Head Eesti vabariigi aastapäeva vikerraadio stuudios on Mandress poja saate alustuseks kõlanud ansambli vanaviisi laul nimega oma maa on tänases saates väga asjalik kõlama Kula Järgneva veidi vähem kui kahe tunniga. Prooviks siis teha meie ilusale eestimaale ringi peale, unustamata siis ühtegi maakonda vanaviisi, seal olid erinevatest maakondadest mehed, seal oli Saaremaalt, Harjumaalt seab Mägust kõikjalt teel, aga siin selles laulus just ilusti öeldud, et oma maad kaardi pealt otsima ma ei pea kinnisilmi, võin leida ta sealt nõndamoodi, et on loodetavasti meie kõigega. Geograafia teadmised on head. Aga pea läheb kõigepealt jah, ilmselt juba meie tähtsad inimesed on täna Järvamaale, kuhu meiegi muusikaliselt suundume, hapnes Järvamaa, nagu teada, on ju Eestimaa süda ja täna just nimelt Eesti vabariigi 103. sünnipäeval toimub seal siis ka see suur kõne pidamine, toimub ka suur Kontsert, olgu juba siin ka ette öeldud. Tänases saates on ka mitu külalist, mõni võib-olla väga kaugest ajast, modi lähemast ajast ja Marko Matvere nad igal juhul üks neist, kes siin esimeses tundis, sõna saab ja tema esindab loomulikult Tärnovat Tsahkna pärit on, kuigi praegu elab Tallinnas Harjumaal, aga nagu öeldud, siis Järvamaa ja Järvamaalt muidugi palju muusikat valida akna, seal on ta väga andekaid Eesti muusikuid läbi aegade olnud aga üks toredamaid vahvamaid heliloojaid. Sven Lõhmus on just nimelt Järvamaalt pärit ja Türi poiss, ta on koolis seal käinud ja aga oma muusikuteed seal alustanud. Imeilus laul aastast 2009 nimega rändajat saab, millega ka Eesti väga tublilt tahate, esines või oli esindatud eurovisioonil ja Sandra nurmsalu? Ansambli Urban Symphony eesotsas seda laulu Moskvas laulis väga vapralt. Olgu õdede, et Sandra on pärit Harjumaalt alaverest, nii et saab ka omal moel Harjumaa siin mitu korda esindatud. Paraku kõige suurem maakond. Ta on ja kõige rohkem rahvast ja paraku ka kõige rohkem koroona koroonat. Siin on aga jutt jutuks läks neid autosid mahub siia vahele veel, kuulame siis laulu Järvamaa helilooja Sven Lõhmuse esituses Urban Symphony. Ses kõlab laul, rändajad. See oli panne Veski loomulikult kes voo pea esindas tema Raplamaad, nii et olgu siin tervitatud ka siis Raplamaa rahvas läbi oma akna suure staari Anne Veskit kindlasti nimetada. Kahtlemata Ta ja pandi veskilt, sünnipäev tulemas, õige pea saab tema 27 aastaseks. Tore, et palju on tähtis ja tervitused kõigile Raplamaainimestele. Läheme nüüd aga tuleme tagasi, õigemini uuesti Harjumaale. Nii tahate, kõige suurem maakond olid need sealt jälle edasi reisima minna mööda Eestit, aga sugugi mitte Tallinnasse. Kuigi ansambel, mida me hakkame kuulama, alustas tegevust Tallinnas, aga akna selle üks esimesi soliste, niveltonid, soliste kaks on pärit hoopis Arukülast täpne haru, kõlab, nagu teada on Harjumaal ja selle mehe, keda me kõik hästi teame, võib-olla teistest ansamblites, et mitte nii palju ansamblist Ruja adme, mille solistiks ta alguses oli On nimega Raul Sepp per jaht ning tõepoolest ansambli Ruja esimene solist, ta oli teine, oli siis Urmas Alender ja Ruja, kes alustas tegevust just nimelt aastal 1971, ehk siis 50 aastat tagasi. Alguses oli seal väga palju rahvast tunduvalt rohkem kui seal