Tere ja aitäh, et kuulad vikerraadiot. Põlvamaalt pärit Heino Tartes on tuntud rahvamuusik ja lõõtspillimeister. Omal moel on see veider saatuse muie, sest tema lapsepõlvemälestustes leidub killuke kodust, kus isale polnud sugugi meelt mööda, kui keegi voodi alla peidetud pilli näppida soovis. Isa oli üldse karmi olemisega ning tema näoilmest piisas, et koduste juttude tooni ette aimata. Pille jäänud aga Hennole võõraks ja hiljem on ta õpetanud paljusid lõõtsa mängima ja seda valmistama. Üks nendest paljudest on poeg Tõnis. Tema põhitöö on küll seotud IT valdkonnaga, kuid esimese ehmatuse möödudes võitiski tema lõõtsa sülle ning mängib koos isa kabili lugusid. Lapsepõlve mälestused, põlvkondadevaheline läbisaamine ja kooskasvamise lood saates käbi ei kuku. Meiega on Heino ja Tõnis Tartes, keda küsitleb Sten Teppan. Head kuulamist. Heino tere tulemast vikerraadiosse, tere ja poeg Tõnis kaasa farm näha. Tere, täname kutsumast. Mul on hea meel teid siin võõrustada. Ja vaatame natukene tagasi teie perekonnaloole kes kuuluvad perekonda. Tõnis ja Tiimar olid, millega tema hõivatud on, mis valdkonna mees tema on? Tema on praegu tööl Alekoks. Keskastme juht, jah. See on jällegi huvitav. Ta pole seda koolis õppinud, et on nagu selles mõttes ise töötanud selles valdkonnas ennast üles juhtivatele kohtadele, just et viimane on siis Tõnis sinust vanem. Jah, ta on minust kuskil neli pool aastat vanem. Olite kamraadid ikka lapsena sai ikka tehtud erinevaid tükke ja koos mängitud ja, ja huvitav oli aeg, läbisaamine oli vennalik ja, ja ikka vahepeal oli ka omavahel sellist nääklemised ja kerget tülitsemist, aga lõpuks ikkagi sihuke vendade vahel see ikka on eriti kui lapsed, vennad on omavahel väga väiksed, lapsed alles. Mul on meelde jäänud üks seik Ühte autot kodus remontisin ja siis poisid omavahel jalgratastega läksid teise töökoja juurest teise. Et kumb saab ennem sinna ja kumb saab puudutada seal töökojaust. Ja ütlesid muidugi vanem poiss jõudis ennem sinna Tiimari jõudis ennem sinna ja nagu hoog oli küllaltki kõva ja niuke vastust käsi läks, oli käeluu katki, pekt teenis tuli ruttu-ruttu minu juurde tagasi, et muud ei ütlenud andjad, kiirabi, kiirabi, kiirabi, kus kiirabi on, oligi täist lahtine luumurd. Vanusevahe on ikkagi päris soliidne selles mõttes, et kas oli mõni alammilles saab ennast hägusaid ka või olid parem? Ega ei, naljalt ei saanud jah. Sest ikkagi oli ikka ikka loomulikult ikka suurem vend oli ikka eeskujuks. Paljuski ikkagi proovisin paljusid asju teha nii, nagu tema tegi. Ena kaks poissi omavahel võrdluses. Iseloomusta neid natukene. Tiimar on võib-olla rohkem kinnisem, aga Tõnis on rohkem avat. Vot ja ütleme, muusika koha pealt, Tõnis Tõnisson, ka rohkem suurem muusik. No kõik me oleme seda pillimängu ja kõik oleme omal käel õppinud muidugi, aga korralikud poisid on mõlemad väga. Kasvatus on vilja kandnud, et mulle tundub ka isa kuulates, et see on ikkagi tähtis talle väikest viisi pillimängija. Et asi kuidagigi oleks edasi antud või kantud. Ja mina olen muidugi selle üle väga uhked. See traditsioon on nüüd antud nooremale põlvkonnale edasi, see ongi meie vanemate kohus anda noorematele oma oskusi edasi, mida, millega me oleme tegelenud hobi korras, muidugi. Läheme Heino sinu lapsepõlve ja palun oma külalistele meenutada esimesi mälupilte, kui kaugele sa meid viid meenutustega, kus ajas tagasi vaatad? Või tagasi meenutada nüüd jah, lapsepõlve ja koolipõlve veel ja ma mäletan, kui meid meid oli suur pere, muidugi, meid oli seitse last, kes läks hommikul kooli, läks, ühel aastal oli seitse last, läks majast välja, seljakotid seljas, mina jäin millegipärast, mul jäi silma silma, too väga, et talvine aeg oli sügav, lumi oli, meil on ikkagi kolm kilomeetrit, oli kolini minna, tuli jalgsi minna läbi sügava lume, et et see, see fakt on meelde jäänud ja siis hilisemad on sellised omavahelised asjad, mis meil olid, lapsed omavahel möllamised ja, ja, ja ma mäletan veel 14 aastaselt ma sain isa käest kõvasti karistada, tööd me tegime kuueaastaselt, läksin juba karja. Terve suvi pidime kõik lapsed tööd tegema, küll rohi rohima, küll heina tegema ja igasuguseid asju ja siis ma mäletan, et olime heinaküünis, olime, magasime suvel ja siis mürasime muidugi lapsed omavahel. Ja vanemad ei saanud toas magada ja ja siis tuldi meid karistama ja mina hüppasin virna otsast alla, vaatame, kes tuleb ja ma jäin siis isale näppu ja siis ma sain sealt parajad triibulised, tundub nagu meelde jäänud. Räägi oma kodust, isast, emast, isa oli mul kolhoosise vaid sovhoos oli kunagi ja siis sul tollal tähendab koik sepanud eluaegne sepp nagu ütelda. Ja ema oli karjatalitaja, me pidime seda asja kõik lapsed, toetame seda asja suvel, eriti veel. Ja talvel ka, kui koolist kodu tuldi, kas siis piima me ei saanud minna kohe millal vaja siis looma aidata, ära toita, vesikonda, loomadele juua nagu ütelda, laut puhastada, kõik, mina ikka pidin olema seal sepikojast küllaltki palju ka abis, aga ma sain ka säält jälle karistada küllaltki sellepärast, et ega siis sepp pahatöö oli selline, et