See on see maa, kus kiikus tema häll. Endine Läänemaa, nüüd haapsalu rajoon, Väike-Lähtru küla. 19. septembril 1894. aastal sündis siin Aleksander Arder mees, kelle küntud laulupõld veel tänaseni rohket vilja kannab. See laul jäi tema südamesse juba varasest noorusest. Ja kui 1944. aasta sügisel Arder lennuki pardale Peipsil nägi, oli tema esimeseks tervituseks taas vabastavad sünnimaale. Jällegi, kas tunned maad? Aastad on läinud. Arteri sünnimaa ei ole enam. Kuid tema sünnipaigas elavad tänaseni 80 kuueaastane õde Veera Schults Arder ja vanema õetütar Veera ail. Nende meenutuste abiga me astume hetkeks arteri noorusmaile. Väga ilus sügisene ilm oli päikesepaisteline. Mäletan ja meil õieti kartulid. Ja isa millegipärast võttis mind ja õde Anna ja vend Jüri ja viis meid kodust ära. Mina ei teadnud, mis annet printsi laps saab sündima, midagi siis seda ma ei märganud veel. Ja viis neid kusagile naabritalus ja seal me olime siis niikaua kui lõuna, nii et neile seal süüa ka anti. Ja kui isa sinna tuli, siis isa oli väga rõõmus ja ütles, et sündis poeg. Ja noh, tulime kaduja, väike tipptali. Ja muidugi nii kui ikkagi laps kasvab, läksid päevad edasi. Ükskord, kui ta kolmeaastane oli, siis ta oli väga raskesti haige, siis ta pidi ära surema. Ja no ikka paranes jälle ja aga kui ta juba viieaastane oli, siis isa viis teda kooli jõulupuu alla. Ja seal ta laulis. Tema oli väga julge ja laulis, et ma olen väike karjane, mul loodud laulja keel. Ja kui ta kaheksa aastaselt läks ta päriselt kooli juba siis ta Mängiti koolimajas mängiti kvarteti lapsed mängisid temal ja mängis ahvi osa. Jahi ahvi mask oli tal ees ka ja esiteks lai ikka lastele takti. Kvark oma seal elajadel ja pärast töölisrahva poole ka näo ja lõi rahvale ka tadki. See oli muidugi rahval väga rõõmustav, et niisugune väike poisikene niimoodi takti lüüa. Kaheksa aastane oli, siis läks kooli ja õemees oli õpetaja. Ja õemees nägi, et ta niisugune väga agar oli ja tema oli ka. Et ise ta hoopis keegi ei ole teda õpetanud. Ja õemees hakkas teda valmistama, et saaks kusagile suuremasse kooliliigas oli vaimulik seminar ja sinna võeti vastu riigi kulule viis venelast, viis lätlast ja riisi eestlast. No ja hakati valmistama selle vastu siis kaks nädalaid enne kooliaega, kui kool tuli kaks nädalat enne seda võimeslatist ja läks ta Caniga eksamile. Ja siis, kui ta Andis eksami ära, niiet sai sisse teise poisina teisi teine. Ja sai riigi kulul ja õppisid seal neli aastat vaimulikus seminaris. Ja tema oli väga niisugune agar ja üks vanema, kui ta seminaris läks sinna vaimuliku kooli üks vanema klassi poiss, mõtlesime istuda Eesti Seltsi. Eesti seltsi, esitas muidugist laulma ja ja pärast pandi osadesse ka. Nii, et juba riigas olles ta laulis lõbus talupoeg ja ütles, et iga kord, kui teda saadeti, siis, siis ta nuttis, siis seal tuli meelde, kuidas seda kodust ära kõik saadeti. Kuidas kõik, kellel oli mõni kohvik, räha meie õed ja vennad, tale andsime ja ja, ja kuidas seal et ristiisa tuli suure käia, saiapätsi käia, kodutekki saiapäts. Kui kooli läks. Et see on nii väga liigutav. Onu Aleksander