Lugupeetud rahvakirjanik lugupeetud valda, raudLugupeetud, Kirjandussõbrad Mart Raud, kelle austamisõhtule me täna oleme kogunenud lausuma tänu ja tunnustust. Loomingu eest, mille viljelemine on väldanud juba üle viie aastakümne on lausunud, et kõik tööd ja kõik teod on suuremad kui sõnad. Et sõnad on tööde tegude vähemad vennad ja lausunud ka seda. Häid tuumaseid sõnu ei ole iga kord kulgi kaupa leida ja võtta. Kuid me peame uskuma nende olemasolusse ja nende leidmise. Tuleb uskuda sõna- Ivade idanevust, uskuda mõtte elavat jõudu maailma asjade käigus. Uskuda SÕNA jälgede olemasolemist aegadel. Veedeedel uskuda mõtete kõrget lendu ja madalat maamulda juurdumist. Nimelt neid raskesti kättesaadavaid täisteralise tähendusega sõnu oleks tarvis leida ja otsida. Et iseloomustada Mart Raua töid ja tegemisi, et suuta vääriliselt hinnata ta sõna loomingu kauni mustrilist, jälgida kirja, kus avanevad sõnade varjatumadki varjundit. Et hinnatada raamat. Tuid, mille kutsumiseks aega on eneses kanda murena muredest rõõmuna õigest ja heast Ja ehk küll ka tänasel pidulikul hetkel siinkõneleja sõnad ehk ta mõtetele ja tunnetele võlgu jäävad siis teabeameti, et parimatest ümberütlemistest on veel paremad looja enese, targa ja rahuliku selgusega. Mõttejõu ja südamesoojusega lausutud sõnad. Need sõnad, mis Peavad vastu aia õiglasele valikule, mis on kinnistatud raamatutesse ning millel on hinda ja kaalu nii nüüd kui tulevikus. See on sõna jälgida kiri, mis jääb ja püsib. Sisendab tänastele ja tulevastele põlvedele uutele sõna- seatjatele usku ja veendumust, et selle väikese mure mullase maa keel võib küll laulu elavas tuules tõusta igavesti kõrguste poole ning kosta vahu ja vendluse vastu kajavatesse kaugustesse. Mart Raua esimene trükitud luuletus Sügisnukrus ilmus aastal 1919. Selle autor oli äsja saanud 16 aastaseks. Need eleegilised, värsid. Sügisesest hiljukesi lehti poetavast kasest said oma teki impulsse koolipoisist sõnaseadja noorusmaadelt. Peaaegu pool sajandit hiljem ilmunud Mart Raua 12 10. luuletuskogu. Pealkirjaks on kuldne sügis. Paljude rikkuste hulgas, mis sellest raamatust leida. Võlub teiste kõrval murdekeelse ellusega liigutav laul kaugustest kus naeratust ja nukrust läbisegi. Selles on lapse hinge rahutud igatsust kõrguste ja kauguste poole. Sedasama südamesundi, mis pani kord igatsema kukulinna villu, kui seda metsa ees ei oleks seesama nimetu ja seletamatu nukrus, mis valdas kord tähtsam päeva karjapoiss Jukut kui ta seal üksinda kõrgel Väljamäel järsku nii valuliselt tunnetas. Unistuste kättesaamatust. Unistuste ja tegelikkuse vastuolu on Mart Raua varasema loomingu üks meelisteemasid, andes ta proosalegi sageli lüürilise Ella tunde varjundi. Nüüdseks on kunagise kauguste igatseja kaugustikatsejalele avanenud hoopis uued horisondid. On avanenud saladused, see ahvatlev, ilus ja imelik, mis lapsepõlves jäi mõtestaja võsade varju. Suurt ilma, mis otsiti oodet on nüüd uudistatud märksa kaugemalt, kui see kunagi kodu suitsutse korsnemalt kätte paistis. See kõik on andnud ainet uute lugude ja laulude sünniks andnud toitu juurdlevale mõttele, otsinud väljendusvõimalusi targa ja täpse sõna kaudu näha, et näidata, leida ja võtta, et anda. Ja ikka valdab loojat nüüdki tunne, et see kõik pole veel. Et see