teistes koosseisudes, kus oli põhiliselt tavaliselt viis inimest, alguses olid seal jah, puhkpillid ja keelpillid ja tahab kõike veel mitu solisti Urmas Alender ja Raudsep Pärka Raul Sepper muuseas, olgu sinna varakult ette öeldud, juba kirjutab raamat või õigemini seal raamatu kirjutamisega juba ühele poole saanud ja loodetavasti millalgi suvel ka see raamat ilmavalgust näeb, nii et siis tema tegemistest saab sellest raamatust lugeda. Nüüd aga kuulame laulu, mille Raul Sepper siis laulis kosansambel Rujaga. See ongi üks kahest esimesest laulust, et need ei vaata tagasi, laulis Raul Sepper. Ja teine laul, mida me kuulame, kindlasti mõni teinekord seda laulis Urmas Alender, kuigi Urmas Alender on hiljem ka seda, need ei vaata tagasi laulud, siis siinkohal kuulame siiski seda septeri versiooni. Tervitused Harjumaale. Soomaal. Kus on oma pri? Saada. Nojaa. Aga? Paeva saama koore too mul ja. Koostada no ma loodan, et ta On ta. Ta. Nojaa. Aga? Ilona paasvere laulis ja sellega sai esindatud ka meil haapsalu ehk siis Läänemaa ja Lääne vast natukene edasi minna ja olemegi Pärnumaal ja Pärnu poiss, Marko Matvere on meil siin külas tänase aasta vabariigi aastapäeva. Tere, Marko. Tervitus tervitus, tervitus, õnnitlused ja tervitused sulle siis, Eesti vabariigi aastapäeval, mis on alati üks igavene uhke päev sulle ja kogu Eesti rahvale samad sõnad. Mina väga armastan seda päeva ja ma armastan oma riiki ja oma rahvast, midagi ei ole sinna parata. Ja see armastus on süvenenud seoses vananemisega. See ei ole kuhugi kadunud, ma olen, tean, et on olemas eestlasi, kellel vastupidi, läheb, et kahaneb see patriotism, aga minul on aina süveneb ja läheb tõsisemaks. Kahjuks lahkunud Jaak Johanson sa rääkisid, juhtusid, kuulame ühte ERR-i arhiivi, siis raadiosaadet. Jah, jaagu Jaak Johansoni raadiosaates ühes kogemata lihtsalt teda mälestades või meenutades kunagi päris tihedalt läbisime, töötasime ühes asutuses lausa külg külje kõrval ja, ja kuulasime tema raadiosaateid ning seal Jaak mängis maha kaks Meie noh, kuidas öelda siis kahe meie riigi looja kõne, mis olid tema kuidagi valdusesse sattunud ja nagu me teame, siis Jaak oli suur selline salvestaja ja, ja helide talletaja ning ta siis kuidagiviisi koos oma mingite sõpradega restaureeris need kõned, need olid Shellak plaatidel. Ja üks oli siis Jaan Tõnisson ja teine Kaarel Eenpalu. Ning oma saates ta mängis need kõned, mitte seal Eesti raadio, seal arhiivis on see saade üleval, kui mujalt ei pääse ligi ning see Eenpalu kõne, ausalt öeldes, see oli niivõrd mõjus. See oli esitatud äärmiselt mõjusalt ning üles ehitatud, et minu meelest seda tuleks lasta iga päev meedias. Et me ei unustaks ära, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu, Me läheme, mida me üldse tahame väikese rahvana väikese riigina, seda ei tohi ära unustada, kogu aeg omal kuklas hoida, täpselt nii nagu ma vaatan, et inimesed nagu unustavad ära elu on niivõrd heaks läinud Eesti vabariigis, eks ole, unustavad ära need ohvrid, mis on toodud sellele altarile, ehk et me mõnusasti saame praegu elada. Sellest on tohutu hulk inimesi on maksnud eluga ning tohutu tohutu hulk meie rahvuskaaslasi on pidanud elama häbis, alanduses ja lausvales. Seda me ei tohi ära