Meie saate teemaks on kaasaja kunstinähtused lääne kunstis. Nagu spektri vaatajad on selle hooaja jooksul tähele pannud, on meie saadetes võrdlemisi vähe juttu olnud Lääne kunstinähtustest. Sellepärast püüame täna selles saates veidi süsteemi luua selles väga kirevast pildis. Mõneti on sellest süsteemist kindlasti abiks ka meie vaatajatele lugejatele vasaras ilmunud Jaak Kangilaski. Pikem artikkel. Kuid muidugi nüüd televisiooni vahendusel on meil võimalik siia juurde ka pilte lisada. Kaasaja kunstinähtused läänemaailmas on muidugi väga keerukad meie evamasin puudutada neist vaid osa. Ja võib olla rõhutada neid tendentse, mis meile tunduvad, peamiselt tuletagem veelkord meelde spektri vaatajatele. Meil on sellest varemgi juttu olnud. Et et suured kunstisündmused kajastavad kõigepealt muidugi ülemaailmsetel rahvusvahelistel suurtel kunstinäitustel, neid on läänemaailmas mitmeid neist kõige vanem on Veneetsia biennaalile, mida korraldatakse 1895.-st aastast peale. Viimasel ajal toimub ta paarisaastatel ja 1970. aastal oli niisiis viimane. Seda, et kaasaja lääne kunst ei piirdu hoopiski mitte Euroopaga tähendab 1951.-st aastast korraldatav Sao Paulo biennaalile, mis on siis paaritutel aastatel peale nende tähelda tihedasti toimuvate näituste talvel kasselis dokumentad, kui ta on seni olnud 3955 50 964, mis püüavad saada pikemaajalist kokkuvõtet läänemaailma kunsti arengust peale nende suurte näituste muidugi üksikutele erialadele pühendatud näitused nagu graafikale, mis toimuvad sageli sotsialismimaades, Krakowis, Ljubljanas ja veel muidugi igasugused väiksemad näitused. Noh, nende suurte rahvusvaheliste näituste hulgas kindlasti üheks kõige tähtsamaks võib veel nimetada Pariisi noortebiennaal, et ana Kohk, biennaal nimigi ütleb, see toimub kahe aasta tagant, viimane toimus 69. aastal. Järgmist on oodata tänavu sügisel. Noortebiennaal on just ülemaailmne alla 35 aastaste kunstnike esinemise võimalus ja see annab siis selle tõttu ka ülevaatus neist kõige noorimas kunstielus. Domineerivates tendentsidest muidugi, edasi on see, et põhiliselt ainult lääne kunsti esindus sellel biennaalil domineerinud sotsialismimaad on sealt ainult osaliselt osa võtnud. Üldse torkab silma, et viimasel ajal on lääne kunstielus suhtenäituste tähtsus isegi tõusnud, võrreldes eelnenud aastakümne. Osalt seda võimalik seletada kunstnike püüdega vabaneda suletud süsteemist, mis oli välja kujunenud nüüd just sajandi esimesel poolel. Suletud süsteem koosneb siis kunstikaupmehest, kunsti, kriitikust ja lõpuks ka kunstnikust. Ja selle süsteemi tunnuseks on, et vastastikku kõik püüavad siis üksteise kiitmisega toetamisega kasu lõigata. Mingi kunstikaupmees ostab üles mingi kunstniku kogu loomingu ka veel ettekavatsetud loomingu. Palkab siis ühe või mitu kriitikut, kes seda ülistama hakkavad ja siis niimoodi selle hinda tõstetud ostetaksegi. Kunstiteoste hinnad on hämmastavalt kõrged. Kunst on muutunud üheks tähtsamaks kapitalis paigutamise võimaluseks. See tendents ilmnes juba möödunud sajandi lõpul, esialgu muidugi klassikalise kunstiga, kuid kuna klassikalist kunsti kuigivõrd juurde enam tulla ei saa, siis ka on püütud tehases uuemast kunstist ning minevat kaupa. Ja see suletud süsteem on selle hinna kujunemisele kaasa rääkinud, kuid kahtlemata see kunstnike osa ei rahulda. Ja nüüd nad hakkavad tegema teoseid, mis on ainult näitustel eksponeerimiseks määrata. Tõesti nad teadlikud kohe teevad sellise teose, mida ei saagi kuhugi kellelegi Rikka mehe kodus üles riputada, vaid mis kaobki koos selle näitusega. Muidugi raha vajavad kunstnikud ka praegu, kuid selle raha saavad siis tihtipeale kas suurte auhindadega endalt näitustelt või siis mingite fondide toetusena. No siin võib lisada veel seda, et isegi nende suurte näituste puhul on viimasel ajal tekkinud skandaal nagu Veneetsia biennaal, aga kus 70. aastal jäeti au nad hoopiski ära, kuna eriti noorte protest selle näituse kommertsiseloomu vastu. Nagu viis selle Veneetsia pianale prestiiži alla ja nüüd siis püüti sel viisil seda Parandada, aga see kõik puudutab, et kunstielu aga kunst ise puht nii-öelda otseselt väliselt võrreldes nüüd sajand esimest poolt viimast 15 aastat erineb ka väga tugevalt. Jah, tõepoolest, kui nüüd nii lasta pilgu eest mööda sajandi esimese poole kunsti areng, siis muidugi sellest ei ole võimalik ei ühes artiklis ega ammugi mitte ühes telesaates mingit ammendavat ülevaadet anda, kuid mingi niisugune üldistatud skeem on siiski selline, et see areng algas, mingi tsükli areng algas kusagil impressionismi ajalisel tsükkel lõppes abstraktse unismiga 50.