kõik on veel mitteküllaldane ja ebatäiuslik, et midagi jääb ikka puudu. Unistus uue järele unistus täiuse järele oli ja jääb. Ja hea, et see nõnda on. Jaan hea, et võime tõdeda, kui kaugele ja kõrgele looja mõttelend ka pole pürginud. Kui õnnestunuks õnnestunuks või vähem kordaläinuks, võime pidada selle mõttelennukunsti sõnakese realiseerimist. Vaieldamatu on kindlasti see, et Mart Raua looming tema loomingu paremikku juured on ikka kindlalt kinni kodumullas selle maa ja rahva juures. Kelle õnn ja kelle mured suuremad on tema enese elamisrõõmust võid usast. Sügisnukruse ja kuldse sügise vahemaile mahub veerandsada eriraamatut mis kannavad tiitellehel Mart Raua autori nime. Seal on seotud ja sidumata kõnet, eetilist luulet ja lüürilist proosat, novelle ja jutustusi romaane ja näidendeid, proosat, mille sõnastus on sama on sagedasti sama kujundirikas, nõtke ja muusikaliselt rütmikas kui värss lüürikat, mis ikka imetlust äratab oma klassikalise vormi selguse täpsusega. Ning vabavärssi, mille äärmist tihedust peaksid tuliselt kaitsma ka kõige veendunumatriimitut ridade austajad. Ja lisaks kõigele muule sisaldavad need raamatut tubli annuse ehtsat tüse tõtt ja elumahlast huumorit. Mis on Mart Raua sõnaseadmiste hea saatja selge tunnus. Märki ühtlasi selles, et nii nakatavateks, nii ootamatuteks sõnakäikudeks, nii lustakalt Näiteks sõnaleidude saamiseks on tarvis suurt optimismi. Rõõmsat ellusuhtumist, sihtida, selgust, arukust ja tasakaalukust. Seda kõike on Mart Raua loomingus. Ega pole seni saavutatu tulnud alati kergesti kätte kahe piiritähise vahel, mida eespool nimetatud sügisnukruse ja kuldse sügise vaheline tee on kulgenud keerukates omalaadi, oma ütlemise, oma sihtide ja tõekspidamiste, tõekspidamiste otsingutes ja mitte igal korral ja kohe Pole tabatud seda mis autorid ennast võida. Loomingu jälgijaid oleks võrdsel määral rahuldanud. See on tee romantiliselt meelestatud noor luuletaja luuletajast värsi koguni kauge ring mis kinnitab, et arutlevi analüüsiv üha enam ühiskondlikke probleeme. Tulipunkti seadev kunsti sõna omandab mark. Raua luules aina kasvava osakaalu ja tähenduse ja tunnustab ühtaegu seda kui pikkade samm. Seega on edasi läinud ta värsside vormi meisterlikkus, need on värsid, mis on sujuv, sujuvalt hoogsad, nende rütm on lõkkeriimid sundimatult sõnastus sageli otse artistlikult leidlik. Sellele arenguteele kuuluvad romaanid kirvesse kuu ning turg, milles Mart raud jõudis oma proosa Eesti võimete ja eripära, küpsusastmeni eluliselt erutavat probleemideni, realistliku elu vaatluseni, karakterite psühholoogilise sügavuseni. Saavutatud oli tase, mis võimaldas kirjanikul energiliselt ja ühegi kõhklusteta kaasa minna oma maa ja rahva parimate püüdlustega uue sotsialistliku ühiskonna rajamisel. Uue avarama arenemistee leidis kirjaniku looming. Nõukogude korra taaskehtestamise ja isamaasõja suurel valgustaval ajal. Suure isamaasõjaaastat on eredaks kõrgperioodiks Mart Raua loomingulises biograafias. Neil aegadel valmis kirjanik. Kull võitlejal rinde ja evakuatsiooniraskuste. Ning rändude karmusega. Hoolimata nüüd kuudega enam luuletusi kui varem aastatega oli, millest ja mille nimel kirjutada. Nõnda on sõjasõna ja uute sildade autor ise meenutanud. Karmil ajal loodud murdumatust ja