Tere ja aitäh, et kuulate vikerraadiot. Täna on meiega lambakasvatajad Lõuna-Eestist aga ainult sel viisil oleks isa ja poja Urmas ja Siim sellise tutvustamine ülekohtuselt napp. Kõigepealt lisast. Burmasest rääkides kasutatakse kõige sagedamini natuke veidrat, aga samal ajal põnevat tiitlit kotkamees. Suure osa oma elust kõigub ta puulatvades kotka või kurepesi uurides ja neid looduskaameratega varustades. Või siis külitab metsa all telgis, et metsiku looduse pulssi paremini tunnetada. Abikaasa elluga on Urmasele kolm last ja saatesse tulnud Siim on neist kõige vanem, kellest on saanud paljuski ka talutööde ülevõtja. Spordihuvilised mäletavad Siim sellist suusaradadelt, sest 2010.-te alguses oli ta meie parim suusasprinter, kes esindas Eestit ka olümpiamängudel. Tänapäevaleht tegeleb ta lammaste ja oma kolme lapsega ning suusavõistlustel ei käi aga kahe kõigest lähemalt. Saatejuht Sten Teppan soovib head kuulamist. Urmas tere tulemast vikerraadiosse, tervist, tervist ja poeg Siimon Gazas. Tere. Tere tulemast. Teeme perekonnaasjad hetke seisuga Urmas klaariks, ehk kes teie pere on Lõuna-Eestis tuletada pärit. Ja ega see on võib-olla isegi natuke kaugemale minema kui meie praegune pere. Tähendab, minu esivanemad on praktiliselt kõik, nii palju, kui me neid teame, umbes paarikümne kilomeetri raadiusest sealt Otepää Valgjärve kandist. Nüüd küll siin on juba natukene segasem maa päritoluga, sest siis mu ema, minu abikaasa Elle hoopis teisest Eesti otsast ja selle tõttu on, said kokku inimesed, kes kellel on geenid hästi erinevad ja see tavaliselt on hästi positiivne praegu näiteks lambaid kasvatama, sest me teame, toome kuskilt kaugemalt endale jäärad, siis saame paremad järglased keda hästi müüa saab. Aga meie pere siis võib-olla alustame siis kuskilt sealt, kui siin juba olemas oli aastast 90. Et siis me tulime hauka külla Valgjärve valda minu abikaasa l ja siin mu ema ja mina ja Siim. Ja midagi koos tuli ka minu ämm. Ja praegu siis, nii nagu meil vanasti ikkagi kombeks oli, on ta koos elamises praegugi seal aga väike hauka talusse kolm erinevat põlvkonda siis mul on vend ja õde on vend ja õde ka nemad praegu seal ei ela, sest nad on natukene suuremaks kasvanud, proovivad omaette olla kahesiimustaja lähemalt, aga vend ja õde tegelevad millega, mis valdkonna inimesed nemad on? Siin on kõige vanem, järgmine on ott, tegeleb IT valdkonnas, automaatika, robootikaasjadega elab Tartus praegu. Siis on siin mu õde Triin, see on siis kõige noorem, tema on siis proovinud igasuguseid asju õppida, käinud mitmel pool vahepeal vahet pidanud õppimisel ja praegu siis Tepp magistriõpinguid siis maaülikoolis. Ja elab enamasti Viljandis. Siin paneme sind ka kaardil paika, spordisõbrad mäletavad sind, ma arvan, päris hästi, suusaradadele ta sellest kõigest ei ole liiga palju aega veel möödas, kui ma ütlen, et sportlasena sinu tippsaavutus on see, et sind nimetati 2012 Eesti parimaks suusatajakse ja aasta suusatajaks. Kas see on see, mida sa ise väärtustad ka saavutusena või sa paneksite midagi muud esile? Ei, ma arvan, et selle võib täitsa panna küll sinna tippu, et see aasta sportlase tiitel tuli tänu 10.-le kohale lahti MK-sprindis, et see oli minu parim sõit, võib öelda küll nii millega sa praegu hõivatud oled, kuhu su energia läheb? Tegelen lambakasvatusega. Ja noh, mul on kolm last, kuigi seda, kuhu energia läheb teen ka lambapügamisteenust. Need on, need on põhitegevuses, see karjäärib pööre, kõlab ootamatumalt, kui võiks arvata. Tausta mitte teades võib-olla küll, aga mul koduseid nagu lambad kogu aeg olnud vanemad jäid lambakasvatusega tegelenud, tegelikult see oli pigem sujuv üleminek ja siukene mõnes mõttes nagu isegi riskivabam üleminek kui mõni muu, kui minna kuskile tööle mingile täiesti suvalisele asjale, mida me, mida me ei ole varem näinud või kas see, et ta seal oli võimalik vanemate juures kohe nii-öelda sujuvalt järgmise asjaga tegelema hakata aitas sul langetada otsust loobuda tippspordist või seal oli mõni muu põhjus. Spordist loobumisel olid hoopis teised põhjused, peamised peamiselt tervislikud. Viimastel aastal nagu ma olin kogu aeg vastuvõtlik külmetushaigus suhtes, igasugused lihtsad nohud, köhad, kurguvalud ja lihtsalt mingi hetk seda, neid hakkas tulema nii palju, et et mul ei jäänudki enam nagu võistlemiseks seal vaba hetke, et kogu aeg taastased mingist haigusest. Või, või, või olid haiged. Et see asi läks nagu järjest hullemaks, hullemaks lahendust ei leidnud. Ja see lihtsalt ei pakkunud enam mingit mingit mõnutrenne teha, oli super, sügisel oli kõik hästi, trennid, sujusid, talv tuli peale, jäin jälle haigeks, noh, tuleks ära. Et see oli see, miks? Täitsa arusaadav, et see koht, kui peaks hakkama vilju noppima, siis see koht lihtsalt jääb vahele. No kes teab jah? Eks ma nagu kuskile tasemele jõudsin ära siis aga mul olid ka ootused kogu aeg nagu kõrgemad, et kui midagi saavutad, tahavad ainult rohkem meiega siis nagu rahul ei ole ju kunagi, et et, aga eks mida lähemale tipule jõuad, seda keerulisemaks. Elu nagu läheb selles mõttes, et seda, seda rohkem väikseid asju on vaja täppi panna, et, et veel ühte sammu edasi astuda. See ei ole alati niimoodi, aga mulle tundub, et sportlaseks pürgida on lihtsam, kui kodus on tagala ema või isa näol. Kes juba on seda asja eest teinud väga tõsiselt, et see justkui soodustab varasta suusaradadele viimist, näiteks ma ei tea, kui tõsiselt teie seda suusaasja võtsite, aga poiss läks ja tegi ära. Ma kardan, et ega see Otepää ümbruse maastik juba tingib selle, et sa suusatad nagunii. Ja vähemalt mina oma kooliajast nagu mäletan, et suusatamine ja käis nagu igapäevase elu hulka mitte nii nagu praegu, et pole sul siin talvega, pole suuski ja ja ei taha lapsed ja nii edasi. Ja need on täiesti tavaline asi, et sul suusad olid olemas, kuigi noh, võib-olla kodus alati ei olnud isegi süüa nii palju, kui tahtsid, aga suusad ikka olid ja käidi ka rajooni võistlustel ja noh, eks minagi käisin tihti. Aga noh, mina ei ole niisugune treenijad nagu sa oled tühikargamine, eriti istujad treenimise kohta öelda tühikargamine kõlab muidugi minu meelest üsna ülekohtuselt, et kas sa mäletad spordi tegemise päevilt Siim vanematega kasest eriarvamusi nendes küsimustes, aga, aga kas nad võtsid sind tõsiselt igas olukorras ja ja sa ei pidanud tõestama midagi, et noh, et on see ikka piisavalt tõsine asi, millega tegeleda või kuhu panustada? Ei, ma ei mäleta, et mas pidanud tõestama seda, et nad ikkagi austasid minu soovi. Ma ei ole nagu täielikult ka vastu sellele, et see treenimine on tühikargamine, et ega eks ta niisugune natukene imelik asi ole, et püüad mingit sinilindu ja sageli Ühigi tervise hinnaga ja noh, ega ta oli sihuke natuke naljakas värk kannaga. Aga ei, ma ei mäleta absoluutselt, et oleks kuskil nagu üritatud korrale kutsuda või umbes et noh, mõtle tulevikule või õpi parema, et noh, mingid siuksed ei olnud kunagi päris lapsena ema kunagi ütles, et noh, kui ma seal juba trennis käisin ja niimoodi, et ära sa nagu päris tippsportlaseks taha saada, et see on niisugune tervistkahjustav või. Aga noh, see oli ka ükskord ja sinna see jutt, seega Valgjärve koolis, kus, kus ma käisin, siis sealt ju nopiti Kadžiki Otepääle nii-öelda neid, kellel mingitki annet oli. Minule tehti ka see ettepanek seitsmendas klassis. Siis oli. Aga Ma arvan, et ega ma ise väga ei tahtnud minna ja, ja ilmselt ka ema ütles, et kuule, et seal see õppimine