Vikerraadiokuulajatele Tervisi algab põlvkondadevahelisi sidemeid, läbisaamist uuriv saade. Käbi ei kuku. Täna on meiega. Vaarik, üks on tuntud näitleja Andrus, teine aga tuntust aina juurde võitev. Kunstnik ja režissöör Marta. Lapsepõlvejuttudes meenutab Andrus, et oli kümneaastane, kui isa naabrinaisega minema pari. Pärast seda, kui ema insuldi tõttu osaliselt halvatuks jäi. Kas isa toonasele valikule on mõistlik vabandus? Marta ütleb aga enda kohta, et ta on üles kasvanud hipi lapsena kelle puhul oli vähe piire kui üldse, mis aitab tal loojana end vabamalt väljendada. Kujundite keeles rääkides on Marta elus ka kildudeks kukkunud. Näiteks põhikooli valuline lõpu aasta või lavakasse mitte pääsemine. Aga ta naudib suuri tundeid, isegi kui need ei ole meeldivad. Olgu need näited teejuhiks, millest muuhulgas järgnevalt juttu tuleb saates käbi ei kuku. Andrus ja Marta Vaarik küsib Sten Teppan head kuulamist. Andrus tere tulemast vikerraadiosse. Tere, tütar Marta on siin, aitäh tulemast. Ma vaatan Marta sinna otsa ja ma olen natukene imestunud, et sa selle kutse vastu võtsid tulla rääkima enda ja oma perekonna lugu. Mulle on jäänud mulje, et sinu elus on olnud periood, kus sa endaks olemisega või Andrus Vaariku tütreks olemisega väga hästi läbi ei ole saanud. Et võib-olla ma jah, ma lülitasin kindlasti välja selle mingiks seitsmeks aastaks, umbes ma arvan, selle autor nagu seda kunagi välja lülitada, aga, aga meedia tähelepanu, sa saad välja lülitada, et sa ei anna intervjuusid ja sa ei tooda seda juurde. Et teie, Andrus Vaariku tütar, ma olen väga hea meelega, et seda ma ei vahetaks millegi vastu, aga võib-olla millega ma olen vaeva näinud, on see kuri kaksikvend, kes käib minu ees ja teeb tegusid ja jätab endast täiesti teistsuguse mulje, kui ma päriselt olen. Tavaliselt nendest juttudest ja nendest muljetest ja eelarvamustest tekib selline väga imelik tegelane kellega ma tegelikult üldse ei suhestu, et selle vahele ta mingis mõttes on lahe, aga samas tekitab ikkagi sellise situatsiooni, kus tegelikult nagu normaalsed või toredad või nagu inimesed, kellega ma tegelikult tahaksin suhelda. Ma arvan, et ei julge minuga isegi üldse astuda suhtlusesse, et et jah, see kuri kaksikvend, ma nimetan ta kurjaks kaksikvennaks, kes teeb tegusid kuskil ja mina ei tea sellest midagi. Sul on nii toredad sõbrad, minu meelest palju seal neid veel taadu. Mina vaatan, minu eas saavad sõbrad kõik otsa. Minu vanuses peab väga ettevaatlik olema. Andrusega on suhteliselt lihtne, kui me räägime tema tutvustamisest, kuidas sinuga Marta on, kui ma ütlen, et kunstnik, kas sa lepid sellega, kas seda on liiga vähe või liiga palju? Tänaseks ma lepin sellega salongi täpne, täpne, ma arvan, kunstnik, režissöör, võib-olla kahe aasta pärast, režissöör, kunstnik, äkki. Soovin õnne, universum on Soomes ju muusikaauhinna kandidaat windows. Me oleme nomineeritud nii tore, et me võiksime siin tänaseid külalisi esitada hoopis kui selle nublu universumi loo kõrvalosatäitja ja tema tütar, kes on lavastaja või režissööri juhuslikult ja see soome kontekstis juba mu meelest maksab nagu päris hästi. Andrus, kui sa mõtlete Marta käekirja peale ja see, kuhu ta just viimasel ajal on jõudnud, millegipärast jääb mulje, et nublu ihurežissöör või midagi sellist kui ootamatusse sinu jaoks on või asjade lahenduseta just niimoodi. Välja kukkunud. Mul on väga hea meel ja ma olen väga uhke ja, ja ikkagi üllatunud ka. Kui ma resultaati, vaatan, ma nagu ei usu, et see on minu lapsed. Ja samal ajal ma tunnen teda, ma ju tean, et ta on võimeline selleks ja mul on nii kohutavalt hea meelde pääst. Kui ta oli 16, kas sa mäletad seda aega või ennast mõtlemas, mis temast saab? Ma ei tea, ta oli selline laps, ta, ta ju mängis titest peale ju mitmetes etendustes kaasa ja seriaalides ja tundus kuidagi loogiline, et temast võiks näitleja saada. Aga ei, ma mõtlesin, ma ei oska ka lapsele muud midagi õpetada. Ma olin oma ainsast hobist saanud elukutse teha ja ma arvasin, et ma ei oska talle midagi, ma ei oska teda juhatada kuskile mujale. Aga lapsstaaridest ei saa näitlejaid. Hea, et kui nad ellu jäävad, üldse, Ja, ja mul oli nagu pikalt kompleks, et ma ise juhatasin, vaatad sinnapoole ja tegelikult sellel mingit tulemit ei olnud, aga nüüd ta on, kui ta on oma režissööritee alguses ja mingis etapis oma kunstnikuteel, siis. Mul ei ole nagu enam kompleksi ka, et ma poleks saanud teda sinna juhatada, sest ma ei tea sellest maailmast midagi. Kuhu ma ütlen lapsele džunglisse. Seal kurjad loomad eksib ära. Mul mul ei olnud pädevus seda teha, aga ma ütlen ausalt, et ma olen seal Martale ka öelnud, et, et ega naisnäitleja amet on väga raske. See konkurents on nii meeletu tegelikult. Ja mul on väga hea meel, et see on niimoodi läinud ja, ja tundes Martat ta on keerulise iseloomuga, ta on isepäine. Ta ei lase endale pähe istuda. Näitleja peab olema orjamentaliteediga inimene, tan, alluv, tan, interpreet. Ta peab olema väga kohanemisvõimeline ja, ja väga alandlik. Aeg-ajalt see ei välista seda, et