võiduusku sisaldavatest luuletustesse ballaadides on Mart raud õnneliku käega ühendanud siira kodaniku veendumuse, sõna- ja vormi taidurlusega hingestatult lüüriline lähenemisnurk, eluliselt konkreetne aine ning üldistusjõud tõstavat Mart Raua sõja luuleauäärsele ajas Edasi elavale tasandile. Sellesse perioodi kuulub Eesti Nõukogude luule monumentaalseid saavutusi. Luuletus surematus pühendatud lenilile, kelle suured ideed on saanud rahvakirjaniku nõukoguliku loomingu töö innustavateks tegevusjuhisteks. Palju suutlik oli Mart Raudsõjajärgsetel aastatel. Vastse värsikoguga astub ta lugejate ette neljal aastal. Järjestikku. Tähelevääriva loomingulise aktiivsusega jätkas ta oma luuletaja missiooni rahuaja üles ehitatavate tööde ja tegude laulikuna. Tule kaasa kõhklejate killast tuhk ja rusud pane külge käed, tulles üle sellest uuest sillast võitja rahva tulevikku näed. Nendesse aastatesse langeb Mart Raua saavutusterohke tegevus. Löro. Kuna sünnivad poeemid maa, kasvab Andrus Johani silmatera terve rida lühi. Ballaade meie rahvarevolutsioonilise, mineviku või kaasaja olulistel aktuaalsetel teemadel. Seegi Loomingu lõik jääb tähistama Mart Raua hinnatavat vanust Eesti nõukogude kirjanduse kirjandusse selle kujunemisaegadel. Saatesõnas 10 aastat tagasi ilmunud mahukale luule valimikule. On autor otsekoheselt viidanud sellelegi, et tagasivaates saavad mõnedki kasvuraskused selgemini nähtavaks mis sunnib teda seni avaldate hulgast õiglast valikut tegema kõrvale jättes neid värsse, kus sõna ei ole asja tuuma avada suutnud kus mõte on õnnestunud võigus korduvus on soetanud ühe toonilisust. Lugedes luuleraamatut, lugedes mullu ilmunud välja langemisteta kõrgetasemelist valikkogu. Jälgede kiri ei saa jätta imetlemata Jahaustamata Mart Raua enesekriitilist rangust. Seda, millise määrani on kasvanud nõudlikkus sissepoole, kuivõrd kristalliseerunud on ta arupidamised iseendaga. Kui lähedale on ta jõudnud eneses elavale elavale tõele. Aga ei saa siinkõneleja jätta kordamata varem mitme suu ja sule kaudu väljendatud arvamust, et Mart Raua nii paljutahulise loomingu saavutustesse. On põhjust suhtuda märksa säästlikumalt, kui vanameister seda ise on teinud. Sest olgu küll ta laulude nurm tunda saanud kivide raskust ja Rahede teravust. Ei ole see laulude sünnima ometi mitte siiluke suure põlluala äärmisest otsast nagu asjaosaline ise kirja pannud vaid Eesti ja Nõukogude rahvaste kirjanduse põllu üks Nurmi, kuhu naerdud sügava sihilisi Sirge sihilisi künnivagusid. Nurm, mida on hästi haritud ja mis sulle andnud. Suur raske teralist lõikust. Seda kinnitab mitmekordsel kuldne sügis. Mart Raua luule tippkogu kuldne sügis on emotsionaalselt pingelt äärmiselt stabiilne, täis sõna, jõudu ja ilu ja sõnaseadmise võluelustavad hingeõhku ja südame sooja mõtted, tasakaalukat selgust ja sügavust lihtsate asjade suurust ja suurte asjade lihtsust, tõsist tarkust ja tarka muljet laulumaast ja rahvast ja laulu, kaugustest, laulu, hingamisest ja südamevalust ja ammendamatud elu jaatust. Tulgem selle viimase optimismi ja elujaotuse juurde tagasi luuletustega, mis puudutavad lähedalt kirjalikku ennast. Luuletused ootel absonet Bostop galopp ja pirita kiri. Need sädelevad värsid otse nakatavad oma reituse ja elu huumori, nooruslikku vaimu