on ikka nõrga, et, et siin võib-olla ei tasu sinna ilmselt ikka lähevad need, kes nagu muidu õppimisega hakkama ei saa ja niimoodi. Ja noh, siis minu minu huvi kadus loomulikult selle peale ära. Arvasin ja tema teab kõike. Sa ikka loll tahab olla. Noh, jah ja eks sinna mõned klassivennad ikkagi läksid ka. Ja, ja noh, ega nendest nüüd eeskuju nagu ei tulnud ka. Sealt need stereotüübid sportlaste kohta sünnivad, eks kusjuures nüüd mul tuleb meelde, et jah, vanavanaema on, on mõne korra ikka maininud, et noh, mis seal seal niisama jooksed, et mine viska laudas sõnnik välja või midagi, et see on ka nagu trenni. Aga siis siis mul oli jah nagu alati vastu öelda, et noh, meil siin külas on nagu joodikuid, küllaltki käivad sõnnikuid siin ja seal viskamas ei ole neist keegi nagu suusate jaksanud. Siin saate alguses võiks võrrelda lapsi omavahel. Siin Triin viise kaks vanusevahe. Siim, kas sa tahad ise kommenteerida, missugused on sellised tooni andvat iseloomujooned kellelgi? Noh, mul vend on üldiselt sihuke rahulik, aga näiteks Ta mängib korvpalli esiliigas. Et ta on nagu muidu niisugune rahulik, aga platsil emotsionaalne. Et oleme mõlemad vennaga olnud nagu lapsena, pigem aeglased arenejad. Ei ole nii kiiresti täiskasvanud kui teised eakaaslased trennikaaslased, et võib-olla korvpallis näiteks ott mingist rongist maha, et treenerid ei pannud teda mingil hetkel tähele. Et suusatamises nagu antakse seda aega kuidagi areneda täis kasvada, rohkem. Aga õde ikka hoidsete või, või sa oled juba nii vana mees, et sul nagu seda võimalust ei olnud, kes olid juba kogu aeg trennis kusagil koolis ära? Ei, ei, päris nii ka ei olnud, et eks ilusa seitsme ikka, eks me tegime kõiki kõiki variante. Just see oligi, et ma olin nagu vanem teistest oma vennast õest need asjad, mida mina tahtsin mängida, et noh, nemad veel ei tulnud nagu järgi sellega lihtsalt noh, ma tahtsin lumesõda teha mingit vastast. Kõmmutasin igasugused, noh selles mõttes sots juhest kah seal. Temaga juhtus mingisuguseid asju seetõttu kogu aeg, noh küll ükskord ma viskasin talle õunaga vastu pead lihtsalt täiega tegin mingit õunasõda, mingit lollust, lihtsalt õunaaias ja tema oli puu taga peidus ja mina loopisid õunapuud puruks. Noh. Äge mõlemal oli äge. Siis tema ütles, et 15 puu tagant väljas kopstile õuna vastu pead puruks, siis igavene jama. Õega siukseid asju, ma ei mäleta, et oleks juhtunud, et need olid, ma tahtsin ikka siukest poiste mänge mängida. Ja proovisin, lendasid kaasatajat. Nojaa, aga kuna õde oli üksinda, tegelikult meil suviti oli nii-öelda suvelapsi ka veel seal kes tuttavad linnainimeste lapsed ja õde oli üksik, üksinda siis tüdruk ja noh, eks ta pidi nendega kaasa mängima. Vahepeal leidsime sealt mingisuguseid vanu püsse, kui, kui üks tiik nagu ära kuivas, ühel kuival aastal, siis sealt põhjast tuli mingisugune kuulipilduja välja ja siis õde jooksis sellega pikad juuksed lehvimas, poistel järel seal ei jõudnud järgi, aga. Aga noh, igasuguseid selliseid huvitavaid asju, et noh, tal tal ei olnud nagu diakaaslasi tüdrukuid, kellega mängida, siis ta pidi nagu vanemate poistega mängima. Läheme Urmas praegu sinu lapsepõlve, kui sa lased esimesed mälupildid silme eest läbi, siis kuskohast, kellega seoses on need pärit, mis tunduvad olevat need päris esimesed oma mälestused. Võib-olla ma mäletan ise võib olla, et tema või vanaema või isa, keegi on rääkinud, aga väidetavalt kuma umbes käima õppisin, noh, ma olin hästi paks. Väiksena ja jalgsi jalg ei läinud mööda, sest ma õppisin sellest hilja nagu käima. Ei, ma ei ole niisugust sõnastust kunagi varem kuulnud. Te ei kujuta ta nii, ole hea ja, aga kui ma ikkagi juba käibe õppisin, siis ilmselt see kehakaal vähenes siiamaani suhteliselt. Ma arvan, et küllalt normaalne. Ja mingil ajal siis kui Me elasime siis matsi talus kust minu emapoolsed esivanemad kõik pärit on. Et seal nagu maja on ühe künka otsas ja teise künka otsas on, oli siis see koht, kuhu pesu kuivama riputati, vahepeal ei tiik ja emasid ilmselt läks seda pesu sinna riputama ja jättis minu sinna maja ette. Mul oli vanem õde ka küll, aga tema kahjuks suri lapsena ära juba. Võib-olla me olime kahekesi seal, seda ma ei tea ja kui nad tiik oli, mitte noh, nagu ikka seal puude vahel ta oli kaetud Lemmledega väiksed ümmargused taimed, mis, mis on siis vee peal see vesi võib-olla paistis, et ta ei olegi vesi, vaid tavaline sillamaa seal. Ja noh, alla siis hakanud siis otseselt jooksma siis ema juurde üle üle tiigi ja siis tuli mind siis elustada. Et, et ma päris ära ei jobuks Iigaabeesi kopsu ja no väidetavalt nii oli, ma ise ei mäleta seda muidugi nii hästi, aga ma ma tean seda või või, või see minu mälupilt siis on tegelikult täiesti vahendatud. Või siis teine asi, kuna isa käis mingi punnvõrriga sääre vääristajaga, sõitis ühesõnaga, ja siis ümber majanurga sõitis alati koju nagu mäest alla ja ühe korra siis ma millegipärast sõitsin talle siis oma kolme jalgratas jalgrattaga vastu sealt ja põrkasime kokku. On mul neid kogu aeg habe olnud, siis ei paista hästi välja, aga mul on siin niisugused hammasrattajäljed laual lavale. Et ju siis ma sain päris kõva matsu ja vot seda ma nüüd mäletan küll, kui ma mind pandi voodisse, pärast seda Mäksiti kõik kinni ja ma ei saanud nagu liigutada midagi, mingit suurt, midagi seal lihtsalt lesin selili ja mõtlesin, et nüüd vist. Väike poiss võis ja mis ala inimesed, Urmas vanemad millega isa ema tegelesid, siis mina olen täiesti tavalisest kolhoosniku perast ema peaaegu algusest, sestpeale kui ta tööle hakkas, käis muidugi samas koolis, kus minagi käisid ka eelmised põlvkonnad seal. Alguses küll käis ka järve hullumajas nii-öelda sanitaariks või, või mingiks taoliseks. Aga noh, sinna sinna oli palju maad minna ja siis ta ja siis ehitati meile sinna kolhoosilaut kõrvale, kohe ta läks siis lauto lüpstaks ja, ja isa oli siis kolhoosis mehhanisaator, mäletan rohkemat, ta sõitis mingisuguse autoga, millel oli neljarattavedu ja mis mingi veoautodele ja millega sai siis teisi autosid välja tõmmata, kui nad kuskil lumes kinni jäid. Kombain oli veel üks asi, mille, millega ta seal sõitis ja vahepeal see, see siis isegi meil seal koduhoovis remontis kolhoosi kombainis. Aga kui palju või vähe oli klassikalises mõttes talupidamist nii-öelda me kogu aeg nagu teadsime, et, et see on nagu meie meie talu seal. Kuigi noh, ametlikult ei tohtinud seda nagu rääkida ega midagi taolist. Ja heina tegime ikkagi oma oma heinamaa endistelt heinamaadelt, mida kolhoos ei kasutanud seal, kus linaleotusaugud olid ja sinna nagu kolhoosi tehnika hästi peale ei tahtnud minna, sest meie tegime sealt heina ja siis maja ümbert ka lisaks sellele kolhoosi lauda alla, mis, kus ema tööl käis ja me käisime ka seal abis muidugi lehmi kinni panna või karja ajada või mida iganes sinna kõik lapsed, ma arvan, käisid seal midagi tegemas. Ühte häda mainisite ka lapsele siis veel, kes tegelikult ei tohi, lapsi oli palju. Et kokku oli meid kuus ja kuna isa suri ka 75. aastal ehk 35 aastaselt juba vanaisa suri 71. aastal. Ehk siis tegelikult see talupidamine oli suuresti meil nagu naiste õlul. Vanaema elas ja ema. Aga muidu siis mina pidin nagu tegema siis need enamus neist neist meeste töödest ära. Kuna need noorte inimeste lahkumised on alati tekitavad küsimärke, siis siis mis juhtus õega ja mis juhtus isaga, et, et nad nii vara läksid. Bioloogidel me saame aru, et surm tuleb kunagi ja looduslik