ütles ikka, tema oli väga tähtis oma sündimise peale ütles ikka, et mina olen kõrgelt sündinud kine suguvõsas, kui kõrgelt sa sündinud oled sa seda lugu ja lapsi, aga mina olen sündinud saunalavalt. Ja saunalava on tavaliselt ikkagi kõrge koht. No ja ta üldse niisugusi naljasi oma kohta ikka armastusega rääkida. Ta käis Saaremaal meil iga suvel käis meil kodus ja ta oli väga lihtne, käis meiega koostööl ikka. Alati ja siis oli töövaheajaks, panime kraavi perve peal kõik ritta istuma ja siis pidime laulma ja siis laulsime kõik ja oli see laulmine läbi, siis tuli jälle töö paljajalu, ta käis lihtsasti alati. Mina ei leia teda teisiti palju näinudki, kui ta kodus oli, ikka õe juures käis. Ja oli väga sõbralik ja lihtne väga ta armastas seda Saaremaa lestakala. See talle väga meeldis. Koolipoisi päevad Riias ja Varssavis lauluõpingud Itaalias ja Rootsis ning kaheksaks aastaks sabarderist asendamatu jõud Estonia teatri noores ooperiansamblis. On see nii, oli vara mulle lavale minekuks, sest ma olin alles siis nii asjaarmastaja, aga proovida tahtsin siiski. Ja see esinemine õnnestus mul nii, nagu rahvas seda rääkis ja see andis mulle julgust sõita edasi tema Itaaliasse Teises osalises neto osas oli siis Hellat-Lemba ja khaani osas oli Tõnno Vironi juhatas Raimond Kull, lavastaja oli sällik, säilitas oli minuga päris tegu kohe sest Aluldajat, kui noor lavale läheb, ta ei oska mängida ja nagu Säälik ütles, et sa ei liigu ja palgastki nendes käppisiminteris siia-sinna, et need liikva panna. Ainukus ainukene kord, kus ma siis kani nobe olin seal, kui ta mind taga ajab. Kui ta taga mind meid kohtumisest tabab, siis väga nobe olen üle aia ronima. Hüppasin nii kiiresti, kui sain, teadsin säilikud veel nobedam järsku rabament aia pealt kinni. Peale seda esimest katset tuligi mul siis nii soov sõita õppima. Carney dren kutsus mind kontsertreisile sinna Rootsi. Ja kui ma nägin, et on väga hea pedagoog Võtaks mind ka oma õpilaseks ei ole, ta oli, tal oli väga hea meel, ta ütles, et ta ei oleks isegi suvatsenud seda mulle ette panna teha, olgugi et ta on sellest nii mõelnud. Vot kaks aastat sai õppida siis Rootsis üüri juures. Tema oli väga suure dramatse sisuga inimene ja aitas mul lahti mõtestada kõik minuni aariat romansid ja rahvalaulud. Ja selles mõttes oli tema andis mulle suurt abi sealt tagasi tulles tuligi mulle, siis tehti ettepanek astuda juba Estonia teatrisse professionaalina. Ja see sündis siis 1923, esimeseks ooperiteks, mis me hakkasime läbi töötama, oli madalik. Siin on väga hea märkida, et tuli mängida niukse toreda artistiga ja meie ooperi kui ka operetti lauljaga Alfred sallik. Tema oli üks väga hea partner. Ta nii hingelise tungis osas ja nii hingeliselt mängis, ta kiskus koheva vastase endaga kaasa. Edasi lavastati kordoni kellad, seal mul oli osa siis oli deemon teemani osa mul ka, kui laululiselt laulis, siis õnnestus paremini kui mänguliselt. Noh, siis üks parimatest osadest, mis pole, oli nii mängida. See võib-olla oli Tšaikovski Jevgenia niiginad. Ja see jäi mul ka niisuguse ajalooliseks mänguks. Sest minu vastaspartneriks