Tere ja aitäh, et kuulad vikerraadiot. Tänased saatekülalised on ema ja tütar, kes mõlemad mitte ainult ei tegele muusikaga vaid ka hingavad ühes rütmis. Ita-Riina Pedanik on tänapäeval tuttav paljudele laululastele ja nende vanematele kui õpetaja. Kui vaadata, ajas rohkem tagasi kolida varietee solistina publiku ees ka ise. Aga kui ühel hetkel tuli valida karjääri ja perekonna vahel, jäi peale teine abikaasa Einoga on Itariinal kaks last, kellest saatesse tuli tütar Liina Ariadne. See annab meile võimaluse saada veidi enam teada suuna mudilast moodsaaja ametist või elukutsest. Kuidas iganes me seda nimetame, sest suuna mudiana liina tegutsebki, aga oma põhitegevuseks loeb ta ikka laulmist ja esimene tuntuski saabus eduka esinemisega konkursil Eesti laul 2017 saates käbi ei kuku. Kõlavad lood lapsepõlvest, kooskasvamisest ja põlvkondadevahelisest läbisaamisest. Külas on ema ja tütar Hitarina ja Liina Ariadne Pedanik, kellega ajab juttu Sten Teppan. Vitarina tere tulemast vikerraadiosse. Ja tütar on kaasas Liina Ariadne Rõõm näha ternist, aitäh tulemast. Ja selle saate alguses me räägime läbi teised lähedased inimesed, kes täna stuudios ei ole, aga kes selle kõige intiimsema ringi Teie jaoks moodustavad. Kõigepealt, Liinal on vend, kelle nimi on Andres. Mis valdkonna inimene tema on, millega ta tegeleb? Vend Andres on meil kokk, on õppinud kokaks ja töötab kokana väga aktiivselt. Mõeldes kohuliina praeguseks omadega liikunud on siis kuidas vennaga, kas oli variant tõhus, et ka tema valib muusik kadee, võib-olla Youtubeer, eks, või suuna mudiyakse pürgida sel ajal veel ei olnud moes. Ei, me ei näinud seda varianti, ma ei ole, ma ei ole kuulnud teda väga palju üldse elus laulmas. Ma mäletan ühte hetke, kui ta käis algklassides, see võis olla kuskil kolmas klass, teine kolmas klass. Ja ta tuli mu juurde ja ütles, et tead, emme Meil on homme koolis viimane laulutund ja me võime võtta sellise laulu, mis meile meeldib. Mõtlesin nooo, laula siis mulle, milline laul sulle siis meeldib ja. Ta soovis, et ma mängiksin talle klaveril kaasa, et siis ta saab harjutada. Ja mu peas oli vist 1000 mõtet, et kuidas ma suudaksin seda asja klaveril mängida, millest ma mitte midagi aru ei saa. Ja diplomaatilise vanemana ma küsisin ta käest, et kas see on teil ka õpikus ja, ja siis ta tõimule õpiku ja ma vaatasin, et oo, sellel asjal on täitsa viis. Ja sellel laulul olid mõned üksikud sõnad, tali üks tark laps, sellepärast et siis ei olnud ju vaja nagu palju sõnu õppida. Ja sõnadeleid la la la la la see la la la la la Rosee la la la la la la la la la la la o-le. Ja siis me seda siis harjutasime niimoodi. Aga ta sai sellega lõpuks hakkama, nii et ta tegelikult laulab küll ja peab viisi, aga ta on hästi tagasihoidlik. Ütle kas sa tead, mida tähendab suunamudija? Ja muidugi tean, no need on need tüübid, kes avalikult sotsiaalmeedias esinevad ja oma ütleme siis niimoodi oma tõekspidamisi väga avalikult presenteerivad ja siis on teatud grupp inimesi üldjuhul noored, kes võtavad siis needsamad nende ideed enda omaks ja hakkavad sedasama tegema, et ma saan aru, et see on nagu siis see suund, mida need ühed tüübid mudivad ja teised järgivad. Niimoodi olen mina. Tarmo saanud Liina, kas see kujunes niimoodi, et sinust on saanud just see, keda ema praegu kirjeldas, ehk sa teed midagi ja siis sul on fallowerid või mingid järgijad, kes millegipärast tahavad sedasama moodi teha või see oli teadlik plaan ja panustasid selle peale, et see on mõnes mõttes nagu elukutse, mille sa saadki tänapäeval valida. Mina teadlikult ma ütlen ausalt ei planeerinud, et ma hakkan nüüd siin suunamudija aksete kuma Marttiga kokku läksin, ma olin 18 Martin, minu kihlatu ja Marttilises teinud kogu seda, seda YouTube'i ja sotsiaalmeedia asja juba päris päris pikalt, ma arvan, ta riigi äkki vist viis aastat juba praegu, enne ta haaras mind sellele teele kaasa nii-öelda, et ma küll mäletan väga noorelt ja et mulle on alati meeldinud erinevate meikide tegemine ja kuidas ma siis võib-olla peegli ees harjutasin ka, et nonii, nüüd kui ma teeksin Youtube'i videot, et kuidas ma näitan siin erinevaid asju. Aga, ja ma olen alati olnud ka nagu väga suur sotsiaalmeedia ja Youtube'i fänn. Aga ma mul mul kuidagi oleks olnud arvatavasti julgust seda teekonda üksinda ette võtta, ilma Marty oleks olnud minu kõrval. Sain ma õigesti aru, et sa põhiliselt näitad siis oma järgijatele või jälgijatele, kuidas meiki teha, erinevas varjendis. See on üks osa ja mul on, see on kuidagi selline hästi lihtne eneseväljendusviis, mida ma olen endale enda jaoks leidnud. Aga, aga üldjuhul ma näitan ikkagi noh, enam blogi kanalit ei tee, aga muidu me eelnevalt tegime siis iganädalasi Blooge koos Marttiga, kus siis näitasimegi filmisime enda igapäevaelu. Ehk siis võitsime teised inimesed endaga sellele enda elu teekonnale kaasa. Ja sa saad selle eest raha, sa teenid sellega. Peamisel teenib siis ikkagi brändiga koostöödest sotsiaalmeedias, et Youtube'is on ka passiivne sissetulek, aga see on niivõrd väike, et veerand üüri võib-olla saab selle eest ära maksta. Kui see kuus-neli videot. Kindlasti ei saa jätta tagaplaanile seda, et sa oled ju laulja. Kas sa olid suunamudija või Youtube'i rahvale tuttav juba enne, kui tuli Eesti laul mõni aasta tagasi, millega sa siis ekraanile ilmusid? Kõigepealt tuli siis Eesti laul ja siis alles me hakkasime neid Youtube'i videoid tegema koos. Et pigem ma olen ikkagi eelkõige laulja ja sellega ma olen ikkagi tegelenud kolmandast eluaastast alates, et see on minu selline number üks kiregia number üks väljund alati olnud, et see Youtube'i ja sotsiaalmeediamaailm tuli sinna alles hiljem juurde, kuigi kui ma pärast Eesti laulu ei tegelenud võib-olla nii palju muusikaga, sest et ma jaurasid nende terviseprobleemidega siis kuidagi sotsiaalmeediat. Youtube'i oli palju lihtsam sellel hetkel teha. Nii et see on alati olnud see, mis inimestele rohkem võib-olla nagu tiitlina kinni jääb, et ongi juutuuber ja laulja, et pigem inimestele meeldib niipidi kirjutada või, või suunamudija ja laulja kui, kui laule ja suunamudija. Minu jaoks on see niukse pisikene vastuolu, palun selgita kas sul on olnud probleeme ärevushäiretega, kas ei ole loogikaviga, et tähelepanu või mis seda ärevust tekitab? Seda tuleb ju laval olles ja ka internetis esinedes pigem palju kui vähe. Sa taotledki seda tähelepanu ja teistpidi see põhjustab ärevust, et see ei ole kuidagi niisugune kummaline. See, see kõlab väga kummaliselt, aga see on kindlasti nende asjadega tegelemine on aidanud mul sellega võidelda, et kuma viiskangi ennast pea ees vette ja sellistesse olukordadesse, aga ma ütlen ausalt, et palju lihtsam on haarata see kaamera ja rääkida kaamerasse kus siis ei ole tegelikult mitte kedagi sul otse ees kui lava peal esineda. Et see on märksa märksa lihtsam, aga, aga hirmus osa selle kindlasti enda elu nii avalikku jagamises on see teistel inimestel tekib tugev arvamus sinu elust, kuidas asjad peaksid minema ja kuidas see võib-olla võiksid midagi teisiti teha, et et see haavatav olek internetis, et noh, see on ilmselge, et igaühe enda teha, kui palju kedagi ja teisi inimesi siis endale lähedale lased, aga, aga see on kindlasti üks osa, mis on selline rohkem ärevusttekitavam. Muide, kas omavahelises suhtluses ema ja tütre vahel või perekonnas on eelistatud nimi Liina Ariadne, Liina Liina ikkagi. Hariaadne olime alati siis, kui ma pahandustesse sattusin. Tõsise häälega. Ja isa ütles saateriaadne siia. Aga isa praegu siin ei ole, millega tema muidu tegeleb. Meie isad etapp, siis kultuuriministeeriumis on rahvakultuurinõunik ja praegu tegeleb väga paljude toetusmeetmete teemadega. Käib kodus ringi kihnu kampsun