Taas on teie ees ühe pere lugu, mida aitab küsijana vahendada saatejuht Sten Teppan. Tere ja aitäh, et kuulate. Näitleja Piret Kalda ütleb lapsepõlve meenutades, et teda peeti mõnikord poisiks ja kurioosne näide sellest on juuksur, kes lõikas tüdrukule kogemata poisi pea. Neiuna uskus ta, et 22 on viimane taks ja emaks saida varakult. Seitsme aastaste vahedega sündis perre kolm tütart, kellest tuli emaga saatesse keskmine Amanda Hermine. Kui ema üks esimesi soove oli saada arstiks, siis tütar käis kõigepealt balletikoolis ja õppis seejärel VHK teatriklassis ja olles kodus lähedalt kõiki näitlejaks olemise plusse ja miinuseid näinud. Paistab, et vähemalt esialgu kõnnib Amanda ema jälgedes. Ka teatrist tuleb saates juttu, aga esikohal on siiski kooskasvamise lood pere ja lähedastega, head kuulamist. Piret tere tulemast vikerraadiosse. Tere ja Piretiga on kaasas tütardest keskmine Amanda Hermiine. Rõõm näha. Tere ja aitäh, et kutse vastu võtsid. Alustame seekord nii, et mitte ema ei räägi sinu õdedest, vaid sa teed seda sissejuhatuseks ise. Kui sa vaatad kõigepealt Vanemuine suunas, kus ta praeguseks on, mis on tema valdkond ja kas sind isiklikult üllatab või üldse mitte see, millega ta tegeleb või hõivatud on. Minu õde on olnud nüüd nädal aega Alaskal kuhu ta siis läks elama ajutiseks, umbes aastaks oma poiss-sõbra juurde ja tema valdkond on? Ma ei tea, elu avastamine, reisimine? Ta on mulle selles mõttes alati eeskujuks olnud oma iseseisvuse poolest. Ja selle poolest, et ta saab alati ise hakkama ja ma julguse poolest proovib ja katsetab ja ma ei tea, võib-olla kusagile jääb kunagi püsima ka noorem noorem õde. Tema on kümnendas klassis õpilane, ema pesamuna, tema lapsepõlv on olnud võib-olla selles mõttes hoopis teistsugune kui minu oma, sest et tema on suremas osas emaga kasvanud. Ja ta on selles mõttes, ma arvan ka väga tubli olnud. Et ta on võib-olla kõige rohkem ema. Soove rahuldama näiteks õppimise koha pealt Ehk siis tunnistus on olnud selline, nagu ema on soovinud näha erinevalt sinust ja vanemast ajast. Jah, ma arvan küll, et me tuleme varsti tagasi. Aga ma vaatan ema otsa, Piret, ole hea, pane siis tütardele nimed ka külge ja, ja vanused juurde. Amandaga võrdluses. Kõige vanem siis on Laura Helene, kes on nüüd 31 aastane siis Amanda Hermine 25 ja Aurora Aleksandra on 17. No see kahe nime loogika või põhimõte paistab juba kaugele välja, see ei ole ilmselt siis teie peres olnud juhuslik. Aeg oli ka selline, mõtlesin, et mina olen sellise hästi lihtsa eesti nimega läbi teinud siis ma mõtlesin, et lastel oleks tore, kui need oleks niukse, mitmel. Neil oleks mitu nime ja näiteks Amanda Hermiine nime ma sain, tegelikult mäletan kunagi Postimehe surmakuulutuste pealt mulle nyyd need vanainimeste nimed meeldisid, midagi sellist nime mulle jäi vist meelde, niiet. See on naljakas praegu, et sa seda ütlesid, sest et minu käest on väga palju kordi küsitud, et kust see nimi pärit on ja ma kuskilt mäletan, et kunagi nagu räägiti vistid nagu surma, kuulutasin. Siis on alati nagu naljakat, ah äkki ma nagu mäletan valesti või no et see arvatavasti ikka polnud nii, nüüd kuulen, et. Kui ma mõtlen tagasi nendele saadetele ja külalistele, mis jutud on saanud, räägitud võrdluses õed ja vennad omavahel, ega ma ei mäleta, et keegi oleks öelnud, nad kõik on hirmus üksteisele sarnased. Piretada, kuidas sina tütardele vaatad? Kui erinevad nemad siis omavahel on? Ikkagi väga erinevad ja see on ka mulle alati niukene, üllatav, et