Tere kõigile. Ma olen saatejuht Sten Teppan ja siin saates räägime kooskasvamise lugusid. Artur Raidmets astus valgusvihku 80.-te keskel, alustanud ansamblis Modern Fox ning lavalaudadele tele- ja raadioeetrile jäi ta truuks ka pärast sealt lahkumist siis juba õhtu või saatejuhina. Praegu Tallinnas Lindakivi kultuurikeskuses töötaval Arthuril on kahest abielust kolm last ning isaga tuli saatesse keskmine, kui peame silmas nende vanust. Ott Raidmets on samuti õppinud pilli mänginud ka jalgpalli, aga ameti omandas ta lavakunstikoolis ja näitleja ja temast saigi hakatuseks ehk nii palju turi ja oti loomus. Lapsepõlves oli põhimõtteliselt üsna erinev üks memmeka kalduvustega paipoiss ja teine elav kohati hüper aktiivnegi, kellele kõik lubatud. Kuidas mõjutas see edasist sündmuste käiku läbi milliste õppetundide saadi täiskasvanuks? Sellest kõigest räägivad nad lähemalt juba ise. Niimoodi algab saade, käbi ei kuku. Meiega on isa ja poeg Artur ja Ott Raidmets. Head kuulamist. Artur tere tulemast vikerraadiosse. Tervist, tervist ja rõõm on siin olla. Aitäh tulemast ja poekott on kaasas näha, aitäh, et olid nõusat. Tere, aitäh, et kutsusite. Saate alguses teeme ringi peale. Otil on noorem õde ja otil on vanem poolvend, poolvend ehk sul on Artur kolm last. Kui ott saab siin saate käigus endast palju rääkida siis räägi Artur natuke, kuidas on teiste laste elusaatus kulgenud, kuhu see neid juhtinud praeguseks on? No alustame siis kõige vanemast minu esimesest kooselust poeg Märten teda viis peale gümnaasiumit. Õpingud viisid teda Tartusse, lõpetas psühholoogia eriala, aga ei ole päevagi psühholoogina töötanud ja on olnud eelkõige arvutimaailmaga seotud ja praegu ta elab Tartus, ta on ise kolme tütre isa. Töötab arvutiprogrammeerijana ja oti, õde Els. Marta, kui mõlemad nimed öelda on 21 aastane, tal oli muide eile sünnipäev ja tema hetkel õpib Eesti kunstiakadeemias siis kunstiteadust. Nii palju teistest lastest Kui Sa rõhutasid, et õel on kaks nime, siis otil on ka kaks nime ju eks. Ott-Henrik esimesega me olime ehk siis oti nimega Me olime kaunas kimbatuses, meil oli seal vist kandidaate ja kahtlusi. Ja lõpuks minu naise Kaire ema ütles, et paneme ott. Aga siis me arutasime vist, ma mäletan, et paneks ikkagi teise nime ka, et siis oleks, viskasime nalja, et siis oleks nii vahva nagu Hans H Luik. Et hot hash. Raidmets. Ma tean, et naine tas panna veel ott, Artur ja mäletasin sellist isikukultus siin majas ei ole. Ta on Artur, et mis, mis tont, Artur, ei ole vaja. Et paneme Henrik ja kuna ma sellel ajal kott sündis, olin just lõpetanud, tegin saadet nonstop show Eesti Televisioonis koos Hendrik normaniga, siis Hendriku nimi oli mul kuidagi armas ja ma mõtlesin, et no see nagu Hendrik ersuga oli teistmoodi. Abikaasa tas kindlalt panels oma vanaema auks niga panime ja mina tahtsin panna Marta. Ja siis noh, et on, on demokraatia, siis panime ka Marta ja kus ma sain, Marta idee, mulle kohutavalt meeldis Amor Trio laul. Marta silmad sul on, kui ta, et vot selle järgi panin, mina tahan, mõtlesime, tütar sünnib, ma panen mar. Nimeks ott, kui palju seal õega vanusevahet on? Meie vanusevahe on seitse aastat. Kuidas ta üksteise suhtes mängu kaaslastena olite? Sa vaatasid juba vanemates seltskondades ringi ja ma ütleks, et see seitsme aasta vahe on jah, täpselt nii halastamatu, et ega me nii sellist mängu kaasas ei olnud, et minu sõbrad olid ikkagi kas trennist või koolist, et et Elts oli ikkagi väga väike ja kui mina juba poisi eas olin kooskasvamist nagu mängimise mõttes ei olnud ja kus Artur võrdled lapse omavahel. Mis sa ütled kommentaariks enda võsukeste kohta? Kui me räägime sellisest lapse east väga noorest east, siis siis ott oli meil julgen öelda hüperaktiivne või ta oli päris rahutu hing. Milles sa väljendus, aita mõista, mis see tähendab, koolis oli temaga ikkagi selles mõttes. Ma ei saa öelda probleem, aga tegemist, et oli väga-väga niisugune elav laps ja väga aktiivne ja kui ma teda nüüd vaatan, siis on toimunud 180 kraadi, on pööre toimunud, need ma ei ole. Ma ei tea, kas öelda kida keelsematega küllaltki vähe rääkivamati tõsisemat meest näinud, kui ta kui ta alates lavaka teisest või kolmandast kursusest on, nii, jääb mul mulje mulje, aga Els oli niisugune Vilosoofilisem ja ja ma ütleks ka võib-olla rohkem iseloomuga, et kui tema midagi pähe võttis või kui tal ikkagi mingisugune mingisugune niisugune idee oli või, või oma mitte, siis ta rohkem võib-olla süvenes endasse. Ja muidugi ta pressis alati selle projektiga läbi. Ott oli rohkem selline bimbo pampa pois rohkem. Tahaksid sa enda poolt kommenteerida, esiteks seda, mis kooli ajal siis toimub, seda, mille, mida sa elavus sinu mõistes tähendas või sinu esituses? Küllap see väljendus selles, et mul oli ikkagi metsik tähelepanu vajadus ka, et selline esinemine mulle ikka meeldis ja ja ikkagi paigal püsimine ja millelegi millessegi süvenemine ja keskendumine, see oli tõesti häiritud siuke hästi mänguline, elav, hoogne. Ja ikka igatpidi, kui sai kuskilt mingit tähelepanu, mingi võimalus kuidagi esineda, silma paista, siis see võimalus kasutamata jäänud, kas sellega kaasnes pahandustesse sattumine ja ikka pahandust oli küll, koolis oli päris palju probleeme minuga, et ma ikkagi segasin tunde ja ikka jutustasin muljeid, päevik märkusi täis. Ma isegi vahepeal tõmbasin mingeid lehti välja, sest mul nii piinlikel koju minna. Päevik. Kui keegi ei saa aru, et mõni leht vahelt kadunud on nii, ema elas eriti üle, aga mina alati ütlesin humoorikalt, et mina usun inimesse, et inimene ajapikku muutub ja usk tasus ennast ära. Aga need ei olnud harvad korrad, kui ma ikkagi olin kas muusikakooli direktori kabinetis või, või klassijuhatajaga, pikas vestluses või, või tema sõprade isadega arutamas, et mida poistega teha ja mis nüüd saab ja ja noh me ei saa ju päris öelda kunagi ette, keegi on lauspätt olnud kooliajal, aga kindlasti ta tekitas, ütleme siis pehmelt öeldes huvitavaid olukordi koolis. Me tuleme põhjalikumalt selle juurde tagasi ott sinu meelehärmiks. Aga kuivõrd isa ütles, et ta ühel hetkel teatrikoolis tegid sa 180 kraadise pöörde, siis äkki sa siin kohe praegu markeerida ära, et mis juhtus või mis need tegurid olid, et et see kõik nii läks. Kuna see vanalinna hariduskolleegium, kus ma käisin, oli oma iseloom on selline üsna noh, ütleks nagu vabameelne kool, see on naljakas, et sellise võib-olla isegi üsna konservatiivse kristlikele väärtustele põhineva koore all on tegelikult selline väga vabameelne kool, kes väga paljuski ka pigistab silma kinni või annab andeks mingid asjad, et et eks ma seda gümnaasiumi ajal kui ma olin ka endiselt ikkagi päris elav ja selline hüperaktiivne kohati. Eks ma seda nagu kasutasin nagu ära ka kuritarvitasin, et, et lavakas kui selline. Vähemalt esimese poole aasta või aasta jooksul sai üsna kiiresti selgeks, et kui ma siin koolis nagu ennast kokku ei võta või ei tee siis nii-öelda seda üleminekut täiskasvanu ikka, et siis ma siit koolist ka lendan. Et ma pidin enda jaoks sihukese väga fundamentaalse otsuse tegema, et mida ma nagu tahan, kas ma tahan tõsimeelselt nagu tegeleda teatriga ja võta ennast kokku kui ja süveneda asjadesse ja võima, lihtsalt lähen sedasama rada pidi edasi, et et ma arvan, teks koolisse mingi arusaamine üsna kiiresti tuligi, et nüüd nüüd on vaja nagu elus järgmine samm, võta need hetked on ikkagi imetlusväärselt, ma mõtlen, kus inimene ise saab sellest aru, võtab kokku ja teeb ära. Jah, ma kasutan praegu juhust ja kiidan vanalinna kooli, seal tegeldakse väga individuaalselt õpilastega minu meelest ja aidatakse nii palju kui võimalik, et tuleme ikka vastu ja saame aru ja katsume ikka nii, et selle kooli lõpetaks ja ühesõnaga inimesel ei lasta nagunii ruttu murduda, et ma küll ei kujuta. Kui otil teatavates klassides oleks olnud eliitkooli nagu klass, siis ta, ma arvan, oleks läbipõlenud ja, ja võib-olla temas ei oleks leitud seda potentsiaali. Öeldakse, et õppeedukus on halb järgi seda teistele jõua. Chovana nägemist. Et selles mõttes ma kiidan taevani seda kooli. Nii pööramine tart rajaratast päris palju tagasi ja kui sa võrdled ennast nüüd samamoodi kahes aspektis otiga näiteks siis kas sina, koolipõlves olid hoopis teistsugune noormees, mida see kool Vändras ma saan aru sinu jaoks siis tähendas võimaluste mõttes raamide ja nii-öelda kastis olemise mõttes. No vot, minu kooliaastad ju esimesed langevad 60.