Tere ja aitäh, et kuulate vikerraadiot. Täna on meiega lambakasvatajad Lõuna-Eestist aga ainult sel viisil oleks isa ja poja Urmas ja Siim sellise tutvustamine ülekohtuselt napp. Kõigepealt lisast. Burmasest rääkides kasutatakse kõige sagedamini natuke veidrat, aga samal ajal põnevat tiitlit kotkamees. Suure osa oma elust kõigub ta puulatvades kotka või kurepesi uurides ja neid looduskaameratega varustades. Või siis külitab metsa all telgis, et metsiku looduse pulssi paremini tunnetada. Abikaasa elluga, Nurmasel kolm last ja saatesse tulnud siin on neist kõige vanem, kellest on saanud paljuski ka talutööde ülevõtja. Spordihuvilised mäletavad Siim Sellis suusaradadelt, sest 2010.-te alguses oli ta meie parim suusasprinter, kes esindas Eestit ka olümpiamängudel. Tänapäevaleht tegeleb ta lammaste ja oma kolme lapsega ning suusavõistlustel ei käi aga kahe kõigest lähemalt. Saatejuht Sten Teppan soovib head kuulamist. Urmas tere tulemast vikerraadiosse, tervist, tervist ja poeg Siimon Gazas. Tere. Tere tulemast. Teeme perekonnaasjad hetke seisuga Urmas klaariks, ehk kes teie pere on Lõuna-Eestis tuletada pärit. Ja ega see on võib-olla isegi natuke kaugemale minema kui meie praegune pere. Vähemalt minu esivanemad on praktiliselt kõike, nii palju, kui me neid teame, umbes paarikümne kilomeetri raadiusest sealt Otepää Valgjärve kandist, nüüd küll siin on juba natukene segasem maa päritoluga, sest siin mu ema, minu abikaasa Elle hoopis teisest Eesti otsast ja selle tõttu on, said kokku inimesed, kes kellel on geenid hästi erinevad ja see tavaliselt on hästi positiivne praegu näiteks lambaid kasvatama, sest me teame, toome kuskilt kaugemalt endale jäärad, siis saame paremad järglased. Hästi müüa saab. Aga meie pere siis, võib-olla alustame siis kuskilt sealt, kui siin juba olemas oli aastast 90. Et siis me tulime hauka külla Valgjärve valda minu abikaasa l ja siin mu ema ja, ja mina ja Siim. Ja midagi koos tuli ka minu ämm. Ja praegu, siis, nii nagu meil vanasti ikkagi kombeks oli mitu põlvkonda koos, et elamises praegugi seal aga väike hauka talusse kolm erinevat põlvkonda siis mul on vend, õde on vend ja õde ka nemad praegu seal ei ela, sest nad on natukene suuremaks kasvanud, proovivad omaette olla kahesiimustaja lähemalt, aga vend ja õde tegelevad millega, mis valdkonna inimesed nemad on? Siin on kõige vanem, järgmine on ott, tegeleb IT valdkonnas, automaatika, robootikaasjadega elab Tartus praegu siis on siis mul õde Triin, see on siis kõige noorem, tema on siis proovinud igasuguseid asju õppida, käinud mitmel pool vahepeal vahet pidanud õppimisel ja praegu siis Depp magistriõpinguid siis maaülikoolis. Ja elab enamasti Viljandis. Siin paneme sind ka kaardil paika, spordisõbrad mäletavad sind, ma arvan, päris hästi, suusaradadele ta sellest kõigest ei ole liiga palju aega veel möödas, kui ma ütlen, et sportlasena sinu tippsaavutus on see, et sind nimetati 2012 Eesti parimaks suusatajakse ja aasta suusatajaks. Kas see on see, mida sa ise väärtustad ka saavutusena või sa paneksite midagi muud esile? Ei, ma arvan, et selle võib võib täitsa panna küll selliseid sinna tippu, et see aasta sportlase tiitel tuli tänu 10.-le kohale lahti MK-sprindis, et see oli minu parim sõit, võib öelda küll nii millega sa praegu hõivatud oled, kuhu su energia läheb? Tegelen lambakasvatusega. Ja noh, mul on kolm last, kuigi seda, kuhu energia läheb teen ka lambapügamisteenust. Kas see, et ta seal oli võimalik vanemate juures kohe nii-öelda sujuvalt järgmise asjaga tegelema hakata, aitas sul langetada otsust loobuda tippspordist või seal oli mõni muu põhjus? Spordist loobumisele olid hoopis teised põhjused, peamiselt tervislikud viimastel aastal, nagu ma olin kogu aeg vastuvõtlik külmetushaiguste suhtes, igasugused lihtsad nohud, köhad, kurguvalud ja lihtsalt mingi hetk, kui seda neid hakkas tulema, nii palju, et et mul ei jäänudki enam nagu võistlemiseks seal vaba hetke, et kogu aeg taastased mingist haigusest või, või, või olid haiged. Et see asi läks nagu järjest hullemaks, hullemaks lahendust ei leidnud. Ja see lihtsalt ei pakkunud enam mingit mingit mõnutrenne teha. Super, sügisel oli kõik hästi. Trennid, sujusid, Talv tuli peale, jäin jälle haigeks. Tuleks ära. Et see oli see, miks ma loobusin. Täitsa arusaadav, et see koht, kui peaks hakkama vilju noppima, siis see koht lihtsalt jääb vahele. No kes teab jah? Eks me nagu kuskile tasemele jõudsin ära, siis aga, aga mul olid ka ootused kogu aeg nagu kõrgemad, et kui midagi saavutad, tahad ainult rohkem meiega, siis nagu rahul ei ole ju kunagi, et et aga eks mida lähemale tipule jõuad, seda keerulisemaks elu nagu läheb selles mõttes, et seda, seda rohkem väikseid asju on vaja täppi panna, et, et veel ühte sammu edasi astuda. Kas sa mäletad spordi tegemise päevilt Siim vanematega, kas just eriarvamusi nendes küsimustes, aga, aga kas nad võtsid sind tõsiselt igas olukorras ja ja sa ei pidanud tõestama midagi, et noh, et on see ikka piisavalt tõsine asi, millega tegeleda või kuhu panustada? Ei, ma ei mäleta, et maks pidanud tõestama seda, et nad ikkagi austasid minu soovi. Ma ei ole nagu