tulevad küll nagu ühest pajastaga, aga miskipärast on nad sünnihetkest saadik on nad erinevad olnud, et kes on selline võitleja ja kes on rahulikum ja ja mingid asjad. No näed, et, et see elus nagu kuidagi on niimoodi, et nii nagu laps sündides on midagi, võib sealt juba välja lugeda. Millega Amanda, kes sinuga täna saates on just eriti silma paistab? No tema oli küll selline laps, Ta oli nii hea, aga ta ja ta oli nii rahulik, et tema näiteks ma arvan, et et ta oleks lihtsalt ära surnud, sest ta tahtis olla nii hea, et ta ei andnud märku üldse, ta on näljane või metall. Et tal oli sihukene ideaal, imik, aga noh, et, et natuke pidi temaga selles mõttes vaeva nägema, et ta sööks ja kuidagi nagu toimiks, toimiks jah, et, et ta oli nii kohutavalt laisk ja selline. Ma mäletan, et küll imikuna pidi temaga massaaži minemata, ometigi hakkaks ennast keerama ja ühesõnaga füüsiliselt oleks niisugune aktiivsem ja hiljem elu selle, mis on kohutavalt naljakas, et Niukest suuremat tantsutüdrukut jälle peres ei ole, kui tema. Aga kuidas sa tunnistus, asja juttu, mida Amanda ise mainis? No ma räägin natukene nihukest naljalugu ka, et esimese lapsega ikka ajad näpuga peaaegu raamatust järgi, eks ole, et mis ajal mis laps peab kõik oskama ja Laura oligi selline aktiivne, terav hakkas vara kõndima, kohe vara lugema kõik. Aga ma enne oli selline mugav oli vait, ei hakanud kõndima jumal tooli. Aasta neli või viis kuud, alles siis võttis jalad alla, seisis küll, hoidis puus, rinne seisis, aga ei, tema ühtegi sammu ei teinud. Ja, ja see kõik kuidagi kestis, kestis ja ma mõtlesin, noh nüüd hakkab juba selline koolieelne aeg ja ja jälle niisugune, noh, et ei huvitanud teda. Ei raamat, ei, ei tähed ja ma mõtlesin jälle, et no mis see siis on, et sel ajal noh, peab ju ema, mul endine pedagoogika rahustas mu maha, et lapsed on ju erinevad, et ootad, küll ta hakkab ja et kõik on tulnud omandaga nagu hiljem, et peab nägema, lihtsalt natuke rohkem pidi pidi nägema rohkem vaeva. Tal on natukene olnud, oli lapsepõlves kõik nihkes, aga no et minul ei olnud nagu üldse kannatust, ma kogu aeg mõtlesin, et mis see siis on, et kuidas üks ees oskab ja teine on aeglane. Vanusevahe ja ongi mul iga tüdruku vahe on seitse aastat. See on mõnes mõttes hea, mõnes mõttes halb. Mulle tundub, et kuidas sinu vaatas, kui sa seal keskel olid vanemate natukene liiga palju, vanem ilmselt väga ei tahtnud sappa võtta. Geenius tahtis, sest et mul oli tunne, et tema vist just ootas, et oleks keegi väiksem ka, oleks õde või vend, vanem õde hoidis veel neid mõlemaid, nii et jah, et, et vanemate küll oli küll väga hea ja et tema ikka tegeles minuga, võttis igale poole kaasa ja pani igast kostüüme mulle selga ja selles mõttes, et võib-olla mul oli alguses see, et kuna mina olin harjunud olema pesamuna või nagu noh, see pisike, siis mina ei saanud alguses üldse aroomiga. Kas mul peab veel väike õde? Et seda mäletan küll, väikse osa oli minu jaoks täielik segadus, miks mina olen ja kõige? Naljakam. Kas sa võtad selle positsiooni? Aga läbi olete saanud alati ideaalselt või on niisugust õdedevahelist õelust ka olnud keerulisematel vanuseperioodidel. Ma ei tea, kas just nüüd õelust, aga eks ikka nägelemist on ikka olnud, aga mitte väga palju. Teeme nüüd Piret ajahüpe ja ma olen oma külalistele alati palunud elu esimesi mälestusi meenutada. Ikka see lapsepõlv, see kodu, kus me elasime Tartus ja siis suved vanaisa juures Peipsi ääres, noh, need niisugused, ma arvan kuskilt nelja, viie