Tere õhtust, luuleruumi kutsub toimetaja Pille-Riin Purje. Homme oleks saanud 80 aastaseks Mari Tarand. Ent saatus muutis tema sünnipäeva sünniaastapäevaks. Mari Tarand lahkus viiendal oktoobril 2020 aga tema hääl on alles ja hääle kaudu on ta ikka meiega. Sest kui Eesti raadio helivaramus otsingusse sisestada, nimi Mari Tarand. Lisaks ka neiupõlve nimi Mari Viiding ilmub saateid rohkem kui poolteist 1000. Esimene neist 1952. aasta kuuldemäng pahta, oi. Režissöör Aarne Ruus. 11 aastasele Mari viidingule oli usaldatud nimiosa Puuvilla kupar pahta. Oi. Raadiotöö lõpetas mari tarand 2005. aastal, aga raadiomajja olid oodatud ikka ja üha tema oskus kuulata ja kuulda, mõtestada ja mõelda emakeeles on oluline tänagi. Täna iseäranis. Kõigist neist raadiosaadetest teha ammendavat valikut üheksainsaks luuleruumi tunniks on muidugi mõista ilmvõimatu. Kuulame helihetki ja mõtleme tänuga mari pärandile. Esmalt kõlagu katkend 1966. aasta lastesaatest aastate möödudes meenutame nii. Aeg kerib aeglaselt, kuid pidevalt oma lõnga. Kevadest saab suvi suvest sügis, siis tuleb talv, jälle uus kevad. Aasta järgneb aastale ja iga uus päev iga uus aasta viib meid edasi, teeb targemaks, õpetab uutmoodi hindama kõike ümbritsevat uutmoodi hindama elu mitmesuguseid külgi. Peagi on meil juba millele tagasi vaadata. Me näeme juba nagu eemalt esimesi aastaid oma elust, mida üldse mäletame, kes näed vana rohtunud õunapuuaeda, kes linna asfalthoovi. Aga igaüks hoiab kujutluses oma esimest mäletatavat kodu. On meeles üksikud pildid sellest kodust. Vaade aknast, voodi, laud ja oma esimene pildiga piimakruus. Mõned esimesed mängukaaslased ja muidugi vanemad isa, ema. Lapsepõlve piltides on nad selged, mõistetavad, väga tuttavad, kõige tuttavamad inimesed. Nende õpetused kõlavad selgelt ja arusaadavalt kõrvus. Ja tundub, et on meelde sööbinud igaveseks. Sest kõik see puudutab aega, mil ise veel nagu midagi otsustada ei osanud teada ei võinud uskuda, ei julgenud. Ja kui siis isa ütles, et asi nii on, oli see kõige suurem kõikidest tõdedest kõige kindlam kõigist teadmistest. Või kui siis abi või lohutust vaja oli, võis seda kõige paremini anda ema, ainult ema. Minu ema ei oska joonistada, ei ole kunagi osanud. Aga kui ta minu lapsepõlves mu haiguse ajal voodiserval istus, ma parandasin juba siis võisin nimetada ükskõik, see lille ja ta joonistas, need kõik joonistas maikellukese, joonistas karikakraristikheina, õie sättuulibi ja kui ilusasti kõige ilusamini maailmas. Aga siis kust õieti algab see aeg, mis ei ole enam minevik, lapsepõlve mälestused, mis on praegu, kus me nagu kõike seda, mis meid ümbritseb, nii kategooriliselt ja jäägitult enam hinnata ei oska. Meis on mingid kahtlused ja trotsi tuuled ja äkki enam ei ole vanemad meile nii kõikvõimsad tarkuse allikad ja vägimehed. Näeme, et nemadki kõhklevad ja kahtlevad. Näeme, et on muresid, mis murravad neidki. Ja kuuleme võib-olla isegi et igale küsimusele ei oska nemadki vastata. Kuid siis läheb veel mõni aeg ja äkki tunneme, kuidas kõik meie ümber kirgastub, kuidas mäki seletamatu lihtsusega mõistame, miks seni on, hakkame kuidagi paremini aru saama, oma vanematest hakkame nendega läbi saama, kui üheväärsed teda hakkame taas