Tere kõigile. Ma olen saatejuht Sten Teppan ja siin saates räägime kooskasvamise lugusid. Artur Raidmets astus valgusvihku 80.-te keskel, alustanud ansamblis Modern Fox ning lavalaudadele tele- ja raadioeetrile jäi ta truuks ka pärast sealt lahkumist siis juba õhtu või saatejuhina. Praegu Tallinnas Lindakivi kultuurikeskuses töötaval Arthuril on kahest abielust kolm last ning isaga tuli saatesse keskmine, kui peame silmas nende vanust. Ott Raidmets on samuti õppinud pilli mänginud ka jalgpalli, aga ameti omandas ta lavakunstikoolis ja näitleja ja temast saigi hakatuseks ehk nii palju turi ja oti loomus. Lapsepõlves oli põhimõtteliselt üsna erinev üks memmeka kalduvustega paipoiss ja teine elav kohati hüper aktiivnegi, kellele kõik lubatud. Kuidas mõjutas see edasist sündmuste käiku läbi milliste õppetundide saadi täiskasvanuks? Sellest kõigest räägivad nad lähemalt juba ise. Niimoodi algab saade, käbi ei kuku. Meiega on isa ja poeg Artur ja Ott Raidmets. Head kuulamist. Tur tere tulemast vikerraadiosse. Tervist, tervist ja rõõm on siin olla. Ja poekott on kaasas näha, aitäh, et olid nõus ott. Tere, aitäh, et kutsusite. Saate alguses teeme ringi peale, otil on nooremate ja otil on vanem poolvend, poolvend ehk sul on Artur kolm last. Kui ott saab siin saate käigus endast palju rääkida siis räägi Artur natuke, kuidas on teiste laste elusaatus kulgenud, kuhu see neid juhtinud praeguseks on? No alustame siis kõige vanemast minu esimesest kooselust poeg Märten teda viis peale gümnaasiumit. Õpingud viisid teda Tartusse, lõpetas psühholoogia eriala, aga ei ole päevagi psühholoogina töötanud ja on olnud eelkõige arvutimaailmaga seotud ja praegu ta elab Tartus, ta on ise kolmandik, Triisa, töötab arvutiprogrammeerijana ja oti, õde Els Smarta, kui mõlemad nimed öelda on 21 aastane, tal oli muide eile sünnipäev ja tema hetkele Piip Eesti kunstiakadeemias siis kunstiteadust. Nii palju teistest lastest Kui Sa rõhutasid, et õel on kaks nime, siis otil on ka kaks nime, eks. Ott-Henrik esimesega me olime ehk siis oti nimega Me olime kaunas kimbatuses, meil oli seal vist kandidaate ja kahtlusi. Ja lõpuks minu naise Kaire ema ütles, et paneme ott. Aga siis me arutasime vist, ma mäletan, et paneks ikkagi teise nime ka, et siis oleks, viskasime nalja, et siis oleks nii vahva nagu Hans H Luik. Et hot hash. Raidmets. Ma tean, et naine tahtis panna veel ott, Artur ja mäletasin sellist isikukultus siin majas ei ole. Ta on Artur, et mis, mis tont, Artur, ei ole vaja. Et paneme Henrik ja kuna ma sellel ajal kott sündis, olin just lõpetanud, tegin saadet nonstop show Eesti Televisioonis koos Hendrik normaniga, siis Hendriku nimi oli mul kuidagi armas ja mõtlesin, et no see on nagu Hendrik ersuga oli teistmoodi. Abi kaasadas kindlalt panels oma vanaema auks niga panime ja mina tahtsin panna Marta. Ja siis noh, et on, on demokraatia, siis panime ka Marta ja kus ma sain, Marta idee, mulle kohutavalt meeldis Amor Trio laul. Marta silmad sul on, kui ta, et vot selle järgi panin, mina tahtsin, ütlesime, tütar sünnib, pan Marta nimeks. Vaat kui palju seal õega vanusevahet on. Meie vanusevahe on seitse aastat. Kuidas ta üksteise suhtes mängu kaaslastena olite? Sa vaatasid juba vanemates seltskondades ringi ja ma ütleks, et see seitsme aasta vahe on jah, täpselt nii halastamatu, et ega me nii sellist mängu kaasas ei olnud, et minu sõbrad olid ikkagi kas trennist või koolist, et et LC ikkagi väga väike ja kui mina juba poisi eas olin kooskasvamist mängimise mõttes. Ei olnud ja kus Artur vardad lapse omavahel, mis sa ütled kommentaariks enda võsukeste kohta. Kui me räägime sellisest lapse east väga noorest east, siis siis ott oli meil julgen öelda või hüperaktiivne või ta oli päris rahutu hing milles väljendus, aita mõista, mis see tähendab, koolis oli temaga ikkagi selles mõttes. Ma ei saa öelda probleem, aga tegemist, et oli väga-väga niisugune elav laps ja väga aktiivne ja kui ma teda nüüd vaatan, siis on toimunud 180 kraadi, on pööre toimunud, need ma ei ole. Ma ei tea, kas öelda kida keelsematega küllaltki vähe rääkivamati tõsisemat meest näinud kui ta kui ta alates lavaka teisest või kolmandast kursusest on nii, jääb mulle mulje mulje. Aga Els oli niisugune Vilosoofilisem ja ja ma ütleks ka, võib-olla rohkem iseloomuga, kui tema midagi pähe võttis või kui tal ikkagi mingisugune mingisugune niisugune idee oli või, või oma mitte, siis ta rohkem võib-olla süvenes endasse. Ja muidugi ta pressis alati selle projektiga läbi. Ott oli rohkem selline bimbo pampa pois rohkem. Tahaksid sa enda poolt kommenteerida, esiteks seda, mis kooli ajal siis toimub, seda, mille, mida sa elavus sinu mõistes tähendab või sinu esituses? Küllap see väljendus selles, et mul oli ikkagi metsik tähelepanu vajadus ka, et niisugune esinemine mulle ikka meeldis ja ja ikkagi paigal püsimine ja millelegi millessegi süvenemine ja keskendumine, see oli tõesti häiritud siuke. Hästi mänguline, elav, hoogne. Ja ikka igatpidi, kui sai kuskilt mingit tähelepanu, mingi mingi võimalus kuidagi esineda, silma paista, siis see võimalus Sul kasutamata jäänud, kas sellega kaasnes pahandustesse sattumine ja ikka pahandust oli küll, koolis oli päris palju probleeme minuga, et ma ikkagi segasin tunde ja ikka jutustasin, on mulle ikka päevik märkusi täis. Ma isegi vahepeal tõmbasin mingeid lehti välja, sest mul nii piinlik jälle koju minna. Päevik. Kui keegi ei saa aru, et mõni leht vahelt kadunud on nii, ema elas eriti üle, aga mina alati ütlesin humoorikalt, et mina usun inimesse, et inimene ajapikku muud dub ja usk tasus ennast ära. Aga need ei olnud harvad