Tere õhtust. Talume täna siia Eesti televisiooni suurde stuudiosse külalisena Eesti NSV teenelise kirjaniku lilli Prometi. Lubage teile tutvustada ühte osa teie lugejatest, seekord on nad kõik Pärnust. Ilme Kallasmäe Johannes Semperi nimelise Rannu keskraamatukogudele Lasteaia arve Lydia Koidula nimelise Pärnu teise keskkooli kirjandusõpetaja Ilmar vahula arst. Ene Tammai, raamatukoguhoidja. Leida Talts keskraamatukogu lugemissaali juhataja. Ja Mati Vaga vabariikliku raamatuühingu Pärnu linnaorganisatsiooni vastutav sekretär. Ja muidugi palume me täna meie jutust osa saama ka kõiki teid, teiste televiisorite juhtute oleb. Meie toimetusse tuli televisioonilehes avaldatud eelteate mõjul mitmeid lilli, Prometile adresseeritud kirju, mis sisaldasid endas küsimusi. Ja muidugi oleme ka meie täna kõik selleks siin, et Eestist või teist teada saada. Aga me ei tahaks kohe küsimisest alustada, vaid natuke teise kandiga. Kui meil oleks viktoriin, ma võiksin küsida, mis oli siis tilli Prometil ja kuuldud laulule, kui ma arvan, et see on vist niigi aimata, eks ole. Küllap, kas teie sõnadele palju laonenud? Ei, mitte väga palju mõõdukalt mõõdukalt seni. Aga muidugi teame, Kelly promiti, nimi on ikka ja eelkõige seotud viimaste paari aastakümne eesti roosaga ja ma tahaksingi kohe alguses esitada teile küsimuse, mis oli eranditult kõigis toimetusse tulnud kirjades. Nimelt küsivad kõik inimesed, kas te kavatsete kirjutada kunagi järje romaanile meesteta küla ja leidus koguni lugeja, kes teatas, et on olemas juba triloogia, aga temal ei ole õnnestunud seda seni kätte saada. Kuidas te siis vastaksite neile? Ma hakkan ehk kaugemalt pihta. Nimelt mina olen niisugune inimene, kellel üldse ei ole loosiõnne. Ma ei ole kunagi midagi võitnud ja samuti ei ole minule kannatut, Tõnn. No võib-olla niisugusel määral, nagu ma tahaksin, et oleks meesteta küla esimene jagu. Esimene raamat sündis võib-olla temale mitte väga soodsas kliimas. Ja teine osa, kolmas osa, lihtsalt kui varased külmusid ära. Nii et pole laata, ei olenevat. Kahju. Viimastel aastatel on nüüd juba üsna hea, mitu aastat tagasi tekitas õige palju elevust teie teine romaan, Primavera, siin on mitmed raamatukogu töötajad, kuidas teie lugejaskond selle raamatu vastu võttis? Rimo eral esimest ilmus Loomingus. Siis isegi kolleegide arvamused kõlasid umbes nii. Ilmselt tuli lilli Promet särk väga meeldivalt välismaa reisult, aga tal juhtus üks väga ebasümpaatne toakaaslane, vihastas ta ilmselt nii välja, et asus kirjutama reisikirju. No reisikiri see ei olnud, seda võis ka selle järgi arvata. Loomingus ilmus kõigi osade kaupa, õnnestus terasarti lugeda. Aga kui Primavera tuli raamatuna välja ja võis teda ilusti kaanest kaaneni lugeda ja leida pealkirja alt, et see on romaal siis tõesti enam sellist arvamust jäidet rääkinud. Ja ma peaksin ütlema seda, et kui algul esialgsel lugemisel lahati eelkõige few rooniat ja Ta isegi hakkas meeldima vist lugejatele nii väga, kuna ta paistab, et on kirjanikul väga õnnestunud kuju. Ja nii palju tahaks siiski nende lugejate kaitseks öelda, et ka autor ise oma raamatus ütleb. Sevroonia kohta. Nimelt küsib Saskia meilerilt kirjanikult, miks kirjanikud oma teostes ei kujuta kunagi inimlikku rumalust. Kirjanik meile vastab, sellepärast mu armas laps, et ükski rahvas ei valuta südant oma lollide pärast, igapäevases elus. Pruugib neist aga raamatust lugeda, kui ollakse valusalt puudutatud. Nüüd tahaks kangesti küsida, aga arvamust ta edasi avaldada. Kas lilli Promet selle raamatuga Feuroonia kujus ja paljudes muudes ütlemistes negatiivsete nähtuste kohta tahtis ka seda korvata, mida meile välja ütles? See oleks küsimuse üks pool. Aga teiseks tahaks öelda seda, et lugejate teine pool leiab raamatus väga ilusad karakterid. Ja võib-olla sellest sõja läbi teinud põlvkonnast rahulikus elus ja rahuliku elutingimustes nendes kontaktides, mis alati ei tundugi enam võib-olla kõrvalseisjale eriti noortele, kes ei ole seda näinud enam valusatena. Ja kui seda raamatut lugeda, siis kaob neuroonia kui peategelane ära jäävad tema rumalad ja nõmedad ütlemised kirjanduse, kunsti ja kõige muu kohta, mida reisil Itaaliasse oli võimalik näha ja võimalik öelda. Ja see nii hästi üldistatud. Et