Tere ja suur tänu, et kuulata vikerraadiot siin saates jagame kooskasvamise lugusid ja täna on meiega isa ja poeg Jüri ning Robert Rooba. Nooremast alustades siis Robert on Eesti kõige parem jäähokimängija. Ta suhtub oma alasse kirglikult ja ütleb, et spordis on nagu tavaeluski. Hirmud, ei suuda sa öelda armastusele, ei. Oma seniseid profiaastat on ta mänginud Soomes ja kuigi kahe riigi vahel ei ole palju kilomeetreid, tähendab see hokikultuuri mõttes siiski elu just nagu teisel planeedil. Ühe poisi unistus on aga üldisemalt võttes spordiperekonna lugu, sest kui varateismeline siirdub piiri taha, tuleb talle kindlustada tagala nii siin kui seal. Ja seda emaagi ning isa Jüri, kellelt Robert hokipisik omal ajal sai, ongi teinud. Mil moel, uurime kohe lähemalt. Niisiis külas on Jüri Rooba treeneri ja mänedžeri, samuti alaga seotud ning poeg Robert Rooba, kes teenib jäähokiväljakutel leiba profisportlasena. JÜRI tere tulemast saatesse, tere, Jüri Kann, kaasas, poeg Robert, rõõm näha, aitäh, Robert, et selle aja võtsid. Tere. Teeme väikese ekskursiooni, Jüri, teie perekonda, ehk rääkige, kuidas kellega on Roobata perekond ja kus kasvanud koos. Loo alevik on meie kodu algusest peale kuni siiani, kes teie kodus on? Kodus on emagi sinu naine? Mitte küll seaduslik, aga ikkagi nai. Roberti ema agi, minu elukaaslane ja mina. Robert on ära juba mis vanusest? No päris pikka aega juba olin Teie mõlema versiooni kuulaks kõigepealt isa vaade sellele saata, poiss, kes pole veel õieti teismeliseikka jõudnud kodust minema laia ilma pääle. Kas on ilmtingimata olukord, mida üks isa loodab näha ja kogeda? Ma ei tea, see tuli kuidagi kõik nii järk-järgult, et ei mõelnud selle peale ega, ega plaaninud sellist asja, et see tuli, see tuli lihtsalt. Palju oli võib-olla spontaansust selle asja juures võib-olla tegigi selle, et me, ma arvan, et tagantjärele mõeldes ma arvan, et ega vanemad ei jõudnudki selle peale väga mõelda, et kas lõpp nagu pikas jooksus, kui õiges on ja selleks lihtsamini läks, et alguses ma tahtsin teda saata, aga siis lõpuks ikkagi tuli välja niimoodi, et, et ei saanud saata ja pidin ise ka kaasa minema. Ja see, millest me siin kogu aeg räägime, selle koondnimetus võiks olla siis sportlasekarjääri valimine või tippspordikaardi peale panustamine. Mis siiski mängiks selle mõttega natukene veel, et oli siis ikkagi teadlik otsus teie perekonna moodi või ma lähen uuesti tagasi nende sõnade juurde, mida sina kasutasid juhuslikku järk-järgult kuidagi sujuvalt. No ütleme nii, et emagi ei olnud meil väga sportlik ega tegelenud mingitel spordialadega oma nooruspõlves. Aga siis, kui me hakkasime koos elama, mina mängisin hoki, Eesti meistritaseme Eesti meistrivõistluse tasemel ja aga selleks, et ennast heas vormis hoida, siis tegin sinna igasuguseid muid asju, jalgratast ja läbi selle kõige, siis hakkasin ka Robertit sinna kaasama. Ma juba ise enam ei mänginud, läks see asi selleni üle, et kogu perekond käis siis Roberti võistlustel iga laupäev pühapäev. Ja need olid siis nii erinevad, alates jalg pallist rulluisutamises, triatlon, jalgratas, sport, jooksuvõistlused kõik loomulikult jäävadki seda, see oli see peamine jäähoki, aga noh siis noh, võtame ikka suvele, suve suvel sai tehtud kõiki muid alasid. Aga talvel oli ikka nagu hoki põhiline. Nii me saime enam-vähem taustast aimu. Mul on mitu küsimust, mida me kõike saama siin Robert klaarida saate käigus, aga, aga teeme siis seda spordi, astasin kohe natuke selgemaks, tähendab kõigepealt, miks jäähoki see tundub Eesti oludes natukene veider valik. Et noh, meil ei ole ju neid tüüpe eriti palju, kes oleks maailma tasemele jõudnud ja teinud ilma kas või siinsamas Euroopas, et saan aru, see mäng on iseenesest ju tore ja kindlasti sobib teatud tüüpidele väga. Aga et siit tuleb poiss, kellel on ambitsioon ja ta suudab seda mingi maani vähemalt teostada, see on ikka üpris huvitav ja väga kõva sõna. Kõigepealt tuleb alustada sellest, et miks üldse hoki on ju puhtalt sellepärast isa mängis Jaagit ja minu esimesed kokkupuuted spordiga olidki tegelikult see, et ma olin ema käevangus ja vaatasin isa mängimas. See oli minu esimene kokkupuude mingi spordiga üldse kodus. Mingi asi, mis näinud sokikepi, muutus mu käes hokikepiks, ma hakkasin mingi asi, mida see tagajärjega vaiba peal kodus maksta, taga jama. See lumepall läks rulluma sealt ja tegelikult lõppkokkuvõttes hiljem võib öelda, et tegemist oli armastusega esimesest silmapilgust. Et ka nagu päris armastuses sa ei saa nägu. Kui sa armud kellelegi, siis sa ei saa lihtsalt, et nüüd otsustada, et ma enam ei armastatud, onju. Et samamoodi võib öelda selle spordiala kohta, et minul oli armastus esimesest silmapilgust ja see oli noh, eluaegne armastus, et see spordiala nagu oli kõik kõiges minu jaoks nagu algusest peale. Mina lugesin ka lapsepõlves muide võin Gretski raamatu, et eluloo raamatut, mis juba üsna ammu eesti keelde kaantega, olen koolis seda lugenud, kunagise vaba tahe valida, kordki vabal valikul raamatuid lugeda ja noh, kõik võivad arvata, mis raamatu sama, see oli mul esimene raamat, mille ma lugesin elus vabatahtlikult ja niimoodi, et ma ema isarap vaimu magama ja ma panin salaja tule põlema, lugesin seda veel edasi, minu jaoks on sport, on kirg, on ju kõik spordialad, mis sa teed, on, sa pead tegema kirega, et seda oleks nagu äge teha, onju ma küll nii täpselt ei mäleta, mida ma siis tundsin, aga ma kujutan ette, et see kirgne teiste spordialade vastu kindlasti olnud sama see armastus selle, selle jaoks on olnud kogu aeg nii tugev, et see, see on nagu see esimene asi ja kõike muud on tore teha vahepeal. Aga fakt on see, et kõige rohkem ootan ikka seda, et hommikul jälle uisud jalga panna ja jääle minna. Mul on tunne, et selle kõige juures on