näitleja võib olla suur kunstnik ja, ja ta võib luua midagi originaalset, aga aga ma arvan, et mata-sugune kunstnikuna või režissöörina luues mingeid unikaalseid objekte maailma. Siis on see tema jaoks palju õigem koht. Sa oled Marta põgusalt rääkinud ka oma soovist lavakunstikateedrisse jõuda. Kas sa mäletad, kas öeldakse ka põrujale, mis talle saatuslikuks saab? Viimane kord, kui ma lavakasse sisse proovisin saada, siis ma olin juba EKA esimesel kursusel ja siis siis mulle öeldi, et no näed, sa oled juba kunsti akadeemilised sate teatrietendustele lavakujunduse hakata tegema, mis näitlejaks saada. Eluga vist on nii, et tagasi vaadates sa saad teha nagu mingisuguseid või noh, arusaadav või paremini aru saada sellest, et mis siis juhtus ja kui hea, hea või halb see oli, et et tõesti, ma arvan, et nad võib-olla nägid, et ma ei ole allutatav, et ma oleks neil selle keemia seal täitsa sassi ajanud seal selles see on ikkagi väga väike grupp inimesi, kes on 24, seitse koos ja kui üks on allu üldse mitte millelegi. Et siis võib-olla nad nägid seda ette, et, et tegelikult, et lõppkokkuvõttes ma olen tänulik, et ma sain kunstihariduse. Ja ega see ei olnud lihtne, näed ma sealt välja jäin, main ikkagi, kaheksaaastane, kui ma esimest korda mängisin Mati Undi lavastuses ja sealt edasi terve oma lapsepõlve ja nooruse. Et mul ei olnudki mingit muud plaani, mul oligi ainult see, et ma saan näitlejaks, et, et see suts teha, et, et minust ei saa näitlejat ja see, et kui sa ütled, et kas mind võib kunstnikuks nimetada, siis noh, jah, tänaseks kunstnikeks nimetada, aga see, et ennast nagu kunstnikuna defineerida selle, see on võtnud väga kaua aega ja No ja kui terve lapsepõlve on sulle nagu lootust antud, et sinust saab näitleja ennast üldse nagu kujutleda kunstnikuna, ilmselt see võib väga keeruline olla, sest. Nagu ma olen, väga õnnelik, kas selle üle, milline ma ikkagi tegelikult lõppkokkuvõttes olen, mul on vaja nagu ikkagi kogu aeg teha midagi, et see üldse ülikooli minek, et mul oli ka, mul oli keskkolgi juba nii keeruline, et ma lõpetasin lõpuks õhtukas ja ja kõik need asjad, et, et kust see nagu iha hariduse järgi üldse tuli või et see, et ma olen tänaseks magistrikraadiga etnikuma. Ma ei oleks kunagi arvanud. Et oleks võinud nagu nii palju teistmoodi ka minna, et, et ma arvan, et ma naudin suuri tundeid selles suhtes, et isegi kui need on mitte kõige meeldivamad, et, et ma ikkagi kuidagi seal aru, et see on elu elamise osale või noh, mida vanemaks sa saad, seda rohkem sa saad aru, et neid suuri draamasid ja katastroof, katastroof jah, või noh, sinust tunduvalt raporteerib rannas, et noh, et nüüd järjest rohkem tuleb, et et ma olen kodus, on nii hea, sellise nagu ikkagi tegelikult lastetoa, et mind hoiti kaisus ja mindi pandud lasteaeda ja mind ei. No ma arvan, et sellepärast mul on võib-olla hea kunstnik ka olla, et mul ei ole neid piire, et ma saan, mul on lihtne nendest piiridest üle astuda, et ma ei ole väga sotsialiseeritud. Esiteks jah, et sotsialiseerimata ja ilma piirideta, et ikka täielik hipi laps, ma arvan, selles suhtes, et, et et ega mul ei ole neid lapsepõlvetraumasid ka, et siis selle põhjalt võib-olla lihtsam neid siukseid nagu katastroofi üle elada, et. Et püüda see saade kuidagi kronoloogiliselt rööbastesse ajada, siis läheme Andrus, sinu lapsepõlve. Missugused on sinu esimesed mälupildid, mida sa päriselt arvad end siit maailmast? Mäletad? Mul on üks mälupilt ühest päikesepaistelisest hommikust, ma arvan, et see võis olla kevad. Ma olin elutoas riidekapi ees ja käsi õieli, keerasin ära seda riidekapinupp puuukse ees ja ma mäletan, et kas ema ei isa vist ilmselt tõdeles minuga ja ma püüdsin, see käsi tõusis ikka sinna ülesse, päike paistis. Olin aru saanud, et ma saan selle nupu sealt ära keeratud selle riidekapi ukse eest. Ja kui ma nagu ennast juba teadvustama hakkasin, siis ma sain aru, et see oli Põllu tänava korteris nõmmel. Ja sealt ma kolisin ära, enne kui ma sain kolme aastaseks. Ja kolisid sa edasi perega kohu Harku ja Suurtüki tänava nurgale. Hiiul seal hüppetorni all. Lisast kõigepealt mis ala inimesed üldse Ema oli mul toidukaupluse juhataja ja juhataja asetäitja ja ta oli ikka niisugune proua härylimana. Oli või ma ei oska niimoodi oma ema kohta öelda. Sedasorti naine ikkagi ilus. Ja naine ja isa, tal oli ta Virumaalt pärit Haljala kandis, sealt ja isa oli mul Rapla kandist pärit. Tema oli selline kuldsete kätega mees, ta oli lihtsalt mingisugusest töölisest. Ta püüdis koolitada ennast õhtuti ka mingis tehnikumis ja siis ta sai mingi meister ja ja osakonna juhataja, ta töötas mingis väga kummalise nimega ettevõttesse, oli silikaat, siid, betooni, uurimisinstituudi katsetehas männikul ja ka tsentrifuugi tega löödi vahtu, mingisugune betoon ja, ja see oli midagi väga innovaatilist tol ajal ja isa tegeles siis nagu selle metallidega, nende rakiste, mingite asjade ehitamisega seal. Ja isa oli emast kaheksa aastat noorem ja ma olen seal isa kuuldes öelnud, aga ta tuli mulle kallale peaaegu siis, et