aastaselt räägi meile oma kodust. Lapsepõlves oli kõik nii tore ja helge, noh, tagantjärgi mõeldes mul oli väga tore aadress oli. Nõukogude üks 11 oli siis see nüüdne Aleksandri tänav, mis on päris päris südalinnas, nii et ühel pool oli, vastas oli kaubamaja ja kõrval oli sel ajal oli ta teenindusmaja, nüüd ta on see hotell Pallas Need majad, kõik see nõukogude üks ja mis sealt need otsast tulid, need olid kõik uued, nimetatakse rushovkad või rivi neid, et noh, see oli see koht, mis Tartus siis oli nagu ära pommitatud kunagi ja siis me läksime täiesti uude majja, mul isa, ema ja õde ja vend kolisid ja mina sündisin siis sinna sinna koju veel siis meil oli kahetoaline korter ja me siis elasime seal viiekesi. Hiljem olen seda korteri plaani näinud, siis ma kogu aeg mõtlen, et ma ei kujuta ette, kuidas seal kolme lapsega elatega mingit probleemi ma ütlen, et noh, seda tunnet ei olnud, et oleks kitsas olnud või. Ma elan ju põhimõtteliselt täpselt sama suure Jahkuris nüüd üksinda ja mul on tunne Kitsa. Et aeg oli selline, et köök oli ju praktiliselt olematu või noh, seal oli niimoodi, et ma tea, kõik vist ei mahtunudki ümber laua sööma korraga. No ühesõnaga, kui keegi külmkapist midagi võtta tahtis, siis pidi eest ära minema keegi. Noh, tagantjärgi mõeldes, aga siis oli ruumi rõõmu küll ja Turu tänava nurgal oli siis seal üks lasteaiad, ise läksingi Bagopa. Ma ei mäletagi seda aega, kui mind viidi lasteaeda, et juba väga vara ka siin, noh siis oli hoopis teistmoodi aeg, et et mäletan veel, kuidas seal väljas käisime sealsamas Nõukogude tänavas, ratastega kolmikuga sai sõidetud ja minu lapsepõlves olid sellised kambad, olid noh, niuke eesti punt ja siis venelaste punt ja siis me niimoodi 11 ajasime taga ja natukene loopisime kividega ja no vot selline lapsepõlv oli haka. Eks ma vanemate sabas rohkem olin. Et õde ja vend olid vanemad ja. Aga seda linnaelu siis oli vist natukene teistmoodi, kui sa räägid, et sõidad rattaga tänaval rahulikult. Ja see oli täiesti laps ikkagi lastigi õue olidki õuesed. Praegu küll ei kujuta ette, et kesklinnas lihtsalt saadad lapse õue, tammelinnas siis juba oma kodu, oma hoov, tammelinnas oli ridaelamu ja kooli ma läksin ka siis juba juba tol ajal oli ta viies keskkonnad on Tamme gümnaasium, läksin siis kooli, läksin juba sinna, mis valdkonna inimesed, sinu vanemad, millega nemad tegelesid. Ema oli mul Miina härma koolis matemaatikaõpetaja kuni minu sünnini. Ja siis kui mina sündisin, siis ta läks ülikooli, ta töötas peahoones õppeosakonnast, oli seal issand, need nimetused, muutsin metoodika, no ühesõnaga, ta tegi neid ülikoolitunniplaane. Ja isa on elu, oli eluaegne sidetöötaja. Nii et see Nõukogude tänava maja, kus me elasime, see oli ka ehitati sidetöötajate majaks, kuna koli ju niimoodi, et ehitati mingid asutused oma töötajatele ja hiljem ka see tammelinna ridaelamu oli samamoodi, siis sidetöötajad ise ehitasid siis endale. See sidetöötajad tähendas see, et tema tegeles siis poole eesti telefonide paremusega, neid kaableid pandi ja tore töökoht selles mõttes, et mina olen elanud oma lapsepõlve kogu aeg, kus oli telefon, tean, et kunagi see oli väga suur defitsiit, aga meie kodus oli alati telefon. Aga kas see, et ema, matemaatikaõpetaja-metoodik ja noh, see kõik nagu justkui natukene mu meelest võiks inimest ka iseloomustada, Hetakse kodus paistis ka välja mitte et oleks pidanud seal kogu aeg koolitööde kõrval lauanurga juures istuma või seisma vaid noh, nii-öelda üleüldise suhtumise