värskusega. Murtud mees ei saaks oma kitsalt isiklike hädade Diaaja prognoosimisest hoppidest Bostoppidest nii enesestmõistetava üleolekuga kirjutada. Raud saab ehk küll toonuse tõstmiseks. On vahetevahel tarvis turgutust ja taibu kosutust ja hoole osutust. Et kirjaniku töölaual sagivate uute sõnade salgad heidaksid ühte, lendaksid kokku uute laulude parve. Kuldne sügis ja jälgede kiri kergitavad heldemalt katet ka raua servasõnade sellelt poolelt, mille kohta rahvasuus juba Otsekui üks väärt kuule tuulepillimees, kes järjest lühendades pause ladusamaks lihvib lause. Nõnda teeb raudmõtete ja sõnadega mõnikord selliseid vigursõit ja uperpalle otsekui oleks igal poolkise vool. Pöörab pea peale aruande ja aruande piiri, piirituseluule ja luuletuse ammutab siis uut inspiratsiooni, kevad, öise taeva puhte valgusest ning paneb paari imetabase reaga kirja uued vembulaulud laulikutest, kivist riiulist, riiulites kahest minast, pühast ööst, Jeeriko pasulast ja veel paljust muust. Ühele oma viimastest värsikogudest on Mart Raudandnud pealkirja mida hiljem mitmed ja mitmed ta loomingu kohta sõnavõtjad on usinasti ja agaralt oma huvides ära pruukinud. Laulud ei lõpe. Selle pealkirjaga on tõepoolest hästi märki tabatud. Alles mõni päev tagasi võisime mõnu tunda lootsiku logiraamatusse, kirjapandust. Küllap ei jää järkki tulemata Viimse õhtuni vesta ja tasuda. Alles siis võime õiglase rahuga pärast meid päevade lõpmatu lätte jätta pärast meid jääjate kätte liitugu uute laulude ootusega. Meie tänu ja lugupidamine selle hea ja inimliku eest, millega meid on rikastanud Mart Raua kunsti nõudlik looming. Häid Kuldse sügise päevis. Ärkasin vaoga taas uude päeva, mis nii meeldiv, laisk rõõsk. Hommik selgus hapra udu lauga. Ja loodest lembet lehehõngu käis. Tuult kaseteele, rabasid veel rauga. Ent täna hailius neile püsti päis on seda kiirem, minul uue vaoga põld õhtuks saama peab mu samme täis. Vagu murdub hommikune vaikus kus loode kõrget lõõritust vaid kaikus. Ja Hooste pingul rinnullaksustaurus. Nii hoide Satra tunneta aiman ammust süda nagu rõõmsam igast sammust. Kui oma juuri muldaksin ses vaos. Mets õue lähedal. Ta lihtne ilu on nii mitmepalgne kuldrüüs, kord võistlevad seal kask. Eha. Ta härmadest ei ole miski valgem. Metsmaasikate lõhn on vastukajamaa müdiseb. Küllap tulevad Kuituus. Lõi nagu nürida noaga kraaksatust kostev läbi tankide mürina. Ei ostel. Karjuva Kaarnana tõusis näljane viha sirakil küüsi haarama, pesades tuksuvad liha. Oli kui jookseks hull lahtise noaga tappes ja paisates tuld täis kõik toad. Näed seda kis kirves. Lõustame, lasteaseme. Kohal kirves tõstmas. Kas laseme? Vastu relvise rakmeist tõuseme, tõstame mõõga tundes, kuis iga rakk meis tasumist hõõruda. Nad olid pöördumas just kõigu nurga taha. Poest tulles tütarlaps ja väikevend. Et rahwarutus, piim ei loksuks maha. Nad hästi ligiseinu hoidsid end. Siis aga korraga, kui ilmsine, see raadioga leivamaja nurk. Nii valjuhäälselt hüüdis nende nime. Et kukkus maha, läks katki, piimapurk. Te pole kuulnud minust ammu aegu ei ühtki sõna. Rutaja teine, mis elustub neil lastel silmis praegu kui õde haarab käte, venna käe ja jätkub sõnumik. Kui rinne murdus ja tuleliin jäi meie vahele. Näe lapsi, kahe aasta lein ja kurbus saab samas õnneks neile kahele