Rahvusvaheline muuseumite komitee see on niisugune ülemaailmne organisatsioon mis koondab enda ümber maailma kõik muuseumid, muuseumid, erineva profiili, iga ja erinevate ülesannetega ja ta tegeleb põhiliselt just kõikide nende probleemidega, millega kaasaja muuseum üldse kokku puutub. Alates eksponaatide säilitamisest komi siis välja selleni, kuidas paremini otstarbekohasemalt ja täpsemalt suhelda publikuga. Käesolev konverents on üheksas generaalkonverents. See toimus Pariisis ja egases rikkistakrenoobli oligi pühendatud teemale. Muuseum inimese teenistuses täna ja homme tähendab kongressi arvukates sõnavõttudes vaagiti neid küsimusi. Milliste tehniliste vahendite aga milliste uute metoodiliste tega jõuda lähemale meie vaatajale, kuidas saavutada seda, et vaataja oskaks vestelda oskaks, oskaks diskuteerida kunstiteosega küll juba iseseisvalt ja et üldse muuseumieksponaat talle midagi pajataks ja talle midagi räägib. Ja põhimõte on see, et muuseum on ükskõik mis liikide anda on igal juhul, temasse on koondunud väga palju ainelisi kultuuririkkusi. Seisukoht oli see, et muuseum on koht, kus väga palju saab õppida kuid seisukoht on ka see, et muuseum ei ole mitte kuul. Ta vajab erilist metoodikat, erilisi spetsiifilisi lähenemise viise ja sellele oligi põhiliselt konverentsi ettekanded pühendatud ja edasi, muidugi seisab meil ees veel suur töö nüüd ettekannete, põhjalikku läbistudeerimise ja selle ellurakendamisega. No mis puutub nüüd minu sõitu edasi või minu viibimisse Prantsusmaal edasi siis ma praegu juba siin võib-olla patuse, kuid siiski väga õnneliku näoga. Tunnistan, et Pariisi ja Grenoobli konverentsil istuma ma kauaks ei jäänud. Need moodustati kaks muuseumitöötajate grupi ja mina sattusin sellesse, kes sõitis eelkõige kohe Lõuna-Prantsusmaale pärast parimat päevast viibimist Pariisist Lõuna-Prantsusmaale promansi et tutvuda sealsete muuseumidega ja kohtuda sealsete muuseumi töötajatega. Edasi me tulime juba tagasi Pariisi, kus me siis täiesti nii turistlikus, korras eriprogrammi alusel kul tutvusime Pariisi vaatamisväärsustega, Pariisi loosungitega. Me olime seal kolmes linnas. Marssey ahjaa, aviljon. Ja ma ütleksin, et võib-olla kõige suurema elamuse mulle jättis siiski aaž. Teatavasti on käesolevast olnud kogu nõukogude liidu kunstipublikule huvitav just selle tõttu, et meil oli võimalus tutvuda väga põhjaliku heatasemelise vangugi näitusega ja all on ju linn, kus vangooged töötas välja oma individuaalse käekirja, kus ta muutus lihtsalt pannkoogiks, nii nagu me teda tunneme. Ja saada sellest linnast või viibida seal linnas ise olla temaga otseses kokkupuutes nendesamade tänavate majadega, kus see suur kusiti käinosiibis. See on muidugi suur suur elamus. Ma ei tea, võib-olla meelega isegi tahtlikult, ma olin nende kõrvust mööda mööda sellised faktid. Et all on eelkõige vana Rooma linn väga palju ruma arhitektuuri niisuguste säilmete ka nii nagu on seda nende Arein, kus praegugi veel toimuvad härjavõitlused ja kuhu septembrikuu seas oodati Picasso, teadmata, kas ta sinna tuleb või ei tule. Siin on muide vana teater, kus praegu veel toimuvad etendused. On väga kitsad tänavad, kust väike auto heli vaevalt vaevalt maha läbi mahub ja on näiteks suurepärane 12. sajandi kirik, Sandrofiimi Sandrofiimi kirik lausa surmava