korrad, kui ma ikkagi olin kas muusikakooli direktori kabinetis või, või klassijuhatajaga, pikas vestluses või, või tema sõprade isadega arutamas, et mida poistega teha ja mis nüüd saab ja ja noh me ei saa ju päris öelda kunagi, et keegi on lauspäts tulnud kooli ajal, aga kindlasti ta tekitas, ütleme siis pehmelt öeldes huvitavaid olukordi koolis. Me tuleme põhjalikumalt selle juurde tagasi ott sinu meelehärmiks. Aga kuivõrd isa ütles, et ta ühel hetkel teatrikoolis tegid sa 180 kraadise pöörde, siis äkki sa siin kohe praegu markeerida ära, et mis juhtus või, või mis need tegurid olid, et et see kõik nii läks. Kuna see vanalinna hariduskolleegium, kus ma käisin, oli oma iseloomult selline üsna noh, ütleks nagu vabameelne kool, see on naljakas, et sellise võib-olla isegi üsna konservatiivse kristlikele väärtustele põhineva koore all on tegelikult selline väga vabameelne kool, kes väga paljuski ka pigistab silma kinni või annab andeks mingid asjad, et et eks ma seda gümnaasiumi ajal kui ma olin ka endiselt ikkagi päris elav ja selline hüperaktiivsele kohati. Eks ma seda nagu kasutasin nagu ära ka kuritarvitasin, et, et lavakas kui selline. No vähemalt esimese poole aasta või aasta jooksul sai üsna kiiresti selgeks, et kui ma siin koolis nagu ennast kokku ei võta või ei tee siis nii-öelda seda üleminekut täiskasvanu ikka, et siis ma siit koolist ka lendan. Et ma pidin enda jaoks sihukese väga fundamentaalse otsuse tegema, mida ma nagu tahan, kas ma tahan tõsimeelset nagu tegeleda teatriga ja võta ennast kokku kui ja süveneda asjadesse ja võima, lihtsalt lähen sedasama rada pidi edasi, et, et ma arvan, teks koolisse, mingi arusaamine üsna kiiresti tuligi, et nüüd nüüd on vaja nagu elus järgmine samm. Nii pööramine, tart rajaratast päris palju tagasi siis kas sina, koolipõlves olid hoopis teistsugune noormees? Mida see kool? Vändras ma saan aru sinu jaoks siis tähendas võimaluste mõttes raamide ja nii-öelda kastis olemise mõttes. Kas ma võrdlen ennast otiga siis kindlasti mõelnud nii aktiivne? Ja kindlasti ma olin paipoiss, sest minu saatus on huvitav, ma sündisin Leningradis ja kahe ja poole kuuselt, mind toodi ka ajutiselt korraks nagu vanaema ja isa õe ehk minu tädi poole kasvama ja see ajutine jäi pikapeale 18-ks aastaks, nii et gümnaasiumi lõpetasin Vändras. Ja ma olin natuke niisugune vati sees, poiss, ma ei ole päeva käinud lasteaias. Kaks armastavat daami kasvatasid mind, üks oli kogu aeg kodus vanaema ja siis tädi käis tööl, oli nagu isa eest, tema õhtul tuli töölt ja kui ma kooli jõudsin, siis ma olin niisugune küllaltki pelglik maapoiss, kes kartis seda, et mida need alevi poisid minuga ette võtavad, natuke memmekas, memmekas kindlasti, ja teisel koolipäeval mind üllatada, tee poistekamba poolt, võeti ring ümber ja küsiti, tappa tahad, mees? Ja mina ei tahtnud, muidugi mõtlesin, midagi peab nüüd tegema. Ma olin niisugune kitsakas ja pisike ja halva söögiisuga ja väike poiss ja mõtlesin, et ega ma vastu ei saa. Siis ma hakkasingi hästi palju rääkima, proovisin nalja visata. Järgmine juhus oligi seal, kus kus juba keegi tahtis mind veel rünnata, aga siis needsamad positiivid ümber, ütlesin, ärge teda kiusake, ta on meie klassi naljamees. Et selles mõttes ma olin nagu ka küllaltki aktiivne üsna varsti, sest ma sain aru, et ma pean nüüd midagi tegema. Massiga ei löö ja ega ma sotsiaalse niisuguse suure kindlustatusega ka ei löö, sest ma ei olnud ikkagi noh, minu jaoks oli see alev oli juba tollal suurlinn, et ma nagu ei saa hakkama, kui ma nüüd ennast ei kehtesta. Sa mainisid, et sa oled sündinud Leningradis minu teada asjaoludel, et sinu isa oli seal sõjaväeteenistuses. Mereväe side oli lausa neli aastat. Kohtus seal vene noore daamiga ja sündisid sina. Siin toodi Eestisse, sa ütlesid, et algse plaani järgi ajutiselt, kas sa tead, mida see tähendas? No see tähendas nii, et meil on seal raske korter, pärit ei ole ja rajame endale kooperatiivkorteri, ehitame, saame jalad alla, Leningradis jus ja viime poisi tagasi enda juurde, aga poiss nagu jäi nendele kahele daamile väga südame külge ja siis hakkasid mangumised kogu. Ma mäletan vist isegi skandaalile, ärge veel viige, las ta olla, siis pikendati tähtaega, et noh, kooli võtame ta, viime siis ära. Aga kooliajal ei toimunud seda muutust. Ja nii ma jäingi. Ja siis kogu aeg, nagu ma sain kogu aeg nagu ajapikendust ja noh, lõpuks siis gümnaasiumist, ma tulin Woodsa kooli küll siia ema juurde Tallinna elama, nemad olid tulnud, kui mina oleksin esimese klassi olid tulnud siis juba Tallinna ära. Palun vabandust, me oleme natuke, kõlab see kummaliselt, esiteks aspekt, et vanemad ei tahtnud ikkagi mingil põhjusel siis laste enda juurde võtta. Ja teiseks see, et sina omakorda ei tahtnud siis nii väga minna, et sul lasti jääda Vändrasse. Jah, sul on õigus, see kõlabki natuke kummaliselt, mis siin salata, ka minu suhted ja läbikäimised, ema on mul üsna omapärane isiksus ja küllaltki raske isiksus teinekord. Ja ega need suhted ei ole siiamaani. Nad on nagu Ameerika mäed küll üles külal aga nii see otsus tookord oli ja ma ju ei oska ka öelda, mis olid nende asjade tagamaad või kes, kumb pool seal rohkem survet avaldas, kas see, kes nagu tahtis poja tagasi võtta või see, kes ütles, et ärge ikkagi võtke, ehk siis minu vanaema ja tädi näol. Aga ma pean ütlema, et ma olen väga õnnelik, et ma seal kasvasin ja mina nähtavasti olin nende aastatega seal maal juba saanud sellise turvatunde. Ja mul oli seal väga hea, et ma pigem kaldusin ka selle poole, et ega ma väga hea meelega ei oleks tagasi läinud. Aga enne täiskasvanuks saamist, missugused