Tere ja aitäh, et kuulad meie ees, avaneb täna perekond praamanise lugu. Isa Riho-Bruno Bramanis on endine profisportlane, kes teenis käsipalliga üle 10 aasta leiba võõrsile. Rootsi ajal sündis tema ja abikaasa Kertu perre tütar Melissa ja mõni aeg hiljem Jaapanis poeg Jesper. Seega tuleb juttu laste kasvatamisest ühiskonnas, kus kehtivad põhitõed erinevad tunduvalt meie omadest. Aga ka sellest, kuidas sulandumine omaealiste sekka polnud väljakutse mitte mujal maailmas vaid tagasi koju naastes Eestis seda tunnistab isaga saatesse tulnud Jesper. Aga muidugi läheme ka isa lapse- ja nooruspõlve ning jagamist ootavad lood, kuidas Rootsi põgenenud isa tõttu valitseva võimu silmis usalduse kaotanud Riho-Bruno Bramanis ostis enda vabaks sõdurina Afganistani sõidust või kuidas tänapäeval mõeldamatult karm treeneri käsi hoidis eemal vanglast, kuhu sattus mõnigi naabripoiss Mustamäe kortermajast, kus Riho elas. Saates käbi ei kuku, on külas Riho-Bruno Bramanis. Poja Esperiga. Lugusid aitab vahendada Sten Teppan. Soovin head kuulamist. Tere tulemast vikerraadiosse, Riho-Bruno, tere. Tere ja Jesper Bruno, tere tulemast. Tere. Tere. Bruno paistab olevat teise nimena püsi, mis kaasas, käib vist peaaegu et põlvkonnast põlvkonda. Sa ei saanud kuidagi ilma, et oleks pojale pruuna kaasanud või. Vanaisa oli juba Bruno, jah. Kuna esimesena sündis meil tütar Melissa ja me lihtsalt kadenemi hingela, et ingel on siis nagu seotud rootsi nimega, ta sündis Rootsis. Kui poeg sündis mav, arvasin kindlalt, et nüüd tuleb leida ikkagi sportlasele sobiv vastav nimi, et tuleb kõva spordimees ja tol ajal oli üks väga kuulus golfimängija rootslane Jesper Barneik. Ja oli ka Rootsis väga kuulus jalgpallur Jesper Blomkvist. Siis Kert oli olnud ka selle Jesperi vastu midagi, nii et sealt tuli Jesper ja proonad oli ikkagi siis nagu tõesti, nagu vanaisa oli juba pruuna mina pruuna sisse ja siis peab seda nime edasi kandma. Sa võiksid mõne sõna Melissa kohta kõneleda, mis valdkond on teda elus kõnetanud, millega ta seotud on, kuhu oma oma energia jõud suunanud. Kui Melissa sündis 94 rootsis, siis oli esimene mõte isal kohe Edda tütrest tuleb ka teha ikkagi sportlane ja kuigi ma ei olnud selline sundi ja, või, või, või ma vaatasin, et mismoodi siis tydruk nagu kasvab, mis huvid tal tekivad, aga noh, üks asi oli selge, et sport ei olnud. Melissa on nagu see number üks, et mis me lihtsalt number üks oli, oli ikkagi loodusse loomad see, kui suur ja tohutu huvi tal oli looduse ja loomade vastu, seda lihtsalt raske nagu sõnadega seletada. Et, et kui me jaapanis elasime, siis meil olid pidevalt koduloomad toas ehk siis konnad, kilpkonnad, kõik putukad. Ja kui me proovisin teda keelata, siis ta hakkas neid vaikselt konni taskusse panema, endale padja alla ja igale poole, nii et meil ujusid vannis kilpkonnad ja, ja, ja ja Kuudanud elus oma ka jõulud on, on see, et Tallinna Ülikoolis tegi ta pakategi bioloogias Tallinna tehnikaülikoolist tegi siis magistrigeenitehnoloogias ja nüüd siis töötab põhimõtteliselt Ta töötab mikrobioloogina. Ka see huvi loomade vastu ja kõik see armastus eriti koerte vastu, noh see nii tohutu, et ja meie oleme ka sellest nakatunud. Muidugi. Nii et koerad on meie elus väga tähtsal kohal ja eksa oma süü, kindlasti on sinul ja abikaasal ka, sest keegi pidi need kilpkonnad sinna vanni, Vastmega ta neid küla pealt kokku ei saanud tassida, tõineid loodusest, kilpkonnad täpselt nii, Jaapanis olid meil looduses kilpkonnade konnad ja kõik te neid loodusest teie tõi meile vanni, et kui ma trennist õhtu koju tulin, siis Kertu ütles, et täna meil kolm kilpkonnavannis ja, ja neli ja neli ja neli konna, siis hüppavad üleval toas ja ja niiet no ei saanud lapse leia öelda nii et noh, ta loodusest seal kasvas seal riisipõldude vahel Jaapanis, nii et see oli talle tõeline paradiis tema jaoks. Jesper, kas kuidagi kinnitate või lükkate ümber seda, mida isa õe kohta räägib absoluutselt õiget. Loodusearmastus ja siis lõputäitsa koerad ka veel, et ainus põhjus või ainus meetod, kuidas nad meilides Eestisse said toodud, oligi see, et nad lubasid meile siis ma olin siis seitsmeaastane või kuuessele. Lapsed, tulge, tulge, lähme Eestisse kodumaal, et seal võime koera võtta ja siis noh, muidugi me ei tahtnud üldse Jaapanist lahkuda, meil oli seal ideaalne elu. Aga siis see, et meil on Eestis maja Meline aed, et me võtame siis koera, okei, siis me oleme nõus tulema ainult sel tingimusel mitmes päev. Teisipäev, kui me tagasi Jaapanist jõudsime ja järgmine päev läksime, kohe ostsime endale kuldse retriiveri, nii et sellega ma nagu veen siin lapsed Jaapanist ära tulema, sest et nad olid kategooriliselt vastu. Et neil nii meeldis seal ja, ja siis, kui ma ütlesin, et võtan koera, siis me saime nagu nõusse. Jah, ma korraks torkan siia vahele, et töö ja spordi tõttu sattus perekond praamanist kõigepealt aastateks Rootsi ja siis Jaapanisse. Me tuleme selle kõige juurde vestluse loomuliku arengu käigus edasi, aga veel üks lause, mille sabast ma tahaks kinni võtta, mida isa siin eespool mainis, ei mäletagi sind saatma, siis oleks keegi nii avameelselt tunnistanud, et ta on tahtnud näha oma lastesse sportlasi, olles ise sportlane, endine profikäsipallur Riho punast räägin, et tavaliselt vanemad ikka püüavad vähemalt jätta muljet või see ongi nii, siis usume, et nad pole väga soovinud sekkuda laste saatuse kujundamisse. Võib-olla isa tegi ka natuke nalja ja keeras vinti üle, aga sa saad Jesper siis enda mätta otsast vaadata mingil moel. Oled sa ju isa jälgedes tõepoolest käinud, mängid ka vähemalt Eesti tipptasemel käsipalli. See nii-öelda paratamatus, kuna pats oli kogu aeg spordisaalis, mis sulgi üle jäi või on seal utsitamist ikkagi tõsiselt taga. Kui Melissa, kes gümnaasiumis see oli siis, kui ta oli kümneaastane 11 aastasele, tuli koju ükspäev ja ütles isale, et et kui ma kunagi toon endale poiss-sõbra koju, et kas ta peab olema ka sportlane? Täitsa tõsiselt niimoodi küsis natukene, kahe hirm oli nahas, nii. Ma olen kuulnud et. See näitab seda, et kui palju lapsed siis nägid seda spordipisikut, et minus ja Kertusest Gertonikega kunagi käsipalli mängida ka sporti teinud, nii et laste pealt. Me nägime oma peegelpilti, kuidas lapsed neist aru saavad, kui tähtis on sport meie perekonnas. Tegelikult me ei ole ju nendele seda niivõrd palju sisendanud ja, ja, ja nagu süstinud, et te peate, peate muidugi me oleme andnud valitu muidugi ma olen tahtnud, et, et vähemalt üks lastest käiks minu rada ja, ja noh, nii ta on peres läinud, et Jesper on selle tee valinud, kuigi siin Jesper on ka vahepeal maininud, et noh, et, et võib-olla oleks tahta midagi muud teha, aga kuna mina olin nagu käsipallitreener, siis tal ei jäänud muud valikut. Ma ei oleks tundnud praegu vähemalt niimoodi tagasi mõeldes, et mul oleks hullult peale surutud sporti. Mul on tihtipeale see, et kui ma ei saa päeva sporti teha, siis ma ajan kodus kõik hulluks ja hakkan mööda seina üles jooksma. Jesper oma muude tegemiste kohta ka, sest käsipall ei ole sinu jaoks ju töö nii-öelda raha teenimise mõttes või vähemalt põhiliselt mitte. No selles suhtes, et ma läksin, ma lõpetasin siin Eestis gümnaasiumi ja ma läksin ikkagi kohe pärast seda otsa, ma läksin ikkagi profikarjääri tegema, ma läksin Hollandis meistriliigasse mängima palgalised profisportlasena ja esimene aasta see oli minu kogu töö. Et ma tegin seal kaks korda päevas trenni ja noh, see oli meeletu tamp, mis seal peal muidugi oli, viis korda päevas, sõin päeva päevakava oligi, et ärkad üles, sööd trenni, sööd teed trenni, sööd, et esimene aasta oli niisugune asi, aga siis kuna ema poolt on ikkagi mulle antud seda nagu mitte nüüd, et ma ütleks, mu isand, nalja ei mõista ka, aga eiei isal on muidugi mõista, aga ma mõtlen seda, et seda akadeemilist huvi et ema pidevalt õpib, õpib, õpib, et et selline akadeemiline huvi kogu aeg ennast proovile panna ja uusi asju õppida. See oli rahuldamata, et see spordipool sai küll rahuldatud. Aga siis sa just see akadeemiline osa, see oli nagu jäi unarusse ja siis ma tundsin seda kohe pärast kahte-kolme kuud, et, et mul on midagi kuskilt vaja ennast väljendada. Ja õnneks hinded olid piisavalt head ja mõistust oli ka piisavalt juba, et tegin sisseastumiskatsed amsterdami ülikooli ja siis võeti vastu. Siis hakkasin mõlemad tegema, et hommikul kaheksast neljani ülikooli ja siis neljast viiest 10-ni õhtul siis trenni, aga erialamajandusse. Kertu ka mõni sõna lähemalt, millega tema praegusel ajal tegeleb, muidugi see praegune aeg on üsna suhteline mõiste, vist olusid arvesse võttes on üsna palju kujundanud ka teie teie käekiri kodus, millega keegi hõivatud on, et muidu ta ju vist pendaldasite mööda maailma ja tegite giiditööd ja nii edasi. Jah, aastast 2012 me oleme teinud sellist ja reisijuhi giiditööd ja see on nagu olnud meie leivaks ja ka nagu siin Jesper mainisega. Kartul on veel üks hobi sobinud järgmine ükskõik mida õppimine, õppimine, tal meeldib õppida ja see, kuidas ta suutis Rootsis Rootsi minnes rootsi keele ära õppida, jaapani keele ära õppida, see on lihtsalt imetlusväärne ja ja, aga enne seda Gerto proovis teha karjääri Tartu riiklikus ülikoolis. Ja. Ta õppis ajalugu. Riho-Bruno läheme sinu lapsepõlve, kui sa lased esimesed pildid silme eest läbi, kuskohast, kellega