teid suudlen, kallistades hoian süles, Well, lausub raadio. Siis laulab taas. Nii, nende isa tõusis surnuist üles, siinsamas, kus veel piim ja killud maas. Päev oli kiire, mul võõravõitu tuisata tormama, linnas. Õhtul just enne minemasõitu kadus mul kinnas rohelist kirja, valget ja musta. Laadalt ei tea, kes ta kudus. Mitte ei märganud, kunas ja kus ta rutates kadus. Vahemas käies kogu kohvri raskus. Seisin kui vigane, nagu käitu. Koometan sõrmed tuulises taskus olid nii mahajäetud. Rong kihutas jaamast jaama, kuni pidurdas hoo ja laskis mu armsalt ootajalt saama. Kättpidi. Tere sooja. Samal õhtul ta omast lõngast sõlmides vaikselt, peaaegu hardalt parajaks loetud silmade rõngast vardale vardalt. Välgutas sõrmedel haljas teras pilkugi tõstmata üles. Lõngad liitusid kolmest kerast kuduja süles. Nüüd on mu mõlemal käel omajagu. Ainult et parima kinda pehmuses tihti ma tunnen nagu. Mu väravas kasvavad pihlakad. Oksa õrnaldes, sambleritmed. Üks tüvi on hargnenud mitmeks aga teine on selle eest sihvaka. Vanad puud nende Corbasel koorel on ammuste haavade armisid ratta Rummudest. Pakastest, karmidest. Aga õites nad rõõmsaks ja noorelt. Nad oleksid rõõmsad ka marjades. Vili valmib, kui punased tuled. Aga hallrästad Ahmetes karjades nagu katk neile kallale tuletud löövat tuuliseks hommiku õhunad, kui saama bar puudesse saabub. Ja aplalt nad rebivad. Lõhuvad. Õhus lendleb rohelist puru. Ja puude all kastasel murul. On maas nagu verepisarad. Nii tulevad igal aastal, nad ei unusta vahele ühtki. D teada aeg lennata lastama, kui süttivad kobara lühtrid. Kuid kapihladest sassis ei unune. Heva tuuled ja soojad suved. Viimse pungani endast jäävad laad. Kännu kõduni meeles peavad nad, et õitel on mets, Meiume mahl marjades. Mõru ja punane. Minu maa, minu rahva õnn, minu maa, minu rahva mured, suuremad on minu enese elamisrõõmust, võidusast nagu meri on suurem ühe laine vahuseste viirust, põldude ääretus, suutäiest, leivast, tuuliste metsade, kohin üksiku lehe libinast ja nagu ma ise on suurem sellest piskust, mida ma silmaga näen. Ja kogu rahvas nendest, keda ma kättpidi veeretan. Kõik jalad korduv, väsivad ära mullased radasid tallates. Aga rahvas ei sure, maad maha matta ei saa. Suuri asju inimesed teevad. Kui tõi kõik au, peab andma tõele. Inimesed pole teinud Neevat. Nemad ehitasid linna jõele. Ja õhuliinid mööda alt ning üle käivad meist Stradinaariused, paganiinid. Meistrid täiendavad teineteist. Tuulehoog ei oota taktikepi. Ise tuleb kutsumata päevad-ööd. Äike mööda mägesid või steppi terrigeerimata trummile. Oma pead käib vihm ja kuu. Ja põud. Käskimata vaikus tõuseb Maruks. Käskijatel tummad tuumajõud kätketud on kohutavaks varuks. Inimesed tegid linnajõele kütkestas kivi, soode veed. Uue jõulisele elu tõele. Siit Nad tähistasid uue tee. Mõtelda, et seda teed ei olnuks värinat südames eisaa. On ei kohku Kasmeliseks tolmuks inimeste higi, oma higi oma metsale ja muldne kõrbeliivale ja Kivirähu-le. Merelõhnaline päiksekuldne laulu kajane ja taevad tädile. Järjest pikemate ööde pimedus oma tujukat tuultega väsitas vanade vahtralehti. Vanade vahtrate lehti ahvatles puhkus puhtas lumises, asemes. Kõledal selge koidu ajal ja päikeseloojangul sirutasid rükskusest rasked lehed oma soonilisi pealispindu. Nagu kohmetanud