-te aastate lõpul. Seda tsüklit iseloomustab siis võiks nagu nii-öelda maalikunsti ja ka teiste kujutava kunstiliikide püüa vabaneda kõigist niinimetatud kunstivälistest faktoritest sotsiaalsetest faktoritest ja sellega selle protsessi lõpuks kunst oli ennast peaaegu viinud peaaegu täieliku sotsiaalse isolatsiooni. Seda protsessi siiski iseloomustab nüüd tahvelmaali domineerimine ja selline printsiip ped tahvelmajandus on eelkõige pind, mis on kaetud kindlas korras asetatud värvidega. Ja see niisugune formaalne definitsioon kehtib tõesti kõigi piltide kohta alates möödunud sajandi lõpust kuni abstraktsionism. Abstraktse nismi levik teatavasti algas, laiem levik algas alles peale teist maailmasõda ja nüüd vaatamegi mõnda näidet nendest abstraktse nismi variantidest, aga seda selleks eriti nüüd, Kunnase uus kunstnik, 10 15 aastat pärast tekkinud luuletus Alt just reaktsioon sellele abstraktse gravistile, mille viimast vaatust on, ütlesin, hakkame vaatama just kontraske efekt peaks siis natuke välja tulema. Siin on näide nüüd niisugusest niinimetatud tega tiivsest või konstruktiivsest astaksonismist, mis kasutab suuri eredavärvilisi pindu, kombineerib neid. Sedalaadi kunst on tihtipeale siis kasutatav pannoo tena dekoratiivsete pannoodena, sett konst domineeris Lääne kunstielus siis neljakümnendatel aastatel osake 50. aastate alguses. Aga siis hakkasid kunstnikud ise selles pettuma ja otsima teid nüüd natukene selliste vaheldus rikkamate vormide osas. Selleks võeti kasutusele siis niinimetatud spontaansed loomingu meetodid, vaba käega kritseldused lõuendil, nagu siin see pilt või siis veelgi edasi minnes püüti leida selliseid võtteid, mis nüüd selle dekoratiivse aspekti muudaksid. Vaheldusrikkamaks vahel sellised pildid ka püüdsid mingisugust assotsiatsioone tekitada või nalja teha näiteks seinalt pilt kannab nimetust Loui Neljateistkümnenda ajastu, aga siin on kujutatud nagu siis seitsmeteistkümnenda sajandi parukat. Tõepoolest, see on omamoodi vaimukas niisugune ajastuhõngulise ajastuhõnguline töö. Kuid enamikul juhtudel muidugi need abstraktsed pildid jäid ainult värvide kombinatsioonidega, millel võis parimal juhul Dekoratiivset mõtet on siin sama põhimõte muidugi paralleelselt oliga tuuris. Siin on 20 sajandi lääne kunsti kuulsama kujuri Henry Moore'i tööd kus kõige olulisem on selle materjali plastilise väljendusrikkuse ka ja vormiga saavutatud mõju, see oleks võib-olla vastasele abstraktse maali esimesele etapile. Teine näide, siit edasi läheb järjest kaootilise mate spetsiifilisemate vormide juure, nagu see aegki. Siinkohal võiks siiski võib-olla veidi nagu täijendusestki vastu, vaid võiks öelda, et puhtdekoratiivne, ehk ainult. Eks ta vähe öelda, sellepärast et värvil on kindlasti emotsionaalne mõju ja rütmil ka. Kui me need jätaks kõrvale, siis siis nagu koloriidi probleemistik. Siis ma olin seal rääkida, kahtlemata see on selge, et ei ole võimalik lahutada puht dekoratiivseid ja muid kunsti mõjusid, kuid need muud mõjud abstraktse pildi juures, kui nad esinevad, on nad siiski äärmiselt nii üldised ja, ja vähe defineeritavad. Siin on tegemist nüüd just selle abstraktse maali koos teise faasiga, mida siis abstraktse ekspressionismi nime all tuntakse siin prantsuse kunstnik Mati öö suuremõõtmeline kompositsioon, mille loomisel ta kasutas pikka varalisi pintsleid teadlikult siis seda põhjendada sellega, et ta siis kaotab kontrolli pintsli otsa üle ja värv saab spontaansemalt vabamalt ja juhuslikumalt lõuendile sattuda. Ta leiutas kaku küllaltki vaimukaid seletusi, miks ta just nii maalib, ta väitis, et tema maalide põhiteema, keskaja kirev ja värviküllane ja juhuslikustest täidetud ajalugu ja et niisugune juhuslikkuse abil loodud maal on keskaja ajalooilme või sisu kõige paremini edasiandmine on muidugi, see on natukene nüüd küsitava väärtusega põhjenduste, pigem vaimukas nali kui nüüd kaalukas seletus selle kunstiolemusele. Sedalaadi pildid ka siiski leiavad kasutamist just dekoratiivsete pannoo, tema eelkõige. Lasin sellel pildil muidugi praegu televaataja näeb ainult nüüd mingisuguseid allikaid Lukesi. Kui nüüd kujutada siia juurde eredaid intensiivseid toone, siis ka siin isegi võib veel mingisugust värvide dekoratiivset