seoses, mis sa arvad olevat sinu esimene mälestus? Mustamäel elasime Sütiste tänaval seal mustamäel ja lasteaed, kus ma käisin, oli, oli kodust 200 meetrit ja minu esimesed mälestused, et tulevad võib-olla lasteaiapäevadelt ja just sellised mälestused, kus ema pidi tööle minema ja saatis mu paraadukse pealt. Et näed, mine lasteaed on seal, Elise läks bussi peale ja noh, ja siis mul oli 100 200 meetrit minna lasteaeda, mäletan millegipärast, et mul ei olnud väga suurt isu sinna lasteaeda minna. Ma ei tea, miks mitte see, et ta ei, mulle ei meeldinud, vaid mulle meeldis rohkem võib-olla seal liivakastis omapead olla, kuna ma olin peres ainuke laps kogu aeg pidin üksi mängimas, siis olime sellega harjunud ja siis ma läksin liivakasti. Naabrinaised nägid akendest, mõtlesin, et huvitav, et, et miks Riho lasteaeda ei lähe, noh, kui nad minu käest küsisid, siis oskasin huvitaval kombel, nagu ta meil on pärast tema käest kuulnud. Tuitavalgolm oskasin vastata, et ma kohe lähen, et mul ei ole veel vaja minna. Ja see pilt mul meenub küll, et ma ei läinudki lasteaeda tol päeval ja ma kõndisin ema töö juurde. Jala ema töötas Kadaka teel kaubalaos. Ma olin seal käinud ainult bussiga, 33 buss sõitis sinna nõuka ajal siis ja ma läksin sinna jala jõudsin sinna töö juurde välja, istusin sinna ette ruumi ja ütlesin, et ma tulin ema juurde ja ema siiamaani imestab, et kuidas ma sinna välja jõudsin, kuigi mul ei olnud üldse jala kunagi läinud sinna. Ja võib-olla veel sellised eredamad mälestused ikka lapsepõlvest on Saaremaalt, sest et pooleldi võib-olla saarlane kõik koolivaheajad, veetsin ikkagi mustlast Saaremaal ja koos siis täditütre ja tädipojaga Raini Carmeniga, ehk siis sinu emane saarlanna. Jah, mu ema on võib-olla pooleldi saarlanna ja, ja mamma ehk siis vanaema õde elas siis seal Saaremaal, kelle juures nagu kõik suved veetsime kogu aeg seal, olime, nii et sellised Saaremaa mälestus on väga eredalt lapsulast naljas. Sinu kodu, mustamäel, olitage siis sina ja sinu ema. Ja me kasvasime mina, minu ema ja minu isa lahkus ema juurest 78, Nad lahutasid. Nii et põhimõtteliselt, mis ma siis olin, kümnene, jah? Jah, ja nii palju, kui mina mäletan seda kodu, siis ma mäletan ikkagi ennast emasele. Jah. Aga samas, kui sa elad sihukeses majas, siis tihtipeale ei ole ainult sina ema, vaid on kogu korteriplokke kogu kogu maja. Sütistaja 58, seal on 60 korterit, maja ja nendest 60-st korterist 57 olid vene pered. Nii et minu lapsepõlv möödus seal sama soovis jäähoki ja jalgpalli mängides venelastega. Nii et kui ma kooli läksin, siis ma olin väga õnnelik selle üle, et siis mul oli nagu vene keel ka päris normaalselt suus sulasid nende punti. Jaama sulasin venelased eriti väga hästi, nii et kui me mängisime jäähokit, et või jalgpallieestlased versus venelased väga sõbralikult mängisin, siis mina olin venelaste poolt. See teistpidi ei tundunud imelik või ei tekitanud probleeme? Ei, ma olen selle peale ise ka mõelnud. Huvitav, et ma suhtlesin eestlastega, see on väga hästi läbi ja venelast tegelikult mängisime mingeid luurekaid või mingeid mänge, siis ma olen alati venelaste pool. Kui rihm oli vaja saada, siis ema sai selle väikese asjaga hakkama küll. Mille eest sellised füüsilised karistused sinu kodus päevakorda üldse tõusid? Mida selleks pidi korda saatma, mis emal närvi mustaks ajas? Eks see kool, see õppimine, see ei olnud kõige tugevam külg ja, ja noh, eks koolitükkide kooli õppimisse härra tegemine ja mingi puu, muu põhjus, et mind huvitas kõik muu. Ma mäletan just neid televiisorist vaadatuid, spordiülekandeid, ma võisin une pealt öelda Tallinna Kalev, Riia Vess, Kaunase Žalgiris, Vilniuse statiiba, Minski ASK KÕIK koosseisud, kes mängivad viisikud liidu koondis jalgpallis, Liidu koondis, jäähokis, kuldne viisik, kruttav Makarov, Larjanov, Tretjak, une pealt kõik nimetada kurivaim füüsika valemid ja matemaatikavõrrandid ja keemia jäänud pähe. Kui ma mõnikord tõesti läksin õue jälle poistega jalkat taguma ja tulin koju ja Evenegi päevikut, et seal oli mõni kaks. Ja mul olid jälle homseks kõik tegemata, eks siis tal ikkagi läks närv mustaks küll ja noh ma ei mäleta, ausalt öeldes seda, tema oleks mulle rihma andnud, seda hetke ma ei mäleta, aga ma mäletan, et jutt oli sellest kogu aeg. Et kus on rihm. Et ma oleks seda saama nii hästi, ei mäleta küll, aga jutt, et sellest käis ja saad rihma seda juttu, ma mäletan. Kui palju sa teadvustasid seda, et isa pole kodus või seda perekonna teist poolt kes peaks justkui ka teatud mõttes olema eeskuju, et muutis sinu käitumist või olemist. Kuidagi tegi sinust ema jaoks parema lapse. Näed sa midagi, ma nägin seda, emal on raske, et ema ei saanud võib-olla minuga võib-olla mingil määral hakkama ja noh, tegelikult. Ma hakkasin ikkagi käima juba viieaastaselt ujumas ja siis pärast leidsin endale ikkagi trennid, käisin seal jalgpallis ja korvpallis ja lõpuks ikka käsipallitrenni juurde, ehk siis tol ajal väravpalli juurde jäin ja suurelt muidugi tänu treener Enno Karis oleks, kes siis käis kodus. Kuna ma olen vasakukäeline käsipallis vasak käelisel suur, tähenduse suur nagu pluss siis ta nagu ütles, et, et ma valiksin käsipalli, et me jääksime juurde, siis tegelikult ema nägi nagu selles ka mingit päästerõngast, et kui ma nüüd trennis käinud, seal on korralik treener, kes siis nagu meid tõesti kasvatas. Nii et ma ütlen ausalt, et kui ma tulin trennist koju, mõnikord mulin neli näpujälge näo peal. Ema küsis, et mis need on, mõtlesin, treener andis laksu. Ja ma küsin, mille eest ma ütlen, ma ei tea. Ema vastas ju siis said asja eest. Et tema nägi nagu seda päästerõngast, et ka treener suudab nagu mingil määral olla selles isa rollis, et kasvatada meid, sest noh, see kant, kus mina üles kasvasin, minuga raadnas viiendal korrusel postis istus vangis neljandal korrusel, poiss istus vangis, kolmandal kursusel, bossisus vangis, esimesel kursusel postistus vangis. Mina lasin teisel korrusel. Ja need ülemised korrused olid seal vägistamised ja röövimised ja esimesel korral poiss oli ka röövimine, nii et ema nägi seda, see venelaste punt, mis seal on, et kui ma sinna jään, et siis ma lähen nendega kaasa ja ja ega siis midagi head seal ei ole. Ja see lihtsalt treeningutel käimine, spordilaagrites käimine, see võib-olla oli ka mingil määral emale nagu tõesti ta nägi sellest, et noh, et ma pääsen sellest. Nii et mõnes mõttes oli treener sulle, ma ei taha öelda, et isa ees. Aga midagi võrreldavat absoluutselt, ta oli, seda me olime kogu aeg ja meil oli iga päev trend meil kogu aeg niikuinii koolivaheaeg olid meil võistlussõidud ja suvel Illuste spordilaagrid, nii et tegelikult tekkis käsipallurite punt, kellega ma rohkem hakkasin läbi käima ja, ja ja see oli tõesti see, see päästetee, et tegelikult ma nende venelastega võib-olla nii nii palju enam ei saanud käia, sest et noh, ma mäletan seda hetke. Et kui nad läksid järjekordsele poeröövile, Nad käisid Keilas muusikapoodi varastamas ja tol õhtul kutsuti mind ka kaasa. Ja ma ei tea, miks ma ei läinud. Ja too juhtuleid vahele kõik millistesse vahele ja tänu sellele läks kaks poissi läksid kinni, nad käisid kolmas kord sama poodi varastamas. Aga ma ei läinud tol õhtul ja ma ei tea, miks võibolla mõtlen, oli olemas kuskil mingi kes ütles, et ära mine. Aga mis oli kõige rajuma retk, kus sa käisid kaasas, mis ei lõppenud küll kinni kukkumisega, aga saju kindlasti käisid ühel või teisel korral üldse mitte või poodi McCain kordagi? Ei, ma ei mõtlegi, et sa pidid röövimas käima, kindlasti tehti muudki, et nii-öelda nalja. Pulli, või mingeid sigadusi ja segaduse tehti sigadusi tehti ja nägin, kuidas nad tegid sigadusi. Sütiste kant oli see meie maja, oli üks esimesi. Sealsamas Mustamäe läks, et ümberringi olid ju vanakesega liiva liivamäed ja seal neid maju vähe, ka neid oli, auke oli nagu valmis kaevatud, kuhu nad maeti tulema peaksid ja siis meelitati poisina redeliga sinna auku alla minemas, võeti redel ära, joosti minema ja see oleks kergem asi, mis tehti. Aga, ja nemad naersid ja neile oli hästi lõbus, nagu seisin kõrvale nagu. Ma saan aru, et kust see nagu Fanna, mis, mis see hea sõnum, mis see naljakas nagu noh. Et minul ei, pakun nagu lõbu, aga mul on tohutult näiteks kaasas käia, vaadata nendega, mis nad teevad, nii et noh, ma ei tea, see oli selline ohtlik. Väga ohtlik aeg oli veel ühest momendist, mida sa mainisid. Kuidas sa nüüd tagantjärele hindad kasvatusmeetodit, nagu sa kirjeldasid neli sõrmejälge näos treenerilt kas kujutate ette, kui tänapäeval? Hetkeolukorrast, mis juhtuks selle treeneriga? Hamme ta enam ei töötaks absoluutselt, aga tol ajal olid teised ajad. Oktoober Jaani spordikool seal olid karmid treenerid, kui me nüüd hakkame siin üldse nimesi nimetama. Allan Dorbek oli naistel tüdrukutel erinev. See, kuidas tema kasvatas, oli omaette. Roman Ubakivi. Jalgpallipoisid ka olen kuulnud poiste käest ja meie treenerina päris jah, me saime seal jah, mõnikord saime ikkagi. Kohe saime käega vastu nägu ja ja, aga see oli tolle kasvatusmeetodid ja keegi ei läinud nuttes ära ega tulnud tagasi pärast sellist asja polnud, tähendab, see oli niimoodi ja ma mäletan seda küll, kui treener andis andis väike vopsu sulle ja sa tagasi tulnud, siis ikka treener sellepärast midagi ei teinud, et sa läksid koju, võisid öelda küll. Et