-te aastate lõpu ja see ühiskond või see periood, kust mina tulen, on ju nagu öö ja päev. Tänase situatsiooniga. Aga sellega ma ei taha öelda, tema, ma istusin kinni kulaagis, käisin Makarenko koloonias, eks, et kõik oli inimlik, kõik oli tore, see oli ju väikese alevi kool. Kas ma võrdlen ennast otiga siis kindlasti mõelnud, nii aktiivne? Ja kindlasti ma olin paipoiss. Sest minu saatus on huvitav, ma sündisin Leningradis ja kahe ja poole kuuselt, mind toodi ka ajutiselt korraks nagu vanaema ja isa õe ehk minu tädi poole kasvama. Ja see ajutine jäi pikapeale 18-ks aastaks, nii et gümnaasiumi lõpetasin Vändras. Ja ma olin natuke niisugune vati sees, poiss, ma ei ole päeva käinud lasteaias. Kaks armastavat daami kasvatasid mind, üks oli kogu aeg kodus vanaema ja siis tädi käis tööl, oli nagu isa eest, tema õhtul tuli töölt. Ja kui ma kooli jõudsin, siis ma olin niisugune küllaltki pelglik maapoiss, kes kartis seda, et mida need, mida need alevi poisid minuga ette võtavad, natuke memmekas, memmekas kindlasti, ja, ja ma mäletan, et, et minul teisel koolipäeval mindi, üllatati poistekamba poolt võeti ring ümber ja küsiti, tappa tahad, mees. Ja mina ei tahtnud, muidugi mõtlesin, midagi peab nüüd tegema. Ma olin niisugune kitsakas ja pisike ja halva söögiisuga ja väike poiss ja mõtlesin, et ega ma vastu ei saa. Siis ma hakkasingi hästi palju rääkima, proovisin nalja visata. Järgmine juhus oligi seal, kus kus juba keegi tahtis mind veel rünnata, aga siis needsamad positiivid ümber. Ütlesin, ärge teda kiusake, ta on meie klassi naljamees. Et selles mõttes ma olin nagu ka küllaltki aktiivne üsna varsti, sest ma sain aru, et ma pean nüüd midagi tegema. Massiga ei löö ja ega ma sotsiaalse niisuguse suure kindlustatusega ka ei löö, sest ma ei olnud ikkagi noh, minu jaoks oli see alev oli juba tollal suurlinn, et ma nagu ei saa hakkama, kui ma nüüd ennast ei kehtesta ja said täitsa ilma totakat hakkama sain ja ma olen saanud elus ühe tutakaga, võin sellest rääkida, see on hiljem. Ma ei ole kunagi kakelnud, aga tuttacama sain juba mehepõlves, kui ma käitusin ebakaines olekus inetult. Siin Kalevi spordihallis oli üks paar ja siis ma ühel hetkel arvasin, et ma võiks kõik lambid aknast alla visata ja siis üks turvamees tuli ja tegi mulle vägagi mõjuva hoiatuse. Ma väga kiidan seda turvameest. Sest see polnud üldse ilusti. Aga see oli juba kolmekümnendates aastates. Jääme veel lapsepõlve. Sa mainisid, et sa oled sündinud Leningradis, minu teada asjaoludel, et sinu isa oli seal sõjaväeteenistuses, Tani mereväes ja lausa neli aastat kohtus seal vene noore daamiga ja sündisid sina. Siin toodi Eestisse, sa ütlesid, et algse plaani järgi ajutiselt, kas sa tead, mida see tähendas? See tähendas nii. Meil on seal raske korterit, ei ole ja rajame endale kooperatiivkorter, tere. Ehitame saame jalad alla, Leningradis just ja viime poisi tagasi enda juurde, aga poiss nagu jäi nendele kahele daamile väga südame külge ja siis hakkasid mangumised kogu. Ma mäletan vist isegi skandaalile, ärge veel viige, las ta olla, siis pikendati tähtaega, et noh, kooli võtame ta, viime siis ära. Aga kooliajal ei toimunud seda muutust. Ja nii ma jäingi. Ja siis kogu aeg, nagu ma sain kogu aeg nagu ajapikendust ja noh, lõpuks siis gümnaasiumist ma tulin otsa kooli, küll siia ema juurde Tallinna elama, nemad olid tulnud. Kui mina oleksin esimese klassi olid tulnud siis juba Tallinna ära. Palun vabandust, me oleme natuke, kõlab see kummaliselt, esiteks aspekt, et vanemad ei tahtnud ikkagi mingil põhjusel siis laste enda juurde võtta. Ja teiseks see, et sina omakorda ei tahtnud siis nii väga minna, et sul lasti jääda Vändrasse. Jah, sul on õigus, see kõlabki natuke kummaliselt, mis siin salata, ka minu suhted ja läbikäimised, ema on mul üsna omapärane isiksus ja küllaltki raske isiksus teinekord. Ja ega need suhted ei ole siiamaani. Nad on nagu Ameerika mäed küll üles külal aga nii see otsus tookord oli ja ma ju ei oska ka öelda, mis olid nende asjade tagamaad või kes pool seal rohkem survet avaldas, kas see, kes nagu tahtis poja tagasi võtta või see, kes ütles, et ärge ikkagi võtke, ehk siis minu vanaema ja tädi näol. Aga ma pean ütlema, et ma olen väga õnnelik, et ma seal kasvasin ja mina nähtavasti olin nende aastatega seal maal juba saanud sellise turvatunde. Ja mul oli seal väga hea, et ma pigem kaldusin ka selle poole, et ega ma väga hea meelega ei oleks tagasi läinud. Aga enne täiskasvanuks saamist, missugused suhted isa ja emaga üldse olid, kui palju neid üldse oli läbikäimist? Ma ei saa öelda, et nad mu hülgasid, eks, et nad käisid ikkagi praktiliselt iga paari kuu tagant mul külas ja loomulikult toetasid rahaliselt nii et noh, selle seda juttu, et mind visati kuskile Vändra kanti elama, seda ma ei saa öelda. Ei, ei, mul ei olnud ka niisugust moodsa sõnaga öeldes Touchi, et noh, et nüüd nüüd ema isa tulid, nad olid mulle ühed sugulased, kes tulid külla ja nagu väike laps on egoist. Teid kom hästi palju, näiteks tõid kindlasti väga kalli või toredam mänguasja juba tollal. Nii et seda kõike oli Kas sina, ott, muide, olete kohtunud Arturi isa-emaga ja isa vanaisa juures sai ikka lapsepõlves käidud küll kuigi vanaisa suri, kui ma, kui Afganistani oli 2004, vist oli jah. Aga isa-emaga ma olen kohtunud küll vist ainult kaks korda elus ja siis ka ikka väikse poisina. Ja üks nendest kordadest oligi vanaisa matustel. Et need olid väga põgusad kokkupuuted ja noh, nii palju kui ma nendest juttudest olen kuulnud, siis jah, ütleme, et seda nagu isa, ema vanaema kuju ikkagi meie elus seisuga ei ole kunagi olnud küll emapoolse vanaema, kui on väga palju olnud minul, aga mitte minu. Et minu, minu jaoks isegi lapsepõlves vanaema isa poolt, siis oli vanatädi, kes Arturi siis ka üles kasvatas. Mis valdkonna inimesed muidu ema, isa, mis nad üldse tegid pärast siis siin Eestis? Ema oli kuni pensionile jäämiseni spordiinstruktor ja sporditreener. Ta oli väga sportlik tal jumalal amatöörspordis saavutanud päris kõrgeid autasusid ja kohti. Ja isa oli nagu nõukogude ajal oli elupõline insener, omandas selle kutse, kui ta, kui ta Leningradis siis kanda kinnitas peale sõjaväge peale mereväge. Aga mis eluala inimesed sinu kasvatajate seal Vändras vanaema ja tädi, millega nemad tegelesid? Vanaema oli väga heas mõttes niisugune oskustöölisest maanaine. Ma räägin kohe, mis on, et kui me parafraseerimine Lutsu kevadet, siis meie pere oli nagu kiirte pere nagu kiired, nad ei olnud Talupidajad ega põlluharjadega suured loomakasvatajad. Kuigi vanaema kasvatas, ma mäletan, minu lapsepõlv möödus kahe huvita tavatollase ikkagi küllalt eksootilise artikliga. Need üks oli maasikad, mida oli meil kohutavatel vajada, oli täis, kõik tulid sööma ja maitsma ja teine oli millegipärast vanaema, kasvatas aastaid kalkuneid mitte kanu, kanu oli ka, aga kalk kui nüüd ja kõik kartsid meie kalkuneid. Ainult et mul on ka fotod olemas, kalkunid armastasid mind, mina kalkuneid kakart ja nemad mind ka ei kartnud, väikelastel on alati loomaga kuidagi väga niisugune lähedane arusaam, ma tea, loomad hoiavad ka linnud siis nagu antud juhul kodulinnud hoiavad väikest last. Aga küsimus oli, et mis ta tegi, ta oli olnudki Eesti ajal ikkagi kokk ja kodune inimene ja ta oli väga hea õmbleja, nii et pool külanaist naise, kes demar Sõmblemas. Sellel ajal, kui mina sinna juba maabusid, ta oligi üle külarätsep. Aga tädi töötas mul tollases kaubandusvõrgus ehk siis Tarbijate kooperatiivi sea Need olid siis ajab, tema oli küll üks kõige ausam ja tagasihoidlikum kaubandustöötaja, keda ma eestist tean vist ta töötas ühel ametikohal 40 aastat, siis läks pensionile. Ja kui ma talle ütlesin, et konnali ärgu nüüd kaubandustöötajad solvugu, aga tollal oli ka ikka see defitsiit ja niisugune noh, et kuidas siis kaubandustöötaja ikkagi midagi leti alt sokutada, kasvõi midagi ta sealt virutas ja siis oli niisugune nali käibel, et kaubandustöötaja Nõukogude liidus võib ilma kohtuta panna viieks aastaks kinni, et seal ei ole mingit küsimust, siis tema oli ainuke, ma ütlesin talle alati, sa vist ainuke kaubandustöötaja, kellel sellist kahtlust ei ole. Ta ei saanud isegi mulle teinekord midagi leti alt võetud, nii et nii et selles mõttes oli ta niisugune väga tubli, aus inimene. Oli nende jaoks, mis sa ise arvad, sinu kasvatamine kohati väljakutsega. Või üldse mitte? No eks alati igas peres ja iga lapsega tekivad teatud hetkel ju probleemid ja niimoodi, aga ei, ma ei, ma ei valmistanud neile selles mõttes küll, et ma kadusin kodust ära või või sain mingi kohutava sigadusega hakkama, moest ei ole isegi õunaraksus käinud. Aga muidugi, eks teismeeas ja tuli ikkagi neid probleeme, aga meie majas ei olnud jah kunagi mitte kunagi olnud ihunuhtlust, ma, ma ei ole kunagi isegi vitsa saanud. Minu peale ma mäletan tõstetud isegi häält, ainult üks ma mäletan, mis ütles alati mulle tädi ja vanaema, nad ütlesid, et praegu õpetame meie veel. Ja see ei ole nii valus õppetund, kui sa nüüd õppust ei võta, siis elu hakkab õpetama ja vot see on valusad, pettunud. Ja kui ma läksin pärast Nõukogude armeesse sealt kohe otsa koolist sellest ilusast boheemlaslik, kust vatist siis ma sain aru, et jah nüüd selle kahe aastaga ma sain