efekti näha. Tihti selliste piltide tegemiseks kasutati siis ka isegi pritsimise tilgutamise ja muid selliseid tehnikaid, mis siis pidid spontaansuse tagama selle pildi ilmes. No muidugi see abstraktne ekspressionismi ka kaua ei suutnud köita ei kunstnikega kunstipublikut, sest esimesed mehed, kes neid spontaanseid meetodeid kasutama hakkasid, need esialgu veel suutsid huvi pakkuda, kuid nende sajad ja tuhanded imitaatorid tüütasid kõik ära ja siis hakati kasutama värvide kõrval muid niinimetatud väljendusvahendeid, nagu siin Burriges kokku õmbleb Anu koti rabalaid ja nende vahel siis laseb paista mingit jõhkrat värvilaiku. No sedalaadi tendentsid ilmusid just 50.-te aastate teisel poolel ja olid just abstraktse nismi kriisi väljenduseks selle abstraktse nismi kriisi omamoodi tipuks. Minu arvates võib ikkagi pidada ihkleini tegevust ma siin üks tema pilte, mis on saadud põleva värvi äkiliselt kustutamisel sääni jõevees. See mees oskas tõesti igast oma pildi tegemisest teha etenduse ja seda osavalt reklaamides tõesti mitmeks aastaks Pariisi kunstielu, nagu oma kontrolli alla lausa võtta. Tema need suured, põletatud maalide või süüdatud maalide tegemised on neis suhteliselt tagasihoidlikud aktsioonid veel kõmulisema kuulsusega OLID TEMA. Nüüd need modellide vedamised mööda põrandale asetatud lõuendit värvisse kastetud daamid siis vedasid teineteist lõuendil monotoonse muusika saatel valitud seltskonna silmade all või siis kõige äärmuslikum tegu, mis ka suurt elevust tekitas, oli siis tühja näitusesaali eksponeerimine arvukale nüüd näituse avamisele saabunud publikule sele eesmärgiks, siis pidi olema kujutletava imaginaarne kunsti loomine. See näitus isegi leidis nüüd tähele panusest Publicasse kohale veetud, ta pidi kuidagimoodi sellest enese ninapidi vedamisest siiski välja tulema ja nad olid vähemalt osaliselt küllalt kõrgel tasemel selles mõttes, et nad jätkasid seda mängu ja isegi püüdsid osta ja sõlmida tehinguid nende olematute kunstiteoste kohta, mida seal Clay neile välja pakkus. Aga Tõnni deoda meie televaatajatele ja kogu meie publikule küllaltki tuntud, sest neid on tutvustatud Nõukogude ajakirjanduses justkui nüüd abstraktsionism, kõige äärmuslikumad näited ja see on tõepoolest nõnda, kuid teiselt poolt Kleini looming on omamoodi ikkagi ka abstraktse paroodia juba, sest paljud abstraktse mõistlikud maalijad olid väga vihased Kleini tegevuse üle ja ei pidanud ka tema tegevust üldse mitte kunstiks. Aga see polnud mitte Kleini sõid muidugi koos sellisesse seisu oli jõudnud, kus sellised aktsioonid juba mingil määral arvestamist leidsid. Nii et siiski peale Kleini aktsioone abstraktse nismi täht nagu hakkas selgelt loojuma, seda näitasid ka nende tööde hinnad, mis silma torkavad, langesid 60. aasta alguses Klein, õnnetult sai surma 62. aastal, aga umbes sealtpeale siis kah räägitakse nüüd uue etapi algusest lääne kunstielus. Et me jõudsime tapp. Organismi ummiku ja tema paroodia kaudu siis selle, et temale sündis midagi hoopis vastandliku juut, milles kõige selgemini avaldub ja miks ta võib olla sellise nagu lüps oli muidugi turismikriisi põhjus. Jah, no põhiline oli jah, just ikkagi nähtavasti see kunst oli niivõrd Aasotsiaalseks muutunud niivõrd kaotanud sideme muu ühiskondliku eluga ja siis osa kunstnikke tegid meeleheitliku katse nüüd elusse tagasi tulla ja seda tehti siis paljudel juhtudel lihtsalt tavaliste, kõige kõige tavalisemate triaalsemate esemete kasutamisega teoste valmistamiseks. See on seotud vooluga, mida tuntakse Neuda Taismi nime all ja mis ta ärkas siis Ameerikas 60 aasta alguses ja mille juhtivaks esindajaks loetakse Auschnbergi kausnbergi Üht tööd, näeme siin seda kuulsat kitsetopist, mille ümber on siis pandud ilus läikiv must autokumm. Ja see on nüüd siis näide nüüd kunstist, missis püüdis ennast vastane taastaksonismile kasutatakse kõige naturaalsemaid, kõige ehtsamad, kõige konkreetsemaid materjale ja esemeid. No nende üheks loosungiks oli siis ka just kasutada igapäevaseid esemeid, viga, päevaseid, kõige tavalisemaid suurlinna elu kujundeid, nagu siin ühel suuremõõtmelise siiditrükitehnika abi kasutatud kasutamisel loodud maalis, mis, kus on kasutatud siin Ameerika jalgpallivõistlust ja suurlinna motiive, teisi mitmesuguseid, et selliseid pannoo ilmusid kuuenda aasta alguses ja tekitasid küllalt suurt sensatsiooni Veneetsia biennaalil ja mujalgi. Aga esialgu need teosed, jah, siis