unustada. Ehk siis taaskord, kui meid miski või keski ohustavad siis me peaksime seda Eenpalu kõnet kuulama. See on väga heas kvaliteedis, seda kannatab söögi alla ja söögi peale lasta. Ja huvilised. Leiavad selle üles, ERR-i arhiiv on täiesti avalik ja selle ERR-i kodulehelt leiab üles seal all servas on, kui vaadati Jaak Johansoni saateid, siis küllap seal on saate kirjeldus olemas ja seal no üks elu, selliseid toredaid traditsioone on vabariigi aastapäeval käivitada oma uhke lihapraadimise masinaga. Ise sellele riista pole live pannud ja ma olen selline väikest viisi Jaan Tatikas, kellele meeldib tehnika ja iseendale asju kokku panna. Ja noh, minuealised kindlasti mäletavad noh pealt viiekümnesed, isegi nooremad veel, et üks tõsine mänguasi poisslapsele nõukogude ajal oli konstruktor noh, tänapäeval nimetatakse seda legoks, aga toona oli see metallist ja selle nimi oli konstruktor, kus siis poisslaps sai harjutada. Kuidas elus toime tulla, eks ole, mutrite ja poltide ja detailidega ning see jäi mulle külge ning kui jõudis kätte 100. Eesti vabariigi aastapäev, siis ma mõtlesin, et peaks ka, nii nagu üleskutse oli kinkima midagi oma riigile. Paljud inimesed tegid igasuguseid naljakaid ja vaimukaid kingitusi, kes kudus, ma ei tea kilomeetri pikkuse salli või kes tegi tohutu kiluvõileiva või ma ei tea Asja mõeldi välja, et kuidagi tähistada eriliselt seda õnne, mis meile sülle on kukkunud ning mina siis mõtlesin, et olin teinud ühe väikese prototüübi juba, mille nimi oligi tõesti lihapraadimise masin. See oli, see on siis tegelikult ta ei ole lihapraadi seppasid, eks ole. Vaide, laeva udu, sireen, udupasun ta töötab siis täpselt samamoodi nagu suurte laevade usupasun suruõhuga ja teeb sellist madalat, väga tugevat häält. Ja kui ma võtsin neid siis selle, meie Eesti vabariigi hümni võtsin pulkadeks nii-öelda, siis ma vastasin, seal on täpselt kaheksa nooti, millega see maha mängitakse. Tegin kõik need kaheksa nooti, udu pasunatest ja ühendasin selle kompressoriga suruõhupaagiga. Ja Prantsusmaalt sain ma selle tarkvara. Mis siis seda kõike juhib seda absurdset vigurit ja programmeerisin siis oma arvutist selle mängima Eesti vabariigi hümni ja ta täpne nimetus on siis hümnimasin. Ta on nagu ehitatud mängimaks laeva udu pasunatel Eesti vabariigi hümni, aga tänaseks ta mängib ka teisi laule, näiteks majakene mere ääres, tuulevaikne öö ja häbi, PÖFF they do you ja on plaanis veel programmeerida. Jumal, sul ligemal valgeid roose ja nii edasi ja nii edasi, sellised lihtsad viisikesed kaheksa noodi peal ta kõik mängib maha. Aga muidugi Eesti vabariigi aastapäeva puhul mängib see aparaat. Igavene vägev riistapuu, ma mäletan neid televiisorist näidatud kaadreid, kui seal selle valmis said ja kui ta ühe korra mängis, siis seda tantsu sinna juurde. Rõõmu, ja see, see rõõmutants tuli esimese Purtsaka peale, siis ma ei uskunud, et ta käima läheb, sest minu tehniline, ütleme ettevalmistustehnilised teadmised siiski ei olnud piisavad, et nii keerukat aparaati kokku panna ei elektroonikas ega mehaanikas ega, ega kummalisel kombel ma vajutasin esimene kord seda nuppu, et nüüd ta peaks hakkama mingisugust häält tegema ja, ja kui see pauk käis, siis mul Lapselik see pani mu