suhted isa ja emaga üldse olid, kui palju neid üldse oli läbikäimist? Ma ei saa öelda, et nad mu hülgasid, eks, et nad käisid ikkagi praktiliselt iga paari kuu tagant mul külas ja loomulikult toetasid rahaliselt, nii et noh, selle seda juttu, et mind visati kuskile Vändra kanti elama, seda ma ei saa öelda. Ei, ei, mul ei olnud ka niisugust moodsa sõnaga öeldes Touchi, et noh, et nüüd nüüd ema isa tulid, nad olid mulle ühed sugulased, kes tulid külla ja nagu väike laps on egoist teid kommi hästi palju, näiteks tõid kindlasti väga kalli või toredam mänguasja juba tollal. Nii et seda kõike oli Kas sina, ott, muide, olete kohtunud Arturi isa-emaga ja isa vanaisa juures sai ikka lapsepõlves käidud küll kuigi vanaisa suri, kui ma, kui Afganistani oli 2004, vist oli jah. Aga isa-emaga. Ma olen kohtunud küll vist ainult kaks korda elus ja siis ka ikka väikse poisina. Ja üks nendest kordadest oligi vanaisa matustel. Et need olid väga põgusad kokkupuuted ja noh, nii palju kui ma nendest juttudest olen kuulnud, siis jah, ütleme, et seda nagu isa, ema vanaema kuju ikkagi meie elus seisuga ei ole kunagi olnud. Küll emapoolse vanaema, kui on väga palju olnud aga mitte minu minu jaoks isegi lapsepõlves vanaema, isa poolt, siis oli vanatädi, kes Arturi siis ka üles kasvatas. Mis valdkonna inimesed muidu ema, isa, mis nad üldse tegid pärast siis siin Eestis. Ema oli kuni pensionile jäämiseni spordiinstruktor ja sporditreener. Ta oli väga sportlik tal jumalal amatöörspordis saavutanud päris kõrgeid autasusid ja kohti. Ja isa oli nagu nõukogude ajal oli elupõline insener, omandas selle kutse, kui ta, kui ta Leningradis siis kanda kinnitas peale sõjaväge peale mereväge. Aga mis eluala inimesed sinu kasvatajate seal Vändras vanaema ja tädi, millega nemad tegelesid? Vanaema oli väga heas mõttes niisugune oskustöölisest maanaine. Ma räägin kohe, mis on, et kui me parafraseerimine Lutsu kevadet, siis meie pere oli nagu kiirte pere nagu kiired, nad ei olnud Talupidajad ega põlluharjadega suured loomakasvatajad. Kuigi vanaema kasvatas, ma mäletan, minu lapsepõlv möödus kahe huvitava tollase ikkagi küllalt eksootilise artikliga. Need üks oli Maasik mida oli meil kohutavalt terve aed oli täis, kõik tulid sööma ja maitsma ja teine oli millegipärast vanaema, kasvatas aastaid kui neid. Ja kõik kartsid meie kalkuneid. Ainult et mul on ka fotod olemas, kalkunid armastasid mind, mina kalkuneid ei kartnud ja nemad mind ka ei kartnud, väikelastel on alati loomaga kuidagi väga niisugune lähedane arusaam, ma tea, loomad hoiavad ka linnud siis nagu antud juhul kodulinnud hoiavad väikest last. Aga küsimus oli, et mis ta tegi, ta oli olnudki Eesti ajal ikkagi kokk ja kodune inimene ja ta oli väga hea õmbleja, nii et pool külanaist naise, kes tema juurde õmblemas. Sellel ajal, kui mina sinna juba maabusid, ta oligi üle külarätsep. Aga tädi töötas mul tollases kaubandusvõrgus ehk siis Tarbijate kooperatiivil. Oli nende jaoks, mis sa ise arvad, sinu kasvatamine kohati väljakutse ka või üldse mitte? No eks alati igas peres ja iga lapsega tekivad teatud hetkel probleemid ja niimoodi, aga ei, ma ei, ma ei valmistanud neile selles mõttes küll, et ma kadusin kodust ära või või sain mingeid kohustusi tavasigadusega hakkama, moest ei ole isegi õunaraksus käinud. Aga muidugi, eks teismeeas ja tuli ikkagi neid probleeme. Aga meie majas ei olnud jah kunagi mitte kunagi olnud ihunuhtlust, ma, ma ei ole kunagi isegi vitsa saanud. Minu peale ma mäletan, tõstetud isegi hääl ainult üks ma mäletan, mis ütles alati mulle tädi ja vanaema, nad ütlesid, et praegu õpetame meie veel. Ja see ei ole nii valus õppetund, kui sa nüüd õppust ei võta, siis elu hakkab õpetama ja vot see on valusad. Pettunud mida sa mäletad ennast lapsepõlvest tegemas, kui sa mõtled oma argipäevade peale, siis missugused need võisid seal Vändras kooli ajal sinu moodi niimoodi klassikalises mõttes välja näha? Jah, koolis ma käisin Vändras, tädil oli korter Vändras ja vanaema elas sealt kuus kilomeetrit veel maal vihtras, nii et ma olin maapoiss selles mõttes, et meil oli aed, hekk oli ümber. Ja eks ma seal aias kogu aeg nagu tegelasi. Seal olid kõik need mängud. Ja ma olin niisugune küllaltki, mitte väga seltsiv laps, mul oli üks naabripoiss, kes oli minust neli aastat noorem, ta on nüüd Tallinna tuntud muusik olnud ja, ja klarnetimees ja praegu hea ja väga tunnustatud pillimeister Hando. Temaga me mängisime. Muidugi ikka poisid nagu ehitavad punkrit, puu otsa teevad onni siis nad trambivad ringi rattaga, siis ma lõhkusin ära vanu jalgratast, täid, kolmerattalise kahe Ratasin, tegin, kärusid ja kärutasin nendega ringi ja noh, nihukesed poiste poiste nagu naljad. Ja noh, eks tuli ka loomade eest nagu hoolitseda loomadega, sõbrustada ja mängida. Meil on alati kassid, koerad olid majas. Lambad olid peale nende kalkunite veel, siis ma pidin vahel lambaid söötma või vaatama ja karjatama ja ma olin tihti näiteks väga ebameeldivate intsidentide tunnistajaks, ma räägin sedasama. Hando oinas oli teisel pool elektrikarjust ja meie oinas oli siin pool nende vahel puhkes võitlus võitis meeoinas täiesti halastamatult, siis lüües maha boksides maha ka surnuks selle teise Hoine ja sealt tekkis ju perede vahel täitsa isegi suuri pingeid, aga nüüd hakanud järgi tundub see kõik kuidagi koomiline oli, siis oli see väga tõsine oli, nii et no vot nii mu päevad nagu möödusid. Hiljem hakkasid tulema hobid juba siis, kui ma läksin laste muusikakooli neljandas klassis ja siis hakkasid teised asjad Läksid või viidi? Las ma mõtlen, ei läksin. See mõte tuli täitsa sinu enda isiklikust peast. Minu