pidin rauda kokku sulatama, pandi need asi pääle mõlemad ravat, mis kokku oli vaja sulatada. Ja siis pidid paraja temperatuuri juures oli see sulapidi olema hästi täpne, liivak isegi visati vahel, need on mul meelde jäänud ja, ja siis, kui see sula üle läks ja sepp, ütleme, isa tegi siis muud asja momendile märkan seda, seda sädelust, et see pidi parajal momendil olema. Ja siis kes ikka süüdi oli, siis visati sepikojast välja. Meelde jäänud ikkagi keegi pidi süüdi olema, ikkagi lõõtsatõmbaja pidi süüdi jääma, aga see on ka meelde jäänud, nagu ütelda, see on päris huvitav, et me pole veel õieti jõudnud saatega alustadagi. Kui me oleme juba siin kuulnud mitu korda karistamisest, et kas see oligi isa käekirjata ta oligi niisugune karmi olemisega mees siis. Ja oli küll hulga laps olime sabas, muidugi meil on ainult kaks tuba, oli, kus me olime, kõik. Isa tuli tuppa, siis kõigepealt vaatasid isale näkku, et milline oli ta näoilme siis teadsid, kuidas käituda edasi. Ega õige, oli see asi ega nii, aga mis näoilmeid sa mäletad, variandid seal olid, et kurja ei ole kurja kurja ilmega ei olnud. Kui isa kurja ilmega, siis ega siis pidid hästi vaos ennast hoidma ja ka siis midagi küsida ka ei tohi mitte midagi, aga kui oli seal rõõmus, rõõmsam nagu tavaline, siis siis olnud pidasid, siis võisid isa käest küsidagi, aga siis pidid. Nii pidid mõtlema, mida küsid, aga ema, ema oli meil leebem, ema käest ikkagi rohkem küsisime ja, ja, ja kui oli, ma mäletan, kui lapsed olime, kinno muidugi minna ei tohtinud. Kino, raha saime ema käest ja siis ema ikka lubas minna, aga isa vahest oli ikka Carmetsid, ei lähe mitte kuhugi. Mitte karm ei ole olnud, aga iga lapsepõlv on olnud, et me ei tea, mis on saanud korralikud inimesed. Tõnise, kas Sulev mälestuse kokkupuuteid? Isa vanematega vanaema-vanaisaga, sealtpoolt? Ja loomulikult kahjuks muidugi mitte vanaisadega. Selleks ajaks, kui mina juba piisavalt suur olin, et midagi mäleta, siis neid paraku enam ei olnud, aga vanaemasid, mäletan ikka, et seal Tuudaku talul talusse ikka käidud külas ja, ja seal oli hästi palju loomi ja lambad ja sead ja kõiki sai nagu hästi lähedalt näha ühel väiksel lapsel tol hetkel oli see väga huvitav. Kus sa muidu seda päriselt niimoodi lähedalt näed. Ja vanaema pool on alati huvitav, et seal olid kõik need nagu rehealused ja, ja ja, ja sihuke vana saun oli, seal sai lakas käia, mängida ja ma mäletan ka seda, et seal sai ka suviti tööd tehtud, tegime heina, seal aitasime seal lehmi karjatada. Viisime lehmad sinna taha heinamaa peale, seal nad sõid, õhtul tõime koju nad ja et sihuke tore oli. Heino, kui peres on seitse last, mis kõige noorema ja kõige vanema vanusevahe võis olla mitme aasta jooksul. Need seitse last olid sündinud iga kahe aasta tagant, laps 14 aastast neli-viisteist, jah, umbes nii oli. Meid on meie, meie vanusevahe on igaühel on kaks aastat enam-vähem. Räägi meile elust suure pere lapsena, see tähendab, et üksteisega arvestamine peab olema ilmselt võta teistsugusel tasemel, kui see muidu üldiselt, et on kui lapsi vähem. Kuidas te omavahel seal kambaga hakkama saite? Saime küllaltki hästi omavahel hakkama, sellepärast et ei mäleta kuulist sellist. Muidugi arusaamatust kindlasti oli, aga et mullast grusi olnud omavahel lapsed omavahel kaklevad või sellist minu meelest ei olnud tol ajal muidugi isa ka kartsime, et isa kuuleb, siis saame kohe karistada, aga saime minu arust päris hästi läbi. Ja õppisime muidugi petroolitule valgel lambivalgel õppisime ja, ja kui üks sai ära õpitud, kõik ei mahtunud korraga, siis läks jälle teine laua taha ja nii me seal siis omadega toime tulime ja veel on meelde jäänud tollest ajast, et igal aastal käis, enne jõule käis rätsep kodus. Ta oli meil seal, elas kaks nädalat ja, ja ma ei mäleta. Kõige vanem on meistri, oli, on surnud juba ammu aga kolmele poisile õmmeldi jõuludeks kõigile omakootud kangast ülikonnad, toon mul kasti meelde jäänud. Kui kooli läksime jõulupeole, siis kuidagi uhke tunne oli, noh, sellised uue ülikonnaga minna. Huvitav, et just meelde on jäänud, osa oli ikka lapsepõlves tähtis sündmus kindlasti oli ja et ega siis neid riideid ei olnud, nii. Pidime riideid hoidma, et ei olnud nii saada. Aga mida sa perekonna kohta räägib, et ma püüan seda ajastut tabada, et et rätsep, kes teeb spetsiaalselt kõigile riided, elab kaks nädalat seal, et kas märke perekonna jõukusest või vastupidi, et kui muul ajal polnud muid riideid võimalik hankida, et siis pere noh, polnud nii-öelda halja Loksal või kuidas teil läks perena selles mõttes? Haljale oksale ta kindlasti ei olnud, aga lihtsalt ma olen järgi mõelnud seda asja niimoodi, et võib olla koguti ütleme ressurssi, et siis jõuluajal ikkagi lastele korralikud riided, uued riided selga saada, muud maale ja näed, see oli see põhimõte, aga muidu tegime ikkagi tööd, kokad, keegi seal ilma tööta. Aga tähendab, et ei pidanud midagi tegema, aga märksõna töö, märksõnad, ainult töö oli. Ma mäletan, veel 12 10 aastasena, ma pidin juba minema hobusega sovhoosipõllule juba k-le ja, ja peeti vahel tarima. Ader