valik ka toimub. Ja õde tegelikult jai sai? Ei mäleta enam, mis haigus see oli, kas, kas meningiit, meningiit, võib-olla ta ei hakanud kõndima isegi, ta oli kümneaastane, kui ta suri ja ta ei kusjuures oli kogu aeg voodis, nagu et. Ma arvan, et ta ei saanud aru, mis maailmas toimub. Aga isa sai kuskil juba kuuekümnendatel tuberkuloosi käis korduvalt küll ravimas seda ja vahepeal oli, oli ka parem. Aga lõpuks ikkagi. Ta võib olla tuberkuloosi otseselt ei surnudki, aga, aga kuna tol ajal need ravimid, nii nagu ka praegu tegelikult on ka kõrvaltoimetega. Ja kui sa ikkagi pikalt mingisuguseid ravimeid kasutad siis lihtsalt lõbuks. Neerud ei pidanud vastu ja siis ta suri ära. Et see ei olnud üldsegi tore ja loomulikult, aga saime hakkama. Kui üks noor laps näeb nii lühikese aja jooksul lähedalt surmasid pealt. See jätab jälje ilmselt. Kuna seal maal ju matused olid nagu tavaline asi. See ei olnud nagu mingisugune, tead, mis. See oli normaalne asi, nagu me võtsime seda kui juba normaalset asja loomulikult kui isa õe kohta ja see ei oska isegi nagu öelda, et aga kui isa ikkagi ära suri, siis noh, see oli seal väike masendus ikkagi ja eks ta nutma ajas ikka. Aga kuidas ema selle kõik välja kandis, ma saan aru, et mis on valikeks, et teha tuleb ja, ja lapsed on. Kuidas see mõjus talle see, et vastutus on nii suur ja, ja tegijaid täiskasvanuid, et noh, ei ole, pea lenda. Ema ei kurda, minu ema ei kurda midagi. Ma ei tea, kas ta, kas tema oma varasem elu, seda kõik küüditamised, sõda, repressioonide aeg, mis peale küüditamist oli hulk aastaid, kas viiakse veel Äravi viia Äravimis? Et see kõike ilmselt karastas niivõrd, et et noh, ega ta nüüd midagi vähemalt laste kuuldes ei kurtnud, küll. Pigem püüdis leida mingit tegevust, et me nagu liiga palju ei mõtleks mingite kurbade asjade peale, vaid vaid toimetatakse nii-öelda igapäevaste tegevustega, loeks raamatuid. Ma ütleks selle peale, kuidas õppimine läheb, Jan aga ta elab praegugi ja, ja suhteliselt sarnase käitumisega praegugi. Aga see, et sinust sai väga varakult pere kõige vanem mees, kas sa teadvustasid seda endale, et sul tuleb seetõttu olla ka võib-olla korralikum või tõsiseltvõetav, odavam juba varakult? Ei, ma ei usu, et ma selle peale nagu üldse mõtlesin, et see oli lihtsalt olukord, kus ma olin ja tuli selles olukorras nagu tegutseda. Ja kuna meil oli ka minu lapsepõlves kolm põlvkonda koos, et vanaema elas ju ka kogu aeg tegelikult isegi kaks vanaemad elasid vahepeal meiega koos. Ja kui mul isa nagu surijate et hea küll noorematele inimestele on noh, võib-olla isegi see nagu normaalne, et vanemad surevad ära, aga aga ma nagu pigem mäletan seda, et kuidas siis minu vanaema ehk isa ema matuse ajal nagu tundus, et tal on nagu väga raske, et ehk siis, kui keegi oma last peab matma, et vanaema kaua pärast seda vastu ei pidanud suriga varsti. Mida, Urmas, sina ja sinu sõbrad kooliajal tegid seal sügaval maal metsade ja mägede vahel ja see ei ole niisugune banaalse klišee öeldud, vaid sõna otseses mõttes, nii oligi ju sellel hetkel, kui ei pidanud tööd tegema, pidanud lehmi taga ajama. Mida te saite teha lahedat, mis sel ajal poistele siis pinget pakkus? Tüdrukutele ma ei tea, kellest teie kamp täpselt siis koosnes, kui teil oli kamp? Seal oli nagu ilmselt et kaks erinevat tasandit, et üks oli see, mis toimus nagu küla küla tasandil. Aga enne seda kindlasti oli see peretasand või talutasand, et neid lapsi oli ikkagi suht palju. Ja noh, mina olin võib-olla siis neist kõige vanem, aga kaks aastat hiljem sündisid kaksikud õed mul see kaks aastat vahet, et juba seal kuskil 10 aastaselt või, või sinna kanti või ka varem natukene. Et ega nad kahekesi kippusid nagu tugevamad olema, kui mina üksi. Maadlesime lauset tõsiselt, maadlesime. Et püksipõlved olid kogu aeg rohelised ennast peale vahepeal kas kukkusid või mingil ajal oli niimoodi. Leppisime kokku, et kuna nemad on väiksemad, siis mina pean olema põlvili kogu aeg kui nendega maadlen, et ma ei tohi püsti tõsta, et oleks võrdne. Kui ma näiteks pärast sõjaväkke läksin või kooliajal oli vaja füüsiliselt ennast tõestada või kellegiga seal rahmeldada, siis siis noh, mul oli kuidagi väga normaalne sain hästi hakkama ja julgesid või võisin päris kergelt igasuguseid võtteid teha. Kuidagi füüsiline enesevalitsemine oli päris hästi välja arenenud, arendatud lapsepõlves õdede poolt sinu seltskonda vähemalt mingil ajal koolis kuulusid. Mart Juur, Aarne Ader ka, eks? Võib-olla keegi veel, aga kusagilt on meelde jäänud, et te tegite ansamblit koos. See oli niisugune nali, mida praegu on tore meenutada või seal oli ambitsiooni ja tahtmist ja päris siirast huvi. Ta peaks natuke täpsustama. Mart Juure ja Aarne adraga. Me käisime Vastse-Otepää algkoolis, kus siis Mart Juure ema oli direktor. Üks õpetaja oli veel ja oligi kolm klassi, kaks õpetajate kolm klassi ja vot see asi on mul küll meeles, et kui esimest korda koolimajja läksin viidi meid kohe sinna mitte klassi, aga sinna õpetajate tuppa või sama samas oli ka Mart Juure-elutuba. Kuna ta ise elas koolimajas ja siis olid sinna laua peale laotatud mingisugused asjad, mida siis näidati üteldi, et nad vaata neid asju siin, mis siin on, siis pandi lina peale ja siis teised ütlevad, mis asjad seal olid. Aga bänd, kuskohast tuli siis bändi me seal ei teinud, tegelikult selles koolis bändi me tegime, siis kui mina olin Põlva keskkoolis ja ja Aarne ja Mart olid Otepää keskkoolis nädala sees, siis tädi juures elasin seal Põlvas. Aga kui ikkagi kool läbi sai, siis võtsin mootorratta, sõitsin Otepääle. Ja ütleme otse koju, aga vist Otepääle ja siis me tegime seal igasuguseid asju. Üldiselt positiivseid, väga lollusi ei teinud, kuigi tolles dollastesse oludes Nõukogude ajal noh, Brežnevi sünnipäeva telegrammi saatmine, noh niisugune see oli sellise idee, mis, mis tuli seal kuskil, meil aga, aga teostuseni jõuti, läks, jõudis sellega Ta vist juurader ja so kand. Ja siis oli ka nende mitu aastat istunud klassivend. Mina oleks puhas olnud. Et nad läksid, siis on postkontorisse. Kuna preeznevil on sünnipäev, et nad tahavad saata siis sünnipäeva Telegram. Ühest küljest nagu ära ütelda ei saa. Tunduv kõik positiivne asi, kas saata nagu ka ei taha kui, kui nüüd postkontoritöötajad silmas pidada oli vist direktor, juhataja väljakutsutud ja kõike, aga, aga, aga lõpuks vist oli kuidagi ikkagi jäänud niimoodi, et, et kuulge, et võib-olla te mõtlete ümber, et võib-olla järgmine aasta saadate midagi taolist. Hea küll. Meil oli ka Einar Tammur sama küla aiaste küla poiss hakkasime nagu ühte kampa hoidma eraldi võib-olla üldisest küla kambast. Sealt võib-olla tuli see loodus ja linnuhuvi ka rohkem. Aga bänd? No nii on see kohanimi praegu, kus oli siis kultuurimaja tee ääres kohe, et seal oli olla vabad instrumendid ja kohta, et saab seal bändi harjutada. Ja noh, eks me siis käisime seda bändi harjutamas, seal, sellest midagi välja ei tulnud. Eriti muidugi segasin mina, kellel ei ole absoluutselt ei lauluhäältega rütmitaju ega mitte midagi. Üliõpilased siis saite, Nad ei konkursi korras esineda ja me olime siis oma bändiga seal seal. Minu ülesanne oli mängida ürginimest. Et käsi ei tohtinud suud lahti teha, pididega imelikke hääli. Igal juhul ma ei tohtinud mingit pilli mängida, kõik segi segamini läinud, aga noh, millegipärast mind sinna võeti. Arne juures meil muidugi igatahes alles. Me tegime süntesaatorid seal ja ise leiutasime keskkooli ajal ja