noh, et ja emal oli Moskvitš. Mõtlesin, et niimodi emase lisaga rääkis isa, oli ka ilus poiss, ma vaatan pilti sealt tegelikult ja isa ütles, et see ei ole tõsi küll, aga aga elu läks niimoodi, et ma olin kuskil kümneaastane, kui ema sai insuldi ja tal parem kehapool oli halvatud peaaegu aasta aega ta kadus, kõnevõime. Ja isa pani varsti naabrinaisega minema. Sõna otseses mõttes. Ja see oli kohutav shop muidugi, aga mul oli nii kõva vanaema, see on ka ainuke inimene, kelle käest peksa saanud. Vuntsidega naine vuntsi kilda, kes peksis oma tütre voodist üles. Kurat, sul on kaks poissi, kes ei saa siin lamada, ema õppis uuesti käima ja ja ta rääkis väga vaevaliselt elu lõpuni, aga, aga, ja see parem käsi oli tal rohkem koormaks kui abiks, aga, aga ta tegi pärast lihtsamat tööd, oli vabrikust tekstiilpesija ja, ja pesin need rätikud, läbimistõkis tulid ja kasvatas kaks poega üles, niisugune tõeline. Jah, kuidagi see solvumine isa lahkumisest oli ikkagi väga suur, kuigi ma ei ole kunagi konflikt armastan, ma püüdsin ikkagi kõigiga läbi saada ja aga ega ma seda ei mõistnud küll, aga nüüd vanemaks saades panin hakanud mõtlema, et üks elu, et kui ma ise oleks samasuguses situatsioonis, ma ei saa kätt südamele panna ja öelda, et et ei oleks läinud, et ei oleks läinud kohutavalt raske olukordadeks. Ma loodan, et isal oli see naabrinaise vastu väga sügavad tunded, et see oli talvine armumine, on see võib-olla õigustab seda, sest ega armastust ei tohi niisama kergekäeliselt. Pihloveerida. Aga kuidas emale mõjus, kui isa läks lõi talvel piltlikult öeldes teise jala alt ära või? Ega ta ei andestanud seda iialgi, loomulikult elu lõpuni. Nad aeg-ajalt olid ikkagi sunnitud suhtlema. Aga emani Bagmaatik on nagu on, mis teha? Elas oma elu väga rõõmsalt. Kuidas te suhtlesid, kui kaua tal seda kõnevõimet siis üldse ei olnud, et ta verbaalselt omavahel rääkida ei saanud? Ta õppis uuesti rääkima ja see oli ikka väga raske ja ta rääkis nii suurte takistustega. Mul on üks väga piinlik mälupilt. Me läheme emaga mööda Harku tänavat sinna nõmmele mingeid asju ajama ja ema püüab mulle midagi selgeks teha ja ei tule need sõnad olevat. Ja siis ta küsis äkki täiesti selgelt laitmatu diktsiooniga. Kas sa häbened mind? Nüüd on mingid siuksed. Häbiväärsed mälestused aga aga väga inimlikud. Kui palju päriselt teie kasvatamisega siis nendel kõige raskematel hetkedel tegeleti, sest kui ema on ikkagi raskelt pihta saanud. Vanaema oli kõva sõna. Ja vanaema oli siis see, kes võttis juhtimise enda kätte ja vanaema oli see ilmapuu jah, keset seda meie kodu ja ma ei tea, mina ei, mul ei olnud nagu seda hirmu, et ma ula peale lähen. Sest ma olen aht, eks olnud, väldid jamasid ja ma ei taha, eks mul on mingisugune niisugune talupoeglik, enesealalhoiu instinkt või mingi ohutunne, kui ma näen, et midagi imelikku hakkab toimuma, siis ma panen jooksu ja ja ma ei, memmekas ja ma olen tõeline memmekas oled eluaeg ja see on mind päästnud, et aga oli sul võimalusi oma elu tuksi keerata, seal kusagil kindlasti oleks, kindlasti oleks olnud, sest vanemana ma olen aru saanud, et enesehävituslik tungide mul väga tugevalt, ma olen ju emeriitalkohoolik nagu ma ennast nimetanud, eks kindlasti oleks ma võinud lõpetada kuskil kraavis, aga või arestimajas. Aga ma arvan, et mind päästis lugemine. Ma õppisin suhteliselt ruttu lugema ja kui teised läksid nagu peti tegema, minu jaoks oli see mingisugune uks kuskil hoopis teise reaalsusesse, mulle lugemine sobis, Maltale ei sobinud lugemine. Aga mulle väga sobis. Ja see oli mingi imemaailm täiesti. Ma võisin minna tundideks raamatutesse sisse ja see on mul siiamaani, ma ei jää magama ilma raamatut. Ja mul on halb mälu. Tänu sellele ma võin võtta riiulist ja lugeda üle, mis 10 aastat tagasi lugesin, mul ei kulu kella, kavatsete peale, ma praegu avastasin maal, et Ma lugesin seda Kümmast, ma ei mäleta mitte midagi, küll seal alt saime, võib ikka täielik õnnistus olla. Marta, sa oled vahepeal mõned repliigid pillanud Merilyn, Monroe ja nii edasi, et kui palju on olnud sul endal vahetuid, päris kontakte nende inimestega, kellest Andrus on justin rääkinud tema ema, isa, vanaema. Isa, vanaema, ma ei ole näinud, aga ma olen neid matusepilte näinud, kus ta on habemega. Pikalt haiglas ja. Kas on mingi siseringi? Ei, Eino lihtsalt tahab või ma ei teagi tast rohkem midagi, ma olengi näinud seda pilti Te. Ei tea ja siis tal on habe ees, et meil on ema, ema pool, see emapoolne suguvõsa on pigem niisugune, rohkem naisi ja tütreid ja siis meil on see niisugune nagu ütlemine. Tütred peavad olema, pojad võivad olla. Pojad võivad olla, tütred peavad olema, tütred on need, kes lõpuks sul need habemekarvad ära kipuvad, ütlevad, et ära pane seda kleiti selga, pese oma juuksed puhtaks, värvi oma juuksed ära. Ära käi nagu kaltsakas riides, et, et noh sihuke. Toovad jah, sulle pojad, võib-olla on veits nagu lähevad oma naiste perede juurde või. Aga tütred tavaliselt toovad oma mehed koju ja kuidagi nii, et et räägivad juttu ja toovad uusi uusi maailmu