oli vankri peal, sõitsin põllule hobuse panema, ikkagi adreti ja hommikust õhtuni, siis kõntsit need pakkude vahelt rohtu ära. Aga töö oli põhiline, mis me pidime ainult tööd tegema, ega vaba aega ei olnud, pidas. Kas see on õnnelik lapsepõlv? Ei, mina ei kurda küll, ega rumalaid mõtteid kellelegi pähe ei tulnud ja, ja töö oli teada, mis öeldi, see pidi ära tegema, käsku pidime täitma? Ma ei, mina küll ei kurda ja kui sa ütled, et vaba aega ei olnud, siis see tähendabki, et vaba aega ei olnud, ei olnud ja, ja suur pere, kas te käisite kambakesi omavahel läbi, ajasite omaette asju? Ei ole kusagil veel mingi seltskond, kus sa käisid, sõbrad, koolikaaslased, kusagil mujal midagi teha oli üldse? Ei, üldiselt vähe, käisime ringi, selle olid seal. Üks või kaks koolivenda oli, kelle juures ma vahest sain käia ja siin tüdrukutel olid oma kooliõed ka nendega suhtlesime aga üldiselt, et kui oli töö tehtud, siis võisime minna. Aga kui töö oli tegemata, pidime kõigepealt ikkagi kõige tähtsam oli ära teha oma ülesanded täidetud, siis, siis said natuke vaba aega minna kuhugi mida lapsed sel ajal said teha siis kui ei pidanud tööd tegema, et kui üleüldse oli võimalus meelt lahutada mingil moel, mis te tegite seal selles kambas, mängisime peitust, jahtrivaat nagu üteldi, jah. Ja siis tuli ikkagi mõned tüdrukutel just neid tuli, kooliõdesid tuli nendel külla siis, siis oli nagu huvitavam, kaugele minna ei saanud, ei olnud transport digihobusega, ei viidud meid kuskile. Aeg oli selline. Mõnes mõttes võib-olla lihtne ka, et ei osanudki asjadest puudust tunda. See taga just just või mäletad sa emotsiooni, et oleks väga midagi tahtnud saada ja ja mida siis ei olnud võimalik saada, mida ei saanud lubada, endale tuleb meelde nüüd. Seitsmeaastaselt Meil oli, isal oli lõõtspill ja mind hirmsasti huvitas sellepärast et ema vend mängis ka lõõtspilli ja teisigi mõne kaugemalt diskäi seal ikkagi. No kellel pillion käisid ikka sinna mängima seal pilli ja minule pillimäng hirmsasti meeldis ja, ja ma tahtsin ka seda pilli ikkagi proovida ja mängida, et mis mäng ei oskanud mängidagi. Kelle käest ei julgenud küsida ka, et tahaks õppida pillimängu selgeks, et seda asja üldse tollal ei toiminud, et kedagi õpetati? Ma võtsin ükskord pillija isa pillijana, proovisin voodi all oli pill. Ma mäletan, võtsin ja hakkasin seal seda siis natuke proovima ja isa oli kohe kurjet bass, sina ja seda pilli puutuda ei tohi. Piljon kallis nagu tänapäevalgi on. Et lõhute pilli ära tee, neid oli muidugi hulga lapsi, ma ei tea, kas ma ei mäleta, kas teised ka tahtsid, tundsid huvi, ei tundnud, ei olla, see, see ei ole meeles. Aga minaadi küll sain selle jälle natukene pahandada. Sa, mina ei tohi pil libutuda. Nii, aga huvi oli ja siis kui on, nagu enne rääkisin, isa oli sepp. Kui ma kuulsin, et Sepp ei saa nagu ütelda, sepp sepikojas töötab, siis mul tuli julgus, et ma lähen võtan ikka salajasele pilli ja ma ikka tahan proovida, ema ei keelanud. Ja siis ma ikkagi proovisin, proovisin omal käel ja nii ma selle ikkagi lõõtspillimängu selgeks sain. Ala ja keelatud vili salaja õppisid pillerala ja pilli, aga mis puhul seda pill üldse voodi alt välja võeti, muidu siis kui keegi küllatulija ja siis muidugi võib-olla mõne napsupudel oli ka kaasas, võeti veidike napsi ja mängiti pilli seal, aga isal oli käpas, isa mängis ja isa mängis lõõts ja kannelt ka mängis, kannelt meil ei olnud, aga ta mängis millegipärast mulle meelde jäänud, aga, aga lõõts oli olemas ja lõõtsaga siis isa mängis ja, ja sellega mängib, et tulid ka teised seda ikkagi kellel pillion tahtsid mängida, siis käisid seal mängimas ja see, see ilmselt see kõla ja spill paks omaette maailm minu jaoks oli. Tükk aega ootasin, et me selle sõnani lõõtspill jõuaksime, jõudsime ka lõpuks, et natukene aru saada, mis hetkel selle pilliga esimene kohtumine toimus, aga edasi oli siis kõik juba nii-öelda kukepea, et kuidas muide ise isa teada sai, et sa oskad mängida juba. Eks ma mängisin ikkagi Kärksutasin ja õppisin omal käel seal küllalt pikalt teda, et keegi ega kelleltki ei julgenud küsida, et keegi näitad, et kuidas seda mängitakse ja ja, ja mingeid näpunäiteid, seda asja nagu tänapäeval on, seda tol ajal üldse ei olnud, see oli ikkagi keelatud asi mulle ja siis ükskord ikkagi isa tuli kööki ja emagasid jutleja. Mina nagu mängisin pilli seal ühes väikses lihtsalt üks väike tuba oli ja, ja ja ma kuulsin, et isa räägib köögis, et ma panin pillijuttu kujat. Kindlasti ta siis kuulis ta enam midagi, mulle ei öeldud, et ei tohi mängida või ei tohi pilli näppida. Et tollest ajast võib-olla siis jäigi nii, et jäingi lõõtspilli juurde ja lubati mul siis seda pilli kasutada. Kas sa koolis olid Heino oja, poiss? Hakkaja? Ei, ma ei usu, et ma olin nii haka ja ma olin ikka kõigi senine maapoiss ja tagasihoidlik, ma kujutan endast, võin iseloomustada niimoodi. Ma ei tekkinud kuskile, kus, mida ka ikka koolist paluti teha, seda ma pidin tegema ja kooliaasta on see mehed ja need direktoril oli Volga 21. Ja millegipärast noh muidugi tiga, et kellel vanemad on nagu