meesterahvaks, ma sain aru, mismoodi elu on, ei ole nagu sõpruse puiestee laulab, et kõik inimesed on ilusad ja head. Mida sa mäletad ennast lapsepõlvest tegemas, kui sa mõtled oma argipäevade peale, siis missugused need võisid seal rändrast kooli ajal sinu moodi niimoodi klassikalises mõttes välja näha? Jah, koolis ma käisin Vändras, tädil oli korter Vändras ja vanaema elas sealt kuus kilomeetrit veel maal vihtras, nii et ma olin maapoiss selles mõttes, et meil oli aed, hekk oli ümber. Ja eks ma seal aias kogu aeg nagu tegelasi. Seal olid kõik need mängud. Ja ma olin niisugune küllaltki, mitte väga seltsiv laps, mul oli üks naabripoiss, kes oli minust neli aastat noorem, Don, et ka Eesti siin Tallinna tuntud muusik olnud ja, ja klarnetimees ja praegu hea ja väga tunnustatud pillimeister Hando. Temaga me mängisime. Ja need päevad olid sellised, et noh, ma tegelesin õues muidugi ikka poisid punkrit puu otsa teevad onni siis nad trambivad ringi rattaga, siis ma lõhkusin ära vanu jalgrattaid, kolmandat Ta oli see kahe Ratasin, tegin, kärusid ja kärutasin nendega ringi ja niuksed poiste poiste nagu naljad. Ja noh, eks tuli ka loomade eest nagu hoolitseda loomadega, sõbrustada ja mängida. Meil on alati kassid, koerad olid majas. Lambad olid peale nende kalkunite veel, siis ma pidin vahel lambaid söötma või vaatama ja karjatama ja ma olin tihti näiteks väga ebameeldivate intsidentide tunnistajaks, ma räägin sedasama. Hando Oinas oli teisel pool elektrikarjust ja meie oinas oli siin pool nende vahel puhkes võitlus, võitis meie oinas täiesti halastamatult siis lüües maha boksides maha ka surnuks selle teise Hoine ja sealt tekkis perede vahel täitsa isegi suuri pingeid, aga nüüd hakanud järgi tundub see kõik kuidagi koomiline, aga siis oli see väga tõsine, oli. Nii et no vot nii mu päevad nagu möödusid. Et ma olin, kas siis nõrgeldasin koeraga või, või ma ei oskagi öelda, et hiljem hakkasid tulema hobid juba siis, kui ma oleksin laste muusikakooli neljandas klassis ja siis hakkasid teised asjad Läksid või viidi? Las ma mõtlen, ei läksin. See mõte tuli täitsa sinu enda isiklikust peast. Minu tädi oli väga suur kaunite kunstide austaja, tema jaoks olid muusikud ja näitlejad, inimesed, kes olid mitte inimesed, vaid jumalad, Kreeka olümpaselt ta hiljem ka seda alati väitis, et need on erakordsed inimesed. Ja muidugi ta suunas mind ja nad küsisid, kas ma ikka tahaksin muusikakooli minna. Ja spordipoiss seal mul mitte kunagi olnud sport langes ära. Ja palju sealmaal siis neid asju on, et tollal ei olnud ju mingisuguseid lugematu arv ringe või asju, et noh, siis oli üks variant kindlasti alternatiivseteks tegevuseks peale kooli oli muusikakooli, aima sinna hea meelega, läksin. Aga selline nõukaaegne kolhoosi või sovhoosi elu ja see ei olnud sinu jaoks üldse huvitav vaadata põllu ääres kombaine või mõelda sellest, mis tunne on traktoriga põldu künda. Oi oli ikka ja ma ei, ma nüüd nii ka ei saa öelda, et ma nüüd täiesti mingi ilus hing või niisugune poiss olin, kes üldse tehnikast ei huvitunud või kellelt poolt puu, püssi? Oi ei, ikka oli ja 100 meetrit meie majast oli ju sovhoosi töökoda ja noh, need kombainid olid kõik ära tallatud minu ja naabripoisi poolt me seal ikkagi toimetasime, mine tea, mõne jupiga võib-olla sealt veel untsu keerasime. Ja kui isa tuli, siis isa alati suunas mind nagu tehnika poolelt. Kuule, lähme vaatama traktoreid ja kombaini, seal tekkis tädiga konflikte. Artur on meil ilu siin umbes tema kunstiinimene, keda ei huvita kombainid. Aga isa ütles, et müüs, poiss peab hüpoteeoo, tropp tulgu mismoodi käib ja no muidugi, saatuse iroonia oli see, et meil gümnaasiumis oli ka nõukogude ajal oli traktori õpetus kolm aastat, nii et ma olen mul traktoristi load siiamaani Pärnust välja toomata. Ja see vääriks eraldi saadet, mis sigadusi. Me klassi poistega siis nagu kohalikele mehhanisaatoritele põhjustasime. Mina põrutasin kuskile vastu seina, üheksanda käiguga Belarus, siga ja teised teised mehed sõitsid ikka nii mõnegi külviku või mõnegi Adrasel ümaraks. Need sirged nurgad nii mäega panime täisgaasiga ja see oli ikka hea, et mõni ei saanud tõesti suurt traumat surma. Et see, mida me suvepraktikal tegime, see oli seal, oli meil mäng, oli niisugune omal ajal oli põka, millel oli kast ees, mootor tagab šassiitraktor tühja kastiga. Kui sa näiteks neljanda, viienda käigu sisse lased gaasi järsku lahti, selle küsimus, kui kõrgele esiots kerkib? Ja kes siis ikka üle meetri sai selle kõva vend. Vaat sealt tekkiski, kui sa küsid, et kas meil kodus oli konflikt, kas ma läksin, hookesin sellega kodus ja sealt tekkis suur tüli, et kuidas nii. Kui sa hoolata isasin ata, siis mis mulje jääb, esiteks, kas sa oled nõus selle tema paipoisi kuvandiga lapsepõlvest, mida ta väidab endaga kaasas olevat käinud? No ma usun küll, kui võtta nüüd arvesse seda, et ei saa nagu kasvatatud kahe naise poolt siis kuidagi need iseloomujooned ja see isa enda kasvatamise meetod on sellega kuidagi väga otseselt seotud, küll ma tunnetan, et et sellist karmi kätt või just nimelt jah, sellist kuidagi konkreetsust või ei ole isasisa kasvatamises nagu kunagi olnud, et ikka headusega headuse ja avatuse ja tolereerimisega olen mina üles kasvanud, millest ma muidugi kindlasti mingitel elu hetkedel olen ka üle sõitnud või seda kuritarvitanud, seda headust saab kõike kuritarvitada. Ma väiksest peast poisikesest peast kartsin mehi täitsa, tulid mulle tundusid mulle hästi suured ja kurjad ja, ja ma mäletan, kui isa tuli ükskord külla, millegipärast tõstis mu häält ja kurjustas siis perekonnaalbumist ikka väga suur osa arhiivi läks hävitamisele, kus isa peal oli. Ma rebisin need pildid puruks. Päris emotsionaalne. Nojah, sest ma leidsin, et ta oli ülekohtune mu vastu ja mis sa teed siin sihukest mehe häält. Võib-olla ma kujutan endale ette või üldistan liiga julgelt, aga mulle tundub, et inimesed, kelle soontes voolab natukene vene verd arvatakse kohati, et nad on ikkagi temperamentsemad võrreldes päris tavalise eestlasega. Ma ei tea, kui lihtne sul endal seda ainult hinnata on, et sina oled sina ja tead ennast läbi elu sellisena nagu sa oled. Aga ott, kas kodus on kusagilt mingistki olukorrast sellist plahvatusohtlikkust paistnud või see pool oli temast täiesti ei puudu? Jah? Mina ütleks küll. Isa ja ema ei ole ikkagi kunagi niimoodi mingit suurt tülitsemist, potid-pannid lendavad, mina ei mäleta, et lapse pärast sellist olukorda oleks olnud, et kui isa vene veri milleski võib-olla välja lööb, siis on kires töö vastu ja ja igasugustes erialal sellistes asjades, et kasvatuslikult küll, no ütleks, ma ütleks niimoodi, et meie peres ikkagi püksid on nagu ema jalas on. Kui keegi mind ikkagi nagu päriselt korrale kutsunud või minuga on nagu konkreetne, siis see on pigem ema olnud. Et asjad käivad ikka pigem läbi ema. Ja ma mäletan ka tihti ikkagi oli mingeid pahandusi või mingid riidlemist siis isa on ikka võtnud kõigepealt ema seisukoha ja siis proovinud kuidagi seda kanaliseerida, et just selle tegelikult selle riidlemisega mul tuli ükskord meelde, et kui me elasime veel mustamäel Tammsaare teel, siis. Ma mäletan, üks õhtu oli meil külas tädi ja tädimees. Tädil oligi siis uus elukaaslane, minule üsna uus inimene peres ja ma mäletan, ma olin vist terve õhtu jällegi oli vaja mingit energiat maha laadida või kuidagi seal hüppasin ja kargasin ja segasin teid ja ei läinud magama ja siis ma mäletan, et et tädimees siis nagu kurjustas mu peale kuidagi ütlesite, marss oma tuppa ja oli väga konkreetne minuga ja minul oli seal maraton ikka tegelikult üsnagi esmakordne kogemus. Ja ma mõtlesin, et USA ei ole kunagi nagu keegi niimoodi suhelnud mind nagu korrale kutsunud, et ega, ega sa ei saa ju lapsena varuga, millest sul on puudu või kuidas teistes peredes on. Mul oli nagu alati, nii et ma võisin nagu vabalt teha, mis ma tahan, aga, aga see, ma mäletan, oli selline mõjus hetk küll korraks. Kas nii, nii saab ka nagu korrale kutsuda? Jah, meil ema, Kaire ehk minu abikaasa on mulle öelnud, et noh et hea külg oli see, et ma olin vabakutseline ja kui nad olid väikesed, et siis ma saan hästi palju nendega tegeleda, ma isegi vahepeal nagu pressisin peale igale poole, et ma viin teid autoga ja ma muudkui toon ja viin ja lõpuks suuremaks üldse ära igale poole meid viiet vaja, me saame ise ka käidud ja hakkama. Ja tõepoolest, et seal, mis ta on ainsana öelnud, mulle ette heita, eks, et nad ootasid võib-olla eriti just, et see oleks konkreetsem ja mitte kurjem, aga, aga et see oleks põhimõttelisem olnud, et see oleks ka rohkem nõudnud või rohkem meile ikkagi näidanud põhimõttekindlust, aga ega mina olen selles mõttes üsna tolerantne või niisugune diplomaatiline. Aga kui sa küsid venevere kohta või milles see väljendub, siis ei, see kindlasti ei väljendu. Parlamendis