peopesi. Kauge lõkke paistele sooja. Taevaranna hõõgamisest kumas üks osake igasse pihku. Kuhu punasem kuldse ja tulisem kuhu kahvatum vaiksem ning varjupoolsel. Tulid hallid umbpilves, päevad aga vahtrad pargis põlesid. Nende mälestus päikesest püsis läbi pimedate ööde tuulehoogude kahistuste kuni nad nägigi jälle nägid seda, mis neil seisis selgesti meeles. Aga viimaks. Kaks hallane ö. Raputas puid oma karmi vaikusega. Alaokstest ladvuni murdusid puitunud lehevarred valla ja luitunud maa raagus võrade all. Katus tuli kuldsete punaste laikudega. Nagu äravisatud lehed laulutegijate laudadel. Tänagi tõstis koituma kuldset kilpi aga enam ei sirutatud talle vastu vanade vahtrate soonilisi peopesi. Lapselapsed tulid neis kahlama oma soojalt, villaste säärtega kilgates võtsid ja jätsid, jätsid jällegi võtsid kuni nad leidsid oma valitud peod. Täie milleks Esstja? Aga tarvis, neil oli vanade vahtrate maha langenud lehm. Ja teras on terasmaa. Ainult habras mull. Aga vagude pikal teel. Atrade raudtallad terast terad. Aga maamuld see habras, jääb elama elatama. Puhkuseks aset andma. Sõiduplaanide järgi ma tean ning näen, kui see oodatud teekond algab ringi vaadates kevadkeltsasele mäel. Kõle tuul puhub üle su palge. Ja ilmateadetest ilmuma, tean. Siniselge said lennutaeva. Noore päikeseliug jookseb üle jää, kui saastad seal õhulaeva. Nüüd tõused. Sa vaatad, kuis langeb maa, linn, metsad ja merelahtki, kõik langeb all, sügaval pildiks saab järjest lõuna pool rulludes lahti. Mina madalal maa peal näen iga kõrt rohuliblesid liivateri. Kuid su tulekut ees näen ma kaalu mille mõlemaks vaekausiks meri seal lääne jää viirude kütketes, külmsinetuse neemide jumest. Siin must meri, kohinal, kümmeldes rannad õitsemise lõhnavas lumes. Veel vaatad sa eestimaa selgesse pilti, milles praegu just praeguse leidsid kaks tulise vasena kumavad kilpi ühe korraga Võrtsjärv ja Peipsi oma ümarast aknast kaugele näed, sest silmad on päratu kõrgel. Kui sa teed masin, kaaluga võrdlen Segaal üle, taevane margapuu. Täna tõsteti südameid mõõtma sinu tulemist, ära arvama, minu ootamist üles võtma. Meis enestes on selle kaalukeel kogu raskuse võnked ja värin. Sa tuled. Kui mitu minutit veel oma tiks valt rämbelt ma päri. Nüüd õhulaev ilmub nüüd maandumiskaar. Ei, ei, mitte sina ei lasku. Näe, vaata, kõik tõuseb. Kõik merijama. Nii tulen ma sinule vastu. Ühele armeenia sõbrale. Kui tunnen võimast luule lennuväge end jälle rinnust kinni, haaravad siis uhkusega vaatan Raudna mäge, sest see, kas tead, on minu Ararat ööde pimedus kartmata. Päevade pimestust Badematav sõnad heidavad ühte Lendavat kokku. Lauset laulude Barr Salat tõusevad üles-klokk, luu, Sirtsiidsed, siit jälgede kohal. Ennemuistsetest eilseteni homsetest, kes teab Kulasteni Otsa lõppemata järele jätmata jälge, tekk kirja kohal. Gruplu Sirtsiit sõnad kui linnud on rännul oma mõttepesapuu poole Ivar su ja puhkuse leidmise poole nälga nägemas, ära soojale murunõlvale rahus saamise poole kõrge iatuurise Kalju lõhangu Teraval verisel serval. Usun sõna jälgede olemasolu aegade teedel. Lumistel, ränistel. Kõrbete tuulises tulises liivas usuna lausutud lause kutset või hoiatust. Tule seisata, rutta. Usun, et suu soojas seinast on saadud kätega tehtud asjade nimed ja hing heade asjade