tehnikainimesed ja Smin Patid Volgat pesema ikkagi vahetevahel tiigi äärde. Ta on mul meelde jäänud ka selline huvitav moment, lihtsalt kooli direktor pani sind palgata, teadis, et need poiss, et ka tehnikaga kokku puutunud, et mine pese mul see auto puhtaks, aga kas oli võimalus plusspunkte teenida? Autot pesta. Käisin Tõnis vahele sinu käest, et. Muidugi, me teame heinat läbi lõõtsapillimeistriks olemise ja kui niimoodi pealiskaudselt või süvenemata läheneda, siis siis tundubki, et ta ongi läbi ja lõhki ühe Alamäe. Kes nii-öelda naha ja karvadega, aga saju tunnetada põhjalikumalt, mis talle päriselt veel pinget pakub. Kas mis sa oled? Veel näinud isa kõrvalt tegemas. Ta on suur mehaanika, huvi on tal küll olnud nagu kogu aeg, terve elu, nii palju, kui mina teda tean, et oli ju kodus, meil ka pidas, ta võiks töökoda, kus siis autosid parandas. Ja, ja hommikust õhtuni seal muud kui töö käis. Ja sellest ajendatuna kindlasti nüüd hiljem ka see suurem volga huvi tal nüüd tekkinud. See palgad. Huvi väljendub milles. Eks see on väike abi nüüd selleni pillitegemise kõrval mulle, et ma restaureerinud vanad Volgat see nagu nagu õpitud amet kunagi, et olen, olin mehaanik ja siis ja, ja nagu õpid, õpitud ametit, koolist ei viitsinud ikkagi kutsekooli mehaanikuks otseselt ei viinud. Siis ma oli ju sõjavägi, Vene sõjavägi oli vahepeal ja siis ma tulin sõjaväest tagasi siis kolhoosi esiesimees suunas mind tihemetsa sina pealt, et ikkagi hakkama mehaanikuks, siis ma ei hakka sind mehaanikuks ja siis hakkasin autodega tegelema. Ütleme jah, tehnikaga rohkem tegelema. Kas sa mäletad kodust ka emalt-isalt mingeid juhiseid nii-öelda eluks kaasa või kas nemad ootasid, et sinust saab keegi mehhanisaator pidi saama? See oli enam-vähem kindel, tol ajal oli see väga populaarne amet, oli mehhanisaator, traktorist, autojuht ja nii ma saingi. Sõjaväekomissariaadist suunati mind autokooli Võrru ja, ja lõpetanud selle ära ja siis läksin Vene sõjaväkke ja nii minust sai autojuht ja muidugi oma tehnika ka, ma suhtlesin väga hästi, et ma tundsin tehnikat ja, ja eks me mind valiti ka seda vene kroonus valiti ka ülemuse kohe autojuhiks, et ma olin ikkagi tehnikast natukene. Natuke oli näinud tehnikat ja, ja tulin selle auto juhtimisega ja kõigega remontimise kästi toime. Sõjaväes olid sa kus kohas sõjaväes oli siin merelennuväes Valgevenes aga lendamisega oli see üsna vähe pistmist, lendamisega ei olnud üldse pistmist, aga mereväe madrusevormis olime ja koju tulime, siis muidugi küsis, et kuidas me, Meremäel on ka masinate vägagi kihvt. Ütleme, et pilts ei käigu. Kuidas sa, kus sa niimoodi vaadata, vanematel tähelepanu jagus lastele, kui neid nii palju on. Kas seal oli niisugust omavahelist kureerimist ka tähelepanu nimel? Otseselt ei olnud, kõik, kõik kõiki nagu hinnati võrdselt. Muidugi võib-olla tunnen, et et millegipärast vanem vend ei pidanud nii palju tegema nagu mina mulle on meelde jäänud, et ma pidin minema varakult hobusega põllule ja kõik selliseid asju, et see vanem vend ei pidanud, aga ma ei tea, miks mind. Seda ma ei, ma ei ole, ma ütlen talle peale ja nii ta välja kujunes ikka mind saadik. Kas sa mäletad lapsepõlves või kooli ajal enda eest seismist, kas niisuguseid olukord ei esines koolis? Otseselt ei olnud, ennem olin, too on mul meelde jäänud, et tagasihoidlikkus oli see, mis mind nagu teised hoidsid mind rohkem koolis oli, et midagi oli seal poes käisime ja kommiraha olid siis kommitoojad ja siis vanemad postitasid küsitis noore mehe käest ära kommi või midagi seal oli, ma ei mäleta, sised magusat vanemad poisid, et heinu käest puutuda ei tohi. Vene sõjaväeseal täpselt niisama, et ma olin ka selline tagasihoidlik ja täitsin alati käsku ja siis oli, ükskord oli mingisugune mingisugune asi oli. Et kui ma veel ülemuse autojuht ei olnud seal, et mind taheti kannariaadi panna, see tähendab, et pidid minema põrandat küürima mille pärast saadet teda ma ei mäleta. Ühel õhtul pidin siis minema seda põrandat küürima, aga siis öeldi, et saad nii korralik inimene olnud, et korralik madrus olnud, et vabastame sind sellest et eaga sellise rahulikkusega ma olen rohkem saavutanud, kui võib-olla oleks hakanud vastu või midagi ütlenud, et kui ma sõjaväkke läksin, siis ma sellest momendist ma tegin palju järeldusi elule. Et kui ma läksin, siis isa nuts Vene sõjaväkke, noh ma olin muidugi esimene poiss, kes pidi kajal vene kroonusse minema perest. Aga isa nuttis siis, et noh, ilmselt ma olin hea poiss olnud isale või perele. Kas saite pillimängu enda huvides ära kasutada juba noores eas. Kui ma oletan, et saama esimesed isiklikud rahad teenisid pillimänguga, kas see võis nii olla? Just see oli nüüd peale enne sõjaväge üldse pilliga, mitte kuskil väljas ei käi ja ma ei julgenudki minna koolis koolis ei olnudki esineja ei olnud kuigi oleks võinud põhi pooleks ja, aga mul ei olnud pillija ja ma ei julgenud isale üteldagi, et võib-olla, et võib-olla küsitigi võib-olla kooris, aga et tule, mängi pilli või sellise asja ei olnudki vist. Ja, ja ma ei julgenud küsida. Ja siis ma ei mänginud