tädi oli väga suur kaunite kunstide austaja, tema jaoks olid muusikud ja näitlejad, inimesed, kes olid mitte inimesed, vaid jumalad, Kreeka olümpaselt ta hiljem ka seda alati väitis, et need on erakordsed inimesed. Ja muidugi ta suunas mind ja nad küsisid, kas ma ikka tahaksin muusikakooli minna. Ja spordipoiss ja mitte kunagi olnud sport langes ära. Ja palju sealmaal siis neid asju on, et tollal ei olnud ju mingisugused lugematu arv ringe või asju, et noh, siis oli üks variant kindlasti alternatiivseteks tegevuseks peale kooli oli muusikakooli, aima sinna hea meelega, läksin. Aga selline nõukaaegne kolhoosi või sovhoosi elu ja see ei olnud sinu jaoks üldse huvitav vaadata põllu ääres kombaine või mõelda sellest, mis tunne on traktoriga põldu künda. Oi, oli ikka ja ma ei, ma nüüd nii ka ei saa öelda, et ma nüüd täiesti mingi ilus hing või niisugune poiss olin, kes üldse tehnikast ei huvita tulnud või kellelt poolt puu püssi? Oi ei, ikka oli. Ja kui isa tuli, siis isa alati suunas mind nagu tehnika pooled. Kuule, lähme vaatama traktorid ja kombainid, seal tekkis tädiga konflikte. Artur on meil ilusin umbes tema kunstiinimene, teda ei huvita kombainid. Aga isa ütles, mis poiss, töö on, traktor, mismoodi käib ja no muidugi saatuse iroonia oli see, et meil gümnaasiumis oli, nõukogude ajal oli traktori õpetus kolm aastat, nii et ma olen mul traktoristi load siiamaani Pärnust välja toomata. Ja see vääriks eraldi saadet, mis igadusime klassi poistega siis nagu kohalikele mehhanisaatoritele põhjustasime. Mina põrutasin kuskile vastu seina, üheksanda käiguga, Belarus, siga ja teised teised mehed sõitsid ikka nii mõnegi külviku või mõnegi Adrasel ümaraks. Need sirged nurgad nii mäega panime täisgaasiga ja see oli ikka hea, et mõni ei saanud tõesti suurt raamatu surma. Et see noh, mida me suvepraktikal tegime, see oli seal, oli meil mäng, oli niisugune omal ajal oli põka, millel kast ees mootor tagab šassiitraktor tühja kastiga. Kui sa näiteks neljanda, viienda käigu sisse lased gaasi järsku lahti, siis oli küsimus, kui kõrgele esiots kerki. Ja kes siis ikka üle meetri sai Sri kõva vend. Vaat sealt tekkiski, kui sa küsid, et kas meil kodus oli konflikt, kas ma läksin, hookesin sellega kodus ja sealt tekkis meil suur tüli, et kuidas nii Kui sa hoolata isasin ata, siis mis mulje jääb, esiteks, kas sa oled nõus selle tema paipoisi kuvandiga lapsepõlvest, mida ta väidab endaga kaasas olevat käinud? No ma usun küll. Kui võtta nüüd arvesse seda, et ei saa nagu kasvatatud kahe naise poolt siis kuidagi need iseloomujooned ja see isa enda kasvatamis, meetod on sellega kuidagi väga otseselt seotud, küll ma tunnetan, et karmi kätt või konkreetsust või ei ole isasisa kasvatamises nagu kunagi olnud, et ikka headusega avatuse ja tolereerimisega olen mina üles kasvanud, millest ma muidugi kindlasti mingitel elu hetkedel olen ka üle sõitnud või seda kuritarvitanud, seda headust saab kõike kuritarvitada. Ma väiksest peast poisikesest peast kartsin mehi, täitsa. Nad tulid mulle, tundusid mulle hästi suured ja kurjad ja, ja ma mäletan, kui isa tuli ükskord külla, millegipärast tõstis mu peale häält ja kurjustas siis perekonnaalbumist ikka väga suur osa arhiivi läks hävitamisele, kus isa peal oli. Ma rebisin need pildid puruks. Päris emotsionaalne. Nojah, sest ma leidsin, et ta oli ülekohtune mu vastu ja mis sa teed siin sihukest mehe häält. Võib-olla ma kujutan endale ette või üldistan liiga julgelt, aga mulle tundub, et inimesed, kelle soontes voolab natukene vene verd arvatakse kohati, et nad on ikkagi temperamentsemad võrreldes päris tavalise eestlasega. Kas kodus on kusagilt mingistki olukorrast sellist plahvatusohtlikkust paistnud või see pool oli temast täiesti puudu? Mingit suurt tülitsemist potid-pannid lendavad, mina ei mäleta, et lapse pärast sellist olukorda oleks olnud. Kui isa vene veri milleski võib-olla välja lööb, siis on kires nagu töö vastu ja ja igasugustes erialalistest asjades, et kasvatuslikult küll, no ütleks, meie peres ikkagi püksid on nagu ema jalas on. Kui keegi mind ikkagi nagu päriselt korrale kutsunud või minuga on nagu konkreetne, siis see on pigem ema olnud ikkagi oli mingeid pahandusi või mingid riidlemist, siis isa on ikka võtnud kõigepealt ema seisukoha ja siis proovinud kuidagi seda kanaliseerida, et just selle tegelikult selle riidlemisega. Mul tuli ükskord meelde, et kui me elasime veel mustamäel Tammsaare teel, siis ma mäletan, üks õhtu oli meil külas tädi ja tädimees. Tädil oligi siis uus elukaaslane, minule üsna uus inimene, peres ma olin vist terve õhtu, jällegi oli vaja mingit energiat maha laadida või kuidagi seal hüppasin ja kargasin ja segasin teid ja ei läinud magama ja siis ma mäletan, et et tädimees siis nagu kurjustas mu peale, kuidagi, ütles, et marss oma tuppa ja oli väga konkreetne minuga ja minul oli see maraton ikka tegelikult üsnagi esmakordne kogemus. Ja mõtlesin, et Hussar iluga ei ole kunagi nagu keegi niimoodi suhelnud või mind nagu korrale kutsunud, et ega ega sa ei saa ju lapsena varuga, millest sul on puudu või kuidas teistes peredes on meil mul oli nagu alati, nii et ma võisin nagu vabalt teha, mis ma tahan, aga aga see, ma mäletan, oli selline mõjus hetk küll korraks. Kas nii, nii saab ka nagu korrale kutsuda, kui sa mõtled lapsepõlvele ja unistustele ja soovidele asju on vaja, kui sa midagi tahtsid, siis see garadoodi, oh minul need taktikat ja strateegiat, kuidas isalt midagi välja võluda või pressida olid mul nii käpas. Et selles mõttes mina olen küll totaalselt vatises selles mõttes, kas mina olen kõike saanud, mis ma tahan. Eks ikka meie