või mulgi? Talun kihnu kampsun, ta muide Kihnu aukodanik ja taan Kihnu Auda kodanik ja tal on täitsa Se Kihnu kampsun Kihnu Troy on olemas ja ta on seda ka paar korda kasutanud sest see on väga palav. Kui sa mõtled tütre esimestel eluaastatel kolm-neli-viis, siis kui ta juba endast ikkagi märku annab, kas paistis kusagilt sealt välja, et tema tee lavale või avalikkuse ette. No see kolm-neli-viis on ikka juba väga hilja, sellepärast et temal paistis suhteliselt algusest kohe välja see, et ta on väga suur kaameraarmastaja kui ta oli vist natuke vanem, kui aasta, tahtsid salaja pilti teha või salaja videot teha perealbumi jaoks ja perekroonika jaoks. Ta nagu aimas pigem ära, et seal diivani nurga taga on kaamera ja siis ta nuku kohe. Pilt läks teravaks, nägu läks naerule ja ronis sulle otse kaamerasse, niiet ta kaamerat on armastanud ikka imikust saadik. Ka tema esimene lavakogemus oli hästi tore. Ja sa olid siis umbes kolmene. Kuna mina olen korraldanud hästi palju aastakümneid, võiks öelda kohaliku omavalitsuse laste lauluvõistlusi, aga maakondlikke lauluvõistlusi ja olen ise lauluõpetaja, siis kõikidele oli muidugi täiesti loogiline, et sa sa paned oma lapsega kohe laulma. Ja mina minu meelest mina, mina arvasin sellel hetkel, et Liina ei pea nagu väga hästi viisi ja ma olen hästi kriitiline ja ma ei ole sellise ahviarmastusega, et ükskõik, ta teeb, suu lahti ja kuldmunad kukuvad ja minu laps on loomulikult ei, mul on ikka nagu kriitiline meel olemas ja ma ütlesin, et miks ma pean ta paneme sinna lauluvõistlusele. Minu meelest ta ei pea viisi aga see ei hoidnud teda lavast eemale, tema oli siis see, kes kõikidele esinejatele jagas tänukirju ja ta tegi sellest iga kord peale igat laulu enda šõu. Ta läks lavale, andis selle tänukiri hästi ruttu üles ja kummardas saalile ja nautisime aplausi ja see toimus siis täpselt niikaua, kui oli laululapsi, iga kord oli tema šõu peale seda. Ja siis sellest järgmisel aastal mulle tundus, et ta juba peab viisi ja siis ta juba oli osaleja. Praegusel hetkel ma tunnen, et ma olen võib-olla natukene muutunud või, või niimoodi, et ma nagu väga ise vabatahtlikult ei roniks niimoodi, et nüüd siit ma tuleneva Escine all, kas seda on alati väga-väga tore kuulda, et, et milline ma päriselt Lapsena oli, on ja kuidas see, kuidas see tee muusikani üldse alguse sai, sest et ega mina ei mäleta seda. Minu jaoks on alati olnud olnud muusika olemas. Aga kas sa mäletad seda, mil sa teadvustasid oma ema minevikku, sest temal on ka ju täitsa arvestatav lauljatee selja taga? Ma olen näinud neid pilte varjate eest, aga ma tean, et kodus meil peideti kõik plaadid ära, kus ema muusikali peal meile neid ei lastud ja kuidagi ema niimoodi üritas vaikselt selle niimoodi kusagile vaiba alla pühkida, nii, mina olen muusikaõpetaja, fenomen, laulja ei ole kui selline, aga, aga ikkagi on selliseid toredaid olukordi olnud, kuidas ikka teistest raadiotes teinekord lastakse sinu muusikat ja et see on selline tore olnud peale sattuda, sellele? Mis sellega oli, plaadid vaiba alla peitu? Minevikku eitamine. Jah, ilmselt küll mingil hetkel ma tajusin, et minu jaoks on tähtsam minu perekond. 90.-te alguses läksid piirid vabaks ja kõik varieteed hakkasid liikuma kuskile välismaale tööle, Itaaliasse, Jaapanisse ja meie varietee seltskond läks ka ja ma olin täiesti nimekirjas, et ma pidin minema, aga poiss oli siis meie Andresele siis neljaaastane. Ja ma väga mõtlesin selle üle ja viimasel minutil ütlesin, et ei pigem ma olen oma lapse kasvamise juures kui pool aastat kuskil võõral maal ja tegelen igal õhtul ühtede ja samade laulude laulmisega, et see ei olnud nagu minu jaoks enam selline atraktiivne asi, et ma arvasin, et, et minu pere on ikkagi minule kõige tähtsam. Aga neid aegu meenutades 80.-te teine pool ja umbes nii algas, mis su repertuaaris olid? Need olid tuntud välismaalaulud. Clif Richard oli, oli üks, kelle laule laulsime, ABBA laule oli. Ja siis oli tol ajal ei, Rootsis las ma nüüd meenutan Olypyernsgif, äkki oli väga vinge laulja ja vot ühte tema laulu laulsin ja niimodi laulsin, laulsin oma mehe endale niimoodi, vaatasin sügavalt silma ja siis minu mees armus minusse ära. Ja siis me naerame, et ma laulsin endale mehe. Ma ei läinud selle peale. Aga no midagi ei olnud teha, nii juhtus jah. Minu mees oli selle varietee eestvedaja, tema käis kunagi pulmades isameheks ja me tutvusime ühes pulmas, kus ma olin isamehe esimeseks abiks pandud ja lilleneiu ja me tantsisime terve öö otsa ja ta ütles, et vähemalt ta väita väidab siiamaani nii et tema ei ole kunagi pulmades enne tantsinud. Aga nakatu tundis, et ta kohe peab sellel hetkel tantsima. Ja siis ta hakkas rääkima, et oo, et millega sa tegeled, Nooma õpin laulmist. Oo, me teeme varieteed ja meil on lauljat vaja. Oligi niimoodi, et terve suvi oli veel vahet, see toimus kevadel ja siis augustikuus oli siis see niinimetatud ettelaulmine. Siis ma laulsin selle laulu ja nii see läks. Tuli töökoht ja tuli mees ja tuli, tuli laps. Aga, aga tegelikult oli niimoodi, et kõige kõige popim lugu minu repertuaarist on üks lugu, mis on karavaniga sama laul, erinevad sõnad karavanile on see pärlipüüdja ja minu laulan, soovin saata sind nii. Ja ma mäletan, et tol ajal meie helitehnik, kes töötas raadiomajas, helistab meile nii meie olnud veel abielus hakkasime alles abielluma kuu aja pärast. Nüüd on nii. Karavan teeb sedasama lugu ja kohe tuleb välja ka meil oli lugu valmis juba. Mis me teeme, laseme enne välja. Loomulikult laseme enne välja, mis ma nimeks panen, et kas ma panen veel selle neiupõlve nime või panen juba uued niikuinii kohe on Pedanik ikka. Pane Pedanik. Nii et tegelikult meie laul soovin saata sind nii, tuli varem välja või karavani oma. Ja tuli varem välja nime all Pedanik. Tarina jah, ennetavalt olin ma juba Pedanik ja siis mul ei olnud ka tagasiteed, loomulikult. Aga läheme ajas veel rohkem tagasi, läheme sinu lapsepõlve Ita-Riina ja kui sa lased oma esimesed mälupildid silme eest läbi, siis kus, kes kellega? Minu esimesed pildikesed on umbes ka kolmeaastasest Itarinast ja ma olin ka selline esineja tüüp ja ikkagi muusika. Meie pere on alati olnud hästi muusikalembene, minu tädi on olnud muusikaõpetaja ja mängib klaverit väga hästi. Minu, nii isa kui emapoolsest suguvõsast on kõik olnud sellised laululõvid, minu ema isa laulsid duetti ja omal ajal isa töötas normas ja nendel oli siis selline kultuuriklubi ja ema-isa laulsid seal siis. Ja kohe esimesed jaajaa naabika käisid esinemas igal pool, nii et meil on see see laulu laulu ja muusikageen on täiesti olemas. Tol ajal oli horoskoobi lauluvõistlus või, ja mul olid kõik need horoskoobi laulud selged. Kui ema sõidutas mind lasteaeda, siis ma seisin bussis, vaata seal bussis sees oli Ta koobas on ka kõrgem koht ja ma seisin seal peal ja kõik need kaheksa peatust, mis lasteaiani olisime, esinesin, laulsin kõiki horoskoobi laule ja olin ema juures töö juures ja, ja seal oli lõunapausil, oli nii, et selline suur roheline kapp ma mäletan. Ja kui kõik naised sõid, ema oli mul kübarategija tol korral. Ja siis, kui kõik kübarategija tädid sõid, siis mina Motkajastusin kapi nurga tagant välja, kummardasin, teadvustasin, laulsin ära, ootasin aplausi, astusin tagasi ja tulin uue lauluga, nii et üsna nagu liina moodi. Natukene või siis Liina on natuke minu moodi. Aga, aga ma mäletan, mäletan ikka hästi palju sellist muusikat ja tegime oma nalja, perebändi, kes mängis puulusikaid, kes klaverite kõik laulsid. Kui suur see perekond oli? Mina olen ainuke laps perekonnas, aga meil oli selline sugulaste maja minu ema, kaks õde veel, elasid seal minu vanaema kõik oma peredega, nii et et meid oli ikka päris palju. Nõmmel