Saatesari jäädvustab monolooge eesti sõnateatrite mängukavast. Siht on talletada hetki olevikulisest kaduvast teatrikunstist. Olen saate autor Pille-Riin Purje. Soovin huvitavat kuulamist. Eesti Draamateatri lavastus, millest tekivad triibud, esietendus seitsmeteistkümnendal septembril 2020 Eduard Vilde muuseumis. Autor lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja Urmas Vadi Eduard Vilde rollis Indrek Sammul. Kõiki teisi tegelasi, keda on kokku ligi paarkümmend, mängivad Inga Salurand ja Kristo Viiding. Kõik kolm näitlejat nomineeriti teatriliidu aastaauhinnale. Urmas Vadi pälvis eriauhinna nominatsiooni kaassõnaga, millest tekivad triibud. Klassikast ammutatu ruumi, leidlikkuse ja mängurõõmu põiming. Parima naiskõrvalosatäitjana sai laureaadiks Inga Salurand. Urmas Vadi loomingus võib, millest tekivad triibud nimetada kolmandaks näidendiks kirjanike triloogiast. Eelmised on samuti autori enda lavastatud inimene. Mängi, mis Rakvere teatri suvelavastusena kandis pealkirja hullumaja suvepäevad Vaino vahingu ainetel 2012. Ja kus sa oled, Juhan Liiv. Mängupaik Alatskivil Liivi muuseumi rehe all 2014. Kolmelavaloo ühistunnuseks on andeka loovuse hullus või hulluse loovus. Vadile iseloomulik dokumentaalsuse ja fantast ma koorija piiride kompamine. Eduard Vilde eludaatumid on kõnekad. 1865 kuni 1933. Tänase mõõdupuuga ei ole 68 eluaastat ju hiigla pikiga. Aga Vildele anti eluks murranguline aeg, mis hõlmas revolutsioone, ilmasõda Eesti vabariigi sündi, jõudes ohumärkideni 15 aastase vabariigi arengus, mil maailm taas lähenes suurele sõjale. Oma viimasel elu suvel pidas Vilde kõne Juurus Mahtra sõja 75. aastapäeva monumendi avamisel. Vilde looming on mahuliselt aukartust äratav ning vaimustavalt mitmekesine žanrites stiilis tonaalsuses vadi näidend, kus nali ja valu võivad ilmuda ühes hingetõmbes on Vilde ande laadiga vägagi kooskõlaline. Meie saate märksõna monoloog alla painutame Vilde armastuskirjad, mis näidendis on eelakord finaalile. Need kirjad ilmusid raamatuna minu põsk sinu põse vastu aastal 2015, koostaja Kairi Tilga. Kirjastus hea lugu. Kaante vahel on Eduard Vilde sadakond kirja Rahelušmaarovile ajavahemikul 1925 kuni 33 ja vaid kaks Raheli kirja. Vildele saksa keeles kirjutatud kirjad tõlkis eesti keelde Agnes Kerge. Rahel oli Vildest 22 aastat noorem ja ta elas mehest 33 aastat kauem. Suri aastal 1966 nagu muide ka kirjaniku abikaasa Linda Vilde. Oma näidendi, millest tekivad triibud. Sünniloost, mis algas tellimus. Tööna pajatab autor ja lavastaja Urmas Vadi Anna meile oma võimeid kaitsta. Laselux kirglik monoloog. Jah, see oli tellimustöö. Selle ettepaneku tegi mulle Kairi Tilga, kes oli toonane Vilde muuseumi direktriss. Ausalt öeldes, kui ta sellest rääkima hakkas, sellest on ikkagi tükk aega tagasi. Siis mulle tundes Vilde elus oli kuidagi nii pikk, et nii pikalt elas vana inimene juba ja kirjutas palju ja see oli umbes nagu niimoodi, et kui ülikooli ajal Jaan Untenda antiigi loengus ütles, et teate lapsed, et kui te ei tea nagu, et kes kelle isa on või kelle ema on jumalaid, mõtles selgelt, et isand Zeus, aga ema ei mäleta, et siis noh, mul on umbes selle Vildega sama asi, et pikalt elas, kõike tegi ja kui midagi tegi, siis oli Vilde, eks ju. Aga ühesõnaga, siis ma hakkasin uurima, millest ma juba ennem teadsin, oli üks selline poolsalajane kirjavahetus tema elu eelõhtul üks suur armastus, Rachel. Ja see oli selline noh, väga, väga pikantne ja huvitav ja need kirjad on hästi tundlikud ja hästi avalad, need on sellised, mis näitavad seda Vildet, ma arvan, et võib-olla kõige paremini, et seal muidu teame seda Vildet sellist nagu naljameest või et noh, ta on kirjutanud Pisuvenna ja muidu mingeid selliseid humoreski, selliseid lustakaid, reisikirju ja nii edasi. Kuigi noh, ütleme tema proosa on ikka pigem selline nagu piprane. Aga nendes kirjades mulle tundub, et see, tema, see lüüriline pool, mis oli igatsust kurbust täis või seal melanhoolia, mis voogab nendest kirjadest ja samas ka