sa said laksu, aga noh, siis ei olnud kellelgi nägu kaebama minna, et aga noh, nagu minu ema ütles, ju siis said asjast, see oli aeg, niisugune, seal ei olegi niisugune, ma ei oskagi nagu paremini seletada. Jumal tänatud, et ma sain ta käest, ikka ütled niimoodi. Jah, sul ei ole probleeme, ju siis ma sain asja eest ja mul oli tagantjärgi on, muidugi saan aru, et emal oli raske ja, ja see, et ma kogu aeg treeningutel käisin ja ta kasvatas meid oma meetoditega ma olen tagantjärgi muidugi väga õnnelik, vaid ma olen rahul sellega, ega Jutan mu emal ei olnud lihtne mind üksi kasvatada. Eelmistel aastatel, kui hakkasid tulema mängu tüdrukud ja alkohol ja siis juba treeneri sõna enam ei kuulanud. Ja siis, kui treener seal midagi ütlesime, saatsime ta võib-olla pikalt ja siis me olime nagu targemad juba, kõvad mehed, tahtsimegi tüdrukutele näidata, et kuule, et me oleme need kõvad mehed ja siis tekkisid uued mured. Kuidas sina oma vanaema ehk siis Riho ema kirjeldaksite, et missugused sinu sellised läbielamised temaga on ja suhted aegade jooksul olnud? Mõtlen vahelised nagunii sääst tunnustada nii hästi, et ma üldse ei kahtle, et seal oli, oli veelgi rohkem põhjuseid, miks saada, onju. Aga vanaema ma sündisin jaapanis meeletult, siis kaugel Eestist. Ja siin ei olnud nii, et ema-isa läksid tööle ja et ei olnud kuskile. Lasteaia tõi, siis teeme vanaema juurde, nii et seda meil ei juhtunud. Et meil käidi külas mõlemapoolselt, vanemad käisid külas kord nii, kord naa, aga selles suhtes, et seda sidet esimesel seitsmel aastal ei tekkinud, sest neid lihtsalt. Me olime kaugel. Kuna elasime ikkagi välismaal ja Rootsis ja Jaapanis ja lapsed ei teadnud, ei teadnud sellist sõna, mida tähendab sõna vanaema vanaisa. Nende jaoks oli see võõras sõna, et mis, mis kes on vanaema, kes vana asja. Sest et me olime kahekesi Kertuga tõesti ja kasvatasime kahekesi neid lapsi ja meil ei olnud sellist võimalust, et kui me tahame kuskil õhtul minna, et kutsume vanaema vanaisa appi, et vaatavad laps, meil seda ei olnud. Ja lastel võttis päris tükk aega aega aru saada, kes on vanaema, kes on vanaisa, mis need lastele tähendavad? Kas puudujääke Jesper on õnnestunud aja käigus nii-öelda tasandada või see ikkagi annab tunda siiamaani, et, et esimesed, need õrnad aastat olid kaugel? Selles suhtes, et isapoolsed, vanaema kindlasti siis isa isa-ema, ta on siukse rohkem vanakooli inimene, et et isegi kui minu poolt ei oleks seda tahet või, või, või, või ma otsiks seda sidet temaga, siis tema juba ei vastuseks. Ja ma olen nagu ülirahul selles suhtes isegi praegu isegi kui ma tulen nädalaks, kas või Eestisse, siis kindlasti pean kokku saama, peame lõunat minema sööma. Et ja muidugi nüüd on uue arvuti sandi helistab mulle siis kas kell üheksa õhtul velgi ajaks hommikul Facebook messengeris ilma ette teatamata kas või kaks korda päevas ja siis üle kuu, et väga hea, et, et see side on tekkinud kahjuks teiselt poolt ema poolt temaga ei jõudnud seda sidet nii tugevat arendada. Rohkem niisugune Eesti, Eesti perekond Pirita-Koselt. Et ei olnud seda siukest sundivat maneeri, tule nüüd, saame kokku ja sööme lõunat koos, onju, et noh, et liiga hilja, kasvasin üles ja hakkasin sellest aru saama, kui kallid on vanavanemad, kui noh, kui tähtis nendega sideme hoidmine meil jooksis jutust läbi teha, et sa olid umbes kümnene. Kui isa ja ema lahutasid, missugune on olnud hiljem sinu side temaga? Pildilt ta päris ära ei kadunud, ta oli, ta oli teine perekond ja me suhtlesime mingil määral, aga aastal 1980 enne olümpiamänge. Isa läks Rootsi ja sinna ta jäi, ta oli põgenik ja mind ristiti siis kohe ju kodumaa reeturi pojaks. See tuli muidugi hiljem oma sõjaväe hakkaks minema, kaisaga side jäi, siis jäi telefoni teel natukene ja, ja kirja teel ja side oli olemas. Sinu poolt vaates oli suhe normaalne, selles mõttes sa ei pidanud pikka viha. Võib-olla ma ei saanud aru veel sellises vanuses, mis on lahutus ja kui kaob ära pildilt ja nagu ma enne, kui võtnud seda nii tõsiselt, et ma teadsin, et on olemas ja elab Rootsis ja, ja minu jaoks oli nagu kõik okei. Mainisid ujumist. Ja noh, ühel hetkel siis käsipall ka kooliost. Ma tean, sa oled korvpalli mänginud täitsa viisakal tasemel omal ajal see initsiatiiv või need leidmised tulid sinust endast või pidi keegi sõrmest ja käe alt kinni võtma ja kohale viima. Kui ma tulin trolliga koju, ma mäletan Sütiste, mis oli liivaku peatus, tulin trolli pealt maha ja läksin kodu poole, näen, et ema tuli prügikasti välja viima ja nägi mind ja panin batavaid jooksu korteri poole. Vaatan, ema jaoks on minu meelest ära. Mis imelik asi see on, jooksen talle ruttu järgi ja joondub poja, ema vaatab mulle sellise näoga otsa, et jõudis. Ja ma vaatan midagi valesti, hakkasin otsima, olin ei maksa, kohe saab midagi valesti, otsisin ja leidsin ülesse. Tuli kardina taha peitnud minu uus aasta kingituse jäähokikeppi. Et kõik, mis oli seotud palliga või mingi spordiga, et see oli, see oli, tuli mu ema ei tea, kus kohast seest ema unistus oli, et minust saaks arst. Näed, kuule tester naerab, et noh, arst. Et kui ma verd näen, siis ma minestan kohe ära, eks. Aga minul ikka sport kõik ümberringi seisma ja näiteks, kui praegu on tänapäeval tagasi tuled, siis, kui praegu on näiteks Aktuaalse kaamera sport, siis on meil kirikutund kodus vaikus. Ühtegi piiksu ei tohi tulla, see on nagu A ja O. Nii et ma ei tea, kust see tulnud on, et keegi ei ole sundinud või suunanud mind sinna seal lihtsalt sisemusest tulnud tohutu vastu huvi ja, ja kogu aeg nagu taksele sees olla. See, et sinust sai hea spordipoiss, päästisse sind koolis, muus mõttes aitas sul kooli kergemini selja taha jätta. Käisin kolmes koolis kokku ja siis ei ole eriti head mälestused, ütle meie esimestest kooliaastatest tõesti raske oli, aga viimased aastad Tallinna 54. keskkool, seal olid tõesti seesama treener Enno varizo ja õpetajad toetasid ikkagi seda sporditegemist ja see kuidagi on jäänud nüüdseks jätnud sellise positiivse mulje, et sa õppimine, sport sobisid kokku, sest et noh meie legendaarsed õpetajad seal koolis Ülo Kurik, kes on valitud kaks korda Eesti parimaks õpetajaks ja legendaarne füüsikaõpetaja, Brigitta laidia, kirjandusõpetaja ja kõik sellised õpetajad kuidagi on jätnud. Õppimine on sealtmaalt nagu jätnud siukse vähe parema mulje, et ma tegelikult lõpueksami mäletan küll, kuidas, kuidas on, pingutasime ja, ja kuidas me neid tegime. Ja lõpuks oli niimoodi, et kui me kirjutasime kirjandit, siis mul oli kirjand, oli taskus valmis pandud ja noh, ja siis, kui tuli sama teema turgeeniew, ema vist oli seal raamatut, millest ma võtsin selle valmis kirjandi taskust välja, kirjutasin kõik maha ja sama teema tuli täiesti juhuslikult. Ei, mul oli 50 kirjandit taskus. Mul oli 50 kirjandit, Sa tead ja mäletad nõuka ajal, need teemad oli ette teada enam-vähem vist kellelegi, mis kirjaniku oli üsna etteaimatavad ja mul olid, oli 50 kirjandit, oli mul patakas? Liialdada ei ole võimalik, oli küll. Jaa, minu pinginaabril, minu kõrval maal naabri oli Mart, kes oli ka minut, temal oli 40 kirjandad taskus ja need olid viimase kuue seitsme aastalõpukirjandit. Ja siis me istusime kõrvuti, mõtlesime, et nüüd tuleb, tuli oli Victor geenide ema ja ja me nägime, kes vaatasime, üksusele otsa, jess saime. Võtsin mõlemad selle teema, kirjutasin sõna-sõnalt, kirjutasime maha. Sest kirjand ei olnud tol ajal võib-olla selline kõige tugevam külmul kirjutasin maha ja siis vaatasime, tehtud, tehtud, lähme, lähme siis mätta otsa. Võtame Žigullil elusalt apelsini, kaheksandast ja kirjand on tehtud. Ja tõuseme püsti pingi tagant. Hakkame siis kirjandeid nagu ära andma ja vaatame üks kirjandeid ja vaatame sõna-sõnalt üks ja sama kirjand. Kirjutada seesama töö pealt maha, kirjutasime sama tee pealt maha. Ja Mart sai nelja, mina sain kolme, mul oli paar komaviga rohkem. Kirjandusõpetaja. Helle Pikkor, aitäh sulle selle eest. Miks ta meid läbi kukutanud, ma arvan, et sellepärast, et mina ja mart olime väga tublid komsomolitöös Martali komsomolisekretär meil klassis, mina olen võib-olla klassivanem, et me olime ka selles aktiivselt ja ka muidugi sport. Ta oli ikkagi mõnes mõttes ka päästeks koolides. Ja muidugi kõige tähtsam oli see, et kui me käisime võistlustel, siis meie treener, henna koriso võttis meie õpetajad kaasa reisidele Armeenia, Gruusia, Aserbaidžaan, kes ei tahaks sinna sõita. Meil võeti õpetajad kaasa, õpetajad said ka ja reisi ja siis olid tunnistusel kolmed. Millal sa päriselt said aru, et sa oled hea spordis käsipallis, eriti Milsat, said aru, nüüd läheb. Päriselt asjaks keskkool sai läbi, siis hakkasid mõtted tekkima, mis nüüd edasi saab, soov oli saada Tartu Ülikooli õppima kehakultuuri. Seal ma kukkusin, bioloogiaeksamil kukkusin läbi, siis oli teada, et tuleb sõjavägi. Siis me tegime trenni Tallinna operaatori nimelises meeskonnas. Sellises Eesti koondise baasmeeskonnaga öeldakse ja mingit edusamme nägu ei olnud, mängisin ja olin, olin, olin lihtsalt mängija nagu ikka ja, ja siis kõik sportlase elased, tol ajal elasid hotell spordis Pirital, seal olid kõik korvpall, kergejõustik ja jalgpalli olid seal kõik koos ja käis kaks korda päevas trenn ja käis niisugune öeldakse, kõva trenni tegemine. Ja käis ka vahest muidugi sihuke kõva napsu panemineks käis tol ajal