eriti tähtis ka esimene edu eduelamus. Poisil hakkas ikkagi jää peal suhteliselt hästi klappima ja siis on lihtsam juba edasi minna või see algus ei olnud nii sile. Tokiga on jällegi selline asi, et sellistel lastel läkski tuju trennis käimise tuju ära, kes olid natukene kehvemad teisest aga nooruses need, kes olid nagu head nii-öelda noh et need ei tahtnud lõpetada keegi. Ja noh, siis sama asi siin Robertiga, kui Robert käis kogu aeg endast vanematega seal trennis püüdsid neile järgi jõuda ja, ja siis mingi hetk olid sa endast kolm-neli aastat vanematega võrdne. Nii et, et kui ta sai sellega hakkama, siis ei jäänud muud üle, kui see oligi see õige valik, noh proovi meile, kes me hokimaastikust väga jaga selgeks teha, missuguses faasis sinu karjäär praegu on? Jäähoki maailma mõistes, siis ma ikkagi olen mänginud nagu väga-väga kõrgel tasemel. Kui me võtame maailma parimad liigad kokku, siis Soome liiga on parima viie liiga seas. Ja ma olen mänginud praegu kas on seitsmes hooaeg seal liigas ja ütleme nii, et viimased kaks-kolm hooaeg olen kandnud üpris suurt rolli oma meeskonnas. Kui mõelda selle peale, et võta see, mu karjäär kestab yks aastaid, kus ma, mis faasis ma selles olen praegu, ma lähenen praegu oma tippaastatele olen praegu 27, ma olen olnud pigem selline hilise küpsusega nagu kõiges, et sellisel alal olla nägu edukas, sa pead olema nii vaimselt kui füüsiliselt, noh kõik asjad peavad nagu loksuma paika, et sa oleksid võimalikult heal tasemel. Et suudaksid hoida sellist stabiilsust. Kuna noh, hoki on selline spordiala, kus sa pead väga palju ühe hooaja jooksul nii-öelda hästi esinema. Reaalselt mul on viimased hooajad 80 90 mäng olnud, et see tähendab 80 90 korda sa pead olema parimas nii-öelda toonuses parimas vormis. Ma ei ole veel täiesti sinna sinna oma maksimumi nii-öelda saavutanud praegu õitsema, mängin seal top viis liigas on, ütleme, neljas viies tasemelt liiga, siis ma arvan, et ma olen suuteline mängima mingi seal top kolm oli, igatahes on ju veel üks vaatenurk siia avada, siis ma arvan sellest, mis kunagi mõtlesime, kuuma võiks jõuda või et mida me lootsime, mida mu vanemad lootsid, et kuhu ma jõuan, siis ma arvan, selle man ammu ületanud. Ema isa ei ole mitte kunagi. Mulle pannud peale mingeid pingeid, et sa pead nüüd jõudma sinna ja sinna sinna ja kui sa seda ei tee, olemas, pettunud või nad lõid mulle võimalused, nii et ma saaksin seda nautida, et saaksin, saaksin seda võimalikult hästi teha, võimalik kaugele jõuda ja nad olid alati uhked selle üle, kui ma mingisuguseid nii-öelda saavut selle saavutasin. Eks spordis käib üles-alla. Kui on alla nii-öelda koht OSS, nüüd tuleb ka ette. Siis isa armastab ikka mulle nagu meelde tuletada seda, et nagu ei ole mõtet nagu ennast liigselt nii-öelda liia karm enda vastu olla, et isegi see, kuhu sa praegu jõudu, et seal on väga kõva sõna. Tippsportlase elu saavad teha väga-väga vähesed inimesed maailmas. Ja küll tulevad need järgmised sammud, kui sa suudad selles asjas õigesti suhtuda, mul tuleb siin kohe üks asi meelde, kui me olime juba Soomes natuke aega olnud siis Robert teel olid tegelikult pisarad silmas ja tuli nagu et sellise jutuga, vastupidi, et et meie oleme temasse panustanud nagu nii palju ja et, et tema ei nagu ei, täidab meie lootusi. Kui sa veel koolipingis olite, kas sa mäletad ennast pastakaga kuhugi Töövihikunurgale logosid joonistamas nagu NHL või KHL või midagi sellist, no see oli, käis Keit juurde voodipesud, olid hokimängijate omad alati ja kõik koolivihikud olid mingid ooki vihjetega ja nagu ma juba saate alguses mainisin, siis see armastus spordiala vastu, nagu see seda oli näha kõiges ja ja seda, seda kogu aeg nagu kõigesse tuli nagu vastu. Ja ma arvan seda kooliõpetajat, nagu praegu kuulevad keegi seda võivad seda tunnistada, et seal tööõpetuse tunnis joonistus tundis igal pool tulid ainult hokimängijad, et ma arvan, et sa oled üsna selgeks saanud ka pildi enda jaoks, vaata kui realistlik on mõelda nendele samadele kahellidele NHL-idele. Küllap sa tajud üsna hästi, kui lähedal või kaugel see võib-olla ma isegi päriselt ei tea, kas sa unistad sellest või mitte, aga, aga mis suhe sul nendega andma hakkasin, siis juba selle jutu jätkuks ära. No seda võin kohe öelda, et kahel on kindlasti eesmärk ka halli puhul on tegemist, ütleme Ena järel maailma tugevuselt teise liigaga siis ma näen, et see võiks olla siis nagu maksimum või mingi selline asi, mille poole ma püüdlen ja kus ma näen, et mul on potentsiaali sinna jõuda. Aga noh, konkurents on tohutult kõva ja see nõuab seda, et ma olen terve, suudan nii-öelda teha õigeid otsuseid oma lepingute suhtes asja suhteliselt noh, nõuab ka asjade kokku langemusest, mitte ainult seda, et ma teen kõik õigesti nagu spordi mõttes, et ja ma usun sellesse, et ühel päevasel ajal nüüd NHL ma olen alati öelnud, et nii kaua kui ma olen professionaalne hokimängija, siis ma leian, et NHL peaks olema unistus. Ma arvan hetkel, kui ma olen 27. Ma võin seda veel öelda, sest et unistused ja eesmärgid on tegelikult väga suur vahe. See on tore asi pidada nii-öelda, unistasin, aga nagu, nagu ma juba ennist mainisin, ma olen realist ja ma saan aru sellest, et vanus on juba selline, et et ma peaksin tegema nagu väga-väga suure hüppe oma arengus, et sinna jõuda, kuna trend, mis praegu valitseb nii-öelda eraldi suhtes ka, et järjest nooremad mängijad on need, kes sinna lähevad. See ei räägi minu kasuks, onju ma pean endale kogu aeg aru andma, et kust ma tulen, mis riigist ja millisest riigist ja mida ma olen teinud, et siiagi punkti jõuda ja, ja ma arvan, et see räägib nagu enda eest, et mul ei ole mõtet nagu liigselt sellele asjale nagu keskenduda, et et kui ühel päeval tuleb keegi keegi eestimaa poegi, seal sinna ka jõuab ja