hea sind vaikimise, vihast, kurjade kuri. Usun mõtete, kõrget lendu ja madalat maamulda juurdumist. Vee peal kõndimist, valguse laotamised, varjude vahele. Sõnad ei ole ju asjad ise. Jäljed, ei need kes tulid või läksid. Ent ikkagi nõudke, andkem sõnale tuua ja ruumi aega ja rahu otsida oma selguse järge, jälgede otsatust kirjas. Kõige tõsisem? Leeglikule partei ja nõukogude valitsusele kes mind selle ja Verstaposti puhul on autasustatud. Kõrge ordeniga. Palju tänu kõigile meie vabariigi organitele partei valitsuse organitele kes on mulle Tunnustussõnu kirjutanud. Tänu kõigile kes mulle siin tänasel õhtul ja küllap mõnikord mõnelgi juhul oma tõelise kunstniku hääldatud sõnaga Mõningaid kiminu värsse mulle täna Vii meelde tuletasid. Et ma tundsin niisugust kontsentreeritud elamust nende puhul. Mis väga lähedaselt meelde tuletas, kõik need silmapilgud, kus mul need luuletused valmisid ja valmis sai 1000 tänu. Kogu meie suurele ajale muidu ei oleks saanud need laulud sündida niisugusena nagu nad on sündinud. Palju tänu meile, kes meid on lugenud ja lugeda, ulatanud ja leidnud et neid on tarvis nagu peotäit vahtralehti lastele sügiseste puude all. Minu esimene luuletus, nagu siin meelde tuletati, kannab pealkirja sügisnukrus. Viimane originaalset s või esmakordselt kaante vahele asetatud luuletustest koosnev raamatuke kannab pealkirja kuldne sügis. Nii et sügisest sügiseni on ringi käidud, aga siiski mitte veel päriselt käidud. Mulle ulatati siin kaunis paks raamat, ma tean, neid ulatati juba. Need on minu jaoks niisugused natuke sügis, nukrad raamatut selles mõttes, et nad on köidetud valgest paberist ja valge paber on väga tõsiselt kohustab. Jõud. Ma püüan siiski nii palju, kui suudan täita meid köidetud lehti. Jaa, jaa, ei ole kunagi uskuda. Et midagi veel suudetakse? Tänase õhtu ja tänaste kõrgete tunnustuste toetusel suudan mina kindlasti rohkem, kui ma oleksin suutnud ilma teie praeguse sõbraliku läheduseta. Ära anna õigust Neile, kes ütlevad, et vanad mehed kõnelevad liiga palju. Üks minust palju noorem point ütles kord, et kui sa oled viiekümneaastaseks saanud, siis ära jända enam lüürilise luulega. Sellest ei tule niikuinii ega saa midagi välja tulla. Mina eesti mulikuliku jonni k. Olen püüdnud. Tõestada vastupidist ja Siim tuletati meelde mõningaid asju mulle, mis ma olen kirjutanud 50 ja 60 eluaasta vahel ja 60 ja 70 eluaasta vahel. Nii et uskuda juuk tohib, et ehk ma suudan veel mõne lehe oma laualt lugejatele lastele valida anda. Alles üleeile olin veel Viljandimaal oma kodukandis, kust mulle nii soojad ja meeldivat tervitused toodi. Lõpuks olin seal, tegime ringi metsas. Ka sellest metsast. Loeti siin mõned värsid, täna oli niisugune päike varti üksinda metsas ringi tegemise tunnike ja siis paljude nende vahelduva päikesepaiste ja vihma ja tuule. Kiuslike ilmadega kihuslike sügisilmadega oli mul palju mõtteid. Oli mul palju mõtteid mõtelda. Ma tahtsin ikkagi neid päiksepaistelise maid rohkem endale lähedale ja meelde jätta kui neid väga karmilt ähvardavaid ja külmilia tuuliseid Ja siis ma lõpuks jätsin endale lohutuseks ühe niisuguse mõtte. Kui ma olen vanaks meheks saanud, nagu ma olen praegu, ma luban, võin endale lubada hetkeks vanamoeline olla ja veel kord võrrelda natuke. Inimlikke