proovisime neid, aga need mängisid ainult ühe loo nagu ühtemoodi. Et kui nad jälle pärast kokku panna uuesti proovida, siis nad tegid teiste Ei saanud nagu mitu korda nagu esineda samamoodi. Magusalt mainisite huvi lindude vastu ka, mis naabripoistega koos sõpradega tekkis. Aga kas sa näed seal taga urmas mingit konkreetset tõuget, sündmust, kuidas see ikkagi nii läks? Et suhtuda tõsiselt uurida neid kaardistada, ma ei tea, jälgida nende. Kulgemist ja olemist, kui ma kunagi lugemise selgeks sain, sain suhteliselt kergelt selle, kuigi algkoolis ma mäletan ka seda, et kui pidi ette lugema esimeses klassis ja ma ei olnud harjutanud seda piisavalt kodus ilmselt sain kolme ja siis oli väga kurb ja aga peale seda ma sain lugemisega, kui selgeks sai, on ikka korralikult, siis ma lugesin päris palju raamatuid. Ja mulle sattus niisugune raamat, et nagu Nils organisatsiooni imeline teekond või endale või noh, täpselt nii. Selma Lagerlöfi oli selle autor igal juhul ja seda kasutati eelmise sajandi alguses Rootsis siis algkoolis geograafia õpikuna. Neil solgersonalisena väike pätipoiss, algul oli paha poiss ja siis kuidagi kavandati ta väikseks jäänud. Ja, ja sattus siis kuidagi oma hane tuttava või keda ta oli varem siis kiusanud või, või mida iganes isane Martini ka koos rändama, kuigi noh, Martin pidi kodu Ani olema siis, et miks, miks ta siis rändama pidi seal omaette teha? Kõnnite bioloogina pärast mõelda, aga, aga no igal juhul nad läksid siis koos teiste hanedega rändama ja siis vaatasid ülevalt, et kuidas siis Rootsi välja näeb ja kus, mis on ja kui nad seal vahepeal üleseks peatuvad, et kes nüüd seal segab ja ja värgid on ja mingi mingi asi, mida, nagu ise ka tahaks kuidagi teha, et et või noh, paremini aru saada, et kuidas need linnud nagu elavad või, või kus nad käivad ja ja kuidas seda nagu jälgida saaks ja, ja nüüd, kui ma siis 2005 tehnika arenes nii kaugele, et oli võimalik siis lindudele saatjaid selga hakata, külge panema ja selle kaudu siis jälgida, kuidas tegelikult liiguvad kuskile lõunasse või või ka siin oma pesa paikadel ringi käivad. Et siis nagu sa ise tegelevad seal lapsepõlveunistus, et ma tahan nüüd nende lindudega kaasa lennata sai alles siis hulga aastaid hiljem väljundi. Arne oli lapsepõlvest mingisuguseid linnunimesid kogunud, kirjutas lihtsalt Liivne nimed ritta. Mina ei osalenud selle nimekirja tegemises, aga, aga võib-olla Einariga, kuna nad olid lähestikku talud rohkem, siis võib-olla heinariga nad ikkagi arutasid neid linnuteemasid ja, ja mingil ajal ilmselt said aru, et, et ei peaks või keegi kellelegi veel appi kutsuma. Ja siis nad ükskord nagu tulid minu poole ja ütlesid, et neil on nüüd niisugune plaan, et nüüd peaks selle sona kaasiku linnustiku selgeks tegema. Eks üks metsatukk, mille kõrval siin praegu lambaid karjatab ja hooldab seal maid. Plaan oli tore, aga me päris selle tegemiseni tegelikult ei jõudnudki sellest edasi. Kui meil mingi sünnipäev oli või midagi, siis tegime mingeid viktoriine ja õppisime ladinakeelseid nimetusi, kontrollisime 11. Kuna kodused olud olid suhteliselt kesised ja mingisugune alateadvus ilmselt ütles, et peaks tegelema asjadega edaspidi, mis ikkagi raha sisse toovad. Siis oli, oli tõesti majandusteaduskond, oli ka üks mõte, kuhu minna peale keskkooli. Aga ma arvan, et õnneks ei, ei läinud, et aga enne kui Urmas, ma lasen sulle päriselt lahti seletada võimalikult lihtsalt millega sa tegelikult tegeled. Ma käisin Siim hoopis sinu käest, et kui sa mõtled oma lapsepõlve päriselt sellesse aega, mil sa hakkasid juba tajuma enda arvates, millega isa tegeleb, kuidas sa seda endale seletasid, mida sinu arvates sinu isadeks? Ta oli kotkamees, kotkamees oli sinu jaoks. Nonii, nad ennast ise kutsusid. Ja minu jaoks oli kotkamees, mis see tähendas, mida ta tegi, käisid pesasid kontrollimas. Elasid kaasa, kotkastele tegelesid kaitsega ka, ega ma sain ikka sellest kaitse aspektist ka aru. Sind võeti kaasa ka ja ma olen käinud metsas küll, kes ei kontrollima seal, kui ma ei tea, isal ei olnud kedagi võtta või ei olnud mind kuhugi panna, ma ei tea. Aga ma ikka käisin, et et umbes kuu puu otsast alla kukub siis keegi teada. Suur osa ajast oli igav kõndida, sinna pesani oodata, kuidas seal toimetab. Aga midagi ikka meeldis ka selle juures. Ja siis, kui koolis oli vaja kirjutada, et millega vanemad tegelevad isa juurde kirjutasite kotkamees ja olen kirjutanud Inglise keeles pidanud selgitama. Siis ta oli hiigelmen, õpetaja ka ei osanud paremat pakkuda. Aga sisuliselt siis siin enam-vähem rääkis ära jah, et kas see ongi päriselt olnud sinu töö olemuse kutsumus suuremas osas uurida lindude pesi konkreetsed liigid jälgida nende käekäiku? Põhimõtteliselt küll jah, aga see algas ju tegelikult kuskil 80.-te alguses juba Kotka teemad. Alustasime esimene tehispesa, mis me kaljukotkal ehitasime, oli 82. aastal ehk enne seda, kui ma sõjaväkke läks. Ja noh, ega me ei saanud ehitada siis niimoodi, et me midagi ei teadnud, et ikka pidime enne natukene tegelema selle liigiga ja kursis olema millest võib-olla algas linnuteema või tõsisem linnuteema meil kõigil kambal seal. Et me. Alustati Eesti haudelindude leviku atlase tegemist ja sellise vabatahtlikel põhinev töö, kus siis anti sulle mingisugune ruut kätte 10 korda 10 kilomeetrit ja sa pidid siis siis hindama või leidma sealt üles kõik pesitsevad liigid nii palju kui leidsid, muidugi, ja noh, kuna me olime siis kooli koolipoisid ju veel. Ja siis me olime karu hasarti täis, et me neid teeme kolme peale ikka hakkama saama. Aga noh, ega me neid väga hästi ei saanud. Aga seda enam nagu tekkis huvi, et me peaks ikkagi rohkem asju uurima, selgeks omale tegema, linnud endale korralikult selgeks tegema ja nende käitumise, kus pesad on ja kõik niisukese. Et me saaksime siis seda linnuatlase tööd, mis kestis viis aastat isenesest. Et me saaksime siis edasi järgmistel aastatel seda oluliselt paremini teha. Ja ma arvan, et linnuatlas oli see, mis, mis tõmbas ikkagi meid nagu sinna lindude juurde tõsisemalt. Kas sa oled Urmas, mõnikord oma peas võrrelnud linde ja inimesi, nende käitumist, omavahelist läbisaamist, ma ei mõtle siis inimesed ja linnud, vaid inimesed omavahel ja linnud omavahel, et kas nende maa Samas on midagi niisugust, millest sa tunned puudust inimeste maailmas, mida sa oled märganud enda jaoks. Ma ei ole nagu selle niimoodi otseselt mõelnud. Aga seal võib-olla natuke laiemalt, et inimesed ja loodus tervikuna see teema on nagu küll mulle üsna oluline. Et ega sa nagu väga ei pea arvestama selle loodusega, sul on ikkagi soe maja ja sa saad, see on nagu alati varju minna, magad seal soojas. See, mis seal ümberringi toimub, sellest nagu tegelikult väga ei. Sa võid olla teada ka midagi, aga sa nagu ei tunneta seda, mis seal looduses tegelikult on, et seda sa saad alles siis, kui sa mitmeid öid ja erinevate ilmade erinevatel aastaaegadel kuskil telgis oled pead passima näiteks mõnda mõnda lindu, et teda kinni püüda või, või et mis seal toimub, kuskil metsisemängus istuma, varakevadel. Hakkab tekkima mingisugune tunnetus, et mis, mis seal ümberringi nagu toimub. Kui sa näiteks oled variandis või tahad variandiks või telgiks, see on tavaliselt niisugune noh, võimalikult märkamatu seal, kui sa lähed sinna loodusesse metsakari näiteks seal ümber hakkab, äkki kuuled, et mingisugune imelik hääldanud hakkavad seal tuhnima seal ümberringi, siis see on päris päris vahva või või kui