sellest raamatust ja ridadest nagu õhkub head kriitilist tarkust, mida on vaja igale lugejale ja raamatu kallale asub ikka arukas inimene lugema. Ja kui nüüd vaadata sellelt seisukohalt, et see pruuni ja ju ei ole peategelane, peategelane on Saskia kelle valus magusad mälestused tema kevadest ja kevade taastulemisest hiljem viivata kui tema noorusega ja autorisuu läbi saab selgeks, et mälestuste najal ei looda uut elu. Elu edasi elatakse siiski kuskil mujal, mälestused mälestustega, aga mälestusi, mitmesuguseid. Meileri mälestused olid valusad taotluse mälestused, kui ta ütles, et minu suguvõsast ei tulnud keegi tagasi. Ja Märten, kes tuli koonduslaagrist tagasi kelle mälestused olid väga julmad mis ta meelde olid, jalad ja inimväärikust muserdamise tunne, oli temas võib-olla kõige rohkem nendest peategelastest, minu meelest isegi omavahelises suhtlemises ei saanud see põlvkond läbi nagu valusa torked, nagu meile Talle ütles, kuidas teie tagasi tulite, minu suguvõsast ei tulnud ükski tagasi. Ja ma tahaksin öelda, et kvantitatiivselt on see nagu sõja ja koonduslaagriromaanidest suur samm edasi sest nii pisteliselt kevadesse torgata nii valusaid mälestusi ja nii psühholoogiliselt põhjendatud loogiliselt. Igatahes minule jättis see raamat väga niisugune hea, tervikliku mulje. Ja ma tahaksin, ma ei tahaks siin üles lugema hakata neid arvamusi kirjanduse kunsti kohta, mis seal väga teravmeelselt seda leiab lugeja raamatu lehekülgedelt ise. Aga ma tahaksin siiski esile tõsta ühte asja, mis minule isiklikult väga meeldis ja mis kuna sina alust meenutati sõnu igalühel on oma laul, mida keegi teadma ei pea ja kogu raamatut, minu meelest läbib see naiselikult lahti mõtestatud, väga naiselikult, isegi. Soov. Jätke meie tundemaailm meile endile. Ja meie vajame seda, me vajame seda eelkõige edasielamiseks. Kas te olete nõus Liplometele interpretatsiooni? Mõtlen jah, aga mehed. No siin oli enne nagu meil kuluaarides jutuks, kas mehed üldse armastavad lugeda naiskirjanike teoseid. Aga ma usun, et paratamatult nad on juba lihtsalt sunnitud seda tegema, sellepärast et vastasel korral jääks tubli osa eesti kirjandusest meeste poolt kogunisti lugenudki. Nüüd Primavera kohta, millest juba juttu oli. Lisaks vast veel nii palju Siin ilme kallasmaa nimetas nagu sõjaromaani koonduslaagriromaani. Eks ta mingil määral muidugi esindab ka seda, aga kahtlematult ta on ju märksa märksa laiem ja mina julgeksin praegunud üldse rääkida sõjaromaanist vaid lihtsalt tänapäeva inimese romaanist, see tähendab sellise minust natuke maad vanem, aga mitte ka väga palju vanema inimese romaanist, kellel on selja taha jäänud üks väga suur sõda. Väga raske periood pärast sõda ja kes iseenda jaoks praegu nagu lahti, mõtestab kõik seda, mis on juhtunud. Ja ega vist paraku alati ei suudeta enda jaoks seda lõpuni selgeks teha. Ja ma kujutan ette, et kui lilli Promet seda raamatut kirjutas ega ta vist ei alustanud selle mõttega, ma ütlen teile, lugejad seda ja seda vaid kirjutades ta nähtavasti kirjutas enda jaoks mõned probleemid selgeks lahti. Võib-olla ma eksin, aga, aga tundub nii, et kirjutamine oli ka iseenda jaoks täiesti vajalik. Ma usun, et me tahaksime nüüd alles kuuldam tarilli promot ise, sellest arvab kõigepealt ilme kysimus. Rõnni tähendab tema üks tuttav, kes arvas, et kirjanik on tulnud ühelt pikalt reisilt, kus teda naaber on surmani ära tüüdanud, magumalustega. Reisime alati koos parvega. Tema on minu toakaaslane. Ja ma siiski temale ei omistaks mitte seda Ronja karakterit. Tegelikult piss putukatega Vanjas jah, see on minu elu üsna kibedaks teinud. Väga palju küsimusi tuleb mul. Selle daami kohta ja ma natuke ütleksin, kuidas ta mul tekkis ja miks ta on mulle vajalik. Ma tahtsin kirjutada ega vastanud sellega, ütlesid eile ma tahtsin kirjutada oma põlvkonna romaani. Ja nagu te teate, mina kuulun sellesse põlvkonda, mis on läbi teinud küpsi raske sõja ajal. See oli lühike, neli aastat, aga siiski mulle tundub, et see seda jättis omamoodi inimese psüühikasse, kes selle läbi tegid nende inimeste psüühikasse omad jäljed. Ja seda vikus väga palju inimeste elusid. Sest ta tõi palju kaotusi, väga palju kurvastusi, lahkuminekuid ja mitte iialgi enam kokkusaamisi ja