lausa hurmav hakata tralliga. Eelkõige just tutvumine nii Rooma kui ka sellise varajase keskaja arhitektuuriga oli huvitav. Kuid peale selle muidugi meid kõiki huvitas, pangu, kui tähendab, kui linn, kus viibis, vangub ja püüdsime leida neid kohti, tema kollane maja on ümber ehitatud. Leidsime ühe söögikoha, kus oli kirjutatud siin pannkooke söömas ja käisime ka sellel sillal mida van goog olevat oma mitmel mitmel maalil kujutanud. Ma võiksin öelda, et nii mõndagi, mis on kogu aeg, oli kallis, on ka praegu säilinud nagu seesama pea koaani südalinnas olev kohviku terrass. Muidugi taevas sama siniseks ja ka tähtsama hõlbuvaks, nagu nad siis olid isegi munakivis sillitus on nagu on, nagu säilinud on säilinud need suured oliiviaiad, mida vanguks samuti kujutas varajasest päikesest, kuda just parajasti saabus Aarli ja on säilinud ka palju sellest kohvikutemiljööst. Niisugused jõhkralt kollase valgusega ja rohelise piljardilauaga, mille kohta on öelnud, et see on koht ja ta tahtis seda maalida, kohana, mis inimesi inimesi hukutab. Muide, me teame, et provintsis tegelikult võrdlemisi lähestikku elasid kaks kunstigeenius geeniust portaalis vangug ja teiselt poolt eksis ainult mõnikümmend kilomeetrit kaugusel aadlist elas seal üheaegselt. Ja nüüd oli mulle väga seikles selles ümbruses ringi väga huvitav siiski jälgida, kuidas üks või teine kunstnik üht sedasama maa kohta tegelikult nägi. Von kuuk kujutas seda väga jõulistest tugevates värvides just selle päikesekuldkollane tugev roheline, ta kujutas seda kuidagi lausk enam madalamana Andres enam maapinna, niisugust sileda maapinna reljeefi samaaegselt, kui see samm nägi selles maastikus niisugust suuremat monumentaalsust, tema jõulisemat ülesehitust. Ja muidugi ja kõikidele, kes kunstiga on kokku puutunud, ei peaks olema juba siit selge. Kui huvitav minu jaoks selline võrdlus oli ühe või teise kunstniku isiku yi mõistmisel ja selle kunstnikuisiksuse tabamisel istutus marsseisse siis siin võib-olla meil olid kõige suuremad kokkupuuted just muuseumide muuseumi töötajatega siis olid seal viis kunsti muuseumit ise kunsti muuseumit, ka nende hulgas meremuuseum. Ja mulle kui muuseumitöötajal hakkas silma just eelkõige see asjaolu, et iga Muuseum püüab nagu leida oma individuaalset nägu. Ja see sõltub muidugi väga palju inimestest, kes seal töötavad ja kellega seal nii-öelda kes seda muuseumit juhivad nimedeks saarle kujutava kunsti. Andke andeks, Massey kujutava kunstimuuseum oli spetsialiseerunud laste joonistuste näitusele teine muuseum Moodsa kunsti muuseum muidugi moodsa kunsti näitamisele ja kombel ehitasime sealsete muuseumide plakateid, siis oli seal väga niisugune vilgas ja väga elav näitusetegevus, mida võiks öelda muide ka aarde kohta nimelt tahtis, võttis meid vastu Picasso näitus, see oli 57 joonistust suurmeistri loomingust, dateeritud käesoleva aasta jaanuaris kuni kuni aprillini. Tema visandid aga mitte ainult seda, vaid täiesti lõpetatud tööd päevas teostatud kolm, neli tööd, mis räägib selle meistri väga suurest vitaalsuseste töövõimest veel veel praegugi. Edasi sõites läbi Avinjuunib me siis võib-olla üks väike peatus oli meil seal ühes vanas Rooma linnas nende väljakaevamiste juures kus mida võrreldakse nagu Prantsusmaa pumpeiga, me näeme siin vanu tänavaid, läve, vanu