majanduslike võimaluste piires ütleme niimoodi. Aga Sul ei tulnud õppida näiteks viitele selleks, et midagi saada või niimodi sind ei motiveeri. ITL kolmedele, kolmedele, matemaatikaga. Troll D3 miinuse peale veidi ükskord ta pidi viitele õppima, ta oli kümneaastane, millegipärast otil ta lähete, kui ta mingi tee võttis, päheste tahtis väga selle nimel töötada, siis süvenemine tuli juba siis välja ja siis ta hakkas 10 aastaselt väga meeldima, millegipärast rooma ja siis ema leidis mõjutusvahendit, matemaatika ja kõik ikkagi neljadele viitele, siis sa saad kevadel Rooma ja siis me sõitsime ka kevadel Roo. Sa tegid ära, tegin ära, võimalik ikkagi no on jah, mingi motivaator peab olema. Aga petukaup oli see, mis mina alati kasutasin, et et ikkagi väga palju juba tahtiski, ma vahel ütlesin, et tead, hetkel raha ei ole shot lahendus väga lihtsalt selles A siis tuli olid, olid juba rahaaparaat, aga mine võta seina seest. Ja, ja teinekord olid niuksed nipid. Jah, ma mäletan, kui sa kunagi ütlesid nii armsalt väike poiss ja said kuskil jalale viga. Ja siis ma ütlesin, no näed jalge nüüd katki ja siin peame ravima seda ja ott võttis selle väga lihtsalt kokku endale ka hinnangu andes ütles, et mõtleks nii, hea inimene, Jakaal lööb jala ära. Enda kohta. Aga sinu lapsepõlv, kui palju või vähe sind oli tarvis motiveerida, pigem siis mitte, et kas või seesama muusikakool. Koolis võib-olla eelkõige hinnati sportlasi häid, kuna meil oli väga tugevad reaalainete õpetajad, siis reaalainete väga tublisid õpilasi, et see muusikakool oli nagu natuke selline trahvirood keskkooli poolt vaadates, et teie muusikudes selge, aga siit ei tulegi midagi. Aga mis oli motiveerimises, oli kaval, oli see, et juba meie esimene eriala õpetama õppisin klarnetit ma kaks korda laste muusikakoolis käid, teinekord õppisin fagoti veel lisaks kolm aastat, aga esimese klarneti ka veel oli boonus, kes olid tugev, tubli klarneti õpilane, see sai preemiaks mängida saksofoni kes ei jõudnud edasi metsakas isanud ja teine motivaator tuli siis, tollal oli nii keelpillide orkester, vabariiklik noorte oma kui ka puhkpillide üle vabariigi võeti tublimaid vendi sinna mängima, Ilmar Tõnisson, kes lugupeetud maestro, kes on täna väga eakas ja suurepärane inimene ja tore dirigent, tema siis tegi seda vabariikliku noorteorkestrit või üle vabariigi ja vot see oli motivaator. Ja siis oli veel eriline motivaator, enne viimast gümnaasiumi võid tollal keskkooli klassi, me läksime eliit, koosseis, 30 inimest, ma siis ma olin juba fagotimängija. Läksime arti. Olime kuu aega orkestri kart tekkis, no kujutad sa osa määras ja Artekis me olime üks naguniiüksus 30 inimest ja seal me andsime kontserdi, elasime seal kuu aega. Noh, seal on ju pioneerid, eks, nagu me teadsime, pioneerilaager juba vanemad osad 17 18 aastat vanad ja nad pioneerilaagris. Mina olin ka seitsmeteistaastane, kui ma sinna läksin sinna. Ja noh, siis me hakkasime igatsema, esimene sigadus olid, ostsime siit 15 kopikalisi Kalevi näts kaaskotiga. Teadsime, et Venemaal neid ei ole. Ja arvestus oli väga lihtne, 15 kopikat maksis siin üks padi ja ülaeru Tarttekustis meilt rubla padi. Nii et mina olin, kui ma palusin vabalt vene keelt, siis ma olin rühmakomandör. Mahinatsioonid, magnatsioonid kõigepealt loomulikult järgmine sigadus, kuna oli septembrikuu, siis pioneeride vahetus läks koolipäeval pidi käima Artekis koolis. Kuna vanemad poisid, neil polnud ju kuhugi minna, sest keskkooli klassi seal ei olnud. Smi kõlkimisime lihtsalt ringi. Siis meil tekkisid huvitavad jalutuskäigud mõningate kasvatajatega näiteks mere ääres. Tähendab antud juhul mida, noh, seda, et hoidsime käest kinni, käisime ja mul oli Sverdlovski Svetlana, kes oli hiljem tornkraanajuht kirjutas mulle veel viis aastat. Ei, seal ei tormanud nüüd seda, mida võib-olla kuulaja arvab, et noh, et mingisugust, et intiimelu meeli tollal ikka nõukogude inimestena ei olnud, aga võib-olla väike musi või midagi ikka oli. See oli meil poistega sigadus, mida meile ette heideti, ühesõnaga, kui mina läksin maleva ülema juurde aru andma, siis ta ütles. Tursdaway, tõuse püsti, rühma komandör. Ja siis ta vaatas mulle otseselt, ah, istu parem maha, ma uurin, millal esimene lennuk läheb Tallinnasse, millal ma saan selle orkestrid lennuki peale panna ja sellega igavesti lõppenud karumäe ääres on ümberkarumäe, mina lugesin välja, et seal on kosmonautide sanatoorium ja noh, seal oli head-paremat. Ja vähe sellest, et me sinna erariiete erariided olid meil laos ja siis me mingisuguse mahinatsioonidega vahetasime, ostes laome ära, vahetasime need pioneerivormid, võtsime, panime oma erasuveriided selga ja kappasime mitme poisiga, siis kellel polnud midagi teha. Vanemad kutid kappasime siis kosmonautide sanatooriumi poole. Rääkimata sellest, et tee peal me leidsime tubakapõllu ja keerasime vaikset plärud endale lehtedest ja kuivatasime neid ja ja siis, kui me jõudsime kosmonauti sanatooriumis, siis ronisime üle aia ja nautisime head-paremat, sest siin nõukogude tingimustes lit paradis. Ja minu meelest oli niisugune jube lugu, et keegi sai haisu lõpuks ninna, nendest teened veks sõime jääd ilma rahata. Jäätist istume kohvikus ja. Hängisime seal kalda peal ringi ja lõpuks tuli keegi järelvaatajavõimelisi ohvitsere, küsisid lututud. Poisid, kust te olete? Mõtlesime minu vanaisa kosmonaut, et ma seda ütle nime ja minu arust ma ei mäleta, kes see oli, aga mõtlesin ühe surnud kosmonaudi nime. Tekkis meeletu skandaal, sest ma olin totaalselt ämbrisse pannud, sest headvaga kaarini öelnud, aga, aga mul tuli keegi German Titov, keegi tuli esimesena