olid ainult esemete kombinatsioonid nagu siin nüüd jällegi Raussenbachi niisugune monteeritud teos kolme kokakoola pudeliga kastile aga diivakesed külge pandud. Vahelse selline esemete monteerimine omandab nagu mingisuguse sotsiaalse kriitika jooned, nagu siin need risti löödud Coca-Cola pudelid. Kuid enamikul juhtudel nad esemete montaaži jäid ikkagi ainult publikut šokeerivaks publiku üllatamisele pretendeerivaks niisuguseks jandiks rohkem mille niisuguseid seoseid maalikunstiga skulptuuriga küll üpris raske näha on. Aga kui nüüd nii tagasivaates neid hinnata, siis nende ja põhiliseks eesmärgiks ikkagi tähtavast tõesti oli kunsti uuesti nüüd eluga siduma siduma hakata. Kuigi see esialgu ja siis ainult niisugusi aeruslikus naturalismis avaldus. Neuda Taistid said oma nime ta Taismist. Ta Taism oli teatavasti esimese maailmasõjaaegne anahhistlik ja täiesti Jantlik üritus publiku šokeerimisel pretendeeriv üritusega Neuda täiesti ütles, et nemad ei taha kedagi niivõrd mitte šokeerida, kuivõrd näidata neid esemeid, millest inimesed kinnisilmi mööda kõnnivad ja mis tegelikult nende elu kõige tähtsamad siiski on. Muidugi emis puutuses kitsa, siis see on küsitav, kuid, kuid enamikul juhtudel need Neuda tähistit kasutasid kõige tavalisemaid nüüd lääne suurlinnas käibel olevaid esemeid ja kommenteerisid neid kokku. Sama kehtib nüüd ka juba selleni Nad tatud klassikalise popkunsti kohta, mille esindajad siis kulutavad nüüd näiteks toitu osutusid, nägusin pesselmanni suuremõõtmeline, see oli üle nelja meetri pikk pannoo, kuhu siis on peale maalitud õllepurk, üks kihiline võileib, populaarsed sigaretid, mingi puuvili, ühesõnaga sellised kõige tavalisemad. Nüüd mingi härrasmehe eine kaasosad ja selle käest on tehtud suur õlimaal, mis on näitusele välja pandud. Aga see on, nagu te näete äärmuslikult naturalistlikud maalitud, nii et siin tõesti näeme nagu mingisugust pendli pendli seaduse olemasolu Lääne kunsti arengusse ühest äärmusest, nagu on siis teise äärmusesse satutud äärmuslik abstraktsionism juurest äärmuslikku naturalismi juurde. Muidugi sõnatu realism, nii nagu iga sunnatunalist, tal ei ole kah kuigi palju rohkem sotsiaalset tähendust kui abstraktsionism meilgi. Siin on nüüd seda toitude ja muude tarbeproduktide kujutamist hoopis teises tehnikas näha. Tuntud popkunstnik Holden purgi eksponeerib siin kah võileibu jagaja, muid toitusid, kuid need ei ole enam muidugi mitte maalitud, vaid tehtud kiledest, emailvärviga värvitud kiledest, mis on täidetud mingi madratsitäidisega, mererohuga ja nii edasi. Pehmed suured, niisugused kotid keset näitusesaali, põrandate ise liiguks nende keskel, need mastaap on seal hästi näha. Nii et see on siis nüüd kõige tüüpilisem popkunst, mida muidugi hoopis võimatu on maalikunstiskulptuuriga siduda sinna Holden purgi loomingusse kuuluvad ka näiteks niisugused asjad nagu tööpükste suurendatud imitatsioon, mis ka siis kõrvuti nende kihiliste võileibadega näitusesaalist väljaandlikud. Sa rääkisid siin standardesemetest ja nende kasutamisest. Üks võimalus Bobbyle on seega ka koomik. Jah, sest koomiks on lääne niisugusse massikultuuri üks kõige tavalisemaid komponente, trükitud trükitud pildi, ribakene, peaaegu iga ajalehe või ajakirja sees me seda leiame ja sealt siis on vähemalt üks Pocosnikes neid innukalt on kasutanud lihtsam Stein, kes siis võtab mõne juhusliku väikese pildikese popkunsti siis nüüd jah, meelepärasest maskultuurist ja reprodutseeri selle suurendab seda mitukümmend korda lisab sinna värve küll juurde, vahel oma fantaasia kohaselt, kuid kõiges muus jalt piinlikult täpselt kordamast seda väikest pildikest mõnest ajalehest. Metspildid on silmatorkav ana teoslase trüki, lastri esinemine, mis muidugi siis nii nagu kõik muugi. On mitukümmend korda suurendatud kui originaalis eeskujuks, no see on ka mingisugusest lahingud kujutavast koomiksist võetud, tavalises koomiksis on seal pildil mingi tähendust siin, aga ta seda tähendust sellisel kujul enam ei ole. Lihtesse loomingus oleks huvitav aspekt, on see senise sajandi esimese poole kunsti parodeerimine, jälle poppmaneer sinul, ta võtnud eeskujuks mingi Picasso või vähemate kasvamoneeris teose reproduktsiooni ja selle siis oma tehnikas suurendatud nüüd kujul siis valmis teinud ja näitusel eksponeerimas seda, või siis on ta isegi siin parodeerinud seda abstraktset ekspressionismi seda kunsti, mis piirdus siis paari pintsli