enne, kui ma sõjaväest tagasi tulin, siis ma hakkasin käima ja siis ma teenisin raha, sain tööle minna ja ostsin siis oma rahast endale pilli. Sa kirg oli ikkagi nii tähtis, et kõikvõimalike asjade seast valisid sa endale pilli just, mitte midagi muud ei jah, ja midagi kindlasti Vastmatega pill oli kallis tol ajal ka ja palgakene oli ka väikene ja tööd tuli kõvasti teha, et see raha kokku koguda. Abil. Aga vill oli tähtis, pilli pidin saama, mis plaan sellega oli? Ei olnud plaani, lihtsalt, see oli nagu minu huvi oli või hobivaiguda ütelda, et mulle meeldis lõõts lõõtsapilli heli ja see kuidagi, et ta oli hinge läinud mul juba väiksest saati ja, ja tahtmine oli kõva ja ma sain selle. Ja siis hakkasin muidugi käima, siis pärast tulid need peod otsa, pulmad, sünnipäevad ja kõik sellised värgid. Ja siis võistlus kõik muu juba jätta ja algas professionaalne muusikamehe elu. Noh, see ei olnud professionaalne, aga see oli tavalise küla pillimehe elu, ega me, me, mina ei ole muusikalist haridust mitte kuskilt saanud, sellepärast et polnudki võimalik transportida, digibussid ei liikunud. Et nüüd tulla, mul ei olnud kaugel küll, tulla Kambja kihelkonnas elasimet Tartusse, nüüd muusikakooli käia, aga noh, polnud võimalik käiagi. Hilisemad teadmised, mis ma olen nüüd kõik omal käel on juurde õpitut muusikaalalt seal kõik nagu oma õpitut kõrvalt kuuldud ja meelde jäetud ja ja nendel vahepeal, kui ma mäletan, et need muusikainimesed ikkagi pind, muusikud olid, nemad rääkisid omade terminitega. Ma siis vahepeal ühtlasin, et rääkige nii, et mina aru saan, et muidu ma ei saa midagi aru. See, et sa ehitasid ühel hetkel esimese pilli tuli villast, kas sellest, et oli vaja pilli või uudishimust, kas ma saan hakkama või millestki kolmandast? Pilli ehitamine tuli vajadusest, et pill ei olnud. Ma korraldasin pillimängijate õpetamistust nimetasime hiljem ta on, ütleme kui juba 12 aastat juba meil olnud, et nimetasime seda lõõtsakooliks. Koos käisime koos ja pillid pidid olema ühes helistikus või ühes tuuris saime kokku mängida, way koos mängida. Ja siis oligi vajadus. Pill ei ole. Ma mõtlesin, et mis sa ikka, not enne maantee neid pille tehtud, et tuleb hakata tegema. Sai vanade, teiste pillide pealt vaadatud, kuidas oli tehtud ja eks see raske oli, algul oli väga raske, vahepeal sai nutetud, isegi kui nii palju sai juba nagu mingisugune suurem asi sai ära tehtud ja oli kõik valesti tehtud ja siis istusid maha ja tuli ka pisarsilmi. Et küll on raske, aga mõtlesin, et aga mida me ei aita, et tuleb jälle uuesti otsast pihta alustada. Kas pisar silmas oli praegu kujundiks öeldud või päriselt-päriselt oli jah, oli küll ükskord oli, ma mäletan, et nii suur asi mul oli ära tehtud ja, ja no no usk, no ma ei tea. Siis mõtlesin küll, et jätan katki, aga aga istusin maha ja mõtlesin, et käia. Tõnis, kas sa kujutad ette kellelegi moona või et kas. Su elus on ka mälestus isast ja kodust ilma lõõtsata, kas on võimalik või Vistmitega? Ei, ei, täitsa mina ainult mäletan kodu, et meil alasti kodus olnud lõõtspill ja alati seal on kõlanud lõõtspillimuusika. Kas ajalugu kardas ennast ehk sinu kodus? Lõõtsa oli peidetud ka voodi alla või kuhugi mujale, kusjuures jah, sellega on täitsa omaette pikem lugu, et ega mul oli kõik võimalused tegelikult olemas, et ma oleks võinud juba viiendast eluaastast lõõtspilli mängida. Ehk siis, kui jõuad teda süles hoida. Esimest korda hoidsingi lõõtspilli käes, siis kui ma olin umbes kuue või seitsmeaastane kodus lõõtspilli keelatud minu jaoks pigem isa, vaata siis hästi, et oh küll on tore, et poiss võtab pilli kätte ja proovib. Ja siis ma mäletan, et meil tulid külalised külla ja siis ma seal elutoas nii-öelda lõõtspill süles lihtsalt vajutan seal klahve. Käekset on kokku-lahku kokku lahku, mingit lugu ma ei osanud muidugi, aga lihtsalt see noh, ning esimene siuke soov oli, et tahaks nagu lõõtspilliga midagi teha. Sellest natuke aega hiljem vist, mis meil tuli, kodu, esimene arvuti, see oli siis üks sihuke, võib öelda vist tagantjärgi sihukeseks minu jaoks elumuutev ost koju oleks isa teadnud, oleks jätnud tegemata. Et sellest ajast saadik on minu suur huvi ja kirg on arvutite vastu. Et kui ma olin väike poiss, mind hirmsat moodi huvist huvitas, et mis, kuidas selles arvutis kõik toimub ja arvutiga sai mängida. Mäletan veel, et seal koolis arvutitunnis oli internet, siis sealt saidi skettidega arvutimänge koju toodud ja esinenud mängud olid need Pulphens, thin kolmdee ja tuum ja ja tsivilisatsioon ja mingi hetk me saime sinna koju ka interneti. See kõik viitsinud lõõtsa juurest eemale, see kõik viis mind tõesti lõõtsa juurest järjest eemale. Ja siis, kui ma olen internetis nüüd erinevaid kodulehti, vaatasin, esimene otsingumootor oli minu jaoks Nikyee. See oli aastal, läksin viisist või 96, mind hakkas huvitama, et kuidas need kodulehed seal internetis on, kuidas neid tehakse. Ja, ja siis meil oli kodus esimene see nii-öelda Microsofti dokumenditöötlusprogramm, kus sees oli ka Microsoft front Page. Ja, ja siis sellega sai nii-öelda oma koduarvutis esimesi