrdlemisi pinev ja neid teemasid, kus põhimõttelist konsensust oleks, ei ole tegelikult palju. Mulle tundub, Hiina küsimuses on olukord konsensusele üpris lähedal. Hiina ja Venemaa lähenevad viimasel ajal jõudsalt. Venemaa koondab oma vägesid, relvastust, sõjaväehaiglaid Ida-Ukraina sellesse ossa, mille üle Venemaal on kontroll. Ameerika ühendriigid hoiatavad Venemaad. Euroopa liit, nagu te ütlesite, hoiatab Venemaad. Vene välisminister harrastab pekingi suunalist süstikdiplomaatiat. Teie kui julgeolekueksperdi prognoos. No prognoosid on alati väga ohtlik, ma võin anda diagnoosi diagnoosiks on 21. sajand. Suurriikidevaheline jõupoliitika on tagasi, see periood külma sõja järel, kus võib-olla mõnedele tundus, et ajalugu on teinud läbi mingisuguse murrangu ja me oleme jõudnud ajajärku, kus poliitika rahvusvahelisel areenil on põhimõtteliselt transformeerunud millekski meeldivamaks. Ja riikidel tuleb tegemist teha vaid et niisuguste üksikute mitteriiklike, no näiteks terroristlike organisatsioonide poolt tekitatud probleemidega, see, see periood on läbi. Suurriikide poliitika on tagasi ja pinged eskaleeruvad. Loomulikult teeb see väikeriiki väga murelikuks, peabki tegema, mis on meie puhul hea, on see, et me oleme siiski viimase 30 aastaga suutnud ennast asetada selle poliitilise lääne poliitilisse ummikusse. Ja peame nüüd pingutama, et see olukord säiliks. Aga et see lääs paratamatult lihtsustav muidugi, aga et see lääs üleüldse alles jääks, meid ju ka üritatakse lõhestada. Meid tirivad teineteisest lahku mitmed sisemistest arengutest tingitud jõud. Aga Eesti-suguse riigi jaoks on loomulikult selle soodsa rahvusvahelise olukorra säilimine, mis meid viimasel 30-l aastal on toonud siia, kus me täna oleme eksistentsiaalse tähtsusega. Nii et see on, millega me ei peaasjalikult tegelema. Olgu see siis NATO tugevdamine, nende NATO-poolsete või liitlaste poolsete heidutusmeetmete tugevdamine meie piirkonnas, Euroopa Liidu solidaarsuse kindlustamine või muu taoline kahepoolsed suhted loomulikult oma liitlastega. Et see läheb tagasi selle Matti maasika öeldud mate juurde, et fookus peab olema täpne, fookus on meil täpne. Et Venemaa ja Hiina teineteisele lähenevad, on paljuski kuv nähtavasti nende riikide ohupildist ja sellest, kuidas nemad rahvusvahelist elu näevad. Ja mida nemad selles rahvusvahelises elus probleemiks peavad. Tunnistada, et paljuski nähtavasti näevad nad seda siis ühiselt ja probleemina. Tõenäoliselt defineerivad nad tugevat ja ühtselt tegutsevat globaalselt tegutsevat Läänemaailma omavahelist seost niisugustel arengutel nagu see sõjajõu koondamine Ukraina lähistele praegu. Ja need suured arengud, mis tõenäoliselt rulluvad lahti aastate jooksul, see seos on, aga ta ei ole niisugune vahend, too need väed, mis sinna Ukraina piiride lähedale liiguvad, tõenäoliselt ei tõuku Venemaa Hiina poliitikast, vaid mingitest muudest kaalutlustest. Aga seda niisugust pikemat perspektiivi eest lähenemist on olnud märgata juba mõnda aega. Kuhu see kõik välja jõuab? Seda näitab aeg, loodetavasti nagu ikka võidavad, võidavad kainemad, pead ja kõikvõimalikud erimeelsused suurte jõudude vahel on võimalik nii lahendada. Ega konkurents, olgu ta siis terav, ei välju kontrolli alt. Muidugi. Me teame ajaloost, et see on lihtsam öelda, kui teha. Ja üleüldine globaalne situatsioon liigub väga selgelt pingestumise suunas. Väga selgelt pingestumise suunas. Ja Eesti võtab