nõmmel ja. Kuidas sa ennast mäletad, tarina olid sa oma vanematele hea laps, sa mäletad oma vanemaid enda peale päriselt pahandamas või kurjad olemas. Lõika mäletan, mul oli ema, oli ikka nihuke karmim käsi. Emo, ema ema oli selline karmim, karmim käsi ja kes kogu aeg ikka kasvatas. Tegelikult olin ma hea laps ja selle sõna otseses mõttes hea laps, ma olin lihtne laps. Mängisin omaette, aitäh, kuigi mu tädipojad elasid ka seal majas, kus me olime, siis me mängisime koos Kaaga. Mulle meeldis oma nukunurgas mängida tundide viisi üksinda väga vaikselt. Nii et mu vanemad käisid isegi vaatamas, et ega ma ometi magama ei ole jäänud. Asi, mida ma teen seal mis jonnimine on, eks ma ikka jonnisin ka, ma panin selline tüüp, kes ei tahtnud näiteks jalgsi ise väga pikalt käia. Ma tahtsin sülle hästi, palju. Seda ma tean juttude järgi, et kui ma olin väike, siis ma olin ikka. Tänu sellele sain ma oma Ühe tädimehe käest hüüdnimeks väike vidin. Et ma libisesin kogu aeg nagu jalutama minek oli, siis natuke käisime ja siis ma hakkasin vidisema, siis mind pidi sülle võetama. Aga üldiselt olin ma selline tubli laps, ei tohtinudgi olla sõnakuulmatu või selline. Meil oli nagu suhteliselt karm. Et sa pidid sõna kuulama ja, ja ma ei vaidlustanud seda kunagi, autor ja autoriteet oli jah. Me ei vaidlusta natuke, siis oli minu vanaema minu mamma, kes oli alati selline pehmem, et võttis mind siis oma hõlma alla, kui läks liigautoriteetseks, asi. Silus äsja ära temani. Mu toakaaslane. Me elasime ühes toas. Minu väga hea sõber oli tema. Aga eks ma teisme eas tahtsin ka rohkem vabadust, ma olin ikkagi selline, kes pidi olema õhtul kell 10 kodus. Kui klassiõhtu. Siis ma teadsin, et kui ma kell 10 kodus ei ole täpselt, siis ma enam ei saa. Teised jäid klassiõhtut pidama, mina tulin mööda Nõmme tänavaid, taristasin nutta, aga volingel 10 kodus. Nii et pisar oli silmas ja kahese silmas kohe. Vaest voolas, sest see tundus nii ebaõiglane, kõik võisid jääda. Aga ma tunnen, et ma ei ole nagu sellest mitte midagi. Aga mis sa arvad, sa oled ise ju väga palju lastega töötanud, kuskohast tuleb, kas see on ikkagi niisugune sisemine asi on nii-öelda sünnib kaasa, et mõnel lapsel on mõnel, ei ole seesama autoriteet vanemate suhtes või sõnakuulelikkuse tuledki pisar silmas, aga tuled ikkagi ära mitte hiili kuhugi või üritab petta või, või see tuleb kodusest kasvatusest, keskkonnast, mis sa arvad, kas on su enda puhul? Mina arvan, et see tuleb kodusest keskkonnast, kui sa austad nii palju oma vanemaid, austada vanemaid inimesi, sind on õpetatud austama vanemaid inimesi ja, ja isegi kui sul on nagu sellel hetkel see see okas hinges, siis hiljem saad aru, et ma tegelikult ei kaotanud ju mitte midagi, pigem võitsin selle, et et mul on endal südamerahu. Aga no see ei tähendanud seda, et ma teismeeas ei teinud salaja asju, ma ikka tegin. Ma läksin Georg Otsa nimelisse muusikakooli õppima ja ma olin siis 15, ma läksin kohe peale põhikooli. Ja seal oli siis vanemaid sõpru, tekkis, kes on nagu olid nagu keskkooli baasilt tulnud. Ja meil tekkis selline väga tore seltskond, sõpruskond, me olime niuksed, korralikud, me laulsime mitmehäälselt ja natuke tegime ikka pidu ka. Ja kus sa siis ei tee, ikka väike vabanemine on ja kui sa saad kuskile niimoodi sellisesse seltskonda linna peale laiama ja ühe tüdruku vanematega me hästi nagu suhtlesime ja ma julgesin nagu neid Ta kattevarjuks. Üks noormees, kes meie seltskonnas oli, kellega ma hiljem aastaid koos töötasin Viimsis tema oli Tootsist pärit ja Tootsis olid sellised toredad kultuurimaja peod, nii nagu nagu klassikaline kultuurimajapidulaud oli kaetud, söödi kartulisalatit. No ilmselt joodi mingit napsu ka seal ja tantsiti hommikuni välja, tantsiti. Mingit sellist halba pidu ei olnud, et keegi läheks kaklema või või oleks midagi väga keelatud toimunud, kõik oli selline hästi tore ja sõbralik ja ma teadsin, et ma ei tohi sinna minna, kui ma räägin kodus, ma tahtsin nii väga minna. Ja ma teadsin, et mind ei lasta. Ja siis ma mõtlesin hullu legendi välja, kuidas Tiina vanaema ütles, et tulge nüüd, lapsed, meie lähme nüüd kõik Tiina vanaema juurde sinnamaale ja tuleme siis järgmine päev tagasi. Ja ema ütles, et okei, minge siis Tiina vanaema juurde ka, ilmselt ta sai aru, et ma ajan talle kägu. Ja no me olime vist kaks korda käinud siis niimoodi selle Tiina vanaema juures juba, kui me tegelikult sõitsime rongiga Tootsi. Tantsisime öö läbi, olime üleval ja sõitsime esimese rongiga koju tagasi. Ja siis, kui me juba kaks korda olime seal niinimetatud Tiina vanaema juures ära käinud, siis ma mõtlesin, et ei, ma ei saa niimoodi, mul olid nii suured süümepiinad, et ma lihtsalt, miks ma valetan oma emale. Ja siis ma ütlesin oma emale, et tead tegelikult me käisime aktiivi laagris, tolle pioneeridele olid need mingid aktivistid tegelikult Melime aktiivi laagris. Me olime Tootsis aktiivi laagris. Ja siis kunagi aastaid hiljem ma ütlesin, et tegelikult me käisime seal peol, tantsisime, sõime ja tulime koju tagasi. Nii et eks ma ikka olen püüdnud ka mööda hiilida, aga see on tekitanud mulle endale frustratsiooni ja ma pigem ikkagi olen olnud aus. Aga mis sa arvad, miks vanemad ei tahtnud sind lubada või ei oleks tahtnud lubada, mis neid hirmutas? Vot ei tea, ma ei oska öelda, sellepärast et mina olen oma elus teinud teistsugused, otsustama lastega. Ma arvan, et äkki seal ikkagi tolle aja mingi selline kasvatuskood või, või ma ei oska öelda. Nende lapsepõlvest tulnud, et nii peab olema, nii on korralik, mingid reeglid, need nad olid enda jaoks paika pannud, mis on nagu korralik, et laps ei käi sellistes kohtades. Laps ei tee seda. Sest see ei ole ilus. Muide, kas sa tead oma nime lugu Ita-Riina kuskohast ta tuleb? Kui ma sündisin, siis mul olid hästi pikad käed ja jalad, pikad sõrmed ja mu vanaema sama minu mamma ütles, et Eesti ajal oli olnud üks baleriin Itarina ja vot nüüd paneme lapsele Itarina nimeks, aga aasta oli 1966. Ja minu isa läks seda nime mulle panema. Ja siis need tädid, kes seal ametnikud istusid, ütlesid, et sellist nime me küll lapsele ei pane, mis mõttes ei pane. Mina tahan oma lapsele panna selle nime, siis mina panen oma lapsele ei, see see ei ole, mis nimi see üldse on sidekriipsuga? Pange siis Riina lihtsalt ei pane ja mu isa ei läinud enne ära kui ametnikud olid nõus panema nimeks Itarina. Ja nii see jäigi. Tulisa. Liinaga siin vahepeal sinu käest, missugused on sinu tunded või emotsioonid vanavanematega seoses? Ma arvan, et me oleme alati saanud rohkem läbi ja, ja suhelnud rohkem just emapoolse emapoolsete vanavanematega, sest et nemad on meil alati lähemal olnud, nemad käisid mind alati hoidmas väiksena ja, ja isapoolne siis vanaema on olnud alati jõhvis kusagil kaugemal, et temaga ma võib-olla nii tihedalt suhelnud ei ole. Aga mina sain ikkagi väga, väga hästi läbi, eriti enda vanaisaga, keda nüüd tänaseks päevaks kahjuks ei ole, aga ma mäletan, kui nad käisid mind väiksena hoidmas ja arvatavasti ma olin siis väga selle vastu, et mind üksinda jälle koju jäetakse. Vanematega siis kuidagi vanaisa, ma lasin suure rõõmuga uksest sisse ja vanaemale, ma panin kaks kätt ette, ütlesin kurjalt, sina ei tule. Sest et ma siis teadsin, et vanemad lähevad kodust ära, aga vanaisa oli alati selline tõimule komm ja, ja siis, kui ma kunagi juba suurem olin ja ma koolis käisin, siis tema käis mind kooli autoga viimas, meil oli selline siin me nimetasime seda, kiisu Taxox, kuidas ta tuli mind kooli viima ja alati andis mulle ühekrooniseid, et ma saaksin koolis saiakesi osta, ikka nii, et kuidagi seal vanaisaga sõprussuhe meil oli palju tugevam kui vanaemaga, kuigi ma olen ka vanaemaga hästi läbi saanud, mis sest, et et ma