kodulehekülgi nii-öelda enda jaoks nagu valmis tehtud, proovitud, paned mõne pildi ja mõne liikuva kihvt oligi nagu jumala äge. Nagu vau, ise olid endaga väga rahul. Aga nüüd tagantjärgi mõeldes ilmselt kogu see nii-öelda see protsess viis mind edasi pärast põhikooli kutsekooli ja edasi IT-d õppima. Et kogu oma elu ma olengi ainult ITd õppinud. Muide meenutame veel ajalugu niimoodi tehnilises aspektis või vaates on see päris huvitav, et arvati, vist jõudis siis teie koju suhteliselt vara, siis olid need üsna haruldased pillid. Miks jõudis teile koju, sina nii väga tahtsid või vend tahtis või isalt kargas pähe mõte kusagilt see jõudis eelkõige sellepärast, sest et emal vist oli emad, ütles zootehnikuna. Dokumenditööd oli vaja teha ja muidugi ka vend oli minust vanem, tema juba teadis, et arvutiga saab neid mänge mängida ja siukseid muid põnevaid asju teha, siis muidugi tuli ka nagu laste poolt initsiatiive. Ostame ikka, et see on arvuti, äge asi. Tõesti tol ajal arvutid ei olnud väga levinud. Heino, läheme kronoloogiline. Sellise ajatelje peale tagasi ta võiks meenutada seda, kuidas ta oma oma poiste emaga abikaasaga tuttavaks saite, mis koht see elus oli, mis teid kokku juhtis? Eks see kolhoosiaeg oli, kuna ma siis tegelesin kõvasti tehnikaga ja ma olin auditi ühtilist algul. Ja siis mind pandi villis hooldajaks, millega mul abikaasa sõitis. Nii, ja nii see asi läks, vist? Algus kõlab põnevalt. Pidin autot hooldama ja pärast siis läks asi edasi. See on väga huvitav, sest ma ei ole varem seda kuulnudki, oli nii, oli jah, enam-vähem. Ühesõnaga, auto hooldamisest sai asi alguse ja siis sealt hakkasid head suhted. No ja siis oli kokkupuuted juba rohkem teise inimesega. Need lõõtsad ei olnud mitte mingit rolli naise südame võitmisel, ei, ta ei olnud taga, ei olnud tegemist, sagar olid muud peod ja käimised, aga mitte ei olnud. Abikaasa juurekäimiste algul. Tõnis põgusalt hakkasin oma minevikku lahti harutama. Kui ma küsin su käest üle veel, et missugused su päris esimesed mälupildid on, siis, siis mis need võiksid olla? Kuidas sa mäletad oma kodu ja vanemaid kodus? Minu esimesed sihukesed ehedad hetked, mida ma mäletan, hästi, kodustan ikka sellised, seda ema tegi seda head kodust pannipitsat kus pani hästi palju juustu peale, siis seal lõhnas nii hästi ja sihukesi küpsetisi tegi. Ja muidugi koduga seonduv on kõik, mida vennaga koos sai tehtud, mängitud seal väga hästi, mäletan ka oma vanaema, kes meid, meid siis vennaga karjatas, kui väiksed, et vanemad läksid päeval tööle. Ja siis vana hoidis meid ja siis ka vanaema siis nii-öelda andis meile nii-öelda eluks esimesi siukseid, suuniseid, juhiseid hüpata, sest mis on õige, mis on vale. Mida tohib, mida ei tohi. Mäletad sa, kas vanemate ja vanavanemate nii-öelda käsitlus elust oli väga erinev, et kas sa panid tähele seda tajusid seda, et noh, et veel üks põlvkond eespool kuidagi tajub asju noh, väga muide, kas või vanamoeliselt, aga tema ajastule kohaselt, et oli tal nagu seda vana proua käekirja ja seda oli tunda, et vanaema oli ju elanud ka nende suurte sõjade aegadel ja temal oli ikka see, et midagi ära visata ja kõik peab ära sööma ja kõike tuleb hoida. Vanemad olid selles mõttes natuke nagu leebemad, et et kui kõht on täis, siis ei saa rohkem täis bugid ennast panema, tulid üldse minu nagu minu vennaga suhtes väga hoolivad ja väga toetavad. Et tema kohta mulle meeldib ikka öelda, et ema on kindel nagu kalju, et alati on olemas, alati toetab isa oli ka minu jaoks väga tähtsal kohal, et ta oli ikkagi mulle eeskujuks kõiges, et nii töötegemises kui seal pillimängus mulle alati meeldis kuulata, kuidas seal elutoas lõõtspilliharitus, et ise vaatasin telekat, aga samas kuulsin, et ta lõõtspill mängib, et nüüd lõõtspill on nagu tänu temale on kogu aeg mul nagu veres olnud. Kodus meil sellist nagu sihukest piitsa präänikut ei olnud, et või siukest karistamist umbes, et midagi pahandust teed saad, vitseb pigem oli alati see, et kui midagi mingi midagi oligi, siis pigem nagu räägiti ja prooviti suunata. Et noh, edaspidi ei teeks sama viga, et tahaks, et kõik läks ikkagi hästi. Koolitempel sai ikka tehtud seal kasvõi seal. Teismeeas põhikooli ajal sai mõni õlle kuskil lekkida, aga kuskil teiste sõpradega ära ära joodud. Aga üldiselt koolis ma olin sihuke küllaltki tagasihoidlik, et et kindlasti me oleme mingi kamba juht, seal ninamees, et samas on ikkagi seal teistega pundis ja ikkagi tegin nagu teinekord mõned tükid ikka kaasa ka. Kelle öelda kodus kui selleks vajadust, kes olid nii-öelda mehe sõna, kes asja paika pani sinu venna jaoks? Selle koha pealt ma arvan, et pigem oli rohkem sõna emal. Aga isa sõnaga ikkagi maksis väga palju. Aga ema oli ikkagi jah, see, kes kõige rohkem ikkagi meist hoolis meid suunas ja alati aitas ja kuulas ära, kui on mingi probleem ja siis oli alati olemas meie meie jaoks. Kuidas heina vaatad, laste kasvatamise asjadele, eks kõik tahavad, et nende lastel läheks tulevikus hästi, see on arusaadav. Instinktiivne vist, et, et see on see põhiline lootus, et nad saaks endaga hakkama. Aga nii