täielikult ka vastu sellele, et see treenimine on tühikargamine, et ega eks ta sihuke natukene imelik asi ole, püüad mingit sinilindu ja sageli Ühigi tervise hinnaga ja noh, ega ta sihuke natuke naljakas värk kannaga. Aga ei, ma ei mäleta absoluutselt, et oleks kuskil nagu üritatud korrale kutsuda või umbes et mõtle tulevikule või õpi parem amet, et või noh, mingid siuksed ütelnud kunagi. Jah, vanaema on, on mõne korra ikka maininud, et noh, mis seal seal niisama jooksed, et mine viska laudas sõnnik välja või midagi, et see on ka nagu trenni. Aga siis siis mul oli jah nagu alati vastu öelda, et noh, meil siin on külas on nagu joodikuid küllalt, kes käivad sõnnikuid siin-seal viskamas, ei ole neist keegi nagu suusatajaks anda. Siin saate alguses võiks võrrelda lapsi omavahel see ott ja Triin viise kaks vanusevahe. Just see oligi, et ma olin nagu vanem teistest oma vennast õest need asjad, mida mina tahtsin mängida, nemad veel ei tulnud nagu järgi sellega lihtsalt noh, ma tahtsin lumesõda teha, aga lihtsalt mingit vastast kõmmutasin. Igasugused, noh, selles mõttes sots juhest kah seal. Temaga juhtus mingisuguseid asju seetõttu kogu aeg, noh küll ükskord ma viskasin talle õunaga vastu pead lihtsalt täiega tegin mingit õunasõda, mingit lollust, lihtsalt õunaaias ja tema oli puu taga peidus ja mina loopisid õunapuud puruks. Noh. Äge, mõlemal oli äge. Siis tema ütles, et 15 puu tagant väljas kopstile õuna vastu pead puruks, siis igavene jama. Õega siukseid asju, ma ei mäleta, et oleks juhtunud, et need olid, ma tahtsin ikka siukest poiste mänge mängida. Läheme Urmas praegu sinu lapsepõlve, kui sa lased esimesed mälupildid silme eest läbi, siis kuskohast, kellega seoses on need pärit? Võib-olla ma mäletan ise, võib-olla on see sellest tema või, või vanaema või isa, keegi on rääkinud, aga väidetavalt kuma umbes käima õppisin, noh, ma olin hästi paks väiksena ja üks jalge klientidest mööda, sest ma õppisin sellest hilja nagu käima. Ja mingil ajal siis, kui Me elasime siis matsi talus kust minu emapoolsed esivanemad kõik pärit on. Et seal nagu maja on ühe künka otsas ja teise künka otsas on, oli siis see koht, kuhu pesu kuivama riputati vahepeal tiik ja ema, siis ilmselt läks seda pesu sinna riputama ja jättis minu sinna maja ette. Mul oli vanem õde ka küll, aga tema kahjuks suri lapsena ära juba. Et võib-olla me olime kahekesi seal, seda me ei tea. Ja kui nad tiik oli, mitte noh, nagu ikka seal puude vahel. Ta oli kaetud Lemmledega, väiksed ümmargused taimed, mis, mis on siis vee peal see vesi võib-olla paistis, et ta ei olegi vesi, vaid tavaline sillamaa seal. Ja noh, alla siis hakanud siis otse sealt jooksma siis ema juurde üle üle tiigi ja siis tuli mind siis elustada. Et, et ma päris ära ei jupuks Iigaabeesi kapsu ja no väidetavalt nii oli, ma ise ei mäleta seda muidugi nii hästi, aga ma, ma tean seda või, või, või see minu mälupilt siis on tegelikult teiste vahendatud, mis ala inimesed, Urmas vanemad, millega isa ema tegelesid, siis? Mina olen täiesti tavalisest kolhoosniku perest ema peaaegu algusest peale, kui ta tööle hakkas, käis muidugi samas koolis, kus minagi käisid ka eelmised põlvkonnad seal. Alguses küll käis pikajärve hullumajas nii-öelda sanitaariks või, või mingiks taoliseks. Aga noh, sinna sinna oli palju maad minna ja siis ta ja siis ehitati meile sinna kolhoosilaut kõrvale kohe. Ta läks siis lauta lüpsijaks ja, ja isa oli siis kolhoosis. Mehhanisaator mäletan rohkemat, ta sõitis mingisuguse autoga, millel oli neljarattavedu ja mis mingi veoautodele ja millega sai siis teisi autosid välja tõmmata. Kui nüüd kuskil lumes kinni jäid. Kombain oli veel üks asi, mille, millega ta seal sõitis ja vahepeal see seisis isegi meil seal koduhoovis remontis kolhoosi kombaini seal. Aga kui palju või vähe oli klassikalises mõttes talupidamist nii-öelda me kogu aeg nagu teadsime, et see on nagu meie meie talu seal. Kuigi ametlikult ei tohtinud seda nagu rääkida ega midagi taolist. Ja heina tegime ikkagi oma oma heinamaa endistelt heinamaadelt, mida kolhoos ei kasutanud seal, kus linaleotusaugud olid ja sinna nagu kolhoosi tehnika hästi peale ei tahtnud minna, sest meie tegime sealt heina ja siis maja ümbert ka lisaks sellele kolhoosi lauda alla, mis, kus ema tööl käis ja me käisime ka seal abis muidugi lehmi kinni panna või karja ajada või mida iganes sinna kõik lapsed, ma arvan, käisid seal midagi tegemas. Ühte häda mainisite ka lapsele siis veel, kes tegelikult meid oli, lapsi oli palju. Et kokku oli meid kuus ja kuna isa suri ka 75. aastal ehk 35 aastaselt juba vanaisa suri 71. aastal. Ehk siis tegelikult see talupidamine oli suuresti meil nagu naiste õlul. Vanaema elas ja ema. Aga muidu, siis mina pidin nagu tegema siis need enamus neist meeste töödest ära mis juhtus õega ja mis juhtus isaga, et, et nad nii vara läksid. Bioloogidel me saame aru, et surm tuleb kunagi ja looduslik valik ka toimub. Ja õde tegelikult jäi, sai, ei mäleta enam, mis haigusse. Kas, kas meningiit, meningiit, võib-olla ta ei hakanud kõndima isegi, ta oli kümneaastane, kui ta suri ja ta ei, kusjuures oli kogu aeg voodis nagu ette arvata, ei saanud