Kõigepealt muidugi erakordne isiksus. Boriss Vilde selline, nagu ta oli tema elu ja tema kujunemine inimeseks nii-öelda. See on küll imelik öelda, aga see kõik paelus mind, lavastajad, mismoodi valiti, ma olin, sattusin ma sellele teemale, siis pean ütlema, et mina ise ei sattunud sellele. Vaid libreto kaasautoriks on Veronica kuus, kes siis andis ka selle balletiteema ja idee. Mind hakkas see idee paeluma ja köitma asusimegi koos Veronika Kruusiga seda teemat. Kasutasime selleks materjale, mis on Bildest olemas, mis on temast säilinud, mis meile olid ka kättesaadavad, tähendab ballettmeister Ülo Vilimaa. Ka Ülo Vilimaa, kes tegi kevadel ettepaneku lavastada Vanemuises. Üks lavastus pöördus minu poole ja küsis, ega mul ei ole midagi niisugust vastu midagi selle vastu, kui ma lavastan Vanemuise balleti. Ma ütlesin, et ei ole, aga mind huvitaks lavastada midagi uut. On teil mingi teema, küsib ta. On küll, muusika on, ei ole. Otsiti heliloojad, otsin küll. Ma soovitaks teile Mati Kulbekid. See on väga kena, kus ta elab. Mustamäel, sõitsin, sain ta kätte, rääkisin surnud, mul ei tulnud teda kaua veenda. Ta väga ruttu süttis. Ja see oli kuskil maikuus. Mõtlesin kaste, septembriks jõuaksite muusika valmis kirjutada ja On küll. Neli kuud on aega umbes. Palju vestlesime, palju, rääkisime läbi kõik, taotlesime balleti veel kord põhjalikult ja veel mitu ja mitu ja mitu korda. Ja siis järgmine etapp oli see, et hakkas muusika saabuma nii-öelda antud asjus. Mida te näete? On, see on armastuse hädas ju? See on Vilde meenutus. Momendist või tollest perioodist, mil ta kohtus oma naisega see tunne, mis teda valdas, see oli uus ja jäägitu, see oli armastus, mida ta kandis läbi terve oma elu. Ja selle armastusega, ta läks ka vastu hiljem oma surmale.