oli seal siis oli, Tatjana osas oli Marta Rumgi. Ja kui me olime juba terve, nii talimänginud seda vastamisi niiviisi. Lõpuks otsustasime lõppu mitte nii jätta, nagu ta seal Loneegilis on vaid otsustasime abielluda. Peaaegu 40 ooperiosa ja 40 aastat pedagoogilist tööd. Sellise hindamatu panuse on Aleksander Arder andnud meie laulukunstivarasalve. Aga osad ise olid Boriss ja Igor, deemon ja Don Juan. Või Figaro ja Olav Evaldava Vikerlastes. Imetlusväärne on see intonatsiooniline värvirikkus ja artisti keredus mis punase niidina läbi Parderi lavaloomingu paremikku. Ja seda ajal, kus ooperikunst Eestis ajas alles oma esimesi võrseid. Väljapaistvatest kunstiliste saavutustest peab eelkõige mainima Harderi Boriss kodunovi Miss Estonia ooperiajalooraamatusse raiutud kuldtähtedega. See saavutus püsib ületamatuna tänapäevani, on kunagi ütelnud ei Nuuli. Viimast korda laulis Arder Estonia teatris 1952. aastal. Mängid üht tema lemmikooperit Tšaikovski Jevgeni Oneginit. Jällegi esinesid nad koos Marta rongiga. Ainult lõpp ei olnud enam vaja ringi teha, sest doneeginist ise oli juba vahepeal saanud. Kreemin. Vähem kaalukad polegaarderi õpilaste nimed. Tiit Kuusik, Marta Rungi, Elsa Maasik, Ott Raukas, ainukülvanud Roberta Vahisalu, Aleksander Püvi, Evald Tordik, Uno Kreen, Hendrik Krumm, Henn Pai, Tiit Tralla ja paljud-paljud teised kellede, et oleks ettekujutamatu meie vokaalkultuuri tänane päev. Kaks Aleksander Arder õpilast juhatavad laulu kateedrid meie kõrgemates õppeasutustes. Ludmilla Isakova Tallinna riiklikus konservatooriumis ja kunstiteaduste kandidaat, professori kohusetäitja Jüri Parssov printsi korsakovi nimelises Leningradi riiklikus konservatooriumis. Kuid õpilastele jäi ta ikkagi ennekõike isaks ja vanemaks sõbraks, keda aastate vältel kutsuti hellitavalt papiks. Kuigi maestro ise kandis juba professori ning rahvakunstniku tiitlit. Lihtsus, töökus, fanaatiline kiindumine, laulusse ammendamatu optimismi, elurõõm. See meenub Ardri puhul kõigepealt. Praegu on meie stuudios väike osake Arberi õpilastest. Et laulu ja sõnaga meenutada, üheskoos läbi käidud teed alustab Ahti Männik pappi, kõige noorem laps ja lapselaps tema esituses kuulete Henriku aariat tonitseti ooperist Lucia Dylammer. Moore saadab Frieda Bernstein kontsertmeister, kes 15 aasta vältel oli samuti arteri lauluklassi lahutamatuks osaks. Voin rand olla vann. 1951.-st aastast on säilinud kroonikalõik, kus me näeme, Aleksander Hardrid koos oma õpilastega veduridepoos. Teletõi kunstilist külakosti Tallinna riikliku konservatooriumi kontsertbrigaad Eesti NSV teenelise kunstniku professor Aleksander artereid juhtimisel. Raudteelased võtsid kunstnike esinemise vastu suure poolehoiuga. Tugevnevad sõprussidemed tootmistööliste Jakulski rindetöötajate vahel. Jüri Pärg oli üks nendest, keda ta äsja nägiti kinolinal. Järgnevalt kuulete tema esituses Eduard Oja laulu põhjamaa lapsed. Klaveril saadab Aino Himbek. Ja mees. Selles toas möödusid Aleksander Arder, viimased eluaastad siin andis taga oma viimased laulutunnid. Meie tänaseks vestluskaaslaseks on Marta Arder