muidu sinna juurde kõrvale. Eks me jälgisime silmanurgast kogu aeg, mida poisid teevad, kuna vaja sekkuda on, et see oli ikkagi kõige tähtsam ja, ja mis et see pidi iga ära tehtama, et nii, nii see, nii see meie elu käis vähemalt. Aga otseselt nagu, kui on, siin on väga palju pildis ja pillimängus talt Jutega seda sundimist muusika juure hingest oleks tahtnud küll juba varem isegi koolis juba Tõnisele öeldi, et see oli hea lauluhääl ja kõik ja pidas viit, aga ega me ei saa sundida, et sa pead nüüd hakkama laulma, sa pead, hakkan pilli mängima, kui ei ole, selliseid piitsa taga ei ole ja kui see asjake ilmnema ja asi hakkab hästi välja tulema, sellel hoopis teine väärtus tegelikult seal sunnitud asi ei ole kunagi nii hea, kui on ikkagi hingega tehtud asi, nagu ütelda südamest tulnud asi inimese jaoks või noore inimese jaoks. Aga kuskohast heina sina oma eeskuju või, või sellise inspiratsiooni pillimängu said siis, kui sa hakkasite pärast ajateenistust juba tõsisemalt omal käel sellega tegelema, et sul oli oma pill olemas, hakkasid panustama, et sa oled iseõppimisest rääkinud. Aga kas kusagil keegi oli sinu jaoks? Kus nii-öelda majakas Eestis? Jah, minu ligidal olev kandi peal, kus ma just elasin, elasin tolle paikkonna peale, oli väga palju häid pillimehi, kuulsaid pillimehi küllaltki karmis kohas, Valgjärve vallas siis oli Karl Kikas, oli seal, siis oli Juhan Johannes keder oli, kes üks pillimeister oli seal ligidal. Kandlemängija Erne, kas isale oli praegu kanepi ligidal, sealt kõik pärit, kõik olid väga tuntud ja kõvad pillimehed, keda alati vikerraadios oligi, Vene ajal oli selline saade rahvapillipalu, et inimesed jätsid töö pooleli alati seda saatelõiku kuulati. Ja siis oli kikka Karl Kikas oli minul suur eeskuju ja ma käisin tema juures kodus veel kuulamas ja küsida, nagu ei julgenud, lihtsalt vaatasid, kuidas ta mängis, kuidas sõrmed liikusid. See oli väga suur eeskuju mulle. Ta mängis väga hästi. Lõõtspill on üldse masoorne pill ja kui lõõtspilli mängida gammasoorsete lugudega Joylaiale ja isegi ravitakse inimesi ja see mõjub hingele väga sügavasse sügad, läheb sisse, not hakkadki selle kuidagi läätsile asjaga kaasana. Kas sa naisele meeldis kaltsakad? Pilli mängid või? Noh, kui, kui palju ta meeldis, ei tea? Sellega oli omajagu ütlemist küll ja küll, et jälle sa lähed jälle, sa lähed jälle pulmad ja juubelit ja no mis sa teed. Inimesed kutsuvad ja ikka pead minema, aga eks pahandus tuli omajagu ka. Meeste napsu ei võtnud, aga kuna jälle koju jõudsid ja siis oli vahepeal Vene ajal oli veel ütleme, tol ajal olid kahepäevased pulmad, teine päev jälle vaja tagasi minna ja. Ja eks ema ikka muretses ja tahtis, et ikka Heino rohkem kodus olekski nii palju kui võimalik, aga loomulikult ta sai ja samas ka kõigest aru, et seal mingi pillimehe sihuke elu juurde käib. Et elustiil ongi selline, aga ei no ikkagi oli väga palju, tegi. Nädala sees oli ikkagi kodus ja tegelasi ikkagi tol ajal rohkem mehaaniku tööga. Jah, aga eks ta nii oligi, et nädala alguse poole ma pidin plusspunkte koguma, loovjalaga minema saada. Aga kuram ikkagi uhke tunne ka oli tegelikult küllaltki. Ma olen ikka pulmapillimees, kurat vaness. Iga mees ei mängi pilli. Tädidele ja onudele kellelgi oli sünnipäev, juubel, siis ikka pill võeti kaasa, siis isa mängis ja laulis ja see kõik oli kõrvalt vaadates nagu väga äge, et no minu isa mängib pilli ja laulab nii hästi, et uhke tunne oli. Aga see, et sa ise hakkasite hiljem pillimänguga tegelema, on märk, millest, kas sellest, et lõõts on ikkagi piisavalt jõukohane ja lihtne? Kui seda südamega võtta, et saata hilja alustada või mis sellega on täitsa omamoodi huvitav lugu. Ma isegi ei oskagi öelda, miks, nagu see elurada mind sihukese pika kaarega tõi tagasi lõõtsa juurde. Tegelikult ma mäletan ka ühte seika veel nii-öelda koolist, kuidas ma laulma hakkasin. Olin teises klassis ja hakkas see muusikaõpetuse tund, koduseks ülesandeks oli vaja laul ära õppida ja siis klassis esitada selleks lauluks oli minu koduke on tilluke. Jaa. Kuid ta on armas minule, noh, kõik teavad seda lugu tol hetkel siis kui ma läksin sinna klassi ette, niisugune uhkes üksinduses värisesin ja seda laulu hakkasin seal laulma. Siis ma panin tähele pool laulu pealt. Õpetaja vaatab mind sihukese väga kavala pilguga ja kui laul läbi sai, siis ta vaatas mulle siukese niimoodi otsa ja ütles, et sina, poiss, pead viisi tule homme mudilaskoori. Sealtmaalt ma hakkasingi siis nii-öelda laulukooris käima. Tagantjärgi mõeldes Kodus koos isaga isa siis kuulis, et ahah, et poiss natuke koolis on laulma hakanud ja siis kutsus mind kailu tuppa enda juurde. Tule, proovime koos pilli mängida, et mina mängin pilli, sina natuke laulad. Ja selleks lauluks oli Võromaa Võromaa kõige ilusam ka hästi tuntud rahvalik laulja. Ei no siis hakkas lugu mängima viisi, mina siis laulsin selle viisi kaasa. Umbes ma juba viisi teadsin, sest ma olen seda kodus juba varem nii palju kuulnud. Ja laulsin seal korra, laulsin kaks ära ja Heino samal ajal õpetas mind, ütles, et proovisin natuke kõrgemale minna