Tere ja aitäh, et kuulad meie ees, avaneb täna perekond praamanise lugu. Isa Riho-Bruno Bramanis on endine profisportlane, kes teenis käsipalliga üle 10 aasta leiba võõrsil. Rootsi ajal sündis tema ja abikaasa Kertu perre tütar Melissa ja mõni aeg hiljem Jaapanis poeg Jesper. Seega tuleb juttu laste kasvatamisest ühiskonnas, kus kehtivad põhitõed erinevad tunduvalt meie omadest. Aga ka sellest, kuidas sulandumine omaealiste sekka polnud väljakutse mitte mujal maailmas vaid tagasi koju naastes Eestis seda tunnistab isaga saatesse tulnud Jesper. Aga muidugi läheme ka isa lapse- ja nooruspõlve ning jagamist ootavad lood, kuidas Rootsi põgenenud isa tõttu valitseva võimu silmis usalduse kaotanud Riho-Bruno Bramanis ostis enda vabaks sõdurina Afganistani sõidust või kuidas tänapäeval mõeldamatult karm treeneri käsi hoidis eemal vanglast, kuhu sattus mõnigi naabripoiss Mustamäe kortermajast, kus Riho elas. Saates käbi ei kuku, on külas Riho-Bruno Bramanis. Poja Esperiga. Lugusid aitab vahendada Sten Teppan. Soovin head kuulamist. Tere tulemast vikerraadiosse, Riho-Bruno, tere. Tere ja Jesper Bruno, tere tulemast. Tere. Tere. Sa võiksid mõne sõna Melissa kohta kõneleda. Mis valdkond on teda elus kõnetanud, millega ta seotud on, kuhu oma oma energia jõud suunanud. Kui Melissa sündis 94 Rootsis, siis oli esimene mõte isal koheta, tütrest tuleb ka teha ikkagi sportlane ja, ja kuigi ma ei olnud selline sundi ja, või, või, või ma vaatasin, et mismoodi siis tydruk nagu kasvab, mis huvid tal tekivad, aga noh, üks asi oli selge, et sport ei olnud. Melissa on nagu see number üks, et mis me lihtsalt number üks oli, oli ikkagi loodus, loomad see kui suur ja tohutu huvi tal oli looduse loomade vastu seda lihtsalt raske nagu sõnadega seletada. Et, et kui me jaapanis elasime, siis meil olid pidevalt koduloomad Toas ehk siis konnad, kilpkonnad, kõik putukad ja Kuudanud elus oma ka jõulud on see, et Tallinna Ülikoolis tegi ta paka, tegi bioloogias Tallinna Tehnikaülikoolis, tegi siis magistri geenitehnoloogias ja nüüdsest töötab põhimõtteliselt töötab mikrobioloogina. Aga see huvi loomade vastu ja kõik see armastus eriti koerte vastu, noh see nii tohutu, et ja meie oleme ka sellest nakatunud. Muidugi. Nii et koerad on meie elus väga tähtsal kohal. No ja eksa hammasvöö kindlasti on sinul ja abikaasal ka, sest keegi pidi need kilpkonnad sinna vanni, Vastmega ta neid küla pealt kokku ei saanud tassida. Tõineid loodusest, kilpkonnad täpselt nii. Jaapanis olid meil looduses kilpkonnade konnad ja kõik ta neid loodust täie tõi meile vanni, nii et kui ma trennist õhtu koju tulin, siis Kertu ütles, et täna meil kolm kilpkonnavannis ja nelikonna siis hüppavad üleval toas ja ta loodusest seal kassa seal riisipõldude vahel Jaapanis, nii et see oli talle tõeline paradiis tema jaoks. Jesper, kas kuidagi kinnitate või lükkate ümber seda, mida isa õe kohta räägib absoluutselt õige loodusearmastus ja siis lõputõid siia koerad ka veel, et ainus põhjus See meetod, kuidas nad meid üldse Eestisse said toodud, oligi see, et nad lubasid meile siis ma olin siis seitsmeaastane või kuueaastane. Et lapsed, tulge, lähme Eestisse kodumaal, et seal võime koera võtta. Ja siis noh, muidugi me ei tahtnud üldse Jaapanist lahkuda, meil oli seal ideaalne elu. Mitmes päev. Esipäev, kui me tagasi Jaapanist jõudsime ja järgmine päev läksime, kohe ostsime endale kuldse retriiveri, nii et sellega ma nägu veen siin lapsed Jaapanist ära tulema, sest et nad olid kategooriliselt vastu, et neil nii meeldis seal ja, ja siis, kui ma ütlesin, et võtame koera, siis me saime nagu silma jäänud nõusse. Jah, ma korraks torkan siia vahele, et tööjaama spordi tõttu sattus perekond kõigepealt taastatakse Rootsi ja siis Jaapanisse. Aga veel üks lause, mille sabast ma tahaks kinni, mida isa siin eespool mainis? Ei mäletagi, et siin saates oleks keegi nii avameelselt tunnistanud, et ta on tahtnud näha oma lastesse sportlasi, sa saad Jesper siis enda mätta otsast vaadata mingil moel. Oled sa isa jälgedes tõepoolest käinud, mängid ka vähemalt Eesti tipptasemel käsipalli. See nii-öelda paratamatus, kuna paps oli kogu aeg spordisaalis. Sulge üle jäi või on seal utsitamist ikkagi tõsiselt taga. Kui Melissa kest gümnaasiumis tuli koju ükspäev ja ütles isale, et et kui ma kunagi toon endale poiss-sõbra koju, et kas ta peab olema ka sportlane. Täitsa tõsiselt niimoodi küsis, et. Tähendab seda, et kui palju lapsed siis nägid seda spordipisikut, et minus ja Kertusest Gertonikega kunagi käsipalli mängida ka sporti teinud, nii et laste pealt. Me nägime oma peegelpilti, kuidas lapsed meist aru saavad, kui tähtis on sport meie perekonnas. Tegelikult me ei ole ju nendele seda niivõrd palju sisendanud. Te peate, peate muidugi me oleme andnud valitu, muidugi ma olen tahtnud, et, et vähemalt üks lastest käiks minu rada ja, ja noh, nii ta on peres läinud, et Jesper on selle tee valinud, kuigi siin Jesper on ka vahepeal maininud, et noh, et, et võib-olla oleks tahta midagi muud teha, aga kuna mina olin nagu käsipallitreener, siis tal ei jäänud muud valikut. Ma ei oleks tundnud praegu vähemalt niimoodi tagasi mõeldes, et mul oleks hullult peale surutud sporti. Mul on tihtipeale see, et kui ma ei saa päeva sporti teha, siis ma ajan kodus kõik hulluks ja hakkan mööda seina üles jooksma. Rama muude tegemiste kohta ka, sest käsipall ei ole sinu jaoks ju töö nii-öelda raha teenimise mõttes. No selles suhtes, et ma läksin, ma lõpetasin siin Eestis gümnaasiumi ja ma läksin ikkagi kohe pärast seda otsa, ma läksin ikkagi profikarjääri tegema, ma läksin Hollandis meistriliigasse mängima palgalise profisportlasena