kodus ammugi küll mitte, aga ta väljendub selles näiteks, et ma tunnen, et ma praegu ma töötan Lindakivi keskuse asedirektorina ja ma saan venelastest väga hästi aru ja ma saan ka eestlastest väga hästi aru, et mul on õnne. Mul on õnn olla selle kahe rahva nagu vahel. Ja kui nüüd küsida, et mis, mis mind nagu iseloomustab kui venelast, siis näiteks. Mul on selline tunne, et vene inimesed on helgemad ja nad on natuke impulsiivsed, näiteks rahalistes suhetes. Raha ei ole minu sõber. Ma ei ole elus osanud raha hoida ega koguda. Ja kahjuks ma selle kätte ka nähtavasti suureneb. Mul raha ei ole. Ma tahan enda ennast kiita hirmsalt, et kui näiteks töö kollektiivselt kuskil mingisugune pidu välja näiteks mina ikka tahtsin nagu vene laia joonega, kolm kui juba, no lähme, toome ikka ühe veel. Ma hakkasin vahepeal oti käest, et kui sa mõtled lapsepõlvele ja unistustele ja soovidele asju on vaja, sa oled ikkagi nii noor mees, et siis juba oli asju poest võimalik osta ka need olid päriselt poes olemas. Kas isa oli siis ka helded, kui sa midagi tahtsid, siis see ka ära toodi, alati oligi nii, alaarvutid tahtsid, kohe said. Oh minul need taktikat ja strateegiat, kuidas isalt midagi välja võluda või pressida olid mul nii käpas. Et selles mõttes mina olen küll ikka totaalselt vatises selles mõttes, kas mina olen kõike saanud, mis ma tahan. Eks ikka meie majanduslike võimaluste piires ütleme niimoodi. Aga selles mõttes minul küll millestki puudust ei ole kunagi olnud, et sul ei tulnud õppida näiteks viitele selleks, et midagi saada või niimodi Sindi motiveeritud ITL kolmedele kolmedele. Matemaatika. Troll D3 miinuse peale veidi ükskord ta pidi viitele õppima, ta oli kümneaastane, millegipärast otil te lähete, kui ta mingi tee võttis, päheste tahtis väga selle nimel töötada, siis süvenemine tuli juba siis välja ja siis ta hakkas 10 aastaselt väga meeldima, millegipärast rooma. Ja, ja uurisin Vana-Roomat, noh, umbes nii, nagu me history kanalist kunagi avastasime Albert Speer ja tema elu kummalise Hitleri ajal ja siis võtaks uurima, kes FB rikka ulistavats vägisi süviti seda teemat. Nii süviti läks taga rooma teemasse ja siis ema leidis mõjutusvahenditest, matemaatika on minul nõrk kond ja otil ja kõigil meil ja stes, kui sa matemaatika ja kõik ikkagi neljadele viitele. Siis sa saad kevadel room ja siis me sõitsime ka kevadel Rooma, sa tegid ära, tegin ära, võimalik ikkagi. No on jah, mingi motivaator peab olema, aga petukaup oli see, mis mina alati kasutasin, et kui ikkagi väga palju juba tahtis, kas. Spider männi või, või ma ei teagi, keda veel Robocoppisima vahel ütlesin, tead hetkel raha ei ole shot lahendus väga lihtsalt selles A siis tuli olid, olid juba rahaaparaat, aga mine võta seina seest. Ja, ja teinekord olid niisugused nipid, jah, ma mäletan, kui sa kunagi ütlesid nii armsalt väike poiss ja siis said kuskil jalale viga. Ja siis ma ütlesin, no näed jalge nüüd katki ja siin peame ravima seda ja ott võttis selle väga lihtsalt kokku endale ka hinnangu andes ütles, et mõtleks nii, hea inimene. JK lööb jala ära. Enda kohta. Aga sinu lapsepõlv, kui palju või vähe sind oli tarvis motiveerida, pigem siis mitte, et kas või seesama muusikakool vist väga üksikud on öelnud, et nende jaoks on pilliõpingud läinud ilma karideta, et ei ole tekkinud tahtmise puudust mitte kordagi. Enamikul tuleb see koht, kus nad tahavad loobuda. Kuidas sa veensid ennast? Hakkama, või tegi seda keegi teine, keegi teine ei teinud, aga meil oli huvitav situatsioon, jah, ma pean siiski ütlema, et natuke väike tõrvatilk keskkooli kapsaaeda, et ega eriti reaalainete õpetajaid ja nad ei kiitnud seda muusikakoolis käimist. Et kui sul läks nagu halvemini, siis sa nagu said selle eest pähe, et see muusikakool ja noh, ja koolid ei saa tehtud ja niisuguseid asju, et siis tekkis vahel selline tunne, et aga miks ma pean siis seal käima, et häkkima ja, ja noh, koolis võib-olla eelkõige hinnati sport ühtlasi häid, kuna meil olid väga tugevad reaalainete õpetajad, siis reaalainete väga tublisid õpilasi, et see muusikakool oli nagu natuke sihuke trahvirood keskkooli poolt vaadates, et noh, teie muusikudes selgega siit ei tulegi midagi. Aga mis oli motiveerimises, oli kaval, oli see, et juba meie esimene eri lõpetam, õppisin klarnetit, ma kaks korda laste muusikakoolis käid, teinekord õppisin fagoti veel lisaks kolm aastat, aga esimese klarneti ka meil oli boonus, kes olid tugev, tubli klarneti õpilane, see sai preemiaks mängida saksofoni kes ei jõudnud edasi metsakas isanud. Ja teine motivaator tuli siis, tollal oli nii keelpillide orkester, vabariiklik noorte oma kui ka puhkpillide üle vabariigi võeti tublimaid vendi sinna mängima. Ilmar Tõnisson, kes lugupeetud maestro, kes on täna väga eakas ja suurepärane inimene ja tore dirigent, tema siis tegi seda vabariikliku noorteorkestrit või üle vabariigi ja vot see oli motivaator, kus mängisid hästi, said sinna. Ja siis oli veel eriline motivaator, enne viimast gümnaasiumi. Võid tollal keskkooli klassi, me läksime eliit, koosseis, 30 inimest, ma siis ma olin juba fagotimängija. Läksime, Läksime Artekki, olime kuu aega orkestriga Artekis, no kujutad sa NATO mere ääres ja Artekis, me olime üks nagu üksus 30 inimest. Ja seal me andsime kontserte, elasime seal kuu aega. Noh, seal on pioneerid, eks, nagu me teadsime selle pioneerilaager, meem juba vanemad osa. Sinna kõik pioneerid ei saanud sinna, said ainult väga tublid ja eesrindlikud. Võta nüüd ette, et väga kirju seltskond nagu prantsuse võõrleegion pannakse 30 meest kokku, seal orkester ja seal on väga erineva taustaga, erineva iseloomuga, erineva vanusega poisse. Tüdrukuid oli üksikuid, paar-kolm tüdrukut oli meil ka. Nüüd kujuta ette, et osa poisse on 17 18 aastat vanad ja nad on pioneerilaagris. Mina olin ka seitsmeteistaastane, kui ma sinna läksin sinna Artekki ja noh, siis me hakkasime igatsema, esimene sigadus olid, ostsime siit 15 kopikalisi Kalevi näts kaaskotiga. Teadsime, et Venemaal neid ei ole. Ja arvestus oli väga lihtne, 15 kopikat maksis siin üks padi ja ülaelu Tarttekustis meilt rubla vadi. Nii et mina olin, kui ma palusin vabalt vene keelt, siis ma olin rühmakomandör, mahinatsioonid, organisatsioonid kõigepealt loomulikult järgmine sigadus, kuna oli septembrikuu, siis pioneeride vahetus läks koolipäeval pidi käima Artekis koolis. Kuna vanemad poisid, neil polnud ju kuhugi minna, sest keskkooli klassi seal ei olnud. Smi kõlkimisime lihtsalt ringi. Siis meil tekkisid huvitavad jalutuskäigud mõningate kasvatajatega, näiteks mere ääres. Oviedo tähendab antud juhul mida, noh, seda hoidsime käest kinni, käisime ja mul oli Sverdlovski Svetlana, kes oli hiljem tornkraanajuht kirjutas mulle veel viis aastat. Ei, seal ei tormanud nüüd seda, mida võib-olla kuulaja arvab, et noh, et mingisugust, et intiimelu meeli tollal ikka nõukogude inimestena ei olnud, aga võib-olla väike musi või midagi ikka oli. See oli meil poistega sigadus, mida meile ette heideti, ühesõnaga, kui mina läksin maleva ülema juurde aru andma, siis ta ütles, start, tursdaway, tõuse püsti, rühma komandör. Ja siis ta vaatas mulle otseselt, ah, istu parem maha. Ma uurin, millal esimene lennuk läheb Tallinnasse, millal ma saan selle orkestrid lennuki peale panna ja sellega igavesti lõppenud karumäe ääres on see Artek ümberkarumäe, mina lugesin välja, et seal on kosmonautide sanatoorium ja noh, seal oli head-paremat. Ja vähe sellest, et me sinna erariiete erariided olid meil laos ja siis mingisuguse mahinatsioonidega vahetasime ostes laome ära, vahetasime need pioneerivormid, võtsime, panime oma erasuveriided selga ja kappasime mitme poisiga, siis kellel polnud midagi teha. Vanemad kutid kappasime siis kosmonautide sanatooriumi poole. Rääkimata sellest, et tee peal me leidsime tubakapõllu ja keerasime vaikset plärud endale lehtedest ja kuivatasime neid ja ja siis, kui me jõudsime kosmonauti sanatooriumis, siis ronisime üle aia ja nautisime head-paremat, sest siin nõukogude tingimustes paradis. Ja minu meelest oli niisugune jube lugu, et keegi sai haisu lõpuks ninna, nendest teened veks sõime jääd ilma rahata. Jäätist istume kohvikus ja. Hängisime seal kalda peal ringi ja lõpuks tuli keegi järelevaatajavõimelisi ohvitsere, küsisid lututud poisid, et kust te olete, mõtlesime minu vanaisa kosmonaut, et ma seda ütle nime ja minu arust ma ei mäleta, kes see oli, aga mõtlesin ühe surnud kosmonaudi nime. Ja siis tekkis meeletu skandaal, sest ma olin totaalselt ämbrisse pannud, sest noh, hea, et ma kaarini öelnud, aga, aga mul tuli keegi German Titov, keegi tuli esimesena meelde ja siis mees kadus ruttu. Natukese aja pärast tuli koos turvameeskonnaga tagasi, ütles, tulete siia ruumi ja räägitakse, tegelikult olete. Ja siis selgus, et me oleme ärakaranud Artekki orkestrantide ja no siis oli