elupäevi loodusega. Minu külalisteks neil päevil Maal olid mõnedki metsavahid ja ma veel kord meen, veendusin, et, et metsavahid on, on toredad inimesed, sest sest metsas kõndimine, kõndimine nähtavasti nähtavasti kasvanud inimesi nii. Aga siis tuli mul metsast see püsiasi meelde, mida isegi kõik metsavahid ei tea. Nimelt see mändide lugu, see on üks neid meid, luuletuste motiive, mida ma olen, mida ma olen aastaid kandnud endas ja veel ei ole suutnud seda realiseerida. Ja pean selle teema puhul, et luuletused jäävad kirjutamata siis kui haaratud aine on tunduvalt suurem kui haarav võime. See luuletus, mis mul kirjutamata on, räägiks mängidest ja kõlbab minu arvates võrdluseks minu Nende päevade tunnetele ja paljude minu noorte sõprade, headele sõnadele ja headele soovidele. Männid on muidugi peamiselt põhjaeesti asukad aga neid on küllalt ka Viljandimaal. Ja minu kodu üsna lähedal on üks niisugune üsna männine kruusakink kus suure oktoobrirevolutsiooni päevil toimus. Katzcolm vintpüssi ümber piiravate. Tagasi tulnud Heimtali, Siibersite ja okupatsioonisõdurite vahel. Nende neile mändidele mõeldes tuli mul just mitte väga ammu, aga üsna hiljuti see võrdluskujulik mõte. Mida ma suurte raskustega praegust ehk suudan sõnastada? See on nii, et kui mändidel on allmetsaks noored mängijad siis kui need vanad männid on oma päevad ära elanud saavad. Need noored algas all endiste algasvanud, männib korraga tohutu ja mitmekõrtkordse kasvujõu. Nad saavad ruumi ja valgustama võradele. Seda muidugi. Aga peale selle on see tõeline tõsiasi mändide elus. Et kui vanad varjavad puud on oma päevad ära elanud, siis nad oma vaiguvarudega katavad ja paagatavat tihedalt kinni kändude pealispinna saejälje. Ja nende noor järel, kas põimib oma juured, nende juurtesse kasvatab oma juured, nende juurtega? Vanade kaugele hargnenud juurestik. Kuuga männid. Jätkavad maa-alust vegeteerimist ja annavad palju tarvilikku niiskust ja toitaineid edasi Neile noortele mändidele, kes rõõmsalt oma maapealses olemises üles päikese ja valguse poole sööstavad. Ega ise ehteid peagi alati et eelkäijate toitejõudu on nende elurõõmus mõningane osa selle sellel omal viimasel kodumetsades kõndimisel. Selle mõtte jätsin ma pealmiseks ja viimaseks, et oleks optimistlik tunne 1000 tänu kõigile 1000 tänu neile helimeistritele, kes mulle nii lähedale mängisid selle mänguriista mille Ma sain juba nii kuue seitsme aastase poisikesena nyyd veerand viiuli koguses ja hiljem püüdsin temaga vahekorda hoida, kuni sõda suure pikka pausi vahele tõi. Ja siis pärast seda ma ei ole enam puudutanud, aga ta on mulle lähedane. Palju tänu kolleegidele. Ja palju tänu isegi kodustele, kes mitte ei ole aidanud mul töö juures püsida, vaid kes on nagu ka täna sellest kaalust. Meie mere ääres musta mereni. Ja kindakirja. On minu. Kõige lähem sõber mulle nii sõna otseses mõttes lõngast ette teinud, nii et seal ei jäänudki enam suurt midagi teha. Palju tänu oldud päevadele ja võtan endale küpsisekohustuse väikese osagi veel täita, jääb jõustada sellest, mida ma tahaksin. Andke andeks, kui see soovitust lubadusest või antud endale Endale antud kohustusest siiski ütlemine pikale venis, pikemale venis, kui me seda tahtsime teha. Aga nüüd 1000 1000 tänu kõigile kõigile kõigile aitäh.