koju kätte. Aga vanaema ja vanaisa võib-olla nagu Pärnu Pärnu vanaemaga oli mul nagu soojemad suhted. Ema emaga, vanaisa elas seal suusahüppetorni juures majas ja neil oli kaks suurt punast kassi ja aga ma arvan, et võib-olla selle ajastu mehed ei viitsinud väga lastega rääkida, et mul ei ole nagu ja ma olin ikkagi piisavalt väike ka, et ma arvan, et mul ei ole otsest mälestust. Aga näitlejaks, kas sa said nii-öelda lambist näitlejaks või sul on sealt kooliajast taust, mis ka sillutas, mõnes mõttes teed nii nagu hiljem see Martaloli, et valik tuli justkui iseenesest. Ma läksin esimeses klassis näiteringi Nõmme pioneeride majja Maie Kilgas juhtimise alla, kes töötab siiamaani. Väga ruttu sai mulle selgeks, et see on asi, mille eest ma saan kõige rohkem kiita ja tunnustusvajadus on meil ju kõigil olemas, see tuli mul hästi välja ja ma muutusin nagu mingis mõttes enesekindlaks ja hea huumorimeele. Mull kas sa tala tegid või kuidas jama iima lollitasin ka palju ja, ja sest ega ma mingeid muid erilisi võimeid ja andeid endas ei avastanud. Mille eest kiita saada, ma olin mu keskmine hinne, oli ka mingisugune 3,6 või seitse või midagi. Kas ei olnud mitte nii, et sa ütlesid, et seda klouniks saada? Kolmeaastaselt isa ütles JAH, tuletas meelde, et olin, öeldi kuskil kama. Et ma olin kuskil kolme aastane, olen koolis, lähen ülikoolis hakanud klounid. Sina, Marta kui lähedalseisev isik selles mõttes on ju tõsi taga, et ma arvan üsna paljuski avaliku kuvandi kaudu teatakse suisa, kui ma tahan ta naljameest aga niisuguste koomiliste rollide kaudu või või et see pilt on selline. Väga lõbus, vendan ja, ja täiesti kullatükk selles suhtes, et nagu ta ütles, ka Ta väldib probleeme, siis mina täpselt samamoodi tõmban täiesti lukku ära, kui keegi hakkab karjuma või midagi või mingi tekitab mingisuguse probleemi kuskilt, et ja meie peres on läbi nalja arutatud, ära kõik tähtsad asjad läbi nalja, et selle ülalist nalja tehtud ja lõõbitud ja 11 narritud ja kuidagi tögatud, pigem kui seda, et keegi oleks istunud tõsiselt kuskile maha ja hakanud nüüd rääkima, et kuidas asjad päriselt on. Ma arvan, et seesama kitsakingad Issi on jänes. Kassa isaks saamisest unistasid? Ja väga unistasin, väga unistasin ja Marta emaga meil selles biomehaanikas kõik ei klappinud. Õllel katkes mitu rasedust enne seda ja Marta oli väga oodatud ja väga soovitud laps ja. Kaua tehtud kaunikene ütleme neli aastat, vaesed vanemad. Ja mul on hea meel, et tütar ka veel vanema tütre, Ma sain Üllega koos kaasa juba, kui me Üllega kohtusime, siis Leenu oli juba seitsmeaastane ja mul on hea meel, et mul on tütred, sest isa vastutus poegade saatuses on minu jaoks küll ränk, ausalt öelda see nüüd ma enam nii ei mõtle, aga siis ma mõtlesin küll, nii et noh, ma teen ikka seal nalja, tüdrukutega on ju lihtne, nad, laps tuleb midagi küsimas. Mis mina neist naisteasjadest tean, küsi ema käest. See käib eeskuju kaudu ka ma olen viimasel ajal mõelnud seda, et kuidas et kuidas selle lapse, et emad on üldjuhul ikkagi olemas, et tüdrukutel on võib-olla seal eeskujuga nagu lihtsam millele sa vihjad, et, et kui sul on hea eeskuju, siis sa kuidagi positsioneerida ennast omasoo järgi või noh, et kui ma olen paar, siis kui mu ema on tore inimene, siis ma pigem ma olen ka tore inimene ja kui mu ja siis isa kaudu võib-olla tulevad need vastassood, vastassooga suhtlemise küsimused, et nagu, et ma arvan, et mammi asju ja tädi on meil kõigil, et kellel nagu kuidas, aga ikkagi need on meie esimesed ees, kujutasin elus. Kui ma sain sõnasabast sikutama hakanud ja sa ütled, et, et tüdruku jaoks on tütre jaoks on ema olemas, kuidas isa kooli, et kas seal lapsepõlvest on niisugune tunne või tunnetus, et kas isa oli olemas ja siin on, saavad mitu asja kokku, et ma küll täpselt ei ole kursis, mis hetkel oli sinu elus see nagu sa ütlesid emeriit, alkohooliku teema. Kas see sull paneb kellukese helisema, kas sul on sellega seoses lapsepõlve mingi arve klaarida? Marta? Ei, isa oli kogu aeg olemas, selles suhtes oli ja ma justkui isa rääkis sellest teatrilõhnast, siis siis tuli mulle nii hästi meelde, et võib-olla nagu jah, sa naerad teise loo peale, aga, aga ei, ma mõtlen just teatris olemise asi, et tegelikult ega ega võib-olla ei tahtnudki näitlejaks saada, tahtis teatrisse saada või nagu sinna kamm. Sest seal tagaruumides ja see nali ja naer ja see niisugune tead, näitlejate huumorimeel on hoopis midagi muud kui ükskõik kus mujal, et see, mida räägitakse lava taga, see on lihtsalt nii toores ja nii julm ja nii nagu ilus, samal ajal, et et. Ja praegu võib selles kontekstis niimoodi ahistamisega vahele jääda. Tõsiselt. Ja see, millele sa vahepeal naersid, oli, mis lugu e. Ei, see joodik teatrioodikute noh, et tänapäeval enam ei jooda teatrisse üldse peaaegu, mis on nagu väga nagu kurb ei ole, selles suhtes. Aga hämmastas praegu, et teistpidi nagu ma arvan, et näiteks siukseid nagu tõsiseid naljamehi minu arust enam ei ole, sest kõik tahavad ka natuke diplomaadid olla või natukene mingit tõsiseltvõetavat