selles ma ei kahtlegi. Ilmselt see mina, mina ei ole. Sind kuulates läheb vägisi mõte selle peale, et kuidas on küll võimalik, et kahe riigi vahel on ainult 80 90 kilomeetrit ja see kõik on hokikultuuri mõttes nii totaalselt erinev nagu me elaksime eri planeetidel. Täiesti müstika. Aga see on see koht, kus Jüri, ma hea meelega viiks sind sinu mälupiltide kaudu tagasi lapsepõlve et püüda kuidagi aru saada, kuidas me koos Robertiga oleme praegu sellesse punkti jõudnud, et me saame rääkida ikkagi Eesti parimast hokimehest ja ja kes on saavutanud eesti mehe kohta ikka päris palju. Kui sa lased oma lapsepõlvepildid silme eest läbi, Jüri siis mis sulle kõigepealt meenub? Ema kasvatas mind üksinda ja, ja eks ma ei olnud üldse lihtne lapsena. Ja see, et ma Oki käisin mängimas, see oli kindlasti üks pluss, et must, normaalne inimene sai. Kui sa ütled, et sa ei olnud lihtne lapsis, millele sa viitad erinevatele koolis tegin krutskeid igasugused muud pahandused, mis sai tehtud, et ma olin ikka küllaltki selline paha laps emale kus su lapsepõlv üldse möödus Tartus, Tartus ja kui sa suudad ta mõne nendest vanadest lugudest nende õppetunnina välja tuua ja sa mõtled Donastada, mis iganes nimetuses annad Koerustele pättustele tagasi, siis kas mõne puhul läks sinuga nii, et nii kahetseb praegu hingad kergendatult, et huh see kõik oleks võinud lõppeda, pagan teab, kuidas ja kindlasti ja neid on, neid on palju isegi, aga ma ei hakka neid siin praegu välja tooma, vaid pigem ma nagu ma olen ise töötanud siin lastetreenerina ja ja nüüd menegherina ja ma kogu aeg kutsun lapsi korrale või poisse, noori poissi noorukeid korrale, et nad ei teeks seda, seda ja teist ja kolmandat siis nemad võisid arvatagi, et mina olen seda kõike teinud ja ma tean seda kõike, mis moodi need asjad käivad. Ja siis ma püüan seda ennetada ja juba nagu näha ette, et neid asju ei toimuks. Kuidas sulle endale emaga kodus oli, selles katas, oskad sa kuidagi tagantjärele hinnata, et et kuidas need asjad nii läksid või miks nad nii läksid, et võiks olla see pool siis nagu pinget pakkus? Kusjuures ema oli mul selline ainukene ema, kes käis mängudel mänge vaatamas, kui me noored olime. Mul oli veel nii, et ema oli pealtvaataja ja õde oli siis arst mängul ja ema toetas nagu seda sporditegemist ja kõike, aga, aga see, mis siis selle väljaspool oli, et see oli? Ma usun, et ta tegelikult kindlasti nägi seda, et see sport on nagu see, mis lapse päästab, et ma olen kindel, et tema, seda võistlus ja see oli kindlasti seega mis te seda toetused. Et ma arvan neid lugusid maailma seda lugemata, kus tegelikult krutskid täis poisid või tüdrukud isegi siis neid päästab sport. Loomulikult see võib ka olla ükskõik mis muu asi, muusika, mis iganes. Aga see, et leidub mingi asi, mingi ankur, mille külge ennast nagu ankurdada ja mis hoiab sind, hoiab sind hõivatuna, et sai, sul oleks aega mõelda ega teha mingeid muid asju, siis ma usun, et seal ka see oli see, kes, mis, mis, mille pärast kasu. Kindlasti ema seda hokivärki toeta, seda nägi, kuidas. Kuidas sinu sinule mõjub? Jah, kindlasti, kas sa sõna kuulasid kodus ise? No ei, ma nagu aktsepteerisin ema ja kõik, et ma ma üldsuhemil emaga oli nagu väga, väga selline hea ja ja sõbralik, seal ei olnud nagu midagi, aga siis kui kodust välja sain, siis olid need. Ja ikka oli miilits, aga ka kokkupuuteid ja. Aga seesama haki see oli leid su enda poolt või seda aitas ema avastada. Ei, see oli sellel ajal oli see, kuidas öelda siis nagu riigipoolne leida, et tuli, Se metoodik tuli koju ja vedas siis hoki mängima. Metoodik tuli koju, vedas jalgpalli mängima, nagu majavalitsuste. Metoodikud olid, esimest korda kuulen sellisest asjast Hoodik ja mis selle nimi oli spordimetoodik, kus olid majavalitsused ja majavalitsuse juures töötas metoodik. Roobade koju vaatas, et siin on üks, tema teadis kõiki lapsi, kes on piirkonna selle piirkonna elanikud selles vanuses siis tuli ukse taha, lasi kella, et meil on, nüüd on nahkpall, et tule sinna oma oma seda majavalitsust esindama, siis saime kokku, seal natukene mängisime, toksisime, siis läksime linna nagu majavalitsustevahelistele võistlustele. Ja siis oli suvel oli jalgpall, talvel oli jäähoki ja, ja niimoodi me mängisime ja siis üks hetk sattus Tartusse, Märt Räli selline treener Kohtla-Järvelt tuli Tartusse elama ja tema siis tegi sinna nagu gruppi, kus hakkasid siis nagu nagu päriselt trennis käima. Valis siis välja nende majavalitsusvõistlustelt, valis välja sealt siis kobedamad kutid, onju. Ja mina sattusin ka siis nende sekka ja siis hakkasime seal trennis käima. Ma olin kuskil kuuendas klassis siis kui ma hakkasin tegelikult hokiga tegelema. Kui hingega asja juures olid enda arvates siis selles eesti ja vene poisid segamini ja see eesti poiste seltskond oli meil kuidagi kuidagi nii tugev, et see oligi minu sõpruskond ja, ja neid krutskeid me tegime nendega koos siiamarja sõbrad ja siiamaani oleme sõbradel. Ma arvan, et see side tegelikult tuli tugev, sest et isegi see lugu kui mingi hetk meeskonda särke ja sa ise õmblesid kogu meeskonnale ei olnud õmblemine, vaid ma värvisin need ja see ei olnud siis nagu selle Eesti meistrivõistluste meeskonna särgid, vaid need olid. Õppisin selles teises keskkoolis Tartus ja meil oli oma klassi võistkond tehtud. Ja mängisime oma klassi võistkonnaga teise siis paralleelklassi võistkonna vastu ja siis ma tegin särgid oma poistele kõigile. Noh, loomulikult igaüks ostis särgi ja mina siis vannitoas selle nahavärviga, tupsutasin svammiga läbi nende paaride Sabloonide. Tegin numbrid ja logod ja mingid reklaamid siia alla ja nimed selja peale ja seal olid kõigil tehtud sellised särgid. Et poisid, kui kuulavad seda juttu, siis tuletage meelde, kuidas Roobadele särgiti. Kas sa oled koolis, muidu