1938. aastal võitis 15 aastane Valga koolitüdruk Briti Nõukogu korraldatud noorte pianistide konkursil Londonis. See oli kõigile eestlastele ootamatuks. Aga rõõmustavaks üllatuseks ja sellest peale on Heljo sepa nimi jäänud heaks tuttavaks Eesti muusikahuvilistele. Arukatel sooloya ansamblis. Esimestel on eeskätt kõlanud Eesti Nõukogude muusika. Eriti palju on ta mänginud oma kauase õpetaja Heino Elleri klaveriteosed ja selgitanud neid nii sõnas kui ka kirjas. Aga paljud teisedki autorid on kuulnud oma äsja valminud palu esiettekandes just Heljo sepa sõrmede all. 20 aastat töötab Heljo Sepp Tallinna riiklikus konservatooriumis, kus peale otsese õpetamise juhib õppetööd klaverikateedri juhatajana ja teist aastat ka õppe- ning teadusalaprorektorina. Ta on seni ainukese interkredina heliloojate liidu muusikateadlaste sektsiooni liige tänu mitmekülgsele muusikalisele, valgustustegevusele, olgu raadios, televisioonis, ajakirjanduses või mujal. Tähistades täna Heljo sepa üleeilset juubelit kuuleme teda mängimas ja mõtisklema muusika üle, kõigepealt aga meenutamas olnut kujunemise õppimise aegu. Palun, kas te ei meenutaks seda? Kuidas te hakkasite klaverit õppima, kuidas teist sai pianist? Eks nii nagu vist kõik, ma arvan. Alguses mamma papa peab ikka natuke takka lükkama. Pärast tekib huvi huvi mingisugune muidugi oli mul muusika vastu vist tõepoolest nagu mul tädi ütleb, et ma olevat olnud kaheaastane ja neil oli mingisugune niisugune klaver, mida keerati vändast. Ja, ja juba siis ma lähvad istunud seal nii üsna huviga põlve peal ja kuulanud igasuguse nuttu ja jonni järgi jätnud see nüüd tõsisem töö muidugi algas siis, kui ma läksin kooli ja siis ka Valga muusikakooli ja mul oli hea juhus alustada otsekohe nii-ütelda tõsise tööga nelja, kusjuures see oli Anna. Tema hakkas väga tõsiselt niiütelda tegelema, nägi nähtavasti ikkagi tasud lapsel endal ka huvi asja vastu oli. Ja ta hakkas väga lihtsalt ja loomulikult kuidagi seda klaveri õppimist peale ja selle eest ma olen tänulik talle tõesti, kuni surmatunnini. Mingisuguseid erilisi raskusi, vigureid ja igasuguseid muid asju mul õppida ei tulnud peale, võib-olla selle ta pidevalt kogu aeg selle niisuguse instruktiivse repertuaari kõrval mida ikkagi alguses diad läbi võtma pakkus kogu aeg eesti klaverimuusikat, ma mõtlen Heino Elleri loomingu näol alguses väga väikeste palakistega ja hiljem ikka rohkem ja rohkem. Ja jõudis kätte aeg neli aastat. Me tegime meili, kus oli ka niimoodi tööd. Jõudis kätte aeg, kus ta viitsis mind nailerile ette mängima tema enda loomingut ja ka muid siis, mis me olime seal ära õppida selle aja jooksul. Ja otsus tehti siiamaani, ma ei ole küsinud väga nii põhjalikult, kes selle otsusele nii-ütelda alla kirjutas. Heino Anna Eller igatahes mõlemad nad olid nõus minuga tööle hakkama juba niimoodi Tartus, et ma kord nädalas õppisin, elasin Valgas vanemate juures käisin Valgas koolis. Aga kord nädalas sõitsin tar, kus oli siis teoreetiline tund muusika, harmoonia seal suitsu, kuid nii edasi Heino Elleri vähendamisel ja klaveritund Anneller leevendamisel. Võib-olla sealt on mul hakanud ka külge, see harjumused peab siiski iseseisvalt, mul oli nädal aega võimalus ette valmistada. Nõudmised olid siis selle võrra muidugi suuremad ja kord nädalas anud tund, nii et ma leian, see on üks väga hea moodus sunnib noort inimest juba algusest peale. Teid ja keskenduma