Mis teile peale muusika veel südamelähedane on? Peale muusika. Raske öelda, ma piirduksin esialgu muusikaga. Esialgu. Keda te peate oma kõige tugevamateks vastasteks võistluskontsertidel? Võistluskontsert ega nendega on nüüd üsna keeruline lugu, seda ma mõtlesin eriti viimane kord päris põhjalikult järele. Ma arvan niimoodi, et on vist paras aeg hakata, nagu öeldakse, pille kotti panema ja lohutama seda ala noorematele. Kuigi päris nii lõplikult ei tahaks nagu veel ka maha panna, aga, aga igal juhul viimased nii-öelda tulemused ja eriti noored, kes on peale tulnud, see on muidugi väga tore. Kõik see annab nagu märku, et aeg hakkab täis saama. Kellele meie lauljatest kõige meelsamini kirjutate? Seda ei saa päris kohe ühesõnaga öelda ma ütleksin nii, et meie estraadilauljatega on kahjuks niisugune lugu senini momendil vähemalt et meil on vähe selliseid lauljaid, kes võrdselt valdaksid kõiki stiile ja kõiki oleks võimelised laulma võrdselt igasugustes meeleoludes. Nii et paratamatult tuleb valida iga laulu jaoks oma solist ja neid solist võttis selle tõttu olla mitu, nii et kui küsida, milline on nagu lemmiksolist, seda siis ei saagi nagu päris öelda, iga laulunud nagu oma solist. Ja võib isegi veel täpsemalt öelda, nii et kui teinekord kogemata laset solisti mööda, siis sellega võib ka laul minna aia ta kes kaasaja heliloojatest interpeetilistele kõige enam meeldivad. See on ka mõnes mõttes keeruline küsimus selles mõttes, et seal on väga erinevaid stiile. Ja igas stiilis on omad paremad. Olgu see loomingu osas ka interpreetide osas. Ja, ja ega kõik ei tunnegi. Aga üldiselt ma püüan olla jõudumööda asjaga kursis, seda lihtsalt peab olema juba oma nii-öelda elukutse tõttu. Ja meeldivat on olnud päris nii mitmes stiilis. Kuigi minul isiklikult võib-olla südamelähedasem on ütleme niisugune, ühelt poolt selline arendatud estraadilaul, kui võiks nii nimetada siis ma nimetaksin päkaRäki teiselt poolt jälle niisugune vastandlik küla laulustiil umbes nagu see esimene lugu, arglik brigadir. See oli nii-öelda kõige esimene katsetus selles plaanis ja seda stiili ma olen nagu siiamaani üritanud aeg-ajalt proovida. Ka selle stiili esindajad ma isegi nimesid ei julgeks praegu nimetada, ma usun, te olete selles suhtes kompetentsemaks, aga. Ühesõnaga, kõik, mis hea, eksid, tuleb haarata siit ja sealt ja, ja peab ütlema ka, et just nimelt erinevatelt autoritelt tuleb haarata ja kõige parem võeti see, mis nagu omale kõige rohkem on kontimööda. Minu arust kõige suurem õnnetus ongi see, kui üks või teine autor, kes ikkagi ka paratamatult võtab mõjutusi vastu saab mõjudselt just ühelt mingisuguselt. No ütleme, interpreet interpredilt või helilooja heliloojalt, siis võib tekkida selline oht, et ta muutub sellesama inimese kordajakse tavast ikkagi kehvemal tasemel. Nii et parem on, kui neid mõjutasin rohkem, siis on ehk tulemus originaalsem. Kõige meeldejäävam sündmus teie elus. No ma ei tea, kunid kõige viimase aja muljeid arvestada siis võib-olla Oscar Petersoni kontsert Estonia kontsertsaalis möödunud aasta lõpul. Oscar Petersoni juures mulle meeldis just kõige rohkem siin palju asju muidugi meeldis, aga ühesõnaga meeldis tema niisugune kunstnikunatuur ja minul isiklikult avaldas väga suurt mõju tema niisugune sisemine põlemine, kusjuures tema ei ole ka hoopiski mitte enam poisike oma aastate poolest. Aga ta on