meelde ja siis mees kadus ruttu ära ja natukese aja pärast tuli koos turvameeskonnaga tagasi, ütles, et nüüd tulete siia, ruumi, räägitakse, tegelikult olete. Ja siis selgus, et me oleme ärakaranud Artekki orkestrantide ja no siis oli ikka jama. Saite pahandada, pahandada on pehme sõna ja mis hetke Artur oli sinu elus see, kui sa esimest korda lisaks said. Ma olin otsa kooli viimasele kursusele minemas. Samal ajal töötasin ka Tallinna orkestris kutseline puhkpilliorkester Tallinn. Ja see oli August, viies august, Märten sündis, see oli ilus suvi. Aga ühte ma mäletan selgelt, et sinnamaani ma ei saanud aru, kui laps oli sündinud, siis mis mind valdas ikkagi noort meest, kohutav paanika. See oli ühel hetkel aru, et elu ei ole enam see, mis ta oli eile. Sa oled siis, kui vana 23. See oli tavaline nõuka ajal, said. Ta on varemgi. Tavaliselt öeldi nii, et lähen kevadel malevasse ja sügisel tulen koos naise lapsega tagasi. Eesti üliõpilaste ehitusmalev Aga sa olid sel ajal juba täitsa omal käel ja niimoodi noh, valmis ka pereisa olema ja, ja olmelisi hakkama saama. Noh, ma töötasin orkestris, olin normaalse palgaga ja kui poeg sai juba kuskil aastaseks paariseks, siis ma olin puhta rikas, sest siis me hakkasime moderfoxiga tõusma algul eesti orbiidile, seejärel üleliidulise orbiidile ja seejärel Soome orbiidile, nii et öelda nüüd, et mul väga palju ainelisi muresid olid, ma ei julgeks. Just aga nõukogude liidus orbiidile tõusmine tähendas, ma kujutan ette, kuudeks ära kadumist aeg-ajalt. Jah, kõige pikem aeg oli, mis me olime kodust ära, oli kuu aega järjest. Kas see mingis mõttes võis saada kuidagi saatuslikuks ka sellele, et, et sinu esimene perekond kokku ei jäänud kindlasti? Mitte ainult see, aga jah ja kindlasti see, et noored inimesed otsustavad oma elude ja kooselude üle tihti väga mõtlematult. On ju see väljend, et minu põlvkond, kuna meeste või minu sõprade hulgas või bändikaaslaste hulgas on ju palju, kes nagu öeldakse esimese ringiga pihta ei saa. Et noh, ikkagi need lagunevad, need elud põhjusel ühel või teisel kahjuks ei anta aru, et noh, kõige rohkem kannatab selle all ikkagi laps või lapsed. Mitte need kaks inimest, kes otsustavad lahku minna, eks. Kui palju või vähe sa päriselt oma esimese pojaga koos kaslased? Ma ei ütle, et palju, aga ma ei ütle, et ka vähe. Jah, me olime talle ikkagi nagu ju vanemad ja ta oli Tallinnas, aga tihti olid aga kas abikaasa pool Viljandis või minu tädi ja vanaema pool. Vändras ja ajalugu kordus ka tema läks ajutiselt algul Vändra kooli ja selle taga lõpetas. Nii et tee, mis tahad, nagu tänapäeval öeldakse copy paste. On sul selle teekonna peal justkui poiss oli veel alaealine kohti, kus heade suhete hoidmine väga lihtne ei olnud, kuidas tema, selle noh, mõnes mõttes eemal olemise siis vastu võttis, et kas tema sai ka aru, et see ongi tema jaoks kõige parem koht ja et see, et tema isa pidevalt lähedal oleksite, ei mänginud? Roll öelda, seda peab küsima tema käest, aga ma olen taga sellest vestelnud, nüüd paaril korral, kui ta on juba ise olnud isa ja täiskasvanu, siis tema ütles, et ära seda nii põe, ära seda võtta niimoodi, et minule meeldis jälle, et siis oli ju nii, et muidu toodi üks kingitus, aga siis tuli emade ühe kingituse, tulid, sina toodi teine kingiks need laps teinekord mõtleb ka väga omapäraselt või, või noh, aga muidugi nüüd öelda, et ei olnud pingeid või ei olnud läbielamisi või mul endal südamevalu ei saa ja oli, oli. No kuidas sa sellega toime tulid, kui just Märten pidi sind kuidagi rahustama, ära põe, siis on märk sellest, et et Juulsas Eks ma ikka põdesin, jah. Aga kui ma praegu vaatan seda kärg Berendus, siis mul natuke hakkab kõhe. Ma ei tea, võib-olla ma olen konservatiivne inimene, aga ma ei julge väita, et lapsed või laps, kes satub kärgperesse on väga õnnelik. See täna siin kaks nädalat, homme seal kaks nädalat. Kus on su asjad, kus on su kodu, uued lapsed, teised lapsed, eelmised lapsed, uued vanemad, eelmised vanemad. Mitte et ma nüüd ütleks, et kui iseloomud ei sobi ja kui mitte oma esimese elukohta seda ütleks, ma läksin väga liberaalselt rahulikult lahku, aga ma tahan öelda, et kui kohe üldse 11 piinatakse, on tehtud vale valik, siis hambad ristis elu lõpuni. Loomulikult ei ole mõtet elada. Aga siin nagu ei olegi head varianti. Sind grilliti ikkagi ka kollases meedias päris hoolega vahepeal selle eest, mida sa väidetavalt oma pojale teinud oled. Tühjanid grilliti, aga paljud inimesed on palju rohkem pihta saanud, aga jah, üks üks niisugune kollane ajakiri või ajaleht pani poole leheküljelt, et Rainasse hülgas oma poja. Ja siis ta oli juba keskkoolipoiss ja siis ta ise helistas sinna toimetusse ja oli seal väga nördinud, et noh, see ei ole ju tõsi. Kollane meedia, klikimeedia võib su maatasa teha ühe pealkirjaga või ühe kontekstist välja võetud lausega ja seda pärast tasandada või selgitada, et jah, nad pärast vabandasid, see ilmus rubriigis sahinad. Ja kas üldse tõele vastas ei viitsi enam ja keegi tänases infomaailmas lugeda. Pealkiri jääb, aga sisu kaob vahelt ära. Nii et noh, selles mõttes on need valusad kogemused. Nii läks esimese poja sünnist mööda mitu aastat, kui sündis Ott üheksa aastat ott, missugused on sinu esimesed mälupildid siit maailmast, kui elasime Sütistes mustamäel ja siis ma olin mar nelja-viieaastane, et need on nagu esimesed mälupildid ühetoalises korteris. Mina nagu mäletan, kõige paremini seda isal oli ja on siiamaani hästi suur CD-plaatide kogu minu kõige meelepärasem viis veeta neid päevi oli niimoodi, et isal olid mingid tshekid, suured kõrvaklapid juba Ma ei tea, kas juba oli