Vikerraadiokuulajatele tervise algab põlvkondadevahelisi sidemeid läbisaamist uuriv saade. Käbi ei kuku täna meiega. Vaarik üks on tuntud näitleja Andrus, teine aga tuntust aina juurde võitev kunstnik ja režissöör Marta. Lapsepõlvejuttudes meenutab Andrus, et oli kümneaastane, kui isa naabrinaisega minema pari. Pärast seda, kui ema insuldi tõttu osaliselt halvatuks jäi. Kas isa toonasele valikule on mõistlik vabandus? Marta ütleb aga enda kohta, et ta on üles kasvanud hipi lapsena kelle puhul oli vähe piire kui üldse, mis aitab tal loojana end vabamalt väljendada. Kujundite keeles rääkides on Marta elus ka kildudeks kukkunud. Näiteks põhikooli valuline lõpu aasta või lavakasse mitte pääsemine. Aga ta naudib suuri tundeid, isegi kui need ei ole meeldivad. Olgu need näited teejuhiks, millest muuhulgas järgnevalt juttu tuleb saates käbi ei kuku. Andrus ja Marta Vaarik küsib Sten Teppan head kuulamist. Andrus tere tulemast vikerraadiosse. Tere, tütar Marta on siin, aitäh tulemast. Ma vaatan Marta sinna otsa ja ma olen natukene imestunud, et sa selle kutse vastu võtsid tulla rääkima enda ja oma perekonna lugu, mõnes mõttes. Mulle on jäänud mulje, et sinu elus on olnud periood, kus sa endaks olemisega või Andrus Vaariku tütreks olemisega väga hästi läbi ei ole saanud. Kas minu tunnetus või, või mälupilt on selles küsimuses õige ja mis seisus sa praegu selle küsimusega oled? Ma olen elanud väga mitut elu ja sinna kuulub ka mingi periood või üks eludest, kus ma pidin muutma asju ja võib-olla ümber mõtlema. See oli nüüd sõnastatud niimoodi, nagu tehakse Toompeal. Suu justkui liigub, aga ma ei saa aru täpselt, mis sealt tuleb. Nagu Netti Nüganen ütles mulle ükskord, kui me Tartust Tallinnasse sõitsime, ütles, et ta tahaks ühe elu jooksul nii palju erinevaid elusid elada kui vähegi võimalik. Ja siis, kui ma sellele tagantjärele mõtlen, siis ma arvan, et ma olen küll elanud nagu väga mitut elu juba selle elu jooksul. Et on olnud, et ka see elu, kus ma olen ennast kogu sellest meediavärgist välja lülitanud, et aga aga kuna mul on see sotsiaalne kapital, et noh, meil on nagu mingid erinevad kapitareid, et et siis ma olen jõudnud tagasi selle juurde, et see on mulle siiski kasulik või kuidagi on mulle toeks saavutamaks mingeid asju, mida ma oma elus tahan saavutada. Et võib-olla ma jah, ma lülitasin kindlasti välja selle mingiks seitsmeks aastaks, umbes ma arvan, sellel tor nagu seda ma ei saa kunagi välja lülitada, aga, aga põhimõtteliselt võib-olla selle meedia tähelepanu sa saad välja lülitada, et sa ei anna intervjuusid ja sa ei tooda seda juurde. Aga ühel hetkel, kui sa ikkagi guugeldad, Marta Vaarik, kui palju seal juba staffi on, siis, siis pigem see nagu üle kirjutada, kui jätta see sinnapaika. Et teie, Andrus Vaariku tütar, ma olen väga hea meelega, et seda ma ei vahetaks millegi vastu, aga võib-olla millega ma olen vaeva näinud, on see kuri kaksikvend, kes käib minu ees ja teeb tegusid ja jätab endast täiesti teistsuguse mulje, kui ma päriselt olen. Et see meediakuvand või et kui minust midagi rääkida, siis, siis Marta väärikust on ikka hea rääkida, sest enamus inimesi ikkagi teavad seda nime siis tavaliselt nendest juttudest ja nendest muljetest ja eelarvamustest tekib selline väga imelik peategelane kellega ma tegelikult üldse ei suhestu, et selle maha ta mingis mõttes on lahe, aga samas tekitab ikkagi sellise situatsiooni, kus tegelikult nagu normaalsed või toredad või nagu inimesed, kellega ma tegelikult tahaksin suhelda. Ma arvan, et ei julge minuga isegi üldse astuda suhtlusesse, et et jah, see kuri kaksikvend ma nimetan ta kurjaks kaksikvennaks, kes teeb tegusid kuskil ja mina ei tea sellest midagi. Sul on nii toredad sõbrad, minu meelest palju seal veel ta. Mina vaatan, minu eas sõbrad kõik otsa. Minu vanuses peab väga ettevaatlik olema, et kontakt sõpradega hakkab hääbuma. Ei viitsi külas käia. Andrusega on suhteliselt lihtne, kui me räägime tema tutvustamisest, kuidas sinuga Marta on, kui ma ütlen, et kunstnike, kas sa lepid sellega, kas seda on liiga vähe või liiga palju? No tänaseks ma lepin sellega salongi täpne, täpne, ma arvan, kunstnik. Režissöör, võib-olla kahe aasta pärast, režissöör, kunstnik, äkki. Soovin õnne. Universum on Soomes ju muusikaauhinna kandidaat. Me oleme nomineeritud nii tore, et me võiksime siin tänaseid külalisi esitada hoopis kui selle nublu universumi loo kõrvalosatäitja ja tema tütar, kes on lavastaja või režissööri juhuslikult ja see soome kontekstis juba mu meelest maksab nagu päris hästi. Andrus, kui te mõtlete Marta käekirja peale, see, kuhu ta just viimasel ajal on jõudnud, millegipärast jääb mulje, et nublu ihurežissöör või midagi sellist kui ootamatusse sinu jaoks on või asjade lahenduseta just niimoodi on välja kukkunud. Mul on väga hea meel ja ma olen väga uhke ja, ja ikkagi üllatunud ka. Kui ma resultaati vaatan nagu ei usu, et see on minu lapsed. Ja samal ajal ma tunnen teda, ma ju tean, et ta on võimeline selleks ja mul on nii kohutavalt hea meelde pääst. 16 kas sa mäletad seda aega või ennast mõtlemas, mis temast saab? Ma ei tea, ta oli selline laps, ta, ta ju mängis titest peale ju mitmetes etendustes kaasa ja seriaalides ja tundus kuidagi loogiline, et temast võiks näitleja saada. Ei, ma mõtlesin, ma ei oska ka lapsele muud midagi õpetada. Ma olin oma ainsast hobist saanud elukutse teha ja ma arvasin, et ma ei oska talle midagi, ma ei oska juhatada kuskile mujale, aga lapsstaaridest ei saa näitlejaid, jääd nad ellu, jäävad üldse ja, ja mul oli nagu pikalt kompleks, et ma ise juhatasin, vaatad sinnapoole ja tegelikult sellel mingit tulemit ei olnud, aga nüüd ta on, kui ta on oma režissööritee alguses ja mingis etapis oma kunstnikuteel, siis. Mul ei ole nagu enam kompleksi ka, et ma poleks saanud teda sinna juhatada, sest ma ei tea sellest maailmast midagi. Kuhu ma ütlen lapsele džunglisse. Seal kurjad loomad eksib ära. Mul ei, mul ei olnud pädevus seda teha, aga ma ütlen ausalt, et ma olen seal Martale ka öelnud, et, et ega naisnäitleja amet on väga raske. See konkurents on nii meeletu tegelikult. Ja mul on väga hea meel, et see on niimoodi läinud ja ja tundes Martat ta on keerulise iseloomuga, ta on isepäine. Ta ei lase endale pähe istuda. Näitleja peab olema orjamentaliteediga inimene, tan, alluv, tan, interpreet, ta peab olema väga kohanemisvõimeline ja, ja, ja väga alandlik. Aeg-ajalt see ei välista seda, et näitleja võib olla suur kunstnik ja, ja ta võib luua midagi originaalset, aga aga ma arvan, et mata-sugune kunstnikuna või režissöörina luues mingeid unikaalseid objekte maailma. Siis on see tema jaoks palju õigem koht. Vanasti teised kunstnikud tegid näitlejate üle kuhja nalja Kuku klubis, mis kunstnikud teie olete, teil tuleb inspiratsioon ja kellaaja peale, et te peate kell seitse alati valmis olema, siis selles on mingi kibe labane tõdedega. Ema ema kuidagi ikkagi meenutab mulle nüüd seda, et ma ju ütlesin sulle, et mine lavastajaks siis ta ütleb mulle, et kuidas ma olin talle vastanud, et ma olen liiga rumal mõisalavastajaks hakanud jah, et see kunstiülikool 10 aastat kunstiülikoolis baka ja maka ja lapse saamine ja kõik see sinna, et sa ikkagi kasvatas neid teadmisi nii, et mingeid ametit ei saa pidada. Nii et sul ei ole teadmisi. Ja mul on väga hea meel, et Marta see ekasse sisse, sest kogu austuse juures lavakunstikateedri vastu vähemalt minu ajal oli see kutsekool sealt mingit väga tarka inimest välja ei, no paratamatult ei tule. See