säilitanud selle niisuguse muusika, nagu ta on algselt olnud ses muusika sellise niisuguguse rütmi ka tema vanuseni ilmselt jätkubki edasi. Samal ajal on ta väga tugev pianist, mida me ei saa alati öelda iga kerges muusikas esineva klaverimängija kohta väga palju meloni kerges muusikas, klaverimängijat, kes lihtsalt oma mõtteid panevad klaveri peal kuidagi käima, aga ta ei ole selliseid pianistlik ütleme, klaverit võib ju mängida, klaveri peal võib ju mängida ka koorilaule. Nad kõlavad ja võib mängida seal šotayni või listi, mis on juba nagu öeldakse, hoopis keerukam mis nõuab juba vastavaid niisuguseid erialasid, tugevat pianisti keeldusi. Piitersonil on olemas õnnelikult ühelt poolt väga tugevat pianistlikud eeldused, teiselt poolt on ta ka niisugune väga suure fantaasiaga mees. Ja igal juhul niisugune sügav muusik. Ja eriti tänapäeva kergemuusikastiili virvarris, kus võib väga erinevaid stiile kuulda väga erineva tasemega ettekanded ja siis see tema esimene mõjus nii hästi positiivsena. Milliseid preemia tootjad oma loomingust saanud? Teate, ma ei ole selles arvestust pidanud. Varemalt olin natuke rohkem. No kõige viimane oli Elkeni preemia nagu märgiti, ära loomingu ja siis noorsookasvatuse osas, no see kasvatuse osad nähtavasti mõeldi tööd noort sektsiooniga mida ma olen nüüd päris hea hulk aastaid juhtinud hiljuti liidu juures. Nii on veel küsimus, vaikset oleks midagi muusikaelust meie koolituste ja assoo. No mina tegelikult Pärnu esimeses keskkoolis sain olla kahjuks ainult kaks viimast aastat, nii et ma olen niisugune noh, segapaikne hakkasin Viljandiga peale, edasi, jätkasin Põltsamaale kaks viimast aastat, 10. 11. klass olid Pärnus. Aga selle kahe aasta jooksul ikkagi midagi sai kuuldud ja tehtud ka omal ajal selle aeg, kui mina seal koolis käisin, see oli siis vahetult pärast sõda. Siis me tegime seal estraadiorkestri. No ma usun nii umbes nagu teiegi olete vaimustatud. Sageli just välismaistest eeskujudest. Eks meil olid ka omad eeskujud, tollal lõi suuri laineid Ameerika film päiksepaist uru serenaad kus tegi kaasa üsnagi silma paistev džässorkester omal ajal Glen Milleri orkester. Ma mäletan, ma käisin seda filmi vaatamas 13 korda, sest siis magnetofon ei olnud ja ainus võimalus oli siis mälu järgi midagi üles kirjutada ja ma sain seal siis viis meloodiat niimodi välja kirjutada. Mida me siis püüdsime oma kooliorkestriga ka mängida? Mõningad nooti ja ma olen hiljem nii üht-teist koristades leidnud. Muidugi, ega nad kirjaoskuse poolest eriti hiilga, aga siiski nooditseid ikka kirja pandud. Ja ma rõhutaksin seda just sellepärast, et nagu ma olen tähele pannud, tänapäeva popmuusika tegijad, muusika autorid sageli jäävad sellesama noodikirjaga üsna hätta ja mul on noort sektsioonist tulnudki teinekord läbi vaadata helitöid õieti mitte läbi vaadata, läbi kuulata korralikke stereoülesvõtted, mis oma kvaliteedi poolest on täiesti nii korralikul tasemel, kuid kui ma siis küsin ka, et kuidas see noot välja näeb, et võib-olla vaataks ka seda niisugust noodipilti, siis selgub, et nood ei ole, lihtsalt ei ole. Kas seda siis ei ole osatud kirja panna ja, ja väga sageli vist paistab, et see muusika lihtsalt improviseeritud nii enam-vähem mälu järgi mängitud. Aga muidugi, vähemalt nii palju peaks siiski ka muusikaga tegelev inimene hakkama saametama viisikese. Kas ühehäälselt kirja paneks sinna