aru, mis maailmas toimub. Aga, aga isa sai kuskil juba kuuekümnendatel tuberkuloosi käis korduvalt küll ravimas seda ja vahepeal oli, oli ka parem. Aga lõpuks ikkagi võib-olla tuberkuloosi otseselt ei surnudki, aga kuna tol ajal need ravimid, nii nagu ka praegu tegelikult on ka kõrvaltoimetega ja kui sa ikkagi pikalt mingisuguseid ravimeid kasutad siis lihtsalt lõbuks, neerud ei pidanud vastu ja siis ta suri ära. Aga kuidas ema selle kõik välja kandis, ma saan aru, et mis on valikeks, et teha tuleb ja, ja lapsed on. Kuidas see mõjus talle see, et vastutus on nii suur ja, ja tegijaid täiskasvanuid ei ole peale enda ema ei kurda, minu ema ei kurda midagi. Ma ei tea, kas ta, kas tema oma varasem elusõda kõik küüditamised, sõda, repressioonide aeg, mis peale küüditamist oli hulk aastaid, kas viiakse veel Äravi viia Äravimis. Et see kõik ilmselt karastas niivõrd, et et noh, ega ta nüüd midagi vähemalt laste kuuldes ei kurtnud, küll pigem püüdis leida mingit tegevust, et me nagu liiga palju ei mõtleks mingite kurbade asjade peale, vaid vaid toimetatakse nii-öelda igapäevaste tegevustega, loeks raamatuid. Ma ütleks selle peale, kuidas õppimine läheb ja aga ta elab praegugi ja, ja suhteliselt sarnase käitumisega praegugi, et see on aga see, et sinust sai väga varakult pere kõige vanem mees. Kas sa teadvustasid seda endale, et sul tuleb seetõttu olla ka võib-olla korralikum või tõsiseltvõetavam juba varakult? Ei, ma ei usu, et ma selle peale nagu üldse mõtlesin, et see oli lihtsalt olukord, kus ma olin ja tuli selles olukorras nagu tegutseda. Ja kuna meil oli ka minu lapsepõlves kolm põlvkonda koos, et vanaema elas ju ka kogu aeg tegelikult isegi kaks vanaemad elasid vahepeal meiega koos. Ja kui mul isa nagu surijate et hea küll noorematele inimestele on noh, võib-olla isegi see nagu normaalne, et vanemad surevad ära, aga aga ma nagu pigem mäletan seda, et kuidas siis minu vanaema ehk isa ema matuse ajal nagu tundus, et tal on nagu väga raske, et ehk siis kui keegi oma last peab matma, et vanaema kaua pärast seda vastu ei pidanud suriga varsti. Mida Urmas, sina ja sinu sõbrad kooli ajal tegid? No seal oli nagu ilmselt kaks erinevat tasandit, et üks oli see, mis toimus nagu küla külatasandil. Aga enne seda kindlasti oli see peretasand või talutasand, et neid lapsi oli ikkagi suht palju. Ja noh, mina olin võib-olla siis neist kõige vanem, aga kaks aastat hiljem sündisid kaksikud õed, mul see kaks aastat vahet juba, seal kuskil 10 aastaselt või, või sinna kanti või ka varem natukene. Et ega nad kahekesi kippusid nagu tugevamad olema, aga kui mina üksi maadlesime lauset tõsiselt, maadlesime et püksipõlved olid kogu aeg rohelised ennast peale vahepeal kas kukkusid või mingil ajal oli niimoodi. Leppisime kokku, et kuna nemad on väiksemad, siis mina pean olema põlvili kogu aeg kui nendega maadlema, ma ei tohi püsti tõsta, et oleks võrdne. Näiteks pärast sõjaväkke läksin või kooliajal oli vaja füüsiliselt ennast tõestada või kellegiga seal rahmeldavad ahes siis noh, mul oli kuidagi väga normaalne. Sain hästi hakkama ja julges. Võisin päris kergelt igasuguseid võtteid teha, kuidagi füüsiline enesevalitsemine oli, oli päris hästi välja arenenud, arendatud lapsepõlves õdede poolt sinu seltskonda vähemalt mingil ajal koolis kuulusid. Mart Juur, Aarne Ader kaheks, võib-olla keegi veel, aga kusagilt on meelde jäänud, et te tegite ansamblit koos. See oli niisugune nali, mida praegu on tore meenutada või seal oli ambitsiooni ja tahtmist ja päris siirast huvi. Ta peaks natuke täpsustama. Mart Juure ja Aarne adraga. Me käisime Vastse-Otepää algkoolis, kus siis Mart Juure ema oli direktor. Üks õpetaja oli veel ja oligi kolm klassi kaks õpetajate kolm klassi ja vot see asi on mul küll meeles, et kui esimest korda koolimajja läksin viidi meid kohe sinna, mitte klassi, aga sinna õpetajate tuppa või ehk siis sama. Samas oli ka Mart Juure-elutuba kuna ta ise elas koolimajas ja siis olid sinna laua peale laotatud mingisugused asjad, mida siis näidati üteldi, et nad vaata neid asju siin ja mis siin on spandi lina peale ja siis teised ütlevad, mis asjad seal olid. Aga bänd, kuskohast tuli siis bändi me seal ei teinud, tegelikult selles koolis bändi me tegime, siis kui mina olin Põlva keskkoolis ja ja Aarne ja Mart olid Otepää keskkoolis nädala sees, siis tädi juures elasin seal Põlvas. Aga kui ikkagi kool läbi sai, siis võtsin mootorratta, sõitsin Otepääle ja ütleme otse koju, aga vist Otepääle ja siis me tegime seal igasuguseid asju. Üldiselt positiivseid väga lollusi ei teinud, kuigi tolles dollastesse oludes nõukogude ajal Brežnevi sünnipäeva telegrammi saatmine, noh niisugune see oli sellise idee, mis, mis tuli seal kuskil, meil aga, aga teostuseni jõuda. Läksin jõudis sellega vist juur, Aderia sõukand. Ja see oli ka nende mitu aastat istunud klassivend. Mina oleks puhas olnud. Et läksid siis postkontorisse. Kuna preeznevil on sünnipäev, et nad tahavad saata siis sünnipäeva Telegram. Ühest küljest nagu ära ütelda ei saa. Tunduv kõik positiivne asi, kas saata nagu ka ei taha kui kõnnid postkontoritöötajad silmas pidada, oli vist direktor