ja esimene aasta, see oli minu kogu töö. Aga siis kuna ema poolt on ikkagi mulle antud akadeemilist huvi, et ema pidevalt õpib, õpib, õpib, et et selline akadeemiline huvi kogu aeg ennast proovile panna ja uusi asju õppida. See oli rahuldamata, et see spordipol sai küll rahuldatud. Aga siis sa just see akadeemiline osa, see oli nagu jäi unarusse, siis ma tundsin seda kohe pärast kahte-kolme kuud, et, et mul on midagi kuskilt vaja ennast väljendada. Tegin sisseastumiskatsed amsterdami ülikooli ja siis võeti vastu. Siis hakkasin mõlemad tegema, et hommikul kaheksast neljani ülikooli ja siis neljast viiest 10-ni õhtul siis trenni, aga eriala majandus. Riho-Bruno läheme sinu lapsepõlve, kui sa lased esimesed pildid silme eest läbi, kuskohast, kellega seoses, mis sa arvad olevat sinu esimene mälestus? Mustamäel elasime Sütiste tänaval seal mustamäel ja lasteaed, kus ma käisin, oli, oli kodust 200 meetrit ja minu esimesed mälestused, et tulevad võib-olla lasteaiapäevadelt ja just sellised mälestused, kus ema pidi tööle minema ja saatis mu paraadukse pealt. Et näed, mine lasteaed on seal tüüpilise, läks bussi peale ja noh, ja siis mul oli 100 200 meetrit minna lasteaeda, mäletan millegipärast, et mul ei olnud väga suurt isu sinna lasteaeda minna. Mul meeldis rohkem tulla seal liivakastis omapead olla, kuna ma olin peres ainuke laps, kogu aeg pidin üksi mängima, siis olime sellega harjunud ja siis ma läksin liivakasti. Ja see pilt mul meenub küll, et ma ei läinudki lasteaeda tol päeval ja ma kõndisin ema töö juurde. Jala ema töötas Kadaka teel kaubalaos. Ma olin seal käinud ainult bussiga, 33 buss sõitis sinna nõuka ajal siis ja ma läksin sinna jala jõudsin sinna töö juurde välja, istusin sinna ette ruumi ja ütlesin, et ma tulin ema juurde. Ja ema siiamaani imestab, et kuidas ma sinna välja jõudsin. Sinu kodu, mustamäel, olitegi siis sina ja sinu ema. Ja me kasvasime, mina, minu ema ja minu isa lahkus ema juurest 78, Nad lahutasid. Nii et põhimõtteliselt, mis ma siis olin, kümnene, jah. Jah, ja nii palju, kui mina mäletan seda kodu, siis ma mäletan ikkagi ennast emasele. Jah. Aga samas, kui sa elad sihukeses majas, siis tihtipeale ei ole ainult sina ema, vaid on kogu korteriplokke kogu kogu maja. Sütistaja 58, seal on 60 korterit, maja ja nendest 60-st korterist 57 olid vene pered. Nii et minu lapsepõlv möödus seal sama soovis jäähoki ja jalgpalli mängides venelastega. Nii et kui ma kooli läksin, siis ma olin väga õnnelik selle üle, et siis mul oli nagu vene keel ka päris normaalselt suus sulasid nende Jaama sulasem venelaste punti väga hästi, nii et kui me mängisime jäähokit, et või jalgpallieestlased versus venelased väga sõbralikult mängisin, siis mina olin venelaste poolt. See teistpidi ei tundunud imelik või ei tekitanud probleeme? Ei, ma olen selle peale ise ka mõelnud, huvitav, et ma suhtlesin eestlastega, saime väga hästi läbi ja venelast tegelikult mängisime mingeid luurekaid või mingeid mänge, siis ma olen alati venelaste puhul. Kui rihm oli vaja saada, see ema sai selle väikese asjaga hakkama küll. Mille eest sellised füüsilised karistuseta kodus päevakorda üldse tõusid. Mida selleks pidi korda saatma, mis emal närvi nii mustaks ajas? Eks see cool õppimine, see ei olnud kõige tugevam külg ja, ja noh, eks koolitükkide kooli õppimise, mitte ärategemine ja mingi puu, muu põhjus, et mind huvitas kõik muu. Ma mäletan just neid televiisorist vaadatuid, spordiülekandeid, ma võisin une pealt öelda Tallinna Kalev, Riia Vess, Kaunase Žalgiris, Vilniuse statiiba, Minski ASK KÕIK koosseisud, kes mängivad viisikud liidu koondis jalgpallis, Liidu koondis, jäähokis, kuldne viisik, kruttav Makarov, Larjanov, Tretjak une pealt kõik nimetada kurivaim, füüsika valemid ja matemaatikavõrrandid ja keemia jäänud pähe. Kui ma mõnikord tõesti läksin õue jälle poistega jalkat taguma ja tulin koju ja Evenegi päevikut, et seal oli mõni kaks ja mul olid jälle homseks kõik tegemata, eks siis tal ikkagi läks närv mustaks küll ja noh ma ei mäleta, ausalt öeldes seda tema oleks mulle rihma andnud, seda hetke ma ei mäleta, aga ma mäletan, et jutt oli sellest kogu aeg. Et kus on rihm. Et ma oleks seda saama nii hästi, ei mäleta küll, aga jutt, et sellest käis ja saad rihma seda juttu, ma mäletan. Kui palju sa teadvustasid seda, et isa pole kodus või seda perekonna teist poolt, kes peaks justkui ka teatud mõttes olema eeskuju, et muutis sinu käitumist või olemist. Kuidagi tegi sinust ema jaoks parema lapse. Näed sa midagi? Ma nägin seda, et emal on raske, et ema ei saanud võib-olla minuga võib-olla mingil määral hakkama ja noh, tegelikult. Ma hakkasin ikkagi käima juba viieaastaselt ujumas ja siis pärast leidsin endale ikkagi trennid, käisin seal jalgpallis ja korvpallis ja lõpuks ikka käsipallitrenni juurde, ehk siis tol ajal väravpalli juurde jäin ja suurelt muidugi tänu treener Enno Karis oleks, kes siis käis kodus. Kuna ma olen vasakukäeline käsipallis vasakealisel suur tähenduse suur nagu pluss siis ta nagu ütles, et, et, et ma valiksin käsipalli, et me jääksime juurde, siis tegelikult ema nägi nagu selles ka mingit päästerõngast, et kui ma nüüd trennis käin ja seal on korralik treener, kes siis nagu meid tõesti kasvatas. Nii et ma ütlen ausalt, et kui ma tulin trennist koju, mõnikord mulin neli näpujälge näo peal. Ema küsis, et mis need on, mõtlesin, treener andis laksu temaga siis mille eest ma ütlen, ma ei tea. Ema vastas ju siis said asja eest. Tema nägi nagu seda päästerõngast, et ka treener suudab nagu mingil määral olla selles isa rollis, et kasvatada meid, sest noh, see kant, kus mina üles kasvasin, minuga raadnas