niuksed akordimärgid alla kirjutaks? See peaks siiski olema jõukohane. Nii et omal ajal midagi tegime, isegi orgistreerisime ja seal oli meil seal koosseisus estraadiorkestris üks metsasarv, see poiss mängib, ta oli juba minuealine meesterahvas, mängib praegu Estonia teatri orkestris siis oli meil viiulimängija, tema töötab ka nüüd hoopis teisel alal. Ühesõnaga, meil on niukene segakoosseis ja ma mäletan, et kõrvuti sellise tantsumuusikaga mängisime ka kontsertpalu ja kui neid ise ei oskanud orkestreeri, siis sai neid nagu hangitud siit-sealt. Enne ma olin Põltsamaal, seal oli meil päris tugevalt järel muusikaelu siis kohalikes sealne muusikaõpetaja saatis mulle veel ka nootja. Ja siis me mängisime ja isegi sai Tallinnas käidud. Ja nii oma suureks üllatuseks võib-olla mitte kõige halvemini esinetud. Tollal olid moes kooli olümpiaadil, nii et ka kooliolümpiaadil käisime ära. Nii et see orkester oli seda orkestrit. Me tegime tollal põhjud oma pead, peab ütlema, et kahjuks niisugust õpetajate poolt tulevat juhendamist ei olnud. Võib-olla, kui see oleks olnud, oleks Essgaasivilanud paremal järjel. Nii et võib-olla siinjuures minule minu poolt teile küsimus, kuidas asi nüüd praegu on, palju teil praegu on koori ja orkestrit koolis, kui võib nii küsida? Muusikaring on olemas. 20 liigne orkester praegu 20 ja mis koosseis, mis tüüpi saanud sõrma estraadiorkester viiulid sees või isegi viiulit siis peaks olema küll. Hästi, ise teete organisatsioone. Ah, Tõnisson, Tõnisson, ka me Tallinna muusikakooli lõpetanud Tõnisson, mida on väga hästi. No siis on tore koor, on teil ka olemas? Mulla segakoor laulab ilusti neljadelt ja püüame. Ma mäletan seda, kui mina seal koolis käisin, siis me õppisime ära kahe aasta jooksul kokku kolm kahehäälset laulu, mida me siis laulsime, igal võimalik oli võimatu, juhul. Lõpuks tüdinesin sellest üsna ära. Nii et ilmselt asi on siga kõvasti edasi läinud. Kvaliteedi seatud praegu mingil määral veel oma endiste koolikaaslastega ja kui, siis, mil tee. Asso tähendab, kas mul on side kooligastage? No näiteks oma pinginaabriga ma käin pidevalt läbi niimoodi perekondlikel tähtpäevadel ja muidu ka. Ja eks need pärnu poiss satub siin-seal ette. No mina mõtlen, käisin ainult nüüd kaks aastat ainult need lõpuklassid, aga isegi sellest ajast on ikka ka üks kui teine mees silma jäänud ja nende hulgas on ka mitme eriala inimesi. Tallinna haiglate peaarstid näiteks on mõned nende hulgast ja ja igasugused muudelt elualadelt teadlasi ja nii edasi. Nii et see paistab, et see keskkool on ikkagi üsna nii tublisti jälgisid jätnud siia-sinna. Aga siis otseselt jah, praegu nagu kooliga kontakti. Nüüd praegu ei ole olnud kunagi Me käisime üsna tihedalt koos, olid need vilistlaste kokkutulekud. Aga nüüd viimasel ajal ma nagu ei ole kuulnud nendest asjadest. Öelge, palun, kas sa suhtud nord ansamblites sunnivad meie pidudele don suhtuda? Noh, ma ise ei ole nüüd pidudel käinud, vanasti mängisin ise ka veel ütleme kümmekond aastat tagasi, natuke rohkem. Käisime mängimas, viimane koosseis oli mind koosseis, kus Kristjani mängis Eri Klas ja Mina mängisin akordioni ja siis trombooni. Ja siis oli meil seal veel. Kontrabassil on Hillar Kareva, Uno Loop, mängis kitarri, laulis sõlme viimane koosseis, millega sai nagu veel mängimas käidud, nii et, aga noh, tollal olid teised stiilid. Me mängisime džässmuusikat. Tänapäeva