niisuguse spontaanse pintslitõmbega lõuendil. Jällegi ta sellest teinud niisuguse kaheskonnas pintslitõmbest niisuguse suurenduse nelja-viie meetri pikkuse küljega pilt näiteks jällegi trükilastel, nii nagu on, ütleme, repolutsioonidelgi võimalik näha, nagu need on säilinud. Siinpuhul me võime aegamööda hakata siis rääkima ka mõningate selliste teemade sissetulekust. Üks võimalus on siin erootiline kunst jah, erootika. Ka on ju kunstiajaloos, nagu me teame, sagedasti suure kunstiga kaasas käinud ja abstraktsionism jättis selle kunstis täiesti välja ja siis muidugi need mõned läänekunstnikud teevad meeleheitlikke katseid kõrvuti teiste niisuguste inimesi huvitavate teemadega erootikat kunsti tagasi tuua. Näiteks Vesselmangel õhtu, et ma seal eespool juba nägime, on tuntud just oma niisugusi aktimaalidega, kuid siin ta võtab tavaliselt siis eeskujuks niinimetatud ajakirja iludusi või fotosid värvilisi fotosid ajakirjadest. Vahel siin ka on siis maal seotud niisuguse Montaažiga tähendab, ainult osa sellest teosest on maalitud, teine osa on reaalsed musta pesu kast, näiteks käterätik on seal reaalselt, aga ülejäänu on siis maalitud lõuendile vägagi nüüd nende fotode järgi, mida ajakirjades näha võib läänes. Nii et selline kunst on siis nüüd see, mida me klassikalise popkunsti nime all tunneme. Ühesõnaga selle suurlinnaproduktide suurlinna elulaadi suurlinna üksikute eluaspektide äärmiselt naturalistlikkujutav No siin on üks näide, võiks veel olla siukene naljategemine Jah, näiteks skulptor on siin teinud kolm pronksõuna või õigemini kujutanud siin kolmefaas õuna söömisest teos kannabki nimetust kaks minutit ja 30 sekundit ja kahtlemata siin niisugune naljaefekt on olemas. Eriti kui me kujutame neid hambajälgi selles karmis materjalis seal, nii et, aga see on muidugi siis nüüd üks niisugune kõrvalharu. Skulptuuri arengust tähendab Nato realistlikud õunad, mille, millele aga mingi siiski niukene nalja, momenton juurde mõeldav. No sa jõudsid nüüd selle probleemi juurde, et on tegemist, kas meil on tegemist maaliga või skulptuuriga juba see rausenberke kits oli kindlasti mitte skulptuur, vaid siin, kuna siin või tähtsa. Üllatab jah, et, et seal on kits, autokumm sihuke üllatusmoment tagant. Aga kindlasti on nüüd top kunstis leida teoseid, mille puhul võib-olla võiks natuke arutada, vaielda ei, mis on näiteks see kallal, mis arvati kallitöödega. Kalliteosed on muidugi kolmemõõtmeliselt, need on õieti terve ruumi osa siin mingisuguse näitusesaali nurka ehitatud, terve niisugune omaette maailm, väikene seal pesumaja eeskoda, pesu vaja, nüüd vitriin, siis silt ühe päevaga pesemine või midagi niisugust ja siis seal taga on siis üks vanem naine pesu vastuvõtjaga, sa kummargil oma töökohad, kusjuures tuleb rõhutada see naisefiguur son mu laas õieti või siis kipsist nüüd inimese täpne jäljendus, elusuurune tähendab mõistagi siis kogu see niisugune teos on siis tõesti nagu mingisugune reaalne reaalne ruum seal. Ja muidugi sellel pole pistmist, ta ei saa skulptuuride, veelgi vähem maalikunstiga, aga ta on juba niisugune ruumi kunst siis, millesse tuleb vahel ka sisse minna või või soovitatakse sisse minna sa seestpoolt vaadata seal ringi kõndida ja kaasa elada nende tegelastega, keda kunstnik siin alasitavad, see kalli puhul, mina isiklikult küll näen ka tõsiseid niisuguseid sotsiaalseid momente, kuigi ta ka mingit otsest kommentaari oma nendele tüüpidele ei lisa. Siiski, tema töödes on tunda niisugust Suurlinna kangistavat atmosfääri tähendab õigemini seda suurlinna elu aspekti, kus võib kohata siis neid, kes, kes on nagu selle luksuse ja külluse poolt kõrvale tõrjutud, kes on nagu hüljatud selle suurlinna poolt ja nende elutraagika on see kallitöödes vahel vägagi mõjuvalt välja toodud. Nii et selline traditsioonilise maali, mida siis sajandi esimese poole viljeleti, selle kadumine või vähemalt nendest juhtivatel näitustel kadumine, on küll väga ilmne ja muidugi nii väga nukrakstegev, mõnes mõttes. Aga samal ajal me võime seda öelda ka seda, et top kunsti, need nii-öelda puhtad ja selged avaldus vormelid, mida me siin vaatasime, on avaldanud mõju ka näiteks sellisele skulptuuri, skulptuuri selliselt, et on tugevalt muutunud, kuigi ta püüab nagu hoida veel kinniga nendest traditsioonidest, mis olid omased sajandi esimesele poolele. Siin vaatame näiteks Prantsusmaal töötava kreeka päritoluga kuju, riposki tööd, mees läheb läbi