võib-olla olin natuke kurjem tema. Kas see kurjem tuli, tead millest või kurjem tuli sellest mummi käis sind hoidmas päeval, kui mina käisin tööl, ta oli päevad läbi sinuga. Ja siis, kui nad õhtul tulid külla uuesti mõlemad siis Liina vaatas. Jälle, sa lähed siis alles, läksid ära. Siis pani kaks kätt ette, ütles sina ei tule. Tere, papa juhatas rõõmsalt papa tuppa, et see on sellest tingitud, eks seal ikka mingid. Keset süümepiinad on, on selle eest, et ma võib-olla nagu vanaema ei lasknud nii suure rõõmuga koju sisse väiksena ega mina seda isiklikult ei mäleta, et ma oleks niimoodi käitunud, aga aastaid hiljem ma olen talt palunud vabandust. Kunagi ei ole liiga hilja paluda vabandust. Et, et see, seda ma olen teinud ja ta ütles, et noh, mis seal ikka. Kuivõrd vanavanemate ja, ja vanemate käekiri sind kasvatades erines, et tunnetasid, sa tajusid sa kindlasti erinevused on, et mida ma sageli kuulen, on see, et noh, vanavanemad on ikka lahked, et nemad ju ei, üldiselt ikkagi lapselapsega ei ole kurjad, et ongi kommid ja saiakesed, raha ja pannkoogid ja kõik see, et vanemad on need, kes hoiavad pigem nööri otsas, eks. Kusjuures minu vanemad on olnud üpris leebed, ehk siis mul ei ole kunagi olnud sellist olukorda, et et näiteks vanavanemad oleks karmimad kui võib-olla mu enda vanemad või, või vastupidi, et. Ma tean, et alati, kui ma nõmme läksin, siis ma sain soolab. Ki soolapekk oli mul lemmik. Nüüd ma enam liha ei söö, aga ma kuulen alati iga kord vanaema käest, kuidas ma väiksena ikkagi soolapekki kogu aeg sõin kasvatamisest mustrid võib-olla mummi, ehk siis vanaema oli nagu selline natukene võib-olla rangem. Ei lasknud mul nii palju võib-olla telekat vaadata õhtul, kui ma oleks tahtnud. Aga Ita-Riina, kas see sinu jaoks või teie kodus on kunagi olnud see küsimus, et kui palju sõnaõigust lapse kasvatamisele vanavanematele antakse, et kui palju nad võivad või peavad sekkuma? Minu isa oli hästi see, kes kõike lubas, nagu et kui ühelt poolt keegi teine keelas, siis ta ütles, et noh, mis seal ikka, las ikka noh, las ta ikka teeb ja las ta ikka olla. Ja mina olin siis see, et selline reeglite kehtestaja vanavanemate juures, et meil on nii ja kui ma olen ikkagi öelnud, niisiis me ei, ei hiili kuskilt mööda sellest reeglist, et laps saab selliseid vastakaid signaale, mida ta siis tegema peab, tegelikult sajab last rohkem segadusse ja see õpetab muidugi väga hästi manipuleerima, et ega need lapsed oskavad manipuleerida kliina oskas väga hästi manipuleerida, kui ta väike oli. Oi. Et meil oli mehega hästi organiseeritud, kahekesi puhkus soojal maal nädal aega ja lapsed jäid siis koju vanavanematega. Kuna poiss kasvas esimesed eluaastad nõmmel üles, siis tema on alati selline nõmmelaps olnud, aga Liina ei tahtnud, Liina ei tahtnud sinna ööseks minna ja seal olid ämblikud ja me 100 häda oli ja ikkagi tali selline ema isa juures oli ja tema ei tahtnud minna. Ja siis ta pidi sinna minema. Tol korral Läksime Bulgaariasse ja see oli hästi hiljaks hilisõhtune rind. Ja me teadsime, et Liina ei tohi tulla meid ära saatma lennujaama sest see nagu tohutu draama. Liina oli päris korralik draama queen, nii et Queen Ahma joon on nagu kasiinos draama oli. Oli siis lapsepõlves ja meil oli isegi mingi silt, kui nali reisilt selle mulle aitäh ja hakata tuli tookord millegipärast tuli ka siis sinna lennujaama ja siis see seda nuttu, seda. Selline kui nii kohutav hala, et mis, lõime ruttu auto uksed kinni, läksime check kinni. Ja sellest oli möödas võib-olla 10 minutit, nad sõitsid siis sealt lennujaamast nõmmele ja vaatan korraga. Ema helistab mulle. No mis, mida kee veel ütlemata võtan telefoni. Telefoni otsas oli Liina, kes tegi niimoodi. Ja siis ma mõtlesin, issand jumal, see ei ole normaalne, mõtlesin, annab kohe telefon mumile. Mõtlesin, miks sa andsid talle telefoni, ta ise võttis, ma ütlesin, mis tähendab, ta ise võttis, said, oleks tohtinud anda ja siis oli, see oli sellel hetkel siis see koht, kus mina nutsin terve selle aja. Kui me siis check kinnisolime, ootasime malendu, aga enne seda ma siis võtsin selle telefoni või ütlesin emale, et anna nüüd Liinale telefon tagasi. Teadsin, et sellised hästi karmid sõnad mõjuvad, see raputab ta läbi. Ja ma ütlesin nii, Liina, nüüd on selline lugu. Et kui sina täna ei lõpeta seda draamat sanist, siis minul on räägitud minu sõbrannaga, kes tuleb, võtab homme nõmmelt ära ja sa oled terve selle aja temaga. Ja ongi kõik. Nii et sul on kaks valikut, kas sa oled nõmmel mõmmi ja papa juures või lähed sa siis minu sõbrannaga ja ma ütlesin, et ta ei tunne ka neid ja no see oli muidugi täiesti väljamõeldud lugu ja siis selle peale tegid ainult. Ja oligi kõik ja järgmine päev, kui me siis helistasime sealt Bulgaariast, siis kliinal vaid kõik oli hästi, aga tal on alati see esimene asi draama, siis ma pidin raputama. Ja siis läks nagu kõik paika. Aga veel paar detaili sinu lapsepõlvest. Mil moel kujunes su rada selliseks, et sa jõudsid otsa kooli, mida sa mainisid? Kui ma läksin esimesse klassi kooli, siis minu tädi oli seal muusikaõpetaja ja klaveriõpetaja ja mind pandi mu tädi juurde klaveritundidesse ja mul ei ole elus olnud karmimat õpetajat, ma sain ainult riielda kogu aeg, sest ma olin ju tema õetütar, et noh, ma pean oskama, ma sain nii palju riielda ja teised said ainult kiita. Ta, kes minu meelest mängisid minust halvemini klaverit ja siis ma olin nii kange, et ma lasin isal, kuna tädi elas samas majas teisel korrusel ja temal oli klaver, aga meil kodus ei olnud. Ma lasin isal teha vineerist klaviatuuri, joonistada täpselt samasuguse nagu klaveril ja ma harjutasin kuivalt ja ma kuulsin, kui ma valesti mängisin ja siis ma parandasin ennast, aga ma ei läinud ka ülesse harjutama, et uuesti saada kolki sealt, et mis mõttes sa ei oska. Ja siis läks tädi dekreeti ja mul klaveritunnid lõppesid ära. Aga kuna ma olin ise nii suur muusikahuviline ja mulle väga väga meeldis klaverit mängida, siis ma hakkasin ise harjutama ja siis ma sain juba rahulikult käia tema juures harjutamas. Siis ta ei sekkunud. Kui klaveriõpetaja jama kesin välja laulge kaasa tagumisel leheküljelt kõik akordimärgid, mida need tähendavad ja hakkasin ise klaverisaadet kujundama ja sealt nagu tegin ma nii palju ise edasi tööd, et kui ma olin tavakoolis viiendas klassis, siis ma läksin salaja Nõmme laste muusikakooli katsetele. Ma ei öelnud kodus, et ma lähen. Tänapäeval see vist ei ole enam võimalik. Nüüd peavad elama kõik lapsevanemate nõusolekud asjad, aga tol ajal oli päeval ebamina, läksin igal juhul sinna katsetele, mind pandi kohe kolmandasse klassi, öeldi, et sul pole siin esimeses teises midagi teha ja siis läksin koju ja ütlesin emale-isale, et ma läksin muusikakooli. Oota, mida sa tegid, ma läksin muusikakooli, ma läksin klaverit õppima ja ma olin seal täpselt nii kaua, kui ma lõpetasin põhikooli, tol ajal oli see siis kaheksas klass, nüüd on üheksas ja siis ma teatasin, et ma lähen otsa kooli sest mul oli kaks varianti, kas saada kirurgiks? See kirg on mul siiamaani arsti, arsti, meditsiini ja arstide kirg või muusikuks ja no kuna ma keemiat ikka üldse ei osanud, siis keegi nende arstiks ei tahtnud sinna, nii et ma läksin muusikat tema ja ja ma olin õppinud tollel ajal siis viies koosseisuga neli aastat Nõmme laste muusikakoolis ja ma läksin kooli juhtimisse ja hiljem edasi läksin üleses laulmisesse. Saad hinnavahepeal hakkasid juba laua alla vajuma, naerust selle arsti jutu peale. Viie peale ja sest et meil on alati olnud peres läbivalt nali, et aga mina olen ju alati tahtnud kirurgiks saada, ma võin kõik operatsioonid, mantlid vaja ära opereerida, tehtud, võin kõik ära teha. Et meil on ema, on doktor peda ning kodus, nii