tantsupidudel ma ei ole sattunud, noh, mõned aastad hiljem veel mõnikord on saanud käia ka züriides istumas. Aga sellest tööst ma olen nagu ka kõrvale jäänud. Nii et ma ei saa väga täpselt öelda, praegu ma olen kursis rohkem ütleme tänapäeva noorte muusikaga seoses helilintide vahendusel ja just siia maa saabusingi Vikerklubi koosolekul, kus arutasime just nii-öelda eelseisvaid ülesandeid selles osas, kuidas seda tööd paremini teha ja kuidas neid orkestrid nii raadiosse tuua ja neid lindistada ja kuidas muuta Vikerklubiõhtuid sisukamaks ja huvitavaks. Ja nagu ma aru sain, ühesõnaga mõte on see, et näiteks ka need Eesti raadio ja televisioon lükkasin kaasa, kui vajad. Aitavad neldaja paremikku tutvustada kogu vabariigile ja kutsuda välja vahetada sellega kogemusi, sest üldiselt niisuguseid kooskäimised koos mängimised, need on põhiliseks stiimuliks kvaliteedi tõstmise omal ajal sai organiseeritud džässifestivale ja peab ütleme, nendest oli kindlasti kasu nii pillimeestele kui ka muusikaloojatele ja ma usun, et ka tänapäeva popmuusikatingimuses sellised kooskäimised oleks, tuleks asjale kasuks. Sageli on ju nii, et ütleme, orkestrid, kes mängivad kas klubides või kuskil koolimaades, ega nad väga sageli teineteist ei kuule, tavaliselt mänguajad satuvad alati kokku, kõik mängivad ikkagi kas ikkagi põhiliselt puhkepäevadel, õhtuti, samal ajal selle tõttu on väga tore, kui on organiseeritud aeg-ajalt ka selliseid üritusi, kus saadaks teenelist kuulda. Ja muidugi üheks võimaluseks on seda teha televisiooni ja raadio vahendusel. Lintide kaudu ma olen üht-teist kuulnud ja peab, ütleme siin on ka palju meeldivat. No te saate üsna peatselt eetris teada raadiokuulajate kirjade põhjal koostatud edetabel, kus on ühesõnaga kirja pandud siis nii mees- kui naissolistid eraldi ja siis ansamblid veel eraldi ja üksikud instrumendid. Nii et tase minu arvates on noh, nii nagu ikka alati on olnud erinev. Aga mõned koosseisud, näiteks Keila ansamblit on üsna kiidetud ja neid on kindlasti mujalt Tartust Tallinnasse. Ma ei tea, kuidas Pärnu olukord praegu on, ei ole kursis selle asjaga, kuidas teil on orkestrit, ega paljudel neid on või, või millised tasemel nad on või, või kas te neid käite nii-öelda üksteisel juures kuulamas. Aga igast sellised kontaktid igal juhul aitavad kaasa, sest õppida võib nii voorustest kui ka vigadest ma selles mõttes praegu täpsemalt nimesid võib-olla nimetada nagu ei saa, et vaat see orkester on kõige paremini siiani kadu kehvem. Aga eks ta vikerklubi vahendusel seda kuulete ise ka üsna peatselt. Kuldne noorus töö ajal ja meie ajal kummale kullale paneksite kõrgema kvaliteedimärgi? Vot see on nüüd niisugune põnev küsimus küll, muide, ma pean ütlevad juhuslikult see küsimus on mind isiklikult kõige rohkem hakanud viimasel ajal huvitama. Nimelt sellepärast, et tundub, et ma olen praegu töötan kooliõpetajana muusikakoolis, seal ma olen juba alates 52.