karu hakkab seal mingit lehma häält tegema, kuskil mitte väga kaugel. Ta, võib-olla ta on näljane, aga, aga minul liha palju ei ole. Ta ei tule siia, võime haisen liiga halvasti. Kui sa kõnnid nagu metsas, siis saad, siis on nagu üks asi, et sa ikkagi keegi lendab sul eest ära, sa sinu, no sa segad seal. Aga kui sa oled nagu paigal ja püüad nagu nähtamatu märkamatu olla, siis sa näed nagu tegelikult, mis, mis tegelikult seal ümberringi toimub, et see annab nagu hoopis teistsuguse suhtumise võib-olla sellesse inimese ja looduse probleemi, et minu jaoks on ikkagi inimesi nagu maailmas liiga palju. Sest loodus, mis, mis praegu nagu kannatab selle tõttu, et ta ei pea lihtsalt kauba vastu. Ja, ja kui neid hüvesid, mida me loodusest saame, neid enam ei ole siis paraku ka inimese inimesed ei saa hakkama enamat. Teavad ka nälga ja tõenäoliselt surevad välja. Ehk see mõte ei ole sulle võõras, kui sa oled seal telgis või, või varjendisse ja pead tunde või päevi lausa ootama. Käib peast läbi, et kahju, et see kõik on taanduv või hääbuv, mille tunnistajaks sa praegu oled. Nii see on, jah, ikkagi kipun olema seal kohtades, kus kus midagi huvitavat veel, et ma ei lähe langi peale kändude, kändude, vahel, kändude vahele. Ma tahaks paari perioodi veel meenuta või sinuga Urmas läbi käia, esiteks Nõukogude armee sa pigem malet mu meelest seda tüüpi inimene, mitte et ma sind tunneks, aga selle jutuajamise põhjal on mul jäänud niisugune tunne. Et noh, kui hästi sa võisid või said üldse sobib sellesse rezhiimi või süsteemi. Minu andmetel olid sa Gruusias? Sa olid küll ma saan aru, tugev ja oskasid maadelda. Läks sul seda vaja, seal? Läks ikka niimoodi enda eest seismiseks, mitte nalja pärast. Mõlemal mõlemat. Missuguse sellise kogemuse emotsiooni pagasi kohvris ja sealt kaasa võtsid, kas seal oli midagi head, oli seal midagi halba, mida sellest ajast mäletada või, või mis on sinu ellu tempi jätnud eestlased üldse, et kui, kui nad elavad niisuguses kohas nagu nad praegu elavad mitmete suurvõimude vahel et siis on nagu võimalus ellu jääda kas võideldes seal suhteliselt, et võimatu, mis seal endises kohas või siis noogutada kaasa ja teha oma asju edasi. Ehk siis mulle tundub, et ka mõisate ajal eesti talupojad kellest siis mõisnikud ei rääkinud sugugi hästi, et nad ei hakanud nagu väga võitlema seal mõnede eranditega vaid noogutasid, et noh, loomulikult niimoodi teemegi, noh, läksid oma koju tagasi, tegid ikka seda edasi, mis nad seni olid teinud. Tegelikult see vene võim või nõukogude võim, mis meil oli, eks see oli samasugune, et et need, kes vastu vaidlesid, need kõrvaldati ära, viidi Siberisse, kes nagu väga aktiivselt kaasa läksid või püüdsid mingit karjääri saavutada. Eks nendel kahe väga hästi läinud keegi ikkagi oli kade või, või tekkisid mingisugused sisevõitlused kuskil juhtkondades ja misiganes parteid parteis ja sõjaväkke. Ega ma muidugi hea meelega sinna ei läinud, aga aga ega ma nagu mingisugust hirmu seal ka ju ei tundnud. Ja kuna ma olin vangivalvur siis ja ma olin niisugune niisuguse positsiooni seal, et ma sain ka vangidega suhelda sest ma sain nagu suhteliselt palju sest elukogemust ütleks inimesi, õppida, inimesi õppida ja ka süsteemi, milles, millest me siis elasime, mille tõttu siis keegi nagu vangi läks. Absurdsed põhjused mõnikord. Aga mis sulle meenub niimoodi absurdsete lugudest, no näiteks üks vabakäigu vang, kes hoolitses seal tagavara diiselmootori eest, et kui vool ära läheb, et siis ikkagi vool oleks seal tsooni ümber sees. Tema rääkis, et tema on selle pärast vangi läinud, et ta oli mingisuguse laojuhataja ja laos hoiti suhkrut ja see oli mingi jõe ääres. Ja siis ühel korral oli üleujutus, juhtus loomulikult selle suhkru sealt kõik minema. Keegi pidi ju vastutav. Ja noh, tema siis läks vangi. Teine lugupidava tahaks siin praegu Urmas kontrollida või, või sinu versiooni kuulda selles suhtes? On seotud tudengieluga ja ühikaeluga. Et sa sealt oma tulevase abikaasa leidsid, vastab tõele? Jah, Tartu, Narva maantee. Kas just psüühikast, aga võib ka nii võtta. Võib-olla räägid oma versiooni juurde? Meenutusi lugedes sain teada, et Ell rääkisid. Talle avaldas muljet see, et sa mitte kunagi metsas ära ei eksinud ka mitte pimedas. Et see avaldas talle muljet, esiteks, kas see vastab tõele, et ta on võimatu sulle metsas ära eksida? Ma arvan, et ma olen ikka rääkinud, aga aga noh, ega sellest ei pea välja tegema. Nii aga, aga see teine, et et mis teievahelises suhtes või kokkusaamisi see kokkujäämises sinu vaates nii-öelda saatuslik oli või otsustab. Kuna meie, Arnega elasime nagu ühes toas ja üle koridori elasid siis Ellja Kristel Vilbaste, siis käisime ikka külas seal ja eks seda proovimist oli nii ja naapidi. Aga, aga noh, kuidagi, miks, ega seda nagu ei oskagi täpselt öelda, et sattusime koos käima kuskil metsas ja soos ja tekkis niisugune klapp lihtsalt. Aga teie käisite koos metsas ja soos, mitte teatris ja kinos? Just. Ma ei mäleta, kas üldse teatrisse võib-olla käisime ka mingi korraga, kuna mind see väga ei tõmmanud, siis ma ei mäleta, võib-olla. Aga mäletad sa seda aega, kas oli võimalik elule muljet avaldada sellega, et sa tunned loodushääli näiteks, mida sa kindlasti sel ajal juba teadsid, hästi, ma arvan, et see ei saanud talle väga muljet avaldada. Sellepärast tema isa oli ka ornitoloog, kes teadis linde väga hästi palju paremini kui mina tollel ajal ja võtab palju paremini, kui ma praegugi. Kas sa nime siin panite, sina või, või l selle nimega oli natukene keerulisem, sest tahtsime ikkagi, noored inimesed tahavad midagi erilist nimeks panna. Nii, ja mõtlesin, et väga vinge oleks siin mu nimi oleks Sass Sass, sellist mitte, Aleksander Sass Eestias noh, meil oli juba selge, et nii läheb, aga noh, see nime panemine seal külas pidin minema külanõukogusse seda. Ja, ja noh, mina, mina ei saanud nagu tööpäeval hästi minna, sest noh, kooliaeg oli ja nädalavahetusest kuidagi ja siis meil venisse lina nime panemine ametlikult mõtlesin, et ei tea, kas nüüd enam saabki panna ei saa. Ja vahepeal käisin siis kodus ka ema juures nagu ja rääkisin temaga, küsisin, et noh, nimi on juba pandud või ei ole pandud. Et noh, ei ole veel pandud, et mis see siis on, jah, nii nagu ma ütlesin, et noh, Sass väga tõsiseks see küll ei kõlba mitte kuhugi. Midagi ei ütelnud. Ja, ja siis mine siis pane need Sass, eks ja ja noh, kui siis nimepanek oli, ma ei mäletagi, kas siis mina käisin üksi või ja siis kohapeal siis otsustasin ma arvan, sma esimesteks, otsustasin endale, et see on ikka Siim tegelikult eks see kõigepealt ära võib-olla koju ja siis l sai teada, et no ma ju ma ei mäleta sellest nüüd mingit probleemi oleks olnud. Nii läks, nii läks see vaata üle oma esimesed mälupildid, kuskohast, kellega seoses, mis su silme ette kerkib. Mul on täitsa selge, esimene mälestus olemas, mis pärineb ühelgi pildid. Me elasime talil ja me läksime vanaema Alexis viima vasikatele vett ämbritega. Karjamaal olid vasikad tõlgenduse niisama tal siis sabas ja siis ta koperdas mingis kraavikeses väikses, mis seal oli, kukkus kõhuli, ämbrid kõik pikali, seal vesi, Maasne, see on midagi, mis mul on millegipärast olnud korduvalt meelde. Ja kui on hiljem küsitud, et mida ma talilt mäletan, siis tegelikult see on ainuke asi, mida mäletan, kõik teised mälestused on piltide pealt? Jah, et ehk siis teadlikum olemine juba on ikkagi siin Lõuna-Eestis. Praegu ma kolisin, siis ma olin kolmeaastane. Ma