on nii spetsiifiline elukutse. Sa oled ise oma loominguobjekt ja subjekt korraga, eks sa pead seda aparaati tundma õppima, teda juhtima õppima. Ja see neli aastat kulub selle peale ära. Ka lavakunstikateeder on muutunud nüüd paremuse poole aga Eka annab ikkagi mingi sellise humanitaarsee tööriista komplekti kätte, millega võib ikka päris ülbe olla, aga minu meelest küll, kui ma kõrvalt näinud, see annab mingi teistsuguse enesekindluse. Sa oled Marta põgusalt rääkinud ka oma soovist lavakunstikateedrisse jõuda. Kas sa mäletad, kas sa öeldakse ka põrujale, mis talle saatuslikuks saab? Et tehakse sulle see tagasiside vormis selgeks, kui sa siis tegelikult olid. Eile, viimane kord, kui ma lavakasse sisse proovisin saada, siis ma olin juba EKA esimesel kursusel ja siis siis mulle öeldi, et no näed, sa oled juba kunstiakadeemias saad teatrietendustele lavakujundusi hakata tegema, et mis näitlejaks saada. Eluga vist on nii, et tagasi vaadates sa saad teha nagu mingisuguseid või noh, arusaadav või paremini aru saada sellest, et mis siis juhtus ja kui hea, hea või halb see oli, et et tõesti, ma arvan, et nad võib-olla nägid, et ma ei ole allutatav, et ma oleks neil selle keemia seal täitsa sassi ajanud seal selles see on ikkagi väga väike grupp inimesi, kes on 24, seitse koos ja kui üks on allu üldse mitte millelegi. Et siis võib-olla nad nägid seda ette, et, et tegelikult, et lõppkokkuvõttes ma olen tänulik, et ma sain kunstihariduse. Ja ega see ei olnud lihtne, et ma sealt välja jäin. Main ikkagi kaheksaaastane, kui ma esimest korda mängisin Mati Undi lavastuses ja sealt edasi terve oma lapsepõlve ja nooruse. Et mul ei olnudki mingit muud plaani, mul oligi ainult see, et ma saan näitlejaks, et see suts teha, et, et minust ei saa näitlejat ja see, et kui sa ütled, et kas mind võib kunstnikuks nimetada, siis noh, jah, tänaseks kunstnikeks nimetada, aga see, et ennast nagu kunstnikuna defineerida selle, see on võtnud väga kaua aega ja No, ja kui terve lapsepõlve on sulle nagu lootust antud, et sinust saab näitleja ennast üldse nagu kujutleda kunstnikuna, just see võib väga keeruline olla. Ma saan aru, et ma keeran praegu vindi veel peal, aga, aga see näitleja asemel lavakujundajaks see kõlab umbes nii, et noh, et sa piisavalt hea kokk ei ole, pese nõusid, et kuidas sa need killud kokku korjasid. Killud Marta nimelised, mis maha jäid, siis. Nagu ma olen väga õnnelik selle üle, milline ma ikkagi tegelikult lõppkokkuvõttes olen. Mul on vaja nagu ikkagi kogu aeg teha midagi, et see üldse ülikooli minek, et mul oli ka mul oli keskkool juba nii keeruline, et ma lõpetasin lõpuks õhtukas ja ja kõik need asjad, et, et kust see nagu iha hariduse järgi üldse tuli või et see, et ma olen tänaseks magistrikraadiga etnikuma? Ma ei oleks kunagi arvanud. Et oleks võinud nagu nii palju teistmoodi ka minna, et, et ma arvan, et ma naudin suuri tundeid selles suhtes, et isegi kui need on mitte kõige meeldivamad, et, et ma ikkagi kuidagi seal aru, et see on elu elamise osale või noh, mida vanemaks sa saad, seda rohkem sa saad aru, et neid suuri draamasid ja katastroof katastroof jah, või noh, sinust tunduvalt katastroofipiirkonnas, et noh, et nüüd järjest rohkem tuleb, et, et ma olen kodus, saan nii hea, sellise nagu ikkagi tegelikult lastetoa, et mind hoiti kaisus ja mindi pandud lasteaeda ja mind ei. No ma arvan, et sellepärast mul on võib-olla hea kunstnik ka olla, et mul ei ole neid piire, et ma saan, mul on lihtne nendest piiridest üle astuda, et ma ei ole väga sotsialiseeritud. Esiteks jah, sotsialiseerimata ja ilma piirideta, et ikka täielik hipi laps, ma arvan, selles suhtes, et, et et ega mul ei ole neid lapsepõlvetraumasid ka, et siis selle põhjalt võib-olla lihtsam neid siukseid nagu katastroofi üle elada, et. Et püüda saada kuidagi kronoloogiliselt rööbastesse ajada, siis läheme Andrus, sinu lapsepõlve. Missugused on sinu esimesed mälupildid, mida sa päriselt arvad end siit maailmast mäletavat? Mul on üks mälupilt ühest päikesepaistelisest hommikust, ma arvan, et see võis olla kevad. Ma olin elutoas riidekapi ja käsi õieli, keerasin ära seda riidekapinupp puuukse ees ja ma mäletan, et kas ema ei, isa vist ilmselt tõdedes minuga ja ma püüdsin, see käsi tõusis ikka sinna üles, päike paistis. Olin aru saanud, et ma saan selle nupu sealt ära keeratud selle riidekapi ukse eest. Ja kui ma nagu ennast juba teadvustama hakkasin, siis ma sain aru, et see oli Põllu tänava korteris nõmmel. Ja sealt ma kolisin ära, enne kui ma sain kolme aastaseks. Ja kolisid sa edasi perega kohu Harku ja Suurtüki tänava nurgale. Hiiul seal Me torni all, kas see teeb sinust linnapoisi? Võib. Ja ma olen nagu esimese põlve linlane, sest tema isa on ikkagi maalt pärit kaks talupoega, kes tulid linna õnne otsima ja, ja abiellusid ja said kaks poega ja ja meil oli veel kuni vanemate lahutuseni nagu oma maja ka oma hoov ja, ja kõik see väga ei meenutanud linna elektrirongiga Hiiujaamast sõita balti jaama. Linnaskäik oli ikka nagu selline ettevõtmine ja sündmus ja elamus ja räägi oma emast-isast kõigepealt mis ala inimesed üldse. Ema oli mul toidukaupluse juhataja ja juhataja asetäitja. Ja Ta oli ikka niisugune proua ärilin, mana oli või, ma ei oska niimoodi oma ema kohta öelda, ema on ikka emaga Sarty naine ikkagi hiinas ja naine ja isa, tal oli ta Virumaalt pärit Haljala kandis sealt ja isa oli mul Rapla kandist pärit. Tema oli selline kuldsete kätega mees, ta oli lihtsalt mingisugusest töölisest. Ta püüdis koolitada ennast õhtuti ka mingis tehnikumis ja siis ta sai mingi meister ja ja osakonna juhataja, ta töötas mingis väga kummalise nimega ettevõttes, see oli silikaat siid, betooni uurimisinstituudi katsetehas, mis asus männikul ja ka tsentrifuugi tega löödi vahtu, mingisugune toon ja, ja see oli midagi väga innovaatilist tol ajal ja isa tegeles siis lagusele metallitööga, nende rakiste, mingite asjade ehitamisega seal. Ja isa oli emast kaheksa aastat noorem ja ma olen seal ka isa kuuldes öelnud, aga ta tuli mulle kallale peaaegu siis, et noh, et ja emal oli Moskvitš mõtteliselt niimodi emase lisaga, rääkis isa, oli ka ilus poiss, ma vaatan piltidelt tegelikult ja isa ütles, et see ei ole tõsi küll, aga aga elu läks niimoodi, et ma olin kuskil kümneaastane, kui ema sai insuldi ja tal parem kehapool oli halvatud peaaegu aasta aega ta kadus, kõnevõime. Ja isa pani varsti naabrinaisega minema sõna otseses mõttes. Ja see oli kohutav šokk muidugi, aga mul oli nii kõva vanaema, see on ka ainuke inimene, kelle käest peksa saanud naine vuntsi hea Hilda, kes peksis oma tütre voodist üles. Ratsul on kaks poissi, kes ei saa siin lamada, ema õppis uuesti käima ja ja noh, ta rääkis väga vaevaliselt elu lõpuni, aga ka ja see parem käsi oli tal rohkem koormaks kui abiks, aga, aga ta tegi pärast lihtsamat tööd, oli vabrikust tekstiilpesija ja, ja pesinet, rätikud läbimis tekkis, tulid ja kasvatas kaks poega üles, niisugune tõeline. Jah, kuidagi see solvumine isa lahkumisest oli ikkagi väga suur, kuigi ma ei ole kunagi konflikte armastan, ma püüdsin ikkagi kõigiga läbi saada ja aga ega ma seda ei mõistnud küll, aga nüüd vanemaks saades panin hakanud mõtlema, et üks elu, et kui ma ise oleks samasuguses situatsioonis, ma ei saa kätt südamele panna ja öelda, et et ei oleks läinud, et ei oleks läinud kohutavalt raske olukordadeks. Ma loodan, et isal oli seal naabrinaise vastu väga sügavad tunded, et see oli tõeline armumine, on see võib-olla õigustab seda, sest ega armastust