tundma, et kõige väärtuslikumad alged meisse on istutanud nemad. Ja siis kunagi tulevad aastad, kus kirjutame neist oma vanematest raamatuid, maalima just nendest oma parimad maalid ja loome oma ilusamad heliteosed. Ja tagasi vaadates meenutame nii. Mu isa oli ametnik, ta kulunud, kuid puhta kraega Taevotseistus kantseleis, tal oli vähe vaba aega Kuu lõpu poole, eriti siis päevad alati jäid napiks ja koduski veel pooled ööd. Ta küürutas, et arvud klapiks. Ja alati kui noomiti ja tervisele mõeldud hästi. Ta vastas oma vaiksel moel. Kui juba teed, siis tee ka hästi. Tast au ja rikkuse mööda läks, ei mõistnud elus sisse seada maailma kõigist naudinguist, üksainus oli talle teada, see oli nauding tehtud tööst. Ja kui see oli meeldiv töö veel, kui lõbusalt, siis laulis saag, kui vallatult, siis välkus Öövel. Nii õnnelik ja muretu ja hoopis noorem tundus siis ta kui jõude tunnil meisterdas mõnd igapäevast tarberiista. Talastelegi leidis tööd ja nagu lõudlike õpetaja meid juhatas ja manitses, kui teed on hästi teha vaja. Kui asi on, kui valatud, siis seda vaadata mõnu. Hea töö on nagu ilus laul, kus seis ei ole liigseid sõnu. Kes armastab ja oskab tööd, see imeasju teha suudab töötasapisi kaunimaks ja rikkamaks maailma muudab. Ja inimene, isegi kui tal on töö, ei jää ju samaks, ka tema muutub targemaks ja paremaks ja ilusamaks. Kui isa välja käima läks, ta ikka suundus sadamasse või mujale, kus kehas töö seal teine elu tulitasse. Kui mehed seinu, ladusid või kõrgele harjal katust katsid. Nii kiindunult, kui oleksid need tema ehituse platsid. Ta seisis all ja jälgis tööd. Ei väsinud sellest vaatest ära ja helendama, kõhnal näol lõi mingi sisemine sära. Ma arvan, isa aimas vist, et tulevad kord, teised ajad. Nüüd, need on käes ja kõik, mis on nüüd, mulle kuulub maa ja majad jõudetunnil alati, kui lähen välja jalutama, ma rõõmu tunnen tellinguist. Kuid süda hakkab valutama, kui näen, et keegi kusagil ükskõikselt oma töösse suhtub, ei pane hinge sellesse, vaid viskab valmis, nagu juhtub. Ma süüdlasena tunnen end. Mul tunne on, et kogu aja jään nagu võlgu midagi. Et ma ei ela nagu vaja, ei ole õige perel ees. Mul isa põrmu ees on häbi. Mul on kui tema mõtlik pilk mind vaataks otse hingest läbi. Mul on, kui kuuleksin ta häält, kas olgu raamat see või maja, meist maha jääb ju ainult töö ja tööd on hästi teha vaja. See oli August Sanga luuletus laulisast. Debora Vaarandi on kirjutanud Aunid värsid oma soojas ilmsest Mennest Juhan Smuuli esimeste noorukipõlve luuletuste hulka kuulub mälestusi isast. Friedebert Tuglase väikese Illimari ridades elustavad tema vanemad, edumeelne ja avara silmaringiga isa, kes koguperepühapäeva õhtupoolikul loodusesse jalutama viib ja lastele muistsetest aegadest jutustab. Hell ja töökas ema. Ühe meie tänapäeva eesti mahukama ja sügavama romaani Aadu Hindi tuulise ranna teise köite tiitellehel seisab ainus sõna emale. Jah küla soo, Mare töökas ja truu, ilujanune ja luulemeelne saare naine, kes Juhan Liivi luulet kalliks peab ja oma suure lastepere saatust ja käekäiku ka romaani teistes köidetes visa ja väsimatu jälgib. See on kirjaniku ema. Ja kõrvus helisevad veel Gustav Suitsu kerko Kell Juhan Liivi üks suu kaunimad ema mälestuseks