seina seal sama töö Photo kahelt poolt. Sina jällegi skulptuuris muidu väga halvaks peetud mulaasi põhimõte, mis aga popkunsti harjunud publikule täna selliselt ei mõju. Ja mis nagu tuuri siis ka on muutnud või veel tema teine tööinimese sünd. See on puht lastiliste vahenditega, aga ka mingisugune kopi mõju, võigas joon, võib-olla selle töö juures. Nii et kui me siin täna räägime sellistest selgetest tendentsidest kunstis, siis ei tule selle kõrval unustada, et kõigil nendel on mõju igasugustele vahepealsetele vooludele ja kogu see pilt muidugi ei ole nii, nii selgesuunaline klemad, meie nägime Et vahepeal see torm on kahtlemata palju rohkem kui neid. Neid puhtaid vorme aga on olemas muidugi ka katseid siiski piiritleda maalikunsti ja skulptuuri selles uusimas, 16 nende endi poolt on siis väljapakutud mõned üpris formaalsed kriteeriumid, näiteks on siis räägitud, et maaliks tuleb lugeda sellist teost, mis on põhiliselt ühest küljest vaadata skulptuure ka selline, mida saab siis mitmelt poolt vaadelda. No see on muidugi ainult väga formaalne niisugune nüüd kunsti liigi eraldamise kriteerium, aga seda võib muidugi meeles. Nonii sai juba siin mainisid, et sotsiaalne tendents on ühes osas topis küllaltki tugev. Jah, eriti tundub see nagu viimaste aastate popkoostist olevat aga ka võib-olla üks kuulsamaid popkunstnik, Andy Warhol on oma töödes tihtipeale saavutanud üpris teravaid niisuguseid sotsiaalseid assotsiatsioone, kuigi ka tema ei ole kusagil väga selgelt ei ütle oma kommentaari, oma suhtumist, hinnangut ja samuti ka mitmed teised popkunstnikud on niisuguse tõlgendusega võimalik kirjeldatud näiteks siin vabalt kujutab küll nüüd ainult täiesti realistlikult konservipurk ennast nendega õieti kuulsaks saigi. Ta maalis täpselt üles ühe niisuguse hästi tavalise konservi tomatisuppi konservi, mille, mida ta senises neljas variandis on seeria neli eri värvi erinevas koloriidis. Vikerkaarevärviline, muuseas on see koloriit orelil, nendes piltides mürgised Vikerkaare toonid. On ja kõiges muus on see täpne, selle konservipurgikooki, mitte midagi siia juurde lisada. Et selles töös muidugi mingit sotsiaalset tendentsi pole võimalik näha, saan kõige äärmuslikum naturaliseeruda, üldse saab olla nii oma üldmääratlus, aga mõned teised pildid nagu näiteks Marilyn Monroe näonägude kordamine siiditrükitehnikat appi võttes või siis Jacques linonassise näost näopiltidest tehtud montaaž nendest just tänu oma objektide üldtuntusele omandavad kahtlemata võimega nüüd vaatajas vägagi erinevaid, aga tihti võib-olla päris kaugele minevaid assotsiatsioone tekitada. Ja sellepärast seda sedalaadi kunsti sotsiaalsus ei maksa kahelda. Muidugi rõhutan veel, et see kunst ei ole selge sotsiaalse suunitlusega, mida Voroldi, aga ta on, ta on kunst, mis sekkub ühiskonnaelus. Nüüd muidugi on mõned popkunstnikud, kes hoopis konkreetsemalt hoopis järsemalt ühiskonna elusse sekkuvad ja lausa konkreetsesse poliitikasse lähevad. Näiteks siin Indiana nimeline kunstnik on maalinud teose no mille sisu all peitub külases kirjutatud tekstis. Püüame seda tõlkida, siis on see vist nii, et, et nii nagu iga inimese anatoomias liiga, igal rahval on oma tagumine pool ja sinna on juurde lisatud Oscareid Alabama ja välja toodud siis ka linn, Selma, kus siis üle maailma tuntud fašistide kuritööd toimusid kuuekümnete aastate keskel ja see on otsene reageering nendele fašistide kuritöödele ja vägagi mürgine ja nii terav reageering kahtlemata mõni Alabama rassist nähes niisugust jällegi väga teravates intensiivsetes toonides maalitud pilti kuskil esinduslikkus saalis endale vastu vaatavad. Kahtlemata see tema tuju eriti nii rõõmustav. Aga sedalaadi pilti muidugi ka maalikunstiks ikkagi pidada on raske, ta on nüüd poliitilise plakatistiil pigem, mis on need maalitehnikas siis kasutusele võetud. Aga see on küllaltki levinud võtta Indiana ise juba mitmed teisedki on sellised päris poliitilisi Maale maalinud. Või siis mõned bot kunstnikud lähevad karikatuuri teed jällegi nüüd sind ohvitseride klubi nimeline teos. Saunale saun on selle autor kus on nüüd jällegi õlimaal, kuid, kuid nagu karikatuuri spetsiifika pigem on selles teoses tunda. Ja siit võime jälle tõmmata paralleeliga skulptuuriga kus nähtavasti ka popkunstnike poolt algatatud sotsiaalsete teemade juurest on tuldud sellise teoseni suurt dialoog on selle nimi, mis nagu sisal pühendatud probleemile, et inimesed ei