see, et ta on ikkagi väga egoistlik, kohutavalt enesekeskne. Et tema soov oligi, et, et tema on selline vana kirjanik, kes vajab armastust ja rahu ja siis tema nii-öelda armukese ahel. See oli temast siis noh, tüki maad noorem. Et siis tema peaks selle rahu ja armastuse kõike tooma. Aga et sellel rohelil silmad põlesid peas ja ta ikkagi paras frukt. Nii et neil see kooselu väga kenasti läinud, mingi hetk proovisid seda. Ja samal ajal oli Vilde ka abielus endiselt Linda Vildega. Ühesõnaga jah, et need kirjad kuidagi annavad väga hästi selle, selle Vilde mingisuguse sisemuse või, või noh, selle hetke edasi, et seal ei ole mingeid filtreid vahel mulle tundub. Ja alguses oligi mõte teha sellist nagu tubateatrit, kuna teada oli ka see koht, et et seal võiks välja tulla selles Vilde majamuuseumis Võrus kaks inimest saavad kokku kui ja siis kuidagi meenutavad, räägivad, aga siis ma hakkasin lugema Liivia viitali koostatud Wilde elulugu ja sinna kõrvale veel tema reisikirju Vilde reisikirju ja lugesin tema romaane veel üle ja mõndasid ees ei olnud lugenudki ja palju asju ei ole veel senimaani lugenud, et sellest, kas Vilde on ikkagi veel avastamist täis minu jaoks ja, ja siis mulle tundus, et vaevalt, et ma kunagi enam Vildest midagi niimoodi kirjutan, mingit näidendit. Et jube kahju, kui see jääb nagu kahe inimese selliseks Loa teatriks ja siis mulle tundus, et kuna ta elu oli niivõrd pikk nagu alguses juba ütlesin, aga aga see oli niivõrd pöörane, niivõrd kuidagi elus ja äge ja tõesti väga sündmusterohke ja nii rõõmu kui traagikat. Ta oli see täis elu, siis mulle tundus, et jube lahe oleks, kui see tuba olekski selline seal majamuuseumis, kus korraga noh, umbes nagu, et inimene hakkab kuidagi sügavasse unne vajuma võib-olla isegi kõige viimase masse un enne seda lakkavad mingisugused pildid nagu jooksma. Ja need on mingi selline kummaline teadvuseta, et tema enda kaasteelised, tema enda naised, keda ta oli päris mitmeid ja siis ka tema raamatu tegelased võtaks temaga kontakti, et noh, selline nagu mull mis hakkab nagu seal kokku veerema, et mulle tundus see nagu hästi huvitav ja siis seesama lavaline lahendus, et tõesti need tegelased igalt poolt ronivad peale. Me oleme tõesti hästi intiimses väga väikeses ruumis korraga, meile tulevad sellised nagu puh mingisugused tegelased peale. Kuivõrd Urmas Vadi iseennast on sinna näidendis sisse kirjutanud või kuivõrd samastunud kirjanikuga ja teine küsimus, et kui võimalik üldse sinu arvates teatrilaval kirjaniku loomeprotsessi kujutada? Ma isegi ei tea, kindlasti midagi, on, sest et aga sama hästi ma olen ka see lehm, kes jutustab seal esimese monoloogi avab selle näidendi proloogiga ja see on näidendi jutustaja kuju, kes vahepeal jälle tuleb tagasi. Vildel on see mäeküla piimamees ja piimarida nagu hästi oluline, siis mulle tundus, et see lehm oleks nagu tore, mitte ta lihtsalt oleks vaimukas, vaid ta ongi võib-olla kõige targem tegelane seal näidendis või ta ise arvab seda. Ja. Ma kindlasti olen seal olemas küll, kuidas, seda ma tegelikult isegi ei tea. Aga see, kuidas nagu loomeprotsessi või seda kirjanikku loomingut kujutada, ma arvan, et võib-olla kõige targem, kuidas ma seda oskasin teha, ongi see, kuidas me tegime seda, et, et seal ongi tema elu, tema kujutelmad nagu koos või mingisugused teemad, mis on tema enda elus tähtsad, mis tõuse tõttama tekstides esile. Kasvõi see tema üks esimesi mälestusi on see, kuidas mõisasse tulevad soldatid, talupoegi peksma. See taak, et ta isa on olnud ka mõisateenija ja ka natukene mingisuguse 0,0 viie kohaga kubjas olnud seda küll hästi lühikest aega, et seal Ta enda olemisse või teadmisse ikkagi tugeva jälje jätnud ja Vilde läks jube närvi, kui talle öelda kupja poeg. Eedi teretu ameti noorhärrad Ilus krats, buss äratas mind korraga paruniproua terav hääl mu mõtetest. Et ma ei teadnud, mis on kratskus, siis jätsin ta parem tegemata ning sirutasin ainult käetruu südamlikult välja. Seejuures unustasin mütsi peast võtmata ja et ma