nii edasi. See kurb teema tundus mulle et see võib-olla on, ehk muutub isegi väga sentimentaalseks väga raskeks lugejale ja ma tahtsin teda natuke vahepeal lõbustada. Aga kus ma selleks kroonia siis tegelikult võtsin. Ja miks? Ma teda niimoodi kujutasin. Kõigepealt. Meie natukene meie elu on natuke raskeks muudetud. Paljude niisuguste nähtuste nähtustega nagu inimese väheteadliku võib-olla väheharitud inimese agressiivsus, see häirib meid meie elus. Ja Me kogeme, igaüks on seda kogenud. Ta on kohanud niisugusi tüüpe, kes tegelikult asja ennast ei tunnegi, aga väga enesekindlalt tahab kaasa rääkida ja sekkuda ja oma tõekspidamisi teistele peale suruda. See on äärmiselt ebameeldiv joon. Ja ma pean ütlema, et me kõik oleme natuke targad ja natuke rumalat ka, sest see käib ikka iga inimese juures juurde. Kõik inimesed ei ole lõpuni targad ja, ja, ja igaüks kirub ennast vahel, et ta on mingisuguse rumalusega hakkama saanud või midagi teinud niisugust, mida ta ei tahaks enam hiljem aktsia teerida. Kuid sõbroonia tüüp on just see agressiivne tüüp, mis häirib meid elamast ja ta on tegelikult koondkuju. Ei ole niisugust kauni ja ometi mulle tuleb väga palju kirju, kus kirjutajad kaebavad, et et nad on kohanud niisugusi, feroonia tüüpe. Mulle kirjutas Komsomolskaja Pravda üks töötaja kes arvas, et ma olen väga löödud sellest kriitikast kus ma olen tõesti mõned inimesed ära pahandanud ja lohutas mind väga armsasti. Ta ütles nii. Doose marsruut Preie follow Italy Nashi grupibule korrastab pulss. Noh, ma arvan, et ta liialdab, ta tahtis lihtsalt mulle teha head meelt, et ma väga ei kurvastaks, ma usun, et see oli, oli utreeritud näide. Aga. Ning natuke kurvastas see, et see brownie muutus nagu keskseks minul romaanis ja täna oli väga meeldiv kuulda teie suust, et seal ei ole mitte peategelane selles loos teate rumala inimese pärast ei hakka ometi romaani kirjutama, sest romaani kirjutamine on võrdlemisi pikk protseduur. Seda istumist on ikka mitmeks aastaks ja kus sa pead mitu aastat istuma, kas ma olen inimese kallal ja teda looma ainult teda ja temale mõeldes? See on ikka üliinimlik täiesti. Kahtlemata see ei ole peategelane ja ma mõtlen, et temast nagu võiksid täiesti mööda minna. Tema on niisugune vahepala ainult. Aga mind väga rõõmustab, kui inimesed näevad selles romaanis hoopis midagi muud, seda selle muu otsimist autori poolt. Me tahame ka oma saates meenutada just Saskia ja Märteni lugu. Te kuulete meie saates katkendeid romaanist priima Veera loed vabariigi rahvakunstnik, Linda Rummo. Kuidas lugu edasi läheb? Sõidame, kuuleme veel saate jooksul. Ja kui me nüüd veel kord tagasi Primavera juurde tuleme, siis kirjanikuks küsimusega miks Saskia on näitlejanna teose vältel, Me näeme, ta on üks väga huvitav ja tark naine, ta on huvitavaks vestluspartneriks kirjanikule ja ja professorile anti Kirjanduse pea selle ja võib-olla noh, elukutseid on rohkemgi, aga meie kirjasse tulnud õige mitmeid tähtsaid kirjandustegelasi teostes, kes näitlejad ja näiteks Kersti Merilaasi kaks viimast rida, eks ole. Iga külaelukutset on läike. Aga milline oleks teie meelest sobiv? Ei, mitte sobivam temale palju, sest ta on tark naine. Ta võiks olla ka, ma ei tea, kirjanik ja ta võiks olla kirjandusteadlane ja ma ei tea, miks kehtimerilas valis näidendi tegelaseks näitlejanna. Aga minul on väga lihtne vastus, on see kõige lihtsam, nimelt näitleja ja kirjanik. Nemad loovad väga sarnaselt nad loovad oma kujusid väga ühtima. Ja tunnetavad kuidas seda kuju loomist ühtemoodi ja ühtlasi nad on mõlemad nii loojad kui interpreedid. Ja selle tõttu oli see võib-olla kõige sobivam jusse näitleja. Kui te lubate, kas võiks nii arvamuse lugeja arvamusena õitseda, püüda põhjendada, kas läheb täkke nimelt mulle tundub, et romaan on iseenesest millest võib-olla isegi liiga laiahaardeline, tähendab ta hõlmab endas ju väga palju tõsiseid probleeme, millest igast võiks kirjutada peaaegu, et oman midagi sõjateemast siin eraldi. Muidugi, Fektroonia teema jätame kõrvale. Loomulikult sul mingi siduv element, siin on armastuse teema, isikliku draama teema, siin on kunstimõistmise teema, siin on palju vihjeid teistele kunstiliikidele, sealhulgas näitekunstile. Ja loomulikult vastest poleks