ei tohi niisama kergekäeliselt. Pihloveerida või, aga kuidas emale mõjus, kui isa läks lõidal veel piltlikult öeldes teise jala alt ära vä? Ega ta ei andestanud iialgi loomulikult elu lõpuni. Nad aeg-ajalt tulid ikkagi sunnitud suhtlema. Aga ema oli Bagmaatik, on nagu on, mis teha, elas oma elu väga rõõmsalt. Kuidas te suhteliselt, kui kaua tal seda kõnevõimet siis üldse ei olnud, et ta verbaalselt omavahel rääkida ei saanud? Ta õppis uuesti rääkima ja see oli ikka väga raske ja ta rääkis nii suurte takistustega. Mul oleks väga piinlik mälupilt. Me läheme emaga mööda Harku tänavat sinna nõmmele mingeid asju ajama ja ema püüab mulle midagi selgeks teha ja tulel need sõnad ole vait. Ja siis ta küsis äkki täiesti selgelt laitmatu diktsiooniga. Kas sa häbened, pind. Nüüd on mingid siuksed. Häbiväärsed mälestused aga aga väga inimlikud. Niisugune tohutu, meil on seal nii liigutav või noh, kui ema Räägin tõesti nagu, kui sa ütled, et ta nägi tõesti väga elegantne välja mööbli, Mondo tähendab väga, ei longanud ka enam või ta varjas seda väga hästi ja, ja kui palju päriselt teie kasvatamisega siis nendel kõige raskematel hetkedel tegeleti, sest kui ema on ikkagi raskelt pihta saanud, vanaema oli kõva sõna ja vanaema oli siis see, kes võttis juhtimise enda kätte ja vanaema oli see ilmapuu, jah, keset seda meie kodu ja ma ei tea, mina ei, mul ei olnud nagu seda hirmu, et ma ula peale lähen. Sest pole lahti, eks ole. Väldi tema, seda ei taha, eks mul on mingisugune niisugune talupoeglik, enesealalhoiu instinkt või mingi ohutunne, kui ma näen, et midagi imelikku hakkab toimuma, siis ma panen jooksu ja ja ma ei, memmekas ja ma olen tõeline memmekas, oled eluaeg ja see on mind päästnud. Aga oli sul võimalusi oma elu tuksi keerata, seal kusagil? Kindlasti oleks? Kindlasti oleks olnud, sest vanemana olen aru saanud, et enesehävituslikud tungide mul väga tugevalt, ma olen ju emeriitalkohoolik, nagu ma ennast nimetanud, eks kindlasti oleks ma võinud lõpetada kuskil kraavis, aga või arestimajas. Aga ma arvan, et mind päästis lugemine. Ma õppisin suhteliselt ruttu lugema ja kui teised läksid nagu pätti tegema, minu jaoks oli see mingisugune uks kuskil hoopis teise reaalsusesse, mulle lugemine sobis, madal ei sobinud lugemine. Aga mulle väga sobis. Ja see oli mingi imemaailm, tõesti, ma võisin minna tundideks raamatutesse sisse ja see on mul siiamaani, ma ei jää magama ilma raamatut. Ja mul on halb mälu. Tänu sellele ma võin võtta riiulist ja lugeda üle, mis 10 aastat tagasi lugesin, mul ei kulu kenam raamatute peale, ma praegu avastasin maal, et ma lugesin seda 10 aastat, Ma ei mäleta mitte midagi, küll seal alt saime, võib ikka täielik õnnistus olla. Marta, sa oled vahepeal mõned repliigid siin pillanud Merlin Mandrov ja nii edasi, et kui palju on olnud ta sulle endale vahetuid, päris kontakte nende inimestega, kellest Andrus on justin rääkinud tema ema, isa, vanaema. Isa, vanaema, ma ei ole näinud, aga ma olen neid matusepilte näinud, kus ta on habemega, et. Kas on mingi siseringi nali? Ei, eino lihtsalt tahab või ma ei teagi tast rohkem midagi, ma olengi näinud seda pilti. Ja siis tal on habe ees, et meil on ema, ema pool emapoolne suguvõsa on pigem selline, rohkem naisi ja tütreid ja siis meil on see niisugune nagu ütlemine. Tütred peavad olema, pojad võivad olla. Pojad võivad olla, tütred peavad olema, tütred on need, kes lõpuks sul need habemekarvad ära kipuvad, ütlevad, et ära pane seda kleiti selga, pese oma juuksed puhtaks, värvi oma juuksed ära. Ära käi nagu kaltsakas riides, et, et noh sihuke. Või noh, toovad jah, sulepojad võib-olla on veits nagu lähevad oma naiste perede juurde või? Väga tütretaalsed toovad oma mehed koju ja kuidagi nii, et et räägivad suga juttu ja toovad uusi uusi maailmu koju kätte. Aga vanaema ja vanaisa võib-olla nagu Pärnu Pärnu vanaemaga oli mul nagu soojemad suhted. Ema emaga, vanaisa elas seal suusahüppetorni juures majas ja neil oli kaks suurt punast kassi ja aga ma arvan, et võib-olla selle ajastu mehed ei viitsinud väga lastega rääkida, et mul ei ole nagu ja ma olin ikkagi piisavalt väike ka, et ma arvan, et mul ei ole otsest mälestust. Et nemad sinu valikuid või arusaamist maailma asjadest kuidagi otseselt mõjutanud, ei ole sellist vahet, kui nad juba minu valikuid ei mõjutanud mitte üks raas. Mis neil Marta valikut ka minu elukutsevalik oli mõlemale vanemale suht hirmutav isegi, see oli nii võõras maailmas. Aga kas nende poolt oli nii-öelda tellimus sisse antud või kodus mingi mõtteviis, et kes poisis peab saama? Ei, nad jälgisid kõrvalt, mis valikuid, mõised. Ma olin kuidagi noh, keskkooli ajal küll juba nagu vaimselt, nii iseteadlik, et ega mind ei huvitanud. Ma sain lihtsalt, ma sain ülikooli sisse Tallinna riiklikusse konservatooriumisse, see oli nende jaoks ikkagi mingi kiituskiri. Et nende laps läheb ülikooliga sealt. Suguvõsast ei olnud ju nagu keegi ülikooli sattunud sajandite jooksul veel. Siiamaani ma olen esimene naine, kellel on magistriManchester ja jah, seda minu arust ei, ei, ei nimetata magistrivääriliseks. Aga ei, ema oli, kui ta oli sihuke tore, armas, leplik invaliid, nagu ta oli, oli mu ära koolitanud siis kui ma näitasin talle diplomit, tulin koju, siis. Ta oli väga õnnelik, aga ütlesid. Kuule, aga nojah, sina kirjutad näitleja ja vaata ikka midagi muud veel äkki mingi elektriku amet või midagi sellist, et noh, et see elus hakkama saaksid, täiuskond nagu, et ma suudan ennast ja võib-olla ka oma tulevast peret ära toita, sellise tööga. Aga näitlejaks, kas sa said nii-öelda lambist näitlejaks või sul on sealt kooliajast taust, mis ka sillutas, mõnes mõttes teeb nii nagu hiljem see Martalal jäta, valik tuli justkui iseenesest. Ma läksin esimeses klassis näiteringi Nõmme pioneeride majja Maie Kilgas juhtimise alla, kes töötab siiamaani. Väga ruttu sai mulle selgeks, et see on asi, mille eest ma saan kõige rohkem kiita ja tunnustusvajadus on meil ju kõigil olemas, see tuli mul hästi välja. Ma muutusin nagu mingis mõttes enesekindlaks ja hea huumorimeele. Mull kas tala tegid või kuidas jama ilma lollitasin ka palju ja, ja sest ega ma mingeid muid erilisi võimeid ja andeid endas ei avastanud. Mille eest kiita saada, ma olin mu keskmine hinne, oli ka mingisugune 3,6 või seitse või midagi. Kas ei olnud mitte nii, et sa ütlesid, et seda klouniks saada? Kolmeaastaselt isa ütles JAH, tuletas meelde, et olin, öeldi kuskil kama olla. Et ma olin kuskil kolme aastane, olen koolis, lähen ülikoolis hakanud klounid. Sina, Marta kui lähedalseisev isik selles mõttes on ju tõsi taga, et ma arvan üsna paljuski avaliku kuvandi kaudu teatakse suisa, kui ma tahan ta naljameest aga niisuguste koomiliste rollide kaudu või või et see pilt on selline. Väga lõbus vend on ja, ja täiesti kullatükk selles suhtes, et nagu ta ütles ka, et ta väldib probleeme, siis mina täpselt samamoodi ma tõmban täiesti lukku ära, kui keegi hakkab karjuma või midagi või mingi tekitab mingisuguse probleemi kuskilt. Ja meie peres on läbi nalja arutatud, ära kõik tähtsad asjad läbi nalja, et selle ülalist nalja tehtud ja lõõbitud ja 11 narritud ja kuidagi tögatud, pigem kui seda, et keegi oleks istunud tõsiselt kuskile maha ja hakanud nüüd rääkima, et kuidas asjad päriselt on. Ma arvan, et seesama kitsakingad Issi on jänes. Kass teatrikoolis, Andrus, sinu jaoks jätkus see, mille osaliseks olid sa varem saanud. Kiitus, kiitus selle eest, mida sa oskad teha. Seal suudeti sinu eneseusku kõigutada ikka täitsa