äkki Vookmann? Meil olid, kõik need tehnikaasjad oli, oli, leierid, oli kõige esimesena. Ma lihtsalt võtsin isa CD plaadikogu ette. Lugesin neid suurim brošüüre ja lehti, uurisin, kellega on tegemist ja lihtsalt kuulasin plaate algusest lõpuni. Sest oli ka ju tegelikult mingit perioode, kus ma olen täitsa üksi kodus ka, et see oligi see kõige parem viis laupäeva veeta. Mu ema oli ikkagi see, kes otseselt sellega, et mul oleks kõik õpitud ja tehtud ja kuna ma olin ka selline nagu juttu juba oli, selline elav ja hüperaktiivne lapsis. Ega ma nüüd naljalt niimoodi ise oma koduseid töid või asju ei tormanud nagu tegema, et ema ikkagi kontrollis ja hoid hoidis mind nii-öelda nagu joonel kogu aeg. Ja isa toetas siis nagu sellega nagu kõrvalt, aga seda rolli konkreetselt täitis nagu ema. Aga üldiselt. Ma tegelikult imetlen isa ja ema abielu, see on toetav armastav olnud alati tülisid ma ei ole kunagi näinud. Pigem esimene reaktsioon on ikkagi leppida, rahu leida. Ja kui on mingid probleemid, siis ikkagi toetus ja armastus ja arusaamine ja leppimine on see viis, kuidas need probleemid lahendada. Mõeldavad sellest, missugune võis olla sinu kodus kõige karmim karistus, kõige karmimad sanktsioonid sulle siis, kui sa ikkagi korraldasid üht-teist. Kere peale sai saanud, selle, ma olen ammu välja lugenud, ei, kere peale ei saanud, ei mingit sellist asja. Eks ma sain aru, et kui mul oli vaja olin sellel nii-öelda lävepakul, et kas ma nüüd teen seda, kuigi ma vist tean, et see on vale. Et kas ma lähen, et aga eelmine kordse karistus nagu ei olnud nii nagu hull või põhjapanev. Tähendab ära küll, et minul oli ikkagi minu arust kõige rohkem probleeme sellega, et ma kadusin ära. Ma läksin kuhugi kaugele lavastama, lihtsalt avastama, jah, see avastamis. Tunne, vajadus oli ikka väga suur, väga kergelt mõjutatav ka, et ma mäletan, et maja ümber need poisid, kellega me mängisime, tihtipeale vanemad poisid võisid mu väga lihtsalt ümber rääkida või öelda siis mis sa ei julge või kardad. Vot selline asi mulle kunagi ei meeldinud nappima, kohe pidin tõestama, et ei, ei ma olen kõva mees. Oli vist mitu korda, kui läksime suurde prismasse või kauba halliva tookord oli see, mida me nimetame maksimarketi põlvkondadeks. Kõlas ikkagi kõlaritest mitmelgi korral, et väike ott ootab oma vanemaid infolaua juures. Ilmselt kui miski asi mind nagu intrigeeriv paelus, ma võisin ka täitsa ära unustada selle, et see tuligi võib-olla meelde alles sellel hetkel, kui vanemad kuskilt autoga ruttasid või tulid mulle järgi või olid endast väljas, et. Koolis jah, oli oht, et ta jääb nagu no ma ei taha öelda seda sõna nagu maha või peksupoisiks, mitte seda, aga oli probleeme vahel just eriti reaalainetes, eks ju. Ülemiste ja just selle tähelepanu koondamistega, aga siis minule tundus, et sellel hetkel, kui ott sai muusika juurde algul plokkflöödi ka siis saksofoniga ja eriti kui me hakkasime trumme õppima, ehk löök, riist kui sai trummikomplekt ostetud, siis mulle tundus, et see esimene mats seda hüperaktiivsust läks sinna komplekti ära juba. Kas seal oli nii-öelda suurem mõtte taga, et miks sa talle Pillideta sokutasid, ei tea, see kuidagi läks step by step, et siis vist enda soov oli ka ikkagi, et ma tahaks trummi mängida. Me arvasime või mina arvasin, et ott läheb muusikuteed. Muidugi ei olnud üllatav ka see lavakasse proovimine või noh, kuna ta kolm aastat käis VHK teatriklassis ja nad tegid seal toredaid etenduses ei olnud väga üllatav, et ta sinna ka nagu suundub, paranda mind ott, aga oli vist viimane lisavoor veel lavakasse, nüüd teata tuntud sõelex ja selle meie koolist neli poissi veel viimasesse jupi. Ja seal juba tuli mingi niuke infot, kolm võetakse, üks lendab välja ja siis ma olin surmkindel, et noh, selge otil on siis korras ta, kas ta läheb nüüd filmindust, tahtis minna Peeemmeffi õppima või, või ta läheb muusikuteed. Aga juhtus nii, et ott oli nende 300-st, kes ikkagi sai sisse. Nii et noh, need asjad on kuidagi nagu üks asi tingib teise, nad on nagu kujunud. Et nii nüüd öelda, et see oli minu salaplaan, et ah, mis ta siin rahmeldab ja ja, ja hüppab ringi, et ma ostan talle trummikomplekti küll see maandab ta ära nagu piksevarras voolu, eks. Nii päris ei olnud. Pillimänguga oli lihtsalt see, et sa võid olla nii artistliku, tahad, vahet pole, mis maaniaga, kus ikkagi pillimängu, kui sellist tehniliselt ei valda ja mina ei olnud kunagi mingi eriline harjutaja. Sellepärast ilmselt see tee mul sinna teatri poole läks ka, et saab asju teha kollektiivselt ja tegelikult kodus tööd nagu justkui tegema ei pea, et et seal ilmselt, et nii-öelda see esinemisvajadus ja need mahlad tulid nagu paremini välja, et ilmselt mingi hetk ma selle pillimänguga sain aru, et, et see on nagu piiratud, et kas sina pidid lapse või, või koolipõlves enda eest füüsiliselt seisma. Kas sul on selliseid kogemusi? Ei saaks öelda, et sellist koolikiusamist kui sellist mingil vähesel määral võib-olla oli. Ma mäletan, ma käisin kunagi jalgpalli trennis, seal oli küll selline asi, et et nagu narriti ja niimoodi, et mina olin ka üks vähestest poistest, keda seal nagu narriti, et kui sa nendest nende rikaste isade-poegade klubisse ei kuulunud, siis olid sa nagu vähemus seal trennis, et see oli mõõdupuu ja näitaja kindlasti ja meie perekonnal ikkagi ei ole sellist mingit sporditausta või sellist püüdu või ambitsiooni, et minu poeg või tütar peab nüüd kuhugi jõudma. Mida tausta ka ei ole seal taga ja nii, et luuser abriori juba jah. Selles mõttes ei olnud jah seda tagalat, et et jah, seal mingid sihuksed narrimist, kiusamist ikkagi oli, aga aga samamoodi nagu isa ütles juba siin varasemalt, et oli olukordi, kus pidi vahel kas mingi nalja või mingi muu krutskiga ennast hädast välja päästma, siis ma arvan, et mul oli neid hetki ka samamoodi, et mis mingit moodi pidi kannast teistmoodi kehtestama, et et trennis kindlasti mingi hetk dünaamika nagu muutus, kui, kui saadi aru, et aga võib-olla ott on samamoodi nagu naljamees või sihuke esineja mister temast torgib. Mil moel sinu jaoks möödusid teismelise õrnad avastamise aastad, tuli sul peita koduste eest neid olukordi või asju, et kas see on sinu jaoks olnud kunagi akuutne teema üldse? On ikka jah, see suitsetamine. Noh, kui me nüüd räägime konkreetselt suitsetamisest, see hakkas 10.