loodud laulud. Aga need emad ja isad, Meie vanemate emad ja isad, eks ole neis midagi nagu ühist, midagi, mida tõesti võivad üldistada kirjandusteose tegelased Vargamäe Andres ja Krõõt, või külasoo Mare ja Sander ikka üks võitlus, üx, igavene võitlus leiva pärast, olgu siis maaga või merega. Võitlus selle eest, et lapsed hariduse valgust näeksid. Võitlus selle eest, et neil pisutki parem põli. See oli katkend Mari Tarandi 1966. aasta autorisaatest aastate möödudes meenutame nii August Sanga luuletuse laulisast, luges Mati Klooren. Liigume aastasse 1979, mil mari tarand pühendas luule saate oma isale Paul viidingule tema 75. sünniaastapäeva puhul. Tütar luges luulet Paul Viidingu 1935. aasta kogust, traataed mõttekilde käsikirjadest ja viimaste eluaastate luulet. Kuulame osakest sellest saatest Paul Viidingu loomingut Mari Tarandi esituses. Käe pudenes väikesteks raasudeks täna nõnda kui eile Jäin õhtuhämara saabudes mõtlema käidud eile. Varahommikukavad vallatud juba keskpäevaks jooksid liiva. Kuid olgu, et tühja sai tallatud mind süümepiinad heeriva. Las näha püsivais sihkides arukad ainsat kasu minu tundmuste põhjakihtides. Et teisiti, palk ja tasu. Sest kui tulengi koju saagita siis pole ta koormat kanda. Eks minuta lähevad laadite juhita kuhugi randa. Su maise rännueesmärk seos, tung teadvusele. Aga milleks siis peitub ühes elueosvorm, kahejalgse teisest lille? Kaht lõpmatust vaid jaotav piir ürgpimeduses kübe valgust. Üks sinna uttu kaduvkiir, mis pärast lõppu enne algust Kas leppida, et nii on hea? Sa pole tulnud omal tahtel. Mis oli enne sai tea, mis tuleb pärast lukus sahtel. Kui lapsi ja mänguhoos alles kilkad väike ja pai ei tarvitse teada, et kaduma vilkad on päevade aprilli ja mai. Ent pimesi visates tegude hurma. Neis kaotades pea võid rõõmuga surra seitsmesse surma ja lausuda. Ent loetelles kahtluste, mürgiseid tilku vaekausside jälgides taset tunnet, kuklasse, puurivat saatuse pilku, käed jõuetult, punased. Mida sa jutustad, noor inimene oma lapsepõlvest? Sest muud sul jutustada veel ei ole. Mina jutustan mina vana inimene oma lapsepõlvest kõikide lapsepõlvest sest sellest jutustada tahan meelsamini. See on kõige huvitavam. Ja jälle seesama keskealised on omaette. Vanad ja noored on üksteisele lähemal. Poeesia on inimese võimetuse väljendus. Temas väljendub meie nõrkus. Intellekt ei suuda veel kõike mõista, siis tunneme tundmustele, imetleme, oleme hardunud. Ses mõttes on poeesia lähedal religioonil. Kas saab ka tema kord tarbetuks nagu religioon? Miks ta valus pole, see kaotus. Sügis. Pihl kannab punaseid marju. Puulehti vedeleb maas järjest madalduk taevalaotus, juba puudutabki kude, Harjumaad, rõhukuid, Hiinani kaar. Koju lastud on valged Uteet suvepilvede päikest nii pisut sellel jahedal niiskel kuul. Sügisnurmede nägu on nutet ning salude parukaid kisub endast joobunud. Sügise tuul. Päikesekiirtes ahtrates paitav hüvastijätt. Pargi kõrgetes vahtrates märkan maalija kätt. Sügise pill, värvirõõm, salude purpur ja kuld. Suvejääkidest viimane sõõm. Mullaks saab taas, mis muljed? Nendel leebetel tundidel vaikselt mõttesse jään. Küllalt kui näljaste huntide karjad tõstavad, pead tormid nad ööd läbi vingudes peksaks, kui