juhataja välja kutsutud ja kõike, aga, aga, aga lõpuks vist oli kuidagi ikkagi jäänud niimoodi, et, et kuulge, et võib-olla te mõtlete ümber, et võib-olla järgmine aasta saadate midagi taolist. Hea küll. Meil oli ka Einar Tammur sama küla aiaste küla poiss hakkasime nagu ühte kampa hoidma eraldi võib-olla üldisest küla kambast. Sealt võib-olla tuli see loodus ja linnuhuvi ka rohkem. Aga bänd, uni on see kohanimi praegu, kus oli kultuurimaja tee ääres kohe, et seal olla vabad instrumendid ja kohta, et saab seal bändi harjutada. Ja noh, eks me siis käisime seda bändi harjutamas, seal, sellest midagi välja ei tulnud. Eriti muidugi segasin mina, kellel ei ole absoluutselt ei lauluhäältega rütmitaju ega mitte midagi. Üliõpilased, siis said konkursi korras esineda. Minu ülesanne oli mängida ürginimest et kes ei tohtinud suud lahti, väga teha, pididega imelikke hääli. Magusalt mainisite huvi lindude vastu ka, mis naabripoistega koos sõpradega tekkis. Aga kas sa näed seal taga urmas mingit konkreetset tõuget, sündmust, kuidas see ikkagi nii läks? Et suhtuda tõsiselt uurida neid kaardistada, ma ei tea. Üritan nende kulgemist olemist. Kui ma kunagi lugemise selgeks sain, siis ma lugesin päris palju raamatuid. Ja mulle sattus niisugune raamat kätte nagu Nils organisatsiooni imeline teekond või Selma Lagerlöfi oli selle autor, igal juhul seda kasutati eelmise sajandi alguses Rootsis siis algkoolis geograafia õpikuna, Neil solgersonalisena väike pätipoiss, algul oli paha poiss ja siis kuidagi kavandati ta väikseks jäänud. Ja, ja sattus siis kuidagi oma hane tuttava või keda ta oli varem siis kiusanud või, või mida iganes isane Martini ka koos rändama, kuigi noh, Martin pidi ju kodu Ani olema siis, et miks, miks ta siis rändama pidi seda, see on omaette teha. Kõnnite bioloogina pärast mõelda, aga, aga no igal juhul nad läksid siis koos teiste hanedega rändama ja siis vaatasid ülevalt, et kuidas siis Rootsi nagu välja näeb ja kus, mis on ja kui nad seal vahepeal ühesõnaga peatuvad, et kes neid seal segab ja ja särgid on ja mingi mingi asi, mida, nagu ise ka tahaks kuidagi teha, et või noh, paremini aru saada, et kuidas need linnud nagu elavad või, või kus nad käivad ja ja kuidas seda nagu jälgida saaks ja, ja nüüd, kui ma siis 2005 tehnika arenes nii kaugele, et oli võimalik siis lindudele saatjaid selga hakata, külge panema ja selle kaudu siis jälgida, kuidas nad tegelikult liiguvad kuskile lõunasse või või kasiinode pesa paikadel ringi käivad. Et siis nagu sa ise tegelevad seal lapsepõlveunistus, et ma tahan nüüd nende lindudega kaasa lennata sai alles siis hulga aastaid hiljem väljundi. Aarne oli lapsepõlvest mingisuguseid linnunimesid kogunud, kirjutas lihtsalt Liivne nimed ritta. Mina ei osalenud selle nimekirja tegemises, aga aga võib-olla Einariga, kuna nad olid lähestikku talud rohkem, siis võib-olla heinariga nad ikkagi arutasid neid linnuteemasid ja, ja mingil ajal ilmselt said aru, et, et ei peaks keegi kellelegi veel appi kutsuma. Sest nad ükskord nagu tulid minu poole ja ütlesid, et neil on nüüd niisugune plaan, et need peaks selle sona kaasiku linnustiku selgeks tegema. Üks metsatukka, mille kõrval siin praegu lambaid karjatab ja hooldab seal maid. Plaan oli tore, aga päris selle tegemiseni tegelikult ei jõudnudki sellest edasi. Kui meil mingi sünnipäev oli või midagi, siis tegime mingeid viktoriine ja õppisime ladinakeelseid nimetusi, kontrollisime 11. Aga enne kui Urmas, ma lasen sul päriselt lahti seletada võimalikult lihtsalt. Millega sa tegelikult tegeled. Ma küsin Siim hoopis sinu käest, et kui sa mõtled oma lapsepõlve päriselt sellesse aega, mil sa hakkasid juba tajuma enda arvates, millega isa tegeleb, kuidas sa seda endale seletasid, mida sinu arvates sinu isa tegi? Ta oli kotkamees, kotkamees oli sinu jaoks. Nonii, nad ennast ise kutsusid. Ja minu arust oli kotkamees, mis see tähendas, mida ta tegi, käisid pesasid kontrollimas. Elasid kaasani kotkastele. Kas sind võeti, tegelesid kaitsega ka, ega ma sain ikka selles kaitse aspektist ka aru. Sind võeti kaasa ka ja ma olen käinud metsas küll kesi, kontrollime seal, kui ma ei tea, isal ei olnud kedagi võtta või ei olnud mind kuhugi panna, ma ei tea. Aga ma ikka käisin, et et umbes kuu puu otsast alla kukub, siis. Suur osa ajast oli igav kõndida, sinna pesani oodata, kuidas seal toimetab. Aga midagi ikka meeldis ka selle juures ja siis, kui koolis oli vaja kirjutada, et millega vanemad tegelevad isa juurde kirjutasite kotkamees ja olen kirjutanud. Ma olen inglise keeles pidanud selgitama. Siis ta oli hiigelmänd. Õpetaja ka ei osanud paremat sõna pakkuda. Aga sisuliselt siis siin enam-vähem ikka rääkis ära jah, et kas see ongi päriselt olnud sinu töö olemuse kutsumus suuremas osas uurida lindude pesi konkreetsed liigid jälgida nende käekäiku? Põhimõtteliselt küll jah, aga see algas ju tegelikult kuskil 80.