rongiprofessoriks esimesi õpilasi. Lavapartnereid ja kauaaegne elukaaslane. Täna tahaksin ma rääkida Aleksander arveri laulukoolist looduse koolist. Aleksander Ader meenutades oma õppimisaastaid Itaalias kõneleja alati suure vaimustusega leiame minutilist. Ja kui tema, kui noore laulja kriitiline meel ei jäänud alati rahul lauljatega, siis kuulates tegemine kiilid esimest kord Milanos ooperis Fedora oli ta kütkestatud. Ta ütles, et venemine Tšiilis laulis kogu tema olemus. Jama fotografeerige mälus teda igaveseks. Nii Kulades pigemini chillid, hakkas noor laulja Aleksander Arder mõistma, et laulja hingamine erineb täielikult tavalisest hingamisest. Sel perioodil alustas Aleksander Arder õppimist maestro Kunely juures Roomas. Maestro Kunely töötas koos Rooma Ülikooli professori bilantsiooniga, kes oli larüngo loog. Professor bilantsiooni vaatas Aleksander Arder kurku ja tema häälepaelu ja ütles. Teil on gladiaatori kõri, see tähendab inimese kõri kes on teinud väga rasket füüsilist tööd. Aga häältel on musikaalsust ka ja hakkame tööle. Jaak Aleksander Arder oli maast madalast teinud ju väga palju rasket füüsilist tööd ja selle tõttu tema kurg tõmbas kokku ja see oli väga suureks veaks, sest see takistas just väga kõrgedistituuri laulmist laulmisel. Vahepeal uuris Aleksander Ader kuulsad Itaalia pedagoogi lamperdid. Nad tõesti ütleb, et laulmine on õige hingamine. Aleksander Arder mõtles ja tähendab võib-olla ka vale hingamine. Ja nüüd hakkas ta mulle ka uurima. Väga tahtejõuliselt ja intensiivselt hakkas ta tegema harjutusi. Möödus aasta. Ühel päeval tuli Aleksander Alveri jälle Maest riiule tundi ja laulis nii suurepäraselt kõrgeid noote nii vabalt, et maestro oli üllatunud. Aga samas ta vihastas, sest ta kahtlustas, et Aleksander Arder õppis ka teise pedagoogi juures veel. Nad ei saanud Raadil, see selgitas, et kõik need saavutused on just uhke harjutuste tagajärg. Maestro oli väga rõõmus, kutsus isegi teisi õpilasi kuulama ja tegi aknad lahti, et nüüd on meil nii, et võiks ka kuulata neid suurepäraseid kõrgeid toone. Nii selgusid Aleksander Arderile Itaalias suured lauljad, õed et laulmine on õige hingamine. Hingamisharjutusi peab laulja tegema kuni surmatunnini. Ja kui laulja tahab selja pöörata laulukunstile, peab ta hingamise harjutused maha jätma. Millised momendid lisaks Itaalias omandatud põhimõtetele haiglaselt Aleksander Arder välja kujundada hiljem oma kreedo oma laulukoori? Hiljem õppis Aleksander Arder tundma akadeemik Pavlovi õpetust Professional Nazarenkod siis soli abini loomingut ja ka helilooja Glinka loomingut. Ja nii otsides ja uurides jõudiski ta loodusekoolini. Ja nüüd juba ütleb laulupedagoog Aleksander Arder, et laulmine on õige hingamine. Et intensiivsed ohke harjutused arendavad tahtejõu abil uue loomulikku refleksi. Et õige südamliku ohe annab kõige ilusama, kõige loomulikuma ja kõige kandvama hääle. Et tahtejõud ning kriitiline enesekontroll arenevat uhke harjutuse tagajärjel tugevaks ja me saame oma uhke poobla täielikuks valitsejaks ühtlasi ka oma häälevalitsejaks. Et õige südameid kohe mobiliseerib, aktiviseerib