ema sosistatud meeldetuletust aru ei saanud, siis pidin seda läbi kannatama, et ema mul mütsi peast võttis, mille ta mulle alles proua armulisel lubamise tõttu jälle pähe pani. Noorhärrat ei sunnitud kratskussi tegema ega mütsid tõstma. Ühtegi oldi üsna rahul, kui ta pool tõrkuvalt oma pisikese valge käekkisin minu pihku puudutas. Mul oli loomuomaduseks oma silmapilkselt tundmusi kohe avaldada, sellepärast pöördusin ema poole ning ütlesin. Näe, kui ilusad riided ja asjad on noorhärral. Kusjuures ma sõna noorhärra peale hete heitva rõhu panin, mida ema väga hästi mõistis. Nojah, vastas ema samuti sosistades, noorhärra on ju saks. Miks meie siis saksad ei ole rumal laps, sellepärast et me oleme teenijad. Ma olin nüüd niisama tark nagu ennegi ja oleksin hea meelega edasi pärinud, aga ema pani mulle käe suu peale, pühkis põllenurgaga veel mu nina ja käskis meil noorhärraga mängima hakata. Paruniproua poolt saime siis veel põhjalikud määrused, kus me pidime mängima ja kui kaugele härrastemajast eemale tohtisime minna. Mõisa taga olevale tiigile. Lähenemine keelati meile meie suureks kurvastuseks kõvasti ära. Kuuldu oli katke Vilde tuntud lapsepõlveloost, minu esimesed triibulised ilmumisaasta 1904 luges Ain Lutsepp 1985. aastal. Näidend, millest tekivad triibud, algabki pärast ehtwadilikke üllatusi. Stseeniga, kus seitsme aastane Eedi kohtub noorhärraga. Jätkame juttu Urmas Vadiga Vilde rolli teekonnast finaali suunas ehk vanahärra armastuskirjadest. See monoloog ongi see, mis kui jätad selle kujutluse ruumi. Jah, need kirjad on nii tõelised Nad räägivad mingitest ulmelistest asjadest suurest armastusest, mingist pettumusest kibestumisest ja nii edasi. Aga samas jääb seal võimalus, et võib-olla see kõik kujutelm, et see jätab sellise suure võimaluse sinna sisse ja mulle tundus see hästi hea. Ja see, kuidas Indrek seda munagi esitab, see on ka kuidagi niivõrd suur ja võimas, et seal on kõik need erinevad mingisugused tundmused sees. Võib-olla see monoloog on veel isiklikum, see on nagu mingis mõttes ju sisekõne inimene on seal veel ausam, veel avatum, veel haavatum. See tundus mulle kuidagi hästi õiged. Me jätamegi lihtsalt selle monoloogi ja selles ruumist, kus Vilde on ja seal on siis Linda Vilde Inga Saluranna kehastuses, kes siis kirjutab Vilde teksti üle. Seda võib iga nagu vaata ise mõelda, mida ta seal predigeerib. Aga ta kuulab seda teksti või ei kuule. Mulle tundub, et seal mingisugune mäng, mingisugune kolmnurk siiski tekib seal ruumis. No sisuliselt, eks ole, see Vilde muuseum on ju ka Vilde kodu. Kas ta teid ka kuidagi kummitas prooviprotsessis või sind ennast unenägudesse? Ta kuidagi mingi potivanniga öösel kolistama ei ole tulnud, aga nagu see hingus või see tunne, et see ongi see ruum, et need ongi tema, on mingid asjad või tema telefon seal taga paistab või, või see tapeet ongi päriselt tema tapeet. Ja kõik need mööbliesemeid, mida Linda Vilde on siis endaga kuidas kandnud, kui nad sealt pidid välja kolima Linda Vilde, siis sealt muuseumist muuseumisse tehti alles hiljem, et ühesõnaga see kõik tekitabki selle kohalolu tunded. Me olemegi mingis mõttes muuseumis, et see, see ruum, kus me siis seda lugu lahti rullime, ongi tegelikult muuseum. Nagu hundil oli seal vaimude tund nagu kivi rahul oli, see tuleb sinna Tammsaare juurde, on mingisugused vaimud kogunevad, eks need vaimud ikkagi on nagu toredad asjad, et nad tulevad sinna ka, et mõtlesin ka ikka hundi peale ja Kivirähu peale ja kõige peale vaimude peale ka. Lõpetuseks siis veel, et kas sul on lemmikteos sellest Vilde tohutust loomingust? Jaa, on küll, mulle meeldivad üle kõige, võib-olla isegi temal need lühijutud. Ja mulle meeldib, mul on juba kooliajast, ütleme mingisugusest põhikoolist. Ma mäletan, me lugesime sellist Tõnu kupja, Kaarli adjustaadid. Ja seda lugu tegelikult see lugu jookseb paralleelselt minu jaoks selle mäeküla piimamehega. Sinna taha on nagu istutatud see isakuju ja see isa võib küll tegelikult mind kummitama tulla, siis ta