poolest, et asi oli ikkagi täpsuses. See on hästi kummaline küll, kuna minul ajus puudub see sagar, mis matemaatikat valdab või haldab. Ja siis vaidlesin ikka emaga ka, et no milleks seda matemaatikat vaja on ja, ja ema mulikult see arendab loogilist mõtlemist ja kõik. Aga minu arust ebaloogilisemas inimesed tihtipeale ei ole kui minu ema, et, et sellega ta nagu ära ei tõestanud olla matemaatikaoskust. Et mis on kõige suurem kasu on olnud sellest, et minu ema on olnud matemaatikaõpetaja, on, on minu lastele kõiki minu lapsi ta on aidanud, kui, kui on vaja olnud matemaatikas niisugust järeleaitamist või selgeks tegemist, sest noh, mina olen. Ma ei tea, alates teisest klassist tõstan juba käed püsti. Ja vanaema käest, et et ma selle koha pealt tõesti ei hiilga. Kinnitan, et mina olen. Oma ajus agarad ema käest pärinud, et kui vanaema kodus oli väikest õde hoidmas, siis sellest oli ikka väga suur abi ja aitas nende kodutööde asjadega. Kuidas sinul on klatwana emaga olnud, kui palju või kui vähe ta niimoodi otseselt sinu elu mõjutanud on, et kui tihe teie suhtlus on olnud aegade jooksul? Ka väga tihe, et Tartus vanaema juures sai kogu aeg oldud mamma papa juures ja et ikka väga tihe ja just nagu viimased aastad, eriti et siis kui vanaisa jäi haigeks, siis too aasta ma veel eriti nagu hakkasin seal käima ja no vanaema, nii uudishimulik ka ta ikka pärib läbi ja lõhki, kellega sa suhtled, kus sa käid. Eks ta ise ka nagu näeb palju vaeva, et teada kõike kõike riigist. Kui sa niimoodi mõtet on ta kuidagi püüdnud sind ja sinu õdesid kasvatada ka. Tema ikka raiub seda, et. Töö ja karjäär ei ole mitte midagi, kõige tähtsam on ikka perekond, leia endale mees, mine mehele. See on ikka õige elu, et ruttu lapsed ja. Davise Piret on kunagi õigel ajal sinu jaoks samamoodi kõlanud vä? Aga siis ei oskanudki teistmoodi mõelda, et, et mina käitusin täpselt nii, nagu see aeg räägiti, et 22 on viimane taks, jaa, jaa. Ja, ja nii oligi, et 20 kaaslased läksin näele ja kohe sündis laps ja ja ma isegi tundsin, et, et ma olen juba hilja, et osad klassikaaslased juba kohe abiellusid ja ülikooli ajal ja mina mõtlesin juba noh, ega enam. Aega. Värgist ei tahagi. Missuguste sõnadega Pireta sa nõudlikkust oma kodu moodi kirjeldaksid kummalt poolt, sa pigem tuli siis teie kodus kas matemaatikus tema või sekus isa asjadesse rohkem kui nii-öelda tõsiseks. Eks ikka ema oli see, kes, kes midagigi nõudis, aga, aga nüüd ma muidugi pean ütlema seda, et, et see, kuidas minu õde ja vend kasvasid, oli natukene teistmoodi kui mina, sest meil on ka vanusevahe nii, et vennaga on kaheksa aastat ja õega kuus aastat ja, ja mina sündisin siis nagu pesamuna, kes ei olnudki hiljem noh, nii väga planeeritud. Ja ma kasvasin ka niimoodi, et, et ema-isa olid juba nagu oma töö ära teinud, nemad olid juba nagu õde ja venda kasvatanud ja mina siis olin selline. Ma ei oskagi öelda nagu mingi koduloom või niisugune neid meetodeid minu peale enam nagu ei rakendatud, mida mu õe-venna poolvitsu ei lapsepõlvest kuskilt, ma mäletan neid pahandusi õe ja vennaga ja ikka oli nihukest nihukest karjumist ja karistamist ja aga minuga ikkagi, eks mul kindlasti oli ka kuklas see, et ma ju mäletan, milles need pahandused tulid. Et ma olin võib-olla juba kuskilt paranatuke kaval ka. Et ma teadsin, millest neid ära hoida, aga muidugi ma tean seda, et et hiljem ma mõtlen, et oleks võinud natukene mind rohkem mitte kontrollida, aga, aga noh, kuidagi öelnud, et tead, õpi mõnda asja natukene