meeldis ka käia või see oli lihtsalt tore koht, kust kohast koolis puudu ja ma ei olnud, aga aga lihtsalt koolist tegin tükiga suguseid. Aga kuidas on võimalik? Võib-olla kõlab liiga dramaatiliselt, aga mõte jääb samaks sellest nii-öelda välja tulla, et kas on vanus, mis loksutab mõistuse paika ja toob jalgadega maa peale või mingit muud sündmused või jällegi seesama jäähoki ja sport, mis kuidagi kaine meele lõpuks tõi? Pigem võib-olla vanus ikka võin öelda, et siin vanusega tuli aruväed. Isa sul ei olnud või ta lihtsalt ei suhelnud? Ei, isal oli teine perekond, aga noh, suhtlesime ikka. Aga ta elas teises, teine perekond oli, kas sa mäletad, ta oli seal emaga juttu või muide siis isaga. Et mida sina oma eluga peale võiks hakata, kas sa mäletad teismelise east, kui need teeotsad või teelahkmel kätte hakkavad jõudma, kuhu suunas minna, et mis mõtted sul tookord peas läbi käisid või mis variandid kosmonaudiga tahtnud saada, aga autojuhiks tahtsin küll saada, sellepärast et isa oli autojuht ja loomulikult pois tahtis olla isa moodi ja, ja siis siis ma lihtsalt nagu ikka kisa iidol tahavad olla isa moodi. Siis sa ei mõtle selle pärast seda niimoodi, et isa perekonna maha jätnud ja et ma ei taha olla tema moodi ja nii edasi. Kui ma tulin tagasi sõjaväest, alustasin seda teed kohe hästi usinasti auto vedudes Tartu autodest töötades ja pürgima sinnapoole, et saada Softrans autojuhiks, seal olid teatud kriteeriumide pidi sul olema naine ja ja pidid parteilane olema ja kõik siuksed asjad, et see oli kõik. Õnneks lõppes nõukogude liit veel enne kui ma jõudsin kõik need ära teha, naise võtta, noh, hästi noorena ja siis parteisse astuda, naine, kelle juurde tagasi tulla, ikka sellepärast ja sõjalis-need olid need, need nagu kohustused. Mind pole kordagi jäähokit mängides niimoodi isa vaatamas on nii-öelda palju käed värisenud, kui siis, kui ma autoga sõitma õppisin. Ja see nii-öelda aukartus oli palju suurem siis kui me hakkasime autoga sõitma õppima või ma sain just load kätte. Ja siiamaani teinekord ma panen tähele, kui isa istub kõrval, ma olen nagu kordades parema autojuht, sest et ma olen nagu noh see autojuhi asi on ka nagu minuni jõudnud, et ma tean, kui osav isa on erinevate sõiduvahenditega on vahet ei ole, mis mitu ratast seal on, milline on rool, kui suur see asi on midagi kardan, et kuule sealt sadamast sele Tallinki Tallinki rooli läheks siis ta saaks ka selles, et sellega ei öelnud, et, et selles mõttes see on nagu noh ja ja see mänglev kergus, millega sa saad alati teed minu minu jaoks on see noh, mina nagu ikkagi pojana nagu vaja, kaitsen seda. Et aastate jooksul ma olen ise olnud kõrval ja kaasas oled ikkagi väga erinevaid asju juhtinud ja kui nüüd, kui sa ütled, et see oli see unistus, siis ma näen seda, mis on nagu noh, mina, mina olen tajunud seda, et kui kuidas sa oled see unistus tegelikult jõudnud, kuidas sa oled selle realiseerinud ja ja, ja noh, see auto, autode värk on tõesti isale nagu selline selline asi. Kas Jüri, sinu kodus karistused mingit moodi eksisteerisid? Ikka ema püüdis ikka rihma mulle anda ja peitsin rihma ära kapi ja võtsin tal lihtsalt jõukesele käest ära, juba siis kui suuremaks juba sain, et ikka õlina ikkagi inimene sai, et tegelikult ta sai hakkama, kuidas ta õega klappisid, ta, kuidas õde sinu elu mõjutanud on? No tegelikult me elasime ikka nagu emaga, õde läks suht varakult suhtesse läks meie juurest ära, aga emaga elasime kahekesi ikka nagu selle, mida ma mäletan. Jah, aga tegelikult olete ikkagi lähedased ja seda külla siiamaani vahest on tunne, et ta natuke nagu ema eest sulle, kui ma kuulan teie vestlust. Et su ema eest olemine väljendab, milles lihtsalt nagu see tema viis nagu see, kuidas ta nagu hoolitseb ja muretseb jüri pärast, see nagu kumab läbi sealt noh, samamoodi minuga, et et me ikkagi just sügisel mu sünnipäev oli, siis. Me suvega helistasime ja soovis mulle õnne ja küsis ja see, see oli nagu natuke selline, noh, ma kujutan ette, et teil on samasugused vestlused. Ta küsib, kui ta tahab teada siiralt, kas kõik on hästi ja kuidas asjad sujuvad ja nii edasi ja see on nagu Jüri õde on, on, on ka aastaid Soomes olnud seoses sama tööga ja tegelikult seal Soomes elades me tegelikult muutsime aga väga palju, kui ma ütlen, oodata, kui teha või mitte teha, on olnud su syda ja kohtumised Jüri ema ja isaga. Nüüd nad vaatavad meid juba taevapiirilt või pilvepiirilt, aga aga siis, kui kui nad veel siin meiega olid, siis tegelikult ikkagi kui vähegi oli võimalik, kuna ta oli, olid Lõuna-Eestis, siis noh, loomulikult mingi takistus seal oli aga nii palju kui võimalik tegelikult pühadega pühade ajal alati puutsemine ja kokku ja, ja ka muul ajal, et isegi mäletan, et su ema ehk minu vanaema viis mind ühe korra Soome jalgpallivõistlustele ja kunagi vist laevaga sõitnud või Soomes käinud. Esimene Soome minek oli? Jah, see oli päris äge, mul on see väga siukse helde mälestusele meeles vanaema 50, see on niisugune asi, et kaasamine nagu lapsevanemad, teate arvaja ka see jalgpallivõistlused läksid. See oli veel Helsingi Cap tegelikult mis on väga suur jalgpallivõistluse noorte jalgpallivõistlus, üks suuremaid Euroopas ja kotkas kotkas juunior oli või siis juba siis klubi nimi seal seal mängides, siis me läksime sinna võistlustele ja lapse arti kaasa minema, ema, teil oli ilmselt mingid tööasjad ja otsustasite, et oleks vägev saata vanaema kaasa ja pole kunagi Soomes käinud ja, ja noh, seal on nagu mitu kärbest ühe hoobiga, see, see oli kindlasti väga, väga väikse jalaluu, murdis ta veel seal ära, ma ei tea, kus kombata üle hüppas seal mingist kraavist ja vot seda ma ei mäletagi kohe nüüd niimoodi ja aga sa mäletad vanaema suust jutt sinu isa kohta, et kas ta on sinu isa lapsepõlve meenutanud ja