võib öelda, et mina polnud üldse selline, miks sa tegid minust kupja ja nii nõmeda mehe. Aga mulle tundus, et see nii tore, et aga samas võiksin sellele isale, kui ta tuleb kummitama öelda seda, et aga ma arvan, et Vilde, kirjutades mäeküla piimameeste neid kuppe, Kaarli adjozdoeta pidaski sind silmas. Mulle meeldis jah, see lugu, kupja Kaarli adjustaadid kus siis vanamees praalib? Ta läheb veel tööle ja tal on väga head adjustati, tähtis soovituskirjad. Ja siis lõpuks lähebki ja jääb lumehange magama ja külmub surnuks. Lumehanges ja taskus on adiostaadid. See oli kuidagi nii, noh, nii naljakas ja nii kurb, et mulle tundub, et seal ka midagi, mis noh Vilde puhul on ka alati olemas, et seal on mingisugune traagika ja samas ka mingisugune huumor või selline noh, mingi selline naljas on pool. Kui vana kupja Kaarel viimasest kohast lahti lasti, ütles ta eidele. Mina nühid, miks ma uut kohta ei Sua poolel önne suvand suvel nüüd kua muljo headaadiustaadid põlgavalt ehk vanaks, nagu meiegi oma ütles heit. Üks põlgab, põlga kõrma, koha Soal. Mul ju hea taadiostaadid. Ja kui ta uut kohta läks otsima ja tee inimestega kokku sai, siis rääkis ette otsivat uut kohta jättal olevat head adjustaadid. Jääb pimedaks läks ka pimedamaks. Kogu maailm muutus mustaks mässuks ja kuskilt ei tulnud nähtavale inimeste eluhoonet eikuskilt akna tulukest. Too ohullu, mõtlesime vana Raismik Leimaks, pean jääma siiasamasse öömajale. Võitles veel tormi ja lume, väsimuse ja vanaduse vastu. Ja kui enam ei jaksanud, laskus maha ja mõtles tuisu. Vii eidele koju terviseid. Ma jään siiasamasse öömajale. Aga tuisk kestis öö ja päeva. Ja siis tuli sula ja sula järel kõva külm. Ja kui lumi kandis, läks põhula parun mõne naabriga Burvita nõmme jänesejahile. Päike paistis heledasti, lumi, Siretas ja puudel olid klaasist oksad. Korraga jäid koerad ühte paika peatuma, mõned haukusid, mõned ulgusid. Vilistati, aga ei kuulanud käsku. Kui saksa pärale jõudsid leidsid nad männi alt habemik vanamehe, kes oli vööst saadik lumes. Ta puhkas selili männi all ja vaatas laial silmal päikese sisse. Pahem käsi seisis pool püsti, aga parem hoidis põue kinni, milles olid adjustaadid. Ja männioksad kõlisesid tuule käes nagu sukavardad. Ja loomadel kõlisesid tuhanded nööpnõelad. Terasemalt vanamehele otsa ja ütles. Näe, see ju see vanamees, kes tahtis mulle öövahiks tulla näitas teine head tunnistused ette, aga mul olid nooremat vaja. Vilde 1908. aastal ilmunud loo kupja Kaarli adjustaadid algust luges Ruut Tarmo 1958. ja lõppu Olev Eskola 1978. aastal. Näitlejad on ajastu lühikroonika. Parem oleks teil pärast surma halb hauakiri saada, kui eluajal paha hinnet nende poolt. Nüüd saab sõna näitleja Indrek Sammul. Kirja lugemine teatrilaval on see monoloog või dialoog? Kui kirja kirjutada, siis ikkagi vestleb selle teise inimesega, ehk siis sa vastad mingitele küsimustele lisaks sellele, kui sa tunned seda inimest hästi, siis sa ka ju valid juba mingeid teemasid või siis mingeid elu, situatsioone, mis võivad puudutada seda isikut, kellega sa vahetad neid mõtteid. Ikka dialooge. Ma kuulsin tõesti väga sümpaatset kahe vanema proua vestlust kord etenduse vaheajal seal Vilde muuseumis ja sisse olid niisugused lauset sellest sammul on ju väga hea näitleja ja vaata, kui hästi ta Ivanovic mängis, aga Vilde ta nüüd küll ei ole. Et kuivõrd sa üldse oled Vilde või kuivõrd vadi on kirjutanud Vildest või millestki muust. Nende vanemate prouade käest oleks hea küsida, et milline see Vilde siis oli, meil on ilmselt mingisugune kujutlus mingite piltide ja võib-olla ma ei tea siis, mille kaudu meil on kujunenud arusaam, et milline see Wilder peaks olema, ma enam-vähem saan aru, mida nad ootavad sellest. Et eks me olime ise sellesama küsimuse ees, et kas hakata siin nüüd siis täpselt ajama seda mingisugust ajastu rida ja siis mingit kujutlust sellest esimesest eurooplasest. No ma olen kuulnud ka mitmesuguseid erinevaid Põnevaid äärmusi, et üks äärmus oli see, et nagu kus kohas nüüd on siis