saatana reht. Saabuva talve hinguses. Tuult langeb, vili ja leht. Alleegel maha jäätuil vaikselt sammul ma midagi taotle, mul ei ole ruttu. Kõik võitlused on võideldud ju ammu. Everi hõiskeid võit ei kaotus nuttu. On saabunud tund, et jälle mõista tõde. Kõik möödub rõõmblust, samuti kui valu. Ma tunnen, sügissee on minu õde ja endale ma midagi palu. Haa valutel siis kasvab kinni armiks ja huultelt kaovad nuriseja uhked. Kui jahtub päike. Õhud löövad karmiks. Ja lehti langeb iga ööga rohke. Paelahmakatest püstloodis üles laotud kõrge müür. Üks pärn tõstab oma vägevat Haralist latva taeva poole. Müüripraos samblikud ja väike kaseke. Kaks jalutajad, poiss ja tüdruk kõnnivad teineteise käest kinni hoides teerada müüri ja vallikraavi vahel. Näe, ütleb tüdruk. Ja osutab kahele valgele liblikale, kes hõljuvad alles natuke jahedas kevadtuules. Aga ühtlasi ikkagi ka heledas. Kevadpäikeses. Näen, ütleb poiss ja pigistab tüdruku kätt. Kas mäletad? Küsib naine 25 aastane pärast. Mäletan. Ei mäleta. Vastab mees. Niisuguseid hetki, mil mingist tühisestki, kuid ütleme sulle isiklikult väga tähtsast või tähtsana näivast mälestusest, tähelepanekust, mõttekillust lähtudes, hakkad avasilmi unistama. Kas oli just unistan haiglasena või meelisklema või mõtlema. Ja siis mõtted äkki hakkavad jooksma kuidagi eriti lahedalt nagu lahedast lõnga vihist kerides. Ja nad teevad suure ringi ja see ringe jää lahtiseks, vaid sulgub ilusasti ja kindlalt. Ja sa tunned, nagu oleksid avastanud mingi väärtusliku tõe. Nii ma mõtlesin täna näiteks mingi valulise igatsusega südames ühele hetkele inimese elus. Seal ta oli, noor tütarlaps, küllaltki iseteadev ja pea püstjale kinnine vormi hoidev eemaletõrjuv Ki. Aga siis ühel korral haruldasele korral elus on ta ühe teise inimese vastu nii anduv, nii alandlik? Jah, just alangik. Et kuidagi ei saa teisiti, kui pead mõtlema. Ei, see ole inimese enesevalitseda, see vere hääl, see elu, mis elab meis ja tahab elada kauem kui meie. Ja sellepärast See oli mari tarandi luulesaade, tema isa Paul Viidingu 75.-ks sünniaastapäevaks 1979. Nüüd jõuame mari noorema venna juurde, kellest Mari Tarand aastal 2008 avaldas imelise raamatu ajapildi sees. Lapsepõlv Juhaniga. 1980. aastal ilmus Juhan Viidingu luulekogu Elulootus Mil puhul Mari Tarand luuletajat usutles. Kuulame katkendit sellest kahekõnest. On ilmunud Juhan Viidingu luulekogu Elulootus. See on autori kuues poolsada, luuletused on sees. Missuguse ajavahemiku nende kirjutamine umbes mahub, kas on üsna värsked luuletused või on vanema ikka sees? Ja siin on võrdlemisi uued luuletused kirjutatud viimase kahe aasta jooksul. Suur osa neist on ilmunud Loomingus ka ja mõni nädalalehes sirp ja vasar. Jah. Kuid siia on pandud ka üksikuid väga vanu luuletusi. Kui palju nüüd väga vanad nad saavad olla, aga selle lühikese elu jooksul juba võib nii öelda, et et nad on väga vanad, õigemini luuletama hakkamise algaegadest minu puhul. Ja siin on neid paar-kolm tükki. Aga millised nad just on, ei olegi mõtet neile erilist tähendust anda, sellepärast et nad on mulle vastuvõetavad ka praegu ja järelikult oluliselt ei erine minu sellisest elu arusaamast ja sobivad siia minu arvates. Siin kogusan, kuidas ütelda mitut