rohkem, et seda läheb sul elus vaja. Tega ma ikkagi sain niimoodi üsna üsna lovkalt õppimiskohustustest kuidagi läbi. Kui ema on olnud õpetaja, siis eeldaks seda, et ikka asjad hoitakse ilusti joone peal. Aga ju ma siis olin niimoodi, et ega ma päris käest ära nagu väga ei lasknud midagi, aga ega ma ei pingutanud ka. Põhimõtteliselt oli see, et, et mina olin ikkagi üsna vanemate poolt kuidagi rahule jäetud Aga kuidas sa seda tead, kas sa mäletad seda ise, et õde ja venda kasvatati teistmoodi või on see hiljem? Ei, ma mäletan, et ma mäletan pahandusi, ma mäletan neid pahandusi kui seal hiljem, kui vend võttis salaja isa autot näiteks siis mis tuli parandused ja kui õde läks ilma luba küsimata kuskile sõbra majja diskole ja tuli hiljem ja noh, et, et ma mäletan, Ta neid nisukesi tülisid Aga mis pilguga sa ise siis teisest toast või ukse tagant? No see oli õudne, see oli nii õudne, ma hirmutas muidugi loomulikult see mulle üldse ei meeldinud ja jooma siis ikkagi võib-olla ise püüdsin ka niimoodi olla, et, et ma ei taha seda kisa ja karjumist enam kuulda seda pahandust ja aga ma tean ka, et pool sellest, et seda kisa ja karjumist ei olnud, oli ka sellest, et vanemad olid juba kõik selle kisa karjumise ära teinud ja ma näen ju iseenda käitumise pealt ja oma lastega täpselt sedasama. Et seda esimest last kasvatasin ma kõige rohkem noh, jutumärki kasvaldasin ja teine juba natuke lohkam ja kolmas on. Einoh, et, et küll tahtis Aga on Piret sul olnud õe-vennaga need asjad mingil moel hiljem jutuks. Kas nemad seedisid selle rahulikult ära jäta sina nii-öelda kergemalt pääseda või see nad olid juba nii palju vanemad ei teinud sellest probleemi, ei olnud nii-öelda armukadedad. Noh, armukadedad, mis nad ikka muidugi ma olin neist nii palju noorem ja eks ma ikka noh, ma mäletan, eks ma olin ikka vastik ka, mäletan et õde pidi noh, eriti palju minuga veel olema. Noh, ta ei saanud ühelegi sünnipäevale, oma klassiõe sünnipäevale minna, ilma et mina sealt kaasa tolkneks ja ja, ja ma ei saanud üldse aru, miks õde on kogu aeg nii vihane, et need klassi ning toredasti minusse nii hästi. Et mu õde alati nii vihane. Noh, ma mõtlengi, et kui me seal eriti seal väikse pinna peal veel koos elasime, seal Nõukogude kasvamas, siis siis ikka mingid nagu lapsed on togivad ja näpistavad ja midagi ja ja loomulikult siis mina hakkasin kisama, et õde tegi mulle kohutavalt haiget, mida ta kindlasti ei teinud, läksin nutuga, jälle ema isa kes siis õiendada sai, oli õde Pille, sai siis jälle koosa. No noh, just et, aga, aga ma mäletan, et ma seda tegin. Aga no õde on mulle selle kõik andeks anda. Ma lugesin kusagilt ühest sinu varasemast intervjuust artiklist, et mingil hetkel hakkasid sa mõtlema arsti, elukutsest või ametist, kui tõsine see sinu jaoks päriselt Tuli see oli ikkagi päris tõsine, sest oma päris lapsepõlvest ma ma ei mäletagi muud elukutset, mida ma nii oleks väga tahtnud teha, kui arstiks saada. Polnud ühtegi karu ega nukku, mida ma ei oleks ära torkinud, väraplasterdanud või ära sidunud või et see oli ikkagi kuskilt päris lapsepõlvest, mulle siin hirmsasti meeldis. Ja ma mäletan, et kui kodus isa mul oli selline kuldsete kätega inimene, kes tegi hästi palju ja küll ta ka ennast lõhkus lõikas ja haavas ja, ja siis olin ikkagi mina see, kes tõesti teda sidusa plasterdas ja minul ei olnud nagu vere nägemise asjadega mingeid probleeme ja mulle kuidagi see tõesti mulle päriselt hästi meeldis. Sinna keemiaklassi minek hiljem gümnaasiumis