viiendal korrusel postis, istus vangis neljandal korrusel, poiss istus vangis, kolmandal korrusel, bossisus vangis, esimesel kursusel postistus vangis. Et mina olen teisel korrusel. Ja need ülemised korrused olid seal vägistamised ja röövimised ja esimesel korral poiss oli ka röövimine, nii et ema nägi seda, see venelaste punt, mis seal on, et kui ma sinna jään, et siis ma lähen nendega kaasa ja ja ega siis midagi head seal ei ole. Ja see lihtsalt treeningutel käimine, spordilaagrites käimine, see võib-olla oli ka mingil määral emale nagu tõesti ta nägi sellest, et noh, et ma pääsen sellest. Nii et mõnes mõttes oli treener sulle, ma ei taha öelda, et isa eest, aga midagi võrreldavat absoluutselt ta oli, seda me olime kogu aeg, meil oli iga päev trenn, meil oli kogu aeg niikuinii koolivaheaeg, olid meil võistlussõidud. Ja suvel illuste spordilaagrid, nii et tegelikult tekkis käsipallurit punt, kellega ma rohkem hakkasin läbi käima ja, ja, ja see oli tõesti see, see päästetee, et tegelikult ma nende venelastega võib-olla nii nii palju enam ei saanud käia, sest et noh, ma mäletan seda hetke. Et kui nad läksid järjekordsele poeröövile, nad käisid Keilas muusikapoodi varastamas ja tol õhtul kutsuti mind kaasa. Ja ma ei tea, miks ma ei läinud ja too juhtuleid vahele. Tänu sellele läks kaks poissi oleksid kinni, nad käisid kolmas kord sama poodi varastamas. Meil jooksis jutust läbi teha, et sa olid umbes kümnene, kui isa ja ema lahutasid, missugune on olnud hiljem sinu side temaga? Pildilt ta päris ära ei kadunud, ta oli, ta oli teine perekond ja me suhtlesime mingil määral, aga aastal 1980 enne olümpiamänge. Isa läks Rootsi ja sinna ta jäi. Ta oli põgenik ja mind ristiti siis kohe ju kodumaa reeturi pojaks. See tuli muidugi hiljem siis kui ma sõjaväkke minema ka isaga, side jäi sisse telefoni teel natukene ja, ja kirja teel ja side oli olemas. See, et sinust sai hea spordipoiss, päästisse sind koolis muus mõttes aidata kooli kergemini selja taha jätta. Käisin kolmes koolis kokku ja siis ei ole eriti head mälestused, ütle meie esimestest kooliaastatest tõesti raske oli, aga viimased aastad Tallinna 54. keskkool seesama treener Henno varisoo ja õpetajad toetasid ikkagi seda sporditegemist. Jaa, jaa. See kuidagi on jäänud ootuseks jätnud sellise positiivse mulje, et sa õppimine, sport sobisid kokku, sest et noh tegelikult lõpueksami mäletan küll, kuidas kuidas pingutasime ja, ja kuidas me neid tegime ja lõpuks oli niimoodi, et kui me kirjutasime kirjandit, siis mul oli kirjand, oli taskus valmis pandud ja noh, ja siis, kui tuli sama teema turgeenev ema vist oli see raamat, millest ma võtsin selle valmis kirjandi taskust välja, kirjutasin kõik maha ja sama teema tuli täiesti juhuslikult. Ei, mul oli 50 kirjandit taskus. Mul oli 50 kirjandit, Sa tead ja mäletad nõuka ajal, need teemad oli ette teada enam-vähem vist kellelegi, mis kirjanik oli üsna etteaimatavad ja mul olid, oli 50 kirjandit, oli mul patakas? Liialdada ei ole võimalik, oli küll. Ja minu pinginaabril minu kõrval maal naabri oli Mart, kes oli ka minut, temal oli 40 kirjandit taskus ja neid olid viimase kuue seitsme aastalõpukirjandid. Ja siis me istusime kõrvuti, mõtlesime, et nüüd tuleb tuli oli Viktor geenide ema ja ja me nägime jess, vaatasime üksusele otsa, jess saime. Võtsin mõlemad selle teema, kirjutasime sõna-sõnalt. Kirjutasime maha. Tehtud, lähme. Lähme siis mätta otsa, võtame Žigullil elusalt ABC, kaheksandast ja noh, kirjandan tehtud. Ja tõuseme püsti pingi tagant. Hakkame siis kirjandeid nagu ära andma ja vaatame üks kirjandeid ja vaatame sõna-sõnalt üks ja sama kirjand. Kirjutada seesama töö pealt maha, kirjutasime sama tee pealt maha. Ja Mart sai nelja, mina sain kolme, mul oli paar komaviga rohkem. Kirjandusõpetaja. Helle Pikkor, aitäh sulle selle eest. Miks ta meid läbi kukutanud, ma arvan, et sellepärast, et mina ja mart olime väga tublid komsomolitöös Martoli komsomolisekretär meil klassis, minul võib-olla klassivanem, et me olime ka selles aktiivsed ja ka muidugi sport, et noh, selles suhtes võib-olla tõesti sport. Ta oli ikkagi mõnes mõttes ka päästjaks koolides. Ja muidugi kõige tähtsam oli see, et kui me käisime võistlustel, siis meie treener, venna koriso võttis meie õpetajad kaasa reisidele Armeenia, Gruusia, Aserbaidžaan, kes ei tahaks sinna sõita, meil võeti õpetajad kaasa, õpetajad said ka ja reisi ja siis oli tunnistusel kolmed. Millal sa päriselt said aru, et sa oled heas spordis käsipallis, eriti mil sa said aru, nüüd läheb päriselt asjaks. Keskkool sai läbi, siis hakkasid mõtted tekkima, mis nüüd edasi saab? Soov oli saada Tartu ülikooli, tema kehakultuuri, seal ma kukkusin, bioloogiaeksamil kukkusin läbi, siis oli teada, et tuleb sõjavägi. Siis me tegime trenni Tallinna operaatori nimelises meeskonnas. Sellises Eesti koondise baasmeeskondadega öeldakse Isalasemale Rootsis Stockholmis. Ja helistasin isale, ütlesin isa, kas, kas järsku leiaksid mulle ühe klubi Stockholmis, Rootsis ja isa leidsime Stockholmis meeskonna ja ma läksin sinna Stockholmis proovikatsetele ja sain sinna lepingu. Ja sealt edasi hakkas nagu tekkima selline tunne, et võiks ju kuhugi jõuda ka, et midagi korda nagu saata. See on hea koht, mis tuleb välja ikkagi, isa on sinu saatuse kujundamises väga otseselt niite tõmmanud. Jah, tol ajal oli, oli, oli tema nagu see, kes aitas mind sinna sinna Rootsi. Tema oli ka see, kes aitas Stockholmi Mälvikuva Martin Müürsepal järgmine aasta leping sõlmida. Sa jutuajamise käigus oled maininud, et selle tõttu, et isa rootsi ära hüppas tähendas sulle teatud määral sanktsioone hiljem siis, kui sul oli võimudega