laadi luuletusi ja paistab nii kõrvalt vaadates, et seda kokku panna või järjestada ei olnudki vast väga lihtne. Jah ma püüdsin panna ta kokku tunde järgi, nii et algus ja lõpp oleks rahulikud ja tõsised luuletused. Ja et laulutekste kergemaid ja siis paremas mõttes rahvalikumaid tekste lihtsamaid lihtsalt ja laululisemaid olema pannud siia vahepeale ja mõned ka lõpupoole päris kronoloogiliselt ma ei ole kunagi kogusid koostanud, aga sest ma ei ole alla kirjutanud, mis kuupäeval ma midagi teen, lõpuks, sellel ei ole ka erilist tähtsust minu jaoks. See minu kirjutatud luule on kirjutatud 65.-st aastast kuni tänase päevani. Ja sinna vahelise mahub, aga jah, need on viimasemal ajal kirjutatud. Ja siis siitmaa. Võib-olla loen mõne luuletuse ette, aga kui veel on mõni mõni küsimus selle kogu kohta, siis ma hea meelega vastaks. See kirjastamise tee võtab aega ja kui siis see kogu välja tuleb ja ükskord käes on, kas on mingi rahulolutunne ka või on kohe mõni niisugune mõttega, et oh, oleks võinud teisiti nii või naa teha või on kohe mingid uued mõtted, et edasi peaks minema nii või naa? Ei, ega midagi tagasi võtta ei saa ja ümber teha ei saa, saab ainult uues või järgnevas raamatus, kui selline peaks tulema, ilmutada oma järgmisi arusaamu ja hoiakuid ja ja eks siis sellest ilmneb ka mõningane kujunemislugu. Ükskõik, mis suunas seisis, kulgeb kas, kas horisontaalselt või vertikaalselt või kuidas keegi seda vastu võtab ja mismoodi tegija ise suhtub sellesse. Aga siin ei ole midagi ümber teha nii nagu elus me ei saa midagi tagasi võtta ja ja kõik on tagasipöördumatu. Kõrges rohus suures rahus tillukene mees kuulab aja voolamist, ta pilk on pilvedes. Suur on suvi, ilmun hele, kõik on alles veel. Aga juba teises rahus. Hoopis teises ja ta märkab. Rohus lamab mees nagu tume täpp või koma ajapildi sees. Kas luuletuskogu pealkiri on kahetähenduslik? Ja tõepoolest on siin mingisugune kaks tähendust nimelt ühest küljest elu, lootus, lootuse elada, lootuse elule, lootus veel elada ja nii edasi, et elu kestaks ja kõik need muud soovid. Ja siis teine tähendus on vast see, et elulootus ehk ilma eluloota olek, seisund, elu, millel elulugu puudub, see nagu tähendaks ka seda, et elulugu kui sellist Kõneleja ei pea liiga tähtsaks või ei püüa seda tähtsustada sest inimeste elulood hoolimata nende tohutust erinevusest tunud kaunikesti kõik sarnased ja kuna nad vähemalt algavad sünniga ja lõpetavad siis surmaga. Ja nagu siin autor enne ütles, ta ei tea, mis sinnapoole jääb, muide, ma tõesti ei tea seda. Siis siis niiviisi on ka see, et ma oma ajaliku elulugu ja kõike seda biograafilist ja kõike muud ei tahaks enda jaoks väga tähtsustada, ei tähenda seda, et ma oma loomingut oma elust kuidagi lahutada saaks. Aga siin on meil ka kaudsemaid mõjutusi, mis jah, üldisi elu mõjutusi, mis mind on pannud nii mõtlema. Ja siin esimese luuletuse lõpupoole on ka üks lause. Nii, mina seisan enese kõrval viibates eluloole kui millelegi, mis jääb minust tahapoole või mida ma püüan. Aga see ei ole mu enda väljamõeldis, vaid sellele on mind loetud raamatud ja kuuldud jutud viinud. Juhan Viidingu luulekogu Elulootus ilmus aastal 1980 mari tarandi loometeel on etapiline saatesari