-st aastast pärast konservatoorium lõputamist. Ja eriti just viimastel aastatel on tekkinud niisugune küsimus, et see kuldne noorus on erinev. Kvaliteedimärki ma ei ei julgeks äravatega panna kuskile tõrva mõtte, nii et mingisugune absoluutne kvaliteet peaks olema sama. Ainuke asi on see, et see kvaliteedi nii-öelda pale või, või nägu või kuidas öelda, see on kindlasti igal aastal erinev ja mulle tundub niimoodi, et me, pedagoogid, antud juhul ma mõtlen siin mina ja minu kolleegid meie peaksime paremini teid tundma õppima. Et nii-öelda vastavalt selle järgi oma tööd paremini teha. Sest mõnikord jääb niisugune tunne, et töötad nagu mööda või ei leia alati kõige paremat kontakti. Just sellepärast, et need meetodid või, või võtted, müts, mis omal ajal kuskil ütleme, 50. aasta keskpaiga olid omal kohal siis kui teie sündisite need tunduvad, et need ei ole nüüd enam ajakohased ja siis võib tekkida niisugune möödarääkimine ja võib-olla kontakt läheb kaduma. Ja teinekord, kui tekib ka probleeme, siis ei oskagi neid probleeme nagu lahendada, sest me nagu ei saa teineteisest aru. Tähendab, ma ütleksin nii, et see kuldne noorus on alati olnud ja alati on selles olnud oma nii-öelda positiivne osa. Ja kui mõnikord tegi täna ta pedagoogi niisugune tunne, et vaat, et me ei sarnasest noorust aru, et see nooruse nagu käest ära läinud või midagi muud, siis ma arvan, et võibolla viga on ka mõnikord meis, et me lihtsalt ei suuda noorust mõista, me peame õppima paremini tundma ja siis võib-olla muutub see noorus kameesimis paremaks. Sest ma mäletan, kui mina olin teievanune, siis ma mõtlesin täpselt samuti, et nojah, et need 50 aastased õpetajad ega need ka suurt enam midagi meist ei jaga. Nõua see, käib siis niimoodi kogu aeg. Palun veel küsimusi. Kas te kooli ajal ka spordiga tegelesite? Kooliaeg, no niipalju kui võimlemistunnis pidi ikka tegema, sest kui ei teinud, siis hinnad ja halvasti. Meie aeg oli küll lihtsam, ma mäletan nii et näiteks meie võimlemise tunnis tähendab hinded ei pandud mitte normide järgi. Nüüd ma tean, et niimoodi, et kui ei hüppa vastavat kõrgust välja või kaugust või ei uju ütleme, lähedane põhja, siis saab vastavalt halvema hinde. Tollal oli ikka nii, et noh, sai natuke viilida ka ja ja, ja aga noh, asi võib-olla mitte kõige rohkem tegelikult jalgratas. Mäletan seda, et isegi kui ma juba muusikaõpetajana, siis ma käisin ikka nõmmelt jalgrattaga tunde andmas ja õhtul oli kuskil siis mõni tantsumäng, siis oli akordion veel selja peal. Kõige parem aeg ma siis välja sõitsin nõmmelt kuskilt midagi. Umbes nii kümnekonna kilomeetri ümber Tallinnasse ikka 20 minutiga sai maha, mõnikord maha sõidetud. Kui miilitsaid näha, siis kuskil Kõnides eradelt, siis seal oli parem tee. Nii et jalgrattaga sai sõidetud küll isegi teine järksai välja sõidetud. No meil oli väga niisugune tore võimlemise õpetaja. Konservatooriumis täna, kui ma õppisin ja siis ma hakkasin pealsele jalgrattasõiduga tema nagu siis nii isiklikult poolvägisi vedas meid välja ja siis me tegime ka ümber Snelli tiigi sai joostud ja nii et põhiselt, mida ma siis tegin, pikka maad jooksin. Kuni 10 kilomeetrine välja, teised ei viitsinud keegi nii palju joosta, nii et seetõttu ma ei tea, kuidas praegu on, kas see rekord oli minu nime peale ei ole konservatooriumis. Ja siis jalgratas sai teine järk välja sõidetud. Nii palju siis on saanud teha. Nüüd kahjuks need asjad on ära kadunud, sest kui juba auto on, siis hakkab sport, kipume tahaplaanile jääma. Nii et see on üks suur õnnetus selles suhtes võiks öelda ainult aja puudustele aitabki, nagu vähendada. Aga ma soovitan muidugi teil endil ka, mida rohkem te liigute, seda kauem elate. Kas te võite ja 1000 elus midagi, mis teid segab või häirib? Ajapuudus lühidalt võib-olla sellepärast ma lõin ka kaasa siin majas tehtud