kokkupuuted, kui mitte enne, siis nõukogude armeega seoses. Meenuta seda lugu, kui napilt Sa hammasrataste vahel. Ja mis võimalustega või, või tingimustel sa siis pääsesid, lõpuks minule öeldi kohe sõjakomissariaadist, et kõik minu eakaaslased saavad tapale spordiroodu. Ja mina olen ikkagi põgeniku poeg, mina olen kohe esimese rongiga afganistani ja viidi siis meid Riiga, Riias oli siis nagu öeldakse balti sõjaväeosakonna, nagu öeldakse, peastaap ehk seal oli nagu uus läbivaatus ja sealt hakati siis täpsemalt juba jaotama, kuhu sõdurid lähevad. Ja siis ma teadsin, et noh, mul on Tadžikistani tankiväkke minek ja sealt siis poole aasta pärast Afganistani. Nii palju ma sain teada, siis ma küsisin, et kuidas minna tankima man kurat, meeter 90 mahudel, kuid see pole hull, 20 mahtude mahud sina ka siis ma saan aru, et noh, ei ole mingit sõnaõigust. Ja sa mõtlesin korraliselt kommunitsionov, kas Afganistani ei lähe, et ma nii loll ma saan, kui esimesel pihta. Et saksa mõtlema, kuidas ma siit ära pääsenud. Ja mäletan, mul oli 25 rubla ja ma läksin siis südamearsti juurde, ehk siis kujutad ette, nüüd arst istub laua taga valges kitlis ja 30 sõdurit aluspükste peal seisavad rivis ja üks istub seal tooli peal. Ja siis, kui ma sinna tooli peal istusin, ma panin selle 25 rutsise, panin siia küünarnuki alla ja vaatasin selle Armeenia arstil Armeenia arsenali. Ütlesin Armeenia arstile särtsupallid, et mul süda valutab, ta tõstis prii. Mõtlesin, Siret, sa panid, tõstsin seda küünarnuki niimoodi näitasin 20 rublast, kus Armeenia astele 20 rublast nägi, ütles, võttis selle minu ankeedi, lükkas selle 25 peale, tema seal 25. endale kirjutas ankeeti ainult istuv töö sõjaväes. See lause ainult istuv töö sõjaväest päästis mind tankiväest ja mainsena Riiga. Ehk siis minule määrati sideväed, ehk siis istuv töö sealt Riiast juba ma hakkasin mõtlema, et kuidas ma saaks välja sõjaväeosast. Esimene asi, mis oli, ma sain emale helistada, et ma ei läinud sinna, kui Chuck Tadžikistani pääsesime, sain Riiga ja ütlesin emale, et tule nüüd siia, võta kolm vana Tallinnat kaasa, võtab paarik Arhud otse kaasa ja hakkab nüüd edasi, mõtleme, kuidas siit sõjaväest, nüüd saaks spordirood edasi ja kõik see asi käis niimoodi, käis, käis ja lõpuks ma olin sisse Riiaskis, tegin seal siis Riia kõrgliiga satsiga Riiat, sealt isegi teen trenni ja. Jesper, millisena tead sina oma ema ja isa kohtumise lugu? No ma tean, et nad kohtusid ühel sünnipäeval, ema võeti kaasa, siis sõbranna poolt, umbes tiriti kaalsed, tule, tule, lähme ikka. Nii täpselt ei teagi, nad on rääkinud küll mitu korda ma tean, nii palju sünnipäeval kohtusid ja et järgmised paar päeva papsi helistanud emale sai rohkem kui paar päeva. Ja siis ja siis vist helistas kodutelefonile, et jõuetu. Ei, no jaa, ei, sul on ikka vähesikule päris, päris täpselt ei tea, vähe vildakas versioon najaga, noh, tähendab vähemalt et kus, kus sünnipäeval, selles suhtes aga alustame sellest, mis hetk sinu elus oli, kuhu sa selleks ajaks olid jõudude, mis sul käsil oli? Me elasime hotell spordis, nii kui vaba päev oli, oli ikkagi vein ja, ja oli selline nagu. Mis pirita Globeriselise regati baar. Ja siis oli tüdrukuid vaja, kas see kõlab liiga julmalt või? Ei, mis oli seal oligi sportlaste elu oligi sihuke trenn on tehtud nädal aega on trenni tehtud. Nüüd reede, laupäev, kui mängijal on vaba, siis on ikkagi vaja natukene maandada ennast ja main Riiga peale sõjaväe lõpuni veel Riia mängima. Ja siis tulin tagasi ja hotell spordis ja. Ma elasin toas ühes toas, elasin Margusega Margus harikuga. Ja Margus Varik ütleb mulle reede õhtul, et lähen männikule tema ekspruudi sünnipäevale. Kallis Margus Piritalt männikule, mingi naiste pärast läheme regati baari, naisi on küll vaid ma tahan ikka minna raha liiga vähe, kolm rutsimine taksoga bussiga, ärka minema männikule. Ja sõitsime taksoga sinna männikule, saime kuskilt ühe viinataksoviin Aegist, noh siis ei olnud seal viina kuskilt saada ju. Taksoviin veel ja siis jõudsime selle männikule sünnipäevale ja seesama marguse ekspruut oli seal köögi seal mingit kolm kutistasid toas diivani peale mõtlesin, kuhu ma tulin. Kohuma tulin, ah, ja siis mõtlesin, et okei, Marguse pärast tuli Margus rääkis seal juttu ja noh, ja siis ühel hetkel läks uks lahti ja sisse astus Kertuga sõbrannaga sisse. Noh siis kõik muud. Ja asi sai otsustatud, ehk teist sai paar. Kui kiiresti siis teile niimoodi, et Kertu ütles mulle oma telefoninumbri, üks kord 29, kolm. Ja ta oli täiesti kindel, et mul on siukene udupead, mul elu sees see number meelde jäi, mul jäi see number meelde ja siis nädal-kaks. Hiljem istusime poistega, istusime Viru hotelli grillis, ehk siis jälle grillkana ja punane vein Coca-Colaga. Ja, ja siis ma ütlesin, et vot nüüd ma helistan. No päris nii olnud, tegelikult tegelikult seal üks ameerika tütarlaps rääkis inglise keeles Kertuga. Ja ma vaatasin singlil, tütarlaps ei saa aru, kuhu ta peab sõitma Piritale ehk siis Kertu juurde ja ma läksin sinna, võtsin toru ja ütlesin, et ma võin aidata, et rääkida inglise keeles, kuhu ta minema peab. Kerttu, sina vä? Nii hästi vähe ja ja Kert oli selles mõttes Kerttu, sina vä? Täitsa Satatud Ameerika tütarlapse blablabla. Ja siis ma juhatasin ja läksin ise kaasa ja ja eks ta nii hakkas, jätsin ameeriklanna sinna ja tulin tagasi ja Pirita grillija. Ja siis hakkasime ikka helistame käima ja noh, kuna see aeg oli isegi põnev, 91 veebruar, saame tuttavaks siis 91 sügisel. Me olime Rootsis juba koos. Ma võin siia vahele nii palju öeldud. Emapoolsed vanemad, siis tundsid Riho vist esimesed nädalad, kui mees, kes jalgsi käia. Ju et vot nii kõva meest sa avaldasid muljet, teadlikult? Ei hotell spordiaeg oli siuke aeg, kus mul oli ta niida, stressid nahktagi ja takso, ootas sees kunagi ettur külla tuli, mõtlesin, taksol ootaks tunnike, kaksin ja, ja siis Kertu vanemad vaatsed, mis mees see nüüd on? Et noh, tead mis ott koll ja noh, ise tead, 90.