Keelekõrv. Ajavahemikku 1994 kuni 2005 mahub 568 saadet. Kuulame mõtisklused keelest ja luulest. Aastal 1995. Keelekõrv, 67. saade. Täna on ikka õhus veel midagi, kooliaasta alguse pidulikkusest õppimine on jälle alanud. Nii päikselised, nii ilusate ilmadega. Ja meie keele saadagi on ju omal viisil õppimine. Mina ise olen saadet tehes mõndagi õppinud. Isegi ilma ja inimesi natuke rohkem tundma õppinud. Aga täna ma ei taha olla lihtsalt praktiline ja nõuandev. Täna ei loetlema ka kirjutajate helistajate nimesid ega raadios tehtud keelevigu. Ma tahan olla natuke kirjanduslikum ja pühapäevasem, kuigi on kolmapäev, muide, mitte pühapper. Laupäev-kolmapäev. Kui ma siin raadios räägin. Nii et ma mõtlesin, et saadet võiks alustada luuletusega. Igas keeles on ju igapäevase kõnekeele kirjakeele murrete släng, ide ja kõige muu kõrval olemas ka kirjanduslik keel. Luulekeel. Sellest rääkis hiljuti ühes meie saates kirjanik Jaan Kaplinski. Aga kas on emakeele teema ise emakeelekiitmine otsega eesti luules teemana olemas? Muidugi on. Tavaliselt on see ühenduses ärkamisaja Isamaa luulega, kõigepealt kaob kord eestlase keele kõla ära siis sinagi tõuse ja ela. Krab Mihkel Veske koodis päikesele. Või mu eesti Vainud jõed ja minu emakeel, käid kõrgeks, kiita tahan Ma surmatunnil veel. Ja kas siis selle maa keel laulutuules ei või taevani tõustes üles igavikku omale otsida? Kristian Jaak Petersoni neid ridu kasutatakse alailma motona. Kui on tegemist mingi piduliku sündmusega, mis on kuidagi emakeelega seotud kas siis selle maa keel on muutunud samasuguseks kogu rahvale tuntud lendsõnaks nagu Jaak jalad põhjas või ütle mulle üks ilus poisslapse nimi? Peitub aga palju keele ajalugu sest tänapäeval tuntud variant on ikkagi redigeeritud peenetundeliselt muidugi. Kristian Jaak Petersoni oli näiteks ilusa haisuga lilleke ja see on redigeerida poolt asendatud Ilusa lõhnaga lilleke. Ja igaviku asemel oli kunagi igavus aga ikkagi omale otsida. Praegu võib-olla keeleõpetaja tõmbaks punase kriipsu alla ja kirjutaks endale. Friedrich Reinhold Kreutzwald hurjutada oma luuletuses meie keel. Vanast kirjaviisist kinnipidajaid, koli täidab nende pugu koolist ei pea ükski lukk nurja läinud, eesti keel raskes orja kütkes veel ootab, lootes päästepeale tõstab uhkes palve hääle üles vanaisa poole. Praegu tundub naljakas ja naiivne. Aga 100 aasta pärast võib-olla kutsuvad meie 90. aasta keeleloitsud ja keelesambad esile samasuguse südamliku ja mõistva naeratuse. Siiani nimetatu oli kõik kooliklassika puha tuntud nimed ja tuntud luuletused. Aga Alexis rannikul on tema rohkete pühendusluuletuste seas üks oodiline keel Johannes Aaviku. Mulle on see pühendatud ja selle ma loen ette, see on vahest vähem tuntud. SIND karge keel, Sutiivustuvat kurbust, sind range puhte valgus, meie keel ei tea, mis rõõmu sõrmiline kurgus, ei tea, mis leinameeli, meie keel. Sind jõin ma sündimisest saati. Linde, soo, vahtra laulis suusmi Helge keel. Ning pilverahn, kui ilmutuse ingel jäi liuglema Su hiilguses, Me keel. Ning vaikust düüni seintelt alla hargus, haav haavalt, selles ulmas meie keel ning rukkipõllu rammestavat hardust jäid hoidma õõtsudes Me hõljuv keel. Sind Vestsid, tõlva lauad, kaevu ämbrid, sind