ikka tegelikult siis, kui ta nüüd Elvas elas hiljem siis me seal ikkagi käisime alati ja siis minu arust minu lemmikosa oli alati see kuule pildi välja tõmmati ja kati neid lugusid sealt läbi käima, eks nad lõpus juba kordusid, aga ikkagi äge kuulata neid ja ta oli ikka väga meeldisid, rääkida tegelikult ja meelde tuletada ja ka sealt tuli nagu näha seda, kui tugev tegelikult teie side oli. Et eks, eks, eks see on alati nii, et mina nagu noh, samamoodi nagu mina tunnetan isaga niuke, side meil on, aga sina, kõrvaltvaatajal näed, sa tegelikult ei taha nagu paremini, milline on kahe inimese vaheline side, onju et samamoodi nagu noh, need mälestused, mis minul on sellest siis teie ikkagi side oli nagu väga tugev ja ja teil tühiseid lugusid ja ühiseid mälestusi nagu vägevalt palju ja need lood olid nagu noh need olid nagu äärest alatest väga ohtlikest kuni kuni väga toredate lugude, nii et ma ei mäleta, kui vana ma olin, aga ma olin päris niisugune, ma praegu mäletan seda, et ma olin päris suur poiss ja ma läksin emaga linnas, ema hoidis mul kaenla alt kinni või mina hoidsin emal kaelalt kinni. Niimoodi jalutasime siis läksime linna kusagile ja siis nagu kaenla alt hoidsin kinni. Et võib-olla see oli mingi selle ajastu selline, võib-olla. Seda nii väga, aga samas ma olin nagu paras mingi memmekas, eks ju, või selline noh, ütleme niimoodi emaga kahekesi ja, aga, aga siis, kui tükke oli vaja teha, siis ma tegin neid ka täiega. Missugune, Jüri oli see päev, kui Robert sündis, kuidas sa mäletad seda? Olin Saksamaal, see oli see aeg, kui neid autosid toodi Saksamaalt 93. Siis sain selle teate, et sündis ja siis tulime läbi Helsingi veel koju. Kui mu emast rääkida, siis noh, ma üldse seda imestate seal üks tema nägu. Ta on noh, niivõrd selline iseseisev ja selline nagu vägev naine, et ma ei imesta üldse, et ta selle asja nagu üksinda läbi tegija sellest mingit numbrit ei teinud, et see on nagu, ära olin seal nagu täiesti nonii, temaliku üldse olla saab, et tegelikult nagu ka see, et ta oli väga mitu aastat siin Tallinnas elas üksinda sellepärast et mina olin Soomes, isal tuli minuga kaasa ja ta ei teinud siis kunagine probleemi. Et mul kohati tunne, et mul endal on sellest suurem probleem. Ma ise muretsen selle pärast, et tema ise talle sellel hetkel ei olnud autojuhilube midagi, olid load, aga ta polnud autode ja autot ei olnud. Ühesõnaga, ta käis loo alevikust marsaga tööle hommikuti ja marsa koju ja noh, kõik need asjad, et see noh, tänapäeval öeldakse, stron, kindel bumen, siis ma arvan, et mu emagi on, on nagu täiesti võiks, võib kirjutada sinna taha otsekriipsuga. Et see on täpselt see, mis, mida selle all mõeldakse. Muide, mis valdkonna inimene tema on tausta poolest kaubandusalal ehk siis Selveri köögi poole peal või siis need, kes ei ole Selveri köögi siia siis kontoripalaviku helveri kontori poole peal tahtsin ühele, et ta on, on selle haridusega ja aastaid kaubanduse alal väga tublit vägevat karjääri teinud. Räägi meile Robertist, tema tite eas tuli tema pärast palju öösiti üleval olla tekitav valju häält, et kuidas see jäi, seda toimetas. Tubli, ei midagi, midagi sellist ei olnud. Ma arvan, et me olime suhteliselt karmid nagu lapsevanemad. Sa ikka nagu parasjagu keelatud igasuguste asjadega, et, et ei võinud seda teha, ei võinud teist ja kolmandat, kui ma praegu vaatan nagu teisi lapsi ümberringi kuidasmoodi, kas maailm on muutunud ka, sa tuleb aru endale anda, et eks see ka, aga kasvatusmeetodid muutuvad, aga, aga tihti noh, vaatad kaupluses kusagil, kuidas muide seal teised lapsed käituvad ja siis ma nagu või keegi kuskil küla külas oled, et vaatad, mismoodi lapsed. Et siis meie laps küll selline ei olnud, aga on võib-olla see on ka selline jälle niukene müüt, et alati mõtled, et meie laps ei olnud selline, aga aga no ei, ei olnud mingit komme vaja peita või kuskil mingit kapiuksi kinni panna kummidega või lukustada või ma ei tea, mis, mis asju veel noh, kõike. Või kui poodi läksid, et ei olnud mingit mingit jonni, et ma tahan seda mänguasju nüüd osta või et ma pean saama selle, see oli parim näide, et auto sotsiaalsed peale, et täna on niimoodi, et ravib ainult vaadata võid vaadata nii palju, kui tahad midagi osta, ka vaadata, et nii palju kui vaja ja ma olin väga õnnelik, ma läksingi poodi, siis vaatas neid, aga ma isegi mäletan kunagi kui avati esimene Selver, Kadaka Selveri esimene Selver, mis üldse siis alati on ju, teisel korrusel oli see mänguasjade osakond, siis oli kohe esimene, läksin poodi, jääksid toitu ostma, sõitsin Esklaatriga ülesse ja te tulitegi siis võtsite mu sealt mänguasjade vahel ja ma mängisin nagu ma mõtetes nende mänguasjadega, vaatasin neid lihtsalt ja nagu ei olnud mingit ja, ja see oli nagu minu jaoks, nagu see ongi, ma arvan, et ilmselt oligi nagu see, et ei lasknud mind lihtsalt nagu kordagi nii-öelda käest ära, et hoidsite, seda seda nii-öelda nööri piisavalt pingul kogu aeg. Et tal ei tekkinudki mingil ajal sellist probleemi, et ta peaks hakkama nagu kuidagi nagu liigselt karmilt käituma, et, et see selline seal oli selline sobivalt karm kogu aeg, see, see kasvatus, karm on muidugi selline natuke sõna, et see natuke hirmutab mind pigem nagu nõudlik nõudlikud, et, et seal ei sobivat, nõudlik kohe algusest peale, et et noh, tegelikult ma arvan, et isegi kooli eas tegelikult hiljem nagu sain sellest aru, et mingid asjad mis mu sõpradele nagu tundus mingeid mingeid asju teha, tundus nagu, et see ei ole üldse mingi suur asi, siis mulle endale tundus see ja sai ka koerus tehtud, aga minule see küllus sellest nagu üle minna ja et midagi teha oli palju suurem. Loomulikult kambas olles siis mingi hetk ikka asju tehtud ja ise praegu mõeldes ka 30.