peaosa selline kehastaja lastest kõige sobivama elukutse näitleja, kuivõrd näitleja terves oma elu loomingus peab ju kehastama kõiki probleeme. Ja vast ehk selles mõttes on näitlejavalik õigem. Kuigi näiteks Saski ütleb seal sellise lause, mis mulle näiteks ei meeldinud, et näitleja väljendub ju ainult teiste kirjutatud mõtteid. Mu meelest siiski näitleja oma loominguga võib hoopiski teisi mõtteid väljendada, kui ta on tõeliselt andekas, hea näitleja, võib külastada, kehastuda, külastada ümber hoopis seda kuju ükskõik milliseid draama teoses. Nii et võib-olla ehk oleks nii üks niisugune väikene eriarvamus teose kui terviku kohta, kuid ehk vastus ka siis sellisele küsimusele lugeja aspektist. Seda ta ütles, muidugi iroonia, ka ta näitleja ainult kordab, sest ma olen sageli kuulnud, kuidas näitlejad on ise naljatades seda öelnud. Ah, ma olen ainult teksti. Teiste mõtete lugeja lugi võib-olla see oli nii. Mind viis liikleja karakter, Primo Veerast õppis teisele teise klienti. Tekkis niisugune ketserlik mõte küsida teilt, et kas näitleja karakterid, loomine priima Veerast ei olnud nagu eelastmeks Loskapritschoolse sünnile, sest äkki 70. aastal kirjutasite? No raske öelda, ma ei ole sellele mõelnud, kas seal on mingit järjepidevust. Ma arvan, et, Et nüüd võib ehk sellele seda omistada, aga tol ajal ma olin juba unustanud ühe teose täiesti välja, lülinud tema ennast temale mõtlemast. Ja kui asud uue töö kallale, siis on niisugune tunne, et tulen jälle täiesti uued probleemid. Need aspektid, tegelased, hoopis midagi uut, mida sa tahad öelda. Aga noh, üks luu ja nende asjade looja on üks ja sama isik ju kandub vist midagi. Nendest probleemidest kahtlemata ka teisi teosesse, on need üldinimlikud probleemid, millele priima viires kui ja mina siin kuigi noh, neid ju ei saa võrrelda jalgaksises Porsiooniliselt erinevat, jah, aga nähtavasti ikkagi liinidelt asetus, ehkki mulle tundub, et mitte igas teoses isale puni realiseerida teatud mõtet, et see nagu läheb edasi ja elab edasi mõnes teises raamatus järgule saab nagu kindlama välja joonistus. Ma tahaksin korraks veel tulla tagasi priima Veera juurde ja ma tahaksin teedes tilli Proment küsida niisugust asja. Saskia kannab läbi terve selle reisi läbi terve romaani endas mingisugust niisugust ilu ja harmoonia, igatsust, mis, mis kusagil äkki leiab väljendusega selle roosiga kübara näol, mida ta alguses juba igatseb, ostaja, mille ta lõpuks ostab ja mille ta lõpuks ainsa niisuguse käega katsutav mälestusena nagu kaasa viib sellelt reisilt. Aga te olete kirjutanud ka novelli, roosa kübar ja nende kübaratega minu kulul palju nalja. Kuigi mul pole endale elus ühtegi õõnsa kübarast olid. Aga ma ei tahtnud nalja teha ja ma tahtsin küsida seda, et, et kas sellest Saskia, niisuguseid harmoonia janus ja, ja võib-olla isegi liiga ilusa igatsuses on midagigi autorist Ma võin teile niipalju ütelda, et see kausiga kübar mis ei ole jah väga tagasihoidlik, aga mis sinna miljöösse võib-olla hästi sobib, ta on rohkem sümboolne see koos rohkem punane, roosike, armastuse sümbol. Ja ta on ikkagi kui selle nahka mõeldud raamatus, mitte niisuguses igapäevaseks tarvitamiseks juba. Aga ma arvan, et ilujanu on ikka kustumatu igas inimeses, no kui tunne ühtegi niisugust inimest, kellel ei ole ilujanu. See on nii loomulik ühele tsiviliseeritud ajastule ja ajastu inimesele. Et ja ma mõtlen, et see ei ole ainult meie ajastule, jah, ma ütlesin, midagi valesti, ma arvan, koopaelanikest peale on see siiski vist mingisugune. Ilu poole tuttamine läbi ajastute olnud. Ja seda vist päris paljuks ei saa kunagi, ma ei nagu ei pane tähele, et meil oleks seda liigkülluses nagu tahaks ikka natuke rohkem teda. Tohib küsida niigas kirjanik, luues oma, kes kõik romaani või mõnda muud teost. Kas ta võtab kokku, tõenäoliselt ta teeb seda oma subjektide elamused, oma elukogemused oma assotsiatsioonid, mis on tunnetuslikult pinnal tekkinud ja liidab nad siis ühtsesse ütleme vormi. Kas antud romaani puhul võib ka paralleeli tõmmata sellest aspektist lähtudes? No eks ikka kahtlemata, sest ega kuule süzeelist. Selliselt muidugi see selle raamatu jälgedes ei maksa käia, siis ei maksa altari autorid sellest küll mitte näha. Aga aga kahtlemata