vennad olla, samal ajal kui nad on naljamehed, et et seda joomisega on ära kadunud. Siirad ja üdini suured naljamehed, ma arvan, aga kuna joodi palju, siis siis sitahais, mis oli Draamateatris hommikul hommiku pohmakas itta ja siis ma mäletan seda jah, midagi nagu erakordselt, mis mul lapsepõlvest meeles on. Kui sa lähed, kuna ei jooda, et ei ole säravaid naljamehi nii palju, sest Aarne Üksküla kunagi ütles, et alkohol lülitab ajus välja autotsensuuri ja päris pikaks ajaks isegi järgmiseks päevaks. Sellepärast ongi need legendaarsed. Teise päeva naljad ja see on väga hea kasvulava koomikute jaoks. Kui sul enesetsensuur kaob, kaob seal mingi filter ära, et sa ei ole. Siis tekivad parimad naljad ja ma imetlen inimesi, kes suudavad neid kaine peaga genereerida väga piiripealseid nalju. Kas sina, Marta tead oma vanemate kohtumise lugu? Ja Tallinnfilmis ema oli seal putkas, ma ei teagi, mis ta seal putkas täpselt tegi. Kassapidaja praksis raha palkasid kätte, isegi mina olen saanud säärasest putkast oma esimesed palgad. Kohtumine käis siis nii, et sina said palka ja mina sain Olari läbi väikese luugi, siis naise ja ära ja kui ma nägin teda Siis ja kuulsin teda ja, ja olin taga mõne sõna vahetanud, siis toimus välkvalge hetk, siis oli see armumine esimesest silmapilgust lihtsalt kõik läbi. Selle kahest läksin ostsin avarati poest pudeli shampust, murdsin sinna kassasse tagaukse kaudu sisse, ütlesin. Küsisin, millal sa tähendab, lõpeb aa selge siis praegu joome shampust ja päästlemisid koos minema, kui see töö on läbi. Mõjus ikkagi huvitavalt ja jaa, jaa. Unistuste õenedest. Me oleme head sõbrad siiamaani, kuigi me elud on vahepeal käinud igal pool ära, aga me saame imehästi läbi. Marta, missugused on sinu esimesed mälupildid? Vii meid oma lapsepõlve koju, ekskursioonile. Me oleme ukse taga. Lasnamäe viiekordse paneeliga esimesel korrusel ukse taga. Nii me astume koos sinuga sisse, mida, ukse lukustatud kunagi. Millega on seletatav, et asju oli seal suhteliselt vähe alles? Ei, ei, meil ei olnud ühtegi kriminaalseid intsidenti seal Lasnamäel elamise klassikaline õhtu nädala sees. Oletame ikkagi. Iga päev on nagu päike paistab minu arust. Ja siis lähed uksest sisse, kohe ukse vastas on magamistoa uks, mis on suur tuba suhteliselt vasakule, otse on vannituba ja WC ja sealt, et kui keerata paremale, siis on köök. Ja siis, kui tagasi tulla koridori, siis seal magamistoa ukse ees on niisugune mingisugune tumba kus on koerapesa ja kui paremale lähed, siis on suur tuba. Ja suures toas on hästi palju taimi ja lilli ja antiikmööblit ja suitsuhais, ma arvan. Kas võõras inimene saaks aru või mille järgi ta saaks aru, et ta selles korteris elab? Andrus Vaarik. Mingid pildid on arvatavasti kuskil, aga pigem saaks aru, et elab ülla vaarikatest. Kogu aeg on remont, on tehtud. Ja kõik on ülikorras, alati on koristatud. Anna jah, need mingeid lapsepõlve traumad ongi, et kus käärid on, asjad peavad olema oma kohtade peale. Need olid minu, minu ja mu ema ainukesed sellised hõõrdumise. Vahel kasutatakse sellist väljendit, lühikese või pika rihma otsas olemine. Polnudki mingit ketti. Hea meelega kuulaks mõlema versiooni, et sina ütled, et ketti polnud üldse, mis, millest ma loen välja, et kõik oli lubatud. Ja ka ainult üks tõsine vestlus oli emaga. Ja seda ma mäletan, üli hästi, istusime meil niisugune väike, see Lasnamäe köögilaud, kui me istusime kahekesi seal laua taga, ma arvan, et peaaegu Põlvad või siis nagu vastu minna ja siis oli niukene basest kupliga lamp põles seal keskel laua kohal ja siis ema vaatas mulle otsa, ütles Marta. Kui sa mulle valetad, siis ma ei saa sind kaitsta. Ja siis sealt edasi oligi kõik väga lihtne, ma pidin talle alati ütlema, kuhu ma lähen, mida ma teen. Võisin teha lollusi, võisin teha, mis mul pähe tuli, aga ma pidin tunnistama seda, mida ma teen. Et ei olnud nagu sellega ei pandud mulle nagu õiget ja valet vaid lihtsalt seda, et räägi. Aga räägi kõik ära, see on geniaalne, minu meelest, jah, ma olen seda püüdnud tiraseerida ka, et mõnele sobib, mõnele mitte, ilmselt jah, mõned suhted on juba läinud. Võib-olla sinnakanti, et sellega on juba hilja algust teha, aga kui see toimib, siis geniaalne jah, sest. Kokkuvõttes tuleb meeles pidada, et ega need, keda lapseks ei jää, et kui ma ise lapse sain, siis minu jaoks oli kõige suurem šokk see, et inimene ei ole laps, nagu ma oleks tahtnud ta nagu ära paigutada, kuskile tahate, laps nagu suva. Aga siis ma sain aru, et ta on inimene, et on puhas valge leht, kõik, mis mina talle annan, see ongi temast saabki see teadvustades seda, et ta on inimene, siis ma arvan, et kaob see kui niisugune alavääristav suhe lapsesse ära. Seega see lõppkokkuvõttes tahad, et ta tuleks su juurde ja räägiks suga tegelikult et temast saabki ju tegelikult sulle kõige lähem inimene üldse sellel eluteel, et kõik nagu see mees selle mehega võid lahku minna ja vanemad jäävad vanaks ja nõdraks lolliks. Et tema on nagu kõige targem ja kõige värskem ja kõige lähedasem üldsegi, ta on sinu sees