sellele, mis teha, kui juhendamine toimub üle päeva või kaks korda nädalas, ma arvan, et isegi seda on. Seda on natukene palju. Ma peaks tooma niisuguse paralleeli, ette haarates oli Londonis kaks kord nädalas, tund küll, aga ainult pool tundi. Nii et aeg oli minimaalne ikkagi selleks ainult et kontrollida ära, kui palju ja juhendada kõiges olulisemas. Aga tuleb ikka iseendale ära teha. Nonii neli aastat tööd oli siis Elleritega ja siis kuulutati välja, ajalehes oli see igal pool. Et on võimalus võtta osa konkursist, mida kriti nõukogu korraldas kandidaadi leidmiseks, kellele tema kaks-kolm aastat õppimise võimalust sealses Londoni muusikaakadeemias. Jällegi küllap mitte minu väid, ellusite otsus oli see, et ma võin sellest siiski osa võtta. Küll oma kulu ja kirjadega selle pärast mingit toetust tol ajal ei antud, öeldi, et kui te sealt midagi saate, eksisvad nonii, me siis sõitsime. Õnne mul oli. Ja esimene koht siiski tõesti ma sain. Nüüd võib olla huvitav, on tagasi meenutada seda, mismoodi see konkurss seal toimus. Ja ma pean ütlema, et ühe niisuguse väga olulise ja omapärase momendina siiski vaat sellele repertuaarile, mida oli ette nähtud mängides on ikka klassikaline sonaat, polüfoonia ja suurvorm ja niisugune virtuooslik tehniline teos. Sellele järgnes otsekohe niisugune põhjalik, väga põhjalik kõrva proovimine tähendab seesmise kuulmise olemasolu kindlakstegemine. Selleks oli igasuguseid moodusid lasti mängida otsekohe kuulmise järgi, seda teisel klaveril, mida seal kees, mängis. Või siis noodi lugemisest rääkimata. Muidugi see oli nii-ütelda punkt number üks. Tundmata repertuaari, muidugi, nad andsid oma inglise autorid lugeda ja siis isegi kuni improvisatsiooniline välja anti teema ja paluti sellel improviseerida alguses sümmeetrilise taktimõõdus pärast tähendab 12 kolmendises. Jah, nii et see oli niisugune juba sellel vastuvõtul oli niisugune omapärane moment, sealjuures hiljem, kui ma seal õppisin, see aasta otsa, ma pean ütlema niisuguse huvitava momendina, võib-olla seda, et iga niisugune muusikamees, kes ei õpiorkestri pilli, tähendab ma mõtlen siin esmajoones kaniste ja lauljaid. Nendele oli kohustuslik kõrvalpilvi täiendas instrument, kui nii seda võiks nimetada, mina hakkasin mulle pandi poe, nii et ma ikka päris aasta otsaga midagi ära õppisin ka. Ainult selleks, et hiljem need inimesed lülituksid orkestri kollektiivi ja neil oleks praktika muidugi sellist niiska. Et nad mitte ainult kitsalt oma erialal ei saaks nii-ütelda, valgustust ja haridust. Muidugi tolleaegne Londoni muusika ei lubaks väga palju, ma olen isiklikult siiski kuulnud, Sergei Rahmaninovi ja Fritz käis läbi ja nuhhini ja ma isegi praegu neid oli ikka säteteni. Iga kuu oli mingisugune niisugune maailma nimi, keda võis seal jälgida ja kuulata. Sõda tuli peale muidugi tagasi sõita, sinna ei saanud. Ja ega ma midagi sellega ei kaotanud, sellepärast mul oli ikkagi see suurepärane võimalus jätkata oma õpinguid Ellerite juures. Õnneks on säilinud ka filmilõik teie mängustades 38.-st aastast. Jah, see oli just enne Londonisse väljasõitu, tähendab juba teistkordselt ahnsonide olemas. Kuuldu oli Elleri klaveripala liblikad. Edasi siis jätkus töö Tallinna konservatooriumis. Jaa, Ellerid tuli ka juba 42.