või niimoodi. Aga siis ma küsisin vahel, et kui ma veel kaks korda laulan seda laulu, kas ma tohin siis arvutisse minna. Sel hetkel ilmselt isa tabas ära, et et noh, et poisil on ikka suurem kirg, on see arvutihuvi. Ta tahab seal arvutis mingeid asju teha ja siis nagu rohkem väga ei sundinud. Ühesõnaga hulga aastaid hiljem, kui ma olin juba aastal 2014 meenub see jõuluõhtu, kui me olime kõik koos koos perega oli vend, oli Austraaliast tagasi tulnud pärast siukest mõnusat jõuluõhtusööki, istusime seal garaazis, nüüd siis võib öelda, et pillitöökojast. Ja siis kõik kolmekesi, Heino oli seal kolm lõõtspilli ja siis kõigil olid need lõõtsad süles ja siis hakkasime koos nagu lõõts õppima. Ja sellest hetkest alates siis ongi nüüd lõõts lõõtsa leidnud tee tagasi lõõtsa juurde. Ja sellega seoses ka muidugi hakkasime käima erinevatel lõõtsaüritustel. Hakkasin käima selles lõõtsakoolis, mida ennem ennem juba mainis. Ja lõõtsakoolist nii-öelda saatuse või juhuste tahtel tutvusin Sirli aiaga kellega tekkis meil väga hea klapp, tekkis armastus ja praeguseks hetkeks meil kasvab ka väike tütar. Selle loo kokkuvõtteks võib öelda isegi, et lõõtspill võib inimesed kokku. Sirliga mängib. Nii et sinu jaoks otsustas, saab l ikkagi mõnes mõttes päris palju elust ja saatusest, jah, see oli lõõtspill tuli tagasi mu ellu ja see muutis minu elu väga jäädavalt, väga suurelt. Mis sa, Tõnis arvad, missugused omadused oled sa isalt saanud eemalt? Ma saan aru, et isa vaatab praegu soo sisse, tuleb sõnu valida, aga ära sellele mõtle. No ma julgen võib-olla arvata, et äkki isa käest olengi saanud selle siukse võib-olla avatud olemise, et inimestega püüan leida sõbralikku suhet alati ja püüan nagu edasipüüdlik olla alati ja alati siis kui teinekord läheb midagi valesti ja mõni päev midagi ei õnnestu, siis oled kurb, võib olla üks päev, oled teise päeva kolmandal päeval pea püsti ja lähed ikka edasi oma rada, et ei anna kunagi alla. Ja ema käest olen siis ma arvan, et ma olen saanud sellise nagu ettevaatlikkuse, et kõik, mis hiilgab, ei ole alati kuld. Töötahte ilmselt olen saanud teilt mõlemalt. Et selleks, et elus kuskile jõudnud, tuleb ikkagi tööd teha. Ja selle kõige kasvamise juures kindlasti mängis olulist rolli ka see, et kodus maal, suviti pärast kooli alati oligi ikka tööd vaja teha. Käisime koos isa ja vennaga metsas, tegime puid, põllutööd, aiatööd, rohimised, kõike, mis käis nagu niisugune maaelu juurde, kõike pidime tegema ja ja aitama kodustes töödes kaasa. Käsku täideti, mida me nõudsime, kõik olid täidetud kurja sõnaga, otseselt pole neid poisse üldse kasvatanud, nad on ja sõnaga toime tulnud. Aga mis arvata, millest oleneb, kas oleneb, et sellest, et et inimesel on kaasa, sundides juba teatud niisugune pagas kaasas või on seal kuidagi kodune keskkond ja suhtumine, mis viib niimoodi aitab asjadele kaasa lihtsalt ei ole tarvis? Kurja sõna võib-olla võib-olla kodune keskkond ja, ja võib-olla ka mõlemaid nagu mina olen ise ka nii elust, mõtlen teedeegagi, eaga saab ikkagi rohkem asja toimima kui kurjaga või midagi sellist. Asi toimib hästi. Tõnise tütar on veel nii pisikene, et ma ei tea, kui palju seal juba praegu sellist teadlikku kasvatamist mängus on. Kui sa mõtled oma vanemate käekirja peale, mida nad sinuga on teinud või tegemata jätnud elu jooksul siis. Kaasa võtaksid või missa kõrvale jätaksid ebameeldivat sihukest õpetust ei ole küll kogenud, et pigem nagu palju asju, mida just oma vanematelt saan edasi anda ka oma lapsele. Aga isaks olemise juures seni on olnud ja mis kõige suurem väljakutse, Tõnis praegult on nii-öelda esimesed samadiga kõigest veel täpselt veel aru ei olegi saanud, aga eks siin esimese aasta jooksul on hästi palju uut ja huvitavat on olnud nii-öelda väikse lapse kasvatamisel. Nii minul kui ka elukaaslasel. Kui sa vaatad heina tagasi käidud teekonnale, siis kas selle sisse mahub midagi niisugust, mida sa praegu mõtled, oleks võinud teistmoodi teha. Mitte eriti viimase aja kohta võiks öelda, et ma olen nii õnnelik, et see on, asi on nii läinud, ma ei oska teistmoodi tahtagi. Ma ei ole selliseid poliitikasse pürgiv, ei midagi, ma olen selline, tahan lihtne inimene olla kogu aeg. Sa olen saanud siiamaani ja kõigiga hästi läbi. Mul on ka vist mingisugune oskused, ma oskan kogukonda koos hoida. Meil on lõõtspillikogukond, see on uskumatu, mis inimesed tulevad kaugelt 200 kilomeetri kauguselt tullakse kokku, mängitakse seal mõned tunnid ja minnakse positiivses meeleolus jale laiali, nagu ütelda üle Eesti. Aga miks see sulle tähtsam? Ma ei tea kuidagi hingelähedane, et nad on nii positiivsed inimesed, yks vanem härra, kes alati läheb sealt lõõtsakoolist ära talunud, pisar silmis, ütleb, et tead eino, et mul ei ole vaja kaks kuud minna arsti juures. See annab mulle nii palju see see lõõtsa lõõtsakool või kooskäimine ja musitseerimine seal. Aitäh teile selle jutuajamise eest. Oli rõõm kohtuda Tõnis ja Heino pärituult aitäh aitäh saata, nimi on, käbi ei kuku. Kuulajatele ka, aitäh, et reisi kaasa tegite. Ma olen Sten Teppan ja nädala pärast kuuleme jälle.