-le eluaastale lähenedes ja mingi hetk nagu pere loomisele lähenedes, siis tegelikult ma olen aeg-ajalt selle peale mõelnud. See nagu mingil määral tekitab minus stressi, et kuidas ma nii hästi hakkama saaks. Et, et ma mõtlen nagu selle peale, kuidas te suutsite seda seda asja nagunii osavalt teha, et mul ei ole jäänud siukest mälestus, mul oleks olnud jube raske või halb lapsepõlv, mu vastu oldi nii karmid. Mul ei ole absoluutselt sellist tunnet. Mul on tunne, ma sain teha täpselt seda kõike, mida ma tahtsin. Jah, mul olid täpsed reeglid, ma pidin kooliasjadega hästi hakkama saama, trennis käia. Need asjad olid paigas, aga. Ma nagu mäletan, kõige hullem karistus oligi see, kui ma ükskord ikkagi koolis mingite suuremate jamadega hakkama sain, siis mul jäi lihtsalt Okideni minemata. Ma nutsin ikkagi hüsteeriliselt tundide viisi, selle pärast. Lihtsalt ongi see, et nad said aru, mis on minu jaoks nagu see need asjad, mis, mis on tähtsad ja meil on niisugune traditsioon, et iga kooliaasta lõpus lisapisin McDonald sisse. Tänapäeval lapsed käivad päevas kaks korda. McDonald's, ma käisin aastas korra iga kooliaasta lõpus, see oli paika pandud ja see oli minu jaoks loogiline ja ma elasingi selle mõttega ja kelle sõna kodus oli see nii-öelda viimane, mis maksis, ehk kui mingisugune probleem ikka, isa isa ikkagi ütles, et trenni täna ei lähe? Loomulikult, eks Ma arvan, et seal üpris loomulik poeg lastega, et et ei saa sõna see, mis, mis, mis nagu, mis nagu maksab. Et noh, selles mõttes ma ikkagi kartsin isa, et sa mäletad ka, millega teda eriti lihtne oli endast välja ajada või mis teda eriti vihastas. Ikkagi mingid kooliasjad olid, olid halvasti, kas oli seotud mu käitumise või õppimisega ja kuna mu ema on olnud alati väga nõudlik kooliasjade ja hariduse suhtes siis kindlasti kõigepealt 100. tema närvi ja tema suhtelises ilmselt andis selle ette isale ja noh, ma kujutan ette, et see ahelreaktsioon oli, oli nagu see. Aga noh, ma olen väga õnnelik, et, et selle kooli asja suhtes oldi, oldi mu vastu nõudlik. Edukalt suutnud gümnaasiumi kaugõppes lõpuni käia ja ja kui mingil hetkel leidub sobiv hetk, siis mul on, on kõik võimalused minna minna ülikooli oma haridusteed jätkama. Nüüd me mõnes mõttes jõuame ringiga selle saate algusesse tagasi, ehk püüame ära kirjeldada selle hetke, mis päris paljuski mitmeks mitmeks aastaks on teie pereküsimused kuidagi määranud või, või templi peale vajutanud, sellise otsus minna Soome, proovida hokis midagi rohkemat, kui, kui siin Eestis võimalik oli. Kuidas sina, Robert, mäletad seda sündmuste käiku, mis selle hetkeni viis? Meil tuli mõelda, et minna või mitte minna? Ma arvan, et minu kestuse võib-olla küsid, ma ei ole kindel, kui minu käest küsiti, ma arvan, et see oli ilmselgelt mina tahan minna. Et pigem seal ikkagi see, et vanemad pidid nagu selle kõik läbi mõtlema. Kas see on mõistlik. Kas see on reaalne, kas see majanduslikult võimalik, et see oli pigem see, mis, mis, mis ema isa läheb omavahel läbi, käisid realist aastatega mina. Minu jaoks oli ainult see, et mul reaalne võimalus minna nagu oma oma unistusele nagu üks suur samm lähemale astuda ehk minna kuhugi mujale riiki, ehk siis Soome tipptasemel hokit mängima omaealistega tipptasemel hokit pidama polnud 14. eluaastani veel teha saanud, sest et Eestis loomulikult minu vanuses olid üksikud mängijad, kes sel tasemel said mängida, on ju, kus kohas see võimalus sul tekkis, kuidas sa 14 aastasena teadsid, mida tahta ütleme, meedia ja kõik oli juba sel ajal nagunii palju arenenud, et see tipphoki ikkagi jõudis meieni juba siin Eestis ka, et kas oli läbi teleka või läbi interneti või, või läbi arvutimängude, et, et ikkagi sa tead stenohalli meeskondades kuulsaid hokimängijaid, sa vaatasid pühapäeva õhtuti 100 vaadatud. Kui oli SM-liiga hokinaid Eloneni või MTV3 pealt, mis olid siis Eestis tavaliselt kanalid on ju sai vaadatud Soome hokiliiga mänge ja ja, ja tegelikult juba väiksest peale käidud Soomes turniiridel ei osale selle Soome meistrivõistlusi mängisin sooja, täpselt nii tase ja, ja mängisime taset madalamal ja mängisime Soome meistrivõistlusi Eesti eesti poistega koos, et et tegelikult nagu see kontakt selle suure Oki maailmaga oli kogu aeg olemas. Nüüd oli vaja nagu astuda ise ka sinna maailmasse aga ma ei mõelnud kindlasti selle peale, et ja nüüd ma lähen Soome ja siis nelja-viie-kuue-seitsme aasta pärast ma olen seal ja nii edasi, mingit siukest mõtlemist meil ei olnud, me lihtsalt läksime sinna ja proovisime aasta iga aasta lihtsalt sellel tasemel, kus ma siis olin hakkama saada. Kui tänapäeval on, on, on pigem seda, et on, on spordipered, sihuksed sarnased, nagu meie siis on, on juba 10 aastat ette kõik plaanid tehtud, paika pandud, kus kuna peab olema ja kõik on väga selline, siis meil seda ei ole olnud. Et nagu endiselt, nagu me saate alguses rääkisime, siis mulle anti vabadus ennast teostada, asju lihtsalt teha ja ja vanemad hoolitsesid selle eest, et see kõik nagu läheks õlitatult. Jüri, miks te otsustasite niimoodi? Ma ei tea, võib-olla oligi see hetk, nagu, kui see minek oli, oligi võib-olla nagu lihtne äkki? Et olid mingid teatavad kokkulangevus, et siin kusagil oli, nad avasid Lätise sellvereid, pakuti talle sinna juhataja kohta, et ta läks nagu meie läksime Soomest, tema läks Lätti neid Selveri tavama, sinna. Suurema osa nädalast pidi veetma Lätis ja nii, et ta läks esmaspäeval bussiga Lätti ja reedel tuli tagasi ja meie olime siis Soomes. Ja seda tasub ka märkida, et see aasta tegelikult oli 2008 ja kui me nüüd mõtleme ajas tagasi, siis tegelikult mis aeg see oli, see oli masuaeg ehk siis Eestis üldse asjad olid suured muutused, töökohti vähenes väga paljud asjad nagu muutusid ja see meeste tööle minek, Soome hakkas muutuma siis just populaarseks üldises pildis ka, et poiss läheb mängima