meie esimene eurooplane siin laval et me oleme teda tulnud otsima ja siis samas olen kuulnud ühe inimese suust seda, et, et see Vilde oli jubesiga. Meie lähtusime ikkagi sellest tema elukaarest et nendest situatsioonidest, mis on meieni jõudnud tema elu kokkupuudetest teiste inimestega, et mis on ühest või teisest suhtest siis meieni kandunud samas tema loomingust. Et eks ta ikkagi rohkem meie nägemust mööda selline ühe inimhingeelukaar lavastuses on ka teisi ajaloolisi tegelasi. On ju Vilde ema ja isa ja on ju Eduard Bornhöhe ja siis on kõik tema naised ja nii et me ei ole jah kuidagi proovinud neid kõiki siis võimalikult ajalooliselt tuua vaata jätta vaid pigem katsuda nende inimeste omavaheliste suhete mingisuguseid valupunkte või siis mis võib olla nende suhete inimlik, selline mingi puudutus, mis ilmselt on meile kõigile äratuntav. Et pigem me oleme lähtunud kuidagi selle mingisuguse sisemise olemuse või hinge tabamise püüdlusest. Ainult mida me saame oma fantaasias puudutada, on ikkagi see, selle inimese mingisugune hingeke, mis seal ajas siis teiste inimestega suhetes elas. Ja kui hakata mõtlema, et mida siis tegelikult tähendab nii-öelda see esimene eurooplane et kas see siis tähendab ülikonda, väljapeetust, moeteadlikkust, keelte valdamist või see tähendab kogu selles elurägastikus suhteliselt julma inimest, kes aeg-ajalt viskas ühe ja teise inimese üle parda ja jättis oma kohused täitmata, et siis, mis on esimene eurooplane põhimõtteliselt tähendab siis meie mõistes või siis, et mängime ta sümpaatseks. Et kas siis see, et mingit elusituatsioonid on inimese viinud äärmuslikku punkti, kus tal on väga raske väljapääsu leida. Et kas ta siis sellepärast noh, kas me saame teda hukka mõista. Siit-sealt pudeneb meie juurde jõuga kilde, et ta ise ka kannatas väga paljude sedalaadi probleemide käes kuni elu lõpuni. Oota veel, Tõnu. Pöörak tagasi vältas ainult silmad tursunud laugudelt, küsisid kreemeristus Roodakin lauas, ta kihvad liikusid naljakarva lahkust varudes. Ma tahtsin juba ammu küsida, saad tuletikke nii hapu näoga, tood mul toa tuska täis. Kas sul ehk piimadest enam meelehead ei ole? Mees jäi talle pähe vahtima, aga silmaga, mis vist ei näinud. Ja suu vaikis, käed rippusid maha. Minu arust ei peaks sul kedagi kahetseda olema, sa võiksid enesega üsna rahul olla, iga teine mees sinu asemel tuleks niisama teinud. Prillup vaikis edasi. Vaade ja kõik liikmed, tihkest rahust paigal hoitud. Kreemjar ootas ta käsi, mängis pliiatsiga, silmad huvitasid Tõnu piht, kasuka hõlmadel. Võiksid tikke ära öelda. Oleme ju head mehed teineteisega. Ma olin siga, ütles prillup viimaks. Soo. Siiski, kreemeri Lõukerkis nõksni, kuda siis mispoolest siis? Ma olin suur siga, kinnitas teine, rangema rõhuga ja jällegi lõpul. See oli viiv Eduard Vilde romaanist mäeküla piimamees ilmumisaasta 1916 luges Aarne Üksküla 1985. aastal. Mõtisklus Vilde rollist jätkab Indrek Sammul. Urmas Vadi ongi kirjutanud ju täitsa kohe väikesest poisikesest, kuni siis elu lõpuni, et ta on püüdnud ka leida mingeid pöördelisi hetki või, või siis olulisi kohtumisi või kõige olulisemaid romaane või? Ta puudutab järjest kõiki neid teemasid, et eks ta on otsinud ka neid mis võis jääda Vildele mällu mingitest piltidest, kus kohastamise ammutada oma teemasid. Läbi selle, ta on lähtunud selles päris keerulises ülesandes. Et sinna kahte poolde tundi panna kokku siis kogu see mingisugune tunnetus Vildest aga. Mulle tundub, et ta on ikkagi väga ilusti selle selle kokku pannud, kuna seal on tasakaalus lihtsalt kõik nii rõõm kui valu. Nii nagu inimese elus on, et ei ole loomingulise inimese sellises elus, mis põleb seal ja fantaasiamaailma koos oma tegelastega elada seal selles laua taga. Et see on põnevalt üles ehitatud. Kas selles mõttes näitleja ja kirjaniku loomeprotsessid on võrreldavad või ei olnud midagi väga erinevad? Ma ei oska seda öelda, kuna ma ei ole kirjanik, siis nagu ma arvan, et mingis mõttes on nad ikkagi kõik sarnased. No ilmselt on ikkagi