käes. Ei, ei, ei suudetud ja siis, kui ma juba sisse saanud, aga ma ei saanud esimene kord sisse lavakunstikateedrisse. Aastal 76 koma keskkooli lõpetasin ja üheksandale lennule ma ei pääsenud. Ma läksin ETK Velli kaubabaasi transporttööliseks. Malin, et siis nagu täi öeldakse. Palk oli kaks korda suurem kui ema. Ja ma vedasin sõprade ja sõbrannadele klimp, pleeni ja muid defitsiitseid kaupu, mis sul oli käsi sees ja, ja niimoodi tähtis tegelane. Asju sain seal pool aastat töötada ja siis klassivend Toomas Lõhmuste, kes oli lavakunstikateedrisse sisse saanud oli jätnud mulle koju kirja, et Telefon on, kellelegi ei olnud ja minul ei olnud. Toomas on küll oli, aga minul ei olnud telefoni, et Merle kaugusele draamateatrisse vaja inspitsient, sest endine inspitsient Malle Pärn oli just Eino Baskini rasedaks jäänud ja läks töölt, aga ei, ma ei teadnud, mis nimigi tähendab, aga Jäkkima olingi Draamateatris oma unistuste lossis. Ma ei tahtnud lõunat pubisse sööma ka minna, sellepärast et mulle piisas, sest lõhnast oli kõht täis. Ja siis ma olin poolteist aastat inspitsient ja karusoo mitmes tükis. Panime väiksemaid rolle mängima või lihtsalt mul niisugune stand-by või mingi võimalik variant, kui keegi haigeks jääb ja ja siis aastal 78, kui ma läksin uuesti lavakunstikateedri katsetele siis mind võeti vastu. Mul oli küll kahtlus, kogu aeg karusäkki kostis minu eest või mingisugune jutt liikus ka, et Aarne Üksküla oleks võtnud, et ma neli aastat mõtlesin muidugi, et ma olen talle pähe määritud, et ei taha mind, aga, aga ma sain koolis hakkama hästi erialas muudes ainetes, mitte. Seal muid olulisi aineid peale inglise keel ei olnudki. Siis ma tundsin küll, et ma olen õiges kohas ja see õnnetunne ei jätnud mind maha, et ma sinna sisse sain. Selle nelja aasta jooksul ja aga kui palju sinu jaoks mängus oli. Tegelikult ma kahtlustan, et transporditöötaja karjäär ei tundunud kõige isuäratavam siiski pikas plaanis, aga unustama olin inspitsient juba Malin naja juhtlesi kunstiline töötaja, palgalehe ja see paistis ka kui võimalus karjääri teha. Ja tegelikult, kui ma sain draamateatrisse inskitsiendik valima, väga õnnelik, ma ei väsi kordamast, et ma olen väga vilets unistaja ja ma olen väga leplik. Äkki ma oleks ka draamateatri inspitsient tina ka praeguses vanuses rahul oma eluga. Aga ootamatult osutusin andeka mõnus. Sest tegelikult unistamine stressi tekitavaid tegevusi, selline mõõdutundetu unistamine kindlasti ja sellest patust. Ma olen prii. Ma olen ALDE tunnistaja, lihtsalt ma ei oleks iial arvanud, et mu elu nii toredaks kujuneb. Kas sa isaks saamisest unistasid või see juhtus ja väga unistasin? Väga unistasin ja Marta emaga meil selles biomehaanikas kõik ei klappinud. Õllel katkes mitu rasedust enne seda ja Marta oli väga oodatud ja väga soovitud laps ja. Kaua tehtud kaunikene ütleme neli aastat, vaesed vanemad. Ja mul on hea meel, et tütar ka veel, sest vanema tütre Ma sain Üllega koos kaasa juba, kui me Üllega kohtusime, siis Leenu oli juba seitsmeaastane ja mul on nii hea meel, et mul on tütred, sest isa vastutus poegade saatuses on minu jaoks küll ränk, ausalt öelda see nüüd ma enam nii ei mõtle, aga siis ma mõtlesin küll, nii et noh, ma teen ikka seal nalja, tüdrukutega on ju lihtne, nad, laps tuleb midagi küsimas, mis mina neist naisteasjadest tean, küsi ema käest. See käib eeskuju kaudu ka ma olen viimasel ajal mõelnud seda, et kuidas et kuidas selle lapse, et emad on üldjuhul ikkagi olemas, et tüdrukutel on võib-olla seal eeskujuga nagu lihtsam millele sa vihjad, et, et kui sul on hea eeskuju, siis sa kuidagi positsioneerida ennast omasoo järgi või noh, et kui ma olen staar, siis kui mu ema on tore inimene, siis ma pigem ma olen ka tore inimene ja kui mu ja siis isa kaudu võib-olla tulevad need vastassood, vastassooga suhtlemise küsimused, et nagu, et ma arvan, et Mami Ishuja tädis on meil kõigil, et kellel nagu kuidas, aga ikkagi need on meie esimesed ees, kujutasin elus. Kui ma sain sõnasabast sikutama hakanud ja sa ütled, et tüdruku jaoks on tütre jaoks, on ema olemas. Kuidas isa oli, et kas seal lapsepõlvest on niisugune tunne või tunnetus, et kas isa oli olemas ja siin on, saavad mitu asja kokku, et ma küll täpselt ei ole kursis, mis hetkel oli sinu elus see nagu sa ütlesid emeriit, alkohooliku teema. Kas see sull paneb kellukese helisema, kas sul on sellega seoses lapsepõlve mingi arve klaarida? Marta? Ei isa oli kogu aeg olemas, selles suhtes oli ja ma justkui isa rääkis sellest teatrilõhnast, siis siis tuli mulle nii hästi meelde, et võib-olla nagu jah-sõnajalad teise loo peale, aga, aga ei, ma mõtlen just teatris olemise asi, et tegelikult ega ega ma võib-olla ei tahtnudki näitlejaks saada, tahtis lihtsalt teada, Trisse saada või nagu sinna kampa, sest seal tagaruumides ja see nali ja naer ja seesugune tead, näitlejate huumorimeel on hoopis midagi muud kui ükskõik kus mujal, et see, mida räägitakse lava taga, see on lihtsalt nii toores ja nii julm ja nii nagu ilus, samal ajal, et et. Ja praegu võib selles kontekstis niimoodi ahistamisega vahele jääda. Tõsiselt. Ja see, millele sa vahepeal naersid, oli, mis lugu? Ei, see joodik teatrijoodikute noh, et tänapäeval enam ei olnud teatris üldse peaaegu, mis on nagu väga nagu kurb ei ole selles suhtes, aga hämmastav, et teistpidi nagu ma arvan, et näiteks siukseid nagu tõsiseid naljamehi minu arust enam ei ole, sest kõik tahavad ka natuke diplomaadid olla või natukene mingit tõsiseltvõetavad vennad olla, samal ajal kui nad on naljamehed, et et seda joomisega on ära kadunud. Siirad ja üdini suured naljamehed, ma arvan, aga kuna joodi palju, siis siis sitahais, mis oli Draamateatris hommikul pohmakas itta ja siis ma mäletan seda. Oli jah midagi nagu erakordselt, mis mul lapsepõlvest meeles. Kui keegi sulle, et kuule jooda, et ei ole säravaid naljamehi nii palju, sest Aarne Üksküla kunagi ütles, et alkohol lülitab ajus välja autotsensuuri ja päris pikaks ajaks isegi järgmiseks päevaks, sellepärast ongi legendaarset teise päeva naljad ja see on väga hea kasvulava koomikute jaoks. Kui sul enesetsensuur kaob, kaob seal mingi filter ära, et sa ei ole korrektne. Siis tekivad parimad naljad ja ma imetlen inimesi, kes suudavad neid kaine peaga genereerida väga piiripealseid nalju. Kas sina, Marta, teata oma vanemate kohtumise lugu? Tallinnfilmis ema oli seal putkas, ma ei teagi, mis ta seal putkas täpselt tegi. Kassapidaja praksis raha palkasid kätte, isegi mina olen saanud säärasest putkast oma esimesed palgad. Kohtumine käis siis nii, et sina said palka ja mina sain Olari läbi väikese luugi, siis jäid, et nad naise ja, ja ära ja kummalegi teda siis ja kuulsin teda ja, ja olin ta ka mõne sõna vahetanud, siis toimus välkvalge hetk, siis oli see armumine esimesest silmapilgust lihtsalt kõik läbi. Selle kahest läksin ostsin Ararati poest pudeli shampust, murdsin sinna kassasse tagaukse kaudu sisse, ütlesin, küsisin, millal sa tähendab, lõpeb aa, selge siis praegu joome shampust, päästlemisid koos minema, kui see töö on läbi. Mõjus ikkagi huvitavalt ja, ja unistuste õenedest. Me oleme head sõbrad siiamaani, kuigi me elud on vahepeal käinud igal pool ära, aga me saame imehästi läbi. Marta, missugused on sinu esimesed mälupildid? Vii meid oma lapsepõlve koju, ekskursioonile Me oleme ukse taga. Lasnamäe viiekordse paneeliga esimesel korrusel ukse taga. Nii me astume koos sinuga sisse, mida ukse lukustatud kunagi. Millega on seletatav, et asju oli seal suhteliselt