kaubalinnade, nii kaubalinnaosasid, lähme teatrit ja nii edasi ja nii edasi. Siin on vana-rooma linn, mille väljakaevamised on alustatud juba käesoleva sajandi algul ja mis kestab praegu. Ja edasi muidugi tuli siis Pariislaga, ütlesin niisuguses turistlikus korras, vaatasime selle asja väga kiirelt läbi, meie suurim vaenlane oli muidugi aeg seda jätkunud, õieti mitte millekski. Ja eelkõige oli see mulle tutvumine võib-olla mõnevõrra vanade tuttavatega, keda me kunstiajaloost olime lugenud ja reproduktsiooni väga palju vaadanud. Eelkõige just Louvre'i muuseum, vaatame kas või tema, ütleme monoLiisat, eks ole. Noh, selle võlu taasavastamine iseenda ja iseenda jaoks edasi oli mulle niisuguseks suureks elamuseks muidugi itaallased. Just Itaalia vararenessanss ja kas või seesama Rubensi mahlzin oma õhulisuses ja oma koloriidi läbipaistvuse. Külastasime Impressealistide muuseumit, külastasime klouni muuseumit, moodsa kunsti muuseumit ja näitusi mitme mitmeid neid on Pariisis muidugi ääretult palju. Võib-olla nendes tohututes muljetes, mis oli üks, mis mind lausa üllatas, oli uus mulje, mida ma sain mani teostest kasvõi tema hommikueine roheluses. No ma ei osanud kunagi kujutada, et üks roheline ja must kõrvuti olles võivad olla siiski nii, nii, nii kuidagi nii säravad ja nii läbipaistvad ja ja varjud võivad olla ka nii nii huvitavalt töödeldud ja nii nii omapärased. Muide suurematest näitustest, mis, millega mani põhjalikult tutvusin selle palju selle kõrval, mis seal oli, see oli roonäitus. Teatavasti romaan Meister väga kuulus meister, kellest Nõukogude Liidu muuseumitest on ainult mõned üksikud teoseid. Ja nüüd oli tema näitusele koondatud terve suur hulk töid alates tema loomingu varajasest perioodist sajandi algusest kuni siis 50.-te aastateni välja. Ja selline müst tema müstika ja tema sümboolika mida ta, millises laadis ta töötab ja mida ta annab edasi ääretult hõõguva ja niisuguse jõulise värvikäsitlusega. See oli muidugi väga niisugune suur läbielamus kõikidele kõikidele vaatajatele. Loomulikult tuli see Pariisi linn kõigi oma suurepärast arhitektuuri mälestusmärkidega. Eiffeli torni ma ei jõudnud minna, jooksin ainult üles Notre Dame'i torni mööda seda mitutsada trepiastet, sain jumaliku pildi säänist kõigist sildade süsteenist, käisime Assange appelist, vaatasime selle surmavaid vitraaže ja üks asi võib olla, mis mulle kuidagi väga meelde jäi ja meeldis, see vist oli muidugi öine eine. Paris päris võtab vastu, nagu öeldakse. Ja kogu aeg on kirjutanud meid kõiki ääretult koduselt. Me läksime pikali väljakule. Siinsamas on meile tuttav Mullen roos, praegu juba esinduslik variety, kuid kunagi olid siin tuntud kõige tuntum aknasse kunstnikud. Siin oli maa omad on tõesti muutunud, praegu turistide keskuseks kohutab, kihab rahus seest ladina kvartal, sellest mähis midagi ürgset, Paristlik olevat ja hirmus meeldiv oli öösel olla kusagil raamatupoes lehitseda raamatuid, vaadata heliplaate hoid, puhata jalgu tänavakohvikus, lastes endale endast mööda öise Pariisi inimeste tulva, tuled ja kogusele kuuselil. Muljeid igal juhul olid ääretult rikkalikud ja neid annab veel kaua aega sihtida. Mina sattusin Itaaliasse grupi koosseisus kus olid keraamikud, klaasikunstnikud ja kunstiteadlased. Üle kogu Nõukogude Liidu. Eestist