kõige olulisem see, et kuskohast sünnib see säde mis paneb siis kas siis kirjutama või siis looma midagi, ma arvan, see puudutas punkt, on samane, kui see ei ole paga süstemaatiline kliiniline tööd, et õppida ära ka B ja siis hakata raamatu järgi kirjutama, eks õppida kirjutama ja siis hakata ilma inspiratsioonid ta seda tegema, et ma kujutan ette, et nii on ka võimalik. Aga, aga ma arvan, see algpunkt on ikkagi sama. See erinevus, et kirjanik siis üksinda oma töölaua taga loob, aga näitleja tuleb publiku ette. Jah, no ma usun, et kirjanika, kui ta raamat on ilmunud, siis ta ikkagi on ka oma publiku ees mingis mõttes, eks ta ootab seda vastukaja ja et kuidas ikkagi toimetab nende inimeste sees, kes on tema loomingut lugenud või just nagu kokku puutunud, mis see tekitab neis kui erineva koha peal inimesed loevad, sama asi on ju ka teatris, et kuivõrd erineva koha peal inimesed ühte teatrilugu vaatavad Kas sul on mõni lemmikstseen lemmik iga lemmikkoht selles Vildes? Ei, tegelikult ei ole mulle endale võib-olla ütleme sellise kõige sügavama kuidagi nagu rõõmu tekitab võib-olla noh, kõik see, mis toimub tegelikult seal teksti vahel. Ehk siis üks asi on see On see tekst, aga teine asi on see, mis siis toimub. Nende tegelaste nii-öelda väljaspool teksti seal vahel situatsioonide suhted mis on kujunenud läbi selle mängimise, et nad kogu aeg arenevad ja võib-olla kõik see, mis toimub nii-öelda sealt teksti vahel see avastamisruumi ja se rõõm, et see vast on selline kõige suuremat, natuke kindlat kohta on raske välja tuua, aga et just nimelt see, mis toimub tausis. Kui oluline on see mängupaik? Ühelt poolt on see muuseum, aga teiselt poolt, et seal ongi olnud Eduard Vilde kodu reaalselt, et kuivõrd see mõte külastab või toetab või eksitab. No minule isiklikult alguses oli väga raske seal olla. Et selle suhte sisemise hoiaku ja suhte otsimine ja kujundamine. See võttis aega. Kuulatame Linda Jüremann Vilde häält aastal 1965. Kirjaniku lesk kõneleb Vilde elust Kadrioru kodus. Vilde elas selles korteris mingi salastatud Kadrioru pargi vaikuse seatholmises oli mõjus elada. Kuidagi tuli tunnu tellida jalutuskäike pargi muude vahel kõndis noidi tiidi ja mere ääres. Ka selle korteri avarates, tubades valitses meil vaikus. Meil käilis alfa külalisega. Mait Metsaorg, Friedebert Tuglas ja veel skulptorid Jaan Koort ja Sallo mees. Teatri sealhulgas Paul Pinna, Andres Särevi mitmiteesid. Kuid nende oliga ise küllalt liikuv. Ta sõitis trammiga linna, käis Diaalses kontsertidel, vaene harvu Aaslaskee südalinnas, kohvikutes astus sisse. Kui Vilde viibides oma Kadrioru kodus ja töötas siis siis rändas ta mööda tuba, ta tahtis endale pikka jalutusrada. Sellepärast jalutas tuala 1000 uhvlides ikka kolmest ruumist läbi. Kirjutas kabinetist saali saalist ees, Supriedogas. Vahel peatus oma laua juures ja palli midagi paberile kirja. No need samad kirjad kui selle juurde tagasi tulla, siis esmavastu kajades oldi selle suhtes justkui kriitiline, et see on see hetk, kus lavastus hakkab venima ja läheb justkui teise stiili ja kas sul oli ka kuidagi raske selle Raheli kirjade kohaga Vilde rollis toime tulla või, või on see kuidagi muutunud etenduste käigus? Jah, ei, ma kuulsin seda kohe alguses. Nüüd hakkab see lõputu kirjade lugemine, et, et milleks seda kõike vaja on, seda ühenduslüli võib-olla oli alguses keeruline leida, aga ma arvan, et see sõltubki sellest, milliseks kujuneb kogu loo atmosfäär või selline nagu pikem kaar. Et kuna see kaar ei olnud meil alguseks valmis, ta kujunes meil etenduste käigus. Siin on mitmed aspektid, et üks asi on jõujaotus mitte ainult nüüd Vildet mängiva inimese jõujaotus, vaid kogu kolmiku ja siis me seal mängime meie kõigi ühtne jõujaotus, et kuidas seda lugu läbi kahe vaatuse vedada niimoodi, et seal lõpp, punkt ei ole siis, kui see humoorika suhtlusosa lõpeb, vaid seal lõpp-punkt on natukene kaugemal. Ehk siis ega seda jõuliselt isiklikku mõõdet. Mis nendes kirjades on. Et kuidas seda puudutada. Üheksast