on, et ikkagi elulised kogemused. Ja, ja need mõtted, mida aastate jooksul siiski on nagu sinus valminud mida sa oled hästi läbi mõtelnud ja miks nad võib-olla on läbi kunsti nähtud, sest sinna oli ju juttu, et palju on mõtestatud autori poolt kunsti. Võib-olla see on sellepärast, et kunst sisaldab ju läbi aegade väga palju filosoofilisi mõtteid, uskumisi, rahva ajalugu. Ja. Ma arvan, et see on kõige tänuväärsem kasutada. Just läbi kunsti näha, kui sageli on niisugune ajalooliselt ajastute Tagasitulek, ütleme mingisugust The nähtustena ja kunstis see just kõige rohkem. Ehk on nähtav, ma ei tea, ma vist natuke segaselt väljendasin. Aga kunstis kunsti kaudu neid asju väljendada, kunsti tundma? Noh, eks ikka natukene natukene, aga ma mõtlesin, et vahest ei olegi, mõni on mulle ette heitnud, et kas seda kunsti, kas ma tahan oma lugejalt nõuded, ta peab neid kõiki maale asju teadma, oh ei. Minu arvates sugugi mitte, sest võib-olla ei ole kalduvusigi selleks, et kunsti niimoodi vaadelda ja tunda ei ole ka eriharidust ja see ei ole üldse nõuetav. Ma arvan, et sinu emotsioonide ära, mis siis on kontseptsioonidest emotsioonide äratamise, son kogu kuidas mida vaadata ja kuidas ja mis selles näha? Mitte meeles pidada, missugune see autor on, sest neid on nii palju. Ja ega kõiki renessansiaja kunstnike ei saa meeles pidada, mina ka neid kõiki ei tea, kaugeltki mitte, aga see minu arvates polegi tähtis, vaid tähtis on see, mida see ütleme, antud maal või antud pohh, mida ta sinus äratab. Ja võib arvata, et inimesed, kes vaatavad nüüd kasvõi potid shelli priima ära tulekut, kui nad on teie romaani lugenud, vaatavad kas või reproduktsiooni mõnes kunstialbumis vaatavad seda kindlasti natuke teise pilguga. Kuidas te arvate? Aga ma olen tahtnud. Ma, ma tahtsin ainult lisada. Ma olen tahtnud ka nendes mõtisklustes kunstiteoste ümber, ma olen tahtnud ka natuke purustada neid kaanon, need, mis on olnud kuidagi Nende suhtes püstitatud. Et näiteks kui on tegemist Michelangelo Taaveti ka sisse, peab ilmtingimata olema niisugune see töö, mille puhul see on nagu vastuvaidlematult suurteos. Ja ta ongi kahtlemata seda, aga ta ei pruugi minusse sugugi seda tunnet äratada, mis ta kunstiajalooraamat mõttes on tale hinnang antud. Ja see ei pruugi ka mitte minu kangelasest raamatukangelasest neid motiive, neid tunnetusi, äratavaid omasid, eks ole, ja need on nii palju huvitavam selleks, et kuulata, mis temast sellest Taavetist on kunstiajalugu rääkinud. See on ju väga lihtne võtta lahti teos ja vaadata, mis tema kohta on öeldud. Kui libud pühkinud Võib-olla võiks analoogia, mis neil on endal olnud, praegusel ajal ju meie lapsed ja jäävad väga palju ilma linnalapsed loodusest. Võib-olla ei oskagi vaadata ja ma mõtlen antud romaani, kuigi ka seal on väga häid Itaalia looduse kirjeldusi, kuid võtame kas või meie maalehed, selle meie klassik Tammsaare või nii teised. Kui me loeme neid, siis me läheme metsa, läheme vabasse loodusesse ja kui me oleme mõttega lugenud sisega, hakkame vaatama ja leidma ka midagi, võib-olla, et ehk seesama eesmärk on sellest ajast. No kindlasti küll Olete Diego kohalases olnud meelde tuletada enne siia tulemist ma tudeerisin päris põhjalikult Eesti kirjanike leksikoni ja ja ma usun, et mingil määral see see tugev kunst, mis on Lili Prometi teosteni sisus kui, kui ka vormis vaidlematult, see on vist mingi osa ka selles, et te olete pärit kunstnik perekonnast, te olete ise nagu leksikon ütleb, õige mitu aastat õppinud kunsti keraamikat, eks ole. Ja sellest ma tahtsin edasi minna veel ühe asja juurde, nimelt leksikon ütleb, et väga pooleteistreaga on avaldanud luuletusi ja 1970. aastal siis ka luulekogu iive, puu. Ja nüüd tahtsingi küsida, kas me alustasime täna lauluga ja ühe teksti kuulsime ära ja on veel vist väga tuttav laul kõigile, aga see pole, see pole see. Milline osa teie loomingus üldse on luulel, kas te olete selle päris nii kõrvale jätnud või, või teete seda luuletamise pattunud ka veel vaikselt edasi. Natuke ikka. Ma ei tea, kui palju võiks omistada minule nüüd niisugust luuletaja kalduvusi ja ainult kalduvusi võikski unistada. Mulle lihtsalt tundub nõnda, et kirjanik tahab proovida mitmeid žanre. Ja see on esiteks, aga teiseks