kõik hingamislihaks süsteemi süsteemi lihaksed kogu meie korpuse. Neid looduse kooli, tulesi ja palju teisi, õpetas Aleksander Arder oma õpilastele ja saatis neid ellu. Selles toas räägib iga foto mitte ainult Aleksander Arder Isco pedagoogilist vaid temast kui ka temast kui ooperilauljast. Mida on teile meelde jäänud Aleksander Harderist, kui teie lavapartnerist? Ma nii palju aastaid on möödunud muidugi meile meelde on jäänud väga palju. Aga nimetaksin näiteks Elina surm nelganud ooper. Ma olin siis väga noor laulja well. Ja seal on üks niisugune stseen, kus kus Aleksander Arder armukadedus peab oma naise kägistab ära. Ja, aga mina sel ajal pean siiski veel ühe kõrge noodi laulma. Ja iga kord sattus see nii imelikult kokku, et Aleksander Arder muidugi elasime osas, et ta pigistas mu kurku kindlasti tugevam, kui vaja on ja selle tõttu ma ei saanud kunagi oma Soll nooti lauldud. Teine juhus on riigerlased. Ja seal on viimases vaatuses üks üks selgus, kus Olav tahab ta ära röövida, aga mina kui tema kasuõde näe seda pealt ja võtan pois, ripub mul vööl, ma võtan selle välja, jooksen ja tahan päästa Jutad. Või tal pääste, tahan lüüa Olavitsel noaga. Arder oli väga tugev mees, ta võttis mul käest kinni selles käes, kus mul nuga oli ja viskas mind kohe. Ma ei liialda teisel pool lava äärde. Ja nii, kes siis alati ju mul oli juba käe peal kärn, mis ei tahtnud paraneda ja Aleksander Arder oli väga vitaalne ja ta elasivate osasse sisse, et ta oli nii ehtne. Kas te võite öelda Jüri jahti, kui te tänase juubelisaate Alardele tagasi mõtlete mis oli siis see kõige kallim ja olulisem, mis teile koostööstarteriga on meelde jäänud? Seda on olnud nii palju, et seda ei oskagi nii lühidalt kuidagi kokku võtta. Kui minu käest oleks küsitud, millest algab kodumaa, siis ma ütleks, et minu kodumaa algab ka Aleksander arterist. Arder on olnud mulle elavaks eeskujuks nii inimesena, kodanikuna, näitlejana, lauljana, nii rasketel kui rõõmsamatele hetkedel ja ma olen lihtsalt tänulik saatusele, et see mind viis kokku sellise suurepärase inimesega. Aitäh sulle, Ahti. Minul jääb ainult üle kahetseda seda, et ma Aleksander Hardri juures sain õppida ainult poolteist aastat. Ja selle perioodi vältel olin mina tema kõige viimaseks õpilaseks. Kuid tema oma elu, jaatavuse ja suure optimismiga suutis minus äratada uuesti huvi laulu vastu, mis oli enne seda perioodi nagu natukene kõikuma löönud. Ja selle pooleteist aasta jooksul nagu Arder ise ütles, et poisikene olid, kui sa siia tulid ja mehena lähed sa siit ära. Need olid tema viimased sõnad minu viimases tunnis. Ja ma meenutan Aleksandr Ardrit alati sügava tänutundega. Aitäh. Meie saade jätkub Toskaarjaga Putšiini ooperis Tosca esitab Eesti NSV teeneline kunstnik Aino külvanud. Nüüd aga vaatame kroonikakaadrid aastast 1962. Hendrik Krumm oli tollal veel konservatooriumi eelviimase kursuse üliõpilane. Saarlase töökuse ja loomupärase ande tõi Hendrik Krumm kodusaarelt kaasa. Edaspidise eest hoolitseb suurepärane pedagoog, professor Arder. Konservatooriumi neljanda kursuse üliõpilasel on palju õppida kuid esimeste