mäletan, kui me kolisime sinna ja see niuke esik siis oli peale isikutele köök, seal kõrval oli laud, kus oli mingisugune Vakstu laud, linaks punaste täppidega ja muidugi vist oli valge, võib-olla oli vastupidi. Ja siis ma hakkasin mänguasju otsimas kadunud selle vanatädi kodust, seal ei olnud loomulikult ühtegi mänguasjadel, ei olnud ju lapsi ja ei käinud seal eriti lapsi, vist. Siis ma mäletan seda pettumust ja igavust, mis siis oli kohe lahinguasja ei olnud, ma ei tea, võib-olla mingi järgmise autoga järgi või kasvõi need üldse. Aga, aga seda pettumust ma mäletan. Ma mäletan, et mul oli tihti igav aga samas teisest küljest jälle oligi see, et suved ja koolivaheajad siis meil oli aina sihuke suvelaste seltskond sugulaste tuttavate lapsed Tartust Tallinnast ka, noh siis me tegime igasuguseid asju, aga päris valdav oli sõja mängimine, poiste seltskond. Siis me nägin seda, meil eriti mängupüsse ei olnud, tegime need ise puust, lihtsalt jooksime ringi, tulistasime 11, kukkusime, karjusime. Ja loomulikult see, kuna me leidsime seal tiigi kõrvalt selle kuulipilduja tuli vana roostes, vist esimese maailmasõjaaegne. Ma olen selle mudeliga välja uurinud, aga ma ei mäleta enam, millal ketas on peal. Mitte lingiga, Vaitzis ketas. Et algus leidsime ainult kuulipilduja, siis hakkasime otsima kuuri alt, igalt poolt. Leidsime kuuri alt kettana. No okei, see kuulipilduja oli seal peidetud võib-olla ära, ma ei tea, mis ajal metsavennad või kes iganes selle võisid peituda, kuidas see ketas seal kuuri all sai olla, sellest ma aru ei saanud. Kolmjala leidsime sellele, seal on ikka päris põnev olla, eks see oli põnev. Ja siis me panime selle üles ja siis see oli niisugune keskele sihuke värk, noh, keegi oli kogu aeg see kuulipilduja pesa seal siis teised jooksid ja sai pihta ja suri. Õu oli soolikaid, teisel. Emal on nagu väga ei meeldinud, aga no tal ei olnud midagi teha, jah, see. Oli kange himu 11 mahlastab et nii palju ta nagu ta nagu võib-olla pidas pidurit, niiet meile kingitud eriti nagu mängupüsse ja niimoodi, et sisse ja oligi, tegime ise ja möllasime edasi. Ja, ja sellest oli ka nii palju, kui ma ise lõpuks siis aega teenima läksin, siis nagu null huvina mingi laskmise vastu läbi käidud teele. Tegid ära, mis vaja teha oli nagu üldse silm ei säranud. Kas see, millega tegeles isa, kajastus kuidagi teie koduses olemuses ka olemises, et lähed tuppa, kõnnid, vajas ringi ja sa saad aru, mis eluala inimene isa on? Ikka jah, selles mõttes, et kuigi minu jaoks see kõik nagu täiesti tavaline, mina ei olnud muus peres elanud. Aga no üks asi oli, et ma lugesin Eesti NSV linnud sihukse välimääre all, lugesin küll seal ribadeks või vaatasin, lugesin või mis iganes siis oli meil igasuguseid mingeid muid loomade lindude raamatuid, aga topiseid näiteks topiseid miljon? Ma mulle endale kangesti meeldisid topised, mulle mitte oleks tahtnud. Isegi ma olen seda teevad nagu puudutanud lapsena tahaks mingit hoopis. See oleks olnud ainult vormistamise küsimus ilmselt, aga ma ei tahtnud aga elus lindu ka, et tegelikult ja vahepeal toodi mingeid meil oli ju seal sihukene kotkaste varjupaika viga saanud ja kes seal kõik olid kuskilt leitud ja et meil oli niisugune aed ehitatud, kus nad seal siis taastusid. Et see kuulus kah jah, minu lapsepõlve juurde. Ikka proovisime neid öelda poputada üles ja uuesti lasta. Alati see ei õnnestunud, mõnikord õnnestus. Et kui küla peal oli vaja mingeid kutsikaid või kassipoegi kuskil ära kasutada toodi meie Kotkale, see lahendas asjad ära. Millega siin su ema on tegelenud, et meil praegu on jooksnud b lambakasvatus on olnud õpetaja eks, ja ta on siiamaani. Aga jah, minu lapsepõlvest oli õpetaja ja sina käisid samas koolis taliga sinu õpetaja ja sellel olid omad plussid näiteks nimetama, nagu ma unustasin midagi kooli või koju alalõpmata midagi, unustasin. Et siis siis need asjad olid oluliselt lihtsamalt lahendada, kasvõi on järgi käidud koolis, hiljem mingite oma võtmetega, misiganes mingid asjad, mis olid meelest läinud, mingid koolisündmused olid jäänud päevikusse kirjutamata, siis tema ikka teadis, tuletas meelde. Kuule, kas sul need homme ei olnud mingisugune karneval koolis siukseid asju. Aga miinused, ema aeg-ajalt ikka kurtsid, kuidas sinu hääl seal üleval korrusel kõige kõvemini kostab kogu aeg. Et meil olid nagu klassid olid teisel korrusel ja õpetajate tuba oli all, eks nad siis kohvitasid, istusid seal siis kuulsid seal mingisuguseid räuskamise laeval. Mul nagu tegelikult väga palju ei olnudki siukseid, tõsiseid miinuseid selle juures. Mõnede teiste õpetajate ootused minule olid mõnevõrra kõrgemad või õpetaja lapsed, kus sa nüüd tehnika paljuski teistega kaasale viidati sellele vihjamisi. Aga kas kodus viidati ka, et vaata, et sa ikkagi oletasin, õpetaja poeg, et võib-olla sa hoiad mingit joont? Jah, ema on öelnud nagu väga otsesed, et tal on nagu ebamugav, et muidu ei oleks nagu vahet, et need asjad ei olnud midagi hullu, mis ma nagu tegin. Aga et tal on nagu ebamugav, et kui tuleb õpetaja jälle õpetajate tuppa, näe siin seda vaidles selles asjas vastu. Ja nii edasi, mulle meeldis vaielda õpetajatega. Ma mäletan näiteks ühte vaidlust, kus sellest instinkt kellelegi mingit probleemi ei olnud, kevalvast ebamugav. Kus olid mingisugused öökullide pildid, kakud. Mina väitsin õpetajale, et öörullidel on kaks varvast ees ja kaks taga. Ega õpetaja ei uskunud. Aga no tõesti on, hoiavad neid vahepeal niimoodi, et kaks on ees ja kaks taga. Millegipärast kippusin õpetajatega sageli vaidlema, tegelikult enamasti oli õpetajatel õigus. Mina lihtsalt arvasin, et mul on õigus. Kas sa olid kohe algusest peale spordipoiss? Mina läksin esimesse suusatundi minikatega nende plastikust suuskadega, mis seotakse otse jalgade külge, mitte kellelgi teisele siukseid. Oota, kas see oli praegu heas või halvas mõttes? Ei, see oli selles mõttes teistele ikkagi suusad, naha ikkagi. Nüüd mängu suhteliselt egevuse koordinatsioon, suurem asi, nüüd ei ole nüüd loomulikkust mingid asjad väga välja tuleks. Et kõik, mis ma tahan nagu ära õppida, sa tahad ikka korduste kordust veelkord kordustad siis, siis hakkab tulema, aga seal oli seda pealehakkamist ja, ja rutiinitaluvust, mis ühel hetkel saab väga tähtsaks, siis ikkagi piisavalt, et neid kordus hakata tegema, sest muidu ei ole tee tippsporti võimalik. Ega mul ei olnud see niuke lapsena kah selline väga, nagu ma tea, helge niisugune sporditeed, kus ma seal järjest korjanud medaleid, niin üldse suusatamise juurde ma sattusin tegelikult see oli täielik juhus, et eks me olime kodu juures noh, emaga käinud suusatamas on see nagu normaalne hiljem ema, kes meiega igasugustel ringidel käisime Otepääl ja nii kui vahepeal aega oli, siis vahepeal ma käisin suuskadega koolis, isegi ema sõitis mingi jälje ette, vahepeal isa sõitis traktoriga jälje, et noh, see oli juba hiljem tilkuma trennis käisin trenni, ma jõudsin niimoodi, et meil seal sama küla poiss, noormees tol hetkel Margus Uibo hakkas lihtsalt kooli juures suusatrenne tegema. Ja mina olin siis teises klassis, noh, kooli oli väike, ma ei tea, seitse-kaheksakümmend õpilast vist tol hetkel mingi hetk lihtsalt pool kooli käis trennis, noh, kuidas selle trenni tegi, see oli ainuke trend, on midagi muud ei olnudki. Ma läksin lihtsalt sõprade järgi trenni. Küsisin veel kunagi emalt kodus mäletan või, või koju minnes või kuskilt. Et kas ma tohin kah trennis hakata käima, ta