on olemas mingisugused väikesed teema, virvendused mingist emotsioonid, hetkemeeleolud, mida on võimatu näiteks isegi kõige lühemas proosas realiseerida. Kuid nad nagu nõuavad, et see oleks luule selleks luuletus, et see oleks ainult emotsioon mingisugune. Ja need emotsioonid sageli tekivad, siis ei tea õieti, kuidas neid realiseerida, mis nendega peale hakata ja hakkabki kumama. Kuskilt alateadvuses hakkab nagu, nagu eestlased ütlevad, kirp kõrvas hakkab sind häirima see. Sa lihtsalt tahaksid teda paberile panna ja nõnda mõnikord sünnibki. Vähemalt minul on see niimoodi luuletus. Kui siin oli juba juttu, kuid see pole, see pole see siis ma nii palju räägib siin. Et kuidas see sündis, nimelt meie. Ma tegin üks ühe pika tööpäeva ja kirjutasin hästi palju sel päeval. Kuid mul on niisugune tunne, et ma ei saa kuidagi rahul olla sellega, mis paberil. Õhtul juba käes sügis ja läksime abikaasaga jalutama mööda nõmmelt natuke tuulutada, ennast. Ma olin väga, mõtlesime, mees küsis, miks sa nii kurb oled. Ma ütlesin, et ma ei ole enesega rahul. Siis ta ütles, kuidas sa oled täna nii hästi nii palju tööd teinud, mõtlesin, ah ei, see pole. See pole see. Järsku see jäi kuskile mulle kumisema, see pole, see pole see. Ja ma hakkasin järsku kuulama teda. Ja ütlesin, et kui mina ära unustan, tuleta mulle kodus meelde ainult see rida, kuid see pole, see pole see. Aga ma ei unustanud, sest kogu see kojutuleku tee kogu aeg ta kumises, minul see rida. Ja nõnda sündis see laul ühe hingetõmbega, kui ma koju sain. Mõnikord kannad endas mõnda mõtet ja ootad ja otsid talle voorumi ja väljapääsu nagu hingest. Ja ta ei tule ja ei, ta ei tule kuidagi, võib-olla aastate pärast jälle leiad ühe mustandi, vaatad jätkuda, tõesti saab teda teostada. Aga mõnikord tuleb üsna nii kiiresti, äkki nagu ikka ja kui sa ei jõua tal sabast kinni hakata, siis emotsioon jääbki tuulde ja ununeb momentaalselt ära. Nii. Kas sellega võikski siis seleta ühte küsimust, mis mulle kerkis enne et on mingisugune üldine selline seaduspärasused? Noored poeedid saavutavad kuulse suhteliselt suhteliselt kiiresti võrdlemisel näiteks Jessenini kiire lõpp, võib-olla kuskil elementaarklassikute luuleklassikud, kõik nooruses suhteliselt loodud, kuid proosakirjanduses siiski vanemas eas saad saavutaks selline kunstiline küpsus võib olla? No mitte erandeid muidugi on olemas, kuid seaduspäraselt ja teine moment, naised on rohkem poeedid, luuletajad, mehed, rohkem proosakirjanikud. Kas rohkem või vähem naisproosakirjanik. Et kas siin on tegemist sellise emotsionaalse tundlikkuse sättumusega? Ma ei tea, kahtlematult proosal on see asi, et ta nõuab mingisugust elu, pagasi siiski selle taga on ikka, peavad olema ikka mingisugused Kui see Läbielamused mingisuguste asjade läbimõtlemiseks, tunnetused ma mäletan, kui ma meistrite küla kirjutasin siis ma kramplikult hoidsin kinni nendest sündmustest, mis saidki minu raamatu. Aluseks aga see ei pruugi sugugi niimoodi olla. Kirjanik ei tohigi väga kinni pidada niisuguseks fotograafilisest elunägemisest. Aga kui tal on kogemus, et kui ta on väga palju kohanud, näinud ja mõtestanud olukoviti asju ja andel oma hinnangu, mis on tekkinud see hinnang siis alles saab hakata proosat kirjutama. Aga muidugi on väga andekaid inimesi, kes juba ka varakult aga üldiselt eesti kirjanik alustab ikka kuidagi hilinenult. Teie loomingut lugeda siis needel. Prometlikud, teie stiil on nii omapärane, nii kordumatu. Eesti kirjanduses mina ütleks täiesti eraldi võetav osa. Teiegi kujundi kujundid, mida te kasutate ja ütleme, see väljendus, mis iga mõtte ja iga emotsioon on väga täpselt paika pandud. Kas te natukene rääksi räägiksite, kuidas te töötate? Seda muidugi kiitust meeldiv kuulda. Mul on küll ette heidetud, et ma mõnikord kurjasti kasutanud, et ma sõna, et ma natuke stiliseerin ja ja igasuguseid arvamusi on. Aga ma ütleksin ainult niipalju, et mind on väga võlunud. Meie eesti keele suur rikkus ja kirjanik ikkagi nagu tahab olla vahendajaks või, või edasiviijaks või vähemalt meelde tuletad tuletajaks, et meie keel on rikas. Te teate ju, et kindlasti meil on lademes igasuguseid keeleuurijate töid. Ja. Meie tänapäeval on keel nii lihtsaks läinud et me ajame ju üsna väikese