kargama ja. On sul veel mingisuguseid selliseid traditsioone, mida te perega või, või tähistate seda Eesti vabariigi aastapäeva? Noh ei, ei mingeid, väga erilisi ei olegi, eks ikka lipp pannakse välja või minu abikaasa paneb välja, muideks tema tõuseb varahommikul lipu välja ja siis hiljem ikkagi kiluleiba ja võtame väikse pitsikese ja ja, ja vaatame seda ülekannet vastuvõtust ja ja, ja mis saateid veel tollel päeval näidatakse, eks ole, et noh, ega, ega muud ei ole, et noh, mina olen muidugi seda poolt seda meelt, et, et vabariigi aastapäev peaks olema. Et see peaks olema nagu niisugune noh, ka võimas pidu. Et seal peaks saama ikka nalja ja, ja igasugu värki peaks juhtuma, mis, mis, mis aga et see, see õnn olla vaba ja iseseisev oma oma riigi peremees, nii väikestel rahvastel üldiselt sellist õnne ei ole maakeral, kus sõidad ümber maakera näiteks. Väga-väga vähestel on selline rõõm võitja, tähendab, meil on vedanud selle ja selle muusika ja selle kontserdile suhtes on, ma olen sinuga täiesti ühel nõul, et tihtipeale kipuvad nad kuidagi väga selliseks pateetiliseks masendavaks. Kurb võiks olla natuke rõõmsam, lõbusam, täitsa täitsa palagan, minu meelest võiks olla täitsa niisugune lõbus palagan, sest see tõsine osa aktusel on ju ikkagi olemas. Ehk siis president peab kõnet ja veel tähtsad inimesed, eks ole, räägivad, et me ära ei unustaks, aga ütleme, see meelelahutuslik osa, see peaks olema kuidagi sotsiaalne või kriitiline või. Ma ei ole seda meelt, minu meelest see peaks olema täitsa täitsa palagan, täitsa lõbus ogar jant. Mida sa sooviksid siis hästi vabariigile veel siin 103. aastapäeval, mina soovin ikkagi, et, et meie riik ei lahustuks meie rahvus ei lahust selles inglise keelses Ameerikaniseeruvas maailmas, mina, ma olen selles mõttes padu patrioot, ma, ma tean mõistusega kuskil madalal tasandil muidugi. Meie kõigi jaoks, kes elavad planeedil maa, ükskõik millises punktis, on ainult kolm asja, mis on tähtsad. Need on söömine, sittumine ja sigimine. Ei ole tähtsamaid asju, ükskõik kus sa elad, mis mandril, mis saarel, mis nahavärvi sa oled. Ainult need kolm asja eksisteerivad palvessi, kolm suurt essi. Aga midagi on nagu veel, midagi oleks nagu veel näiteks usklike arvates on olemas jumal või jumalad. Aga need, kes ei ole religioossed, nende jaoks, on näiteks mina olen kunstnik, eks ole, minu jaoks on veel ütleme elu vaimus või ütleme, kunstis välja mõeldistes. Noh, on veel, noh, on mingisugune asi veel peale nende kolme esimis ei kõla üldse kenasti, eks ole, on veel mingisugune elu, aga meil on oma riik, meil on oma keel, omakeelne, haridusmuusika, laulud, pärimus, blablablablabla, meil on nii kirjandus, teaduskirjandus, teater. Mis asjad veel kõik on, kus kohas meile vägal ütleme? Ei noh, mis, mis väga. Ma ütlen kohe otse. Me oleme alistatud rahvas. Me oleme endised orjad ju, midagi ei ole rääkinud, me allasurutud, alistatud väikene rahvas ja imekombel meil on sellised asjad, teistel alistatud rahvastel ei ole selliseid asju. Ja mina soovin, et meil see kestaks. Noh, ma muidugi saan aru, et see võib-olla naiivne. Aga, aga siiski ma ei jäta lootust, ma jäta lootust, ma saan aru, et noored räägivad juba poolenisti, eks ole, lapsed räägivad poolenisti