et et see on meil siuke väga läbiv nali olnud aastate jooksul, mida ma mäletan juba väga-väga väiksest saadik. Tehke nii nagu pere on küll mu eest ära jooksnud, kui ma pudelite purkide Yorkidega neile jooksen ja tahan, tahan seda rohtu anda, seda proovi võtta, see on nagu meil hästi au sees ema arstikabineti, keegi ei puudu. Mees ütlebki, et ma lähen nende perearst ja. Seda me kuulsime, tuli ühel hetkel varietee ja see, kuidas sa sealt ka juba siis maha või välja astusid. Aga proovi meile maalide pilt, kui populaarne. Kogu see varietee ja selles esinemine tipphetkel oli. See oli ikka väga populaarne tol ajal, olid, olid siis nagu need põhivarieteed olid Viru varietee olümpia ja tallim, baarvarietee oli ka. Aga sinna kõrvale tekkisid kaks sellist harrastusliku varieteetrupi, üks oli siis meie Pirita lillekasvatuse näidissovhoosis, oli siis Viimsi varietee ja teine oli Lääne kaluri. Ma ei mäletanud päris täpselt, oligi nagu kuskil Haapsalus Velise Lääne kaluri mingi varjata ja see oli ka väga kõva sõna ja need meie need harrastuslikud varieteed. Ma ei mäleta, kas Lääne kaluri soli, see aga veel Viimsi varje varietees olite sketšid, vahel naljanumbrid. Ja need olid nagu väga lahedad, ma lõpuks näitlesin ka seal. Aga see oli nii populaarne, ühte varietee, kaua tegime esimest vist 100 korda, teist 120 korda meilid, saalid, kogu aeg käis üle Eesti, sõideti kohale. Meil oli kolmas ka ja seda me siis tegime juba vähem, siis hakkas juba nagu laiali minema vaikselt see et piiluti juba siis sinna välismaa poole. Aga see kestis meil ikka kena viis aastat ja väga papp oli nagu väga papp oli. Ja siis ma kuulan kõike seda ning mõtlen, et päris palju pidi ikkagi kaalul olema. Kui sa otsustasid karussellil lahkuda perekonna huvides lapse huvides ja see valik su enda jaoks siis kokkuvõttes liiga dramaatiline ikkagi ei olnud. Ei, üldse mitte, see oli ikkagi minu valik, minu mees oleks lasknud mul minna. Mul on hästi toetav mees kogu aeg olnud, et kõiges, mida ma teen ja mina toetan teda, et nagu väga-väga toetav perekond ja nad kõik oleks lubanud mul minna ka, see oli minu valik. Mina tahtsin niimoodi. Tol ajal ma leidsin, et see ei ole minu jaoks nii primaarne, et ma peaksin kogu aeg lavadel olema mingi aeg peale seda tuli mu esimene laululaps ka. Ja siis ma leidsin, et palju toredam on anda nagu oma oskusi edasi. Tänapäeval veel paljud küsivad, aga miks sa ise ei laula, miks sa enam ise ei laula? Sellel ajal, kui meil oli varietee, olidki Marju Länik ja Anne Veski olid hästi noored, hästi popid ja ja näed, et nemad laulavad, mõtlesin, esiteks ei ole mina kunagi selline laulja olnud. Ma pole kunagi tahtnud olla selline laul ja ja minu meelest palju ägedam, kui sa näed, kuidas sinu kasvandikest kasvavad. Lahedad inimesed, minu eesmärk ei olegi lauljaid kasvatada, aga seda, et nad oleksid paremad inimesed ja neil oleks hing avaram. Tänu muusikale. Missugune oli sinu jaoks emaks saamise kogemus? Esimest korda? Esiteks oli nagu sünnitus väga raske ja tol ajal ei lubatud üldse isasid ligi ja minu mees oli sellel ajal üldse Eestist ära, et oligi kaks võimalust, et kas ta jääb Eestisse ja käib seal aknal vaatamas oma bambuks mähitud last või sõidab ära Bulgaariasse ja toob sealt lutipudeleid, lutt, papusid riideid ja siis me otsustasime, et kuna see niikuinii mitte midagi siin teha ei saa, lige ei lasta, siis mine ja too. Ja siis, kui ta tuli koju, siis Andres siis kas kahenädalane tol ajal olid sellised pikad grupireisid, mis kolm nädalat kestsid? Meie Andres oli hästi halb magaja? Ta ei maganud kaks aastat ükski öö ja ka peaaegu et ükski päev korralikult, et see oli hästi selline kurnav aeg. Ja mina käisin veel tol ajal koolis, mees, kes tööl, nii et me jagasime öö pooleks, pooled oli üks lapsega poole oli, ta oli teine kosutas ja tal oli nagu kehv magaja pärast tuli välja, et olid nagu sellised terviseprobleemid, mida tol ajal ei avastatud. Aga siis, kui ta kaheseks sai, siis ta hakkas korralikult magama, aga tänu sellele olime meie siis täiesti veendunud ühe lapsevanemad, et üks laps on väga hea, super, eriti nüüd, kus ta magab hästi ja ta oli hästi rahulik. Ta oli muidu rahulik laps, lihtsalt magamise probleem oli suur. Ja siis see oligi meil selline mõnus, peaaegu et 11 aastane vahe seal vahel. Sest üks laps oli väga hea. Kuidagi valesti, läks valesti läinud, täiesti õigesti läks, mis siis hakkas, siis tuli Eesti aeg meie Andresen sündinud nõuka ajal veel siis küll Eesti aeg, ilusad mähkmed, ühekordsed mähkmed, nii mõnus, ilusad lasteriided, lutid, lutikad kõikkeli saada. Kogu aeg oli, tekkis nagu selline tite isuga poodi läksid ja siis ma hakkasin vaikselt abikaasale rääkima äkki äkki ikka, mitte mingil juhul. Ja siis ühel päeval täitsa lambist tuli minu juurde ja ütles, et nonii nüüd või mitte kunagi ja ma ei saanud üldse aru, millest ta räägib. Hakkasin, mida nüüd või mitte kunagi, vaatame seda lapseasjast. Ja siis oligi nüüd. Ma ei ole kunagi varem kuulnud, et mähkmed poes annavad. No kui meil poiss oli väike siseli tädi tuttav töötas sellises kohas nagu laste maailma ja sealt sai tutvuse kaudu neid veneaegseid ühekordseid mähkmeid, nad olid kohutavad, terve meie seina ääreni, neid kaste täis. Sest need olid ikka nii head, palju paremad kui marjumad. Sinu esimesed mälupildid, kuskohast need algavad, Liina? Kui ma olen alati mõelnud, et minu kõige esimene selline mälestus kui selline, ma arvan, et see võib olla ka sellest kombineeritud, et ma olen näinud kusagil pilte või kuulnud lugusid, aga ma mäletan, kuidas me läksime terve perega ratastega sõitma. Me läksime piknikule ja mu vennal oli selline punane vöökott ja kotid olid väga populaarsed, sellel hetkel. Päts männivöökott sele ja muideks mina ka väga tahtsin seda endale saada ja meil on vist isegi kusagil pildid sellest ka ja kuidas ma väga tahtsin seda endale saadema, rebisin seda venna käest ja ma hakkasin niimoodi jonnima, kui ma ei saanud seda endaga, et aga aastaid hiljem ma sain aru, miks, miks see oli üldse Bäckmani vöökott oli sellepärast, et seal oli suitsupaki logo, oli all olnud, millele minu ema õmbles selle pätmanni logos sinna peale, nii et miskit selle selle vöökoti juures oli, mis mind tõmbas. Nii et see on selline esimene, võib-olla kõige erksam mälestus, mis mul on, ma ei kujutagi ette, vana, ma olin kahe aastane, äkki sellele. Kell ei olnud veel kaks ja, ja siis, kui sa seda rebisid seal piknikul ja jonnisid, sul oli nii hapu nägu peas ja ma ütlesin, Liina, teeme pilti, siis sa keerasid minu poole, naeratasid laia näoga pilt tehtud, keeras venna poole tagasi Olaks edasi. Rattasõidud on ja mis, mida ma kuidagi mäletan, see, et ma ma alati autosõidud rattasõidud, kui ma seal taga istusin, ma jäin alati magama ja mul on alati magada väga meeldinud, me väga meeldib siiani. Nii et see on kuidagi selline rahustav mälestus siis nendele jonnimistele vahele. Ma mõtlesin oma peaga, et kui venna ja õe vanusevahe on nii suur, et ta siis sellised asjad nääklemised jäävad omavahel ära, sest enda on juba piisavalt vana ees, et ta võtab mõistusega asja ja ei tee tühjast tüli, nagu öeldakse. Aga ikkagi saite siis nagistada ka natukene. Natukene selles mõttes, et me vend on alati olnud ka minu parim sõber ja arvatavasti oligi see, et ta oli hästi kaitsev minu osas, kuna, kuna ta oli peaaegu 11 aastat vanem minust, et et selles mõttes me saime alati väga hästi läbi, aga kui mul oli igav ja ta mulle ei viitsinud tähelepanu anda, siis ma ikkagi läksin näpuga torkima teda, et halloo, mul on igav, palun tegeleb minuga. Nii, et selles mõttes, et üks aasta ikkagi jõuluvana kinkis mulle poksikoti, et ma oma venda väga palju ei kasutaks siis poksikotina. Nii et seda ma