oli, olime meie Naima Uustaluga Tallinnast ja Vaike Tiik Tartust. Sõitsime rongiga. Meie siht oli Veneetsia. Zagrebis oli peatus. Viis tundi jõudsime käia maailmakuulsal ilusal Zagrebi turul. Ja Veneetsia võttis meid vastu kogu oma ilus ja hiilguses ja oli muidugi kõige Itaaljalikum kõige kõige suurem mulje Itaaliast. Siis läksime edasi läbi mõningate linnade läbi Ravenna Paadoa Firenze kaks päeva olime ainsas meie peamises eesmärgist. Edasi ainult pool päeva jäi Rooma jaoks. Kuid seal jõudsime kõik tähtsamad muuseumid ja kirikud läbi tormata. Lahke giid näitas meile kätte isegi paavsti ja Sophia Looreni aknad. Juhuslikult ei olnud kombel kodus. Meile lehvitamas. Nii et teie sõidu peastmine eesmärk oli siis ainsa aus vanne keraamikanäitus, peatume siis vähemalt selle näituse juures. See näitus on üks autoriteetsemaid rahvusvahelisi keraamika, ülevaatusi. Ja sinna sattumine on muidugi ühelegi raamikule ka hästi suur õnn. Näitus on kolmes osas unikaal keraamika, siis disain ja kolmandaks keraamikakoolide väljapanekud. Eestist on olnud seal näitusele oma töödega esindatud Helene kuma luule kormošova Naima Uustalu ja mina ja siis tööstuskunstnikest. Leorov linna Annegeek. Näitus oli väga huvitav ja oleks muidugi kõigile õpetlik vaadata. Preemiaid jaotati välja järgmiselt. Suured rahvusvahelised rahalised preemiad, mida seekord oli seitse. Esimese preemia miljon liiri, sai seekord itaallane Paanust Solakus oma väga lihtsate, kuid monumentaalsete vormidega ja tingimuseks on, et kõik peavad esitama viis väiksemat või või ühe väga suure, noh, see on siis tõesti juba väga suur töö. Teisele kohale tuli ungarlane rammel. Tema laad ongi selline veidi niisugune ürgne. Ja siingi on üks kera, mis nagu mingi plahvatuse või ürgse jõu mõjul on rebenenud. Edasi said preemiad, kaks jaapanlast, üks nendest siin võib-olla tuletavad tema tööd veidi meelde Mehhiko värve ja ka Orlamentikat jaapanlastest jaapanlased üldse esitasid väga huvitavaid töid. Sellel näitusel mõned veel võib-olla veidi harjumatu vormikäsitlusega. Tendents on üldse praegu maailmakeraamikast anda ainult vormi ja ja lihtsa glasuuri lahendusi, vähem maalitud asju. Eriti tugeva ja läikiva glasuuriga kaetud tumesinine kuld ja siis valged täpid seal nendel vormidel veel. Itaaliasisesel konkursil tähendab neid anti välja viis preemiat sellel konkursil siin siis üks nendest. Edasi sai see töö preemia, need tähendab need tööd selle eest preemia, et oligi jälle oskuslikult siin kasutatud glasuuride sulatamist teineteise sisse ja võibolla kah veidi jaapanipärase dekooriga kuid just tänu oma selle glasuuri efektidele Ivo sassi on üks itaallanna, kes peaaegu kõikidel viimastel konkurssidel on saanud kas kuldpreemia või siis rahalise preemia, siin ta sai kuld, Peemia kuldauraha, tähendab, sai selle eest, et oli nuputanud välja väga ilusat glasuuri, keskmine nendest on niisugune vana kuld, Need kerakujulised vormid on ühendatud metall nihukese vardaga ilmselt mingist sünteetilisest tumepunasest läbipaistvast pool läbipaistvast materjalist kuubikute külge väga meeldiva üldmuljega. Siin veel viimane nendest neljast üks suurem pannoo, täiesti puhta imepeene struktuuriga glasuur, mis tõesti kohe sellele teosele väga palju juurde andis. Kuldaurahaga saanud sai ka see Lääne sakslaste abielupaar