-te dressid, nahktagi ja kuldkette klotse sõrmus ja keegi otseselt kuldkett kaelas ja siis Soomes käisime ju viinauimas 50 Soome marka sai ühe pudeli ja seda, noh, ma läksin ükskord üle Soome piiri, mul oli 18 pudelit viina keha küljes spordipoisid ja ka ma arvan seda. Seda tegid paljud, sest noh, okei, me saime siin küll palka ja saime talitada, lange, ega tegelikult tingimused olid väga headel spordis süüa saime treeningutingimused kõikjal väga head, aga ikka tahtsid rohkem. Noh see viina müümine Soomes oli, oli, oli põhiline sissetuleku allikas, esime toime, sealt tõime ju neid tuubel. Make siin komisjonipoodi siin müüsid maha, said 3000 trotsi, jumal siis see null seitse siin osta ei olnud ju midagi, viisid paar laadungit viina Soome ja, ja siis sind null seitsme noh siis said ju teha, mis tahtsid. Abikaasa leidmine ja Rootsis maandumine ja pereelu üsna niimoodi kiire algus. Melissa sünd tuli õigel ajal. Siin kohapeal muidugi on, on ikkagi Kertu, tuleb väga, suuresti tuleb Kertu mängu geto tegi kõik selle jaoks. Et ma tahaksin teha sportlaskarjääri. Tegelikult öeldakse, kui perekonda sünnib laps, siis sportlasel läheb karjäär ülesmäge, et see annab niivõrd palju positiivset laadungit, nagu juhtus Jaapanis Jesper sünniga. Selles suhtes oli meil nagu väga hästi klappis. Ei olnud aga ühtegi korda sellist küsimust, et kas nüüd keegi peab millegipärast loobuma millegi nimel, et ei olnud sellist asja, kui geto tahtis Rootsis ülikoolis õppida. Läks ta ülikooli õppima, tuli koju, läksin mina trenni, olin nii kaua, mina Melissaga kodus, nii et kõik nagu klappis väga hästi. Ja kõik see Jaapanisse minek oli ju tegelikult ju Kertu initsiatiiv. Ja tagantjärgi praegu mõeldes on see kõik nagu ettekirjutatud pidigi nii minema, et kõik on nagu väga hästi. Sünnitushaigla mõttes olite te juba nii-öelda ühiskonda sulandunud, rootslased teedi vaadatud, kui inimesi kusagilt, et sinna riiki, kus sa lähed, kui seda selle keele ära õpid ja selles keeles suhtles inimestega, siis võetakse sind ikkagi enam-vähem omaks mingil määral, eks ja Rootsi, kelle me saime päris ruttu su ja, ja olime ikkagi suht omad, sellepärast et noh, teades rootslased ikka välismaalasi päris palju. See protsent on päris suur, kes need seal täpselt sisserännanuid ja, ja, ja meid ei võetud, kui sisserändajaid. Meid ikkagi võeti, kui keegi profimängija, kes siis toob sellele klubile nagu öeldakse, kasu ja medaleid ja nii edasi. Ja Melissa sünd väga hästi on meeles, oli laupäeva õhtul hakkasin bingo lotot mängima, bingo lotopiletid olid ostetud ja kutsusime ristiisa Patricku. Kutsusime külla, et hakkab mängima ja võtame väikse veini ja ja Kerdusay, nüüd lähme ja läksime haiglasse ja Melissa sündis öösel, nii et kõik oli hästi ja kõikidele ja nagu super, et selles suhtes ei ole midagi sellist halba, küll aga see mõni aasta hiljem kordunud kogemus isaks saamisel siis juba Jaapanis, kui sündis Jesper, sealne ühiskond on mitte ainult Rootsi omast, et väga paljudest maailmadest ikka täiesti teistsugune, et kas sinu jaoks ajalugu kordas ennast, olid sa jälle profimängija? Ja kõik toimis veatult, laitmatult, sujuvalt noore perevaates. See, kuidas Jaapanis, minu, kuidas see Esperi nägu sünd meeskonnale mõjus, see on ikka nagu öeldakse öö ja päev, mis Rootsis. Et kui ma ütlesin meeskonnadirektorile, et mina lähen Kertuga sünnitusmajja kaasa, et ma ei tule mängule. Et kuna meil oli Hondaga ehk siis pea rivaaliga, olin mäng nende väljakul. Sa ei kujuta ette neid meeskonna direktor silmi. Kuidas palun? Sa lähed kaasa, naised, mis sina sinna lähed? Mäng, mäng Hondaga. Mõtlesin jah, aga mul on naisel sünnitus. Ma olen naisega. Meeskonna direktor, treener, tehase direktor, kõik, mõtlesin, et kuidas see võimalik on. Kuidas tal on tähtsam perekond, kui meeskond. Fakt iseenesest, et mees läheb naisega kaasa Jaapanis on juba imelik. Absoluutselt on ja seal on selline ühiskond, et naine sünnitab, naine kasvatab, mees, teeb tööd, teenib raha ja nii edasi ja sinul lisaks siis see, et sa veel lähed töö juurest ära, põhimõtteliselt õudselt, ma lähen ju oma põhitööst, ma lähen Hondaga mäng, kõige tähtsam mäng. Ja mõtlesin, et ja et ma ei tule ja siis nädal aega oli vaikus ja kui jaapanlased üldse midagi otsustavad, kas nad võtavad endale natukene aega ja siis nad tulevad sinu juurde ja nad ütlevad sulle kõige parema lahenduse. Ja tead, mis oli, või? Meeskonna direktor tuli minu juurde, ütles Bruno. Lükkame mängu edasi. Ei veel parem. Veel parem otsus oli ta tuliinud, ütles Bruno. Lepime nüüd kokku niimoodi, et me leidsime kõige parema lahenduse, mis olla saab, mõtlesin ja mis on? Teeme nüüd niimoodi, et sina lähed mängule ja mina lähen sinu naisega sünnitusmajja. Et see oli, see oli nende mõttes kõige parem lahendus, tähendab, see tähendab, et nad ei saanud aru, miks ma pean minema naiseks müts Maja. Nendele ikkagi ei jõudnud see kohale, kui tähtis see meile on. Ja, ja meeskonna direktor ohverdas ennast, et ta läheb ise. Aga juhtus niimoodi, et Jesper siis ikkagi kuulis võib-olla seda. Ja mõtlesin, et tuleb ikkagi ennem ilmale. Ma mäletan seda, kui palatis vaatasin Kertule otsa. Mõistis mind ilma sõnadeta, ütlesin, mine, mine, mine, honda ootab. Honda ootab. Panin rongi peale, meeskonnakaaslased ei teadnud. Kaks tundi enne mängu jõudsin saali. Ja Me võitsime Hondat