nagu asja juurde, et kui oli reede õhtu, siis mindi ikka pirita, grilli sinna, kus võeti ikka grillkana ja punane vein Pepsi-Colaga või Coca-Colaga ja käis selline nagu elu, et nagu mingit eesmärki nagu sest teadlased niikuinii kuskile ei saa, välismaale tehti trenni ja eesmärk oli liidu koondisse pääseda, sest noh, 88 eks souli olümpiamängud ja näha oli, et ma selle liidu koondise ei saa. Tol hetkel ei olnud lihtsalt nii hea, ma nägin ja siis ühel hetkel tekkis küsimus, et mis nüüd edasi? Isalasemale Rootsis Stockholmis. Ja helistasin isale, ütlesin isa, kas, kas järsku leiaksid mulle ühe kruvi Stockholmis, Rootsis, et siin nagu ei ole enam nagu mingit mõtet siin teha soome liigasse nagu kuhu paljud meie eesti mängijad hakkasid minema Soome liigasse ka nagu ei tahaks, tahaks vähe kõrgemale. Huvitavad mul selline mõte üldse tekkis, ma hakkasin ise ka praegu mõtlema, et ma tahaks nagu kuhugi kõrgemale, et kui mitte Soomeliga, siis Rootsi liigasse Rootsi oli tol ajal ju ikkagi maailma üks tipsadze. Ja isa leidsime Stockholmis meeskonna ja ma läksin sinna Stockholmis proovikatsetele ja sain sinna lepingu. Rootsi käsipall oli see, mis nagu andis mulle mõista, kus kohas ma asun ja kuhu ma jõuda võin. Ja sealt edasi hakkas nagu tekkima selline tunne, et võiks ju kuhugi jõuda ka midagi korda saata. See on hea koht, mis tuleb välja ikkagi isa on sinu saatuse kujundamises väga otseselt niite tõmmanud. Jah, tol ajal oli, oli, oli tema nagu see, kes aitas mind sinna sinna Rootsi. Tema oli ka see, kes aitas Stockholmi halvikuva Martin Müürsepal järgmine aasta leping sõlmida. Tippmänedžer. Ja mingil hetkel ja absoluutselt, ja siis, kui ma sinna Rootsi sain, siis läks juba asi läks oma rada ja, ja siis hakkasid ka hakkasid seda käsipalli selles suhtes nagu nautima ja võtma, kui elukutset. Nüüd korraks pöörame ajaratast tagasi. Sa jutuajamise käigus oled maininud, et selle tõttu, et isa rootsi ära hüppas tähendas sulle teatud määral sanktsioone hiljem siis, kui sul oli võimudega kokkupuuted, kui mitte enne, siis nõukogude armeega seoses. Meenuta seda lugu, kui napilt hammasrataste vahelt. Ja mis võimalustega või, või tingimustel sa siis pääsesid? Lõpuks ema käis mul kolm, neli korda KGB-s ülekuulamisel kogu aeg ja ega tal ka lihtne olnud ja ja minule öeldi kohe sõjakomissariaadist, et kõik minu eakaaslased saavad tapale spordiroodu ja mina olen ikkagi põgeniku poeg, mina olen kohe esimese rongiga Afganistani. See oli otsustatud. Ja siis, kui mind siit Lasnamäepunktist pandi rongi peale ja ja, ja noh kui ema, kuuldes seda, noh te kujutate ette, mis ema südame seda siis toimuda ja viidi siis meid Riiga, Riias oli siis nagu öeldakse balti sõjaväeosakonna, nagu öeldakse, peastaap ehk seal oli see nagu uus läbivaatus ja sealt hakati siis täpsemalt juba jaotama, kuhu sõdurid lähevad ja siis ma teadsin, et noh, mul on Tadžikistani tankiväkke minek ja sealt siis poole aasta pärast Afganistani. Nii palju ma sain teada. Siis ma küsisin, kuidas minna tankima man kurat, meeter 90 mahudel, kes pole hull, 20 mahtunud mahud sina ka siis ma saan aru, et noh, ei ole mingit sõnaõigust. Ja sa mõtlesin, korrased kommunitsinov, kas Afganistani ei lähe, et ma nii loll ma saan kui esimesel pihta? Et, et saksa mõtlema, kuidas ma siit ära pääsen? Ja mäletan, mul oli 25 rubla, oli mul taskus ja ma läksin siis südamearsti juurde, ehk siis kujutad ette, nüüd arst istub laua taga valges kitlis ja 30 sõdurit aluspükste peal seisavad rivis ja üks istub seal tooli peal. Ja siis, kui ma sinna tooli peal istusin, ma panin selle 25 rutsise, panin siia küünarnuki alla ja vaatasin selle Armeenia arstil Armeenia arsenali. Ütlesin Armeenia arstile särtsu pallid, et mul süda valutab, ta tõstis priid otsast. Ma mõtlesin, et sa panid ja tõstsin seda küünarnuki niimoodi näitasin 20 rublast, kus armeeniaastele kahe viie rublast nägi. Võttis selle minu ankeedi, lükkas selle 25 peale, tema seal 25. endale kirjutas ankeeti ainult istuv töö sõjaväes. See lause ainult istuv töö sõjaväest päästis mind tankiväest. Päästis mind sellest, et mind ei pandud sinna Tadžikistani rongi peale ja mainsena Riiga. Ehk siis minule määrati sideväed, ehk siis istuv töö. Ja tuli üks major koputas kolm korda laua peal, ütles koputaja järgi. Ma koputasin järgiates sobid radistiks, sideväkke ja mariga jäin sealt Riiast juba, ma hakkasin mõtlema, et kuidas ma saaks välja sõjaväeosast. Ja muidugi see 15 kopkan, automaat, esimene asi, mis me olime, sain emale helistada, et ma ei läinud sina. Kui Chuck Tadžikistani pääses main Riiga ja ütlesin emale, et tule nüüd siia, võta kolm vana Tallinnat kaasa, võtab paarikarphud otse kaasa ja hakkame nüüd edasi, mõtleme, kuidas siit sõjaväest, nüüd saaks spordirood edasi ja kõik see asi käis niimoodi käis, käis ja lõpuks ma olin sisse Riiaskis. Aivari ja Raunoga Nemad tegid seal trendi kossu, mina mängisin seal käsipalli, ehk siis Kuusmaa Pehka kuus näeb ehk, aga jah, koos seal mõnikord nägime seal 11. Tegin seal siis Riia kõrgliiga satsiga Riiad sealt ning isegi teen trenni ja tegelikult. Jah, kõik kõlab päev süsteemi natukene teades või neid lugusid ka varem kuuldes loogilisena, et see oli võimalik, aga teisest küljest kahekümneviieka eest eriti odavalt saadud, mõtle, kui iga tüüp seal nende alukate vahel oleks 25.. Kas kõik oleks saanud istuda? Oleks ma vahele oleks tribunalile läinud, jah, maksad, maksad, maksad Vene ohvitser altkäemaksu armeenlasele ikkagi silmad mõjusad. No ma ei tea, ma ei tea, ma ütlen, kas arst päästis või noh, ma nägin, et seal armeenlane ja mõtlesin, mul ei ole vahet, kas lähen tribunal või lähen ükskõik kartsa. Afganistani ma ei taha mitte mingil juhul minna. Et selles suhtes ma tean, miks klassivendadest läks Afganistani ja see, mis pärast oli, ei taha meenutada seda pärast see keerutamine koos nende vana talinatega Garfugitsidega, sealt sideväest pääsemine, pääsemine sinna, spordiroodu, see oli ka omaette, see oli ka, kuidas ma sealt üle aia hüppasin, sõjaväevormis, kohe panin jalariided selga ja taksosse ja sinna. Praegu on jube huvitav meenutada ka, samas mõtle, kui poleks vahele jäänud. Mis elu oleks isand. Jesper, millisena tead sina oma ema ja isa kohtumise lugu? No ma tean, et nad kohtusid ühel sünnipäeval, ema võeti kaasa, siis sõbranna poolt, umbes tiriti kaasa, tule, tule, lähme ikka. Nii täpselt ei teagi, nad on rääkinud küll mitu korda ma tean, nii palju sünnipäeval kohtusid ja et järgmised paar päeva tapsi helistanud emale sai rohkem kui paar päeva ja siis siis vist helistas kodutelefonile, et jõu, et. Ei, no ei, sul on ikka vähesikule päris, päris täpselt ei tea, vähe, vildakas versioon najaga noh, tähendab vähemalt et kus, kus sünnipäeval. Aga alustame sellest, mis hetkel sinu elus oli, kuhu sa selleks ajaks olid jõudude, mis sul käsil oli? Sel hetkel oli seesama hotell, sport. Me elasime hotell spordis, pirita, grill, grillvein ja niisugune värk, et nii kui vaba päev oli ikkagi vein ja oli niisugune nagu mis pirita Globeriselise regati baar ja siis oli tüdrukuid vaja, kas see kõlab liiga julmalt või? Ei, mis oli seal, oligi, sportlastel oligi sihuke trenn on tehtud nädal aega on trenni tehtud. Nüüd reede, laupäev, kui mängijal on vaba, siis on ikkagi vaja natukene maandada ennast ja main ju Riiga peale sõjaväe lõpuni veel Riia mängima. Ja siis tulin tagasi ja hotell spordis ja Ma elasin toas ühes toas, elasin Margusega Margus harikuga. Ja Margus Varik ütleb mulle reede õhtul, et lähen männikule tema ekspruudi sünnipäevale. Kallis Margus, Piritalt männikule, mingi naiste pärast läheme regati baari, naisin küll. Oi, ma tahan ikka minna. Raha liiga vähe, kolm rutsimine taksoga bussiga, ärka minema, männikule. Taksoga kolmekesi, siis on vahed liin kuskilt leida viis, viis rutsi. Kuule, võtame, lähme. Ei, Margus, räägime Lähme, Riho tulema ei viitsi üksi mööda kaasa. No okei, võtsime takso ja võtsime muidugi Kalevi käest võtsime veel küpsi, võtsime 10 rubla, võtsime laenaja. Ja sõitsime taksoga sinna männikule, saime kuskilt ühe viinataksoviin Aegist, noh siis ei olnud viina kuskilt saada ju. Taksoviin veel ja siis jõudsime sinna männikule sünnipäevale ja seesama marguse ekspruut oli seal köögi seal mingit kolm kutistasid. Kuhu ma tulin? Oh ja siis mõtlesin, et okei, Marguse pärast tuli, Margus rääkis seal juttu ja noh, ja siis ühel hetkel läks uks lahti ja sisse astus kestva sõbrannaga sisse. Siis kõik muutus. Ja asi sai otsustatud, ehk teist sai paar. Kui kiiresti siis teile niimoodi, et Kertu ütles mulle oma telefoninumbri, üks kord 29, kolm. Ja ta oli täiesti kindel, et mul on sihuke udupead mulle elu sees see number meelde jäi. Mul jäi see number meelde ja siis nädal-kaks. Hiljem istusime poistega, istusime Viru hotelli grillis, ehk siis jälle grillkana ja punane vein Coca-Colaga. Ja, ja siis ma ütlesin tot. Nüüd ma helistan. No päris nii ei olnud tegelikult tegelikult seal üks ameerika tütarlaps rääkis inglise keeles Kertuga. Ja ma vaatasin singlil, tütarlaps ei saa aru, kuhu ta peab sõitma Piritale, ehk siis Kertu juurde ja ma läksin sinna, võtsin toru ja ütlesin, et ma võin aidata, et rääkida inglise keeles, kuhu ta minema peab. Kerttu, sina vä? Nii hästi vähe ja ja Kertu, selles mõttes. Kerttu, sina vä? Täitsa Satatatud Ameerika tütarlapse blablabla. Ja siis ma juhatasin ja läksin ise kaasa ja ja eks ta nii hakkas, jätsin ameeriklanna sinna ja tulin tagasi ja pirita grillija. Ja siis hakkasime ikka helistame käima ja noh, kuna see aeg oli isegi põnev. Põhimõtteliselt tuttavaks saime 90 91 vabandust, 90 91 91 veebruar, saame tuttavaks siis 91 sügisel. Me olime Rootsis juba koos. Ma võin siia vahele nii palju öeldud. Emapoolsed vanemad, siis tundsid Riho vist esimesed nädalad, kui mees, kes jalgsi käia. Ju et vot nii kõva meest avaldasid muljet, teadlikult ei hotell spordiaeg oli siuke aeg, kus mul oli ta Tiidad, Adidas, dressid, nahktagi ja takso ootas seisma Kertule külla tuli, mõtlesin takso lootaks, tunnike kaksin ja noh siis Kertu vanemad vaatsed, mis mees see nüüd on? Et noh, tead mis pätt või koll ja noh, ise tead, 90.