mäletan, aga rohkem meil vist isegi ei ole olnud selliseid nääklemised või kaklemise, sest et nii palju kui mina mäletan ja tean, on meil alati olnud selline kohati isegi võib-olla veider peredünaamika, et ma ei ole näinud oma vanemaid kunagi vaidlemas ja ma olen oma vennaga ka minimaalselt kakelnud oma vanematega samamoodi tegelikult, et et võib-olla isegi kohati, kui ma koolis käisin ja kuulasin, millised teiste pered on, et et see ei ole võib-olla selline kõige-kõige levinum pere dünaamikat, et üldse ei vaielda kodus, et see oli selline väga tore lapsepõlv, oli, mul, võib öelda. Plahvatusohtlikke olukordi siiski teoreetiliselt ju oli, aga sa ei lasknud ennast abikaasaga siis nii-öelda ära kanda või kaasa viia sellest, et põlema minna ja ja kehtestama ennast hakata, et et närvid on nii pingul, et plaks läheb vaata. Ja meil ei olnud tegelikult selliseid plahvatusohtlik, noh eks aeg-ajalt ikka, mis oli, põhiline, oli see toa korrashoid. Liinal oli väga raske oma tuba korras hoida, sellepärast et seal oli miljon imepisikest asja, mida kõike oli vaja. Ja, ja see oli küll see koht, kus minul aeg-ajalt katus ära sõitis, kui ma läksin sinna koristama võitsiniku suured prügikotid, lootsin teda ei ole kodus, üldjuhul tegin siis, kui teda kodus ei olnud. See oligi ainuke asi, mille pärast meil on olnud riiud Liinaga, kas need ei kestnud kaua? Ütleb, et ma nüüd ei räägi sinuga nädal aega ja siis järgmine päev tuleb ukse taha, et taga ei taha suga tülis olla ja siis mina ütlen sama moodi, et ma ka ei taha suga tülis olla, lepime ära, parem mul, kuna mul ei ole olnud väga palju siis sõpru ka, võib-olla selliseid lähedasi sõpru terve elu jooksul, et et ma kuidagi tundsin ka, et kohe, kui ma emaga tülli läksin, siis ma kaotasin ka väga hea sõbra, ehk siis mul ei olnud oma asjadest kellelegi rääkida. Aga toa koristamise osas ikkagi teinekord, kui ema seda tegi, sest ta tegi väga dramaatiliselt seda võitis nüüd suured prügikotid, Liina sai, hoian ta tuba korras ja siis vend tegelikult oli see, kes rohkem tõmbas mind enda külje alla ka. Ära muretse, teeme koos, teeme koos, pärast, et las ta olla. Varstile. Lepitavast. Nagunii ära ja no isa on ka selline isand äärmiselt rahulik nagu väga rahulik, et isegi kui ta ärritub, siis ta ei näita seda välja mitte kunagi. Et ühe korra ma olen teadlikult ärritanud teda. Ja see oli siis, kui ma tegin oma elu teise tätoveeringu jama, varjasin seda millegipärast kaks kuud. Ma isegi tean, et talle tegelikult tätoveeringud ei meeldi. Ja, ja siis ma sain aru, et täiesti lõpp, nüüd on jõululaupäev. Me lähme vanaema juurde ja mul ei ole võimalust seal enam seda nii hästi varjata. Ja siis ma ütlesin talle. Ja siis ta vaatas seda mu kätt, vaatas mu tätoveeringut ja talisest, ütles. Miks siis ma ütlesin, et mulle väga meeldib? Sest ütles okei, ja siis ta ei rääkinud muga paar tundi, aga see oli kõik. Sest et ta sai aru, et otseselt ei saa sinna midagi parata. Aga nagu selles mõttes isa ei ole kunagi selline väga suur ärrituja olnud. Kas jutt käib sellest kärbsest, mis sul käe peale? Ei jutt käib sellest roosist, et see oli mul elu esimene tätoveering, oli, oli selline väikene lõpp, matusemärkus on inglise keeles armastus keskele kirjutatud ja selle ma sain ka väga, väga kenasti, sest ma olin tegelikult viis, olin 15, käisime bussireisil kahekesi bussireisil emaga Itaaliasse, mina teadsin, et mul on alati väga meeldinud tätoveeringud ja ma olen alati markeritega olnud see tüdruk, kes koolis sodib endale käte peale erinevaid disaine. Ja ma teadsin ikkagi, et esimene tätoveering, mida ma teha tahan, peab olema tähendusrikas. Ja, ja ma tean, et ma kunagi tahan emaga koos teha endale samasugust tätoveeringut ja siis niimoodi ma rääkisingi talle ja niimoodi ma sain ema tegelikult nõusse, et me teeme hoopis esimesed tätoveeringud koos. Jällegi me ei rääkinud sellest isale ja siis mina läksin oma tolleaegse boyfriend juurde ja ema jäi siis üksinda sellest isale rääkima koju, sest et ma teadlikult Just ma vaatan sind, eks sind on raske vaadates mitte märgata tätoveeringuid, aga mulle üllatuseks tõesti on ka ema käsivarrel ma näen vähemalt ühte või kahte tätoveeringut kokku neli ja siin tahaks küsida, et mis on pildil valesti, et kui liina peab pikka juttu sellest, kuidas isale see üldse meeltmööda ei ole siis niimoodi hoitakse häid peresuhteid. Ja ta on väga leplik proovilepanek. No meil oli üks palju tõsisem proovilepanek, aga veel tätoveeringutest kumama viimase tätoveeringu jala peale tegin inglitiivad. Kuna inglimaailma mulle mul on kõik hästi-hästi tähendusrikkad, tätoveeringud ja sõnumiga, aga inglimaailm tähendab väga palju. Kuna ma olen ka ingellik, reiki terapeut, õpetaja. Ja siis, kui ma nende inglitiibadega tulin, siis ta ütles, et on täitsa ilusad. See oli nagu viimane ja rohkem, mitte midagi ette, ta harjub ära ju selliste hullustega. Meil ongi peres kaks poolust, et mina ja Liina oleme need hästi emotsionaalsed. Ja siis mees ja Andres on väga rahulikud, hästi ühtemoodi ja me ei ole meil hästi sarnased. Ja nii, et selles mõttes ei ole nagu kunagi mul olnud ka probleem, et ma ei saa oma vanematega millestki rääkida, et et ema on. Me oleme väga sarnased oma kaksikutega. Me oleme tehniliselt väga sarnase iseloomuga, nii et ma tean, kui mina enda muredest või probleemidest asjadest emale räägin, siis ma tean, et tema suudab minuga samastuda ja suudab mind aidata nende probleemidega. Ja samas, kui ma isaga tegelikult räägin enda enda muredest, siis sest tema jälle suudab ka leida nagu selle teise külje ja teise poole võib-olla ja mulle sealt nõu anda, et mul ei ole olnud kunagi sellist olukorda, et ma nüüd ei saa oma vanematele millestki rääkida, keda või, või noh, välja arvatud see tätoveeringu osa, mida mõisa eest varjasin, sest ma kartsin natukene. Aga üleüldiselt on ikkagi olnud see, et ma olen saanud väga palju enda vanematega. Teda ja rääkida, palju suurem saladus oli meie koer ja ja see kõlab täpselt niimoodi, nagu me varjaksime oma isa eest, kõik need ongi ainukesed asjad, mida me oleme varjanud. See oli meil hästi ettevalmistatud ka, mis ei tähenda seda, siin võib, võib nagu arusaam jääda. Mu mees ei armasta koeri, vastupidi, ta on ise kasvatanud kunagi koeri. Aga kuna me oleme olnud hästi liikuva eluviisiga, siis see on saanud takistuseks ja me elame korteris ja tema arusaam oli, see ei, korterisse koera ei võta ja mereme, käime nii palju ringi, kus sa ta paned. Aga mina juba teadsin, et tšakras, seal on selline koer, keda saab igale poole kaasa võtta, et nad on targad ja ta nagu väikesest koerast suur koer, ütleme niimoodi, et ta ei ole niuke mänguasi, koer ja meil Liinaga jälle noh, kohe niuke ide, et nii tahaks, koera, võtame. Ema on samasugune nagu mina. Ja, ja siis me leidsimegi selle koha, kust me saame omale selle Sophikese. Ma olin kaheksandas klassis sellel hetkel ja siis me käisime kahekesi teda salaja vaatamas ja oli tulemas. Lihavõttepühad olid olemas, aga kuna meil jänku on alati toonud mune ja kingid tõsi, siis me tegime isale ka kingituse, tegime sofist pildi, printisin välja ja paberi peale kõik suure kirja, tere. Mina olen Sofi, teie uus pereliige, siis kõik tutvustus, kõik, kes ma olen Sofi poolt ja ja et millal ma koju tulen ja siis see pilt seal sellest koerast. Panime rull ilusti paelaga kinni ja ütlesime siis oma isale. Jänesel on sulle üks väga tore kingitus veel, andsime talle siis selle rulli pihku. Ta võttis selle lahti, oli vait, luges läbi, pani kõrvale ja jäigi vait, et mitte kunagi ei näita välja. Ja ta jälgiva Italy tunde tumm. Sellepärast ta otsustas, et ta nii solvunud, et ta ei räägi meiega vist enam mitte kunagi. Me olime hästi hämmingus, sest meie isa ei