ikka jama. Saite pahandada, pahandada on pehme sõna ja mis hetkel sa said aru või mille pealt, et muusika on sinu tee, mõtlen siis, sa pidid ühel hetkel otsustama, et lähed otsa kooli, oli see sinu jaoks nii-öelda lihtsama vastupanu teed minek, kuna sa pillimängu juba sinna nüüd ütleme niimoodi oma aega ja energiat investeerinud kõvasti või seal lihtsalt ei õnnestunud kuhugi mujale või ei olnudki üldse teisi mõtteid? Oli veel kaks mõtet oli veel, mind on elaga huvitanud ajalugu, ajalooteadus ma olen, seal on siiamaani suur ajaloo huviline, ma mõtlesin, ma olen ajalugu õppima ja teine millegipärast ma ei tea, kust ma selle võtsin, oli, et mõtlesin, et ma oskan omast arust hästi rääkida, et ma lähen advokaadiks. Mõlemad variandid kukkusid kuidagi ära ja siis ma tulin otsa kool ja kuna noh, see oli teadlik valik, et ma natuke ikkagi fagoti meile saabus Estonia orkestrist väga tore õpetaja Madis Schmidt. Me alevisse elama. Ja kuna ta oli fagotimängija, siis ta otsis endale õpilasi ja mina läksin siis teist korda laste muusikakooli, oleks ta võib-olla metsasarveõpetaja olnud, oleks oma metsasarve õppinud. Ja mul oli kindel arvestades ka ma teadsin, et muudel erialadel on päris suur konkused, ma fagotiga saan sisse, sain ka. Aga selle peale, et kas muusika on minu tee, noh, ma ei oska öelda, mul on, ma olen väga tänulik, et ma olen muusika lähedal olnud muusikat teinud, aga ma ei ole väga hea muusik. Nii et pigem ma küsiks täna, et kust maalt ma sain aru, et muusika ei ole minu tee. Kuidas see kõik nii sai minna, jah? Jah, et no poistekoorist ma lendasin kahe nädalaga välja, kuna ma ei suutnud teiste laulda. Aga puhkpilliga on see eelis, et enam-vähem see noot, mida sa võtad näppudega, seega välja tuleb sealt pillist. Sa rääkisid Nõukogude armeest, mis kasvatas sind suureks või täiskasvanuks. Niimoodi juhtub ajateenistuses. Mis oli kõige kõige vastikum kogemus, mille sa sealt kaasa võtsid? Ma ütleks nii, bardakk bell ei päästnud sind kuidagi seal orkestris olid ma olin siinsamas rahumäel orkestris karm Nõukogude armee, no saan, ma saan aru sinu irooniast praegu, aga ma ütlen sulle ühte, et ei olnud karm selles mõttes, et meil olid ikka ära riided peidus ja me käisime hüppes, käisime kodus, tihti, olime linnaloas. Aga ma pean ütlema kõikidele skeptikutele, kes arvavad, et kodus teenida õudsalt vahva ja lihtne. Ega ta lihtsalt mõnes mõttes ei ole, kui sa satud nagu sellest väravast sisse lähed, siis sa oled nõukogude armees. Sa oled nõukogude armee territooriumil nagu saatkond. Ja seal kehtivat täpselt samad reeglid, mis kehtivad igal pool Nõukogude armees. Muidugi Nõukogude armee oli äärest ääreni. Ma tean oma eakaaslasi ja poisse ja mehi, kes ütlevad, et paremat aega ja põlve ei ole olnud. Nad võtsid umbes 20 kilo juurde, nad ainult magasid. Ütlesid ja tegid lollusi, õitsitasid ja oli meil mehi, ma olen ise näinud kaugelt, kuidas motopataljoni poiss hüppab selle maja katusel ennast surnuks, sellepärast et seda kiusamist ja ahistamist, ta ei kannatanud enam välja. Aga kui sa ütled, et mis mind kõige rohkem vapustas, oli see bardakk ehk eesti keeles korralagedus? No ma arvan, et aastal 79 sügis, Ma läksin, et kui siis oleks nõukogude armeed rünnatud siis see vägi oleks jooksnud laiali, enne, kui see rünnata võiks alata. Jõudki. Meile anti häire, et me peame metsa minema, motopataljon teadis häirest kolm päeva n ja häire hommikupäeval ei läinud ikkagi pool seltskonda käima neist masinatest. Nii et noh, see lollus, see oli nii loll, et ma ei kujuta ette, ma arvan, et praegune Eesti armee on nagu öö ja päev sellega. Üks mul oli seal prooviks tore ohvitser, kellega ma käisin vestlemas ja siis ta ütles, et kurat, mõisatest eestlastest aru mõtlesin, mis mõttes? Ta ütles, et ta ütleks, imelik rahvas. Et kuidas te suudate meie nüüd testima mõttetuid Nõukogude seadusi täita preisi täpsusega? Tema sellest aru ei saanud. Aga noh, muidugi ikkagi see ütleme nii, et kui me täna räägime koolikiusamisest, siis köömes. Ma julgen arvata sellega, mis toimus nõukogude armees, eri astmetes, eri kohtades. Mis hetke, Artur oli sinu elus see, kui sa esimest korda lisaks hoida. Ma olin otsa kooli viimasele kursusele minemas. Samal ajal töötasin ka Tallinna orkestris, oli kutseline puhkpilliorkester Tallinn. Ja see oli August, viies august, kui Märten sündis, see oli ilus suvi. Aga ühte ma mäletan selgelt, et sinnamaani ma ei saanud aru, kui laps oli sündinud, mis mind valdas ikkagi noort meest, kohutav paanika. Seal ühel hetkel aru, et elu ei ole enam see, mis ta oli eile. Sa oled siis, kui vana 23. See oli tavaline nõuka ajal, said. Ta on varemgi. Tavaliselt öeldi nii, et lähen kevadel malevasse ja sügisel tulen koos naise lapsega tagasi. Eesti üliõpilaste ehitusmalev Aga sa olid sel ajal juba täitsa omal käel ja niimoodi noh, valmis ka pereisa olema ja, ja olmelisi hakkama saama. Noh, ma töötasin orkestris, olin normaalse palgaga ja kui poeg sai juba kuskil aastaseks paariseks, siis ma olin puhta rikas, sest siis me hakkasime moderfoxiga tõusma algul eesti orbiidile, seejärel üleliidulise orbiidile ja seejärel Soome orbiidile, nii et noh, öelda nüüd, et mul vägapalju ainelisi muresid olid, ma ei julgeks. Just aga nõukogude liidus orbiidile tõusmine tähendas, ma kujutan ette, kuudeks ära kadumist aeg-ajalt. Jah, kõige pikem aeg oli, mis me olime kodust ära, oli kuu aega järjest. Kas see mingis mõttes võis saada kuidagi saatuslikuks ka sellele, et, et sinu esimene perekond kokku ei jäänud kindlasti? Mitte ainult see, aga jah ja kindlasti see, et noored inimesed otsustavad oma elude ja kooselude üle tihti väga mõtlematult. On ju see väljend, et minu põlvkonna meeste, minu sõprade hulgas või bändikaaslaste hulgas on ju palju, kes nagu öeldakse esimese ringiga pihta ei saa. Et noh, ikkagi need lagunevad, need elud põhjusel ühel või teisel kahjuks ei anta aru, et noh, kõige rohkem kannatab selle all ikkagi laps või lapsed, mitte need kaks inimest, kes otsustavad lahku minna, eks. Kui palju või vähe sa päriselt oma esimese pojaga koos kaslased? Ma ei ütle, et palju, aga ma ei ütle, et ka vähe. Jah, me olime talle ikkagi nagu ju vanemad ja ta oli Tallinnas, aga tihti olid aga kas abikaasa pool Viljandis või minu tädi ja vanaema pool. Vändras ja ajalugu kordus ka tema läks ajutiselt algul Vändra kooli. Ja selle ta ka lõpetas. Niiet tee, mis tahad, nagu tänapäeval öeldakse copy paste. On sul selle teekonna peal justkui poiss oli veel alaealine kohti, kus heade suhete hoidmine väga lihtne ei olnud, kuidas tema, selle noh, mõnes mõttes eemal olemise siis vastu võttis, et kas tema sai ka aru, et see ongi tema jaoks kõige parem koht ja et see, et tema isa pidevalt lähedal oleksite, ei mänginud? Roll öelda, seda peab küsima tema käest, aga ma olen taga selles vestelnud nüüd paaril korral, kui ta on juba ise olnud isa ja täiskasvanu, siis tema ütles, et ära seda nii põe ära võtta niimoodi, et minule meeldis jälle, et siis oli ju nii, et muidu toodi üks kingitus, aga siis tuli emade ühe kingituse, tulid, sina toodi teine kingiks need laps teinekord mõtleb ka väga omapäraselt või, või noh, aga muidugi nüüd öelda, et ei olnud pingeid või et ei olnud läbielamisi või mul endal südamevalu ei saa ja oli, oli. Kuidas sa sellega toime tulid, kui just Märten pidi sind kuidagi rahustama, et ära põe, siis on märk sellest, et. Eks ma ikka põdesin, jah. Aga kui ma praegu vaatan seda kärg Berendus, siis mul natuke hakkab kõhe. Ma ei tea, võib-olla ma olen konservatiivne inimene, aga ma ei julge väita, et lapsed või laps, kes satub kärgperesse on väga õnnelik. See täna siin kaks nädalat, homme seal kaks nädalat. Kus on su asjad, kus on su kodu, uued lapsed, teised lapsed, eelmised lapsed, uued vanemad, eelmised vanemad. Mitte et ma nüüd ütleks, et kui iseloomud ei sobi ja kui mitte oma esimese elukohta seda ütleks, ma läksin väga liberaalselt rahulikult lahku, aga ma tahan öelda, et kui kohe üldse 11 piinatakse, on tehtud vale valik, siis hambad ristis elu lõpuni ja loomulikult ei ole mõtet elada. Aga siin nagu ei olegi head varianti. Sind grilliti ikkagi ka kollases meedias päris hoolega vahepeal selle eest, mida sa väidetavalt oma pojale teinud oled. No tühja nüüd grilliti, aga paljud inimesed on palju rohkem pihta saanud, aga jah, üks üks niisugune kollane ajakiri või ajaleht pani poole leheküljelt, et Rainasse hülgas oma poja. Ja siis ta oli juba keskkoolipoiss ja siis ta ise helistas sinna toimetusse ja oli väga nördinud, et noh, see ei ole ju tõsi. Kollane meedia, klikimeedia võib su maatasa teha ühe pealkirjaga või ühe kontekstist välja võetud lausega ja seda pärast tasandada või selgitada, et jah, nad pärast vabandasid, see ilmus rubriigis sahinad. Ja kas üldse tõele vastas ei viitsi enam ja keegi tänases infomaailmas lugeda. Pealkiri jääb, aga