-st klassist kohe pihta mil minu parim sõber tuli gümnaasiumi ajal siis paides Tallinna elama ja nemad elasid seal siis mu klassiõega jaa, klassiõega, nii et see oli siis uues maailmas Saturni teravnemine, kutsusime seda nagu punkriks, käisime seal selline koht, kus siis nagu nii-öelda joomas käia ja pidu söömas, nemad elasid üksi ja, ja see oli niisugune kogunenud, ma mäletan, see oli patupesa. Mina leidsin sealt ka kohe endale pruudi kes oli täiskomplekt, kes ise elas seal. Nii et ma sain need kohened. Need jah, need pubeka kogemused nagu nonii ta täie rauaga kätte kuldse. Laulusalm ütleb, et sigaretid ja viinad ja kirglised naised mu elu kõik tuksi on keeranud nad. Aga see on minul oli, vabandust. Napsuvõtmistega oli seal ka mingeid jamasid ja kuhugi siin-seal järgi tuldi ja kuskil ma vist elanikke kodus oksendanud ka mõned korrad, et on need vastikud, mingit esimesed viinakogemused, need on olnud ka, et et elame ikka Laifi ikka täielik kogu aeg. Oli jah, sest kool kui selline oma sellises vabameelsuses ja isegi kui see vanalinna hariduskolleegiumis vahel puudusid tundidest või tegid nii, et see on nagu kõige suurem katastroofi on maailma lõpp, et pigistati selles silm kinni ja ja, ja vanalinnas ka. No ma mäletan ja see alaealiste kogunemiskoht oli Hella hundi, Oovia Nooned VHK segada olid seal ikka kõige kõvemad, need ei käinud ju koolis, neid ei tingi midagi võisidki lihtsalt hakata juba oma kommuunielu pihta juba kella ühest või kahest, et mingi politsei eest põgenemise mingeid selliseid asju on olnud, bastionimäelt jooksime mere äärde. Politsei oli kannul ja ikka ikka oli minema, saime minema ja politsei tuli, näeme siis bastioni mäel vaikselt liigub ülespoole, vaatame. Nonii, vaikselt tõuseme püsti, hakkame minema. Sünnipäevalaps oli kõik seal, särk oli maa seal ja kõik joogid olid seal lina peal ja kohe, kui see politsei natukene tempot tõstis, kõik panid sealt ajama, jätsid sünnipäevalapse kõikide kõlarite ja jookidega, sinna seisis, jooksis viimasena palja ülakehaga nagu, nagu vaiba sisse tõmbas, üle üle õla, selle jooksis kaugelt ja niisuguseid asju ikka küll ja veel juhtunud. Aga nagu minagi cool uskus inimestesse ja reeglina on nad seda Kui õigustatud, kui palju Artur olete kodus abikaasaga tõsimeeli arutanud selle üle, kuidas lapsed hakkama saavad või mida nad oma eluga peale peaksid hakkama? Eks ikka oli mõtteid ja noh, kõige hullem on alati see hirm, et mis tast saab, et kui tapeti, dub, kui ta ei saa sinna sisse, kui ta, löö seal läbi, kas siis satub depressiooni või jookseb kinni elus ja see laps ja kas ta satub halvale teele või pigem ei ole see niimoodi, et vot mina olen unistanud sinusse, muusike, nüdsus saab muusik ja kui ei saa, siis ma olen kohutavalt kurb ja pettunud, ei. Kui sa mõtled laste kasvatamise peale, kas sa oled püüdnud või on sulle kätte sattunud nii-öelda oma tee või saletab, võtnud sealt lapsepõlvest midagi kaasa, teadlikult nii-öelda põlvkonnast põlvkonda kaasa? Ma vastan sellele nii, et mul oli kaks põlvkonda ees, ehk siis minu tädi ja minu vanaema ja noh, ma sain meeletult niukse helluse ja armastuse sealt kaasa. Aga mida, kui nüüd küsida, et mis on see pretensioon või mida ma ei saanud, mida ma oleks tahtnud rohkem saada siis võib-olla põhimõttekindlust niisugust enese eest seismist. Meil oli kodus alati see jutt, et noh, nõukogude inimestele kõigile ärasa võimuga konflikti, mil Rosa riigi kohta midagi jumalast ütle, siis oli veel praegu ütlevad kõik kõigi kohta ja noh, reeglina ei tähenda ka midagi ütlemist taha. Tollal oli see ja võib-olla see eneses seismine ja näiteks ka see, et Ma vaatan, minu lastel on seda palju rohkem, ma ei tea, kas selle saanud on ei ütlemise oskus olla põhimõttekindel härra, luba asju, mis ei suuda teha, ära anna kõigile järele. Aga mul kodust anti kaasa üks väga ilus põhimõte ja see on ju iidne kristlik ja ma arvan see isegi kosmiline põhimõtet, ära kunagi tee teisele seda, mis sa ei taha, et sulle endale tehakse. Ja kui kõik maailma inimesed elaks selle järgi, küll oleks elu lihtne. No ühesõnaga, mina ei ole selle kristliku printsiibiga alati nõus, et kui lüüakse vastu paremat põske, keera vasak ette, et ei tohi ise rünnata. Aga kui ikka lüüakse, eriti, kui see puudutab peret või, või sinu enda haldusala, siis tulebki vastu lüüa. Minu küsimused on otsas, mul on väga hea meel, et olite selle vestlusega nõus. Minu tuleviku karjääri või tööle koht ei sõltu sellest, et ma sulle komplimendi ütlen, aga see saade mulle väga meeldib. Aitäh isa ja poeg olid täna külas Arturi Ott Raidmets. Pärituult. Selle saate nimi on, käbi ei kuku kuulajatele ka, aitäh, et reisi kaasa tegite. Ma olen Sten Teppan ja nädala pärast kohtume jälle. Kuulake pikemat versiooni vestlusest Arturi Ott Raidmetsaga vikerraadio koduleheküljelt või mobiilirakenduse kaudu. Leidke saadete seast, käbi ei kuku, seal asuvad ka varasemad vestlused laste ja nende vanematega.