seisukoha, et mõlemad pooled võimalikus Ukraina Vene konfliktis peaksid hoiduma mõtlematustest. Ukraina Venemaa konfliktis mõtlematustest tuleb loomulikult hoiduda, aga siin see mõlemad pooled lause minu arvates väga õigesti ei kõla. Pole mõtet kutsuda ülesse mõlemat poolt tasakaalukusega kui üks pool teisele poolele kallale läinud ja selle küljest tükke haaranud. Nii et eelkõige me kutsume üles Venemaad, et sellele, et ta lõpetaks rahvusvahelise õiguse kõige jõhkram rikkumise nii Krimmis kui Ida-Ukrainas väga raske heita ukrainlastele ette seda, et need oma riigi territooriumil oma riiki kaitsta soovivad. Siin mulle tundub see mõlemat. Pooled lause on umbes sama kohane kui öelda seda röövlile ja tema ohvrile mingisuguses konfliktis selle ohvri rahakoti pärast. Siin ei ole selles mõttes mõlemad pooled situatsiooni. See on lausestus, mida ma lähen Euroopa Liidu suunalt kohanud sugust, olge ettevaatlikud ja säilitage kaine suhtumine. Jah, see on niisugune stamplause, mida teinekord antakse avaldustes välja, aga kui me räägime sellest Ukraina situatsioonist avameelselt ja tõsiselt, siis ma arvan, pole mõtet seda vähemalt kontekstist väljarebituna niimoodi esitada. Aga mis puutub jah, sellesse, kas ka ukrainlased võiksid hoiduda ebamõistlikes sammudest siis loomulikult ka ukrainlased võiksid jah, hoiduda ebamõistlikes sammudest, selles ei ole mingisugust kahtlust. Aga kuidagi moraalsele või jah, moraalsele võrdsele pulgale agressorit agressiooni ohvrit panna ei tohiks ja ei tohiks mitte ainult moraalsetele kaalutlustel vaid ka poliitilistel kaalutlustel. Meie ei taha tekitada sellist olukorda Euroopas, kus agressori agressiooni ohver oleksid kuidagi võrdselt käsitletavad. Ja lõpuks maksaks siis ainult see, kellel on olnud rohkem jõudu kas siis lahinguväljal või siis rahvusvahelise meedia eetri täis karjumisel. See ei ole see Euroopa, mis meile sobiks. See ei ole see euroopamis, meie eksistentsi tagaks. Ja seetõttu me seisame sellise Euroopa tekitamise katsetele vastu loomulikult ideaalis mitte üksinda, vaid koos oma liitlastega. Ja kõige parem, kui me suudame seda teha nende institutsioonide kaudu, mis meil selleks poliitiliseks lääneks loodud on. Euroopa Liit, Nato. Tellimisel on rahvusvahelise julgeoleku ekspert, Eesti vabariigi suursaadik, praegu välisministeeriumi kantsler Jonatan Vseviov. Professor David Vseviov on paaris intervjuus öelnud, et Ta kasvatas oma kolme last üksinda. Teie olete pere kolmest lapsest kõige vanem kui laps või kui teismeline te olite, kui te hakkasite tundma, et teil on vastutus oma nooremate õdede käest. Ma arvan, et sellele küsimusele on mul raske pakkuda õiget vastust, mida moed kohe ümber lisaks lükata. Ma ei tea, kas ma tajusin kunagi vastutust. Mingi hetk mulle tundus, et mu õed ei olegi nii ebameeldivad, kui nad tundusid varases nooruses maden loomulikult nalja. Niisugust vastutuse tekkimise hetke ma tõepoolest ei mäleta. Ühel hetkel, kuna ma olin tõesti kõige vanem, läksin ma ülikooli siis läks juba mu minust järgmine vanuselt õde ülikooli, mingi hetk tulin ma ülikoolist tagasi, läksin sõjaväkke. Siis juba kuidagi, kogu see perekondlik elu muutus niisuguseks täiskasvanulikumaks. Seda hetke, kus ma oleksin mäletanud, et mina nüüd kuidagi vastutanud vendade käekäigu pärast ma võib-olla ka seetõttu ei mäleta, tegelikult meie vanusevahe ei ole ju väga suur, kaks ja kaks aastat, nii et mu oma nooremast õest vanem ainult neli