sisu kaob vahelt ära. Nii et noh, selles mõttes on need valusad kogemused. Nii läks esimese poja sünnist mööda mitu aastat, kui sündis Ott üheksa aastat ott, missugused on sinu esimesed mälupildid siit maailmast, kui me elasime Sütistes mustamäel ja siis ma olin Mart nelja-viieaastane, et need on nagu esimesed mälupildid ühetoalises korteris. Mina, nagu mäletan, kõige paremini seda isal oli ja on siiamaani hästi suur CD-plaatide kogu minu kõige meelepärasem viis veeta neid päev oli niimoodi, et isal olid mingid šeffid, suured kõrvaklapid ja juba ma ei tea, kas juba oli äkki Vookmann. Meil olid, kõik need tehnikaasjad, oli, oli, leierid, oli kõige esimesena. Ma lihtsalt võtsin isa CD plaadikogu ette. Lugesin neid suurim brošüüre ja lehti, uurisin, kellega on tegemist ja lihtsalt kuulasin plaate algusest lõpuni. Sest oli ka ju tegelikult mingit perioode, kus ma täitsa üksi kodus ka, et see oligi see kõige parem viis laupäeva veeta. Siis juba järgmisel ringil uuesti isaks saades. Pilt oli juba hoopis midagi muud, siis oli seal vanust juures, siis sa olid kas enda arvates juba kogenud isana valmis selleks situatsiooniks paremini. Jah, kindlasti, aga ega isa ei ole kunagi valmis ja ema mitte, sest et lapse kasvamine ja noh, nagu öeldakse, et vanemaks, jääd sa elu lõpuni. Ega siis see jutt, et väikesed lapsed ja suured mured ei vasta tõele, mida suuremaks lähevad, seda suuremaks läheb mured. Meie ema muretseb praegu täiskasvanud lasteaiast, palju rohkem elab neile kaasa, ma näen seda, ta elab üle, kui ta elas, võib-olla lasteaiaperioodil, aga muidugi kogemus oli ja ma arvan, et kõik vanemad on muga nõus, et ka mees just eriti saab siis täiskasvanuks. Üks oli see sõjaväejutt, aga hea küll, see. Aga siis, kui tal on lapsed, siis ta näeb, mis ta seal endas valesti, et laps on peegel. Ja kui sa saad aru, et sa ära enam niimoodi tee, oli ise eeskujuks, siis sa saad ju aru, et nüüd ma hakkan kasvama. Tegelikult ei ole mase lõbus otsa kooli Kusti enam midagi, et ma olen nüüd isa. No ema oli ikkagi see, kes otseselt tegeles sellega, et mulle oleks kõik õpitud ja tehtud ja kuna ma olin ka selline nagu juttu juba oli, selline elav ja hüperaktiivne lapsis. Ega ma nüüd naljalt niimoodi ise oma koduseid töid või asju ei tormanud nagu tegema, et ema ikkagi kontrollis ja hoid hoidis mind nii-öelda nagu joonel kogu aeg. Ja isa toetas siis nagu sellega nagu kõrvalt, aga seda rolli konkreetselt täitis nagu ema. Aga üldiselt ma tegelikult imetlen isa ja ema abielu, see on toetav armastavad alati tülisid, ma ei ole kunagi näinud. Pigem esimene reaktsioon on ikkagi leppida, rahu leida. Ja kui on mingid probleemid, siis ikkagi toetus ja armastus ja arusaamine ja leppimine on see viis, kuidas need probleemid lahendada. Mul on olnud ikkagi erakordselt ilus, armastav lapsepõlv. Mõeldavad sellest, missugune võis olla sinu kodus kõige karmim karistus, kõige karmimad sanktsioonid sulle siis, kui sa ikkagi korraldasid üht-teist. Kere peale sai saanud selle, ma olen ammu välja lugenud, ei, kere peale ei saanud, ei mingit sellist asjanurkasid pandi, võid tutistati, ei, me ei saaks seda öelda. Võib-olla karjumist mingites hetkedes ei ole olnud eriti minu. Vaata nüüd tekib selline mulje oti jutust, minu jutust, et me oleme täna ideaal perekonnas suhtes, eks ju. Igast asju on alati väga siis noh, ega siis ükski asi ei ole nii. Mulle meeldis mari lilledel hiljuti saade, ta ütles televisioonis väga ilusasti, üks mõttetark oli öelnud, et see ei ole kunagi nii Halkusinud, laidetud võetakse ja sa oled kunagine hea, kui sind kiidetakse. See on kohutavalt hea mõttetera. Nii, aga, ja sa ei meenu mitte mingit sanktsiooni. Sa ei tohtinud sõpradega õue mängima minna. Arvuti täitsime vist ära, vahel. Ja no arvutis mulle ikka meeldis olla ja see oli, no eks see oli mõjutusvahend, mingeid üksikuid selliseid täna õue ei saa ja tegid mingi Koeruse ja nüüd on nii, et noh, midagi sellist ikka. Aga et nüüd midagi sellist, mis mulle kohe templimärgi on jätnud nagu mälestustesse, ei tule küll ette, et eks ma sain aru, et kui mul oli vaja olin sellel nii-öelda lävepakul, et kas ma nüüd teen seda, kuigi ma vist tean, et see on vale. Et kas ma lähen, et, aga no eelmine kord see karistus nagu ei olnud nii nagu hull või põhjapanev kannatab ära küll, et minu, minul oli ikkagi minu arust kõige rohkem probleeme sellega, et ma kadusin ära. Ma läksin kuhugi kaugele. Aga miks sa läksid lavastama, lihtsalt avastama, jah, see avastamistunne vajadus oli ikka väga suur, väga kergelt mõjutatav ka, et ma mäletan, et maja ümber need poisid, kellega me mängisime, tihtipeale ka vanemad poisid võisid mu väga lihtsalt ümber rääkida või öelda siis et mis sa ei julge või kardad vot selline asi mulle kunagi meeldinud nappima, kohe pidin tõestama, et ei, ei ma olen ka kõva mees. Oli vist mitu korda, kui me läksime suurde prismasse või kauba halliva tookord oli see, mida me nimetame maksimarketi põlvkondadeks ja kõlas ikkagi kõlaritest mitmelgi korral, et väike ott ootab oma vanemaid infolaua juures. Ilmselt kui miski asi mind nagu intrigeeriv paelus, ma võisin ka täitsa ära unustada selle, et see tuligi võib-olla meelde alles sellel hetkel, kui vanemad kuskilt autoga ruttasid või tulid mulle järgi või olid endast väljas, et et ma võisin täitsa ära kaduda mingisse teise maailma, et see ei olnud nagu mitte, et ma nüüd selles mõttes nüüd tohutult nagu omapärane poiss oleks olnud, ei, üldse mitte, aga aga ikkagi teiste inimeste mingi ärgitamine või selline provotseerimine ja see mõjus minusse alati. Aga tänapäeval on ju lapsi väga lihtne korrale kutsuda või karistada. Täna on ju täitsa käibel see meetod, et ei mingit ihunuhtlust, ei mingit karjumist. Kui sa korralik ei ole, hästi ei õpi, siis vaatad terve nädalavahetusega koos vanematega televiisorit või kuulad raadiot. Nutitelefon ära, läptop, parakorras meeletud mõjusad sanktsioonid. Lasteaias käisid ott ja meeldis. Kui isa eelpool rääkis, et ta väga seltskondlik võib-olla ei olnud seal varastel aastatel, siis kuidas sinuga? No ma ütleks, et siis ülimalt seltskondlikke lasteaiad oli ka kindlasti selline koht, kus oli jälle võimalik kuidagi kuidagi kas siuksed kuhugi laua peale tõusta ja mingi laul või mingi etteaste teha, et see tähelepanu vajadusele metsik, et need, see hüperaktiivsuse ja tähelepanu vajadus minust käivad nagu hästi koos, et see tulenebki sellest, kui seda on nagu vähe seda tähelepanu. Kas sul on Artur poisiga seoses just esinemisvajadusest rääkides mingeid emotsioone või mälestusi, et, et kuskohast ta võis tulla pastesse kodus ka välja? Koolis jah, oli oht, et ta jääb nagu. No ma ei taha öelda seda sõna nagu maha või peksupoisiks, mitte seda, aga oli probleeme vahel just eriti reaalainetes, eks ju. Ja õppimist ja just selle tähelepanu koondamistega, ega mina olen ka meeletult pealiskaudne ja eriti mitte süvenev inimene, ma võitlen sellega. Aga siis minule tundus, et sellel hetkel kuivatit sai muusika juurde, algul plokkflöödi ka siis saksofoni ka ja eriti kui me hakkasime trumme õppima, ehk löök, riist kui sai trummikomplekt ostetud, siis mulle tundus, et see esimene mats seda hüperaktiivsust läks sinna komplekti ära juba ostjate kvartalisse trummikomplekt ei, mul oli võimenduse ladu ja seal oli kõrval tühi ruum ja siis seal sai harjunud. Aga see oligi sinu väikest viisi salaplaan või kas seal oli nii-öelda suurem mõte taga, et miks sa talle ikkagi pillid? Tasid ei tea, see kuidagi läks step by step, et siis vist enda soov oli ka ikkagi, et ma tahaks trummi mängida. Ja siis hakkasime erinevate õpetajate juures noh ja ka niimoodi küll kasutatud trummid algul siis juba korralik komplekt, siis vahepeal varastati laoruumist ära kogu trummimehed ütlevad trummiraud, mis tähendab siis statiivid ja plaadid hästi valus litakas. Ja siis ostsime hambad ristis uued. Ja noh, nii see läks ju otsa, koolis olid ju kolm aastat ettevalmistuses trummi, nii et mina nagu, kui nüüd juba edasi rääkides ma nägu, me arvasime või mina arvasin, Läheb muusikuteed. Muidugi ei olnud üllatav ka see lavakasse proovimine või kuna ta kolm aastat käis VHK teatriklassis ja nad tegid seal toredaid etendusi, ei olnud väga üllatav, et ta sinna ka nagu suundub. Paranda mind ott, aga oli vist viimane lisavoor veel, lavakasin ütelda, teata tuntud sõel, eks. Ja selle meie koolist neli poissi veel viimasesse jupi. Ja seal juba tuli mingi niuke infot, kolm võetakse, üks lendab välja ja siis ma olin surmkindel, et noh, selge otil on siis korras ta, kas ta läheb nüüd filmindust, tahtis minna Peeemmeff õppima või, või ta läheb muusikuteed. Aga juhtus nii, et ott oli nende 300-st, kes ikkagi sai sisse. Nii et noh, need asjad on kuidagi nagu üks asi tingib teise, nad on nagu kujunud. Et nii nüüd öelda, et see oli minu salaplaan, et ah, mis ta siin rahmeldab ja