ole ka nagu selline, kes nagu üldiselt vait jääb. Ja siis, kui ta paari tunni pärast suu lahti ta, kes siis esimene küsimusel v esimene lause oli, et aga me ju leppisime kokku. Ja mina ütlesin, et aga me ei ole mitte midagi kokku leppinud, sina ütled kogu aeg, et ei, et meil on demokraatia ja me hääletame, kõik, kes selles korteris elavad, hääletavad mina, Liina ja tema, aga poiss oli ka sellel hetkel külas ja ütles, et mina ka, ma olen ka siin korteris kunagi elanud, ma hääletan ka. Ja siis meil oli hääletus Kakseks ei, kolm, kolm, üks ja ja ma ütlen, et see on demokraatia, kalja hääletatud ja nüüd sa lepid sellega. Aga nad võtsite teineteisest mõõtu mingi paar kuud, sest kui koer tuli koju, oli see oli eurovisioon ja Loreen võitis, Loreen, see oli täpselt see õhk, too kui see, sellel päeval tuli koer koju ja mees tuli hiljem töölt ja koer seisis seal vaiba peal, tema marssis meile sisse, nagu ta oleks alati seal elanud. Ja siis, kui mees tuli kujustavat, seisis vaks, no kes sina siis oled haukus ta peale ja taga pissis kaks nädalat jutti talle koti alla töökoti alla, mis esikus oli, nad võtsid mõõtu agana, siis nad on parimad sõbrad. Nüüd näen küll mammatud ammu-ammu üle selleks ruttu üle. Vaat niimoodi sõidetakse isadest üle, siis. Aga me ju teame, mida isad tegelikult armastavad. Koeri, Tomanaisid, tütreid, peresid. Missugusel hetkel või mis põhjusel litariina, oled sa oma tütre pärast kõige rohkem muret tundnud? Ilmselt ikkagi need terviseprobleemid on olnud alati sellised, kui me räägime nagu tõsistest muredest, nagu päris tõsistest muredest. Et Liinali kahenädalane, kui me olime esimest korda haiglas, meid pandi haiglasse, Me läksime kontrolli, et tal oli, ta läks naba mädanema ja tulid nagu sellised suured mädapunnid, ülakeha, infiltraadid nimetati neid. Ja meid ei tahetud koju lasteasjade järgi, aga me ikkagi suutsime nagu ära käia ja siis me olime. Mida nädal või kaks olime haiglas. See on üks põhjus, miks, mis on tema tervist mõjutanud läbi terve elu. Ja kolme kuuselt oli esimene väike operatsioon jala pealt. Ikka seesama, see on üks, üks seltsiline nimega stafülokokk, mis on siis vähes ja mis möllab ringi. Ja see on hästi palju nagu tema tervist mõjutanud terve selle tema elu jooksul alates siis praktiliselt sündimisest peale. Ja need on olnud suured mured seljaoperatsioon ja, ja siis, kui ta kasvas, kasvas ühel aastal teisme eas 15 sentimeetrit. Ja ta õppis tol ajal muusikakoolis trumpe, et mängib oma trompetit ja ma mõtlen, et sul on sõrmed potisinised, et kas teksad annavad värvika, pese ära? Ei, ma olen mitu korda pesnud jääkülmad nagu jääpurikad, et lihtsalt ta kasvas nii ruttu, et organism ei jõudnud järgi ja vereringe oli nii palju häiritud, et, et tal on nagu sellised tervisemured olnud, mis on, mis on nagu jälje jätnud, et ma tean, et ta tihtipeale aeg-ajalt niimoodi teab, et ta varjab mu eest midagi, aga ma saan teada õhust, aiman ära, et mingi värk on, sest ta peab ikkagi mulle ära rääkima. Nendest su enda jaoks Liina on missugune kõige väljakutsuvam olnud või ikka tõsiselt tüliks. Ma arvan, et see stafülokokk on see, mis on läbi terve elu olnud, ehk siis kõikkuma lõikame paberiga sõrme sisse, haab, läheb mädanema mul nii, et ta on selline kõige tülikam, aga ma arvan, et kõige keerulisem, milles nagu paraneda on olnud ikkagi seljaoperatsioon, et et mul tuli alaseljast tuli disk tuli välja, see, see juhtus täpselt nädal enne Eesti laulu finaali, aga ega ma kellelegi rääkinud, sest et ma olin nii jäärapäine, et ma, ma tean alati enne Eesti laulu on artiste, kes ütlevad, kellel ongi tõsised probleemid, kas kellel on häälepaeltega midagi, et ma tundsin, et ma ei taha seda kaastunne, et meedia poolt või kellegi poolt kusagil, et aga ema oli nii tubli ja toetav, ostis mulle tooli sinna Saku Suurhalli lava taha. Et ma sain rahulikult istuda, kuna ka see istumine oli sellel hetkel väga vaevarikas ja mina ei teadnud isegi, et mul seljas disk paigast ära oli. Ma arvasin, et mul on lihtsalt neerupõletik, aga nii, et see oli tekitusel võib-olla oleks pidanud hoopis teistmoodi enda selga hoidma ja mitte istuma seal pärast enda esinemist nende ilma seljatoed. Ta pinkide peal seal nii-öelda kriin ruumis, siis Eesti laulul, aga, aga sinna läks ka veel üks oma pool aastat aega, enne kui ma sain üldse operatsioonile, nii et ma olin siis terve suvi esinemistel ja igal pool olin selle paigast Äradiskiga, lõpetasin kooli, lõpetasin niimoodi igal pool käisin, et, et see oli, see oli võib-olla selline väga piinarikas periood, kuna mul kodus jalgu Tra ja kõndida ei saanud, et et aga, aga noh, see operatsioon oli väga vajalik, aga iseenesest selle paranemine oli küll selline tunne, et mul oli ise vähemalt tundsin, et ma oleks nagu 70 aastane, seitsmekümneaastane inimene, kuigi ma olin kaheksateistalased. Et see oli jah, selline võib olla keerulisem osa, millega ma natukene täna ka veel tegelane, et kuidas nende selga tugevana hoida ja trenni teha, et ma ei teeks oma seljale veel uuesti liiga. Sa eelpool rääkisid oma nime lugu, kuidas perekonnaseisuamet pandi proovile kas, kui aastad edasi kerisid, juhtus tütrega sama nali, et Liina Ariadne, see oli siis kellegi proovilepanek või? Nii Ariadne on täiesti meie pereperest pärit nimi minu vanaema, minu mamma minu kõige kallim vanaema, tema nimi oli Ariadne. Neid oli kolm õde Marta Eugenie ja siis ma teadsin, et mu vanaema nimi on härta, sest kõik kutsusid teda hartaks. Ise mõtlesin, nii imelik nimi, aga noh, võib-olla vanasti pandi. Ja siis ma sain korraga teada, et ta nimi on kult Ariadne ja keegi ei jaksanud seda välja öelda, kõik ütlesid talle härta alati. Ja kui vanaema suri siis ma ütlesin emale, et kui kunagi peaks veel selline ime juhtuma, et mul sünnib teine laps, tütar, et siis tema teiseks nimeks saab Ariadne. Sinna läks veel tükk aega aega. Aga see Liina nimi oli algusest peale olemas, kui ma poissi ootasin, et kui on tüdruk, on Liina. Ja kui on poiss, on Andres isal ei olnud sõnaõigust, jälle isa pani isa pani poissi nime ja meil oli nii, et kui sünnib poissi, sisa, paneb poisi nime. Ja nii see Liina Ariadne meil tuligi. Ja kõik arvasid, et ma panin mingi Mehhiko seebiseriaali järgi. Palju täna seda oleme me pidanud väga palju seletama, et kus see nimi on tulnud. Ma närin tähte natukene ja võtan sind, Liina, sinu sõnasabast kinni. Kui see eelpool ütlesite, et sa oled saanud oma vanematega kõigest rääkida, siis kas see on päriselt niimoodi, kas on päriselt võimalik, et saad kõigest rääkida? Ja sa umbes ikkagi kujutad ette, kuhu oma tüürin, sest on mõned teemad, millest ei ole lihtne rääkida ka väga lähedastes suhetes perekonnaliikmetega oma esimene või teine boyfriend, kui sul tekkisid, et ikkagi teismelisena huvid, et proovida maailma, kas sa tõesti läksid ema jutul, enne küsisid, mis tunne purjus olla või või et kas kõik mehed on? No umbes selles liinis kusjuures? Saanud ikkagi väga-väga paljust nendega rääkida, et et ma olen, kuna minu vanematel on olnud ka minu kasvatamisest selline väga suur usaldus. Ehk siis nad on alati, noh, mul oli mingi aeg, oli selline sõprade grupp, kes oli minust tunduvalt vanem, mina olin kõige noorem ja pesamuna seal, et et nad olid ikkagi viis-kuus aastat, olid vähemalt vanemad minust kui mitte 10. Ja seal seal ikkagi liikus alkoholi ringi ja, ja oli selline istumised ja peod olid. Aga minu ema tekitas sellise turvasüsteemi mulle, ma nimetan seda turvasüsteemiks, et tema viib mu ära ja ükskõik, mis kell ma talle helistan. Ta tuleb mulle järgi, ta on tulnud mulle kell kolm öösel, järgida on tulnud kell 11 õhtul või kell viis hommikul. Et vahet ei ole, ükskõik kus ma olen, ükskõik, kuhu ma lähen, ma võin talle alati helistada