Kuhhide poolt valmistatud grupp väga pehmed, ilusad toonid, tumepruun beez ja siis niisugune veidi. Elevandiluu värvi, valge, väga ilusat, tõesti, tõsiselt ilusat laskurid. See itaalia kunstniku töö. Kõik tema viis neid oli jällegi viis, üks nendest siin näha oli väga keeruka vormiga ja väga huvitavate vormidega glasuur läikis lihtsalt nii kuidas võis ja oli seetõttu jällegi väga-väga huvitav. Meie oleme rohkem harjunud ühte mattide peenterlasuuridega, üldse võib öelda, et nii meie võib-olla oleme liiga läinud üldse maitse küsimuses liiga kaugele võiks rohkem julgemalt katsetada. Siin on näha üks šveitslase töö, kes on natukene nagu juugend poole vaadanud. Niisuguseid töid oli seal muide päris palju. Siin on näha, kuidas vormi on lõigatud nagu mitmeks osaks ja siis nad jälle uuesti veidi teisiti kokku pandud. Seda mõtet olid väga paljud kasutanud neid töötajaid, jällegi see kõige suurem, üle meetri kõrge. Hoopis nagu kontrastina ja võib-olla ka selle tõttu preemia saanud oli ühe kanadalanna tööd kõige kõrgem, nendest võib-olla ainult 30 sentimeetrit kõrge vorm, täiesti tavaline glasuuris midagi ilusat, eriti efektset, nagu ei olnud, aga, aga võib-olla tõesti kontrastina. Siis väga huvitav oli nüüd see töö, terve see küllaltki suur pannoo nii-ütelda või pilt raam, ultramariinsinine, sinna peale maalitud, ilusad, valged ja muud värvi lilled, terve foon, kus on see käsi, mis muidu oli roosa ja päringu ihuvärvi oli kaetud? Jällegi maalitud lilledega ja võib-olla tõesti niisugune veidi veidi nagu vallatu isegi, aga ka väga huvitav. Ja siin meile nõukogude liitu medali toonud luts siia sulgaite Vilniusest. Tal olid samuti viis vormi ja olid kohe väga-väga head vaadata seal teiste nende medalisaajate hulgas. Siin on siis veel olevat olnud ka küsimus, kas anda sellele preemia ühe jaapanlase töö? See oli küll päris ootamatu, nagu niisugused nagu taskud ja üleval volangid, keraamikast, volangid, igaüks ise värvi, maalitud kaetud glasuuriga, tumesinine, punane, kollane, roheline sugused kontrastsed värvid. Ja siin veel teine näide, mis oli ka võib-olla niimoodi ootamatu, järsku niisugune kruusitaoline vorm muide küllaltki kõrge, peaaegu pool meetrit seal sees, mingi moodustis veel ja küljest väljas sirutatud nagu käsi kõik kaetud ilusa sinise glasuuriga. Siis disaini osas said muidugi medali kõige praktilisemat kõige lihtsamad vormid. Nagu ongi see mõeldav muidugi glasuur ja tehniline teostus, sellised, millest võib ainult unistada ja ainult rõõmu tunda. Kui ka meil oleks võimeline võimalik niisuguseid asju teha. Siin ühe taani. Ja milliseid kokkuvõtteid võimaldab selline maailmakeraamika esimest näitust teha? Kokkuvõtteks võiks öelda, et näitus oli väga huvitav. Ja peab ütlema seda, et keraamika sellisel kujul on jõudnud juba välja omatarbe mõistes tarbekunsti mõistest juba nagu teiste kunsti kujutav kunstiharude kõrvale. Ja sellisena võiks võiks olla ka meie keraamika esindatud sellel. Näitusel, kuid kahjuks on meie tehniline baas just peamiselt glasuuride osas. Praegu küll võib-olla ei anna konkurentsis kaasa rääkida. Mul oli küllaltki meeldiv võimalus külastada kunstnike grupi koos seista mõnevõrra kaugelt ja nagu seltsi selle mainiks salapärast maantee. Peale Madriidi külastasime veel viit väiksema kinno. Need oleksid Segovio