vähe alles? Ei, ei, meil ei olnud ühtegi kriminaalset intsidenti seal Lasnamäel elamuse. Klassikaline õhtu nädala sees. Oletame ikkagi olukord. Päev on nagu päike paistab minu arust. Ja siis lähed uksest sisse, kohe ukse vastas on magamistoa uks, mis on suur tuba suhteliselt vasakule, otse on vannituba ja WC ja sealt keerata paremale, siis on köök. Ja siis, kui tagasi tulla koridoris, seal magamistoa ukse ees on niisugune mingisugune tumba, kus on koerapesa ja kui paremale lähed, siis on suur tuba ja suures toas on hästi palju taimi ja lilli ja antiikmööblit ja suitsuhais, ma arvan. Kas võõras inimene saaks aru või mille järgi ta saaks aru, et ta selles korteris elab? Andrus Vaarik. Mingid pildid on arvatavasti kuskil, aga pigem saaks aru, et elab ülla vaarikatest. Kogu aeg on remont, on tehtud. Ja kõik on ülikorras, alati on koristatud. Anna jah, need mingeid lapsepõlve traumad ongi, et kus käärid on, asjad peavad olema oma kohtade peale. Need olid minu, minu ja mu ema ainukesed sellised hõõrdumise. Kui sa kirjeldad ema ja isa rolli kodus sinu jaoks kas üks või teine, oli. Noh, ema oli ikese põhivend tähenduses tähenduses majanduskorraldus ja ja ema ütles. Ja isa oli ju hommikul proov ja õhtul etendus selles suhtes ja veel noor inimene ka. Vana saime 26 või ei, seal ikka 28, mina olin ka 28. Ja me oleme mõlemad 28. Esimese bioloogilise lapse sõim. Jah, et isa oli 28 ja elumere lainetel, et, et ma ei, ma ei näinud, ei saa väga tegelikult, et pigem ikkagi emaga. Ema ei käinud tööl. Kuulge, kui me vaidleme selle üle, ta nagu räägib, et ta vahepeal nagu ikkagi käis tööl, aga minu arust ei käinud. Aga ta oli ülitöökas selles suhtes, et ta ei olnud nagu täia vedelenud kunagi sulgpatjadel, vaid kogu aeg, nagu minust kris tehti isegi nalja, et miks Üllet ei ole esietenduse ajal sellepärast et villade remonti jälle. Et meil tehti kõvasti remonti, kõik oli sätitud. Vahel kasutatakse sellist väljendit, et lühikese või pika keti või rihma otsas olemine painudki mingit keti. Hea meelega kuulaks mõlema versiooni, et sina ütled, et ketti polnud üldse, mis, millest ma loen välja, et kõik oli lubatud. Ja ka ainult üks tõsine vestlus oli emaga. Ja seda ma mäletan üli hästi. Me istusime meil niisugune väike, see lasnamäe köögilaud, kui me istusime kahekesi seal laua taga, ma arvan, et peaaegu Põlvad või siis nagu vastu minna ja siis oli niukene basest kupliga lamp põles seal keskel laua kohal ja siis ema vaatas mulle otsa, ütles Marta. Kui sa mulle valetad, siis ma ei saa sind kaitsta. Ja siis sealt edasi oligi kõik väga lihtne, ma pidin talle alati ütlema, kuhu ma lähen, mida ma teen. Võisin teha lollusi, võisin teha, mis mul pähe tuli, aga ma pidin tunnistama seda, mida ma teen. Et ei olnud nagu sellega ei pandud mulle nagu õiget ja valet vaid lihtsalt seda, et räägi, mul on ka see, et ma unustan näiteks halvad asjad ära. Kuna ma emaga saan nii hästi läbi, siis ma taller, proovin kõik ära rääkida ja ta on ülihea mäluga, nii et kui mul on vaja rifressi või mingit nagu kuskilt midagi, et oota, miks ma selle inimesega ei suhelnud. Ta tegi mulle Susan ema käest kohe küsida, et noh, et siiamaani ka nagu, et ma võin talle rääkida, isegi nagu vahel ma isegi naudin seda, et ma räägin talle nagu midagi eriti ekstra isikliku või ekstra sellist nagu mida lapsed oma emale kunagi ei räägiks, et siis mõrgu kuidagi katsetan neid piire või. Üks näide, palun see, mis tähendab päriselt, ma hakkan mõtlema, et mida lapsed oma emale ei räägiks, et suhteid puudutab see äkki, või. Ja suhteid ja ja mingeid pidusid ja. Muide, varateismelisena Epuga koos käsite bordellis kadrisanti tegemisest rääkisite kohe. Mahlane lugu. Epan, Hans H, Luige tütar. Tema seal kodukandis käisime, jah, ma käisin kusjuures ükspäev ma käin viimasel ajal. Mu üks lemmikhobisid on autoga sõitmine, siis ma käin autoga jalutamas, nii et vahepeal, kui mul juhe kokku jookseb, siis ma lihtsalt istun autosse ja sõidan kuskile. Ja siis ma käin, käisin just ükspäev seal Pirital vaatamas, et milline see litsimaja täpselt oli. Ja ma tundsin ära küll koobastega. Erinevaid sissepääsu kuhu te sattusite? Juhuslikult ja juhuslikult, jah, kindlasti mitte. Minu meelest te teadsite. Miks ma arvan, et see võiks väga põnev olla, et teavitus on üks kahtlane kadrisantide vaid ikka siis ärme seda ei mäleta, ma arvan, mul jäi sihuke mulje, kui te rääkisite, või siis me saime aru, on vaat jälle minul mul mälupilt tegelikult nagu otseselt puudub, aga mul on niisugune tunne, et me saime seal sees aru sellepärast et äkki liköörikommid ja mingid asjad, et need ei olnud tavalised kommid ja see nagu see jutt kuidagi. Nii et kui me jõudsime sinna epu ema juurde, siis ma arvan, et seal siis tuli välja see, et kus me siis käinud olin. Te laulsite ja tantsisite päästenti, likööri kõlab väga hästi. Aga see, mis Sparta enne rääkis see kõige tähtsam jutuajamine emaga. Et ega see ei tähendanud seda, et ta võis kõike teha, sest kui ta ära rääkis. Ülle on selline tüüp, et annab ikkagi hinnangu alati. Ta pani selle hea ja kurja ikkagi oma vestlustes paika. Kindlasti. Aga jah, nii peenelt kuidagi, et see ei olnud mulle peale surutud, vaid see oli tema olekus või kuidagi see, et mis, mis oli okei ja mis ei olnud okei, et nagu. Aga räägi kõik ära, see on geniaalne minu meelest jah, ma olen seda püüdnud tiraseerida ka et mõnele sobib, mõnele mitte ilmselt ja mõned suhted on juba läinud. Võib-olla sinnakanti, et sellega on juba hilja algust teha, aga kui see toimib, siis geniaalne ja. Kokkuvõttes tuleb meeles pidada, et ega need, keda lapseks ei jää, et kui ma ise lapse sain, siis minu jaoks oli kõige suurem šokk see hetk paksoni inimene ei ole laps, nagu ma oleks tahtnud ta nagu ära paigutada, kuskile tahate Ps nagu suva. Aga siis ma sain aru, et ta on inimene, et on puhas valge leht, kõik, mis mina talle annan, see ongi temast saabki see, et loomulikult tal on midagi nagu endal ka, aga, aga mingi kõne tema peas ja mingisugused asjad, et seal, mina teadvustades seda, et ta on inimene, siis ma arvan, et kaob see kui selline alavääristav suhe lapsesse ära. Seega see lõppkokkuvõttes sa tahad, et ta tuleks su juurde ja räägiks suga tegelikult. Et temast saabki ju tegelikult sulle kõige lähem inimene üldse sellel eluteel, et kõik nagu see mees selle mehega võid lahkuda, kui minna ja vanemad jäävad vanaks ja nõdraks lolliks. Et tema on nagu kõige targem ja kõige värskem ja kõige lähedasem üldsegi ta on sinu sees kasvanud, et üks jubedamaid vaatepilte, mida ma viimasel ajal käisin seal Lembitu tänaval, kui EKA ei olnud veel oma uut maja saanud, siis ma käisin seal Lembitu tänaval fotoosakonnas koolis. Lasteaed on kohe seal ukse vastas. Ja siis hommikul, kui ma kooli läksin, siis ma tihtilugu nägin neid sõimelapsi kes ei osanud veel peaaegu isegi kõndida ja siis neil olid need kummid, olid siukene, pikk pael, on, kus on siuksed kummiaasad küljes ja siis neil on kõikidel Se kaenla alt läbi pandud ja siis nad lähevad kõik koos ja siis üks kukub pikali ja siis teised lohistavad teda järgi kaasa. Ja siis see on minu jaoks nagu kuidagi nii õudne vaatepilt. Et ma tahaks seda režissöörina, ma tahaks kasutada seda pilti kuskil horror filmi selles suhtes, et kuidas lapsi kasvatada, nagu, et et sa viskad nagu esiteks sa teed talle seda une koolise, panete teise tuppa, lased tal nutta. Ta noh, seal on need küsimused, et miks laste lastekodus lapsed ei nuta sellepärast et nad on loobunud. Nad teavad, et keegi ei tule neile