Neis, kellega mul on kõige aktiivsem kokku puud olnud Juhan Smuul. Ma olen peaaegu kõiki tema näidendeid lavastanud ja nende Nende ideeline erikaal nende omapära, nende nii sisuliselt kui vormiliselt nõuded, need probleemid, millega ta Teatril ligi tuleb, need nõuded, mis ta näitlejatele esitab, see mõtete ja karakterite külluse rikkus. See on see, mis on teinud tema loomingu raskeks, nauditavaks, sest teatris on niisugune paradoks, et mida raskem tükk seda huvitavandoni näitlejatele lavastajatele. Inimese anded, tunnetus, kas temal loodus on andud need eeldused, mille puhul öeldakse, et nagu sündinud näitleja eks proovin, on hirmus raske, selles ongi nii ettevalmistav osa kui moment improvisatsiooni, sisetülid, veerandtunnise järel mõtlemisega ja midagi näha, mingit valmis resultaati vaid näha, kas on selles inimeses vot see, mille puhul öeldakse, et ta nakatab Talon kujutlusvõime või kuidas Hamlet ütleb, kui see vana näitleja büroosa monoloogi loeb anrite pärast ütleb, et siin on see näitleja mis on hekk kuuba temale või tema Kuubale. Nõnda kahvatas silmad täitusid pisaratega, terve olek muutus, mille pärast Ek Kuuba pärast. Ja seega sekkuma on mulle midagi või ei ole. Kas see, mida ma ette kujutan, kas ma muutun selle järgi, kas mu keha tuleb minu kujutlusele järgi kas sa tunneleid lõhnu, kas see, mida ma ette kujutan, kas see saab minu juures elavaks see ongi see kõige tähtsam, selle puhul öeldakse, et vot see on materjal, sa näitleja, saatke ta Toompeale lavakunstikateedrisse. Vot see mees peab hakkama tööle, ta valitseb oma keha, oma häält, oma hingamist ja oma psüühikat oma hinge valitseda, inspiratsioon esile kutsuda kellaaja järgi, see on kõige raskem. Ja vot see on see osa, mida võib õppida nelja aasta puhul. Ja siis pinnameistritega kokku laval. Praktiline elu ise on tulnud mulle kohutavalt kasuks et rolle luua, sest midagi välja mõelda väljaspool elu ei saa, vaid elu on see. Relkas lõikas akver, mille riiulitelt saab võtta tüüpe, meeleolusid, mis Ans seene mälestusi värv, kõrvelõhnu, inimesi, inimesi, inimesi, sest inimene ongi see tsenter milleks luuakse teater ja millest luuakse teater. Ma usun kindlasti teatri tulevikku seepärast, et tal on hästi pikk minevik. Ja see tema kõrval nii jõuliselt on tulnud tema nooremad vennad televisioon ja kino. See peaks olema ainult tervitatav. See peaks teritama võistlust nende vahel, et igaüks nendest leiab oma kordumatut, relvad, mille poolest nad on üksteisest erinevad. Et nad asendamatud on. Ja mulle tundub ikkagi, et teater on see süda kust kasvab välja see, kes moodustab tsentri nii kinos kui televisioonis näitleja. Ja kes on saanud teatrikoolis ettevalmistuse, see võib täitsa vabalt minna televisiooni kaamera ette ja kinokaamera ette. Ümberpöördult on asi kahtlasem. Ma võiksin öelda, et ma olen. Stanislavski õpetuse tema suure süsteemi Selle koolkonna kasvandik ja ma püüan neid põhimõtteid milles on koondatud teatri ja näitekunsti igavesed seadused. Neid järgides viia nad vastavusse eluga meie tänase päevaga. Niisama nagu Stanislavski oma pika elu jooksul kogu aeg kohandas, seadis ennast vastavalt uuele ajale uue ajad uksele. Ja lahti öelda stanis laskist, see tähendab lahti öelda millestki kõige tuumakamad, kõige olulisemas teatrikunstis ja mulle tundub, et press ei ole mitte say Slovski vastand vaid üks aru selles maailmas, mille nimi on teater. See on arusaamine elust. Mõisted tunnetame siis õieti kaks nagu eri Küllimine kur rolli kallal töötas, me ütleme, näitlejad, et ei aita ainult selles osas ma mõistan rolli vaid vaid ma pean kuidagi ta tunnetama termoolemas, aga samamoodi ka ellusuhtumine, üks osa on see mida ma teadlikult vastu võtta, mida mulle räägitakse, teine osa on see, mis mina kodanikuna noorena küpsedes hakkad endas tundma tajuma. See intuitiivne osa, mis on sama tähtis, aga tema saab ikka kuskil teadlikul ja teadust omandaval tarkuse baasil saab see tunnetuslik osa aina enam toitu. Nii et ellusuhtumine mulle tundub, see ongi see, mida me igaüks inimestes endaga kanname, see elatud elu, slepp. See inimesed, teine plaan. See pole mitte ainult see, mis ma täna ja praegu mõtlen, vaid see, mida ma kannan endaga. Oma mõtete koorem kunstis teatrikunstil seda kõige ilusam nimi on teine plaan. Inimese teine plaan. See, mis isegi ei ole mitte nähtavaid, on aimatav.