aastat. Mis muidugi kui on tegemist 10 ja kuue aastasega, on tohutu vahe, aga kui on tegemist 24 ja 20 aastasega, siis pole. Ühte kas tee Eesti iseseisvuse taastamist, mäletad? Et nii väga hästi mäletan, mida te mäletate? Ma mäletan, et ma olin Käsmus nagu me olime ikka suveti. Ja ma mäletan, et oli erakordselt ilus august, muuseas seda mäletavad ju paljud, aga ma kohe väänata on väga selgelt mõned päevad enne putši täiesti perfektsed suveilma ja rannas olekut. Ja seda, et oli õhus tajuda mingisugust pinget, see pinge oli olnud õhus juba ju pikalt, kuna see iseseisvumise protsess oli kestnud pikalt. Toona olid ju kõik Eestis poliitikud, ei olnud inimest, kes poleks olnud poliitik, seetõttu ma alati mõtlen nende lausete peale, kui üritatakse poliitikuid kuidagi ühe vitsaga lüüa. No kõik olid poliitikud, 91. aastal. Igatahes mäletan, et olime rannas ja nägime tegevust, toona olid veel Nõukogude piirivalveväed ju Käsmu külas, mis oli erakordne grotesk, see kaunis ilus rannaküla oma puutumatu loodusega ja siis need kirsasaapad, mis seal ringi jalutasid, igal juhul oli märgata mingisugust tegevust, mis ei olnud tavapärane, mida loomulikult ei olnud ma võimeline analüüsima, lendas ringi, kopterid, tavaliselt Käsmu kohal ei olnud. Ja siis putši hommikul ma mäletan loomulikult vikerraadiot, millest oli võimalik siis neid arenguid jälgida, televiisorit meil ei olnud, nii et raadio oligi ainukene kanal üldse maailma, mille kaudu uudiseid kogusime. Ja ma mäletan seda hetke, kui siis putšeli läbi kukkunud Eesti oli oma iseseisvuse taastanud seda joovastust, mis tegelikult valdas mitte ainult meid vaid ka näiteks seal meie naabritena elanud suvitajaid Moskvast, kes loomulikult, et Eesti iseseisvusele elasid kaasa hoopis teisiti. Nende joovastus oli aga sama suur tulenevalt totalitaarse režiimi kokkuvarisemise, sest see oli niisugune jah, väga tegelikult kihvt aeg. Aga kihvt, et eelkõige tagantjärele targalt, sest sellel hetkel ei olnud ju päris selge, mis sest kõigest üldse saab. Kui esimesed tunnustused hakkasid tulema rahvusvaheliselt, kui Eesti oli võetud ÜRO liikmesriigiks ja siis hakkas tekkima tunne, et võib-olla võib-olla stabiliseerub. Aga tegelikult ei olnud ju olukord meie jaoks sugugi kerge järgmised aastat kuni tegelikult vene vägede väljaviimiseni. Kindlasti 91. aastal tulite algkooli laps, kas teil oli juba siis niisugune huvi, et jälgida, mis maailmas toimub? Jah, ausalt, oli küll, aga ma arvan, et sellel 91. aastal noh, nagu ma ütlesin, poliitikud olid kõik maga ju koolis, oma klassivendadega arutasin poliitikat. Loomulikult tegin seda mitte üleliia rafineeritud ja erudeeritud moel aga seda, et toimumas on Eesti vabanemine, seda me ju kõik mitte ainult ei adunud, vaid sellele me ju elasime kaasa ja ja pidasime ka päris tuliseid vaidluseid sellel teemal, milline Eesti poliitika on, on hea ja milline eesti poliitik nii hea ei ole. Revolutsiooni ajal on alati kõik inimesed poliitikud aga üldine poliitikahuvi oli mul muidugi olemas, siis kui see Iseseisvusprotsess oli jõudnud oma loomuliku lõpuni, Eesti oli taastanud oma koha maailmakaardil siis poliitika nagu taandus igapäevaelust, tulid teised mured. Aga mulle kuidagi see poliitikahuvi jäi, tegelikult jäi ka ameerika huvi, nii et need esimesed valimised, mida ma nii-öelda laivis jälgisin, niipalju kui toonast meediat arvestades üldse võimalik koli olidki 92. aasta valimised. Bill Clintoni nii-öelda tulek