Soome ja ka mina ei saanud sinna minna kuidagimoodi nagu jäähokiga tegelema. See oli välistatud, sest et et mina, ma, ma olin siin küll olnud juba, kus ma olin siin olnud juba ühe ühe aasta vist Eesti noortekoondise treener. Aga, aga see, et ma seal treeneriks läheks, see ei olnud nagu. Ma arvan, et tegelikult kui nüüd aus olla, ega su ambitsioon ei ole küll kunagi olnud jaoki treer olla hõime sel tasemel või selle asja selles asjas nagu kuhugi. Et kui mõelda selle peale, mis ambitsioon, suli, auto, vist kunagi saade, mis oli jäähokitreeneriks, noh, need on nagu see on ise tulnud see ja see on seotud olnud minuga. Et ma tegelikult seda oli ka näha, et kui mina mingil hetkel oma esimese profilepingu tegin jaa ja, ja nagunii-öelda kodust lõpuks lukku, kus täiesti välja kolisin, siis omaette elama, siis tegelikult ma nägin seda, kuidas isa, selline kirg või soov üldse nagu kedagi treenida või seda teha, sest noh, tegelikult ikkagi selgelt vähenes. Et tegelikult siis oli nagu see hetk, et isa mõtles, et nüüd ma istun diivanile teen teleka lahti, õhtul kell 18 30 ja teen ühe õlle ja vaata, kuidas, kuidas Robert Ta mängib, et, et ma arvan, et see oli nagu see see pigem nagu mis, mis sel hetkel tekkis. Et see treeneri värk oli. Noh see on ikkagi olnud tegelikult Sult puhtalt seotud minuga. Aga Soomes tegid sa päriselt, mida siis, kui sa Roberti tagalat kindlustasid autojuhi tööd ja, ja siis, et saada Oki juures nagu lähemal olla seal. Siis ma olin hooldajana veel käisin seal nagu õhtuti. Vaba siis, kui ma olin nii-öelda kõige vanemas noortegrupis, oli see jaa peale kolme, kolme aastat, kui me seal olime, kolm aastat olime olnud seal siis ma juba tundsin, oskasin keelt nii palju ja olin selle eluoluga nii kursis, et ma sokutasin ennast niimoodi, et ma mäletan seda väga hästi, oli puna ja noh, nii-öelda noorteklassides veel tasustatud tasustatud ametid, meeskonna juures, andeerid, peadrey amet ja ühe abi ja ja ülejäänud tegelikult, kes meeskonnas toimivad, on vabatahtlikud ja kuidagi nende mängijatega üldiselt seotud ja ja kuna meilt, et läks vist üks mängija ära eelmine hooaeg, kelle isa oli olnud sealsel hooldaja, siis inglisekeelse hüpet mänedžer on hokis selline meeskonna meeskonna abiline, kes tegeleb siis kõigega, et nii-öelda mängijate heaolu on see siis varustusega seotud, on see siis ma ei tea ja mingite joogipudelite asjadega seotud riietusruumi ettevalmistamise või koristamine seotud kõige sellisega. Ühesõnaga, kõige telgitaguseks kellelegi midagi katki läks, kuskil oli vaja midagi parandada, aga peamine asi võib-olla seal oli veel see uisuteritus ja selline hülge lihtsalt abi abi, et noh, see on nagu selline selline töökoht ja siis küsitigi tuli, küsis mu käest, kuna ta teadis, et mu isa on jaokiga väga tugevalt seotud olnud ja, ja ta kogu aeg nii-öelda käis meie trenne ja mänge vaatamas, ta küsiski mu käest, kasvõi seal ei oleks huvisedega tegelema hakata ja see vastus oli suhteliselt kiire, lisades et tema jaoks oli see nagu noh, mul oli super võimalus, ma sain käia siis kaasas ju kõikidel võistlustel Uuluni välja, iga kord oli minek siis ja õnneks Soomes, kus ma töötasin, siis ma olin seal oma ülemusele öelnud, et et ma olen siin Soomes jäähokipärast nagu poisid poja jäähokipärast. Et kui mul on mingid koondise asjad või Eestis mingi toki asjad, et siis ma saan vabaks alati ennast. Ja ta aktsepteeris seda. Ja nüüd ma läksin jällegi uue jutuga, et kui nüüd mul on need võistlusreisid Oulu või kusagil vahepeal reedel varem ära minema või niimoodi siis oldi sellega nõus. Kas hokile panustamine? Ütleme, et see oli plaanaa, kas teil perekonnas oli ka plaan B Juhuks, kui ei tule välja? No ma arvan, plaan B selline põhiline point seisneski selles, et seoses selle soomeminekuga siis ema kõige suurem ja ainukene nõudmine oli see, et gümnaasium tuleb lõpetada ilusti ära. Nii kaua kui see asi sujub, siis ühtegi takistust ei ole nii-öelda mängi joogid, palju tahad ja kus tahad, spordi koha pealt ei olnud küll mingit plaani, ei olnudki nii et see oleks olnud ikka olnud õppimine ja sedakaudu võib-olla ma kujutan endale liiga palju ette, aga eks te saate ise kommenteerida, kui riskantne sellise teekonna valimine on. Ma arvan, et meie tegelikult midagi nagu pant ei pannud või, või noh, see ei olnud see, et ma oleks pidanud ala meie vara panti, et me võiks Soome minna või noh, mingit või siis sinu hariduse panti panna. Et tegelikult ei hooli asjadele, nagu me ütlesime, gümnaasium seal ilusti lõpetatud, mul on alati võimalus minna ülikooli ema läks sinna Lätti ja, ja, ja isa Soomes ka. Et see kõik kuidagi loksus nagu läks nagu väga loogilist teed pidina. Ema on meil selline väga tahte tahtejõuline ja kangus ja selline mitte allaandmise mentaliteet ja võib-olla see, see, mis, mis nagu, mis, nagu emal on, et kas või läbi seina siis noh, see on nagu väga tugevalt mu kaaslased ja ma arvan, sammu optimine karjääri üks suuremaid nii-öelda nurgakivisid, et ja võib-olla isa poole pealt just see, et siis alati ütleb, et tegelikult ei ole olemas võimatuid asju. Et alati leiab lahenduse, et ei ole olemas sellist asja, et seda ei ole võimalik teha. Ma arvan, et see on meie teekonna puhul ja üldse meie pere puhul väga iseloomulik asi olnud, et isegi kõige keerulisematest olukordadest me oleme alati välja tulnud. Teie mõlema, selline ühine läbiv hea pool on see töökus ja ma arvan, et see, see on nagu teine, selline suur asi, mis minu minu karjääris on nagu olnud see selle aluseks, et kindlasti ma arvan, et ma ei ole maailma kõige andekam jaoki mängija. Aga ma võin julgelt öelda, et ma olen kindlasti, eks töökamaid, ütle, Jüri, kas sa oled näinud kõrvalt keerulist kohta, kus poisil on motivatsiooniga tekkinud kriis, nüüd ei ole ma seda märganud, aga siis, kui