ütles. Ja nii ma läksin. Esimene trein hakkas sügisel talveks juba suur osa neist kadunud. Et, et ja, aga mingi tuumik, mingi päris hea siuke tuumik seal ikka eestis olime noortes teadetes niimoodi kogu aeg teatevõistlustel nagu niisugune ikka mingit mingi pretendeeris millelegi. Tulime A klassis meistriks, lõpuks seal. Ma jäin lihtsalt sinna punte pidama, ma ei tea, mingi kohusetunne või mingi asi oli kuidagi niisugune, mingi autoriteet ütleb ees ja siis ma tegin, ma tahtsin teha, mulle meeldis teha ja kõik, noh, kuivõrd mõjutas sind see. Mis Eesti suusatamises üleüldiselt sel hetkel toimub, sest praegu panen aastaarvud. Kõrvuti siis see periood, kui sa pidid hakkama tõsiselt vaeva nägema, langes umbes samal ajal, kui meil olid juba päris magusad olümpiamedalid olemas, läks, et kas sa panid seda tähele, kas see oli sulle tähtis? No eks ta kindlasti oli, aga, aga ma mäletan seda varasemat aega ka. Et ma tean, et ma sain oma esimese medali, mis oli pronksmedal teatesõidus, mingi maakonna meistrikatel, ma sain 96. aastal. Siis me läksime sinna niimoodi, et mitte keegi ei tulnud ilma medalita võistlustel. Terve bussitäis sain mingi medali, enamus, mitu. Ma olin juba, olin igaüks kehvemaid. Aga ma mäletan seda telekas suusatamise vaatamist, mulle meeldis neid lippe seal vahtide, kes mis riigist on, niisiis ma joonistasin neid lippe vahepeal natukene üles. Ja siis ma arvutasin emaga, mõtlesin, et Ma loodan, et mingi eestlane võidab. Siis ema ütles, et see on ebareaalne. No ei. Okei, soomlane võib ka. No see on juba paragrahv, loodame siis soomlane, mõni aasta läks mööda, siis mõni aastal oleks, haarasid eestlased võitma, sest see oli jah aastasel mingi 95 suurusjärgus. See oli selline kõikidel niisugune sissejuhatus, aga kus kohas oli murdehetk, see, kus sa teadsite nüüd järgmised aastata oma elust panustama, nii et noh, kuidas torust tuleb tippspordile? See kujunes tasapisi välja üldse, kui ma kui ma Tartus keskkoolis käisin, kuidagi mina ei kasvanud nii kiiresti, teised hakkasid järjest nagu kiiremini eest ära kasvama ja tasapisi mul need tulemused läksid alla. Niimoodi, et kui ma üheksandas klassis pidin mõtlema, et mis kooli ma edasi lähen, siis nagu kuskil oli teemaks spordikooli Otepääle minek ma isegi läinud katsetele või näid pointina. Ja siis läksin Tartusse kooli, treener pakkus välja, vaata et kas tahad, ma räägin selle Tartu suusaklubi treeneriga läbi, et saad temaga pundis edasi, et jah, kui tahad, et temagi minusse mingit erilist usku sel hetkel. Kuidagi harjumusest ja inertsist ja läksin ja hakkasin tegema, kohusetunne oli ikka nagu trenn ikka tegid ikka meeldis välja. Gümnaasiumi lõpuks kujunes nii välja, et ma olin, sai käidud noorte olümpiapäevadel ja jõudsin juunioride koondisse, siis ta lihtsalt kuidagi oma elu peal ja ja pidin natuke rohkem, hakkan ma mõtlema, võib-olla. Muidu ei, lihtsalt noh, trennipäevad on need ja need siiski sel kellaajal olid seal ja riided kaasas. Veidi võib-olla natukene rohkem, hakkame ise kaasa mõtlema selle protsessile. Kas sa oled siin niimoodi mõelnud kunagi, et vahel räägitakse, et need Eesti näitel, et tõsisemad tegijad tulevadki maalt ükskõik mis spordialal võtad kõik meie tipud, enam-vähem, on maapoisid või tüdrukud. Et usud sa sellesse teooriasse, oled sa seda ise märganud, pead sa sellest midagi? Seal on oma nagu iva sees küll, sest sageli maalane on see, et seal ei ole palju neid erinevaid alasid, millega tegeletakse spordialasid just. Ja noh, ongi mõni mõni hull, kes nagu kiindub sellesse ja jääb, jääb nagu kohusetundest ja tekib isu, jääbki nagu tegelema, et tal ei ole nii palju neid muid, et noh, ma olen ka mõelnud, aga mulle meeldis korvpall palju rohkem mingi hetk põhikooli ajal näiteks põhikooli lõpus on meil olnud korvpallitrenni. Mul ei tulnud pähegi, et hakkas mingi Tartusse käima trenne nagu mul vend. Mina mängisin sõpradega korvpalli siis, aga noh, ega keegi mind ei õpetanud või midagi sama midagi seal sünnipäevadel kogu aeg midagi, mingit korvpalli mängisime. Kas sinu kasvatamisel kodus on olnud tarvis karmi kätt ka isalt-emalt? Ma arvan, et ma olin pigem pigem hea laps, ikka vist füüsilist karistamist, sellist ma ei mäleta. Kui midagi oli siis väga harva sümboolselt. Ma mäletan ühte episoodi, kus oli, oli vitsa teema õhus ikka mingi jonnimise pärast ikka oli, et, et noh, et nüüd nüüd läheb vitsatoomisega ja ma mäletan, kui ma olin seal maja või õue all seal hekiäärse, valisime seal mingit vitsajani. Või pidin ma ise tooma seda ei mäleta. Ja kas see vits lõpuks tuppa jõudis ja kas, kas seda siis kuidagi nagu tarvitati sihtotstarbeliselt, seda ma ei mäleta. Et kui, siis see oli nagu sümboolne, siuke kergelt. Aga kas see rituaal on su enda lastega läbi tehtud? Ei ole, aga ma olen oma lapsele laksu ära anda ikkagi kord see, see on küll tunnistama, aga mis asi ühel isal nagu, nagu sa räägid endast närvi mustaks ajab, mis on see punane? Kõige olulisem on see, et lihtsalt see ütleme, see karikas on peaaegu nagu täiskogu aeg, et eks ta mingi jama Jonny on päris palju ja siis. Ja siis siukseid, see kuhjub nagu üle, et, et see ei olegi nii, et ma lähen nagu täiesti neutraalsest olukorrast, Johna jama, anname nüüd laksule see. Nii, nii ta ei ole, et see, aga see juhus oli niimoodi, et meil on toas kiik üleval. Siis vanem tütar, kiikus, seal. Noorem oli siis väike niisugune noh, kõndis napilt veel tutterdas seal ümber, ma ütlesin talle, et et kui Temasin kõnnib, pead ettevaatlik olema, ei tohi talle otsa kihikudena. Tema tegi edasi. Ja veel ja veel ja veel mõned korrad võib-olla 10 korda veel, noh, ikka küllalt sai öeldud. Pidasin Kiiu kinni, ütlesin talle, et kui sa nüüd talle otsa kiigod, siis tead, ma annan sulle laksu. Ja siis luterlastel Väike-tutatud edasi. Ja suurem lihtsalt tõmbas täiega kiiruga sisse ja siis võtsin, panin tal tagumiku peale käega laksu. Ma ei tea, kutsuge politsei, kui te olete. Kas seal Urmas sarnaseid dilemmasid on kunagi olnud lapsi kasvatades? Just mõtlesin, et peaks sõna vahele ütlema, tegelikult, aga mulle tundub, et praegu minu lapselapsed või Siimu lapsed on hoopis Jonjakamad kui, kui meie lapsed või noh, ühesõnaga seal on kogu aeg, mingisugune jalgade trumpimine ja niisugune. Et mina ei taha ja ja niimoodi ma ei mäleta üldse, et meil väga oleks olnud. Tõenäoliselt siin võib-olla oli, aga väiksematega vist üldse ei mäleta, niisugust asja oleks, või on seal lihtsalt mälust kadunud kui nii-öelda alalhoiu instinkti. Et ei mäleta halbu asju, tõsi on, aga siin, kuidas sina mäletad neid, et kui keegi kodus sõna ütles, siis oli see pigem ema? Jah. Isa oli sageli kodust ära, ütles telgis kusagil metsas. Nii ta väitis. Ja ma, ma ei mäleta ka sellist ka nagu, et millegi äravõtmist karistusmeetodina ma ka ei, ei mäleta, polnudki palju midagi võtta, polnud midagi kõik oli võetud, tal ei olnudki olemas, siis kui sina suusakoondisse jõudsid, siis vist oli veel olukord haldja Loksal pigem, et ei olnud majanduslikku tausta osas koondise varustamisel vist mingit probleemi. Ühesõnaga, küsimus võib sinna, Urmas, et kas perekond pidi ka tagant midagi panustama selleks, et Siim saaks teha asja tipptasemel. Ja mida sa ikka mingeid asju pidi ostma, et ei mäleta, kas otseselt yldiselt raha pidi ka andma kaasa, kas ta, kuidas ta seda kasutas juba tema asi, vähemalt keskkooli ajal? Võib-olla ülikooli ülikooli ajal ilmselt ka ikka kuna sa olid omapäi seal ja noh, tööd ju ei käinud, et sa ilmselt