esimest korda võõral väljakul kahe värava viskasid kaheksa aradit. Kutid vaatasid mulle otsa, et kuskohas see power sul tuli nagu turvast seal jänes pani perekonnaringi, et ma tahtsin jõuda selleni, et mis see lapse sünd nagu annab mehele juurde. Aga haiglavaates haigla inimesed, personal vaatas täiesti. Rahumeeli ei vaadanud, kui me läksime haiglasse, siis oli niimoodi, et 200 tegelasKertuga kolmude tegeles minuga käsi ta masseeris mind ja kogu aeg ja istu siini, too vett ja mitte, tooge mulle vett, toodi mulle vett ja seda teed ja mis sa veel soovid ja kas nad pingutasid üle või sa oledki kehvas seisus? Ei nad tingimused üle, nad ei teadnud, kuidas peab käituma valge inimesega, sest selle haigla jaoks oli see esimene kord, kui valge inimene tuli nende juurde sünnitama ja nad ei teanud ja nad ei julgenud küsida ka, miks mees siin on? Noh, ja selles suhtes nad ei osanud seisukohta võtta, kolmade tegeles minuga ja 200 tegeles Kertuga, pluss siis arsteks. Et kõik läks väga hästi, kõik oli väga fantastiline ja, ja aga lihtsalt nad ei julgenud küsida nagu üldse paljud situatsioonides jaapanlased julgenud küsida, et miks me nii käitume, miks me käitu nii, nagu nemad on, nagu nende traditsioonid ette näevad? Neid selliseid küsimus oli nende kaheksa aasta jooksul Jaapanis väga palju. Jesper, sa oled saanud, et hoolega siin kuulata ja muiata minuga koos paneme sinu esimesi mälestusi ritta, et sa elasid Jaapanis vanuseni. Nii seitse, aga ja see tähendab, et ilmselt sul on ikkagi need oma elu esimesed mälupildid seotud selle riigiga. Ma käisin judotrennis ja ma mäletan, kui külm seal saalis oli, sest me elasime Hiroshimas ei ole, noh, seal ikkagi seal läheb külmaks ka. Võib-olla kus jalgpallurid teevad talvel trenni, telk üle pea tõmmatud, umbes et, et see on siis judotrenn, onju, aga noh, sai siis seal, sa oled selles oma kimanos ja siis ma mäletan seda jooksmist seal soojaks tegemist seal. Ja siis kuidas ma Me maadlesime teatud partneritega ja ma mäletan üliväga täpselt seda, kuidas ma tihtipeale ühe jaapani poisiga maadlesin iga kord, kui ma ta sellili panin ja tal nii-öelda Peal kuidagi lamasin või noh, võttes siis tema suust tuli meeletu praetud mis on epifreina sense. Retina jah, praetud krevetihais, judosse ikkagi suht lähedal oma vastasega, eks ole, see on hinged üksteisele näkku, onju. Ja ma mäletan seda haisu lihtsalt, kuidas ma ei tahtnud temaga maadelda, sest ma teadsin. Noh, ma ei tea, kas ta isa oli kalamees vaid armastas meeletult seda süüeni. Aga vot seda haisu mäletan ja seda külma ma käisin jaapani lasteaias. Ma rääkisin jaapani keelt enda peas, ma olin täiesti jaapani laps ja siis kuidas iga hommik vahet ei olnud, mis ilm oli. Me võtsime siis nii-öelda bokserid väele või lühikeste pükste väele ka pakase talvega. Ja siis sihuke pisike rätik ja olime, kõndisime siis lasteaiast mingi kilomeetri või 500 meetrit kuskile eemale väljaku peale ja siis kõik koos niimoodi it's, nii, san chi. Hõõrusime ennast siis rätikuga hommikuti soojaks, päiksetõusuga võisin olenevalt lasteaias juba ja lasteaias, lasteaias, mis ma siis olin neli kuni seitse siis kolm kuni kolm kuni kuus. Et vot seda otsida külma karastus, distsipliini see ei olnud isegi nagu see, et emmet ma ei tunne ennast hästi, ma ei lähe täna lasteaeda, nii et see ei olnud isegi nagu mõeldav, et kõik läksid, kõik tegid. Sul ei olnud siukest nagu valikut öeldud, et vahet ei, mulle ei meeldi see. Üks mälestus veel tegelikult, mis meelde tuleb, on see. Jaapanis pannakse kaasa lastele obentod ehk siis söögid, lõunasöögiga lõunasöögi, kat, lõunasöögikarpe iga kujuga igast Helogitid, Powerentšerit, mis iganes kirstu ka muidugi on, pidi mulle kaasa panema, sest see oli siis toiduks on ja ja Eestis tehakse tavalist süüa, Rootsis tehakse tavaliselt süüa, siis ma kujutan ette. Kerttu, mõtlesin, et noh, mis paneb sinna tüki siukse kerakeseriisia mingit, et natuke porgandit ja õuna, võib-olla mingi tükike kana või midagi kaasa. Okei, lõunas ökoni ja vot seda ma mäletan, et ma ei söönud mitu päeva lasteaias lõunati, tulin koju ja ma ei olnud seda karpi lahti teinud. Kuidas sa mäletad seda ja ma mäletan seda emotsiooni või seda tunnet, et mul oli nagu häbi, piinlik ja et ma lihtsalt pigem nagu väldin seda, seda. Karbi lahti tegemist, nüüd sa pead selgitama, milles see probleem oli siis selles suhtes selles, et Jesper tuleb, tuleb lasteaiast koju ja kasvataja kirjutas, võtab Kertule, et Jesperi söö lasteaias. Vot just ma ise seda ei öelnud, et ta ei söö, milles probleem on, et aga Kestor tuli koju ja võttis siis selle lõunasöögikarbi, võttis kotist välja ja hakkas sööma. Nii et kõik oline kasti, ma sain aru, et ta sõi seisale isuga kohe tühjaks, aga lasteaiakasvataja küsis, miks Jesper lasteaias ei söö, kui kõik koos söövad, peab ka tema sööma. Ja ei saanudki ennem sellest aru, kui ühel hetkel me läksime lihtsalt lasteaia lasteaeda kaasa, piilusime vaikselt tuli välja see, et see lasteaia, noh, sa kujutad ette selle lõunasöögi karp, mis sul ema kaasa paneb. See, mis seal sees on, see ei ole lihtsalt mingi Larts riisitükk, Larts, mingi kotlet, mingi porgandi tükk, ei, see on kunstiteos. See riis pannakse sinna vormiga, pannakse nagu mingi mõmmi nägu, see kotlet lõigatakse jänku su jänku näosu suguseks, siis mererohust lõigatakse riisile peale sulle vuntsid, tomatid on silmad ja siis kõik see porgand pannakse ka vormi sisse, see on nagu mingid täheke või nii, et see on nagu kunstiteos. Ja kujutage ette, kui nüüd ka Jesper istus lava taha, kaks tüdrukut tal üks, ühel pool, teine teisel pool tiivalt karbi lahti, vaata mis minu ema täna tegi. Tohutu ilus teos, teine