juba inglise keeles, eks ole, omavahel. Ja nad ei saa enam eestikeelsetest sõnadest aru, kui sa mõne keerulisema sõna ütled, rääkimata mingist murdekeelest nad ei, nad ei saa sellest arugi, vaatas sulle mõistad imeliku näoga otsa. Et see ikkagi mina soovin, et eesti kestaks igavesti, et ta mitte kunagi hääbuks. See, see on, see on mu sügavam nii-öelda soov, mida selleks teha tuleb? Ma ei, ma ei oska öelda, ei oska öelda, et kust see patriotism nagu peaks tulema inimeste siis eriti noorte sisse. Ma ei oska ühesõnaga vastata. Aitäh selle vargamaterjali ja ilusat Eesti vabariigi aastapäeva, aitäh. Oi kõrtsi. Võlu. Kuskil puhulgi nägi uus kaunis sky, käin puuvill ja pisaraid puhulgi ja nägin Ori. Lörtsi kust läbi kus Ta sai ja häbi ustuma. Deviis on möödas, kus viisulata, usina olemas uus algas. Iga. Uus lõmaan, vii. Vii suvad. Viimase piiga jaa õhtu. Ja muuda veel kaunimaks. Meil oleks hea meel Nõnda armeed Saksamaa ja mulle ei meeldinud ka. Isa. Anda. Mulle nõnda kiire. Ja nõnda. Kõlas ansambli polümfon, laul, koduküla ja ansambel polümfon, jah, omaaegselt poolest saati saab öelda Ta esindab Hiiumaad, esindas Hiiumaal, oleks õlg, oli sealt pärit ja galantne kitarrist Rein Laaneorg samuti Hiiumaa poiss, vähemalt otsapidi, kuigi pärast hiljem elasid Tallinnas ja oleks olnud ka Keilas, nii et jälle Harjumaad näda pandia polümphani teatakse kui Keila ansamblit, aga Hiiumaalt natukene allapoole, olgu siis jah, tervitatud loomulikult kõik Hiiumaa inimesed, aga kui Hiiumaalt Ta nüüd natukene allapoole, et tulla, siis jõuame loomulikult Saaremaale, kuhu mujale ja võrreldes nende toredate eestiitne saarte peale meenus mulle tahes-tahtmata see aeg, kui nii Hiiumaale, Saaremaale ja kuhu veel iganes, nende saarte peale, kuhu üldse ei saanud, aga Hiiumaale ja Saaremaale pidi jah, kaasa võtma ei vähem ega rohkem kui nõukogudepassid, aga seegi ei aidanud, tähendab, aga passi näidates nendele saartele ei saanud. Väljastpoolt tulevad inimesed, kohalikud inimesed muidugi said ka nemad pidid seal passi näitama ja tõestama, et nad ikka elavad sellel saarel. Ühel või teisel siis jah, need ajad on nüüd loodetavasti küll vägagi lõplikult möödas ja ei tule enam mitte kunagi tagasi. Aga jah, mõelda vaid selle peale, et omal ajal oli Saaremaale või Hiiumaale lausa raskem saada kui praegu Hispaaniasse, näiteks majorca Saarele kuhugi kaugele saarele või veel kuskile kaugemale jäetne saarel isegi Austraaliasse on lihtsam, praegu saadab kaugel küll pikk lendamine, pikk sõitmine, käega mitte magamist. Pass peab loomulikult ka kaasas olema, aga ikkagi on sinna lihtsam, mingit küllakutset ei ole vajadusega kellegi eestkostet ja ka võõrriigi sõdurit ei valva seda piiri, nagu siis oli küll seal kavaldati ja tehti igasuguseid mulgi asju, aga nõndamoodi ta oli Saaremaa loomulikult Saaremaa Saaremaalt pärit. Oh oh kui palju toredaid eesti muusikuid. Neid üles lugedes saab pigem saateaeg, nende otsad aga kuulasite toredat Saaremaa tüdrukute tuuad, nagu tänast ise nimetavad õed ja nemad aga muudkui rullivad ja rollivad, rollivad ja rullivad, olgu see siis ka saadetud. Soojad tervitused kõigile Saaremaa inimestele ja ka kõigile saarlast. Too isand korral laineid nagu telefon on väljas, sest ma ütlesin