-te dressid, nahktagi ja kuldkette klotse sõrmus ja keegi otseselt kuldkett kaelas ja siis Soomes käisime ju viinauimas 50 50 Soome marka sai ühe pudeli ja seda, noh, ma läksin ükskord üle Soome piiri, mul oli 18 pudelit viina keha küljes neli pudelit selja peal, neli pudelit käte küljes käisime piinama, sest see oli rahateenistus. Ja selle eest osteti endale esimesed null seitsmed ja autod ja noh, see oli see aeg, nahktagid ja see oli see aeg, mis ma ütlen, praegu on jube hea meenutada, jube mõnusasse Soomesse viina müümine ja kõik see ja spordipoisid ja ka ma arvan seda. Seda tegid paljud, sest noh, okei, me saime siin küll palka ja saime talitada, lange, ega tegelikult tingimused olid väga jaotatel spordis süüa saime treeningutingimused kõikjal väga head, aga ikka tahtsid rohkem. Noh, see viina müümine Soomes oli, oli, oli põhiline sissetuleku allikas ja siis me toime sealt tõime ju neid tuubel. Make siin komisjonipoodi siin müüsid maha, said 3000 trotsi, jumal siis see null seitse siin osta ei olnud ju midagi, viisid paar laadungit viina Soome ja, ja siis sind null seitsme noh siis said ju teha, mis tahtsid. Võib-olla ma oma fantaasiates ruttan sündmustest ette ja kujutan ette, liiga palju, aga, aga kas see sinu jaoks abikaasa leidmine ja Rootsis maandumine ja pereelu üsna niimoodi? Kiire algus Melissa sünd. Tuli õigel ajal. Ja sa andsid endale aru, sa olid valmis isaks saama. Samal ajal, kui sinu profikarjäär oli ka veel varases alguses salles, sättisid plaani. Siin kohapeal muidugi on ikkagi Kertu tuleb väga, suuresti tuleb Kertu mängu geto tegi kõik selle jaoks et ma tahaksin teha sportlaskarjääri. Tegelikult öeldakse, kui perekonda sünnib laps, siis sportlasel läheb karjäär ülesmäge, et see annab niivõrd palju positiivset laadungit, nagu juhtus Jaapanis Jesper sünniga. Selles suhtes oli meil nagu väga hästi klappis. Ei olnud ühtegi korda sellist küsimust, et kas nüüd keegi peab millegipärast loobuma millegi nimel, et ei olnud sellist asja, kui geto tahtis Rootsis ülikoolis õppida, läks ta ülikooli õppima. Tuli koju, läksin mina trenni, olin nii kaua, mina Melissaga kodus, nii et kõik nagu klappis väga hästi. Ja kõik see Jaapanisse minek oli ju tegelikult ju Kertu initsiatiiv. Ja tagantjärgi praegu mõeldes on see kõik nagu ettekirjutatud pidigi nii minema, et kõikide nagu väga hästi Ma olen alati mõelnud, kui sa saad isaks või emaks võõral maal. Sa oled verinoor ja aeg oli ka veel selline, et te olete äsja lagunenud Nõukogude Liidust tulnud siis meenuta seda rootsi vanemaks saamise kogemust. Sujus kõik loomulikku rada pidi või on mäletada, aga midagi niisugust mis teeb meele mõruks või et jättis sellise kehva maitse. Esimesed kaks aastat mängisin, ma mängisin Stockholmi meeskonnas Peko söderis ja sealse, minu tuleks sinna meeskonda, mind võeti ikkagi kui Nõukogude Liidu mingit sihukest mängijat ja aga kuna, kuna see rootsi käsipall mulle nii õudsalt istuse meeldis ja, ja suutsin ka ennast nagu öeldakse meeskonnas maksma panna, siis see mängijate suhtumine oli väga mõnus, mind nagu öeldakse, hea huumoriga tõmmati kogu aeg seal, nagu öeldakse. Ja, ja ma sain sellest aru ja, ja see oli nagu mõnus ja meeskonna mängijatega ma sain läbi. Aga ma tundsin ühel hetkel, et Ma tahaks veel edasi minna, et see meeskond ei olnud lagija. Õnneks. Jötebori meeskond siis iko säärehow, kes siis oli, ütleme, seal tabeli tipus ja Rootsi liigas ostsid mind siis ära kahe aasta pärast, seal oli, oli selles suhtes ka, oli ka hästi mõnus mängijate, kes on läbi ja nüüd, kui hakkas sündima Melissa oli, ma ei mäleta, et oleks midagi olnud, sellist, üldse selle lapse sünniga ja midagi sellist sisseelamisega seal mõlemas meeskonnas ei olnud. Mina mäletan, mida võiks ära märkida, on see, et, et kui teisel aastal Rootsi käsipalliliigas visketabelis Ma tulin kolmandale kohale siis hooaja lõpus anti Rootsi käsipalliliidu poolt ainult esikohal auhind, teisele kohale auhind ja neljandal kohal auhind, ehk siis kolmele rootslasele. Mind jäeti nagu välja. Et kuule, kes sa oled, kas sa tuled siia, kes, kui saad kolmandaks, et ei, ei siin ei ole vaja ära märkida, et meil on vaike, rootslase ära märkida, et noh, rootslased on sihuksed. Ja noh, kui vaadata üldse rootslasi kui inimesi, siis Stockholmi Otepää vahel on ikkagi suur vahe. Stockholmi inimesed on sihuksed, külmemad sihuksed ikkagi. Aga Jötebori ja see Lõuna-Rootsi on ikkagi hästi mõnus, hästi mõnusad jana. Sünnitushaigla mõttes olite te juba nii-öelda ühiskonda sulandunud, rootslased teedi vaadatud, kui inimesi kusagilt. Sinna riiki, kui sa lähed, kui seda selle keele ära õpid ja selles keeles suhtles inimestega, siis võetakse sind ikkagi enam-vähem omaks, noh, mingil määral, eks ja Rootsi, kelle me saime päris ruttu su ja, ja olime ikkagi suht omad, sellepärast et noh, teades, et Rootsi elanike välismaalasi päris palju. See protsent on päris suur, kes need seal täpselt sisserännanuid ja, ja, ja meid ei võetud, kui sisserändajaid. Meid ikkagi võeti kui ikkagi profimängija, kes siis toob sellele klubile, nagu öeldakse, kasu ja medaleid ja nii edasi. Ja Melissa sünd väga hästi on meeles, oli laupäeva õhtul hakkasin bingo lotot mängima, bingo lotopiletid olid ostetud ja kutsusime ristiisa Patricku kutsusime külla, et hakkab mängima, teeme väikse veini ja, ja Kertu sai nüüd lähme ja läksime haiglasse ja Melissa sündis öösel, kõik oli hästi ja, ja kõik oli väga nagu super, et selles suhtes ei ole midagi sellist halba küll. Aga see mõni aasta hiljem kordunud kogemus isaks saamisel siis juba Jaapanis, kui sündis Jesper, sealne ühiskond on mitte ainult Rootsi omast, et väga paljudest maailmadest ikka täiesti teistsugune, et kas sinu jaoks ajalugu kordas ennast, olid sa jälle profimängija ja kõik toimis veatult, laitmatult, sujuvalt noore perevaates. Jah, ütleme, kui see esimene esimene kui Kertu ütles mulle, et ta ootab last, siis Rootsis võib-olla see esimese lapse sünd oli natukene võib-olla sihuke Pähe üllatav, aga noh, heas mõttes, aga siis kui Jesper juba Jaapanis, siis nagu seda me juba ootasime ka nagu tahtsime. Ja ka muidugi noh, see, kuidas panis minu, kuidas Jesperi nägu sünd Jaapanis meeskonnale mõjus, see on ikka nagu öeldakse öö ja päev, mis Rootsis. Et kui ma ütlesin meeskonnadirektorile. Mina lähen Kertuga sünnitusmajja kaasa. Et ma ei tule mängule. Et kuna meil oli Hondaga ehk siis Pearivaaliga olin mäng nende väljakul, mõtlesin meeskondi, sektor, et ma ei tule sellele mängule, kuna Kertu sünnitab ja ma lähen Kertuga sünnitusmajja kaasa. Sa ei kujuta ette neid meeskonna direktori silmi, täitsa, kuidas? Palun? Sa lähed kaasa, naised, mis sina sinna lähed? Mäng, mäng Hondaga. Mõtlesin jah, aga mul on naisel sünnitus. Ma olen naisega. Ja siis oli selline hetk, et meeskonnas oli täiesti korralagedus. Meeskonna direktor, treener, tehase direktor, kõik, mõtlesin, et kuidas see võimalik on. Kuidas tal on tähtsam perekond, kui meeskond. Fakt iseenesest, et mees läheb naisega kaasa Jaapanis on juba imelik. Absoluutselt on ja, ja seal on selline ühiskond, et naine sünnitab, naine kasvatab, mees, teeb tööd, teenib raha ja nii edasi ja siin on lisaks siis see, et sa veel lähed töö juurest ära. Põhimõtteliselt õudselt, ma lähen ju oma põhitööst, ma lähen Hondaga mäng, kõige tähtsam mäng. Ja ma ütlesin, et jah, et ma ei tule ja siis nädal aega oli vaikus. Ja nad nad ei saanud aru, et kuidas, kuidas ma sellise otsuse vastu võtnud. Ja kui jaapanlased üldse midagi otsustavad, kas nad võtavad endale natukene aega ja siis nad tulevad sinu juurde ja nad ütlevad sulle kõige parema lahenduse. Ja tead, mis oli vä? Meeskonna direktor tuli minu juurde, ütles Bruno, lükkame mängu edasi. Ei veel parem, veel parem otsus oli mängu edasilükkamine, ei oleks, ma arvan, ei olnud kõige parem ots ta tuliinud, ütles Bruno. Lepime nüüd kokku niimoodi, et, et me leidsime kõige parema lahenduse, mis olla saab, mõtlesin, ja mis on? Teeme nüüd niimoodi, et sina lähed mängule ja mina lähen sinu naisega sünnitusmajja. Et see oli, sõin mõtest nagu kõige parem lahendus, tähendab see tähendab, et nad ei saanud aru, miks ma pean minema naiseks, nuts maja. Nendele ikkagi ei jõudnud see kohale, kui tähtis see meile on. Ja meeskonna direktor ohverdas ennast, et ta läheb ise. Aga juhtus niimoodi, et Jesper siis ikkagi kuulis võib-olla seda. Ja mõtlesin, et tuleb ikkagi ennem ilmale ja tuli õhtul tuli ilmale, nii et ma mäletan seda, kui palatis vaatasin Kertule otsa. Mõistis mind ilma sõnadeta, ütlesin, mine, mine, mine, honda