Tuuline on praegu siin raekoja platsil, aga päike tuli välja. Tuhanded inimesed ootavad, millal raekoja kell kuus. Lavale tuuakse seitse tõrvikut mis sümboliseerivad seitse Põhjala rahvast. Kümnendad vanalinna päevad juhtmõtte all. Tallinn põhjalinn jõuavad lõpule. Korraldustoimkonna esimees Mati Arro ütleb lahkumissõnad. Armas, linnarahvas, lugupeetud külalised. Viis päeva Elises vanalinn muusikas ja laulus. Viie päevaga me saime juurde uusi sõpru. Meeleolu sain osakese Põhjala kultuuripärandist. Kümnendad. Vanalinna päevad on lõppenud. Kohtumiseni järgmisel aastal Üheteistkümnendal vanalinna päevadel. Tänan teid. Pasunapoisid vanalinna päevade lipu juures nõndanimetatud raemannil puhusid viimase korda signaale. Meie külalised, keda ootasime Soomest, Rootsist, Norrast, Taanist, Islandilt ja saamid andsid tooni oma kunstiga meie vanalinna päevadel. Põhjala kultuuripärandis on kõigil neil rahvastel oma osa. Nii ka meil, eestlastel, tõrvikukandjad, võtavad tõrvikud, korraldustoimkonna liikmed ja külalised ning linnarahvas lähevad üheskoos orkestriga Helicon mööda Harju tänavat üles Toompeale. Et me mõistaksime Põhjala rahvaid, teaksime oma osa ajaloos ja rahvaste koosluses, et meil oleks selleks Vaimujõudu ollaksegi tuhandete tallinlaste seltsis praegu siin seitsme linnuse pargis maakivi äratamas. Suur maakivi ohvrikivi millele on maa targa õpetussõnade põhjal ohvrilohk sisse raiutud nimetatakse nüüdsest põhjala kiviks. See kivi on toodud Harjumaalt sissejuhatavad sõnad, ütleb Harju maavanem, vanalinna päevade algusaastate juht Anti Oidsalu. Austatud linna ja maarahvas, ma ei kahtle viivovski, et need kivi, millest vanalinn kunagi loodi ja millede kaudu linn on kestnud nagu ka see kivi, mille paigutamise asjus me nüüd siin kokku tulime on kõik ülimalt materiaalsed, ilmselt just vanalinna päevade aegu saalse iidne ajalookultuuride. Tõsi, faktide käitumine, nagu mõistagi ka kivide kogu pigem kujutluses, kui ta seda on, on igapäevase füüsilise ealiana sümboliks on ja, ja siin Põhjala kivi sümboosus lisab seitsme linnusepargi õhustik ja meie reaalne Põhjala kujutlus Maakivi juurde läheb härra Arnold Rüütel abikaasaga. Rukkiteri hoiab naine ja meeskõnelejat. Vanalinnapäevadest osavõtt ja kallid külalised Tallinnas. Me oleme osa loodusest ja kas mitte sellepärast, olles looduses, loote keskel, ei tunneme rahu ja tasakaalu endas. Ja kas mitte sellepärast. Meie mõttes ei kanna oma noorusmaad. Me oleme ju ikkagi maarahvas, olge täna linastunud oma mängumaad kuskil Eestimaa külast, metsakülast, mere ääres või kuskilt. Ja nagu siin juba oli õeldud. Keskne koht meie looduses ongi. Võib-olla paljud ei tea, et see leid, mida me iga päev sõrme. Me toodame seda umbes miljon tonni veidi rohkem aastas, ühe saagi kogus on niisugune kui selleks, et meil oleks leib laual. Me peame igal aastal koristama poolteist miljonit tonni kile. Me oleme kogunenud kivi juurde ohverdama ja mõttes kandnud võibolla sõnadel seletamatuid tundeid selle juures. Täna kogunes siia kivi juurde, mis on kuskil kaugel põhjalas loodusjõudude poolt toodud siia. Ja ka selle juures nähtavasti mõtte ühendab see meid, Põhjala rahvaid, rahvaid, kellel on kultuuris väga palju ühist. Kelle püüdlustes ka täna on väga palju ühist see diviisi sümboliseeriv kuul meie Põhjala rahvaste püüdlusi, meie kultuuri ühtsust. Ja lubage Teie nime täida see püha rituaal, komberdada kivile midagi, mis on meie esiisade poolt kujunenud traditsioon ja tohu meil põhja vaid, ja kõiki inimesi ka siin Eestimaal ikka ja jälle siia kivi juurde. Härra Arnold Rüütel võtab abikaasa käest peotäie kirje, asetab need ohvri lokku givelannet põhjala kivi, kuhu nüüdsest saavad tulla oma mõtete ja soovidega ohvrianniga. Kõik Põhjala seitse rahvast.