korrutasid Sirbid, meie keel sind põimis kiirte pärjaks, halla ämblik. Sind saatis saani kuljus, laulev keel, ürgnoori hääli, allikate rikkaid saab kulgema Su kaugusse Me keel. Ning miljon aastat seadnud ellu ritta ei paljastaks ma sind. Me lihtne keel, jään muundama ja murdmas sinu puhtust. Umbkeelsena võõrane Me keel, jään ängis appi hüüdma ühtepuhku kui väeti maimuke. Võimas keel. Täis riiulite Leelutamist helget täis lauget õhtulaotust on keel, jää võitmatuks ja andestavalt heldeks. Lehtmetsani ja mulla päälne keel. Rannikul on meie keele omadussõnalised täiendid niisugused karge keel, helge ja heldekeel hõljuv keel, laulev keel, lihtne keel, võimas keel, Lehtmetsane ja mullapealne keel. Ja on üks luuletus eesti luuleklassikas mis on lihtne ja arusaadav, õpetlikke, sügav, ja mis kõige muu kõrval on killuke eesti keele ajalugu. See on August Sanga laule Otto Wilhelm Masingust mehest, kes andis eesti keelele õ-tähe. Teatavasti oli Masing see mees, kes leiutas õ-häälikumärkimise viisi eesti keeles. Luuletus ongi kirjaniku poeetiline kujutlus sellest mõttetööst. Aga luuletuses nagu hea soovitus ikka, on veel palju rohkem. Jälgigem. Kuidas August Sang selles luuletuses enne vaimuka Buendini jõudmist sõnu valib? Ikka neid uusid ja öösid sisaldavaid sõnu. Siin võiks teda ju naljatamisi muidugi ebateaduslikkuses süüdistada, kui ta ööga sõnu otsekui rasketeks ja kurje kuulutavateks liigitab ja üülisi jälle kleebitakse rõõmsateks. Mida ütleksid selle peale saarlased, kellel teatavasti õõd ei olegi? Kuid ärme unustame siiski. Kas ma oleksin pidanud ütlema? Ärgem unustagem. Ärme unustame siiski, et tegemist on luuletusega kujundiga, kunstiloominguga, mitte keeleteadusega. Ja nüüd ma loen selle õõtsa luuletuse moton, eesti keele grammatika on sama, mis saksa keelel. Ainult talupojad on laisad ja lohakad ega viitsi korralikult rääkida. Vanast muulase kirjutatud keele õpikust. Papp kantslist paukus kange keelega, kuid viljatusse pinda, seeme kukkus maha, rahvas tönts ja Tõrksa meelega kõik manitsused lihtsalt maha, tukkus. Künoomiteed põrgus, põled õel ja õndsust nõuda, kästi risti hingi. Kuid süütejõust jäi puudu, sõnas veel. Ja vaimne öö jäi kestma ümberringi. Ja nukralt leidsid valgustatud pead, kes rahvast hoidma kutsutud ja seatud, et asjatu on tahta neile head, sest need on loomad, tuimad, aru peatud. Nad looja vilja sees on aganad, ei mõtle üldse taevariigi aule. Nad kummardavad puid kui paganad ja arutavad ilgeid koera laule. Jah, vihuti täis õelat ise meelt. Nad teevad seda just nii halb ja vale. Nad hirmus mõtelda ka oma keelt ei räägi vastavalt grammatikale. Nii leidsid kõik, kel selge aru peas ja ainult ühes kahtlus võttis voli, sest tihtilugu alamrahva see aasta ringi käis, kui vaba minut oli. Kui Hennetustest vastu helkis, laas või kõrtsituba ruttas kirjust kärast. Ta nägudes, mis karedad, kui baas teist elu aimas võõrast salapärast. Ja uuris hoolsalt rahva keelt, see mees ta selles nägi rahva hingepeeglit. Ja talle näis, et keeles endas sees on selle seadused, kõik keelereeglid. Maakeeles raske on just häälik. Seal mõnikord on veider kõla varjund on sõnu näiteks lööma töö ja töö. Neid hääldab, ammulanegi harjunud. Kuid teisi on ja neil on