ootab. Honda ootab. Ja siis panin rongi peale, meeskonnakaaslased ei teadnud. Jõudsin saali kaks tundile mängu jõudsin saali. Ja Me võitsime Hondat esimest korda võõral väljakul kaheväravalise kaheksa aradit. Kutid vaatasid mulle otsa, et kuskohas see paber sul tuli nagu turvast, seal jänes pani telekal ringi. Et ma tahtsin jõuda selleni, et mis see lapse sünd nagu annab mehele juurde. Aga haiglavaates haigla inimesed, personal vaatas täiesti. Rahumeeli ei vaadanud, kui me läksime haiglasse, siis oli niimoodi, et 200 tegelasKertuga kolmude tegeles minuga. Käsitöö, masseeris mind ja kogu aeg ja istu siini, too vett ja mitte, tooge mulle vett, toodi mulle vett ja seda teed ja mis sa veel soovid ja kas nad pingutasid üle või sa oledki kehvas seisus? Ei nad tingimused üle, nad ei teadnud, kuidas peab käituma valge inimesega, sest selle haigla jaoks oli see esimene kord, kui valge inimene tuli nende juurde sünnitama ja nad ei teanud ja nad ei julgenud küsida ka, et miks mees siin on. Ja selles suhtes nad ei osanud seisukohta võtta, kolmade tegeles minuga, kaks tegeles Kertuga, pluss siis arsteks. Et kõik läks väga hästi, kõik oli väga fantastiline ja, ja aga lihtsalt nad ei julgenud küsida nagu üldse paljud situatsioonides jaapanlased julgenud küsida, et miks me nii käitume, miks me käitu nii, nagu nemad on, nagu nende traditsioonid ette näevad? Neid selliseid küsimus oli nende kaheksa aasta jooksul Jaapanis väga palju. Mina sain parema, nagu öeldakse, hoolsust seal seismas, kui Kertu püüame noh, nii ära. Jesper, sa oled saanud nüüd hoolega siin kuulata ja muiata minuga koos paneme sinu esimesi mälestusi ritta, et sa elasid Jaapanis vanuseni seitse aga, ja see tähendab, et ilmselt sul on ikkagi need oma elu esimesed mälupildid seotud selle riigiga. Ma käisin judotrennis ja ma mäletan, kui külm seal saalis oli, sest me elasime Hiroshimas ei ole seal ikkagi, seal läheb külmaks ka. Ja see oli noh, võib-olla, kus jalgpallurid teevad talvel trenni, et on telk üle pea tõmmatud, umbes, et et see on siis judotrenni, onju, aga noh, sai siis seal, sa oled selles oma kimanos ja siis ma mäletan seda jooksmist seal soojaks tegemist seal. Ja siis kuidas ma Me maadlesime teatud partneritega ja ma mäletan üliväga täpselt seda, kuidas ma tihtipeale ühe jaapani poisiga maadlesin iga kord, kui ma ta sellili panin ja tal nii-öelda Peal kuidagi lamasin või noh, võttes siis tema suust tuli meeletu praetud. Mis on Ebyfrainas see? Retila, jah, praetud krevetihais. Vaat seda ma mäletan nii täpselt, et ma nagu kohe vältisin teda, sest ma teadsin noh, judosse ikkagi suht lähedal oma vastasega, eks ole, see on hinged üksteisele näkku, onju. Ja ma mäletan seda haisu lihtsalt, kuidas ma ei tahtnud temaga maadelda, sest ma teadsin. Noh, ma ei tea, kas ta isa oli kalamees vaid armastas meeletult seda süüeni. Aga vot seda haisu mäletan. Ja seda külma ma käisin jaapani lasteaias. Ma rääkisin jaapani keelt enda peas, ma olin täiesti jaapani laps. Ja siis kuidas iga hommik vahet ei olnud, mis ilm oli, me võtsime siis nii-öelda bokserite väele või lühikeste pükste väele ka pakase talvega. Ja siis sihuke pisike rätik ja olime, kõndisime siis lasteaiast mingi kilomeetri või 500 meetrit kuskile eemale väljaku peale ja siis kõik koos niimoodi it's, nii, san chi, hõõrusime ennast siis rätikuga hommikuti soojaks, päiksetõusuga veetsin olenevalt lasteaias juba ja lasteaias, lasteaias, mis ma siis olin neli kuni seitse siis kolm kuni kolm kuni kuus. Et vot seda, seda külma karastus, distsipliini see ei olnud isegi nagu see, et emmet ma ei tunne ennast hästi, ma ei lähe täna lasteaeda, nii et see, see ei olnud isegi nagu mõeldav, et kõik läksid, kõik tegid ja nutsid ja tegid, aga ei olnud sellist tunnet, et nutate teed, sest kõik tegid keegi ei ole midagi, sest sa pidid tegema nii. Sul ei olnud siukest nagu valikut öelda, vahet ei, mulle ei meeldi see. Üks mälestus veel tegelikult, mis meelde tuleb, on see. Jaapanis pannakse kaasa lastele objentod ehk siis söögid, lõunasöögiga lõunasöögi karp, lõunasöögikarpe iga kujuga, igast Helogitid, Powerentšerid, mis iganes. Kertu ka muidugi pidi mulle kaasa panema, sest see oli siis toiduks on ja ja Eestis tehakse tavaliselt süüa, Rootsis tehakse tavaliselt süüa on ja siis ma kujutan ette, et Kertu, mõtlesin, noh, paneb sinna tüki siukse kerakeseriisia mingit, et natuke porgandit ja õuna, võib-olla mingi tükike kana või midagi kaasa. Okei, lõunasööke ja vot seda ma mäletan. Ma ei söönud mitu päeva lasteaias lõunat ja tulin koju ja ma ei olnud seda karpi lahti teinud. Ja siit ma võin isegi ära sulanud ja võib-olla oskad täpsemalt rääkida seda, et kuidas nagu kuidas, mäletad seda ja ma mäletan seda emotsiooni või seda tunnet, et mul oli nagu häbi, piinlik. Ta seda karbi lahti tegemist, nüüd sa pead selgitama, milles see probleem oli siis selles suhtes selles, et Jesper tuleb, tuleb lasteaiast koju ja kasvataja kirjutab Kertule, et Jesperi, söö lasteaias. Vot just ma ise seda ei öelnud jah, et ta ei söö, milles probleem on, et aga Kestor tuli koju ja võttis siis selle lõunasöögikarbi võttis kotist välja ja hakkas sööma. Nii et kõik oline kasti, ma sain aru, et ta sõi seisale isuga kohe tühjaks, aga lasteaiakasvataja küsis, miks Jesper lasteaias ei söö, kui kõik koos söövad, peab ka tema sööma. Jesper ise, see oli suur probleem ja me ei saanudki ennem sellest aru, kui ühel hetkel me läksime lihtsalt lasteaia lasteaeda kaasa, piilusime vaikselt. Tuli välja see, et see lasteaia, noh, sa kujutad ette seal lõunasöögi karp, mis sul ema kaasa paneb. See, mis seal sees on, see ei ole lihtsalt mingi Larts riisitükk, Larts, mingi kotlet, mingi porgandi tükk, ei, see on kunstiteos. See riis pannakse sinna vormiga, pannakse nagu mingi mõmmi nägu, see kotlet lõigatakse jänku su jänku näosuguseks siis mererohust lõigatakse riisile peale, sulle vuntsid, tomatid on silmad ja siis kõik see porgand pannakse vormi sisse, see on nagu mingid täheke või nii, et see on nagu kunstiteos. Ja kujutage ette, kui nüüd Jesper istus lava taha, kaks tüdrukut, tal üks, ühel pool, teine teisel pool teevad karbi lahti, vaata mis minu ema täna tegi. Tohutu ilus teos, teine tüdruk teiselt poolt, vaatame siis minu ema täna tegi kõik uhkustavate näitavad seda omavahel ester vaatama, karpe, oh jumal, jumal, kurat. Ta julgenud seda lahti teha, kujutad ette, mis reaktsioon oleks sealt tulnud? Ta lihtsalt ei julgenud lasteaia. Ja mis see tähendab, me panime Kertuga poodi, ostsime 38 vormi erinevat vormi ja hommikul ärkasime üles, tegime Jesperile, siuksed seal mingit spordi pildid, tead seal maalid sinna, see oli nagu kunstiteos. Siis lasteaia kasvatajat tuligi, Jesper täna sai lasteaias surisuga. See on jah, see on alati väga uskumatu ikka, mis nagu ema siis, jaapani pereema ärkab üles. Kell kaks, kolm öösel on ju ütleme, laps peab minema. Kuus 37 peab minema kodust välja lasteaiabussi peale ja ta ärkab üles mitu tundi varem, sest riisi küpsetamine võtab aega, niuke toidu ettevalmistamine võtab aega. Et ta teebki nagu noh iga päev teeb sellise kunstiteos, iga päev on erinev. Iga päev on mingi uus multikategelane või uus, mingi tooraine või noh, see on, see on täiesti uskumatu. Ja siis noh Mitte ainult mitte ainult mõtle, kus on kaks või kolm last, peres mehele muidugi heledad, ei kunstiteost, aga ta peab ju kõik, paneme kaasa, sest tavaliselt Jaapanis on ikka nii, et, et koolides ja lasteaedades ja kui siis mees läheb tööle, et seal nagu antakse lõunasöögi karp kaasa. Et see on ka nagu öeldakse, odavam variant ja palju seal lasteaias üldse nagu süüa ei anta, et sa pead ise kaasa panema. Ja siia võib ka lisada seda, et, et noh, ma kujutan ette, mis mul olid, võib-olla kartul ja riis ja mingi kotlet kaasas, aga praegu mäletan seda, et, et teistel lastel olid üliveidrat mingit marineeritud, et mitte marineeritud kapsas, aga mingid kalad ja mingid siuksed, täiesti uued asjad, mida ma ei olnud mitte kunagi proovinud. Ma olin kolme, nelja aastane Eesti kodus üles kasvatatud ja noh, eeldanud hommikuti sõime putru ja õhtuti kartulit ja noh, mis iganes niimoodi jaapani post kukkus, ei osta läänemaailma toidu moodi, onju aga mul ei olnud siis mingit kokkupuudet sellise ehtse kodu jaapani toiduga veel olnud, sest Kert oli ka siis kolm-neli aastat elanud Jaapanis on ja siis ta ei olnud võib-olla veel nii omaks võtnud seda jaapani köök kui noh, nüüd me sööme igapäevaselt ainult valget riisi ja kala full jaapani köök elab. Puhtseltskonnas olemise mõttes meenub sulle mõni intsident, võis üldse olla niisuguses kultuuris võimalik, et sind kuidagi tõrjuti selle tõttu, et sa oled, et teistsugune või olles ise seal beebist saadik olnud, nagu sa ütlesid peas, olid sa jaapanlane, tundsid sa ennast igas mõttes seal koduselt? Ja seda ma võin päris julgelt öelda, et ma tundsin seal väga koduselt ennast, sellepärast et me elasime Hiroshimas, kus oli ka rahvusvaheline kool International skul. Aga isegi ennem seda, kuna ma rääkisin jaapani keelt ja ma olin vaata lastele Ta veel sihukest ebameeldivat kogemust, et noh, mis iganes probleemid võivad riigis olla, eks ole, et ei meeldi sisserändajad või rassism või mis iganes, et lasteni see, see ei jõua nagunii varakult. Ehk siis nagu mina jaapanis kindlasti see, võib-olla kui ma oleks läinud