ma maad. Uksed panna kinni, meil on aaritaarestajana selle rahvas, terve saal, jaamu, kaelum, väärispuu ja puusilmarõõmuga kaanel hakkas vaikselt heina, kui ta tallis ratsutab ja kõik pilved kaovad ära, kui ta mulle naeratab. Ei ole Harlemiseks kalliste ja kaera ja. Ma olen teises Eesti otsas, meil on selja taga pikk reis. Ja nüüd musi korjab Bycray. Ja talvel moosipurgi lahti siis kui Tallinnas ja Harjumaal on tikritega sõitjaid. Ja ilmselt ilma vaadata võttel. Kuid teeme nii, et unustame, et ma tean, et ma olen kõigest lehmik, koeraga. Elav küla. Mõnede. Mõnede. Kui järk? Ja viin siiski murrang. Vaas on tramm, räimi nüüd ma. Ma kuulasse hüüdja hääl, lood taks merre, jääl, aerud laksu, akvaarin. Soovid suu teha, südame uvad voo ja võta, ronin ta ojja. Oo jaa, ta on täna ja homme. Kui tule õnnistatud su ning põldudel valm vill ja siis kui suur on, vaata, on heinamaal olla liigi pisar palvega tõbi. Ja vaev neil kõikidel peal. Ja tunned Nyanderal tuuled ning tormis merre kombema elluvoogude mures. Ta. On ja Eesti. Loo ja võta randa. Joo ja. Oi ja. Sinna. Oi. Koidula sügisene elu ja märg ning lõppenud väliste tööde järg siis ELU rannarahvas ka. Ons võises vaeva? Ma tõtt, aga siin siis käinud on kaugemal. Aga siin. Elakene poega. Sood, neiuke, neiuke voo jalutada, ojja. Oo jaa, võtta on anda ojja. Kui tule talimängija, kui Al karralda jõudmas ja näed siis ära. Üks lae merele ankursiget jääb hulga inimesi jäetes hurra maas, ühiaia Reedri üle, hea meel. Ma ei joo ja. Loo ja võtta on anda jaa. Ta on anda Oya Kihnu härra. Nõnda kõlas Kihnu poiste esituses Kihnu laul, et kui juba siin mööda saari sai hakatud Ta käima siis tervitused loomulikult kasindaate Kihnu saarele, kuigi Kihnu jah, eraldi maakonna alla ei käi, aga sellest hoolimata on seal väga toredad inimesed ja pärinevad kindlasti tervitamist, nii nagu ka terve Eesti inimesed selle tundit lõpetuseks läheme siis seal korratne Mulgimaale jõuame ka ära käia Viljandis jah, üks skulptor, suur on seal küll palju paksu verd tekitanud, aga teist tahetakse sinna ka veel püsti panna. Vello Orumets on sealt pärit, aitäh nagu teada. Ja kuna temal ikka meil vahvaid merelaule laulnud, hoolimata sellest, et ta on pärit Ta lausa maismaalt Viljandist, siis ongi paslik siia kuulata laulu, ranna piigast, mis on üks Vello Orumets saab vaieldamatult tuntumaid laule läbi aegade ja tervitus siis saatma selle lauluga ka sinna Viljandimaale ja Mulgimaale ja loomulikult ka tervele eestimaale, aga teises tunnis saab õige pea, jätkame vahepeale jälle nagu ikka uudised ja siis ka midagi jälle huvitavat ja kindlasti ka huvitavaid külalisi võib-olla isegi väga-väga kaugest ajast, aga sinna jõuame varsti nüüd aga Vello Orumets ja. On alles piiga, kes meelde jäi minule tujukas on küll, siiski võtaks teise omale, ütleb, et tema ei jäta eesti alati süda on tal juba pensile elanna kiri minusse. Ja kuula mind ja pane hästi tähele. Kui lähed mehele, siis tuleb ilule. Mul on suur Espatsus, Kruusement tabava ja seinakell, üks kukk ja kanalaboriida. On alles piiga ei nabis sihukest. Seitse tükki teisteeris, annad särad tema ees. Järsku võib tulla üks naertidega meremeest, keerutab ja räägib jälle iludamegi piiga laeva pojale aerutavad koos naa.