-te alguses juba Kotka teemad. Alustasime esimene tehispesa, mis me kaljukotkal ehitasime, oli 82. aastal ehk enne seda, kui ma sõjaväkke läks. Ja noh, ega me ei saanud ehitada siis niimoodi, et me midagi ei teadnud. Ikka pidime enne natukene tegelema selle liigiga ja kursis olema millest võib-olla algas linnuteema või tõsisem linnuteema meil kõigil kambal seal. Et me. Alustati Eesti haudelindude leviku atlase tegemist ja sellise vabatahtlikel põhinev töö, kus siis anti sulle mingisugune ruut kätte 10 korda 10 kilomeetrit ja sa pidid siis siis hindama või leidma sealt üles kõik pesitsevad liigid nii palju kui leidsid, muidugi, ja noh, kuna me olime siis kooli koolipoisid ju veel. Ja siis me olime karu hasarti täis, et me neid teeme kolme peale ikka hakkama saama. Aga noh, ega me nüüd väga hästi ei saanud. Aga seda enam nagu tekkis huvi, et me peaks ikkagi rohkem asju uurima, selgeks omale tegema, linnud endale korralikult selgeks tegema ja nende käitumise, kus pesad on ja, ja kõik niisukese. Et me saaksime siis seda linnuatlase tööd, mis kestis viis aastat, isenesest. Et me saaksime siis edasi järgmistel aastatel seda oluliselt paremini teha. Ja ma arvan, et linnuatlas oli see, mis, mis tõmbas ikkagi meid nagu sinna lindude juurde tõsisemalt. Kas sa oled, tormas mõni kordama? Peas võrrelnud linde ja inimesi, nende käitumist, omavahelist läbisaamist, ma ei mõtle siis inimesed ja linnud, vaid inimesed omavahel ja linnud omavahel. Et kas nende maailmas on midagi niisugust, millest sa tunned puudust inimeste maailmas, mida sa oled märganud enda jaoks? Ma ei ole nagu selle niimoodi otseselt mõelnud. Aga seal võib-olla natuke laiemalt, et inimesed ja loodus tervikuna see teema on nagu küll mulle üsna oluline. Et ega sa nagu väga ei pea arvestama selle loodusega, sul on ikkagi soe maja ja sa saad sinna alati varju minna, magad seal soojas see, mis seal ümberringi toimub, sellest nagu tegelikult väga ei. Sa võid olla teada ka midagi, aga sa nagu ei tunneta seda, mis seal looduses tegelikult on, et seda sa saad alles siis, kui sa mitmeid öid ja erinevate ilmade erinevatel aastaaegadel kuskil telgis oled pead passima näiteks mõnda mõnda lindu, et teda kinni püüda või, või et mis seal toimub, kuskil metsisemängus istuma, varakevadel. Hakkab tekkima mingisugune tunnetus, et mis, mis seal ümberringi nagu toimub. Kui sa näiteks oled variandis või variandiks õi telgiks, siis on tavaliselt niisugune noh, võimalikult märkamatu seal, kui sa lähed sinna loodusesse metsakari näiteks seal ümber hakkab, äkki kuuled, et mingisugune imelik hääldunud hakkavad seal tuhnima seal ümberringi, siis see on päris päris vahva või või, või kui karu hakkab seal mingit lehma häält tegema, kuskil mitte. Ma küll ei tea, et võib-olla ta on näljane, aga, aga minul liha palju ei ole. Ta ei tule siia, võime haisen liiga halvasti. Kui sa kõnnid nagu metsas saad, siis on nagu üks asi, et sa ikkagi keegi lendab sul eest ära sa sinu, sa segad seal. Aga kui sa oled nagu paigal ja püüad nagu nähtamatu märkamatu olla, siis sa näed nagu tegelenud, mis, mis tegelikult seal ümberringi toimub, et et see annab nagu hoopis teistsuguse suhtumise võib olla inimese ja looduse probleemi, et minu jaoks on ikkagi inimesi nagu maailmas liiga palju. Sest loodus, mis, mis praegu nagu kannatab selle tõttu, et ta ei pea lihtsalt kauba vastu. Ja, ja kui neid hüvesid, mida me loodusest saame, neid enam ei ole siis paraku ka inimese inimesed ei saa hakkama enam, et teavad ka nälga ja tõenäoliselt surevad välja. Teine lugupidava tahaks aja siin praegu Urmas kontrollida või, või sinu versiooni kuulda selles suhtes? On seotud tudengieluga ja ühikaeluga. Et sa sealt oma tulevase abikaasa leidsid, vastab tõele? Jah, Tartu, Narva maantee. Kas just ühikast, aga võib ka nii võtta. Meenutusi lugedes sain teada, et Ell rääkisid. Talle avaldas muljet see, et sa mitte kunagi metsas ära ei eksinud ka mitte pimedast. Esiteks, kas see vastab tõele, et ta on võimatu sulle metsas ära eksida? Ma arvan, et olen ikka ei rääkinud aga aga noh, ega sellest ei pea välja tegema. Nii, aga, aga see teine, et et mis teievahelises suhtes või kokkusaamise kokkujäämises sinu vaates nii-öelda saatuslik oli või otsustav. Kuna meie Arnega elasime nagu ühes toas ja üle koridori elasid siis Ellja Kristel Vilbaste, siis käisime ikka külas seal ja eks seda proovimist oli nii ja naapidi. Aga, aga noh, kuidagi miks, ega seda nagu ei oskagi täpselt öelda, et sattusime koos käima kuskil metsas ja soos ja tekkis niisugune klapp lihtsalt. Aga teie käisite koos metsas ja soos, mitte teatris ja kinos. Just. Ma ei mäleta, kas me üldse teatrisse võib-olla käisime ka mingi korraga, kuna mind see väga ei tõmmanud, siis ma ei mäleta, võib-olla. Aga mäletad sa seda aega, kas oli võimalike elule muljet avaldada sellega, et sa tunned loodushääli näiteks, mida sa kindlasti sel ajal juba teadsid, hästi, ma arvan, et see ei saanud talle väga muljet avaldada. Sellepärast tema isa oli ka ornitoloog, kes teadis linde väga hästi palju paremini kui mina tollel ajal. Ja võib-olla palju paremini kui ma praegugi. Kas sa nime siin panite sina või, või yell? Selle nimega oli natukene keerulisem, sest tahtsime ikkagi, noored inimesed tahavad midagi erilist nimeks panna. Nii, ja mõtlesin, et väga vinge oleks, mu nimi oleks Sass sassellis mitte Aleksander, vaid Sass Eestias, noh, meil oli juba selge, et