Salamanca. Meie retk sai alguse Madridist. Madriid jätab õieti küllaltki suur liniku mulje väga laiade tänavate väga tihtipeale väga moodsa arhitektuuriga ja suurte väljakutel. Madridi veidi vana Madridi üks kesksemaid tähtsamad väljakud on võrdadel sol, see tähendab väikesed ära. Siis võid alguse 10 tänavat ja mitte ainult tänavaid, vaid omal ajal ka paljud väga suured ülestõusud. Nagu mis Hispaania rahvas tõsis prantslaste vastu. Peale selle on seal huvitavat väljakut veel plassade oriente Filipp neljanda ratsafiguuriga. Ja siis võime seal kohata veel servantesse monumenti. Meile nii väga tuntud sanso konsoiad ongi ratsafiguuridega mida Hispaanias näeb õidki kõikjal igal pool. Suveniirideks kasutatuna. Madriidi eriline ja ehk meile kõige tähtsam vaatamisväärsus oli Prado muuseum mis on maailmas üldiseks paremaid muuseumit ja Hispaania kunstid uduste tutvustavana. Kahtlemata kõige parem. Kuna siin on esindatud kõik suuremad hispaania kunsti korüfeed ja väga suure hulga teostega. Näiteks El Greco Goya laskes Surbaran. Tähelepanu äratavad Coya tööd kogu oma arengus ja muutuses. Tema esialgne paljudes gobelaneez ja naiste portfellis esineb tihtipeale väga särav ja värvikas koloriit. Gammat kui ta hakkab käsitlema tõsisemaid teemasid nagu see antud lahingupilt mis kujutab just sellel madridi väljakul võitlust prantsuse prantslase vastu. Mis on väga omapärase kombinatsiooniga, väga omapärase koloriidiga maalitud pilt? Järgnev pilt, õieti näitab selle lahingu tulemusi. Koja maal mahalaskmine. Saada tohutu tematismiga. Väga huvitava koloriidiga. Ja näitab, et rahva sellist Andres vaidlust selle üle võimalust omaette vaatamisväärseks oleks terve saal koja sellisest noh, võiks öelda väga drastilist ja sellest kohutavast perioodist, kus ta kujutab terve reamaale nõidade sabattidest ja igast igasugused muudest sellelaadsetest stseenidest. Siin on näha pilt, mis kus Saturn õgib oma lapsi. Madriidi viis meie teekond Segoojasse Segoveneti, väike linn ja võib-olla isegi see Hispaania riik tuleb seal palju paremini välja. Üks huvitavamaid vaatamisväärsuseks seal vana Hakoduktu roomlaste poolt ehitatud aga kaugetel aegadel, mis kujutab ennast 600 meetri pikkuste, 30 meetri kõrgust kahekordset kaarvõlvkaarterida. Ja seal peal asetseb prill, mille kaudu juhiti vetomajal kaugetest kohtadest sellistes kuivades paikades, kus ei olnud, et huvid on sellepärast et neljakandilise suured graniitkivid ja plokid on asetatud üksteise peale kasutamata. Sideainet tähendab lihtsalt imemine, seisad püsti ja on seisnud nii kaua nii pikki aassalu. Peale selle väärib tähelepanu veel Segovia algazar kindlus kus esineb väga palju muidugi haardili, ühesõnaga Mauri elemente nii siseõues kui ka paljude lagede ornament ja lagede ornamentika sisekujunditest põrandasse ja nii edasi. Sama huvitav on väiksem linn, linn Salamanca oma vana-rooma, silla, nõnda nimed pointeromaanuga ja Salamanca katedraali mis kujutab endast õieti segu. Sellest renessansi gooti stiilist romaanist romaani gooti stiilist. Huvitav on ka Püha Sebastiani kloostri katedraal väga rikkaliku ja suhtuvusega unistaja. Seal on, on, ma ei tea, et seal asub ühe väga suure huvitava Tarmesse jõe kaldal nii et üldvaade linnale on tihtipeale väga huvitav maaliline. Salomancast siirdusene Avilasse, mis on