Ameerika poliitikasse aru muidugi sellest suurt midagi veel ei saanud. See võttis aastaid aastaid, et seda nii-öelda tagantjärele mingisugustesse konteksti panna. Aga seda Bill Clinton, niikuiniisuguse noore särava isiksuse tulemist mäletan ma väga selgelt ja seda kampaaniat samamoodi, nagu ma ütlen, niipalju kui toona oli võimalik seda üldse jälgida interneti ju ei olnud. Kas teil on noorusest meeles mõni film või raamat või ansambel, mida vaadates-kuulates lugedes te tundsite, et see mõjub teile silmi ähvardavalt või, või te tekitas sellise tunde, et nüüd ma tean, kuidas maailmas asjad käivad? No mingit ühte niisugust silmi avavad šedöövrid mul praegu küll meelde ei tule, mulle meeldib rokkmuusika inimesed, kes mind teavad, seda ka seda teavad. Aga ma ei ole nii suur muusikasõber, et ma seda tingimata iga päev peaksin kuulama ja nautima. Raamatutest. Ma arvan, et ma ei üllata, tähendab kuidagi ilukirjanduses siis need teosed, mis ongi vapustavalt head on, on ka mulle tundunud vapustavalt head. Bulgakov näiteks vähe on inimesi, kes seda ei võiks öelda ka enda kohta, eks, et siin ma kuidagi unikaalne või eriline ei ole. Väga palju ma olen lugenud loomulikult erialast kirjandust, sest minu jaoks töö, mida ma juhtun praegu tegema, hobi, aga ülikoolis omandatud, eks eriala, need langevad kokku. Mõnikord inimesed küsivad, et kas ma midagi nii-öelda enese huvides või, või lihtsalt nautimiseks ei tahaks osta näiteks raamatuid ostan. Aga ma naudin seda. Mulle pakubki huvi, rahvusvaheline poliitika, ka ajalugu, mingi piirini, USA poliitika, tema suhted maailma. Minu meelest on see erakordselt põnev kohati palju põnevam kui see, mida keegi on kuskil välja mõelnud. Te töötasite kaitseministeeriumis kantslerina 10 aastat paberitest loenet, et teie kirjutasite uue riigikaitse strateegia ja korraldasid Eesti riigikaitse ümber valmistasid ette ja aitasite korraldada NATO liitlaste tulekut Balti riikidesse ja Poolasse võitlesite selle eest, et eestlased saaksid ilma viisata USAsse reisida. Ja 2007. aastal kindlustasid Eestile USA poliitilise toe tuse küberrünnakute ajal. See ei ole kahtlemata kogu teie saavutuste pagass kaitseministeeriumis, aga kui me mõtleme ajas edasi juhuks, kui te peaksite välisministeeriumis kantslerina 10 aastat tööd täna, siis mida te tahate olla saavutanud tänasest 10 aastat edasi? No kõigepealt lihtsalt, et ei jääks vale mulje kantslerina, ma töötasin selle 10 aastalõpuaastat. 10 aastat olin ma kaitseministeeriumis kokku ja mulle väga kaitseministeeriumis meeldis. Mulle meeldis sealne õhkkond, sealne fokusseeritud. Me saame hakkama meeleolu. Ma usun, et te mõistate, mida ma mõtlen. Kui ma seda ütlen. Välisministeeriumis ma oleksin väga rahul, kui ka välisministeeriumis tugevneks see, me saame hakkama, meeleolu, sisemine ühtehoidmine, välisministeerium on muidugi ministeeriumi na oluliselt suurem asutus kui kaitseministeerium. Ja tõsi, kaitseministeeriumi valitsemisalas on kaitsevägi, teised asutused. Välisministeeriumile seda ei ole, aga välisministeerium on selle eest ainukene Eesti riigiasutus, mis töötab globaalselt, mis asub kümnetes ja kümnetes erinevates riikides, erinevates linnades, selle tõttu ka pidevalt 24 tundi kellelegi jaoks on hommikul, kellelegi jaoks on öökoguse struktuur pidevalt trateerib. See tähendab, sa võid täna olla oma alluva ülemusi, homme leida ennast struktuuris tema alluvana, see tähendab välisministeerium on