ülekaal. Ja nendega jääb iga võõras hätta. Ja tähtsad sõnad on need kõik siin maal ja keelest, neid ei tohi välja jätta. On sõna töö. Kuid on ka sõna rõõm. On sõna sööd, kuid on ka sõnapõllud ö kõrval, päeva tõus ja lõunalõõm ja õhtulõõri lõuu. Ja õitsvad hõllud. Ta sosistas, õnn, tõde, õigus, õhk. Jah, rahvasuus on nendel teine kaja. Kas erinev on hääletoon või rõhk ja kõiki, neid on inimesel vaja. Mees istus toas, pea raskeid mõtteid täis kui pärleid, vaagis kummalisi sõnu. Pilk langes õue. Nurmel kündja käis võib-olla mats, võib-olla ka, et Tõnu mees pasteldes, kes väljas põldu kündis, uut vagu alustasin, hõikas nõu. Mees. Kambris haaras sulepea ja sündis uus Bookstav. Tema käe all sündis. See oli August Sanga luuletus. Ja nüüd ma kisun siit veel ühe rea välja ja heidan teie ette järelemõtlemiseks. Nad hirmus mõtelda ka oma keelt ei räägi vastavalt grammatikale. Sanga luuletuses arutavad nii sakslastest Sundjad või ka sakslastest haritlased, kes tegelikult tahavad eesti rahva heaks midagi teha. Ka nii võib mõelda. Aga palun püüdke seda lauset tõlgendada ja vaadelda ka teistes aegades ja panna see näiteks iseenda suhu. Kui te teisi inimesi kuulete, Nad hirmus mõtelda ka oma keelt ei räägi vastavalt grammatikale. Siia jääb mõttepaus. Meil on palju saateid ees ja just see, kuidas räägime oma emakeelt. Kuidas räägime teda ühes, teises või kolmandas kohas, mis on normi ja vabaduse vahekord. Sellest kõigest hakkame ikka jälle rääkima keele kõrvasaadetes. See oli mari tarandi luulekeelekõrv aastast 1995. Ja lõpetame saate mari tarandi 80. sünniaastapäeva lävel avasõnadega tema toimetatud viimasele keele kõrva saatele 25. juunil 2005. Keelekõrv 568. saade. Olen varemgi mõnikord alustanud oma saadet mõne hea luuletekstiga. Teen seda ka täna. Betti Alver, suvi. Taevas ilmad on kohal, sügavad ja hellad. Kõrgel rohelises kuplis löövad metsakellad. Suvi sammub üle põllu, juustes viljakõrred. Mullas kobrutades käivad suured pulma tõrved. Mõdu piisku pillab õitest ristik, mesi, rõske. Maasikatele magus veri valgub ühte põske. Õnnekruusid ääri tasapäev on lukku pannud roosipõõsa õhetusse. Mustad mure kandnud rõkka kägu. Homme juba kustub hääl su nokas. Ja meil mõlemal on kurgus valus odraokas. Iga seened muljet ära ei riku, kui ma Endale omaselt küsin kohe kas ei ole helisev eesti keel? Kas ei ole lihtsad ja kaunid kujundid mis suvehääled ja lõhnad meile nii selgelt lähedale toovad? Ja lõppude lõpuks ei ole see lihtsalt Suvepilt päid. Siin peitub sügav mõte, eriti kui teame, et see luuletus on kirjutatud aastal 1939. Sellises kontekstis ta ju meie praegusesse suveharja ei kuulu, sest vast päev tagasi pidasime täiel rinnal oma võidupäeva. Vaba rahvas vabal maal. Aga enda jaoks tohin ehk väikese mõttesilla selle luuletuse juurde ehitada ja nimelt nõnda siin räägib teiega ikka see Mari Tarand kelle ametlik töösuhe igapäevane töösuhe Eesti raadioga on juba endale joone alla saanud. Nii et tegemist on praegu viimase keele kõrvaga sellisel kujul, aga mitte viimse keelesaatega üldse. Selleks on keeleteema liiga suur, liiga tähtis ja liiga meie kõigi oma. Aitäh kuulamast ja suur aitäh Mari Tarandile ütlevad tänase saate kokku seadjad Külliki Valdma ja Pille-Riin Purje.