appi, et, et mis surmahirm või mis mida see laps tunneb, kui sa paned ta teise tuppa sellepärast et tahad oma mehega nagu voodis. Et noh, et, et mingid siuksed nagu ja siis sa viitad sinna vanamuti juurde, sinna sõime mingi võõras inimene kasvatab teda ja ja kogu see nagu süsteem, et ma täiega loodan, et, et me oleme nagu jõudnud kuidagi sellest töölisklassist kuidagi edasi, et me ei pea oma lastest kasvatama üheksast viieni, mingisuguseid järgmisi putukaid. Muide, miks Marta omal ajal lasteaeda ei läinud või pandud kasvõi sellepärast, et ema oli palju kodus, polnud vaja või ei viitsinud töölgi. Ära räägi nimetuse pärast, rõivad ei lollid ei ole kunagi uskunud, nagu või tähendab. Et ebameeldivad mälestused kooliajast Ema ei käinud ühelgi klassi mingil. Lastevanemate laste me oleme küll kohe ja, ja mul on endal ka tegelikult koolitraumat ja, ja mis traumat sina oled ju hea näitleja. Ja siiski selles küll, aga tegelikult sellest igapäevakoolist sellest algharidusest kuskil. Noh, ega mul ei ole eriti meeldivaid mälestusi, sest olin kõlupea ja, ja aga mida sa nimetad traumaks? No ma mõtlen, et kooliminek oli hirmutav. Ma ei tundnud hästi, ma ei tundnud ennast hästi seal lihtsalt. Ja oli hiline puberteet ka veel ja see on võib-olla sellepärast minust natuke hüsteeriline naljamees ka arenenud, et naljaga saab nagu probleemidest üle ja aga tegelikult, et koolis käimine oli ränk kohustus, rõõm sain kodust kaasa ja rõõmutu koolis käinud. Kas sa andsid kõik otsad nii-öelda emale selles küsimuses, mida lapsega teha või mida tegemata jätta? Ma andsin kõik raha emale. Mis maha ei joonud? Ja aga muidugi andsin, sest ma olen ennast Isala tundnud ikka väga ebapädevale, nagu ka paljudes muudes sotsiaalsetes rollides, mida elu on mult nõudnud peale oma töö. Ja kui Marta räägib praegu Aadama puhul sellest vastutusest mida üks lapsevanem peab oma lapse suhtes tundma, oleks ma seda teadnud, siis ma oleks üles poonud ennast vist. Aga nii-öelda instinktiivselt, kui palju sa sellesse või vähe sekkusite, mis tütar elus kas või juba nendel õrnadel aastatel, kui teismeiga paistab, hakkab pihta, lasid ennast kõigutada, kas ta suutis sind vihale ajada, närvi ajada, ärritada millegagi või sa ei läinud nii isiklikuks, selles plaanis egore Ühe korra vä? Jaa, Piva Rootsis, kus mingi ratta, Jamali ja valetamise, mingi valetamise asi oli ühe korra ma nisa näinud vihasena. Seda võib-olla küll, ma ise seda ei mäleta, aga, aga siukest vaoshoitud raevu oli sellega seoses, et sa ei tahtnud minuga koos õppida, sa nagu kartsid mind Sulle emaga lihtsam ja ma ei tea, kas arvasin, et oled liiga nõudlik, oma arust liiga nõudlik, aga ma tahtsin sekkuda õppimisse. Et sul oleks koolis kergem, sest mulle endale koolis raske, ma tean, et kodu peaks toetama, aga sul teiste allergia minuga koos õppimise. Aga mul oli see, et ma mul oli juba kõik nii pekkis, et mul oli üldse kogu selle asja suhtes oli juba allergia, nii et et see kool lihtsalt oli lihtsalt kõige ebamugavam asi. Kas sa oled Marta mõelnud niimoodi missugust rolli sinu kujunemises mängib keskkond ehk Lasnamäe, millega käib kaasas teatud kuulsus? Lasnamäeks, ehkki ma gäng? Mulle tundub täitsa nüüd praegu. Täiesti OK koht on, et ma arvan, et seal oli soe vesi ja soe tuba ja. Ma kardan, päris pisike. Me tulime Pärnust või kuskilt ja jõudsime juba sinna Peterburi maanteele ja Lasnamäe tuled hakkasid paistma ja see väike Magda karjub täis vaimustust ja õnne Lasnamägi paista. Mis kuradi värdjas tõst kasva, kui temal seostub Lasnamäega kõige turvalisem, kõige armsam, kõige kõige see on tema kodumaa, see on tema päritolukoht. Tema juured on seal ja tegelikult ma tõin Lasnamäele liiga. See oli ka minu eelarvamus, sest meil ei juhtunud selle 10 aasta jooksul mitte midagi ebameeldivat Lasnamäel, kui me sealt ära kolisime. Kohe korterisse murti sisse, aga meid kuidagi saatus hoidis. Ja kassid, koerad käisid vabalt ringi niimoodi, et ukse lahti, uksekella kassid korraldasid ise uksekella, teadsid juba, teadsid, et need on meie loomad uksekella tegid ukse lahti, kas oli ukse taga või siis noh, et kes mu sõbrad olid, olid reket reketi, õde Maria, Christopher Luigend. Meil oli ka väga hea kamp, et et ei olnud üldse mingisugune. Ehk selle Tamale maha Lasnamäe sind vähemalt halvas mõttes keskkonnana kujundanud kuidagi ei ole või tõuganud. Nii hästi. No ma käisin vanalinna hariduskolleegiumis, nii et ma sõitsin iga päev bussiga vanalinna, et ma sain oma võib-olla seal Aga perekond, et ei ole mõjutanud Mõnes mõttes jõuame vestluse algusesse tagasi, et ikkagi Vaarik. Sind tõmmati kaasa palju juba varakult, ilmselt sulle meeldis ka mar, muidu sa ei oleks läinud, oleksid nutnud vastu punninud. Ei edevust oli jah jagu et viimasel ajal mõelnud selle peale, et see on vist äkki niisugune ütlemine, et et äkki oma kõik igaüks oma karika tühjaks jooma või, või et see karikas saab meil kõigil täis, et et kui sul ei ole lapsepõlvetraumasid, siis oma nagu elu jooksul saad ikka need traumad ja halbade asjade või halbade emotsioonide või halbade asjade, mis elus juhtuvad, et nende mingi hulk saab ikka täis või et me peame nüüd ikka läbi elama, et me kõik et ma arvan, et sa hakkas piisavalt vara, et ongi see koolitrauma ja siis oli Katrin Lust kirjutas must sihukse eriti rõveda ühe artikli niimoodi, et ma läksin esmaspäeva hommikul kooli ja siis õhtulehe, need kollased lipikud rippusid putkade küljes, et ma arvan, et see oli mu kõige esimene niisugune nagu täielik. Katrin Lust on nii noor, kui vana sina olid siis ka see lugu tuli, mina olin üheksandas klassis. Mis point oli sellel lool? See oli Andrus Vaariku tütar Marta Vaarik jäi üheksandasse klassi istuma. Ja see oli novembrikuu, kui see oli siis juba nagu ammu ära olnud, et see oli mu niisugune nagu esimene trauma, suurem trauma võib olla. Faktiliselt oli see tõde praktiliselt tõde, aga sisuliselt tähendas see sulle siis mida? Kuidas ülikoolist ära jälle, kas siis täiskasvanute gümnaasiumisse lihtsalt, sest sa ei suutnud enam minna sinna tagasi. Juba alguses ei suutnud minna tagasi, aga ma olin ikkagi nii kõva nagu tükk, et ma ikkagi võtsin hambad ristis, läksin sinna vehakas tagasi. Noh, eks see, kuidas me istuma jäin, see on ka kõik üks suur nagu küsimärk, nüüd kui ma täiskasvanuna sellele tagasi vaatan, et tegelikult ega keegi istunud muuga maha. Ta on minuga neid asju sealt just kooli seest ma mõtlen, et kuna ma olin Andrus Vaariku tütar ja ma olin kuulus ja ma mängisin teleseriaalides ja ja inimesed tundsid mind tänaval ära ja ma arvan, et see oli ikkagi niisugune nõukogude aegse inimese kadedus mida ta siis pervertselt elas välja niisugune neljateistaastase lapse peale, et noh, see on ikkagi natukene nagu Siuke väärakas, väärakas värk. Tänapäeval enam ei saaks lastest kirjutada, et selles suhtes, et see on üldse üks suur küsimärk, kuidas üldse oli võimalik? See kestis terve nädalavahetuse, et see uudis ilmub ja et kuidas, kes peab midagi vastama ja kes peab midagi ütlema ja aru andma ja värki ja Katrin just, Katrin Lusti. Aga et kuidas see oli nagu pöördumatu too, et, et ei saanud nagu see, see ei ilmuks, et see oli nagu niisugune, ma mäletan, nii hästi ta seda lauset, et nonii, Martakene, teeme nüüd selle ebameeldiva asja nüüd kuidagi niimoodi ilusti ära. Ajakirjanik pöördub hästi natukene keerame kella tagasi. Ma valan õli tulle juurde. Kelle probleemson või tegematajätmine tüdruk istuma. Kuskohas on selle loo puhul see võti? Aga ma pigem räägiks sellest, et kui hästi