saa aru, kommunikatsioon puudub vaatamata üksteise peale suunatud auto pasunate kõvast häälest. Nii et igasuguseid selliseid selgemalt inimestevahelisi suhteid ja sotsiaalseid probleeme rõhutavad teoseid ilmub ka popkunsti baasil. Aga selle kõrval on lääne kunstis olnud kogu aeg paralleelselt jälgitav. Teine tendents, millest me siin ei ole rääkinud, jah. Sest see selline uus naturalistlik ja popkunstiga siis tähistatad tendents ei ole kaugeltki mitte ainus, selle kõrval on ajaliselt jah, kogu aeg arenenud ka niinimetatud op-kunst, mis kasvas välja siis geomeetrilises abstraktsionism, mis, nagu me siis rääkisime neljakümnendat aastat olid geomeetrilise abstraktse kuldaeg viiekümnendat, aga niisugused spontaanse ja korrapäratu stiifilise valitud abstraktse unismi ajajärk. Just popstiil on jällegi nagu kontrast või, või katse vastandada ennastele ekspressiivsele abstraktsionism just selles selle poolest, et tal erakordselt korrapära on erakordselt täpne, ta on selle sellise teose tegev, nõuab hoolikust. Muidugi siin mingisugust sotsiaalsust muidugi nendes piltides näha ei ole, need on puhtad pinnakujundused, kuid väga intensiivsed väga teravalt inimese tajule mõjuvad pinnakujundused. Vahel on ainult mustvalged nagu esimene pilt, Siinaga vasareeli kõige tuntuma Otcosnikul niisugune kompositsioon, kus on appi võetud ka niisugused vikerkaare värvid, jällegi näärmed koloriidis siiski opkunstil on mingi sarnasus popkunstiga, tähendab, et niisugustes formaalsetest momentidel on ühist neil kahel niivõrd erinevad suunad. Vahel need popkunsti nii piirimaadel on ka niisugused teosed, kus on erakordselt vähe midagi, suured pinnad, kus ainult paar-kolm pintslitõmmet, kuid need ei ole mitte juhuslikud nagu, eks kuidas siis sellisel puhul vaid väga korrapärased geomeetrilised kujundid või isegi mustal pinnal on kaks valget kujundit nagu sinikelli kompositsioonil või siis siin rida vertikaalsed vikerkaarevärvilisi jooni. Need on siis kunstid kunstiteosed, mida siis on vahelt minikunstiks nimetatud just sellepärast, et siin minimaalselt kunsti on vaid sellepärast, et ta minimaalselt erineb mitte kunstilisest materjalist. Jällegi sedalaadi konston mingil määral siis nüüd leidnud kasutamist dekoratiivkunstina ja kujunduskunstile on ta küllalt suurt mõju avaldanud tarbekunstile ja moekunstile ja nii edasi ja selles valdkonnas on Otconstil, kuidas minikunsti, väga suuri isegi mõjusid ja teeneid isegi. Kui mini minikunsti on kindlasti palju ka skulptuuris Tunduvalt rohkem muidugi, kuid maalitud minikunsti on siis kolmemõõtmelist minikunst. Need on enamasti sellised väga-väga suured konstruktsioonid tavaliselt värvitud ka eredalt, nii nagu need maalidki väga lihtsad vormid, algstruktuurid, nagu püütakse vaid nimetuseks Morrise töö, mille suurust figuurid seal aitavad näidata, need ulatuvad nagu ühest ruumist teise. Ja siis ühesõnaga nagu see hoopis teine vastandlik tendentsile Natrovistlikule, mulaasi kunstile, mida me nägime, kas ripostki loominguks. Et miniskulptorid on tihtipeale kasutusele võtnud ka uusi tehismaterjal plastmassi hästi palju ja mitmesuguseid muid tehismaterjale, millede nii plastilise omadusi seni keegi ei osanud, nagu näha on, et see on ka niisugune hinnatav aspekt nüüd op-kunsti otseseks niisuks, paralleel nähuks on veel siis ka niinimetatud kineetiline kunst ehk kunst, mille teosed liiguvad. Liikumine on siis väga mitmetest allikatest pärit, vahel nad õõtsuvad tuule käes, vahel on seal palju mingisuguseid isegi mootori abil käivitatavaid osi, vahel lisatakse sinna valgustid nagu selles teoses ja helitaust ja nii edasi, nii et need on sellised küllaltki huvitavad lastele huvitav huvi pakuvad mänguasjad, suured mänguasjad, mis siis nüüd muidugi ka mingit muud. Eesmärk ei Seage nähtavasti, kui pakkuda teravaid aistinguid ja vaheldust nüüd tuimunud meeltega inimesele võiks nimetada. Sellise töö tegemiseks siin ei aita üksinda enam kunstnikust ja sageli insener aabits, kes neid elektrivalgustuse lamp õigel ajal kustuma süttima paneb. Nii et need oleksid väga keerukad, tehniliselt raskesti teostatavaks konstruktsiooniks. Jah, ja mõnes mõttes on see kunst seostatav veel rohkemgi tehnikaga, sest nad jätkavad need kaheksandate aastate konstruktivist ideid vähemalt osaliselt selles selles punktis, et nad mõned neist väidavad, et niisugune maalitud kunst, et selle aeg on läbi, et ainult tehniliselt täiuslikke esemete tootmine on mõttekas tegevus ja nad püüavad oma selliste geneetiliste konstruktsioonidega nagu luua võrdkuju kaasa tsivilisatsioonile, tehnika arengule ja nii edasi, nii et neil on isegi peale selle puhttehnilise ka isegi mingisugused pretensioonid vaimsele sidemed tehnikaga. Nüüd oleme vaatanud põhiliselt kahte suunda ja seal sees olevaid erinevaid tendentse. Püüame kokku võtta paari näite abil neid kõige olulisema meile siin tunduvaid tendentse lääne kunstis. Jah, kui nüüd vaadata neid Need võiks niisugused neli erinevat aspekti välja tõsta Lääne 60.