kui kõik muu on nii, noh, ütleme nii või naapidi fantaasia siis see ei ole fantaasiat, seal otseselt inimese isiklik kiri, eks täis siis oma kannatusi ja igatsusi ja lootusi ja kommentaare. Näete natukene oli see tunne, minul endal küll, et ma ei tohiks seda seal sees olla, ei taha olla selle nende kirjade sees. Et võimalik, et see tekitas kaaluses sellise kerge võõrituse aga on, et mida rohkem me oleme seda mänginud, seda rohkem noh, me oleme sellega ka leppinud ja leidnud võib-olla õige õigema suhte kuidas nendesse kirjadesse, vaid kuidas nende kirjade jagamisse nende kuulajatega kuidas suhtuda, sest noh, paratamatult natukene ta mõjub sellise kummalise aktina. Kaasajal kellelegi meilboksist kirja ja siis siis kuulge, ma loen teile ette sellele, et, Siis tundub nagu imelik, et samamoodi tundus nagu nende kirjade puhul, mis ilmselt on raamatuna välja antud aga juba ainuüksi selle raamatu enda väljaandmine tundub imelik. Iseenesest need, kui lugeda, siis see keel muidugi on väga rikas see, kuidas ta on kirjutanud. Et kõik need sellised kujundit ja, ja samas seal mingi ülevoolav rõõmutunne, see erutustunne, aga samas ka mingisuguses etapis, kus ta rahustab ja samas sealt, et see, milliseid sõnu ta kasutab siis sealt võib nagu lugeda välja ka sellist väga peent teravust või või see on ülimalt rikas, kujundlik keel, kuidas ta on kirjutanud kirjad, et see iseenesest juba paneb mõtlema tänase meilimajanduse peale kus meil juba kõik on läinud ainult lühendite peale. Aga me ilmselt oleme leidnud sellise lugupidava lähenemise püüdes luua seda kujutluspilti inimesest, mitte nüüd Vildest, vaid inimesest, kes on mingisuguse kiusatuse kütkes. Elades oma abikaasaga ühes majas. Võib-olla see inimlik mõõde sealjuures see kaastunne nende mõlema või õigemini nende kolme inimese suhtes. Et võib-olla see andis sellise noh, mingi atmosfäärile see nagu põhja tundus, et nüüd tundub, et et me ei tee seda vägivaldselt. Pigem jagame sellist, sellist elu traagilist momenti. Et ehk meil kõigil on sealt midagi õppida. Selles suhtes ilmselt on oluline, et Linda Vilde on samal ajal laval kogu aeg justkui justkui kuuldekauguses ja seal on isegi eksfiles, kui Vilde pöördub, et küsida, kuidas seda tuleb hääldada põsk, põseteadlased, Lindaga, tema teoseid on revideerinud, et see vist annab ühe olulisema. Nojah, et meil on võimalus seda sellisel kombel vaadelda. Kujutluses töötab, ma loodan, et pealtvaatajatel siis samamoodi. Et kuivõrd raske ja valus see kõik tegelikult on, aga teades ka seda, kuidas nad oma elu lõpu veetsid ja teineteist seal toetasid, siis ehk seal toimus ka andeks anne. Ja läbi selle selline rahunemine Obleenus murrachel ma tulen. Ma oleksin ammugi tahtnud tulla, aga minu olukord oli vahepeal halvenenud. Seetõttu pidin jällegi ootama pöörete paranemisele, et oma jõesuusõidu kohta otsusele jõuda. Kuigi ma veel tänagi võrdlemisi tugevasti köhin, julgen siiski riskida oma tulekut nüüd kindlalt väljavaatesse võtta. Alles nüüd ma mõistan ja hindan sõnu, mida sa mulle ütlesid. See suurendab minu kirge sinu vastu niisugusel määral, mis mind kohutab. Füüsiliselt. Ütlema, kallis Rachel, kas sa ei saaks õhtul telegraafi teel siia tulla ja siis jälle tagasi trahvida? Sina, sina, sina? Ei ühtegi muud mõtet. Ma tahaksin olla koos sinuga põsk põse vastas, suu vastu suud. Põsk, põsepõsk, põse, vast piss. Kuule, kuidas täpselt põsk, põse või põsk? Ma tahaksin olla koos sinuga põsk põse vastas suu vastu suud. Aga hetkel peame veel ootama, sest minu klapi viga on halvenenud ja südameni euros, teine on suurenenud. Professor küsis, kas ma pideva meeleolu, depressioon ja korduvate ärritus seisundite all kannatan ja kui, siis mis seal põhjuseks. Vastasin põiklevalt. Kuigi sina, mu jumalanna, seda põhjust väga hästi teada. Ta soovitas mul kogu oma energiaga igasuguste erutus seisundite vastu võidelda ja mitte unevahenditelt abi otsida. Aga miks sa mind vanameest, niimodi piinad? Kas sa ei võinud välja valida nõnda oma vanust keda ennast minu