oli ikkagi veel see, et taga, kui keemiaklass oli, jah, ma läksin gümnaasiumis keemiaklassi. Et, aga kui sealt siis hakkaski nagu kõik see ära kaduma see soov, et see hasart kadus mul ära. Eriti ma mäletan seda, kui ma olin üks suvi keemia praktikumis seal keemiahoones keemik, kes töötas seal keemiahoones, oli, oli siis sinu suvepraktika nagu juht selline ja siis ma mäletan seda, et, et me pidime tegema mingisuguse katse panemata ühte sinna aparaati ja siis paari päeva pärast siis minema siis kontrollima, et mis sellest nüüd on, kas see tuli välja ja mis see kõik meile näitab ja noh, niisugune spetsiifiline. Ja siis ma sain aru, et, et kes see juhendaja oli, mul üks naisterahvas, skeemik no tema oli 10 korda rohkem hasardis sellest tulemusest, mis sealt välja tuleb kui mina. Ja siis ma mõtlesin, et noh, mis asja, et, et see ei ole minu rida, et, et mul oli nagu häbi. Et see inimene, kes mind juhendab, teda huvitab see palju rohkem kui mina, et noh, mul täiesti ükskõik, mis sealt välja tuleb. No sa võtsid oma pesamunaks olemise kirjeldusega mu küsimusest tuhinas natukene maha, aga ma igaks juhuks proovin siiski, et kas sulle meenub sealt gümnaasiumi east või mõni niisugune lugu, millele tagasi vaadates sa mõtled kergendustundega, et hea, et nii läks või kuidas ma ikkagi nii rumal sain olla? Päris sellistesse jamadesse ütlen, ausalt ei sattunud. Ei sattunud. Ma miilitsasse, mul oli selle koha pealt nagu väga turvalised sõbrad. Et mul oli küll kõrvalt naabripoiss, kes istus pidevalt kinni, aga ei, ei olnud minu Jaagalset, et need lapsed, kellega mina läbi käisin sõbrannaga ja tegelikult ka ka sõpradega, me suhtleme siiamaani, nendest paar on mul kõige lähedasemat sõpra, ka selle koha pealt on mind nagu elu hoidnud. Koolis oli, ütleme mingeid, mis tegelikult ei olnud üldse seotud mingi pätiteoga asjadega, meil oli imetore klass ja meie läksime ilma õpetajat, et ta ilma ühegi vanema inimeseta oma lõpureisile läksime paatidega Koiva jõele ja panime Lätti välja Gaujal sinna ja kõik läks meil imehästi. Imetore, sellest tuli tohutu pahandus, sest et noh, natuke jäiga keemiapraktikat sinna aega, et me ei jõudnud õigeks ajaks keegi keemia praktikum. Ja siis sellest tuli tohutu pahandus. Vanemad kutsuti kooli üks haava, pidime direktori juures käima kõik ja siis karistuseks jäeti mõned inimesed katseajaga 11 10.-sse klassi ja mina olin siis nende hulgas. Et noh, mina olin sihuke aktiivne kaasal igast asju tegime, siis arvati, et mina olen kahjuks selle organisaator, aga tegelikult oli mul täiesti tavaline lihtliide, mina 100 reisijat organiseerinud aga karistuseks teistele, nii et siis selline klausel oli, et kui mina õppeaasta jooksul siis enam ühtegi määratust ehk saan kooli ära lõpetada. Kui selgete sihtidega oled sa sealt edasi, kui kui keemia või või arsti amet hakkas kuhugi selja taha jääma olnud. Tead, mida oma eluga peale hakata? Ega ei teadnud, see kõik oli nii. Ma olin ju nii noor ka, et variandid olid, ma teadsin seda, et ma tahan õppima minna. Et õppima tahan minna, aga mul oli mingi selline. Ma mäletan, see mõte, et ma tahan Tartust ära minna. Ma ei tea miks, aga mul oli selline tunne, et et kuna ma olingi see pesamuna seal üksinda, noh, vend oli ära läinud, õde oli kõik, kõik olid juba oma elu ja mul oli ka tunne, et ma pean ära minema, sest ma teadsin, et kui ma jään Tartu, siis ma jään ju ema isa juurde elama, aga ma ei tahtnud seda. Ja ma mõtlesin, üks variant on kindlasti Kehakultuur. Aga ma mõtlesin, et