ja, ja hüppab ringi, et ma ostan talle trummikomplekti küll see maandab ta ära nagu piksevarras voolu, eks. Nii päris ei olnud. Kas mäletad emotsiooni seoses sellega, et isa on meelelahutaja ja avalikkusele kuidas tuttav nägu? Isa oli ikka suur eeskuju see, et isa nagu tuntud ja teada inimestele noh, see ju tegelikult tähendas ka minu jaoks seda. Tutvusin kohtusin ka väga paljude teiste inimestega, kes nii-öelda siis muusika või meelelahutusmaailmas nagu tegutsevad. Aga ma mäletan, lihtsalt isa koga ajas mingeid asju telefonis igal pool siiamaani suur asjaajaja, kui tal seda ei ole, siis isa võib täitsa pidet olla, kohati. Aga see, mis puudutab seda muusikat, siis muidugi isegi kui vaadata praegu seda mustrit, siis kogu see puhkpillide õppimise asi ja see tuli must endast ikkagi isa pealt ikkagi väga paljuski. See pisik on ikkagi kindlasti isalt tulnud, et see isa väga suur plaadikogu kodus mina tegelikult Foxi kui sellist nii väga kõrvalt isegi näinud ainult siis, kui te tulite nüüd nendeks juubeli kontsertiteks asjadeks kokku. Aga siiski muusikat on väga palju saatnud küll tänu isale see minu kujunemine. Mis valdkonnas su ema toimetab, kes tema tausta poolest on? Ema on kosmeetik. Emal oli pikka aega oma ilusa lankust, oli osanik ja nüüd ta on koolis, töötab raamatukogus. Jah, kuigi ta on käinud neli aastat ja siis minu tõttu või ma ei tea kelle, mille tõttu ikkagi jättis pooleli otsa kooli laulmist õppinud lauljaid, kes ta ei, ei valinud lauljateed. Nii et midagi kindlasti muusikahuvi on kindlasti emast sees minust rääkima. Ütleme nii, sellisel ratsionaalsel tasandil, et kes tahaks minna, ronida lavale, teha nüüd midagi ei ole ikkagi esimene reaktsioon, et jah, ma kohe lähen. Aga kui see olukord tekkis, siis ma alati veendusin, et oh, minus läheb nagu mingi täiesti teine lüliti peale, et see mingi tunnevi, see surin on nii mõnus, mis on see, kui mingi auditoorium siin jälgib? Et seda ma nautisin küll väga? Pillimänguga oli lihtsalt see, et sa võid olla nii artistliku, tahad, mis vahet, vahet pole, mis maaniaga, kus ikkagi pillimängu sellist tehniliselt ei valda ja mina ei olnud kunagi mingi eriline harjutaja. Sellepärast ilmselt CD mul sinna teatri poole läks ka, saab asju teha kollektiivselt tegelikult kodus tööd nagu justkui tegema ei pea, et et seal ilmselt, et nii-öelda see esinemisvajadus ja need mahlat olid nagu paremini välja, et ilmselt mingi hetk ma selle pillimänguga sain aru, et, et see on nagu piiratud, et võtab üle juba mingi tehniline oskus, mida mul oli vajaka. Kas sina pidid lapse või, või koolipõlves enda eest füüsiliselt seisma, kas sul on selliseid kogemusi? Ei saaks öelda, et sellist koolikiusamist kui sellist, no mingil vähesel määral võib-olla oli. No ma mäletan, ma käisin kunagi jalgpalli trennis, seal oli küll selline asi, et nagu narriti ja niimoodi, et mina olin ka üks vähestest poistest, keda seal nagu narriti, kui sa nendest nende rikaste isade-poegade klubisse ei kuulunud, siis olid sa nagu vähemus seal trennis, et see oli mõõdupuu ja näitaja kindlasti ja, ja minu nagu meil, meie perekonnal ikkagi ei ole sellest mingit sporditausta või sellist püüdu või ambitsiooni, et minu poeg või tütar peab nüüd kuhugi jõudma, mida tausta ka ei ole seal taga ja luuser a priori juba jah, selles selles mõttes ei olnud jah seda tagalat, et et jah, seal mingid sihuksed narrimist, kiusamist ikkagi oli, aga aga samamoodi nagu isa ütles juba siin varasemalt, et oli olukordi, kus pidi vahel kas mingi nalja või mingi muu krutskiga ennast hädast välja päästma, siis ma arvan, et mul oli neid hetki ka samamoodi, et mis mingit moodi pidi kannast teistmoodi kehtestama, et et trennis kindlasti mingi hetk dünaamika nagu muutus, kui, kui saadi aru, et aga võib-olla ott on samamoodi nagu naljamees või niisugune esineja miski temast torgib. Jah, ma olen alati öelnud, et inimene, kes ei ole piisavalt edev ja kellel ole vajadus olla laval siis see inimene ka laval eriti ei roni, et need omadused peavad olema sees. Et ma olen näinud üritusi tehes 35 aastat aitäh kõrvalt, et näiteks mõni inimene ei ole lavale, ta ei sobi ja ta ei taha seal olla. Aga näiteks kui firmapidu aasta lõpp, see firma koosneb võib-olla 30-st inimesest, see inimene, direktor, firma juhataja, kes on iga päev nende inimestega koos. Ja nüüd ma annan talle jõulupeol sõna Ta närveerib enne pool tundi ta läbimärg. Ja lõpuks ta ütleb umbes viis lauset, et no oli tore aasta ja siin laua peal on head-paremat ei võtke ja ma näen, et see on tal ebamugav. See inimene ei lähe ju lavakunstikooliga katsetele, eks või, või noh, et inimesed on erinevad igasühes, iga inimene on unikaalne, igasühes on meil midagi, aga mis on kõige kurioossem jah, et kui ott räägib sellest, et tema nagu vaatas minu pealt sai mingi huvi või, või kogemuse tihti, kes üritustel kaasas on teinud Valkla rannas, öösel diskot, minu asemel näiteks 10 aastasena ja kujutate, mõistus võtab lapse kaasa lõbusa seltskonna keskel, aga noh, seal tema oli ja siis ma vaatasin, et hakata ise ka huvitab, et äkki ta saab hakkama. Siis nüüd on nagu tagurpidine bumerang, et mul oli harrastusnäitlejana viis aastat tagasi võimalik paaris lavastuses lüüa kaasa, ma läksin nagu põnevuse pärast ja nüüd vaatasin mina poja poole. Mäletan nii selgelt, et enne esietendust Salmes me tegime, niisugune lasteteatriprojekt oli, kus ma sain suurepäraste inimestega näitlejatega koos mängida nagu Jüri Aarma ja Jüri Vlassov ja Urmas Põldma ja kõik teised ja peaosades olid, ega tollal ju väga praegu tuntud lauljad Elina Born ja Jüri Pootsmann, siis olin mina üks meistrimees ehk apteeker ja siis mul enne esietendustel kõht lahti, mõtlesin katedraal lavale, nii et ma ennast seal ei häbista. Ja siis ma veel viimasest paanikas helistasin oma näitlejast pojale, enne või päev, enne küsisin. Kuule, mis ma teen, et ma tahtsin mõelda, nüüd ta räägib mulle umbes neli ja pool tundi Stanislavski või näitleja töö endaga või mis ta ikka öelda oskab, ta ütles minu arust kaks kuldset asja, mis mul meeles. Isa kõigepealt ära üle mõtle ja teiseks pane enda pealt. Mis sa seal närveerid oma väikse rollikese käiks ja teine asi, see, kes oled, tee, sest ma olen ju katastroof. Näitlejaks mängi iseennast, mängisid õhtujuhti. Et ära hakka jumala eest mingit Hamletit siin Hamletit sinna ajama, eks sa lendad nii metsa, et noh ja seal õige. Kas sa mäletad ott ennast nutmas koolipõlves kas sinust pisaraid kätte saada oli lihtne või keeruline? Ikka mäletan, ma olin tegelikult ikkagi väga emotsionaalne poiss, et lasin asjad endast niimoodi nagu läbi ja noh, eks eks mingil hetkel, kui see tohutu energiasööstpuhang läbi sai, siis võib-olla mingi teatava pingelangusega seda nutmist oli küll. Selle narrimisega seoses oli ka tegelikult päris palju sihukest nagu läbielamist kuidas, nagu niimoodi suhtutakse ja kui sa oled kuskilt välja jäetud või tunned ennast kuidagi üksi, et see tegi kurvaks küll ja ma mäletan ja mil moel sinu jaoks möödusid teismelise õrnad avastamise aastad, tuli sul peita koduste eest neid olukordi või asju, et kas see on sinu jaoks olnud kunagi akuutne teema üldse? On ikka jah, see suitsetamine. Noh, kui me nüüd räägime konkreetselt suitsetamisest, see hakkas 10.-st klassist kohe pihta. Mil minu parim sõber tuli Gümnaasiumi ajal siis paides Tallinna elama ja nemad elasid seal siis mu klassiõega ja, ja klassiõega, nii et see oli siis uues maailmas Saturni. Me kutsusime seda nagu punkriks. Me käisime seal selline koht, kus siis nagu nii-öelda joomas käia ja pidu söömas, nemad elasid üksi. Ja, ja see oli niisugune koguneb, ma mäletan, see oli patupesa. Mina leidsin sealt ka kohe endale pruudi. Kes oli see täiskomplekt, kes ise elas seal. Nii et ma sain need kohened. Need jah, need pubeka kogemused nagu nonii, ta täie rauaga kätega. Üldse, või nagu laulusalm ütleb, et sigaretid ja viinad ja kirglised naised mu elu kõik tuksi on keeranud nad. Aga see on minul oli, vabandust. Et kuidas sinu kodu moodi sellega oli, et oli seesugune varjamist vajav temaatika üldse või võeti väga vabalt seda, kui mingil eluetapil loomulikuna kaasnevat nähtust? No oli ikka, eks ma kartsin, et see on midagi ikka väga hullu, kui see suitsupakk kuskilt nüüd leitaksegi see välja tuleb, et ma ikka varjasin päris kiivalt seda napsuvõtmistega, oli seal ka mingeid jamasid ja kuhugi siin-seal järgi tuldi ja kuskil ma vist elanikke kodus oksendanud ka mõned korrad, et on need vastikud, mingid esimesed viinakogemused, need on ka, et et mingit metsikut hirmu, et nüüd jäid vahele või kuidas nii saab või et ei mäleta, et nagu oleks olnud ele Mäeligalaifi ikka täielik kogu aeg oli, sest kool kui selline oma sellises vabameelsuses ja isegi kui sa vanalinna hariduskolleegiumis vahel puudusid tundidest või tegid nii, et see on nagu kõige suurem katastroofi on