tüdruk teiselt poolt, vaatame siis minu ema täna tegi kõik uhkustavate näitavad seda omavahel Hestervaatsuma karpe, oh jumal, jumal, kurat, ta julgenud seda lahti teha, noh, kujutad ette, mis reaktsioon oleks sealt tulnud. Ta lihtsalt ei julgenud lasteaias siil. Ja mis see tähendab, et me panime Kertuga poodium, ostsime 38 vormi erinevat vormi ja hommikul ärkasime üles, tegime Jesperile siuksed seal mingeid spordi või mingit pildid, tead seal maalid sinna, see oli nagu kunstiteos. Te siis lasteaia kasvatajat tuligi, Jesper täna sai lasteaiast surisuga. See on jah, see on alati uskumatu, mis nagu ema siis jaapani pereema ärkab üles. Kell kaks, kolm öösel on, ütleme, laps peab minema, kuus 37 peab minema kodust välja, lasteaiabussi peale ja ta ärkab üles mitu tundi varem, sest riisi küpsetamine võtab aega, niuke toidu ettevalmistamine võtab aega. Et ta teebki nagu noh iga päev teeb sellise kunstiteos, iga päev on erinev. Iga päev on mingi uus multikategelane või uus, mingi tooraine või noh, see on täiesti uskumatu. Nagu sa ütlesid, peas olid sa jaapanlane, tundsid sa ennast igas mõttes seal koduselt. Ja seda ma võin päris julgelt öelda, et ma tundsin seal väga koduselt ennast, sellepärast et me elasime Hiroshimas, kus oli ka rahvusvaheline kool International skul. Aga isegi ennem seda, kuna ma rääkisin jaapani keelt vaata lastele, ei jõuta veel siukest ebameeldivat kogemust, et noh, mis iganes probleemid võivad riigis olla, eks ole, et ei meeldi sisserändajad või rassism või mis iganes, et lasteni see, see ei jõua nagunii varakult. Ehk siis nagu mina jaapanis, kindlasti see võib-olla, kui ma oleks läinud sinna algkooli ja keskkooli, et võib-olla siis oleks olnud, et ah, et välismaalane, et mida sa tahad siit noh, mis iganes probleemid, onju. Aga lasteaias ma olin selline huvipunkt, et ma olin ainuke blond inimene, mõtlen julgelt noh kolm 200 kilomeetri raadiuses, onju ja samuti judotrennis seda videot ma olen isegi näinud, kus teeme seal sooja, siis jooksime seal ringi ratastele totaanidel ja minu selja taga ajavad mind taga niimoodi, noh, kõik kõik tüdrukud 20 30 kõik ajavad taga, ainuke blondi peaga poiss oli. Ja muidugi selles sellel ajal ma ei saanud aru, aga noh, nüüd nüüd ma saan aru, miks. Pigem ikka sellised positiivsed mälestused Jaapanis on ikkagi sihuke kõik see pere pere, kõik see kasutusse, kõik see lasteaed ja see oli ikka väga-väga-väga positiivse mälestust. Aga miks pais jaapani kooli ei läinud või ei pannud teda? Me ei tahtnud, tähendab, Melissa oleks olnud esimesele minema, Melissa oli vanem ja me lihtsalt oleks mõnda esinemine, me teadsime, et mul on niikuinii kunagi Eesti, tuleme tagasi. Et noh, mida siis selle jaapaniharidusega või jaapani peale hakkab, et selge see inglise keel oli vaja ikkagi või siis emakeeles õppida. Kertu tegeles nendega kodus, olid töövihikud olid Eestist kaasa võetud ja ikkagi õpetas neil eesti keelt ka ikkagi noh, sest et meil oli ju niimoodi, et lapsed käisid jaapani lasteaias, oli jaapani keel, lapsed käisid rahvusvahelises koolis, oli inglise keel ja nüüd kodukeel oli eesti keel ja kodukeel oli, mõnikord oli nii, et mis sa kodukeeles on, tule pese käed ära, tule sööma, mine magama, lastel hakkas nagu mõtlema, nimata hakkas, aju töötab nii et eestikeelne käsklus, keel muu kõiki päeval kõike lõbus, lasteaed, kool, kõiki, inglise keel, jaapani keel, eesti keel on siis järsku ja, ja me nägime oma laste pealt, et lapsed hakkasid juba kergelt mõtlema inglise keeles. Et kui sa ütlesid neile mine magama, siis ta vastas sulle ei, mine. Ehk siis põhimõtteliselt lapsed mõtlesid inglise keeles ja kui sa ütlesid tunne, kui hästi need lilled lõhnavad, ma lähen, lõhn on siis neid, tuli vastus. Et siis me saime aru, et kuule, asi on nüüd, asi on jama, peaks ikka varsti koju minema ja noh, ja siis see versioon hakkaski mul peas tööle, et kuidas nad selle perekonna koju saan, sest nemad ei tahtnud mitte mingil juhul sealt ära tulla. Ja noh, siis ma võtsin oma trumbi tagataskust välja ja võtsin Melissa, ütlesime, Melissa tahtis koera. Ja nii edasi. Seda kohta ma juba saate alguses kuulsime, suurem osa sinu üleskasvamisest juba teadlikult, on siis ka ikkagi Jesper kodus toimunut, mis, kuidas sa kirjeldaksid isa-ema käekirjakasvatuse mõttes teie kodus? Kuidagi ma ei tea, kas juhuslikult või siis meelega on vähemalt üks minu vanematest kogu aeg mul silma peal hoidnud. Et kui ma läksin lasteaeda või siis alkoholi Eestis vanalinna hariduskolleegiumis, siis juhuslikult pakuti emale seal klassijuhataja tööd, ükskõik mis, mis ma ette olin võtnud, klassijuhataja pidi lihtsalt tooli veel keerutama. Kertu, kus on Jesper, teda ei olnud tunnis, mis ta teeb? Et mul ei olnud pääsu kuskile? Mul ei olnud see, et koolis olin üks inimene kodus, teine inimene, eks ole. Ja edaspidi samamoodi, aga siis läks trennidega igatpidi ja siis kadusid treenerid ära ja siis võttis Riho enda enda õlule seletuki, et ma olen ise siis treener, võttis meeskonna enda peale, kus ma siis mängisin. Samamoodi hommikul olin emaga koolis, õhtul niisaga trennis. Et meil on olnud selline professionaalne ja mitme nagu faatiline suhe pidevalt, et kodus me siis räägime nagu pigem sõbrad. Et, et kogu see kasvatus pool tuleb, siis võib-olla trennis isa võib öelda mulle kuule, et ära tee, nii, et see on halb, eks ole, isegi veel kurjemad ja koolis samamoodi, et ma pean ema käest teoreetiliselt vastu kukalt saada, et kodus pigem nagu on olnud niisugune väga avatud. Et hästi avatud suhtlus on olnud siiamaani, mõtlen, et, et nagu ma arvan, et minu vanemad on, on kindlasti, oled minu parimad sõbrad. Et ma pigem ei varju