me Soome läksime, meil paar korda olid ikka, päris üks tõsisem oli, kui ma ikkagi tegelikult paarisajaks tulin koju tegelikult on, mul on see väga hästi meeles, see oli seotud minu arust selle korra, mis sa ennem siin mainisid, et kus ma nagu visatsees ütles, et minu jaoks on tehtud nii palju, aga ma ise ei suuda nagu seda ei suuda nagu esindama ja tagasi anda ja, ja ja, ja siis, ma tegelikult rääkisin siis oma treeneriga, sellel ajal sellest samast asjast, tegelikult tema nii-öelda hea treener ja pedagoogina ütles kohe mulle, et, et ei ole hullu, et see on täiesti rumal asi, Sa oled noor inimene, rullub, mine nii pikaks ajaks koju, kui sa tahad. Pole seal, tegele kõige muuga veokiu, käin koolis sõpradega ja helistan nädala pärast, vaatan, mis seis on ja see oli hoo nagu keskel oli täiesti keset hooaega. Tegelikult Ma mäletan, et ma olin äkki natuke nädala äkki mingi üheksa päeva jõudsin olla ja ma võtsin telefoni kätte lihtsalt see, et tahan tagasi tulla, ütles, et nad on väga tore, et näeme trennis ja tegelikult see oli nagu see on mul niisugune viimane kus ma mäletan ma tõsiselt niimoodi mõtlesin, et tegelikult nojah, ütleme, teil ei ole neid palju olnud, aga paar korda oli veel nii, et kus pidi nagu rähmani mingi 19 ma ütleks kuskil sealkandis 18 üheksa noh, mingi hetk oliku tüdrukud tulid mängu ja siis need see hetk oli ja see on väga huvitav. Kas on võimalik, et ikkagi noh, et teismelise eas ma kujutan ette võivad tüdrukud noh, nii-öelda saatuslikuks saada spordikarjäärile on tõesti noh, kindlasti kindlasti armastus on ju, pead ikka edasi käia, aga no eks ikka see noh, treenis, võib käia, aga, aga noh, ikkagi fakt on see, et kui sa tahad jõuda, siis ainult see ei piisa, et sa käid seal trennis nagu noh, nii-öelda käid trennis, et see ikkagi see pühendumus on tegelikult ju see, mis, mis määravaks saab. Ütleme, kui sa oled ikkagi pühendunud millegis millegile, siis sul kulub selle asja, pole väga palju aega tüdrukuga õhtul kinno minna, aga selle jaoks aega ja et nüüd oleks vaja selle jaoks aega leida ja eks, eks see kindlasti oli mingi hetk, aga Ma selles mõttes pean tunnistama, et ma olen alati teinud endale kõrvale selliseid kaaslasi, kes mind tegelikult on üpris hästi mõistnud ja seda, millega ma tegelen ja palju selle peale aega kulub ja selles mõttes noh, seal on ikkagi paika pannud mitte seda, aga lihtsalt inimesed on saanud aru sellest, et kui tähtis asi minu jaoks on ja ja mul nagu väga suurt probleemi seal ikkagi ei ole olnud, mingi hetk. Esimese tüdruksõbraga mäletan ikkagi, noh, mul alguslikese mingil määral see fookus, kipp nagu valesse suunda minema, aga kuigi noh, minu jaoks on sport olnud elu siis ikkagi see ka muud protsessid elus, ma pean läbi käima, mis normaalset teismelise ja protsesside, esimesed armastuse ja nii edasi, nii edasi, et see kõik on, see kõik on nagu ka tähtis osa ja ma arvan, et olen õnneks suutnud üpris valutult nendest läbi minna ja aga ega mina minu poolt ei olnud ka seal mingit pressi su selle koha pealt, vaid mina pigem proovisin sind nagu kuidas öelda siis suunata või avada su silmi ja mismoodi seda, seda nagu õigesti sellest läbi absoluutselt, et selles mõttes ma olen nõus väga osal temaga seda asja nii-öelda seda protsessi suunata, et, et ma, ma ei mäleta, et ma oleksin, tundub kuidagi, et mu vanemad oleks muldpind keelab midagi tegemast, mida ma oleks väga tahtnud teha või midagi sellist, et selles mõttes läks selleks valutult. Kui siin vaimusilmas püüan ette kujutada, et kuidas sa poisi silmi püüdsid avada, et kuule tüdrukutele veel. Ja siis ka see tase ja niimoodi vanimaga niimoodi ja, ja erinevaid aetav jutuajamisi olnud sellel teemal. No veel ja, ja mismoodi käituma peab nendega ja kõik siuksed asjad on räägitud tulema siin lõpus tagasi selle juurde, et kui väga paneb imestama vahel olukord, kuidas kahe riigi vahel on küll ainult 80 90 kilomeetrit, aga hokikultuurid on nagu öö ja päev. Kas sa ilmselt need ajad on küll möödas, ammu, aga on sul tulnud see teemaks oma võistkonnakaaslastega, trennikaaslastega soomepoistega, kes kasvavad paljud uisud jalas põhimõtteliselt, et, et kuidas see nii on, eks. Kas sind on võetud ikkagi tõsiselt kogu aeg? No eks ikka seda lõõpimisi on endiselt seda. Et kui lähed koondise laagrisse, kellega mängite Austraalia, nii kängurud Nigeeria ja kängurud ja Aserbaidžaani ja. Käiguradadega mängitud ja, või noh, et selles mõttes, eks neid nalju tehakse endiselt ja see, see käib asja juurde. Soomlased Ma Oki kultuuri ja hokikoondise saavutuste asjade üle väga uhked ja eks need neil on nagu lihtne selles mõttes Eesti suguste kääbust ooki suhtes nii-öelda pilgata pilgata, et selles mõttes see on nagu tavaline hammases mingit suurt numbrit ei tee ja ja eks kindlasti ma arvan, et kuni kari lõpuni ma pean ikkagi. Ma olen alati sellest taaneugi rollis alati, kui ükskõik, kuhu ma ei lähe ja ikkagi suures pildis ma pean kogu aeg tõestama midagi. Et ma pean näitama, et mida tähendab Eesti hoki ja et noh, ikkagi alati vaadatakse, et et noh edastatud, mis, mis, mis riigist nüüd see, see võit tuleb ja, ja noh, selles mõttes ja, ja mina olen sellest seda seda enda jaoks ikkagi pigem võtnud kui sellise ägeda ja toreda asjana. Ma olengi nagu Eesti hoki selline suursaadik maailmas. Ja, ja ma nagu näitangi maailmale, millist, milline on, milline on Eesti hokimängija minule istuki, vinni sõnumit, et mujal, et ka Me oleme hokiriik ja küll veel väike, aga, aga oleme täitsa mõistan. Aga tähtis on see, et sinu lugu läheb edasi ja ja äge, et meil on võimalus sellele siin kaasa elada. Selle saate nimi on, käbi ei kuku. Täna olid külas isa ja poeg Jüri ja Robert Rooba. Aitäh teile jutuajamise eest. Aitäh, aitäh kuulajatele ka tänu ja kummardus. Kohtume nädala pärast taas kõike head.