-te aastate, kus kõigepealt siis niisugune äärmuslikult natu realistlik kunst nagu Pistoleto kompositsioon, Kristo Leto on kunstnik, kes kasutab peegelpindu, kuhu ta siis figuurid peale kannab ja vaataja võib ka ennast ühe figuurina seal leida, kui ta selle teosette seisma jääb ühe mehena teiste meeste hulgast. Need täielik fotograafiline täpsus koos nüüd vaataja osavõtuga, see on niisuguse naturalistliku tendentsi väljendus. Selle kõrval võime näha siis teise tendentsidega niisugust hakatimismi, maigulist naturalismi kuhu, kus siis põimuvad niisugused mulaasi tehnikad, vana hakkadeemismikaanonitega vahelduseks magusate taotlustega ilutseva kunstitaotlustega, mis on nüüd nagu oli omane jah möödunud sajandi lõpu akate, mis mille, mille vastu kogu see esimese meie sajandi esimese poole kunst võitles, et paljud sellised asjad on nagu uuesti ausse tõusmas ja siin näiteks selle skulptuuri või õigemini nojah, ta on teinud ka mitmesugused konstruktsioone, mida skulptuuris kuidagi nimetada Isabel peldame koi Tonk kelle põhitemaatika on niisugused kaunid lapse näokesed ja mida ta küll vahelises kosmoseteemaga siduda püüab kosmoses lendavaid lapsukesi kujutab oma teostas nüüd siis kolmandat tendentsina, siis nimetame just neid niisuguseid liikuvaid mänguasju kineetilist, kunsti ja mitmesuguseid niisuguseid etendusi nende liikuvate esemetega, nagu siin üks kunstnik oma teoste keskel on kujutatud. Ja nüüd viimase tendentsina. Meie näitame tegelikult üht pilti, mis on tehtud hoopis aastal 1896 kuid millesarnaseid me oleks võinud näidata aga hoopis nii tänavusest möödunud aastast. Need on siis teosed, mida võiks siduda uusi Ugendlike taotlustega. Õieti see tendents? On seostatav ka kõigi teistega just oma koloriidi käsitlusest, nagu ma siin vist rõhutasin, on koloriit üpris sarnane nii selles popkunstis kui kaob kunstis kui ka siin ja sellepärast see juugendstiil on vägagi populaarne mitmetes ringkondades eriti oma, keda jälle mõjustanud kujunduskunsti moeloojaid, aga ka paljud graafikud viimasel ajal on hakanud armastama juugendlikult niisuguseid äärmuslikult stiliseeritud, aga väga rafineeritud ja puhtaid jooni, lineaarset, niisugust puhtust, mida sealt õppida saab, koos selle ka, et juhendis on ka niisugune ütleme, erootiline moment, küllalt tugev, nii et see eespool vihjatud teema just selle, selle, selles stiilis on käsitlemist leidnud. Et need neli on nüüd nagu sellised tendentsid, mida ma 60-lt aastatel esile võiksime tõsta, need nende vahel on siis muidugi kümneid üleminekuvorme ja muidugi ei maksa siiski unustada abstraktsionism sellest ekspertiis abstraktse variandis ka päris kadunud, muidugi pole seda ikkagi mingil määral olemas, seda müüakse edasi ja seda ka tehakse edasi, aga tema niisugune juhtiv koht on muidugi selgelt kadunud, et need neli tendentsi nagu paistavad sellest tugevamad olevat ja kuidas sa Hindaks siis neljatendentsi võis kogu lääne kunsti arengut sellelt seisukohalt, et kuna abstraktsionism ei puhu, nagu katkes side ühiskonnaga, kas see side on siis nüüd tugevnemas ja mis suunas triivib? No mis suunas see kõik liikuma võiks hakata, seda edasi liigub, seda muidugi ei tahaks kuidagi ennustama hakata, futuroloogia on ikka äärmiselt nii ebateaduslik asi, minu arvates vähemalt kunsti arengu osas ja sellepärast mingeid ennustusi küll ei diskaks teha, aga see torkab küll silma, et ikka mingid püüded ühiskonnaga kunsti uuesti siduda on olemas peaaegu kõigis nendes uutes taotlustes. Millised neist peale jäävad millistet kõige perspektiivsemad on, seda on muidugi raske ütelda, aga igatahes asotsiaalne abstraktsionism on hakanud asenduma nüüd teistsuguse kunstiga ainult muidugi, ega need tulemused veel esialgu muidugi. Meie seisukohalt kuigi suurt hinnangut ei vääri ja nad tunnistavad pigem headest või mõistetavatest taotlustest kui nüüd suurtest saavutustest.