telefilmile muusikaga selle filmi pealkiri aeg maha, nii et ma lähen selle pealkirjaga täiesti kaasa. Aga seda aega maha võtta ei ole nagu senini päris õnnestunud kujust. Tõbi kallal ei tule. Aga ajapuudus on küll jah, niisugune asi, mis segab, sest asju, mida tahaks teha, mida oleks vaja teha, on alati rohkem, kui need jõuab ära teha. Olgu siis põhitöö või ühiskondlik töö tegelikult põhitöö, see on veel nagu väike töö. Oota, kus teil uus lugu alati pähe tuleb? Niuke erinev erinevates kohtades võib tikkida. No kella ei ole vaadanud mõnikord hommikuti näiteks kui hommikuund ei ole üks vähema kannase unepuuduse all, mõtlesin, unerohtusid ja siis, kui uni läks ära Saksa ajaviiteks, siis mõtlema seda ilmaelu ja mõnikord mõni viis tuli ka pähe. Aga see on nii, kuidas juhtub, aga mõnikord tuleb lihtsalt teha. Näiteks nüüd on ka heliloojate liidu juures välja kuulutatud Viljandi rajooni niisugune lauluvõistlus, kus tuleb kirjutada laule igasugus žanris. Koorilaule ja ka rahvalikke laule. Preemiad on ka välja pandud, nagu ikka võistluste juures ja esimene, tähendab tähtpäev on esimene veebruar. Ja niuke paka, mõtlen, kuidas neid laule teha. Üks tekst on olemas. Kui teisi ei ole, siis tuleb hakata välja mõtlema, nii et on asju, kus mist kukuvad iseendast välja, aga on asju, mida tuleb lihtsalt teha, niisama nagu nagu kõike muud asju. No ma ei taha päris just öelda, et noh, näed ütleme kingsepa juurde, lasete teha mul paari kingi selleks selleks tähtajaks tuleb ka seda ette, kus öeldakse, nii et vat näiteks homme õhtuks kell kaheksa peab olema lugu valmis. Ja täna veel ei ole, siis tuleb teha. Nii et õieti siin ongi see, mis ehk aitab. Noh, kogemused, tehnika ja teadmised, see on ka probleem, millest nüüd on viimasel hirmus palju räägitud ja kirjutatud. Et meie, tänapäeva noortel ka muusika alal on nagu vähe tehnikat ja teadmisi. Vaat siis tuleb neid omandada, et võiks ka tehnikateadmistega midagi ära teha, kui vaimed rätta. Te töötate praegu pedagoogina. Aga kas need koolipoisi kogemusest, mida kooli ajal omandasid, tulevad teile praegu kasuks? No, ma arvan küll, alati tulevad igasugused teadus tulevad kasuks isegi siis, kui need võib-olla otseselt vaja lehe, näiteks matemaatika, noh, võib öelda, et mis on nüüd, seostub matemaatikale muusikal kuid on ka seosed ja kas näiteks geomeetriat on vaja või ei ole? No ma mäletan Austrias enam ühtegi teoreemi sellest ajast, kuid ka muusikas on sellist õppimist, mida ka õppisid, ütleb nii, et noh, kas on vaja näiteks modulatsiooni mängida klaveril või ei ole. Et pärast neid kuskil on vaja ei lähe. Tähendab, on vaja lihtsalt teadmisega mõnikord seal selleks, et natukene peaga nõnda võimelda ja et üldse panna siit midagi liikuma. Nii et kui mitte muud, siis selle jaoks ikka nii, et ma arvan, keskharidus peaks igal noorel tänaval olema sellest igal juhul kasu ka siis, kui mõned faktid võib-olla aja jooksul meelest ära läheb. Kas võite öelda, et teie lapsepõlve unistused on täitunud? No see kõlab nii hästi, romantiliselt. No ma mõtlen, et muusikat mind pandi nagu õppima kunagi vanemate poolt osteti klaver ja viidi klaveritundi nii käekõrval ja ausalt ega ei kahetse. Nii et kui seda lugeda unistuseks, siis võiks öelda jaatavalt. Me oleme kuulnud, et teil on prod käsil, rokkooperi kirjutamine. Kas võiks midagi lähemalt kuulda sellest? Teate selle selle kohta võiks öelda