-ks aastaks esimeseks, juba 40 oli telerit tegelikult Tallinnas. Ja kui sa tormi ma astusin 43. aastal selle tõttu, et mul kõigepealt tuli käsi, mängisin üle käe ja ei saanud teha klaverist midagi ja siis Elo Eller ütles, aga katsume siis kompositsiooniga. Ja nii ma väga tõsiselt tegelesin selle asjaga siiski kolme aasta ulatuses. Käsi oli siis juba parim, käin 46.-ks aastaks ja mul oli võimalus jätkata oma õpinguid professor Bruno Luki klassis. Väga tõsiste suurte nõudmistega üle pika vaheaja mul oli tekkinud nii, et mul oli alguses tõepoolest tegemist otsekohe uuesti tagasi minna sellesse nõudlikusse nihukese. Kaks aastat tööd pedagoogina muusikakoolis ja siis Moskva riiklikus konservatooriumis aspirantuuri professionaalsuse juures. Jällegi ma pean ütlema, et Moskva, kui suur linn kõigi nende võimalustega, mis ta pakkus, muidugi muusika kuulamiseks, jälgimiseks oli tollel perioodil mulle muidugi väga vajalik ja veel vajalikum muidugi see töö, mida professor näos minuga hakkas tegema. Nii et ma mäletan, kui ma tulin tagasi 52. aastal lõpetama siia konservatooriumis juba noori ja kui esimene nõue oli see, et siiski peaks saama mängitud. Ennem kui algab töö teose kallal peaks saama ikka mängitud vähemalt üks osa tervikuna rääkimata siiski mitte terve sonaat võiks olla näiteks õpilased siiski nii olemas siiski kontseptsiooni mõttes siis see tekitas alguses muidugi kohutavad niisugust hämmeldamist. Aga nähoci nõuded ja tagantjärgi ma mõtlen, see oli muidugi väga oluline, et ta niimoodi alustas tööd. Teine moment oli väga huvitav näose juures, mis igavesti meil on jäänud ajju ja mida, mida maagi katsun niiviisi teha. See on see tema niisugune väga intuitiivne ja väga otsene reageering sellele, mis temaga ütleme siis tähendab kõigepealt muidugi nende väga teoreetiliste tarkade nihukeste analüüsivat mõtetega, mida ta iga kord välja pakkus. Teiselt poolt, aga ma vaatasin, et kui oli nii sihukesi juhuseid, kus inimene ei hakka liikuma ei, muusika ei lähe kuidagi edasi, siis ilus otsekohe tooli pealt püsti hüppama ja kas või paar niisugust parajat tantsusammu tegema, et näidata siiski, kus kohal see, kuidas see muusika tõesti selles rütmis nii-ütelda, hingamine elab. Veel üks tegelikult väga valus ja väga tõsine moment on see, et ta siiski nõudis tõepoolest noodilugemist sel moel, tähendab, ta ei küsinud kunagi kellegi käest, kas oskad nooti lugeda, mul ei teinud proovi. Aga kui näiteks keegi mängis seal, ütleme niisugust klaverikontserti, siis olin iseenesest Sa võid keegi sealt reastmika, istusime klassis, nii, muidugi koos kuulasime, kutsuti lihtsalt järjekordne reast välja, palun, tuleb ära mängida. See orkestripartiis on häda sellele, kes seda teha ei suutnud. Nii et selle moskvaperioodiga tõepoolest kasvasid niisugused iseseisva tööharjumused mulle, mida ma kohe ei saa jätta. Küpsemise ja lõikuse aeg. Kui Londonist tuleku järel noorelt pianistilt päriti, kas teda säärane ootamatu tõus ära ei riku, vastas ta. Ärge seda minust kartke, püüan olla mõistlik ja hoolega töötada. Nüüd on möödunud kolm aastakümmet väsimatus töös klaver, kool ikka uuesti esimesest kursusest lõppaktuse pidulikku rõõmuni. Perekond Heljo Sepa tänaseid mõtteid kuuleme koduses ringis astustena tema endiste õpilaste, praeguste kolleegide Lilian Semperi ja Helju Taugi küsimustele. Ta on hea õpilane ja kuidas peaks temani jõudma? See on üks väga raske küsimus muidugi nii väga üldistes joontes ütelda, mulle paistab niimoodi hea õpilane on see, kes tuleb kiiresti ja väga mitmesuguste ülesannetega