asemel armastama panna? Sinu soovide kavatsused näivad mulle egoismist kalged äratavat minust tundmus, nagu soovisid sa ühendust minuga välja pressida. Ähvardad mind skandaaliga minu omas majas. On veel minu Rachel ja ei, see on seesama Rachel, kes võib oma armastatud mehega kokku minna samas talle korduvalt ust näidata, ainult sellepärast, et mina sinule tõtt kõnelen. Sinu ähvardusi mina ei karda. Sest moraalne tõde. Kui sa käesoleva aasta veebruaris end vabatahtlikuna minu omaks andsid siis ei esitanud seal mitte mingisuguseid tingimusi meie edaspidise suhte kohta legaalselt või illegaalselt suhteliselt pat jutuga. Sellest kõnelesime alles hiljem ja meil mõlemal oli selgelt tee, sinna on suletud. Vaat hiigeltakistustega. Ja neid takistusi selgelt mõistes hüüdsid sa korduvalt, saab õit jääda minuga ka vabasuhtesse. Sest mina ei suuda haiget teha ühele väga kallile inimesele, kellega ma pool elu ja terve maailma läbi elanud, kolistanud parem ise haige olla ja kannatada. Käib ma kardan oma eluõhtu pärast elama rahus, tahaksin veeta, et ma saaksin veel luua. Aga vulkaani kraatri juures on seda väga teha. See ei ole armastus, nagu mina seda vaja on ja nagu ma sellest unistan. Aga sina ei suuda oma vihapurskeid oma torkeid ei suuda ohjeldada. Siiamaani kaiguvad minu kõrvus suvel öeldud sõnad. Sa oled räpane? Ihnuskoi. Aga kas see on armastus? Mina ei suutnud oma hingevalu kannatada, makisendasin sinu hinge järele, aga sinu hing tunneb ainult oma häda teistest, tema ei hooli. Niipea, kui ravikuur on lõppenud, kõik sõidan sulle külla, magus ja armas, aga niikaua ma palun halastust. Seda, et minu abikaasa meie suhtes teab solid ammugi õigesti oletanud. Niisamuti nüüd ka mina. Ma näen seda haiglas daami vaikides raskelt kannatamas. Ta käib salaja nutetud silmadega ringi, ta väldib minu lähedust. Viivitasin klaarimisega, kartus teda tappa või haigevoodisse paisata või. Mingile meeleheiteteole tõugelda sest ta armastab mind. Viimaks otsustasin kõnelda. Nüüd teab ta kõik. Kui sa mulle oma unistavast armastusest kirjutad, siis sa oled luuletaja. Aga häda mulle, kui sa märatsema kukud, mu magusaarmastus kaob, kõik. Kaob grammatika õigekiri. Loogika mõistus. Sellepärast on parem kui sina minule ainult oma unistavas armastusest kirjutad, mis mind tugevamalt õnnestub, kui sa aimatagi oskad. Sa pead aitama mul terveks saada, aga juba jälle need etteheited, need noomitused. Kas see aitab minu tervenemist edendada? Selle jutu minu külmusest? Sa oled lihtsalt välja mõeldud, ma ei saa igas kirjavahetuses joovastuses sattuda. Sellele vaatamata sa oled mulle hirmsat moodi armas, kui seal on küll praegu siin oleksid. Lämmataks sind tallistustega. Olen rahulik. Sinu armastus hakkab minu oma, sinu igatsus ei trumpa minu oma üle. Soojalt hoovas eile pärast vanni minust läbi aimus. Ja jälle sinuga kohtun. Tead, mida ma sinult oleksin oodanud? Kui ma sinu armastuses veendunud oleksin. Ma oleksin oodanud, et sa ütled mulle, lase mina olen sinu silmad. Kui sina ise enam ei näe. Aga niimodi kõnele sina mitte. Selle asemel, et mind tööle, elule loomingule ergutama, dada, kibestad samal lõputus sissisõjaga igasuguselt jama mürgiste gaasidega. Tal lämmatab armastuse minus. Ma ei ole kuri, kui ma seda kõike kirjutan. Ma tänan sind. Nende ilusate armsate. Ja käsinate hetkede eest mida me koos veetsime Kõike head sulle. Eduard Vilde kirju Rahelile nii nagu need kõlavad lavastuses, millest tekivad triibud esitas ja Vilde rollist, rääkis näitleja Indrek Sammul. Oma näitemängust kõneles autor ja lavastaja Urmas Vadi. Kõlas katke tema helikujundusest. Eesti Draamateatri lavastus, millest tekivad triibud, esietendus Kadriorus Tallinna kirjanduskeskuse Eduard Vilde muuseumis septembris 2020. Saate signatuur Andres olema Valter Ojakääru laulu vana teater motiivil saate pealkirja ja William Shakespeare'i Hamleti repliike Georg Meri tõlkes, lausus Üllar Saaremäe. Helirežissöör Külliki Valdma saatel. Tor Pille-Riin Purje. Raadioteater 2021. Sõnad on laval.