kasvanud, et üks jubedamaid vaatepilt, mida ma viimasel ajal käisin seal Lembitu tänaval, kui EKA ei olnud veel oma uut maja saanud, siis ma käisin seal Lembitu tänaval fotoosakonnas koolis. Lasteaed on kohe seal ukse vastas. Ja siis hommikul, kui ma kooli läksin, siis ma tihtilugu nägin neid sõimelapsi kes ei osanud veel peaaegu isegi kõndida ja siis neil olid need kummid, olid siukene, pikk pael, on, kus on siuksed kummiaasad küljes ja siis neil on kõikidel Se kaenla alt läbi pandud ja siis nad lähevad kõik koos ja siis üks kukub pikali ja siis teised lohistavad teda järgi kaasa. Ja siis see on minu jaoks nagu kuidagi nii õudne vaatepilt. Et ma tahaks režissöörina, ma tahaks kasutada seda pilti kuskil horror filmi selles suhtes, et kuidas lapsi kasvatada, nagu, et et sa viskad nagu esiteks sa teed talle seda une koolise, panete teised palased tal nutta. Noh, seal on need küsimused, et miks laste lastekodus lapsed ei nuta sellepärast et nad on loobunud, Nad teavad, et keegi ei tule neile appi, et et mis surmahirm või mis, mida see laps tunneb, kui sa panete teise tuppa sellepärast et sa tahad oma mehega nagu voodis. Et noh, et, et mingid siuksed nagu ja siis sa viitad sinna vanamuti juurde, sinna sõime mingi võõras inimene kasvatab teda. Ja kogu see nagu süsteem, et ma täiega loodan, et, et me oleme nagu jõudnud kuidagi sellest töölisklassist kuidagi edasi, et me ei pea oma lastest kasvatama üheksast viieni, mingisuguseid järgmisi putukaid. Ma olen ennast Isala tundnud ikka väga ebapädevale, nagu ka paljudes muudes sotsiaalsetes rollides, mida elu on mult nõudnud peale oma töö. Kui Marta räägib praegu Aadama puhul sellest vastutusest, et mida üks lapsevanem peab oma lapse suhtes tundma, oleks ma seda teadnud, siis ma oleks üles poonud ennast vist vaoshoitud raevu oli sellega seoses, et sa ei tahtnud minuga koos õppida, nagu katsid mind sul emaga lihtsam. Ma tahtsin sekkuda õppimisse, et sul oleks koolis kergem, sest mul endal oli koolis raske, ma tean, et kodu peaks toetama, aga sul teiste allergia minuga koos? Aga mul oli see, et ma mul oli juba kõik nii pekkis, et mul oli üldse kogu selle asja suhtes oli juba allergia, nii et et see kool lihtsalt oli lihtsalt kõige ebamugavam asi halbade asjade või halbade emotsioonide või halbade asjade, mis elus juhtuvad, et nende mingi hulk saab ikka täis või et me peame nüüd ikka läbi elama, et me kõik. Et ma arvan, et see hakkas piisavalt vara, et ongi see koolitrauma ja siis oli Katrin Lust kirjutas must sihukse eriti rõveda ühe artikli niimoodi, et ma läksin esmaspäeva hommikul kooli ja siis õhtulehe, need kollased lipikud rippusid putkade küljes, et ma arvan, et see oli mu kõige esimene niisugune nagu täielik. Kui vana sina oled siis, kui see lugu tulina olin üheksandas klassis? Andrus Vaariku tütar Marta Vaarik üheksandasse klassi istuma. Ja see oli novembrikuu, kui see oli siis juba nagu ammu ära olnud, et see oli, mul on niisugune esimene trauma, suurem trauma võib-olla. Faktiliselt pole sõltuda praktiliselt. Aga sisuliselt tähendas see sulle siis mida? Kuidas ülikoolist ära jälle, kas. Siis täiskasvanute gümnaasiumisse lihtsalt, sest sa ei suutnud enam minna. Tagasilöök, ja ma tegelikult juba alguses ei suutnud minna tagasi, aga ma olin ikkagi nii kõva kätt, ma ikkagi võtsin, hambad ristis, läksin sinna vehakasse tagasi. Noh, eks see, kuidas me istuma jäin, see on ka kõik üks suur nagu küsimärk, nüüd kui ma täiskasvanuna sellele tagasi vaatan, et tegelikult ega keegi istunud muuga maha. Ta on minuga neid asju sealt just kooli seest ma mõtlen, et kuna ma olin Andrus Vaariku tütar ja ma olin kuulus ja ma mängisin teleseriaalides ja ja inimesed tundsid mind tänaval ära ja ma arvan, et see oli ikkagi selline nõukogude aegse inimese kadedus mida ta siis pervertselt elas välja niisugune neljateistaastase lapse peale, et noh, see on ikkagi natukene nagu sihuke väärakas, väärakas värk. See kestis terve nädalavahetuse, et see uudis ilmub ja et kuidas, kes peab midagi vastama ja kes peab midagi ütlema, aru andma ja värki ja just oli Katrin Lusti. Aga et kuidas see oli nagu pöördumatu, et, et ei saanud nagu see, see ei ilmuks, et see oli nagu niisugune, ma mäletan, nii hästi ta seda lauset, et nonii, Martakene, teeme nüüd selle ebameeldiva asja nüüd kuidagi niimoodi ilusti ära. Ma valan õli tulle juurde. Kelle probleem see on, või tegematajätmine tüdrukut istuma? Kuskohas on selle loo puhul see võti? Aga ma pigem räägiks sellest, et kui hästi tegelikult lõppkokkuvõttes läks, ma läksin õhtukasse. Üheteistkümnendas minu arust, Marii Karell kutsus mu naisteleht tööle. Sain mingi 13000 krooni palka, ostsin omale korter, Tatari. Mul olid load, sõitsin autoga ringi, lõpuks õhtukas, kolis Lasnamäele, siis käisin Lasnamäel koolis. Loomulikult mul oli tohutult piinlik, sellepärast et ma, et vanalinna hariduskolleegiumi gümnaasium on ikkagi väga hea. Tegelikult Ma olekski võinud ainult gümnaasiumis seal käia, et gümnaasiumiosa, ma arvan, et on tõesti hea, et ülejäänud kooli koolisüsteemi