me pidime ikka mingit raha sulle üle kandma, aga see oli lihtsalt harrastusega tegelemiseks, hakuse koondisse jõudsid siis ju oli juba teine teema ja mul oli niimoodi, et mul sattus see juunioride ja ma olin veel U23 koondises, enne kui ma täiskasvanute kunsti jõudsin. Et mulle sattus see juunioride ja U23 koondise aeg. Ma arvan, et kõige jõukama Eesti suusatamise aja aega siis me saime juuniorid, nina käia seal Austrias Ramses laagris, lumelaagris, need maksti kinni, saime riideid, saime mingi mõned, said seal suuski, keppe värke. Ta päris nii ei olnud, et sa pidid kodust maalt kartulikotiga tulema, selle kaubaks tegema või midagi sellist ei olnud kuigi Põhja-Soome laagrisse. Ma olen läinud küll mitu korda kartulikott kaasas. Et endale mäletan isegi, et seal seal suured ässad selle, kui, kui pakkimine oli Otepääl määrdebokside juures nagu muigasin, panete bussi peale nii kartulikotte kanda. Kas sealt tulevad need jutud, et tippsportlaseks saadakse kartulipudru pealt vä? Tippsportlased, meil nüüd sel ajal, noh me olime teel sinna, et kartulipudru peab kas võitu süüa, suusatamine on selles mõttes hea, hea alamminu arust. Et seal ei ole väga palju piiranguid nagu toitumisele. Et oluline on see, et sa saad kõik asjad kätte, sa ei pea nagu. Tagasi hoidma või väga peenutsema sel mingite asjadega, et peaasi, et energiat tuleb ja ja teisest osast energiat läheb. Mis tundeid tekitab sinus praegu Eesti suusatamist viimastel aastatel saatnud skandaalide laine seoses dopingu tarvitamisega? Mul tegelikult ei tekstigi väga palju tundeid, et mõnedki nendest on olnud sinu koondisekaaslased ja aga ma olin kogu aeg teises rühmas, ma olin kogu sprinterite rühmas. Meil oli teine treener teine süsteem, et et ma tegelikult ei puutunud kokku, ma olen, ma olin Alaveri rihmas lühikest aega seal juunioride U 23 koondseal mingi pool suve või midagi, noh arvata on, et sihukesele nullile veel ei tutvustada kõike, mis seal toimus. Ja tegelikult ma arvan, et mingit sihukest laussüstemaatilist asja sel ajal ei olnudki, et kui ma nüüd olen siin ka meediast lugenud, siis ma, ma arvan ka, et pigem oli nii, et neid asju aeti nagu individuaalselt nelja silma juttudena. Mis, mis tundub nagu ma ei ole ka igati loogiline. Kui siukse mingi hämara asjaga tegeled, siis siis ei saa olla nii, et mingi mingi poiss tuleb seal trenni ja siis näidatakse kõik ärakohana. Eks minus ei nähtud seda distantsi mehe talenti või et aga küllalt küll ma olin nagu kiirajat suusataja kohta jõuline. Ja nii oligi, et, et kui meil tuli sprinditreener Norrast, siis mind nagu suunati sinna ja sinna ma jäingi. Ja seal meil tekkis siis oma seltskond. Ja mingi hetk isegi kujunes siukseks rivaalitsemiseks juba nagu siin seda mudaloopimist me kõik teame, mis on meedias olnud, et. Et jah, ma olin selle teise leeri esindaja eks tagantjärgi mõtled, et näed, oleks, võib-olla kuskil katsekatel, näed, oleks saanud kuskile peale mis iganes, aga ma ei näe minu karjääris selja taha ka, midagi oleks jäänud, et nad ei olnud nii kõvad ka siis, kui nad kasutasid dopingut. Kui ma oleks tahtnud oma eesmärke täita, maks pidanud neid võitma ka siis. Tõmbame vaikselt otsad kokku, Urmas, kui et kuidagi nagu seda põlvkondadevahelist või ülest sidet siin saates hoida, siis jällegi ma ei tea, kas sa oled selle peale mõelnud, aga, aga kui ma palun sul seda teha, kas sulle on tähtis olnud oma lastele järgmisele põlvkonnale edasi anda midagi, mida sina oled kusagilt varem kaasa võtnud või kaasa saanud? Terve inimese elu on ju selleks, et midagi kellelegi edasi anda? Laias laastus või, või ütleme, et looduse mõttes on, see, võib olla problemaatiline, sest inimene kogub midagi, mida ta ise ei kasuta, kogub selleks, et järgmisele põlvkonnale edasi anda. See viib nagu kuhugile raiskamisele põhimõtteliselt üle kasutamisele. Aga see, et nüüd keegi sinu tööd edasi teeb või sinu mingit tegevust see on nagu täiesti minu arust normaalne, et sa seda hindad. Eriti, kui sa oled käinud mingitel muudes mingites muudes riikides, kuna me lambakasvatusega seoses pidi olema päris palju käinud ka ka teistes riikides lambakasvatajate taludes ja Nende uurinud, et kuidas nendel olukorrad on ja, ja nii edasi ja toonud sealt ostnud ta endale Jäärasid ja muud taolist ja siis selle juures nagu tuleb õige sageli välja see ükskõik kus, kus riigis on, et inimesed, talunikud jäävad vanaks, neil on küll lapsed, aga need on läinud kuhugi linna, need näeb, on näinud, et see töö on raske, väga palju sisse ei too või noh, ei ole kindel ja palju tööd ja nii edasi ja, ja nad on enamasti väga hädas sellega nagu või noh, neil on, kaob nagu motivatsioon tegutsemiseks juba selle tõttu, et nad ei näe, et keegi nende tegevust edasi viiks. Mingi lambaaretamine, lammaste aretamine ei ole nii et täna võtan lambad. Kahe aasta pärast on mul maru hea kari juba. Seda kõike sa pead nagu, et hulka hulk aastaid tegema ja noh, maru hea, kui, kui sa saad selle kellelegi edasi anda, kes siis nagu sarnast asja edasi viib. Et selle koha pealt nagu ma ei saa üldse nuriseda, siin ei oleks tahtnud, võib-olla ott oleks siis tahtnud või triin, aga noh, kuna siin juba esimese esimesena sai selle asja nii-öelda oma kätte, siis. Ma mõtlesin, et see läheb kiiremini, et ma saan nagu nendest talutöödest rutem lahti või siin nagu sellega tegelema hakkab, aga noh, see on ikka võtnud aega. Kas sinult siin palutasid otsesõnu või sa läksid vabatahtlikult kaasa? Ei mäleta küll, et oleks palutud, tegelikult ma läksin peale keskkooli, siis pidin otsustama, mida õppima minna, siis ma mul ei olnud tõsiseltvõetav, selline variant ei olnud põllumajandus. Läksin hoopis ökoloogiast õppima. Õppisin tükk aega tööle, ei hakanudki sellel erialal. Nii et sinu praegused teadmised ja nii-öelda päris elust õpitud kogemus ei, eks ma olen siin ma olen pidanud oma kvalifikatsiooniga tõestama seal mingi paberi hankimisel toetuste tarbeks, et ma olen midagi ikka lugenud ka ja niimoodi. Ja noh, nüüd, kui ma teen seda pügamisteenust, siis see on ka üks asi, kus tegelikult hankida nagu teiste inimeste kogemusi ja vaateid ja igasuguseid asju, mida ise, mille peale ise ei tule, siis siis mõned päris head nipid on tulnud sealtkaudu ka igaveses teenus on teinud professionaaliks mitu isendit tunnis. Noh, see kõigub, palju rekord on, praegusel hetkel on 109 lammast päevas. Aga ma, ma jõuaksin rohkem, kui oleks nagu hea heaolukord klapiks. Aga, aga noh, võib juhtuda ka, et olukord on väga halb. Ja siis ma jõuan seal võib-olla 50 60. Mis see olukord, millesse kinni noor, kui nad, kui nad on mitu aastat Tügamata, tohutult sitased, okei, siis antakse veel mingeid lisaülesandeid kirjutav, võib-olla mingeid kõrvamärgid, ülesanne, ussirohi, osad lambad põgenevad vahepeal ära. Kõik niisugused võimalused, väga halvasti saab kõik minna. Väga huvitav on see köögipool, aga, aga see see just ongi see, miks, miks pügajal tööd on, et see on oskamatul, on see kohutavalt tüütu. Lisaks sellele. Millegipärast on paljudel lambaga seljad läbi, minul ka näiteks. See oli tore vestlus, aitäh teile mõlemale, vaata selle aja võtsite väga hindan, et me siin stuudios kokku saime, oli põnev kuulata selle elu poolt ka, kuhu ju tänapäeval järjest vähem asja on justkui selle saate nimi on, käbi ei kuku, külas olid isa ja poeg Urmas ja Siim Sellis pärituult teile. Aitäh kuulajatele ka, aitäh, et reisi kaasa tegite. Kohtume nädala pärast jälle, ma olen Sten Teppan. Kõike head.