maailma lõpp, et pigistati selles silm kinni ja ja, ja vanalinnas ka. No ma mäletan, see alaealiste kogunemiskoht oli Hella hundi oove. Nooned VHK segada olid seal ikka kõige kõvemad, need, need ei käinud koolis, neid ei tingi midagi võisidki lihtsalt hakata juba oma kommuunielu pihta juba kella ühest või kahest, et aga mingi politsei eest põgenemise mingeid selliseid asju on olnud, bastionimäelt jooksime mere äärde. Politsei oli kannul ja ikka ikka oli minema. Saime minema ja viimase sünnipäevalapsi jätsime, see oli niimoodi, et politsei tuli, näeme siis bastioni mäel vaikselt liigub ülespoole, vaatame. Nonii, vaikselt tõuseme püsti, hakkame minema. Sünnipäevalaps oligi seal, särk oli ka seal ja kõik joogid olid seal lina peal ja kohe, kui see politsei natukene tempot tõstis, kõik panid sealt ajama, jätsid sünnipäevalapse kõikide kõlarite ja jookidega, sinna seisis, jooksis viimasena palja ülakehaga nagu, nagu vaiba sisse tõmbas, üle üle õla, selle jooksis kaugelt, et niisuguseid asju ikka küll ja veel juhtunud jah. Aga nagu minagi cool uskus inimestesse ja reeglina on nad seda uskuda, kus teinud, kui palju Artur olete kodus abikaasaga tõsimeeli arutanud selle üle, kuidas lapsed hakkama saavad või mida nad oma eluga peale peaksid hakkama teinekord natuke laiendanud seda konteksti on seal taga vanemate nii-öelda varjatud unistusi või nad näevad ennast, et midagi on jäänud tegemata ja, ja nad tahavad lapsele parimat, et ta võiks selle ära teha. Ma tean, et see lõpuks väärib küünlaid. Kuidas teil kodus sellega on olnud? Me oleme kogu aeg ennast harjutanud selle mõttega, et ega laps ei ole sinu kloon ja lapsest ei saa alati seda arvata, mida sina arvad, et ta sinna selle tee valib ja läheb. Aga et kui palju me nüüd arutasime, ma ei oska öelda, eks ikka oli mõtteid ja noh, kõige hullem on alati see hirm, et mis tast saab. Et kui tapeti, kui ta ei saa sinna sisse, kui ta, löö seal läbi, kas siis satub depressiooni nägu? Üks lavakunstitudeng ütles väga ilusti minu abikaasale, et ta läks peale mingit lavaka arvestust teda väga kiitma ja see noormees ütles nii, et teate, et ärge näitlejat kiitke, ärge teda kalaidke mõlemal juhul hakkab jooma. Et noh, vaata, see on see nali naljaks, aga et, et noh, on see kartus alati, et äkki pettub või jookseb kinni elus ja see laps ja kas ta satub halvale teele või pigem ei ole see niimoodi, et vot mina olen unistanud, sinust saab muusik, nüdsus saab muusik ja kui ei saa, siis ma olen kohutavalt kurb ja pettunud. Ei aga muidugi meil on mingid omad. Noh, see vastab ka tõele, et kõik, kõik vanemad ju vähemasti mina ja paljud vanemad, noh, nad nagu oma realiseerimata ideaale tahaks laste peal nagu näha. Tema teeb selle ära. Nüüd ma jälle kiidan otti, aga no mis sa teed oma poeg, eks, et kui ma nägin, oli ju viimast kordasena laulvate näitlejate kontsert Vene teatris, mäletad, kus sa laulsid Sven Grünberg ja uhkus oli minus, ma mõtlesin, et kui mina omaks nii head häälematerjali peaks nii hästi viiti oleks veel õppinud ka näitlema, siis maks Frank Sinatra. Kui sa mõtled laste kasvatamise peale, kas sa oled püüdnud või on sulle kätte sattunud nii-öelda oma tee, et sa oled pidanud ise avastama ja välja mõtlema, leiutama nii-öelda jalgratast, kuidas nendest täiskasvanute toredat hakkama saavad inimesed sirguks või sa olete võtnud sealt lapsepõlvest midagi kaasa, kuidas käituti sinuga, mil moel kujundati sinu maailma teadlikult nii-öelda põlvkonnast põlvkonda kaasa? Ma vastan sellele nii, et mul oli kaks põlvkond ees, ehk siis minu tädi ja minu vanaema ja noh, ma sain meeletult niukse helluse ja armastuse sealt kaasa. Aga mida, kui nüüd küsida, et mis on see pretensioon või mida ma ei saanud, mida ma oleks tahtnud rohkem saada, siis võib-olla põhimõttekindlust niisugust enese eest seismist. Meil oli kodus alati see jutt, et noh, nõukogude inimestele kõigile ärasa võimuga konflikti, mil Rosa riigi kohta midagi jumala eest ütle, siis oli veel praegu ütlevad kõik kõigi kohta, noh reeglina ei tähenda ka midagi, ütlemist tahan ma, ega riik ikka ei muutu. Aga, aga noh, tollal oli see ja võib-olla see eneses seismine ja näiteks ka see, et olla. Ma vaatan, minu lastel on seda palju rohkem, ma ei tea, kas nad selle saanud on. Ei ütlemise oskus olla põhimõttekindel härra, luba asju, mis ei suuda teha, ära anna kõigile järele. Aga mul kodust anti kaasa üks väga ilus põhimõte ja see on ju iidne kristlik ja ma arvan see isegi kosmiline põhimõtet, ära kunagi tee teisele seda, mis sa ei taha, et sulle endale tehakse. Ja kui kõik maailma inimesed elaks selle järgi, küll oleks elu lihtne. Ehk nagu minu suur iidol ja noorusaegade ja kõik, olen ta ka ju palju teinud, intervjuusid kohtunud Gunnar Aarma. Tark teadmamees ütles, et viis kuuendiku universum on kuus kuuendiku viis kuuendiku, mis sa välja saadad, saad sellest tagasi. Piiskuuendiku tuleb sulle endale tagasi, alati ma mõtlen, et mis, mis mõttes head teen, saan sellest, või kui teed kurja koheselt tagasi, mitte kohe, vaid aastate pikku ja see peab paika. Noorpõlves laenasid inimeselt raha ja siis ei suutnud tagasi maksta, siis vältisid seda inimest nagu nimme, tuli ta sulle koridoris vastu nagu nimme tuli tänaval vastu, said parem võta telefon ja helista. Kuule vana, ma ei suuda see nädal veel inimese varu, inimesed hindavad, kui nendega räägitakse. Kohe muidugi, aitäh, et sotsid joosta, ära lülita telefon välja nukule. Keda sa lollitad täna infoühiskonnas ütleb mulle ikka veel mõni inimkuule, ma ei saanud su meili kätte, ma ei saanud su, ma ei näinud su SMS-i. Kuule, mis jama sa ajad? Meil on täna üks kanal, ajab teist taga, kust teatada? Tead, mul ei olnud su telefoni, kus sa elad. Ühesõnaga, mina ei ole selle kristliku printsiibiga alati nõus, et kui lüüakse vastu paremat põske, keera vasak ette, et ei ole, ma ei ole sellega päri. Ei tohi ise rünnata, aga kui ikka lüüakse, eriti, kui see puudutab peret või sinu enda haldusala, siis tulebki vastu lüüa. Kas sa oled kunagi näinud elu jooksul mõnda situatsiooni, kas või kõrvalseisjana mille puhul võib öelda, et ollut mingis mõttes elumuutev või põhiväärtusi kõigutav või paikapanev? Noh, võib-olla tõesti ühel hetkel, kuna meil olid siin, mul oli korteriprobleemid ja konfliktid emaga ja et selle vana elu nagu selja taha jätmine ja Pärnu linna kolimine koos oma uue abikaasaga, et see oli väga niisugune murranguline aeg, murranguline hetk sinna paar kuud ette mitte paar kuud, vaid poolteist aastat, Te mahtus ka foksist ära tuleks, sest ma tegin selle otsuse ise ma ei oodanud seda, et sõbrad hakkavad kuidagi külge ess tulema, ütlema, et kuule, et sa oled ikka oma aja siin juba tegelikult ausalt öeldes ballastiks. Me teenime siin soomes kõva rahaga, sina siin laulad kolme laulude tellerdad kaasas, eks, et vot vot need olid niuksed, murrangulised asjad, aga ma tahan rääkida hoopis niisuguste asjadest, et noormees on uljas ja loll. Liiati veel nõukogude nõukogude aegse backgroundiga, et kui on olemas kaitseinglid, siis mulle on andestatud. Ma saan nüüd sellest hiljem aru, mul on andestatud nii mõnigi purjus peaga autorooli istumine, noorest mehest ja mõnigi kiiruse ületamine. Täna on liikluspolitsei, minu sõber noorest peast ma mõtlesin, et kuradid jälle passivad siin kiirust, vilgutame tuledega mammu, ei vilgutanud kellelegi tuledega ja soovitan seda mitte teha. Sest ükskord noh, kui on keegi saanud surma kas sinu perest või teine liikleja, siis sa mõtled need asjad hoopis teistmoodi. Et mul on läinud õnneks jah, paljud asjad, näiteks hiljem mõtled tassi, ma tegin aastaid tagasi, et kuidas nii võib. Aga vot see ongi see meheks kasvamine, et hoidku jumal, et see periood või niisugused tembud jäävad ära või nad on hästi lühike lühidalt perioodi. Noh, nii nagu me maal sõitsime. Meil oli kurvi koht seal ja naabripoisiga sõitsime hea õnne peale. Aga nii, et ei vaadanud teele, sõitsime rattaga üle tee kas tuleb, veomasin või ei tule, aga seal ikka enese proovilepanek seal Camikaatse trik, kõvad poisid. Võta hoog sisse ja pane üle tee panimegi korduvalt korduvalt õnneks läks. Nii et noh, vot need on see kaitseingliküsimus, aga kui midagi on läinud halvasti, siis nagu ütles minu vanaema alati, et iga kogemus, iga katsumus on õppetund, minu vana mets, oled, midagi võiks alustada, tea, milleks see jälle hea oli? Vot selles on sügav eludele. Ja see on väärt ellusuhtumine, tegelikult on minu küsimus, et on otsas, mul on väga hea meel, et olite selle vestlusega nõus. Vastastikune mina ei taha minu tuleviku karjääri või tööle, koht ei sõltu sellest, et ma sulle komplimendi ütlen, aga see saade mulle väga meeldib. Aitäh isa ja poeg olid täna külas Arturi Ott Raidmets. Pärituult. Selle saate nimi on käbi ei kuku kuulajatele ka, aitäh, et reisi kaasa tegite. Ma olen Sten Teppan ja nädala pärast kohtume jälle.