talle. Ilmselt ma arvan niiviisi nitro kasvatada selles plaanis ja mul tuletaksin meelde professor Heino Elleri üks niisugune väga lihtne ja selgepiiriline nõuanne, et kui sul on tarvis mängida, siis kasvõi keset ööd majansid püsti ja sa pead seda tegema. Tähendab, tuleb hakata niimoodi kasvatama juba inimesi maast madalast peale, et nad oleks valmis väga kiire reageerimisele. Muidu räägib seda tema isa, kadunud Artur Kapp on temaga kunagi seda teinud, kui tema väike olid. Mul tuli praegu meelde, kuidas minu isa elasime, siis algas, tema käis Tartus üsna tihti ja iga kord, kui ta Tartus tuli, ta tõi mulle ka sellise uue klaverinoodi, see pandi mulle iseenesestmõistetavalt nina, et ma mäletan, viimane oli lihtsalt teine laps oode, mina olin siis alles veel muusikakooli tasemel nii-ütelda, lastelastekooli taseme vaadas. Anis klaverimängijas oled, kui sa seda maha ei mängi. Nii et üldiselt koos niisuguste, mis te hakkab inimene ka otsima neid teid, mida mööda kiiremini jõuda sihile, kes seda kõige kiiremini tabab. Eksalosanud kasvatuses aga on osa inimesi, kes seda ise hakkavad vajalikuks pidama ja ilmselt koos sellega segas, toimub selles plaanis, kus mina tahaks seda näha kõigi juures. Aga siis tuleb välja, et esimene õpetaja oli nagu isa oma nõudmistega, aga kuidas üldse peaks välja nägema üks hea kasvataja? Jällegi oma kogemustest meelde tuletades pean ütlema näiteks Heino Eller, tema oli õieti minu kasvataja rohkem või samavõrd ka õpetaja, muidugi seepärast ma aastaid elasin nende perekonnas. Ja ma pean ütlema, et paremat inimest, lahkemat siis ta on raske leida, kui tema oli. Et ta seejuures väga rangelt nõudis seda, mida vaja oli. Seda vist teavad ka kõik teised õpilased pealmine seda oskust ühendada nüüd seda niisugust ranget nõudlikkust. Ilmselt niisuguse leebe, tagasihoidliku ja väga järjekindlate nõudmistega. See on suur kunst, see on omane vähestele pedagoogidele mõeldis Mart Saart kui pedagoogi kippus tema suur headus vahest segama sest ta ei suutnud oma headusest iga kord üle saada õpetajana. Moskvas muidugi näha, seejuures ma kolm aastat tegin pidevalt tööd. Ja ma pean ütlema, et laiema silmaringiga inimest, kui tema ei ole mina pianistina, tähendab, ma mõtlen ei ole mina kohanud. Ja seejuures ta tõesti andis neid teadmisi üliõpilastele edasi kuidagi väga sundimatult õhkkonnas, ta leidis alati mingisuguseid tegevusi, mille kaudu ta oma teadmisi suutis mitte loengu korras edasi anda. Inimesena oli ta minu meelest alati äärmiselt lahke, äärmiselt sõbralik, nii et näete, niipalju kui minul on elustunud kokku puutuda heade, väga heade pedagoogidega on nad alati olnud väga sõbralikud ja lahked. Aga kui need veel kord pöörduda õpilaste juurde tagasi kumbasid, on kergem kasvatada või raskem kasvatada, nii võiks küsida, kas oma isiklikke lapsi või võõraid lapsi? No kindlasti enda, sest nad on kõigepealt pretensioonikamad. Te isegi ei näe vähe. Ja teiseks, nad tunnevad sinu antud juhul minu külgi. Ja see on üks niisugune hell punkt, mille peale nad oskavad vajutata ja ära kasutada ja ühesõnaga see nõuab, laps kasvab ikkagi eeskuju näol ja see eeskuju kodus anda. Igas asjas on 10 korda raskem ülesanne kui olla kuskil koos teatud kindlas ringis. Lapsilist, sa pead olema 24 tundi päevas eeskujulik juures aegadel, siin on teile kontorisse küsima, sealt see vahe oma läks ikkagi. Kokkuvõttes on raskem kasutada. Juhul