nii palju, et seda vaatame, mis tulevik toob talle masinaid selles praegu, et see on plaanis ja meloodiad on juba valmis, tekstid on ka ilusasti olemas, neid lugusid võiks juba isegi esitada, neid võiks juba laulda. Aga tükkis orkestreeri mata. Praegu toimub üsna kapitaalne Estonia teatriremont lava osas. Nagu direktor alles paar päeva tagasi ütles, keldrikorras kuni pööningu nii välja. Ja kuuldavasti ka selle aasta plaanis ei ole. Ja maa teda temaga nüüd ei tahaks ennem hakata uuesti tegelema, kui see asi läheb natukene juba lähemale, et tükk tuleks värskemalt välja. Võib-olla muidu võib äkki juhtuda nii, et jääb enne vanaks, kui välja tuleb. Aga orienteeruvalt on see asi plaanis. Tuleva aasta esimeses pooles. Aga sisu kohta, mis öelda ta tegelikult nimetatud muusikaliks rokkooper kõlab võib-olla nii-öelda efektsemalt, eriti ma kujutan ette nii teie jaoks. Kas ta täpselt niisugune on, eks seda näeb, aga kuskil midagi sinnakanti ta võib-olla läheb. Ainestiku Lääne-Saksamaalt peategelaseks on üks niisugune omamoodi leidlaps, eks niisugune nooruk umbes teie vanuses, kes tuleb ei tea kust ja läheb ei tea kuhu ära, kes on nagu vastuolus selle kapitalistliku korra kellavärgiga. Ja ja anud kujutab nagu mingisugust niisugust tiidilist protesti, kui võiks nii-öelda. Praegu võib-olla ei ole meil aega pikemalt sel teemal rääkida, aga noh, kui see dif ükskord välja tuleb, siis näete ise ka aitäh küsimuse jätkuks vist ilmselt veel paariks tunniks. Saateaeg on saateaeg, ma küsiksin viimase küsimuse. Inimene, kes oskab midagi niisugust, mida paljud teised ei oska on alati meie jaoks kuidagi huvitav, aitäh ja veidi salapärane ja. Sellepärast ma tahaksingi küsida, kuidas muusika ikkagi ilmale sünnib, kas see on niimoodi, et mees käib mööda ilma ringi ja heliseb ja siis paneb selle helina kirja, kuna ta oskab või on see märksa ratsionaalsem kuidagi mõistusepärasem tegevus? Kuidas teie silmis on, sest meil kõrvalt on see just niisugune salapäras? No las ta siis jääb salapäraseks omamoodi ka hea teada, kui sa nii salapärane oledaga teedega see asi mul nii salapärane ei ole. Kõik on ikkagi noh, materiaalne mingil määral. Aga muidugi ei saa eitada, et on olemas mingisugune inspiratsiooni võimalus ja kui see, nagu öeldakse, rahvakeeles vaim peale tuleb, ehk siis tuleb võib-olla mõni asi ka paremini välja. Nii et mõnigi lugu öeldakse nii, et nagu sulepeavarrest imetud või või mõni lugu öeldakse nii, et noh, et väga hästi välja kukkunud ja eks siin sõltub mõnikord juhustest. Ja tavaliselt hakkab asi peale mingisuguse viisi käiguga viisi käik võib hakata peale niisama, võib olla ka seoses tekstiga ja, ja milles, mis sest käigus saavad, siis sõltub juba. No ma ütlesin juba varemalt ka, kas kogemustest ja tööst selle kallal või siis tõesti mõni õnnelik juhus, mis paneks asja liikuma. Inspiratsiooniallikas võib olla väga erinev, teinekord piisab kasvõi sellest näiteks kui päike paistab, ütleme siin eile näiteks Tallinnas paistis päike, ma ei tea. Ei tulnud, ei ausalt allurit ei saanud aru, mis asi see üldse on nina ära mustanud. Nii arvatega paistab. Ja vot niisugused asjad või, või teinekord niisama hea tuju mingisuguse muu ajendi põhjal võib-olla ka juba allikaks inspiratsiooniallikaks kus siis sagedamini hea vaim, paistku sagedamini päike ja olgu ikka jõudu, häid laule, head muusikat kirjutada, aitäh, aitäh kõigile.