sõnavaraga läbi ja linlase keel on jõe eriti kuiv, ebahuvitav. Sest kui te lähete maale ja satute mõni memme või taadi rääkima või mõne noormehega kki, siis jutt on ju niivõrd värske, niivõrd huvitav, et tahaks kas makini võtta või kogu aeg üles kirjutada ühte või teist, mis oli täiesti üllatuseks uudiseks tuleb, ja ta nii orgaaniline ja, ja nii värske ja, ja kujundirikas meie linnakeeles kaovad nagu kujundid üldse ära. Meie ajame läbi niisuguste juba käibel olevate fraasidega ega mõtle et me joome palju, kaotame oma keelest ja eks kirjanik peab tagasi tooma inimestele näitama, kuivõrd kaunis on tema emakeel ja kui palju ta on võimeline veel arenema. Sest kogu aeg luuakse uusi sõnu juurde, mis on väga vajalikud. Ja, ja mulle isiklikult väga meeldib ka, kui ma tuleksin mõnele niisugusele sõnale, mis kuidagi võiks rikastada emakeelt, aga see on ju veel läbi töötamata, sõnavara, mis, mida tuleks eelkõige läbi vaadata ja kasutada. Aga ma arvan, et meie rahvale üldse igal rahval on omane siiski luua sõnu alates juba lapse-east. Näiteks üks väga kena väga väga kena sõna, leidis minu lapselaps. Tema ütles, tal ei tulnud meelde, kaamel jätad ta, ütles ta täiesti vahetult, ilma, et oleks hakanud tuletamagi meeltesse. Ta ütles küüvel. Kiirel kaameli asemel tõesti, ja kui hakata mõtlema, siis mis ütleb meile ka. Aga küürel seostub momentaalselt ikkagi. Aga eks ole nii, et isegi laps on võimeline looma looma, ütleme väga ilusat sõna ja mina näiteks pakuks seda kasutada kaameli asemel küürelid kasutada see oleks üsna meeldiv. Nii et te ütlesite natuke aega tagasi, kirjanik tahab proovida paljusid žanre. Mida te arvate niisuguseid žanrist nagu paroodia? Ainult et mitte minu puhul seda ja mitte ainult minu puhul? Ei, ma teen muidugi nalja? Ei, kõik žanrid on ja on väga teretulnud, miks mitte. Aga ma arvan ainult niimoodi, et see peab olema teravmeelne, Paimukas lööb. Kuid ta ei tohi kujuneda mingisuguseks relvaks oma isiklike arveteõiendamised. See peaks olema välistatud, aga see on juba puht eetiline eetika küsimus. Nii et kahtlemata Mina tean enda peale, minu peal on loodud üsna palju paroodiaid. Ja ma katsun üle olla nendest. Kirjanikke, kes jumaldavad kohtuda lugejatega Jon kirjanikke, kes püüavad võimalikult eest ära hoida. Ilmselt esimesed vajavad kangesti niinimetatud tagasisidet. Ja teised nähtavasti. Ma ei tea, võib-olla ei vaja seda mitte. Kuidas teie arvate lilli, promot, kude, kindla peale teaksite, et mitte keegi ei loe seda, mis teie kirjutate. Kas te ikkagi kirjutaksite? Niisugust vanaema ei ole mõtet näha. Lugeja peab ikkagi olema teada. Ja mis puutub nüüd esimese poole tagasisideme sisse te mõtlete seda välist? Ei, ma ei mõtle, et see peaks olema tingimata nüüd kohtumisel avalikul kohtumisel. Kas lugeja kirjutavaterjalist näiteks? Et ma ütleksin, et kirjutab palju inimesi, eestlasi vähem, aga väga palju üle liidu kirjutatakse esiti väljaspool meie riigi piire. Aga neid vähem. Aga siis ma pean ütlema, et vene lugeja on selles mõttes väga aktiivne, kui ta midagi läbi loeb, siis ta tahab ilmtingimata sellest autorile ka rääkida. Ja just paar päeva tagasi tuli mul üks kiri kus lugeja alustab oma kirja, nõnda, kõik kirjanikud, kes on esinevad mikrofoni ees või televiisoris, ütlevad nõnda, et minu päev minu hommik algab suure postiga, kus mulle kirjutajad kirjutavad lugejad. Mina pean ütlema, et muidugi, kui kirjanik on väga viimne, kui tal tuleb palju teoseid, mis kuidagi Haagab lugejad, siis see periood, kirjad vahke. Aga ega siis neid raamatut ilmub mitte iga aasta ilmuneid vaid ikka pikkade intervalli või suht intervallidega ja kauasse lugeja siis ikka kirjutab sulle, eks ta siis jälle kirjutab nendele, kelle raamatute momendil loeb. Ega ta pole ometi jõudnud veendumusele, et teie raamatuid enam ei loeta, sest me hulk aega pole midagi juurde saanud. Siis tuleks traditsiooniline küsimus, peaaegu et jah, saan aru, käia nihieltki. Ma olen surmani ära väsinud oma uuest romaanist ja kui ma ütlesin, et mulle maanidega ei tea, et mul ei ole õnne olnud romaani õnne, täielikku, niisugust head õnne romaani puhul, nagu öeldakse. Hea päev banaanikala keegi võiks, siis no ma tahaks loota, et, et see maailm, mis mul praegu laual on, lõpetamisel