nii läheb, aga noh, see nime panemine seal külas pidin minema külanõukogusse seda. Ja, ja noh, mina, mina ei saanud nagu tööpäeval hästi minna, sest kooliaeg oli ja nädalavahetusest kuidagi ja siis Tõnisson lina nime panemine ametlikult mõtlesin, et ei tea, kas nüüd enam saabki panna või ei saa. Ja vahepeal käisin siis kodus ka ema juures nagu ja rääkisin temaga, küsisin, et noh, nimi on juba pandud või ei ole pandud. Ja oi, et noh, ei ole veel pandud, et mis see siis on, jah, nii nagu ma ütlesin, et noh, Sass väga tõsiseks see küll ei kõlba mitte kuhugi. Midagi ei ütelnud. Ja, ja siis mine siis pane need Sass, eks ja ja noh, kui siis nimepanek oli. Ma ei mäletagi, kas siis mina käisin üksi või ja siis kohapeal siis otsustasin, ma arvan, siis ma käisin vist üksi, otsustasin ümber, et see on ikka siin, tekitatakse kõigepealt ära võib-olla koju ja siis l sai teada. No ma ei mäleta sellest mingit probleemi, oleks olnud. Nii, läks, nii, läks seen, vaata üle oma esimesed mälupildid, kuskohast, kellega seoses, mis su silme ette kerkib, mul on täitsa selge, esimene mälestus olemas, mis pärineb üheltki pildilt. Me elasime talil ja me läksime vanaema Alexis viima vasikatele vett ämbritega. Karjamaal olid vasikad tõlgendusi nii samadel siis sabas ja siis ta koperdas mingis kraavikeses väikses, mis seal oli, kukkus kõhuli, ämbrid kõik pikali, seal vesi, Maasne, see on midagi, mis mul on millegipärast olnud korduvalt meelde. Ja kui on hiljem küsitud, et mida ma talilt mäletan, siis tegelikult see on ainuke asi, mida mäletan, kõik teised mälestused on piltide pealt? Jah, et ehk siis teadlikum olemine juba on ikkagi siin Lõuna-Eestis praegu ma kolisin, siis ma olin kolmeaastane. Ma mäletan, kui me kolisime sinna ja see on niuke esik, siis oli peale isikutele köök, seal kõrval oli laud, kus oli mingisugune Vakstu laud, linaks punaste täppidega ja muidu vist oli valge, võib-olla oli vastupidi. Ja siis ma hakkasin mänguasju otsima, kadunud selle vanatädi kodus, no seal ei olnud loomulikult ühtegi mänguasjadel ei olnud ju lapsi ja ta ei käinud seal eriti lapsi, vist. Siis ma mäletan seda pettumust ja igavust, mis siis oli lahinguasja olnud, ma ei tea, võib-olla mingi järgmise autoga järgi või kasvõi need üldse ei tea. Aga seda pettumust ma mäletan. Ma mäletan, et mul oli tihti igav aga samas teisest küljest jälle oligi see, et suved ja koolivaheajad siis meil oli aina sihuke suvelaste seltskond. Sugulaste tuttavate lapsed Tartust Tallinnast ka. Noh siis me tegime igasuguseid asju, aga päris valdav oli sõja mängimine. Nad olid poiste seltskond ja siis me mängime seda, meil eriti nagu mängupüsse ei olnud, tegime need ise puust. Lihtsalt jooksime ringi, tulistasime 11, kukkus, karjusime. Ja, ja loomulikult see, kuna me leidsime seal tiigi kõrvalt selle kuulipilduja, tuli vana roostes, vist esimese maailmasõjaaegne. Ma olen selle mudeliga välja uurinud, aga ma ei mäleta enam. Meil olid, ketas on peal. Mitte lingiga, hoidis ketas. Et alguses leidsime ainult kuulipilduja, siis hakkasime otsima kuuri alt, igalt poolt. Leidsime kuuri alt kettana. No okei, see kuulipilduja oli seal peidetud võib-olla ära, ma ei tea, mis ajal metsavennad või kes iganes levisid peitel, kuidas see ketas seal kuuri all sai olla, sellest ma aru ei saanud, kolmjala leidsime sellele, see oli ikka päris põnev olla, eks see oli põnev. Siis me panime selle üles ja siis see oli niisugune keskele sihuke värk, nahk, kaheksa kuulipilduja pesa seal siis teised jooksid sihte, sureid. Õu oli soolikaid, teisel. Emal on nagu väga ei meeldinud, aga no tal ei olnud midagi teha. Kas. Oli ikka oli kange himu 11 mahlastab et nii palju ta nagu ta nagu võib-olla pidas pidurit, niiet Meil ei kingitud eriti nagu mängupüsse ja niimoodi, et noh, sisse ja oligi, tegime ise möllasime edasi. Ja sellest oli ka nii palju kasu, et kui ma ise lõpuks siis aega teenima läksin, siis nagu null huvina mingi laskmise vastu läbi käidud teele. Tegid ära, mis vaja teha oli nagu üldse silm ei säranud. Millega siin su ema on tegelenud, et meil praegu on jooksnud läbi lambakasvatus, ta on olnud õpetaja, eks ja ta on siiamaani. Aga jah, minu lapsepõlvest oli õpetaja ja sina käisid samas koolis, ta oli ka sinu õpetaja ja sellel olid omad plussid näiteks nimetama, nagu ma unustasin midagi kooli või koju alalõpmata midagi, unustasin. Et siis need asjad olid oluliselt lihtsamalt lahendada, kasvõi on järgi käidud koolis, hiljem mingite oma võtmetega, mis iganes. Mingid asjad, mis olid meelest läinud, mingid koolisündmused olid jäänud päevikusse kirjutamata, sest tema ikka teadis, tuletas meelde. Kuule, kas sul need homme ei olnud mingisugune karneval koolis? Siukseid asju oli küll, aga miinused ema aeg-ajalt ikka kurtsid, kuidas sinu hääl seal üleval korrusel kõige kõvemini kostab kogu aeg. Et meil olid nagu klassid olid teisel korrusel ja õpetajate tuba oli all, eks nad siis kohvitasid, istusid seal siis kuulsid seal mingisuguseid Rauskamist vahepeal mul nagu tegelikult väga palju ei olnudki siukseid, tõsiseid miinuseid selle juures. Mõnede teiste õpetajate ootused minule olid mõnevõrra kõrgemad või. Viidati