tegelikult lõppkokkuvõttes läks, ma läksin õhtukasse. Üheksas oli mul ju peaaegu tehtud, kandsin kõik üle, läksin 10, siis üheksas oli ülilihtne ära lõpetada, tegin kõik oma puudujäägid ära. 10 11 üheteistkümnendas minu arust. Marii Karell kutsus mu naisteleht tööle. Läksin naistelehte tööl, armides sain mingi 13000 krooni palka, ostsin omale korter. Tari. Mul olid load, sõitsin autoga ringi, lõpuks õhtukas, kolis Lasnamäele, siis käisin Lasnamäel, koolis. Tegin korteris remonti. Noh, et ei ole nagu. Loomulikult, mul oli tohutult piinlik, sellepärast et ma, et vanalinna hariduskolleegiumi gümnaasium on ikkagi väga hea. Tegelikult Ma olekski võinud ainult gümnaasiumis seal käia, et gümnaasiumiosa, ma arvan, et on tõesti hea, et ülejäänud kooli koolisüsteemi ma väga ei usu. Ja oma last sinna kindlasti kunagi ei paneks. Ma ei näe nagu tagasi vaadates, et asjad oleks võinud kuidagi teistmoodi olla või et et ma arvan, et kuna mind lasteaias ei käinud ja ma kasvasingi süsteemist väljas, siis mul oligi kool oligi minu jaoks nagu täiesti nagu sihuke noh, nagu allergiat tekitab, vastikust tekitab, mul oli ka väga ebamugav minna hommikul nagu see bussiga edasi-tagasi sõitmine ja kõik see esimene päev, kui ma läksin esimesse klassi, põgenesin koolist, sõitsin, esimene klassi, laps ei tohiks tegelikult üksi üldse nagu isa viis mind sinna aulasse. Ja siis ma läksin, tegin klassi ukse lahti, vaatasin sinna klassi klassi ukse kinni, läksin, teadsin täpselt, kust buss läheb, sõitsin tagasi koju, lasin uksekella, emale niukses, siis olin tervist, ma ei taha minna kooli. Et kogu see kooli asi, ma arvan, et seal õhtukas, ma olin palju õnnelikum. Et mul oli ebamugav, ma ei tahtnud, et mingid sihuksed, täiskasvanute tähtsad jutud, kus keegi ütleb, kuidas asjad peavad olema nagu aru pilliirdis. Aga ma olen ka VHK täieliku alguse juures olnud selles suhtes, et ta ei olnud, oli kui mina olin esimene tüdrukud ja siis on, meil oli teine poisid, et noh, seal on tüdrukute poisteklassid eraldi, mis oligi tegelikult nagu poiste jaoks on hästi lahe sest poisid saavad teha seal nalja ja Jolotada ja siis, kui nad lõpuks lähevad gümnaasiumisse, hakkavad nutma. Ma sellepärast, et nad pead tüdrukutega ühte klassi minema. Aga ma olin tüdrukute klassis, kus käis ainult üks ussid peamine ja ja kõik pidid olema hästi korralikud ja kõigil oli mingisugune ora kuskil, nagu et oleks. Ma olen poiste klassis mammuks jumala lahe olnud, selles suhtes mainitagi kraade oleks tahtnud nagu nalja ja mingit värki, et oleks nagu kuidagi mingit lollitamist olnud. Sõnakraade ja mulle väga meeldis. Ma olen kogu aeg tahtnud sinu käest küsida, täna siin. Sa oled kunagi kakelnud. Löönud peksnud selles mõttes kakluses osalenud, mis sest, et sa oled tüdruk ja võib-olla see adressaat. Küsimuse mõttes tundub natuke vale ja kohatu, aga sa tundub mulle seda tüüpi. Sellepärast ma küsisin ka Lasnamäe kohta, et kas see keskkonnana on sind kuidagi kujundanud. Tagamõte oli see, et kas sa oled sattunud sellistesse intsidentidesse, sest mulle tundub, et sa oleksid käsi. No vot, aga see on natukene tegelikult selle, selle kurja kaksikvenna nagu see nagu paralleel ka kuvandi küsimus. Ma nagu mul üks sõber just ükspäev ütles, nii ilusti ütles, et ma raiun teed oma maskuliinsus ega oma feminiinsusele minus on nagu hästi suured nagu mõlemad osad. Et kui mõnel on nagu 100 protsenti või noh, nagu mingi 70 30 siis mul on 100 ja 100 nagu vaadata. Et mul on nagu kaks poolt, et jah, ma olen kakelnud küll, aga ma ei ole. Ei, ma olin ikka häbelik ja tütarlapselik tegelikult nagu väiksena, et pigem miinuskraade, noh, ma olen sihuke tugev isiksus või ma ei teagi, mis ema mind väiksest pärast nimetanud kolhoosi esimeheks, et minus on nii sihukest nagu juhi direktori Vivian minusse nagu kogu aeg olnud, aga, aga pigem ikkagi häbelik ikka, ma arvan. Aga võib-olla just elu on teinud seda, et, et ma olen olnud nagu ilus ja blond ja, ja tütarlapselik ja ja Playboy kaanelt filmi režissööriks, tead, ma olen iseenda üle ja oma selle elukaare üle nagu väga uhke, et et minu jaoks üks suurimaid saavutusi on see, et ükskõik mingi mees tuleb ja ütleb mulle midagi, siis ma suudan ta nagu verbaalselt kuidagi Volkima sundida. Kui te, ma olen. Ma olen võrdne partner, et, et sellest nagu blondiini anekdoot ei tehta enam, sest need ei pea paika. Et me oleme jõudnud nagunii kaugele, et, et sa vaatad peale naisele ütlevad, oi, ta on nii ilus, kindlasti tal loll. See fenomen on väga huvitav. Ka huvitavat deemonit inimestel kuulan ja minu jaoks ei ole see kunagi aktuaalne olnud, mina ei ole blondiine pidanud lollideks automaatselt või noh, nii-öelda aprioorne Aga mina blondiini ajal tundnud seda hästi palju, et et on mingisugune nagu. Koefitsient on sees, suhtumises. Samas ma seda mõistan. Kui me jätame kõrvale skaala õnnelik ja õnnetu siis mis sõnaga või lausega kirjeldaks, et oma lapsepõlve alustame Marta, äkki sinust kõike kuuldut arvesse võttes sedasama koolistress kõlab minu jaoks nii jubedalt, et ma ei tahaks midagi sellist kogeda. Tavaliselt öeldakse alati, et lapsepõlv vaatamata kõigele on õnnelik, sellepärast on seal natuke igav skaala. Kuidas sa kirjeldaksid seda, mis sõnadega. Ja noh, noorusaastad sinna juurde kooliaeg. Huvitav on niisugune tore, huvitav kõige kõige kohta öelda, aga, aga tahad mõelda, võib-olla Andrus on vastus varrukast. Enda kohta hakkasin võrdlema meie lapse põlvesid ja ma arvan, et Marta lapsepõlv, võlli, kirjum kaootilise ja, ja selline värvilisem kindlasti juba inimeste poolest, kes meilt kodust läbi käisid ja kellega ta teleteatri tegemistes kokku puutus. Minu lapsepõlv oli maismaa loodust lähedasem ka ja umbes samal ajal, kui temaga lahku läksid, siis isa ehitas Läänemaale Pivotsi randa suvila ja kõik mu suved hakkasid olema nagu seal, me ei tahtnud seal pioneerilaagrites olla. Seal see oli ka üks stressiallikas õud ja alguses mõni vanaema või vanem inimene, meil korjatamas seal, aga vanemate puhkus oli ju väga lühike ja koolivaheaeg oli kolm kuud ja mind jäeti sinna päris omapäi mere äärde väikesesse majja. Vanemad käisid Mu isa siis käis nädalavahetusel siis vaatamas, et me pole uppunud ja meri ja, ja mets ja, ja kõik see, et kui see nõmme hiiu Männiku, kus ma pärast elasin, oli ka mitte päris linn, aga, aga mind on see Läänemaa vist väga palju kujundanud. Rannikul üldse selline natukene, mitte Mulgimaa. Kogu austuse juures mulkide vastu, aga ta on keegi veel natukene huvitavam, kuulatakse edukas keskealine pluss mehe, sellisesse lapsepõlvepilti on romantika niimoodi sisse kootud, et kuidagi nagu selline idüll. Aga lapsel ongi tüll selles suhtes, et lapsepõlv on nii värske ja nii harukordne, küsib koike esimest korda, on nagu niisugune, nagu extra tan extra, ta on niisugune tunne, et nagu, et sa ei saa tegelikult öelda, kas lapsepõlv ongi tõesti alati õnnelik, sellepärast et seal ei ole seda võrdlusmomenti mitte millegagi. Isa ütles väga hästi, et mul oli väga värviline tõesti, meil kodust käis läbi nagu väga-väga huvitavad inimesed, et see on niisugune nagu kosmopoliidi või linnainimese, niisugune korralik laste lastetuba, et põhiliselt ei olnud, ei olnud ikka David Vseviov, David pani mulle isegi hüüdnime, milleks. Kui ma väike olin? Mis oli siis moto motomatja David, sellise mutu näoga? Ma ei tea, mis, aga see oli väga, see ei tule väga külge. Et kui ma mõtlen oma lapse peale, siis ma mõtlen ka, et nii lahe, et et tal on juba nagu kuidagi emapiimaga kaasa tulnud, et ema