osatäitmist ega Estonia laval on tükk tööd juba tehtud. Kuulajate südamete võitmisel. Praegu aga laulab Eesti NSV rahvakunstnik Hendrik Krumm Gustavi aaria Verdi ooperis maskiball. Aitäh sulle, sa võid öelda, mis tunne oli vaadata neid vanu filmikaadreid ja ma käisin just seda selles mõttes, et me teamegi igal maailmameistril tippsportlasi on kogu aeg treener tema kõrval. Aga kuidas töötab laulja edasi siis, kui pedagoogi enam ei ole lähedal? Eks ta raske ole, pedagoogi õpetused jäävad kogu eluks meelde ja nende järgi siis seatakse sihti. Pappi. Arder ütles meile. Kui ta meid õpetas, et, Tema kohus on meid viia teeotsa peale, meie kohus on juba sealt edasi minna. Ja eks me siis nüüd lähmegi Aitäh sulle. Ma tean, et professor kuusiku mõtted on juba Ali eco kavatiini juures kuid sellele vaatamata palun teid hetkeks siia tulla, et üheskoos vaadata ühte filmilõiku aastast 1965. See on just sellest päevast, kui Hendrik oli äsja Itaaliast tagasi jõudnud Yardri korteris kolm generatsiooni laulumeistrit kokku said. Nii on võib ju ka kas laudes oskab ette ütelda? Kallis Tiit, oled oma elu kõige paremas vormis. Soovin sulle veel palju-palju kordaminekuid ooperi- ja kontserdilaval ning pedagoogilises töös meie uute lauljate kasvatamisel ja veel soovin ära unusta hingamisharjutusi. Nõnda kirjutas Arder teile 50. sünnipäeva puhul. Omavahel öeldes teevad juba ausalt üle 60 astunud ja olete veel ikka elu parimas vormis sellest kõvasti rääkida. Aga ma tahaksin just sellepärast küsida, et mis on nüüd koostest Harderila Arderiga teile kõige olulisem olnud, nii kui liinikonkursi võitjale tema ooperiosade mantlipärijal, Estonia teatris ja konservatooriumi professorile Lühidalt üteldes võiks meenutada seda öelda seda, et ma olen jäänud truuks oma lubadusele kallile maestro-le kallile õpetajale. Ma ei ole loobunud hingamisharjutustest ja ei kavatse neist ka loobuda. Nii kaua, kui ma laulan. Ma loodan, et see hoiab de häält säravana veel palju ja palju aastaid. Praegu te kuulete Nõukogude Liidu rahvakunstniku Tiit Kuusik esituses Aleeco kavatiini, Rahmaninovi ooperist Aleeco. Eba. Arderit ei ole meie hulgas enam kaheksa aastat. Temast võiks teha veel mitu saadet. Ikkagi jõuaks kõikide õpilasi ära näidata ega kogu tema olemuse mitmekülgsest ammendavat kokkuvõtet teha. Sest laulmise ja pedagoogilise tegevuse kõrval lükkast oma aega tagant veel rahvasaadikuna parteialgorganisatsiooni sekretärina Šehklus teenitsiaatorina. Ainuüksi suure isamaasõja ajal andis ta rohkem kontserte kui mõni teine mees kogu elu jooksul. Ei ma. ET ma. O. Et ta Arderi jäänud elu teha teest kõrvale ka siis kui raske haigustega pikaks ajaks voodisse surus. Õpilaste kätest kantuna jõudis ta ikka jälle klaveri taha sest laul oli talle kõik. Tööarmastus hobi. Estonia teater, kes teab? Milline osa Arthuri endale kõige rohkem hinge jäi? Võib-olla Boriss kodunov võib-olla hoopis Jevgeni oneegin või Olav? Kindlasti aga ei saa unustada viimast etendust Estonias, kus ta abikaasa Marta Rumgi juubeli laulis kreeminit, tänadestatianat ning publikut oma hinges leegitseva elu nooruse ja õnne eest.