sellele vihjamisi. Aga kas kodus viidati ka, et vaata, et sa ikkagi oled, tasin õpetaja poeg, et võib-olla sa hoiad mingit joont? Jah, ema on öelnud nagu väga otse, et, et tal on nagu ebamugav, et muidu ei oleks nagu vahet, et need asjad ei olnud midagi hullu, mis ma nagu tegin. Aga et tal on nagu ebamugav, et kui tuleb õpetaja jälle õpetajate õppe, näe siin, seda vaidles selles asjas vastu. Ja nii edasi, mulle meeldis vaielda õpetajatega. Ma mäletan näiteks ühte vaidlust, kus sellest instinkt kellelegi mingit probleemi ei olnud, käivalvast ebamugav. Kus olid mingisugused öökullide pildid, kakud. Mina väitsin õpetajale, et öötundidel on kaks varvast ees ja kaks taga. Ega õpetaja ei uskunud. Aga no tõesti on, hoiavad neid vahepeal niimoodi, et kaks on ees ja kaks taga. Millegipärast kippusin õpetajatega sageli vaidlema, tegelikult enamasti oli õpetajatel õigus. Mina lihtsalt arvasin, et mul on õigus. Kas sa oled kohe algusest peale spordipoiss? Mina läksin esimesse suusatundi minikatega nende plastikust suuskadega, mis seotakse otse jalgade külge, mitte kellelegi teisele siukseid. Kas see oli praegu heas või halvas mõttes? Ei, see oli selles mõttes teistele ikkagi suusad, naha ikkagi nüüd mängu suhteliselt egevuse koordinatsioon, suurem asi, nüüd ei ole nüüd loomulikkust mingid asjad väga välja tullakse. Et kõik, mis ma tahan nagu ära õppida tahab ikka korduste kordust veelkord kordustad siis, siis hakkab tulema, aga seal oli seda pealehakkamist ja teeni taluvust, mis ühel hetkel saab väga tähtsaks siis ikkagi piisavalt, et neid kordus hakata tegema, sest muidu ei ole teetips Martti võimalik. Ega mul ei olnud see niuke lapsena kah niisugune väga, nagu ma tea, helge niisugune sporditeed, kus ma seal järjest korjab medaleid. Niin Ma üldse suusatamise juurde ma sattusin tegelikult see oli täielik juhus, et eks me olime kodu juures, noh, emaga käin suusatamas, on see nagu normaalne hiljem ema, kes meiega igasugustel ringidel käisime Otepääl ja nii kui vahepeal aega oli, siis vahepeal ma käisin suuskadega koolis, isegi ema sõitis mingi jälje ette, vahepeal lisasid traktoriga jälje, et noh, see oli juba hiljem tilkuma trennis käisin trenni, ma jõudsin niimoodi, et meil seal sama küla poiss, noormees tol hetkel Margus Uibo hakkas lihtsalt kooli juures suusatrenne tegema. Ja mina olin siis teises klassis, kooli oli väike, ma ei tea, seitse-kaheksakümmend õpilast vist tol hetkel mingi hetk lihtsalt pool kooli käis trennis, noh, kuidas selle trenni tegi, see oli ainuke trend, on midagi muud ei olnudki. Ma läksin lihtsalt sõprade järgi trenni. Küsisin veel kunagi emalt kodus mäletan või, või koju minnes või kuskilt. Et kas ma tohin kah trennis hakata käima, ta ütles. Ja nii ma läksin. Esimene trein hakkas sügisel talveks jube suur osa neist kadunud. Aga mingi tuumik, mingi päris hea, siuke tuumik seal ikka eestis olime noortes teadetes niimoodi kogu aeg teatevõistlustel nagu niisugune ikka mingi mingi pretendeeris millelegi. Tulime A klassis meistriks, lõpuks seal. See oli niisugune kõikidel niisugune sissejuhatus, aga kus kohas oli murdehetk, see, kus sa teadsite nüüd järgmised aastata oma elust panustama, nii et noh, kuidas torust tuleb tippspordile? See kujunes tasapisi välja üldse kui ma, kui ma Tartus keskkoolis käisin, kuidagi mina ei kasvanud nii kiiresti, teised hakkasid järjest nagu kiiremini eest ära kasvama ja tasapisitulemused läksid alla. Niimoodi, et kui ma üheksandas klassis pidin mõtlema, et mis kooli ma edasi lähen, siis nagu kuskil oli teemaks ja spordikooli Otepääle minek ma isegi link katsetele. Meil on ainult nagu pointile. Ja siis läksin Tartusse kooli. Treener pakkus välja, vaata et kas tahad, ma räägin selle Tartu suusaklubi treeneriga läbi, saad tema pundis edasi, et jah, kui tahad, et temagi minusse mingit erilist usku sel hetkel oli. Kuidagi harjumusest ja inertsist ja läksin ja hakkasin tegema, kohusetunne oli ikka nagu trenn ikka tegid ikka meeldis välja. Gümnaasiumi lõpuks kujunes nii välja, et ma olin, sai käidud noorte olümpiapäevadel ja jõudsin juunioride koondisse. Kas sinu kasvatamisel kodus on olnud tarvis karmi kätt ka isalt-emalt? Ma arvan, et ma olin pigem pigem hea laps, ikka vist füüsilist karistamist, sellist ma ei mäleta. Kui midagi oli, siis väga harva või sümboolselt mäletan ühte episoodi, kus oli, oli vitsa teema õhus ega mingi jonnimise pärast ikka oli, et, et noh, et nüüd nüüd läheb vitsatoomisega ja ma mäletan, kui ma olin seal maja või õue all seal hekiäärse, valisime seal mingit vitsa ja nii ja kas ei viitsi lõpuks tuppa jõudis ja kas, kas seda siis kuidagi nagu tarvitati sihtotstarbeliselt, seda ma ei mäleta. Et kui, siis see oli nagu sümboolne, sihuke kergelt. Aga kas see rituaal on su enda lastega läbi tehtud? Ei ole, aga ma olen oma lapsele laksu, arandage ikka ykskord, see, see on küll tunnistama, aga mis asi ühel isal nagu, nagu sa räägid endast närvi, nii mustaks ajab. Ütleme, see karikas on peaaegu nagu täiskogu aeg, et eks ta mingi jama Jonny on päris palju ja siis. Ja siis siuksed, see kuhjub nagu üle, et, et see ei olegi nii, et ma lähen nagu täiesti neutraalsest