ma väga ei usu. Ja oma last sinna kindlasti kunagi ei paneks. Et ma arvan, et kuna min lasteaias ei käinud ja ma kasvasingi süsteemist väljas, siis mul oligi kool oligi minu jaoks nagu täiesti nagu selline. Noh, nagu esimene päev, kui ma läksin esimesse klassi, ma põgenesin koolist, sõitsin, esimene klassi laps ei tohiks tegelikult üksi üldse nagu isa viis mind sinna aulasse. Ja siis ma läksin, tegin klassi ukse lahti, vaatasin sinna klassi mänglassi ukse kinni, läksin, teadsin täpselt, kust buss läheb, sõitsin tagasi koju, lasin uksekella, emale niukses, siis olin tervist, me ei taha minna kooli. Et kogu see kooli asi, ma arvan, et seal õhtukas ma olin palju õnnelikum. Et mul oli ebamugav, ma ei tahtnud mingid sihuksed, täiskasvanute tähtsad jutud, kus keegi ütleb, kuidas asjad peavad olema nagu aru pilliirdissi. Aga ma olen ka VHK täieliku alguse juures olnud selles suhtes, et ta ei olnud, oli kui mina olin esimene tüdrukud ja siis on, meil oli teine poisid, et noh, seal on tüdrukute poisteklassid eraldi, mis oligi tegelikult nagu poiste jaoks hästi lahe, sest poisid saavad teha seal nalja ja Jolotada ja siis, kui nad lõpuks lähevad gümnaasiumis hakkavad nutma. Ma sellepärast, et nad pead tüdrukutega ühte klassi minema. Aga ma olin tüdrukute klassis, kus käis ainult üks ussid peamine ja ja kõik pidid olema hästi korralikud ja kõigil oli mingisugune ora kuskil, nagu et oleks. Ma olen poiste klassis mammuks jumal lahe olnud selles suhtes mainike kraade, ma oleks tahtnud nagu nalja ja mingit värki, et oleks nagu kuidagi mingit lollitamist olnud. Sõnakraade mulle väga meeldis. Olen kogu aeg tahtnud sinu käest küsida, täna siin. Sa oled kunagi kakelnud. Kas sa oled sattunud sellistesse intsidentidesse, sest mulle tundub, et sa oleksid käsi. Noh, võtta, aga see on natukene tegelikult selle, selle kurja kaksikvenna nagu see nagu paralleel ka kuvandi küsimus jah, et ma nagu mul üks sõber just ükspäev ütles, nii ilusti ütles, et ma raiun teed oma maskuliinsus ega oma feminiinsusele minus on nagu hästi suured nagu mõlemad osad ema mind väiksest pärast nimetanud kolhoosi esimeheks. Et minus on niisugust nagu juhi direktori vaiba minusse nagu kogu aeg olnud, aga, aga pigem ikkagi häbelik ikka, ma arvan. Aga võib-olla just elu on teinud seda, et, et ma olen olnud nagu ilus ja blond ja, ja tütarlapselik ja ja Playboy kaanelt filmi režissööriks, tead, ma olen iseenda üle ja oma selle elukaare üle nagu väga uhke, et et minu jaoks üks suurimaid saavutusi on see, et ükskõik mingi mees tuleb ja ütleb mulle midagi, sest ma suudan ta nagu verbaalselt kuidagi folki pasundada Jahkemas. Kui te, ma olen. Ma olen võrdne partner, et, et sellest nagu blondiini anekdoot ei tehta enam, sest need ei pea paika, et, et me oleme jõudnud nagunii kaugele, et sa vaatad heale naisele ütleb, et oi, ta on nii ilus, kindlasti tal loll. See fenomen on. Kui me jätame kõrvale skaala õnnelik ja õnnetu siis mis sõnaga või lausega te kirjeldaksite oma lapsepõlve? Ma hakkasin võrdlema, meie lapse põlvesid ja ma arvan, et Mart Kirjum kaootilise ja, ja selline värvilisem juba inimeste poolest, kes meilt kodust läbi käisid ja kellega ta teleteatri tegemistes kokku puutus. Minu lapsepõlv oli maismaa looduslähedasem ka ja umbes samal ajal, kui temaga lahku läksid, siis isa ehitas Läänemaale Pivotsi randa suvila ja kõik mu suved hakkasid olema nagu seal, me ei tahtnud seal pioneerilaagrites olla. Vanemate puhkus oli ju väga lühike ja koolivaheaeg oli kolm kuud ja meid jäeti sinna päris omapäi mere äärde väikesesse majja. Paremad käisid isa siis käis nädalavahetusel siis vaatamas, et me pole ära uppunud ja meri ja, ja mets ja, ja kõik see, et kuigi see nõmme Hiiu Männiku, kus ma pärast elasin, oli ka mitte päris linn, aga, aga mind on see Läänemaa vist väga palju kujundanud. Aga huvitav on, kuulatakse, kuidas keskealine pluss mehe, sellisesse lapsepõlvepilti on romantika niimodi sisse kootud, et tegite, kui selline idüll. Aga lapsel ongi tüll selles suhtes, et lapsepõlv on nii värske ja nii harukordne ja lühike küsimus lühike, esimest korda on nagu niisugune, nagu ekstra isa ütles väga hästi, et mul oli väga värviline tõesti, meil kodust käis läbi nagu väga väga huvitavad inimesed, et see on niisugune nagu kosmopoliidi või linnainimese, niisugune korralik laste lastetuba, et põhiliselt ei olnud, ei olnud ikka David Vseviov ja ta pani mulle isegi hüüdnime, milleks motio sellise mutu looga? Ma ei tea, mis aga see oli väga, see talle väga külge. No ütleme, see on ju arusaadav ja loogiline, et meie jutust jookseb läbi Andrus Vaariku tütar ja nii ja naa. Aga kui sa päriselt panete ema isa kõrvuti ja mõtled, kelle moodi sa rohkem oled oma loomuselt, oma emotsioonidega ja nii edasi, et kuhu poole rohkem. Ema, ema, ema, poola, sest isa oli memmekas, mina ei ole memmekas. Meil on olnud juttu sinu pojast, kelle nimi on Adam. Adam on kuivana nii selle viie aasta pealt. Kas tahaks veel või mitte kunagi enam. No praegu on ikka niisugune tunne, et mitte võib-olla 40 viieselt