kui sul oleks võimalik saada üks täiesti vaba aasta kõikidest kohustustest ja sealjuures ilma südametunnistuse piinadeta. Mida sa siis teeksid? Hist hakkaks klaverit mängima, üle pika aja on mul on niisugune tunne. Mitte ainult, et ma ei ole seda teinud kuude aastate kaupa ma päris korralikult ei ole ikka tõsiselt, et aastakümnete kaupa teinud ja seda on ju näha, ega mul ei ole ju palju kontserte olnud seal, nii, vahest harva mõni ikka on, nii et sellega on tarvis ikka tõsisemalt tegeleda. Aga peab ütlema, et kui see kontsert on, siis ta millegipärast jätab niisuguse mulje, nagu sa kogu aeg mingi. Kas on meelde jäänud mõnda pianisti, kes tunduks olevat kuidagi eriliselt huvitav või hea ja mille poolest? See vist oleneb sellest, mida muusikas kuulata, mida muusikast tahta kuulata? Mind juba aegadest peale ikkagi kogu aeg on mitte just häirinud, aga juhtinud võib-olla niisugune mõte, pianist ükskõik missuguse, mis ka meie juures. Ma otsin. Et mingisugust tasakaalumomenti, kui ma kuulen inimest inspekteerimas See tasakaal tähendab, on väga palju inimesi, kes on virtuoosliku kallakuga, on väga palju teisi niisugusi, ise loome, mis hakkavad implitatsioonile oma nägu, suruvad peale. Kõik nad ilmselt õigustavad ennast, aga mulle, kui sa nii minu ideaali küsid, siis ma otsin vot mingisugust tasakaalu. Ja siiamaani ma pean ütlema kõige suuremaks selles mõttes eeskujuks mulla olnud astusugistein, keda maril alles millal see oli, kui me kuulasime teda Leningradis kuus, üks neli aastat tagasi ei olegi nii palju noh, umbes meeles. Seepärast ilmselt ta leiab need tasakaalu lätted millega helilooja on kunagi kirja pannud selle teose ja nii palju, kui ma ise olen kompositsiooni natukene õppinud ja näinud, kuidas seda tehakse kõrvalt ja ja professor Elleri juures, näinud, kuidas teosed valmivad ja. Ma vaatan ikka selle valiku ja selle tasakaalu leidmise peale, see on ikka üks väga oluline komponent, see oli, mitte nii, et oodatakse inspiratsiooni ja see kukub kuskilt pähe. Samas ma tahaksin kõigi käest nõuda, et see, mida helilooja on läbi elanud ja tabeli pannud, et see tuleks ka interpretatsioonis kuulda on, et me oleme nii harjunud, et sa palju räägid liikumisest, muusikas ja rütmist, muusikas. Kas siin on kedagi, kes just sellest küljest on rahuldanud? See on jällegi väga suhteline mõiste, selle samat ruumist näiteid oleks minu meelest, see on niivõrd liigub mõistes rütmikultusega, õigemini ma väga kardan, et minu kohta öeldakse, et ma võib-olla seda juba liialt kultiveerib. Aga see ei ole mitte mingisuguse metronoomilise rütmi tagaajamine või tema ühe külje nii-ütelda esiletõstmine, vaid see on just selle paraja nõtkuse, selle paraja elusele parajas hinguse käte leidmine muusikas, millel ta tegelikult arvatavasti üldse seisabki. Ma käin vahepeal, tuhnisin natuke nendes vanades ajalehematerjalides ja mulle hakkas silma üks intervjuu kunagi 38.