olukorrast, Johna jama, anname nüüd laksule see. Nii, nii ta ei ole, et see, aga see juhus oli niimoodi, et meil on toas kiik üleval. Siis vanem tütar, kiikus, seal. Noorem oli siis väike sihuke noh, kõndis napilt veel tutterdas seal ümber, ma ütlesin talle, et et kui tema siin kõnnib, pead ettevaatlik olema, ei tohi talle otsa kihikudena. Tema tegi edasi. Veel ja veel ja veel mõned korrad võib-olla 10 korda veel, noh, ikka küllalt sai öeldud. Pidasin Kiiu kinni, ütlesin talle, et kui sa nüüd talle otsa kiigod, siis tead, ma annan sulle laksu. Ja siis luterlastel Väike-tutatud edasi. Ja suurem lihtsalt tõmbas täiega kiiruga sisse ja siis võtsin, panin tal tagumiku peale käega laksu. Ma ei tea, kutsuge politsei, kui tahate. Kas seal Urmas sarnaseid dilemmasid on kunagi olnud lapsi kasvatades? Just mõtlesin, et peaks sõna vahele ütlema tegelikult, aga mulle tundub, et praegu minu lapselapsed või Siimu lapsed on hoopis Jonjakamad kui, kui meie lapsed või noh, ühesõnaga seal on kogu aeg mingisugune jalgade trumpimine ja niisugune. Et mina ei taha ja ja niimoodi ma ei mäleta üldse, et meil väga oleks olnud. Tõenäoliselt siin võib-olla oli, aga väiksematega vist üldse ei mäleta, niisugust asja oleks, või on seal lihtsalt mälust kadunud kui nii-öelda alalhoiu instinkti. Et ei mäleta halbu asju, tõmbame vaikselt otsad kokku, Urmas, et kuidagi nagu seda põlvkondadevahelist või ülest sidet siin saates hoida, siis jällegi ma ei tea, kas sa oled selle peale mõelnud, aga, aga kui ma palun sul seda teha, kas sulle on tähtis olnud oma lastele järgmisele põlvkonnale edasi anda midagi, mida sina oled kusagilt varem kaasa võtnud või kaasa saanud? Terve inimese elu on ju selleks, et midagi kellelegi edasi anda? Laias laastus või, või ütleme, et looduse mõttes on, see, võib olla problemaatiline, sest inimene kogub midagi, mida ta ise ei kasuta, kogub selleks, et järgmisele põlvkonnale edasi anda. See viib nagu kuhugile raiskamisele põhimõtteliselt üle kasutamisele. Aga see, et nüüd, et keegi sinu tööd edasi teeb või sinu mingit tegevust see on nagu täiesti minu arust normaalne, et sa seda hindad. Eriti, kui sa oled käinud mingitel muudes mingites muudes riikides, kuna me lambakasvatusega seoses pidi olema päris palju käinud ka ka teistes riikides lambakasvatajate taludes ja Nende uurinud, et kuidas nendel olukorrad on ja, ja nii edasi ja toonud sealt ostnud Talle endale Jäärasid ja muud taolist ja siis selle juures nagu tuleb õige sageli välja see ükskõik kus, kus riigis on talunikud, jäävad vanaks. Neil on küll lapsed, aga need on läinud kuhugi linna, need näeb, on näinud, et see töö on raske, väga palju sisse ei too, ei või noh, ma ei ole kindel. Ja palju tööd ja nii edasi ja, ja nad on enamasti väga hädas sellega nagu, või noh, neil on, kaob nagu motivatsioon tegutsemiseks juba selle tõttu, et nad ei näe, et keegi nende tegevust edasi viiks. Selle koha pealt, nagu ma ei saa üldse nuriseda. Kas sinult siin paluti seda otsesõnu? Ei mäleta küll, et oleks palutud peale keskkooli, siis pidin otsustama, mida õppima minna, siis ma mul ei olnud tõsiseltvõetav, selline variant ei olnud põllumajandusläheksin hoopis ökoloogiast õppima. Õppisin tükk aega ja tööle ei hakanudki sellel erialal. Nii et sinu praegused teadmised on kõik nii-öelda päris elust õpitud, vahetu kogemus? Ei, eks ma olen siin ma olen pidanud oma kvalifikatsiooniga tõestama seal mingi paberi hankimisel toetuste tarbeks, et on midagi ikka lugenud ka ja niimoodi. Ja noh, nüüd kui ma teen seda pügamisteenust, siis see on ka üks asi, kus tegelikult hankida nagu teiste inimeste kogemusi ja vaateid ja igasuguseid asju, mida ise, mille peale ise ei tule, siis siis mõned päris head nipid on tulnud sealtkaudu ka mitu isendit tunnis. No see kõigub, palju rekord on, praegusel hetkel on 109 lammast päevas, aga ma jõuaksin rohkem, kui oleks nagu hea heaolukord klapiks. Aga noh, võib juhtuda ka, et no olukord on väga halb. Ja siis ma jõuan seal võib-olla 50 60. Mis see olukord, mis millessegi noor kui nad, kui nad on mitu aastat Tügamata, tohutult sitased, okei, siis antakse veel mingeid lisaülesandeid kirjutav, võib-olla mingeid kõrvamärgid, ülesanne, ussirohi, osad lambad põgenevad vahepeal ära. Kõik siuksed võimalused, väga halvasti saab kõik minna. Väga huvitav on see köögipool, aga, aga see see just ongi see, miks, miks pügajal tööd on, see on oskamatul on see kohutavalt tüütu ja lisaks sellele millegipärast on paljudel lambaga seljad läbi minul ka, näiteks. See oli tore vestlus, aitäh teile mõlemale, et ta selle aja võtsite. Väga hindan, et me siin stuudios kokku saime, oli põnev kuulata selle elu poolt ka, kuhu ju tänapäeval järjest vähem asja on justkui selle saate nimi on, käbi ei kuku, külas olid isa ja poeg Urmas ja Siim Sellis pärituult teile. Aitäh kuulajatele ka, aitäh, et reisi kaasa tegite. Kohtume nädala pärast jälle, ma olen Sten Teppan. Kõike head. Kuulake pikemat versiooni jutuajamisest Urmas ja Siim, sellisega vikerraadio koduleheküljelt või mobiilirakenduse kaudu. Leidke saadete seast, käbi ei kuku, seal asuvad ka kõik varasemad vestlused lasteaia, nende vanemad.