väga eriilmeline organisatsioon. Ta on tohutu palju saavutanud. Tal on tohutult kogenud personal, ta on päris suureks kasvanud Eesti mõttes. Et selles kõiges hoida seda energiat, edasipürgimist, soovi mitte ainult seniste saavutuste üle õla vaadates nautimist. See on väga suur, väga suuri, väga oluline eesmärk, mida tegelikult, et välisministeeriumi inimesed, kui nendega rääkida üldiselt ka kõik jagavad eeldused, on kõik tohutult head. Ma ei tea ühtegi ministeeriumit, mis oleks sedavõrd kogenud sedavõrd professionaalne ja tegelikult ka sedavõrd pühendunud nende asjade ajamisele, mida me ajame neid välisministeeriumi edulugusid, räägitakse ju detailides väga harva lahti. Aga need edulood on peaaegu igapäevased peaaegu iga päev me tunneme rõõmu või uhkust mõnede meie kolleegide üle, kes tegid midagi väga kihvti kusagile ära. Möödunud nädalast tuleb mulle meelde meie Euroopa Liidu esindus ja see tiim, kes seal töötas õiglase, solidaarse vaktsiinide jaotamise küsimusega. Seal olid mitmetest ministeeriumitest inimesed, nagu meie esinduses ongi mitmetest ministeeriumitest inimesed. Seda tegevust juhib meie suursaadik Euroopa Liidu juures. Eesti uudistest käis läbi peal kirjedena. Jah, me saime hea kokkulepe, mille tulemus on kümned tuhanded lisadoosid vaktsiini, see tähendab kümned tuhanded kiiremini vaktsineeritud inimesed ja see omakorda tähendab päästetud elud see tähendab kiiremini avatud majandus, see tähendab miljonid eurod ja normaalse elu juurde naasmine. Ei tea, me saime sellise kokkuleppe, aga mis selle taga oli, selle taga oli ju kümnete meie inimeste täiesti ennastsalgav töö mis ei hoolinud sellest, mis on kell või millised formaalsed ülesanded. Inimesed läksid ja tegid selle ära ja nad tegid selle ära moel, mis kuidagi eesti poliitik sellist kapitali Euroopa Liidu asjade ajamises ei õnnestunud vastupidiselt tugevdas solidaarsust, tugevdas Eesti suhteid nende riikidega, kes meiega koos Euroopa Liidu kuuluvad. Või siis see, mida teevad meie inimesed meie esinduses NATO juures. Sellest saab muidugi kaugelt vähem avalikult rääkida ka meie poolt ka läbi arutatud pingete kasvamine Ukraina piiride lähistel. Ka meie uudistest käivad läbi pealkirjad. NATO jälgib seda olukorda. NATO on tähelepanelik. Selle pealkirja taga on jällegi need kümned meie inimesed kes istuvad Põhja-Atlandi nõukogus teistes komiteedes, kes leinavad meie liitlaseid, aitavad kujundada seda poliitikat Eesti huvidest lähtuvalt. Selles mõttes on välisministeerium väga, väga kihvt asutus. Kogu aeg, midagi juhtub. Loomulikult alati saab paremini, alati saab õhkkond olla parem, alati saavad eesmärgid olla selgemad. Alati saavad olla esindused, nagu Matti Maasikas ütles õigemates kohtades. Ega seda niisugust rahulolu me endale lubada ei saa, ei tohigi lubada. Nälg peab kogu aeg olema ja mitte sellepärast, et siis organisatsioon areneb kiiremini või ei, ei sellepärast et me ei tohi kunagi ära unustada, kes me oleme ja kus kohas me asume. Hästi kerge on tekkima see väga ohtlik iseenesestmõistetavuse tunne. Maailmakaarti vaadates natukenegi Meie geopoliitilisele asendile mõeldes ei tohiks me endale seda mitte kunagi lubada. Tähendab, Ma mõtlen, meie kui välisministeeriumi töötajad ei tohiks seda endale mitte kunagi lugeda. Ülejäänud ühiskond? Jah, loomulikult. Aga meie peame kogu aeg sellepärast pingutama, et õigel ajal ära tabada see hetk, millal midagi öelda, midagi teha, midagi tahta, midagi