nende eest midagi, vaid ma pigem arutan nendega, et mis on siis kõige mõistlikum lahendus? Kui isa siin oma lapsepõlve meenutades andis mõista, et kohati läks ikkagi päris lõbusaks ühest küljest ja ohtlikuks natukene ja sai ikkagi tehtud mõndagi siis kas sinul jäi see aeg täitsa ära, et kui me kujundite keeles räägime, halli oled põhjustanud tema jaoks või siis ema jaoks oma käitumisega kusagil mingil eluperioodil? Siinkohal ma ütleks seda, et kuna mul vanemad on läbi elanud siukse perioodi Eesti taasiseseisvumise ja nad on ise teinud nii hull asju, et ükskõik, mis ma siin tänapäeva ühiskonnas ette võtaksin see ei oleks võrreldav sellega, mis nemad teinud on. Kõik oleme lollusi teinud, eks ole. Eks ma ikka natuke stress on tekitanud. Vanematele kahtlemata, aga ei ole võimalik teha, ma arvan, et midagi nii hullu mis tooks mingeid ebameeldivaid tagajärgi nii palju, et et meil on tänapäevases ühiskonnas, kus lihtsalt ei ole võimalik siukseid asju teha, mis nad teinud on. Nad on väga liberaalsed olnud ja nad on lubanud mul vigu teha ja eksida, isase tee leida. Ja ma olen väga tänulik selle üle, kuidas aega olete läbi saanud. See on väga kõikuv jaapanis, kui ma olin, noh juba kolm, neli, viis, kuus, siis tema oli kaheksa-üheksa-kümme, eks ole, siis temal käisid sõbrannad külas ja tema mängis neid lahedaid mängija. Muidugi mul olid ka ju minu parim sõber, minu eeskuju, minu jumal, timm oli ka siis Melissaga samavanune, kõik, mis nad tegid, ma tahtsin ka teha. Aga tihtipeale, kus sul endalgi väiksem laps nagu väiksem vend on, siis? Mine eemale, ma mängin oma sõpradega, ma ei viitsinud, kaasatage. Olime tihtipeale kaheksa kolmiksite kodus ja me pidime ikkagi hästi läbi saama, et me olime kogu aeg ninapidi koos. Siis me kolisime Eestisse siis vedeli 13 tütarlaps siis kolmeteistaastane, keskkonnavahetus, kõik maailm, peapeale pööratud on ju siis hakkas teistpidi käima, siis ta läks 21. kooli. Mina läksin eesti lasteaeda, meil oli mõlemal väga raske aeg, pidime eesti keele selgeks õppima, kõik täiesti uus keskkond, sõpru polnud. Ehk mitte välismaale möödunud sinu keerulised aastad, vaid just tagasi koju tulles oli sinu ja õe jaoks raskem hetk oja, see oli kõikide jaoks. Sellepärast et me olime kasvanud üles siukses väga nagu. Kokku hoidus ühiskonnas ja me seal olime välismaale, sõitsime väga kokku ja ja siis tulime siia Eestisse, kus oli siuke mitte nagu halvasti öeldes, aga natuke külmem sihuke suhtumine eestlaste värk. Et eestlaste värk justkui eesti keel ka veel väga hästi suus endalt siis teised lapsed vaatasid. Kuule, kes sa oled sihuke, näed küll meiesugune välja. Jube Riidraktsendiga räägid ja et mingit hoopis teist asja ajada miks on umbes nagu noh, mitte otseselt, aga miks sa nii palju hoolid ja kallistada on ju? Kultuuride klass või kokkupõrge siin nagu tagasi kodu-Eestis, et sa ütled, et kõigil oli keeruline ja eriti just Melissa läks ju neljandasse klassile ja. See oli talle väga keeruline ja kui isegi kui mulje on keeruline ja siis kõik see emotsiooni, see negatiivne, sihuke võistlus üksteisega ja mahategemine, mis sealt koolist kaasa tuli, tihtipeale loogiliselt ka peegeldus siis koju järgi, eks ole, õe-venna sihuke kaklemine, kraaklemine ja kiusamine, meeletu kiusamine, aga mitte üle piiri, sellepärast et vanemad ikiga sekkusid siis asjakas niimoodi karmiks minema, sest meil on ikkagi südames oli see sees, et et me teame, et Jaapanis me saime väga hästi läbi ja et me armastame 11. Tegelikult ei ole halvasti midagi, aga Jesper niimoodi üleüldises mõttes koeratrikk, mida isa tegi toimisse või teil tekkis tõrge siin, nii suur ka, et oleks tahtnud otsa ringi pöörata taga või Jaapanisse või me tahtsime, ma arvan, et esimesed kaks-kolm aastat iga päev mõtlesime, palun lähme tagasi, et ei taha siin üldse olla. Lähme, palun, riiul nüüd ka ei olnud, eks see mõjutas valimi 13 aastat viis Rootsis ja ja kaheksa jaapaniseks ei olnud see tagasitulek ei olnud kõige lihtsam ja, ja noh selles suhtes võttis aega, et sisse elada, võttis aega. Aga sellest nüüd me saime väga hästi läbi siis sellest hetkest peale, kui me oleme samas majas ei elanud ja me üksteisele ette jäänuti, nii palju, siis oli jälle kõik hästi ja parimad sõbrad ja helistasime üksteisele, tihtipeale rääkisime telefonis, mitu tundi kõikkasid kogu maailmas, rääkisime ära. Ja asjadest võib-olla millega, millest vanematega ei soovi rääkida, niipalju siis võib-olla lihtsalt õele, räägid temaga, eks ole, et. Noh, ainuke asi, mis mina neile ette heidan, ütlen seep see lõputunnistuse vene keele hinne, mis seal mõlemal on, et see on minu hinne, sest ma arvan ta teinud ühtegi kodus tööd vene keeles. Ühtegi kõik tegin, minagi panin reisidel kuskil, ma tea, ütlen ma olin kuskil Austraalias reisitaksis, Jesper saadab mulle, saadab mulle meiliga, siis saadab mulle vene keele, homsel tunnikontrolli või mingi koduse tühistama pidin seal Austraalias tegema siis tema koduseid töid täitma ja seal, noh ma arvan, et see Seinemis mõlemal lõputunnistusel, see on minu hine. Kahjuks või õnneks Danieli jah, et see oli sümpaatne kohtumine, on eriti hea meel. Aitäh nende isa-pojajuttudest ja perekond bramonise lugu, siis soovin pärituult teile mõlemale. Aitäh. Riho-Bruno Bramanis ja Jesper Bruno Bramanis olid täna külas kuulajatele ka, aitäh, et reisi kaasa tegite. Kohtume nädala pärast taas, siis on Sten Teppan, käbi ei kuku saatega uuesti eetris. Kuulake pikemat versiooni jutuajamisest Riho-Bruno ja Jesper praamanisega vikerraadio koduleheküljelt või mobiilirakenduse kaudu. Leidke saadete seast, käbi ei kuku, seal asuvad ka varasemad vestlused laste ja nende vanematega.