sinna algkooli ja keskkooli, et võib-olla siis oleks olnud, et ah, et välismaalane, et mida sa tahad siit noh, mis iganes probleemid, onju. Aga lasteaias ma olin selline huvipunkt, et ma olin ainuke blond inimene, mõtlen julgelt kolm, 200 kilomeetri raadiuses, onju ja samuti judotrennis seda videot ma olen isegi näinud, kus teeme seal sooja, siis jooksime seal ringi ratastele totaami peal ja minu selja taga ajavad mind taga niimoodi noh, kõik kõik tüdrukud 20 30 kõik ajavad taga, ainuke blondi peaga poiss oli. Ja muidugi selles sellel ajal ma ei saanud aru, aga nüüd nüüd ma saan aru, miks. Pigem ikka sihuksed, positiivsed mälestused Jaapanis on ikkagi sihuke kõik see pere pere, kõik see kasutusse, kõik see lasteaed ja see oli ikka väga-väga-väga positiivse mälestust. Aga isa või ema poolt kasvatasite te oma lapsi seal vastavalt ühiskonnas kehtivatele reeglitele, ehk te pidite nii-öelda jaapani koefitsiendi sisse võtma või seal oli ikkagi tavaline eesti kodu. Ma arvan, et kombinatsioon, sellepärast et ka nende jaoks oli olukord väga uus ja nad pidevalt adapteerus id ikkagi üritasid teha parimat, mis nad suutsid samamoodi nagu selle toiduga. Et kui nad nägid, et mingi probleem on, siis nad parandasid seal ära. Eks me, eks me üritasime ikkagi jah, elada, elada vastavalt nendele standarditele. Ja kodus kodus suitsu, näiteks noa ja kahvliga või, või sõit kohe pulkadega pulkadega vulgedega. Sina õppisid pulkadega enne sööma, kui noaga. Ja seda võib julgelt öelda kindlalt hommikul pudru muidugi lusikaga. Hommikul ikkagi Espriorlikene viimane põhimõttelist Kertu panikesele pudru talle suhu sinna aga no ikka rusikas oli esimene, siis oli, ikka olid pulgad. Aga kui nüüd meenutada seda last kasvamist just nende välismaal elatud aastate jooksul Rootsis ja Jaapanis, eks. Eks see oli kindlasti see, et ikkagi noh. Gert alati ütleb mulle seda, et pidupäev oli siis, kui õhtu trenni ei olnud, et me saame koos õhtu süüa, sest õhtuti tavalised trenn ja kui mina trennist koju jõudsin, siis lapsed juba magasid põhimõtteliselt üheksa pool 10, millal ma koju jõudsin, noh eks need ajad, need profiaastaid ikkagi möödusid niimoodi, et nädalavahetustel olid mängud. Ja, ja argipäevad olid ikka õhtuti trennid ja see kasvatus ikkagi oli ikkagi Kertu Kertu õlal, suuremalt osalt ikkagi Kertu ja kuidas Kertu talle õhtuti ikka lastele luges, kõik äripartnerid on läbi lootide, kuidas ta ikka neid magama pani ja noh, seda on, on, on, on, on nauditav tagantjärgi ju vaadata, kuidas näha, kuidas lapsed on üles kasvanud. Aga, aga mis ma tahtsin öelda, oli see, et kui Jesper pidi ja lasteaias või koolis rääkima oma perekonnast mida ta nädalavahetustel või päevadel siis teeb, siis Jesper joonistas kõik joonistused, kus ta issiga palli mängida ühegi joonistuse peale olnud emmet. Et see näitab seda, et pojal on, et lapsel on väike, igatses, said kõik pildid, kõik asjad olid issi-issi ja mina, mina mängime pallisi, mina teeme seda, oli Emmetanud mitte kuskil. Kuigi tegelikult Kertu ju oli enamus aeg laste koos, et see oli väga huvitav nagu sihuke sihuke fakt. Aga miks poiss jaapani kooli ei läinud või ei pannud teda? Me ei tahtnud, tähendab, Melissa oleks saanud esimesena minema. Melissa oli vanem, lihtsamaks panud esinemine, me teadsime, et me oleme niikuinii kunagi eesti, tulen tagasi. Et noh, mida siis selle jaapaniharidusega või jaapani peale hakkab, et selge see inglise keel oli vaja ikkagi või siis emakeeles õppida. Kertu tegeles nendega kodus, olid töövihikud olid Eestist kaasa võetud ja ikkagi õpetas neil eesti keelt ka ikkagi noh, sest et meil oli ju niimoodi, et lapsed käisid jaapani lasteaias, oli jaapani keel, lapsed käisid rahvusvahelises koolis, oli inglise keel ja nüüd kodukeel oli eesti keel ja kodukeel oli, mõnikord oli nii, et mis see kodukeeles on. Tule pese käed ära, tule sööma, mine magama, lastel hakkas nagu mõtlema, nimata hakkas, aju töötab nii et eestikeelne käsklus, keel muu kõiki päeval kõike lõbus, lasteaed, kool, kõike. Inglise keel, jaapani keel, eesti keel on siis järsku ja, ja me nägime oma laste pealt, et lapsed hakkasid juba kergelt mõtlema inglise keeles, et kui sa ütlesid neile mine magama, siis ta vastas sulle ei, mine. Ehk siis põhimõtteliselt lapsed mõtlesid inglise keeles ja kui sa ütlesid tunne, kui hästi need lilled lõhnavad, ma lähen lõhnan siis neid tuli vastus. Et siis me saime aru, et kuule, asi on nüüd asendama, peaks ikka varsti koju minema ja noh, ja siis see versioon hakkaski mul peas tööle, et kuidas on selle perekonna koju saanud, sest nemad ei tahtnud mitte mingil juhul sealt ära tulla. Ja noh, siis ma võtsin oma trumbi tagataskust välja ja võtsime lihtsalt ütlesin, Melissa tahtis Koera ja nii edasi seda kohtame juba saate alguses kuulsime. No suurem osa sinu üleskasvamisest juba teadlikult on siis ka ikkagi Jesper kodus toimunut, mis, kuidas sa kirjeldaksid isa-ema käekirjakasvatuse mõttes teie kodus? See on keeruline, sellepärast et kuidagi ma ei tea, kas juhuslikult või siis meelega on vähemalt üks minu vanematest kogu aeg mul silma peal hoidnud. Et kui ma läksin lasteaeda või siis alkoholi Eestis vanalinna hariduskolleegiumis, siis juhuslikult pakuti emale seal klassijuhataja tööd. Et siis minu klassijuhataja istus selja taga minu emast, ehk siis kohe, kui midagi tegin või üks, ükskõik mis, mis ma ette olin võtnud, klassijuhataja pidi lihtsalt tooli veel keerutama. Kertu, kus on Jesper, teda ei olnud tunnis, mis ta teeb? Et mul ei olnud pääsu kuskile. Mul ei olnud see, et koolis olin üks inimene kodus, teine inimene, eks ole. Ja edaspidi samamoodi, aga siis läks trennidega igatpidi ja siis kadusid treenerid ära ja siis võttis Riho enda enda aluliseletubki, et ma olen ise siis treener, võttis meeskonna enda peale, kus ma siis mängisin samamoodi hommikul olin emaga koolis, õhtul niisaga trennis. Et meil on olnud selline professionaalne ja mitme nagu faatiline suhe pidevalt, et kodus me siis räägime nagu pigem sõbrad. Et kogu see kasvatus pool tuleb, siis võib-olla trennis, isa võib öelda mulle kuule, et ära tee, nii, et see on halb, eks ole, isegi veel kurjemad ja koolis samamoodi, et ma pean ema käest teoreetiliselt vastu kukalt saada, et kodus pigem nagu on olnud selline väga avatud, et hästi avatud suhtlus on olnud siiamaani, mõtlen, et, et nagu ma arvan, et minu vanemad on, on kindlasti, oled minu parimad sõbrad. Et ma pigem ei varju nende eest midagi, vaid ma pigem arutan nendega, et mis on siis kõige mõistlikum lahendus, pigem püüame, aga mitte alati. Nüüd oleme jõudnud juba elus sellisesse faasi, et, et vahest lõpetan ka, mina ei saa ja vahest õpetab tema mind. Tema õpetab mind kindlasti kindlate väärtustega, mis temal oma elu jooksul õppinud, eks ole, inimeste hoidmine ja kõik see nii-öelda venepoolne mentaliteet, et suhted on hästi tähtsad, inimesed on hästi tähtis, et perekond on hästi tähtis. Aga samal ajal kui on probleemid tehnikaga, mitut sind lolliks kutsuda, aga, aga kuidas, kuidas aitäh sulle? Ei, ma just mõtlesin, et ma saan aru küll. Põlvkondadevahelised erinevused just täpselt, et meil käib niisugune väga kahepoolne suhtlus ja ma arvan, et et see on pidevalt Nigend. Ma ei ole peksa saanud, võib-olla oleks pidanud peksa sammuma, ei tea. Polnud aega olnud kogu aeg oli kontrolli all, jah, selles suhtes küll, ma ei tea, kuidas Jaapanis lapsi karistati, kas sa tead oioi missugune distsipliin ja kord oli seal distsipliine kord kõik kuulates ma saan aru, et see on, see on kahe otsaga asi Jaapanis on lapsed, on jumalad, lapsi hellitatakse, kingitakse neile raha ja nad on tõesti neid hoitakse, samas on distsipliin ja kord, kui vaja on, siis väikseid lapsi kindlasti mitte, aga juba kui sa sinna ütleme, ma olen näinud ju, kuidas meeskonna treenerid meeskonna ülemused otseses mõttes annavad lahtise käega kinnise käega meeskonna. Ehk nii nagu nõuka ajal mustamäel suhtes, nii et ma olen seda näinud oma silmad Koreas, käisime aasiakarikat mängimas. See noh, mis seal, kuidas korea treener Korea kotib, ehk siis see oli noh, see ma jäin lihtsalt riietusruumi ukse juures seisma ja vaatasin ja ta nägi, et ma nägin, ta ei varjanud, noh. Et see kasvatus, Jaap Jaapanis kasvatus tegelikult lastekasvatuses on ikkagi, on ikkagi nad on jumalad. Neid hoitakse ja neid. Aga samas hakatakse kohe distsipliiniga õpetama. Aga mis ma tahtsin öelda, et just Jesper, see, mis ta praegu rääkis, oli see, et viimased neli aastat on Jesper elanud Amsterdamis kaks kuud tagasi, ta tuli siis Amsterdamist koju, tänu sellele koroonale saab ülikooli õppida ka arvutisse. Siin põhimõtteliselt ma ei ole neli aastat kesperit Jasperiga suhelnud igapäevaselt. Ja nüüd kaks kuud on väga huvitav, mina olen nagu näinud Jesperi hoopis teist külge. Et see neli aastat on nagu muutunud Jesperit, noh, selge see, et on iseseisvaks muutunud, ta on elanud välismaal ise pidanud hakkama saama. Ja see, mis on temas toimunud, on, on väga lahe näha. Huvitav on hoopis, tan isiksus, teistsugune inimene. Ta ei ole enam laps, ma ütlen, noh, sest et noh, kui ma nüüd praegu tahaksin öelda, nagu vanasti Jesperile ütlesin, siis ma saan ikka kohe. Saan tagasi tagasi, nii et selles suhtes ma pean rääkima temaga nüüd kui teise inimesega jah, kui, kui, kui täiskasvanud, kui täiskasvanud, Jesbriga. Kui isa siin oma