kaksikud või midagi sihukest, et saaks ühekorraga veel ühe nagu ühe generatsiooni juurde, kes tooks seda uut informatsiooni, et et jah, laps ei tohiks teha nagunii isekatel põhjustel, aga ma tahaks küll, et ma lõpuks kuusel Kusistes hukkadega vanamutt olema, et keegi mulle ikkagi nagu selle lõua puhtaks pühiks muga kabet mängiks või kaarte, et ja tooksid värskeid uudiseid, millest ma ise enam aru ei saa, et näiteks mul on, mis ma, mis maailmas me elame või toksida oleviku kuidagi sisse. Aga mis selle emaks olemise kogemuse praegu on niivõrd kriitiliseks? Või see on ülitore ja ilus kogemus, aga lihtsalt see vastutus ja see noh, jah, see võimutunne ja see, et mina nüüd Pean olema see eeskuju kellelegi teisele või. Mul on tohutult vedanud, et mul on niisugune pere, kelle peale ma saan loota, et ja Aadam käib lasteaias, et selles suhtes, et ma tekitan endale ikkagi seda ruumi, kus ma saan oma mõtteid ka mõelda, aga, aga tõesti nagu kunstniku ja lavastajana ma, ma ei, ma naudin tohutult seda emarolli, mis nagu tõstab mind välja sellest igapäevasest mingitest mõttetutest pseudoprobleemidest, et ma lähen nagu kuskile sinna lapse maailma jääda tohutult avanud ja nagu mu ema ütleb, et, et kui sa last saanud ei oleks, siis oleks ennast arvatavasti surnuks sõitnud. Et see tõi mind ikkagi maa peale ja see tõesti nagu sealt hakkas mul nagu see elu, mida ma vist nagu praegu äkki elan, et niisugune nagu kuidagi mõtestatum. Ja see annab ikkagi elule mingisuguse teise mõõtma. Ei, ma ei taha öelda, et ma nagu, et ma vihkan lapsi ja et ma ei oleks tahtnud emaks saada, vaid ma kuidagi tahan Öelda, et see viis aastat on täpselt ta nii hea suur poiss, et et nüüd nagu uuesti mingit beebi beebi elu hakata elama ja mul oli väga raske nagu seepeale sünnitust, kogu see minu vaimne ja füüsiline tervis oli ikka nagu pigem oli keeruline. Kas te ise olete ka selle, vabandust, ma lihtsalt ei tea seltskonnaelust mitte midagi. Sellepärast ma küsin, et kas sa kasutad teda üksi. Ma ei ole isaga koos, jah, ei noh, üksi kasvatav, ekslesin kamba peale kasvatama. Rongaema mulje jääb. Vähemalt lasteaias käib. Ei ole porilombis hommikul. Kas sul on midagi kaasa võtta, Ta ajast, mil sind nii-öelda kasvatati, ehk kas sa oled mõelnud, et ema või isa tegid sinuga midagi väga lahedat või lasid sul kuidagi õigesti olla, mida sa kindlasti soovid rakendada oma poja peal või siis vastupidi jätta midagi tegemata, mida sinuga tehti? Mul on üks hästi see nagu suur asi enda arust ja ma olen isegi mõelnud, et sellega saaks tegelikult nagu päästa nagu maakera. Kui seda rakendada, et kui kõik, kui inimesed võtaksid oma lapsed kaissu ja katsuksid neid siis nendest lastest kasvaksid hästi empaatilised inimesed, sellepärast et vaata, sa ei tunne ennast, kui ma sind ei katsu, ainult kui ma sind katsun, siis sa tunned ennast. Ja siis lapse puhul täpselt sama moodi, et kui sa katsud oma last, siis ta õpib ennast tundma. Ja siis on niimoodi, et vahel, kui sul tekib mingi halb tunne siis sa ei hakka seda kohe oma ajuga kuidagi nagu seletama, sest sõnad panevad meid koputamist, siis ei ole tegelikult meie loomulik olek. Ehk siis, kui sa nagu ei proovi sõnadesse panna seda tunnet, vaid sa mõtled lihtsalt, et aa, okei, lihtsalt mingi tunne, et nagu kui sa hakkad selle peale liiga palju mõtlema, siis sa võid nagu ennast tupikusse joosta sellega, et kui vahel oleks lihtsalt see tunne ja laseks nagu see tundel nagu kuidagi minna või või siis nagu raviks seda tunnet pigem. Samas kui inimesed on empaatilised ja nad on nagu kuidagi oma vanemate suhtes empaatilised, sest neid on katsutud ja neid kaitsvad, neid ei ole nagu äratõugatud nad on nagu ka nagu täisväärtuslikud, nagu süsteemi osad juba algusest peale siis, siis nad on empaatilised loomade, teiste inimeste maakera suhtes ja siis oleks niimoodi, et kui kõik lapsed oleksid empaatilised, siis nad suudaksid juba iseenesest kuidagi aidata kaasa sellele, et see me ei hävitaks. Maakera nii palju? Ei oleks sõbralikumad. Enesekindlamad palju enesekindlamad, et ma arvan, minu laps on küll tänu sellele ta geenid ka võib-olla, aga aga ta on väga julge sümbol ja mind võeti ka kaissu, et selles suhtes, et see ongi nagu see minu lapsepõlve õppetund siis ma nagu minu arust näen seal seda tendentsi, et kuidas see mõjub arengule või et kui nagu, et pigem ma ei ütleks, et need lumehelbekesed, pigem vastupidi, et et võib-olla meil just neid lumehelbeke, see ongi praegu vaja sellesse ühiskonda, mitte neid jõulisi, tugevaid läbi suruvaid inimesi. Maailma muutiaid. Suur-suur, aitäh, et võtsite selle kutse vastu pärituult teile. Aitäh, tänan kutsumast isa ja tütar Andruse ja Marta Vaarik olid külas. Ma olen Sten Teppan, aitäh neile, kes selle reisi kaasa tegid. Käbi ei kuku, on eetris jälle nädala pärast. Kõike head. Aitäh. Kuulake pikemat versiooni jutuajamisest isa ja tütre Andrus ja Marta Vaarikuga vikerraadio koduleheküljelt või mobiilirakenduse kaudu. Leidke saadete seast, käbi ei kuku, seal asuvad ka kõik varasemad vestlused lasteaia, nende vanemad.