võrreldes eelmisega väiksem linn pakub huvi väga hästi säilinud vana kindlusemüüriga mille sisse on täitunud kogu peaaegu kogu kaasaegne linn, milles võib-olla ainult ühelt küljelt pisut välja Ja seal on kas nagu teises linnas Hongkongi suutnud vaatamisväärse vabanen stabiilseks, huvitav vaadata sealse katedraal oma väga suurtsuguse, lihtsa vormiga. Romaani stiilis, kus esineb koti sugemeid võiks öelda, et iga iga selline väike väiksem Hispaania linn kujutab endast omamoodi muuseumi kus tavaliselt nagu esineks esineb vana kindlusemüür selle sees oleva vanalinna oma kitsaste tänavatega. Väga tihtipeale väga erinevate stiilidega. Ja ehk isegi kõige parem näide sellest oleks ka Leedo mis asub Madriidis, on kilomeetrit edela pool. Ja oli tuntud juba vanadel aegadel omal ajal, olles Hispaania pealinnaks, tule hiiglaslikul kalju massiivil ümbritsetuna Maesteetlikud tahvlile poolkaarest ja kujutab endast ta teravate tornide, muide, haar, tornide, kuplite ja majade rägastik rägastikku. Siin eksisteerivat täie õigusega kõrvuti romaani muide haar, gooti renessansistiilid ja ühesõnaga väga paljude pohhilist ja kuidagi mis on liitunud siiski väga suureks tervikuks. Kunstnikuna võiks öelda, et mulle toreda oli ühtlasi ka El Greco linnaks. Kuna El Greco elas seal, lõi seal ja poleks, asub väga-väga palju helgi reco maale. Külastades El Greco maja majamuuseumi, mis on. Vana hästi säilinud Vana-Kastiilia maja kogu oma vanaks siseõue ja ja purskkaevuga, kus oli veel Grecotelleer. Majamuuseum on rikkalike portreede ja kombinatsioonide kogumikuks kus asuvad riigi väga surve šedöövrid. Öelge kuulsardab väga suurt tähelepanu oma tolle aja kohta väga omapärase käsitluslaadiga väga huvitava polükoloriidiga mingi omamoodi naise siira usulise hardumusega. Ja võiks öelda, et ta on tõepoolest üks üks sama päras nähtusi Hispaania kunstis. Peale selle esineb El Greco maale tõeliselt kõikjal. Kõik igasugused katedraal, ides, kloostrites ja nii edasi on üks suuremaid ja huvitav. Maale on Santo tootama kirikus nõndanimetatud krahh orgaasematus, kus on esimene peaaegu elusuurust figuurid ja kus on kujutatud ka tema enda ja servadesse portreed. Ma olin alati väga palju vaatajaid töödeks, ekskursioonid istuvad ja vaatavad teda väga pikka aega. Ja tõepoolest see pakub väga huvitavat vaatepilti. Mida teile veel Hispaaniast meelde eriti hispaanialiku? Madridis asub üks Hispaania või üldse kogu maailma vanemaid Areene kus peetakse härjavõitlusi. Ja mul avanes võimalus külastada seda. See areen on õieti väga sarnane vanadele Rooma amfiteatritele. Mahutab tohutu pealtvaatajahulga keskel ümar koreeniga kus tava kohaselt areneb väga huvitav. Juba algusest peale etteaste kogu see ava defileel sõnaga tekib mulje, nagu pealtvaatajaks satun tega vanadesse aegadesse. Ja üldse see mõjub väga ürgse, nagu mis asi muidugi publik reageerib, reageerib elavalt väga täpselt igale. Võitlusele igale igale etteastele, igale veale, igale õnnestumisele. Kokkuvõtteks võiks öelda sõdocus minule küllaltki suurt huvi. Nii et sealt välja tulles võib inimene tundonest küllaltki läbi raputatuna. Kogu sõit oli väga meeldiv ja ka hispaanlastel seadsid väga meeldiva mulje oma omamoodi suletusega kinnisusega tihtipeale ja mingi väga suure sisemise väärikusega. Nüüd ma olen väga rahul sellega