ja ta tuleb, võtab mu öösel peale see juba usaldus, mis vanematel minu vastu oli. Mu ema ütles mulle ka, et kui sa tahad, sa võid proovida, aga lihtsalt kui midagi on. Et sa tead, et vahet ei ole, mis olukorras kusagil saledad, sa saad alati meie peale loota. Ja kuidagi see, kui ma isegi proovisin alkohol ja siis ma tundsin, et ma ei, ma ei tea, et mulle ei maitsenud, siis oli kibe. Ma ei saanud sellest nagu midagi, mul oli nii või naa nii tore enda sõpradega. Et ma ei, ma ei näinud isegi vajadust alkoholi või, või selliseid asju üldse tarbida, ehk siis mu vanemad teadsid ka seda väga hästi. Ja see tegelikult kandus mulle siis kuni 18. eluaastani edasi, et kui oli mina olin 18 ja keskkoolis oli rebaste retsimine pidu, siis mina olin kaine autojuht ja käisin Viimsi ja Tallinna vahel ka enda klassikaaslasi sõidutamas, et ma kuidagi ei ole tundnud nagu tundnud isegi vajadust ja ma ma suhteliselt palju ajan seda siis ka oma vanemate peale, et, et nad on olnud nii sellised usaldavad minu osas, et mul ei ole isegi tekkinud nagu sellist olukorda, et ma nüüd võib-olla isegi võtaks natukene rohkem siin joogiks midagi, et aga esimene selline boyfriend, kes mu oli, et see, see võib-olla ei olnud kõige meeldivam meeldivam suhe, kus ma olen olnud ja see kestis ka peaaegu kolm aastat ja see oli mul täpselt viimane, esimene ja viimane suhe enne, kui ma oma praeguse kihlatuga tegelikult kohtusin. Ja see algas, kui ma olin 15 ja see ei olnud kõige meeldivam, mistõttu ma nagu teatud asjadest ei tahtnud enda vanematele rääkida, sellepärast et ma tean, et nad võib-olla ütleksid mulle, et et see ei ole kõige parem koht, kus sa oled, aga ma ei saanud sellest olukorrast hetkel välja. Ja ma teadsin, et mu vanematele teeks haiget, mistõttu see oli võib-olla ainukene kord, kui ma olen midagi natukene varjanud enda vanematest. Mina arvan, et see eeltöö on hästi oluline juba varajases nooruses, lähened sellele teisme eale just selle usaldusega. Ma arvan, et see ongi meil nagu tingitud sellest, et oleme sind alati usaldanud. Me oleme mõlemat last alati usalda, aga kui seda kuritarvitatakse järgmine kord samamoodi uuesti. Jaa, aga vaata, üks põhimõte on see, et Sa oled oma lapse jaoks alati olemas, ükskõik mis otsused on teinud, kas ta on kuritarvitanud seda või ei, sest see on tema õppetund. Samasse on ka sinu õppetund, aga lapsevanem peab olema kuidagi nii tark, et ta jälgib seda kõrvalt sellise pilguga, et sa, sa hoiad nagu pulsil asetanud teatud teatud kaugusesse, neid neid õppetunde teha ja siis sekud, aga me ei oska seda seletada, meil on kuidagi nii kuidagi nii loogiliselt läinud, kogu see, see teineteise mõistmine või. Sa rääkisid enda käimistest ja kuidas sa, pisarad silmis tulid kella 10-ks koju sest nii oli kokku lepitud või tähendab, ma ei tea, kas sina leppisid, aga nii öeldi sulle. Kui Liina jõudis umbes sellesse vanusesse ja umbes samad teemad siis kas saab, põhimõtteliselt? Otsustasid käituda omal moel, leiutasid nii-öelda jalgratast, tegid sihilikult midagi samamoodi või erinevalt, kui sinuga omalajal. Mina tegin ikka täiesti erinevalt ja täiesti teadlikult, sest see võib tekitada trotsi. Sa ei tea, kuidas laps tegelikult sellele reageerib, see võib tekitada, trotsida, võib sihilikult midagi teha või ta siis ongi hästi kuulekas, tuleb koju ja nutab patja. Aga sellepärast meie andsimegi näiteks Liinale väga suure vabaduse, et et me usaldame sind. Aga see on täiesti okei sõita öösel kell kolm teda linna pealt korjama. Ja see oli meie kooliteatrikamp ja enam, noh, ma tundsin ka kõiki neid, vot see ongi see asi, et ma tundsin kõiki neid noori, kes seal olid ja ma usaldasin oma last, et ta ei tee seda, kui ta ka oleks proovinud või kui ta proovis siis okei, aga ma lähen ja toon su ära ja, ja sa võid alati helistada, ma tulen sulle järgi ja ma võtsin sealt neid teisi sõpru ka. Me viisime neid Viimsi peale laiali, ma olen alati olnud selline. Naeran, et ka laulutakso, et kui ikkagi mu lapsed on õhtul hilja tunnis ja elab tammneemes ja buss läheb veel poole tunni pärast, ma viin ta ära koju tammneeme. See ei võta minul tüki küljest ära, on minul parem tunne. Ja mul on endal nagu hea tunne, et mu laps on turvalises olukorras, kui mina lähen talle järgi, kui ta hakkab sealt kuskilt tulema, kui ta tahab tulla koju. Näiteks selline näide meie Andresega kui Andres Lõpetas põhikooli, siis ta tuli koju paberiga, kus oli siis peale, et, et nende lõpupidu toimub Tallinnast väljas kuskil 40 kilomeetrit Tallinnast väljas. Ja et oleks vaja lapsevanemallkirja, et lapsevanem oleks nõus, et ta laps sinna läheb. Ja mina küsisin, et kes täiskasvanutest on, kas õpetaja tuleb? Et õpetaja ei tule, aga vat kellegi suvila on seal ja siis tema vanemad on. Mina ise mõtlesin, no ei, on et jah, et no tõesti ma ikka eile sündinud olen või nii. Ja teadsin nagu enda pealt, eks, kuidas tegelikult asjad käivad ja siis ma mõtlesin, mida ma teen. Ütlesin, et tule, istume siia köögilaua taha ja räägime enne natuke. Taliga hästi tagasihoidlik, ta ei käinud väga palju väljas, tal ei olnud väga palju sõpru pra kindlatelt, ta ei olnud ka selline, et lähen kondan ringi, mu mõlemal lapsel ei ole tegelikult puberteeti olnud, olgem ausad, ma ei tea, miks, aga nii see on. Ja, ja siis ma ütlesin talle, et sa lähed esimest korda sellisele peole. Seal tarvitatakse raudselt alkoholi. Ja see on Tallinnast väljas. Ja kui sa ei ole mitte kunagi alkoholi joonud ja sa tahad ju seal ka kõva mees olla ja sa teed seda proovi ja sa ei tea tegelikult, mis tunne sul võib-olla sul väga halb hakata. Lepime kokku, et kui sa seda teed, hoia alati telefon enda lähedal. Kui sul on midagi, siis helistad mulle, ma tulen sulle järgi. Kagmad, pean teadma, kus see koht on. Ja siis ma tulen sulle järgi ja panin allkirja alla. Ja ta ei läinud mitte kunagi sellele peole, mõtles järge. Andsin nagu variandid, et noh, oli okei, üks variant on see, et said tarbi seal mingit alkoholi, sa ei lähe nagu selle massiga kaasa. Aga selge on see, et kui sa seda ei tee. No mis mees sa oled, mis sa siia siis üldse tulid, on ju. Aga kui sul siis on see situatsioon, siis helista mulle, ma tulen sulle järgi, ükskõik kus sa oled. Ja kui sul on halb, siis ma olen sinu jaoks olemas. See on nii suur turvatunne tegelikult, et ma ükskõik, mis olukorras ma olen, siis ma tean, et mul ema ei saa pahaseks mu peale sellisel viisil ja mul on kindel viis, kuidas koju saada, et ma jää kusagile nii-öelda küla peale. See oligi see, mis võib olla. Pani mind mõtlema, et kas mul on vaja alkoholi juua, kas mul on vaja? Et küll kindlasti survestati mind seal sõprade grupist ka ja tehti saed, see kõige väiksem, et oh, sa ei ole kunagi teinud ju midagi proovida, toome nüüd kõik, vaatame su reaktsiooni. Kuidas sa esimest korda võib-olla proovid mingit kokteili seal ja mõtlesin seal ühe lonksu ära, ütlesin, et mulle üldse ei meeldi. Aga nad. Ma lasin neil tihtipeale arvata, et ma ikkagi võib-olla ei midagi, aga sama kiiresti kui need kokteilid mulle tehti seal, sest ma valasin põõsasse, et ma olen leidnud endas oskuse juba noorest peast. Mis sest, et ma olin selliste vanemate inimestega seal ka, et tunda lõbu ja olla nagu Positiivses lõbusas meeleolus, ilma et ma peaksin midagi sinna juurde veel tarvis. Tema usaldus oma lapse vastu ja temale turvatunde pakkumine, sõpruse pakkumine. Nii tore on olla lapse sõber, tegelikult parim sõber. Ma olen väga tänulik nende juttude eest aitäh tarina. Aitäh kutsumast meil jutte jätkuks, mitme saab? Ilmselgelt. Liina Ariadne, aitäh. Suur aitäh. Pärituult teile mõlemale selle saate nimi on käbi ei kuku kuulajatele ka aitäh neile, kes reisi kaasa tegid. Ma olen Sten Teppan ja nädala pärast kohtume jälle.