-st aastast kovskisitaks Inglismaalt naasnud Heljo sepa käest. Et kuidas on temal õnne arvudega ja siis tuleb seda juttu, et seitse on õnne Arv, külase elumaja number ja külal see kellaaeg, millal ta hakkas sõitma ja kuupäev, millal ta jõudis Inglismaale pärale, kus hästi läks atkes nisukest õnnelikku ebausku praegu ka veel esineb. Teise järeldus. Minu järgmine muusikaline etteaste on reede, 13.. Nähtavasti on lihtsalt muutunud. No ja ega siin väga palju on igasugused kokku juhtumisi, mis, mille ümber saab põimida, nihukesi huvitavaid üldistusi teha ja nii edasi. Aga muidugi põhiliselt kateeri, midagi inimene peab olema iga laeval, mis sa oled vahel mõelnud niisuguse asja peale, et kui sa ei oleks hakanud pianistiks, mis sinust oleks võinud veel saada, kas me ikka näiteks arhitekt levib niisuguse mõtte peale? No väga palju jooneb sinus on mul nihukest mõtet tekitanud, aga võib-olla see on täitsa viltu. Väga raske öelda, kes minust oleks võinud saada, missugused huvid mul olid? Ma õieti tulen üsna paljude asjadega toime, näiteks ma peaks ütlema, et võib-olla oleks hea õmbleja minust tunud. Tõepoolest, käed on mul niisugused, et nad on mitte ainult klaveri mängimise jaoks, aga ma saan üldiselt igasuguse asjaga toime, mida elu nõuab. Ja vot siin muide on üks väga huvitav asi, mida ma tahaks selle esimese küsimuse juures veel kord tagasi tulla. Minu meelest üks pianist on ka kõigepealt käsitööline, tähendab selles mõttes ta peab oma aparaati valitsema siiski väga ökonoomselt ja väga ratsionaalselt. Aga selleks ma arvan, et ma olen kunagi niiti ja nõela käes hoidnud, see on väga palju kasu toonud kogu see töö, sinu töö on viimasel ajal ikka seotud kogu aeg linnaga. Kas sul on mingisugune seos jäänud ka maaga või kas Sa tunned vajadust kontakti järele loodusega? Ma õieti vaatasin niisugust küsimust, mida ma kõige rohkem armastan. Võib-olla peale klaverimängu ja muusikat ma ütleks tõepoolest päikest, loodust, valgust, metsa ja kõik nii edasi. Võib-olla see on seotud sellega, et ma ikka nooruses olin väga palju niimoodi maal üles kasvanud ja suviti just talvel ikka linnas. Aga teiseks ma kuidagi tajun, et ma muutun rahulikumaks ja tasakaalukamaks, kui ma olen õhu ja päikese käes. Ja ma leian, et seda on tarvis arvatavasti mitte ainult minule selleks, et teha niisugust resultatiivset tööd vaid igaühele, nii et ma jään ikkagi maa ja looduse ja päikese patrioodiks, kui nii võiks ütelda. Harjutamise ajad kipuvad uduna haihtuma konservatooriumi igapäevase töö tuulekeerises ja peab piirduma ainult nootide kiire läbivaatamisega. Pidevast kontsentreerumist ei oska undki näha. Kuid aasta eest kevadel esines Heljo Sepp edukalt Beethoveni sonaadi sarjas viimase kontsernina selja taha jäiga kava. Vladimir Alumäe ega ja alles äsja mängis juubilar oma maja perele. Juba aastaid esinevad aga tema kõrval iseseisvaks interpeediks töökaaslaseks võrsunud pillased. Konservatooriumis on Heljo Sepa käe lõpetanud 27 pianisti. Kelledest enamus töötab pedagoogidena Eestis ja mujalgi. Mitmed on saatepartneritena toeks nooremale õppur muusikule, mõned nagu liini on Semper ja Moskvas aspirantuuris end täiendama. Peep Lassmann on saanud nimekaid interpreetideks. MART humalast aga võib loota Heljo sepa järglast, Elleri klaveriloomingust süstematiseerida ana ja läbitöötajana. Nii oli Heljo Sepp kunagi Elleri Kodumaise viisi taasavastaja nii autorile kui ka eesti muusikale. Kateedri juhatajana ei lase Heljo Sepp sammalt endale ega teistelegi turja kasvada stimuleerides lugema arutama. Nii on ta Peeter Ramuli muusika psühholoogiliste uurimuste esmalugeja ühtlasi propageerija üle aastakümnete. Panna kolleege oma metoodikat täiustama aga ka rõõmsalt koos pidupäevi veetma. Soovides Heljo Sepale jõudu ja edu edasiseks tööks kuulama, saate lõpetuseks teda koos oma kauaaegsema partneriga professor alumega mängimas. Brahmsi Adaadiot, sonaadistkee tuur.