on kunstnik, isa, arhitekt, vanaisa on näitleja, et teab juba nii palju ilma selletagi, et ta õpiks või loeks raamatuid või, või kuidagi, et ta on selle sees, et ma arvan, et ma olin ka hästi paljude asjade sees ja tänu sellele nagu targem võib-olla nagu sest minu kuuldes räägiti Androsa kannapööre, kas sa muretsesid ka või mis tundeid tekitas sinus see emotsioon, kui sa nägid esimest korda purjus tütart? Purjus tütart mäletad, ei ole sellist teravat konkreetset mälestust küll ei ole emal rohkem, see ei ole niisugune, nagu ta võib-olla selgeks löömise hetked. Võib-olla ta ikka nagu võib-olla häbenes mind natuke ta ei. Ja ja ilmselt see minu puhul, kui Marta hakkas alkoholi tarbima, oli see minu puhul võib-olla ka väga selline õrn teema sest minu võitlus alkoholismiga on käinud üles ja alla. Mul on ka enne olnud väga kainet perioodega kolm pool aastat näiteks ja ta aga minu lehes ei tahtnud, et teda seostatakse alkoholiga või kuigi ta oli Väga tore kamraad, kui ta mind Wism olis vaatamas käis. Ja ka sellist konkreetsed mälestust ei ole, aga kui ma tabasin ta purjus olemas, siis ma jälgisin teda küll väga tähelepanelikult, sest ma teadsin, et mul on halvad geenid selles suhtes ja ma jälgisin, kuidas kuidas nüüd see suhe areneb, et kas alkohol on juhtiv pool selles suhtes või on Marta juhtiv pool ja ma olen lausa anded, et tal ei ole neid geene, mis minul. Ajad on teised ja ei ärgata hommikul üles hakata konjakit jooma, ei võeta lapikut, minda proovida, et selles suhtes, et kuidagi. See aeg on läbi ja noh, ütleme see on ju arusaadav ja loogiline, meie jutust jookseb läbi Andrus Vaariku tütar ja nii ja naa. Aga kui sa päriselt, pane tema isa kõrvuti ja mõtled, kelle moodi sa rohkem oled oma loomuselt, oma emotsioonidega ja nii edasi, et kuhu poole rohkem, kalda ema on pigem ikkagi ema poole, sest isa, memmekas, mina jale memmekas. Tuleb aeda. Ja ma arvan ka, et on rohkem evoloodi. Ja ema suguvõsa üldse meil on seal ema poolt, on vanaema, kes on praegu 92, kes on siiamaani tohutult vitaalne ja täiesti elujõuline ja mitte midagi ei ole viga. Tal on kaks tütart, ühe üks abiellus Andrus Vaariku, teine jaan Recoriga. Ja siis sealt tulevad, tuleb kolm tütart neile veel, kellest siis mina olen keskmine ja noh, et see on nagu tohutu sihuke naiste vägi, mis meil sealtpoolt tuleb, et. Ma arvan, et sealt tuleb midagi nagu müstilist kaasa. Et me kõik oleme kuidagi siuksed, võimsad, suured ja targad kuidagi millegipärast. Meil on olnud juttu sinu pojast, kelle nimi on Adam. Jah. Ada, palun, kui vana oli selle viie aasta pealt? Kas tahaks veel või mitte kunagi enam? No praegu on ikka niisugune tunne, et mitte võib-olla 40 viieselt kaksikud või midagi siukest ütleks ühe korraga veel ühe nagu ühe generatsiooni juurde, kes tooks seda uut informatsiooni, et et jah, laps ei tohiks teha nagunii isekatel põhjustel, aga ma tahaks küll, et ma lõpuks kuusel Kusiste sukkadega vanamutt olema, et keegi mulle ikkagi nagu selle lõua puhtaks pühiks muga kabet mängiks või kaar et ja tooksid värskeid uudiseid, millest me ise enam aru ei saa, et näiteks mul on, mis ma, mis maailmas me elame või toksida oleviku kuidagi sisse. Aga mis selle emaks olemise kogemuse praegu on niivõrd kriitiliseks? Või see on ülitore ja ilus kogemus, aga lihtsalt see vastutus ja see noh, jah, see võimutunne ja see, et mina nüüd Pean olema see eeskuju kellelegi teisele või. Et väga, mul on tohutult vedanud, et mul on niisugune pere, kellega ma saan kelle peale ma saan loota, et ja Aadam käib lasteaias, et selles suhtes, et ma tekitan endale ikkagi seda ruumi, kus ma saan oma mõtteid ka mõelda, aga, aga tõesti nagu kunstniku ja lavastajana ma, ma ei, ma naudin tohutult seda emarolli, mis nagu tõstab mind välja sellest igapäevasest mingitest mõttetutest pseudoprobleemidest, et ma lähen nagu kuskile sinna lapse maailma jääda tohutult avanud ja nagu mu ema ütleb, et, et kui sa last saanud ei oleks, siis oleks ennast arvatavasti surnuks sõitnud. Et see tõi mind ikkagi maa peale ja see tõesti nagu sealt hakkas mul nagu see elu, mida ma vist nagu praegu äkki elan, et niisugune nagu kuidagi mõtestatum. Ja see annab ikkagi elule mingisuguse teise mõõtma. Ei, ma ei taha öelda, et ma nagu, et ma vihkan lapsi ja et ma ei oleks tahtnud emaks saada, vaid ma kuidagi tahan Öelda, et see viis aastat on täpselt ta nii hea, suur poiss, et et nüüd nagu uuesti mingit beebi beebi elu hakata elama ja mul oli väga raske nagu seepeale sünnitust kogu see minu vaimne ja füüsiline tervis oli ikka nagu pigem oli keeruline. Kas te ise olete kaasa elab, vabandust, ma lihtsalt ei tea seltskonnaelust mitte midagi. Sellepärast ma küsin, et kas rattad teda üksi? Ma ei ole Isakos jah, ei noh, üksi kasvatav Reekskasin kamba peale kasvatama. Mõistan, rongaema mulje jääb. Vähemalt lasteaias käib. Ei ole porilombis hommikul. Kas sul on midagi kaasa võtta ajast, mil sind nii-öelda kasvatati, ehk kas sa oled mõelnud, et ema või isa tegid sinuga midagi väga lahedat või lasid sul kuidagi õigesti olla, mida sa kindlasti soovid rakendada oma poja peal või siis vastupidi jätta midagi tegemata, mida sinuga tehti? Mul on üks hästi see nagu suur asi enda arust ja ma olen isegi mõelnud, et sellega saaks tegelikult nagu päästa nagu maakera. Kui seda rakendada, et kui kõik, kui inimesed võtaksid oma lapsed kaissu ja katsuksid neid siis nendest lastest kasvaksid hästi empaatilised inimesed, sellepärast et vaata, sa ei tunne ennast, kui ma sind ei katsu, ainult kui ma sind katsun, siis sa tunned ennast. Ja siis lapse puhul täpselt sama moodi, et kui sa katsud oma last, siis ta õpib ennast tundma. Ja siis on niimoodi, et vahel, kui sul tekib mingi halb tunne siis sa ei hakka seda kohe oma ajuga kuidagi nagu seletama, sest sõnad panevad meid koputamist, siis ei ole tegelikult meie loomulik olek. Ehk siis, kui sa nagu ei proovi sõnadesse panna seda tunnet, vaid sa mõtled lihtsalt, et aa, okei, lihtsalt mingi tunne, et nagu kui sa hakkad selle peale liiga palju mõtlema, siis sa võid nagu ennast tupikusse joosta sellega, et kui vahel oleks lihtsalt see tunne ja sa laseks nagu tundel nagu kuidagi minna või, või siis nagu raviks seda tunnet pigem. Samas kui inimestena empaatilised ja nad on nagu kuidagi oma vanemate suhtes empaatilised, sest neid on katsutud ja neid kaitsvad, neid ei ole nagu äratõugatud nad on nagu ka nagu täisväärtuslikud, nagu süsteemi osad juba algusest peale siis, siis nad on empaatilised loomade, teiste inimeste maakera suhtes ja siis oleks niimoodi, et kui kõik lapsed oleksid empaatilised, siis nad suudaksid juba iseenesest kuidagi aidata kaasa sellele, et see me ei hävitaks maakera nii palju. Ja oleks sõbralikumad. Enesekindlamad palju enesekindlamad, et ma arvan, minu laps on küll tänu sellele ta geenid ka võib-olla, aga aga ta on väga julge sümbol ja mind võeti ka kaissu, et selles suhtes, et see ongi nagu see minu lapsepõlve õppetund siis ma nagu minu arust näen seal seda tendentsi, et kuidas see mõjub arengule või et kui nagu, et pigem ma ei ütleks, et need on lumehelbekesed, pigem vastupidi, et, et võib-olla meil just neid lumehelbeke ongi praegu vaja sellesse ühiskonda, mitte neid jõulisi, tugevaid läbi suruvaid inimesi. Maailma muutiaid, suur-suur, aitäh, et võtsite selle kutse vastu pärituult teile. Aitäh, tänan kutsumast isa ja tütar Andruse Marta Vaarik olid külas. Ma olen Sten Teppan, aitäh neile, kes selle reisi kaasa tegid. Käbi ei kuku eetris jälle nädala pärast. Kõike head. Aitäh.