lapsepõlve meenutades andis mõista, et kohati läks ikkagi päris lõbusaks ühest küljest ja ohtlikuks natukene ja sai ikkagi tehtud mõndagi siis kas sinul jäi see aeg täitsa ära, et kui me kujundite keeles räägime, halli oled põhjustanud tema jaoks või siis ema jaoks oma käitumisega kusagil mingil eluperioodil? Siinkohal ma ütleks seda, et kuna mul vanemad on läbi elanud siukse perioodi Eesti taasiseseisvumise ja nad on ise teinud nii hull asju, et ükskõik, mis ma siin tänapäeva ühiskonnas ette võtaksin see ei oleks võrreldav sellega, mis nemad teinud on. Kõike oleme lollusi teinud, eks ole. Eks ma ikka natuke stress on tekitanud. Vanematele kahtlemata, aga ei ole võimalik teha, ma arvan, et midagi nii hullu mis tooks mingeid ebameeldivaid tagajärgi nii palju, et et meil on tänapäeval niisuguses ühiskonnas, kus lihtsalt ei ole võimalik siukseid asju teha, mis nad teinud on. Mäletan, kui pidasime Jesperi kaheksateistaastast sünnipäeva, siis ma teadsin, et sealt tuleb üks kõva pralle kõva pidu ja siis ma mõtlesin, et kuidas see pidu teha ikkagi niimoodi, et pärast ei oleks tagajärgi. Siis ma võtsin niimoodi, et ma rentisin talle ühe restorani sõbra restorani ja pani selle nagu rentsi, niiet pidutseja tehke mis tahate. Ma olin ise seal, nagu öeldakse, taamal olin, seisin eemal, nii et tehti piduja, kõva värk oli ja noh, et, et selles suhtes peab olema, olen natuke liiga palju tahtnud kontrollida ka, võib-olla ei ole andnud nii palju vabadust, aga ma ei tea, ma ei tea, kas on nüüd mõjutanud Jesperi selles suhteliselt, kas. No sellega ei nõustu, jah, okei, kas Jesper tuleb sulle ette, kumb on rohkem kodus proovinud sind ja ja sinu õde suunata, kui see üldse on teema olnud ükskõik õpingute suhtes erialavalikud, kuhu panustada, mis on elus tähtis, et kas sellised suunised tulevad pigem emalt, kui need teie kodus on? Või püüab isa mõjutada. Ma ütlen ausalt, et vanemad on sellest teemast nii ilusti ümber hiilinud, kui meil mingi küsimus on, mingi valik on, siis nad ütlevad, et sinu elu sina otsusta, sina tee, vahet ei ole, mis sa otsustad, meie toetame. Kuhu koolima, näiteks minema, see on muidugi jälle. No see oli, see oli tegelikult see, kus me lasime sinul otsustada, Kertu tahtis, et sa jääksid, et sa jääksid vanalinna hariduskolleegium õppima ja mina tahtsin, et sa tuleks Audenteses minu juurde õppima ja andsime eespool ise otsustada. Jesperi otsustas ise tuli Audenteses. Aga muidugi, kuidas see otsus langetati, on see, et ma käisin siis kaks-kolm korda nädalas trennis käsipalli trennis ei olnud suur nagu spordifanaatik. Et mulle meeldis küll teha aktiivseid asju, ma olin alati väga aktiivne, ma kogu aeg tegin kõik ekstreemsport, rula lumelauda, kõike, mis vähegi pussi tõstab, ma tegin, eks ole, nagu laps ikka. Aga ma ei olnd sihuke profisportlase mentaliteediga. Ma käisin vanalinna hariduskolleegiumis, mis on väga teine ekstreemsuse, eks ole, see on seal, käisime kirikus, iganädalast, meil olid usuõpetustunnid, kõik klassikaaslased olid ka rohkem siukseid, rahulikumad ja rohkem reaalteadustele keskendunud ja haridus on väga tähtis teatri, sihuke meeleolu ja kultuur. Et ma sain hästi palju sealt sellist mõju. Aga siis Kertu läks kaheks nädalaks Jaapanisse. Mul oli vist koolivaheaeg ja isa oli siis just Audenteses treener. Võtsime kaasa kaks nädalat, iga päev kaks korda käisin trennis, hommikul ärkasime 11 üles, läksime trenni, tegime kaks-kolm tundi trenni. Tulime koju, sõime lõunat, läksime õhtul trenni, tegin paar tundi trenni, tulime koju, ehk siis ma mõjutasid teda sellel väiksel viisil ta tahab öelda. Ei, ei ma lihtsalt see, et ennem see ei olnud üldse mõtegi, et ma lähen, Audenteses oli raudpolt kindel ei hakanud, väga hea kool ja kõik tahavad sinna sisse saada ja noh, ma olen seal sees, et miks ma peaksin jääma, onju ja siis läheb emaga kaheks nädalaks ära, kes pigem tahtis siis seda, et me oleksime hakkas. Ja siis kaks nädalat hiljem tuleb koju otsusele, et ahah, et Jesper, lähed nüüd Audenteses, et niimoodi et ma ütleks, et nad ei ole mind meelega kuskile suunanud või sundinud midagi tegema. Nad on väga liberaalsed olnud ja nad on lubanud mul vigu teha ja eksida, isase tee leida. Ja ma olen väga tänulik selle üle, kuidas aeg olevat läbi saanud. See on väga kõikuv. Jaapanis, kui ma olin juba kolm, neli, viis, kuus, siis tema oli kaheksa-üheksa-kümme, eks ole, siis temal käisid sõbrannad külas ja tema mängis neid lahedaid mängija. Muidugi mul olid ka minu parim sõber, minu eeskuju, minu jumal, timm oli ka siis Melissaga samavanune, kõik, mis nad tegid, ma tahtsin ka teha. Aga tihtipeale, kus sul endalgi väiksem laps on nagu väiksem vend, siis mine eemale, ma mängin oma sõpradega, ma ei viitsinud kaasatage. Vahest oli ka seda, aga ma ikkagi õudselt tahtsin õudselt, tahtsin kaasa selle ja ma täpselt ei mäleta, ma küll küsisin õe käest üks teine päev ta ütles, et jah, et õudselt kaasasime, aga samas mul on mõned mälestused, et vahed ikka lükati kõrvale, et kuule, et lapsed mängivad nagu täiskasvanud, mängivad siis kümnestus. Samine eemale, sa mine tee oma asja, mine värvima pilt, mine, ma ei tea, mis teeni siis Jaapanis me saime hästi läbi viia, et me olime tihtipeale kaheksa kolmiksite kodus ja me pidime ikkagi hästi läbi saama, et me olime kogu aeg ninapidi koos. Siis me kolisime Eestisse, siis vedeli 13, tütarlaps, siis kolmeteistaastane, keskkonnavahetus, kõik maailm, peapeale pööratud, on ju palju emotsioone, palju hormoone. Siis hakkas testides käima, siis ta läks 21. kooli. Mina läksin eesti lasteaeda, meil oli mõlemal väga raske aeg, pidime eesti keele selgeks õppima, kõik täiesti uus keskkond, sõpru polnud. Ehk mitte välismaale möödunud sinu keerulised aastad tagasi koju tulles oli sinu ja õe jaoks raskem hetk oja, see oli kõikide jaoks võib-olla Riho jaoks siis kõige lihtsam ta läks. No sai hea tiimi endale hakkas käsipallis tegema. Aga Kertu oleks siis kahe Tallinna Ülikooli vä? Rasvase kooli õpetajaks. Ei olnud, sellepärast et jah, ei saanud. See tagasitulek oli, oli. Ja kõikidele sellepärast et me olime kasvanud üles siukses väga nagu kokku hoidus ühiskonnas ja me seal olime välismaale, sõitsime väga kokku ja ja siis tulime siia Eestisse, kus oli siuke mitte nagu halvasti öeldes, aga natuke külmem sihuke suhtumine, eestlaste värk. Et eestlaste värk just, ja kui eesti keel ka veel väga hästi suus endalt siis teised lapsed vaatasid. Kuule, kes sa oled sihuke, et näed küll meiesugune välja. Jube Riidraktsendiga räägid ja et mingit hoopis teist asja ajada miks on umbes nagu noh, mitte otseselt, aga miks sa nii palju hoolid ja kallistada on ju? Kultuuride klass või kokkupõrge siin nagu tagasi kodu-Eestis, et sa ütled, et kõigil oli keeruline ja eriti just noh, Melissa läks ju neljandasse klassi ja kõikidel See oli talle väga keeruline ja kui isegi kui mulje on keeruline ja siis kõik see emotsiooni, see negatiivne, sihuke võistlus üksteisega ja mahategemine, mis sealt koolist kaasa tuli, tihtipeale loogiliselt ka peegeldus siis koju järgi, eks ole, õe-venna sihuke kaklemine, kraaklemine ja kiusamine, meeletu kiusamine, aga mitte üle piiri, sellepärast et vanemad ikiga sekkusid siis asjakas niimoodi karmiks minema, sest meil on ikkagi südames oli see sees, et et me teame, et Jaapanis me saime väga hästi läbi ja et me armastame 11. Et tegelikult ei ole halvasti midagi, aga Jesper niimoodi üleüldises mõttes koeratrikk, mida isa tegi toimisse või tell. Tekkis tõrge siin nii suur ka, et oleks tahtnud otsa ringi pöörata, taga või Jaapanisse või me tahtsime, ma arvan, et esimesed kaks-kolm aastat iga päev mõtlesime, palun, lähme tagasi, et ei taha siin üldse olla. Lähme, palun, riiul nüüd ka ei olnud, eks see mõjutas valimi 13 aastat viis Rootsis ja ja kaheksa jaapaniseks ei olnud see tagasitulek ei olnud kõige lihtsam ja, ja noh selles suhtes võttis aega, et sisse elada, võttis aega. Aga sellest nüüd me saame väga hästi läbi sellest hetkest, kui ma kolisin kodust ära, kui ma olin 16, siis sellest hetkest peale, kui me oleme samas majas elanud ja me üksteisele ette jäänud, niipalju siis oli jälle kõik hästi ja parimad sõbrad, helistasime üksteisele, tihtipeale rääkisime telefonis mitu tundi kõik aset kogu maailmas rääkisime ära. Ja asjadest võib-olla millega, millest vanematega ei soovi rääkida, niipalju siis võib-olla lihtsalt õele räägid temaga, eks ole, et. Noh, ainuke asi, mis mina neile ette heidan, ütlen see lõputunnistuse vene keele hinne, mis teil mõlemal on, et see on minu hinne, sest ma arvan ta teinud ühtegi kodus tööd vene keeles. Ühtegi kõik mina panin reisidel kuskil, ma ei tea, ütlen, ma olin kuskil Austraalias reisitaksis, Jesper saadab mulle, saadab mulle meiliga, siis saadab mulle vene keele, homsel tunnikontrolli või mingi koduse tühistama pidin seal Austraaliast tegema, siis tema koduseid töid täitma ja seal, noh ma arvan, et see Seinemis mõlemal lõputunnistus on minu hinne. Kahjuks, või õnneks Danieli jah, et see oli sümpaatne kohtumine, on eriti hea meel. Aitäh nende isa ja pojajuttudest ja perekond bramonise lugu, siis. Soovin pärituult teile mõlemale. Aitäh. Riho-Bruno Bramanis ja Jesper Bruno Bramanis olid täna külas kuulajatele ka aitäh, et reisi kaasa tegite. Kohtume nädala pärast taas, siis on Sten Teppan, käbi ei kuku saatega uuesti eetris.