heegeldan juba lõpetatud. Ma natuke viimistleda teda veel. Et see sihki kah võiks lugejat huvitada, aga no see ei ole nii ilus. Seal ei ole seda nii kilu, mis võib-olla võima veeres, see on okupatsiooniaja lõpp. Okupatsiooni lõppu. Tuli mul täiesti ümber lülitada. Teie rääkisite just sellest kanduvad motiivid ühest romaanist teise. Küllap nad kanduvad ka sellesse romaani. Mõned küsimused aga. See. Raamat selle raamatuga tuli mul läbi töötada hoopis teine ajajärk. Okupatsioon, millest Ma ise nagu ei olnud osaleja või ei, elanute tähendab selles okupatsioonist sõja ajal. Ja seda raskem, see oli mulle, sest lugeja, kes tunneb materjali, tunneb ajastut. See võib leida iga väiksema niisuguse ettevaatamatuse autori poolt ettevaatamatusest, selles mõttes, et ei ole küllalt suurt täpsust ajastu peegeldamisel. Mõnikord see ebatäpsus väikeses detailis, niivõrd Heyevide lugeja deta sinu edaspidist juttu enam nagu ei usugi. Ma uurisin seda väga kaua, palju aastaid ja ma kirjutasin seda kolm ja pool aastat, see on väga pikk. Niisugusele väikesele romaanil on see muidugi hästi pikk aeg, aga ma ei julgenud nagu välja tulla asjadega, mida ma isiklikult nagu ei ole läbi elanud vaid tuli mul neid asju uurida, palju inimestega rääkida. Aga sellest on ka nii palju aegamööda, et need inimesed, kes arvavad seda ajastut hästi tundvad ka nendele on aeg. Nende mälule on aeg oma pitseri jätnud ja ma pean ütlema, et kõik andmed, mida sa inimeste suust oled korjanud oma romaani jaoks, need tuleb ikka väga võimsalt üle kontrollida, sest ikkagi kõik juba hakkab segamini minema meelest ära minema. Ja kas aasta ettepoole või tahapoole ei mängi enam mälus mingit rolli. Aga kirjutamisel on ääretult tähtis, sest see ei ole mitte aasta edasi-tagasi vid ainult kaks kuud okupatsiooni. Nii et siin peab äärmiselt täpne olema. Selles siis üks küsimuseni lubatud. Nimelt igas igas töös igal elualal, mu meelest, kui seda südamega võetakse, on omaloomingulised pingutused valud. Ja nüüd kerkib küsimus. Me ei tunne hästi kirjanikuks tööd, kuigi tema tulemust näeme. Öelge, kas kirjanikul oma loomingulises tegevuses on peamine see sisemine, selline piinlemine otsimine, pikaajaline ja võib-olla see läheb äkki üle vabanemiseks kirjutamise teel võib olla täiesti ootamatult, võib-olla öösel. Kuid ennem on elatutele dikteriood mingisuguste sisemiste. Aga tulemusi nagu ei ole. Kas see on analoogiline, kui mõnel muul elualal? No täpselt ongi niimoodi. Nii ta on Ja. Mõnikord. On kõik selge. Kõik on nagu materjal on huvitav ja kõik on olemas, aga mõnikord puudub kõige tähtsam, et kontseptsioon. Näiteks mina kaotasin aega ühe romaaniga ega maani ettevalmistamisega. Ma töötasin. Üle aasta prokuratuuris uurisin, ei, ma tahtsin kriminaalromaani kirjutada, uurisin materjali. Ja kui ma sain siis väga huvitava materjali, siis selgus, et mul ei ole selle selle jaoks lihtsalt kontseptsiooni. Ta seisabki mul lihtsalt see materjal ja ma ei ole siiamaani saanud kirjutada. Küll. Aga veel tahaksin ma küsida niimoodi. Ma ei tea, see nagu ei sobi selle jutu jätkuks, aga mis siis? Öelge, kuidas te vastaksite, millal te olete oma tööga rahul, täiesti rahul, kas on vahel mõni niisugune hetk? Need on väga vahelduvad hetked ja, ja, ja kummalised nagu kapa viisidki. Covid oled sa nagu Tjaagus kõhkelt tipus, loed oma teose läbi mõtted? Ei, see on nüüd väga hästi paremini, mina isa ja väga meeldib mulle. Ja kui ma järgmisel päeval seda loenima. Oi-oi, see ei kõlba mitte kusagile. Ja see on niisugune nagu külma duši alt kuuma ja vastupidi. Ja siis tuleb see tunne, et see pole see. Ei, see pole see, jah. Aga siis, ehk mõnikord jälle see oleneb kõik enda meeleolust ja ka emotsionaalsus, et millal see meeldib sulle, millal mitte. Mida te teeksite, kui te teaksite, et teil on homme igasugustest kohustustest täiesti vaba päev? Aga niisugust vaba päeva mul ju pole. Aga kui oleks? Lülitaks telefoni välja. Kuid puhkusest vist ei tuleks välja, kuna muti ei anna puhkust? Ei, ma siiski oskan ennast välja lülitada. Väga hea asi, näiteks nõude pesemine. Ja mingisugused kodused tööd siis nagu ei tulegi meelde, ei välja lülitada, on vaja see, see on ka oskus, muidu ei saa üldse elada, kui sai lüli välja ennast. Nendest mõtetest.