nõuda. Enesega rahulolu on meie jaoks erakordselt ohtlikult uinutav. Et seda tahaks ära hoida. No niisugune pikk jutul Eesti vabariigi suursaadiku kohta Ameerika Ühendriikides ja Mehhiko Ühendriikides on praegu täitmata. Kui suur sõnaõigus oli teil, et valida välja see inimene, kes sellele kohale esitada? No teatud määral muidugi oli, sellepärast Teil on mitmel põhjusel, esiteks ma tulin kantsleriks ja suursaadikud alluvad kantslerile ja, ja minu töö oli, oli kindlustada, et nii oluline saatkonda jää tühjaks või kui ta ka ajutiselt olude sunnil tühi on, et ta siiski täituks võimalikult kiiresti inimesega, keda me võime usaldada, et ta selle tööga hästi hakkama saab. Aga lõpuks nõuab suursaadiku ametisse nimetamine muidugi terve rea erinevate institutsioonide nõusolekut. Nõuab ka muuseas selle riigi nõusolekut, kuhu suursaadik lähetatakse. Seegi on põhjus, miks kogu see protsess nii kaua aega võtab. Meie suursaadik Ameerika Ühendriikides on kindlasti Washingtonis kohal maikuus ja siis alustab oma tööd, nagu ikka suursaadikud kõigepealt sellest, et sisse elada esimesed kuud tavaliselt sellele kuluvad aga siis juba jätkata sealt, kus pooleli jäi. Õnneks seal igav ei hakka ja seda tööd, mida teha, on tohutult, nii et sisseelamine tuleb võimalikult kiire. Vähemalt minul tuli, ma usun, et tuleb ka minu mantlipärija. Viimane küsimus on see, et mis on see tunne või see teadmine, mis teid kannab ja ei jäta hetkekski maha sellest põhimõttest, et me tuleme välja ja me saame hakkama. Võimalik, et kuulaja sai sellest teie vastuste põhjal juba aru intervjuu vältel, aga ma siiski soovin ette selle sõnastaks. No see on nüüd väga keeruline ülesanne, sest ma pean sõnastama midagi, mis on tegelikult väga keeruline ja see mulle hästi ei õnnestu, siis. Siis ta võib-olla võib-olla tekitab segadust juurde ja minu jaoks on väga oluline see, et meie tegevuse eesmärk ei oleks pelgalt protsess. Et me saavutaksime midagi, et me teeksime kuidagi millegiga midagi paremaks, hoiaksime ära millegi halvemaks muutumise. See on see nälg, millest ma rääkisin, mis ma arvan, et võiks olla kogu Eesti riigil. Tegelikult ongi ju Eesti riigile ja eesti rahval see nälg alati olnud, see on meile iseloomulik seda nimetatud erinevate sõnadega kohati ka jonniks ja nii edasi. No Tammsaare kirjutas sellest pikalt, ta võib muutuda muidugi Desduktiivseks. Aga kui teda õigesti suunata ja kontrollida, siis see on, mulle tundub see, mis meil, erinevalt paljudest teistest rahvastest, kes meiega saatust jaganud, ma mõtlen pikema perioodi vältel kui lihtsalt 100 aastat luua oma riik ja see hiljem taasluua pärast okupatsiooni ja tulla Nõukogude okupatsioonist paarikümne aastaga Euroopa Liidu tuumikusse. Seda tuleb alles hoida. See rahulolematus, kui teda positiivselt rakendada, on väga võimas käimapanev jõud. Ja seda vähemalt mina endas ka naudin, kui on võimalik teda suunata mingisugusele produktiivsele tegevusele ja, ja reaalsete tulemusteni toomisele. Positiivselt meelestatud rahulolematust ja mitte kunagi enesega rahulolemist on see, mida te soovitate meile? Jah, enesega rahul olla võib ka, eriti siis, kui on, mille üle rahul olla, aga see ei tohiks muutuda loorberitel puhkamiseks. Jonatan Vseviov, tänan intervjuu eest, see oli väga hariv silmi avardav saab hästi palju edu uues ametis. Suur aitäh. See oli tänane kajalood. Kaja Kärner küsis ja me kohtume järgmise saatekülalisega nädala pärast kuulmiseni.