siis ma oleks läinud sel ajal ta pedagoogiline instituut, sest seal oli ka kehakultuur. Ja ma mõtlesin, et kuna mul üks ka kunagi endine võimleja, et ma tean, et seal ka nagu võimlejaid nagu võeti vastu ja, ja kuigi ka Tartu Ülikooli kehakultuuri ma tean, et seal oodati, et, et keegi võimlemisega läheks sinna. Et ja muna kuna ma olin keemiaklassi lõpetanud, siis kehakultuuris oli alati hirmuäratavam eksam, oli see keemia, mida kõik kartsid, et et ma teadsin seda, et noh, et, et sinna ma saaksin sisse, et see oli niukene. Aga see lavakas tuli juba ju ju kooli ajal. Ja see oli täpselt see aasta võeti vastu, kui, kui mina lõpetasin. Aga see oli esimene aasta, kui hakkasid voorud juba märtsikuus või talvel isegi oli hea, esimene kokkusaamine oli üldse talvel. Nii et tegelikult ma juba käisin nendes voorudes gümnaasium viimases klassis üheteistkümnendas klassis. Ma olin seitsmeteistaastane, kui ma esimest korda käisin ühes ühes niinimetatud voorus. Aga see tundus toona justkui tagala kindlustamine või, või? See oli nii põnev ja sest et, et see kui praegu ma kuulan väga palju intervjuusid, kuidas inimesed räägivad ilma, mõtlesin, et kas ma lähen lavakunstikateedrisse või hakkan poliitikuks, päris nii see ei käi sellepärast, et sinna sa ei lähe, siis on see, kas need võetakse või ei võeta. Et sa võid proovida, see oli selline katsed olid kõige varem, kui sa sinna ei saanud, sa said kohe sama laadal veel proovida kuskile mujale, et see ei takistanud sind proovimas kuskile mujale. Ja minu elu läks nii, et ma sain kohe sisse. Nii et ma olin oma klassis esimene, kes üldse sai kõrgkooli sisse. Ja loomulikult inimene on nii laisk, et kui ma juba kuskil olen sisse saanud, miks ma peaksin üldse kuskil proovima. Sest minul oli siis suvi vaba, ma ei pidanud enam õppima, ei pidanud midagi tegema. Aga emotsionaalselt, kui palju oli selles hetkes sinu jaoks kaalul, päriselt, kui sa nüüd mõtled, et läks nii, et sa said sisse, aga kui ei oleks saanud, kui palju sinu maailmast oleks kokku varisenud ja kas üldse midagi? Oleks kurb on, kindlasti näete, et juba nii palju proovisin ja aga mul oli alles kõik ees, ma olin just lõpetanud gümnaasiumi. Teised alles hakkasid ju tegema eksameid, kui mina olin juba sees. Paar kuud olin ma väga šeff, sellepärast et minuga oli juba kõik. Aga kui sa läksid kasvõi puht põnevusest proovima, siis kas sa teadsid sisimas, et sul on eeldusi, või et tegelikult olen päris hea? No eks mingi enesegi mingi asi ikka on või miks sa üldse seda teed? Lähed? Ju sul ikka mingisugune edevuse julgus, julgus peab ka olema, ju siis ikka mingisugune filter on maas, sa üldse sinna lähed, et kui ma oleks hiljem näiteks olnud, siis ma ei tea, kas ma oleks enam julgenud minna või teha neid asju, mida ma siis sel hetkel seal endast välja paiskasid. Noorusel on omad võlud jälle, et võib-olla nii palju ei mõtle sellele, et kuidas ma välja paistan. Vanemate jaoks oli see hea uudis, et sa said sisse, kas. Minu jaoks küll, aga mitte isa. Nii et isa ei rääkinud minuga tükk aega, kui, kui ma sinna lavakasse sisse sain. Kuskilt oli see nagu ikka, et kõik näitlejad on litsid ja joodikud. Selline jutt. Isa meelest päris tegelik põhjus oli see, et ma läksin kodust ära. Tal oli noh, pesamuna oleks kodust ära, et tegelikult oli just et tegelikult oli see Ilmselt oled sa manda näinud ema fotosid nendest aegadest, kui me siin praegu räägime, gümnaasium või keskkool siis ja püüa kuidagi kirjeldada nende fotode kaudu, missugune su ema sulle sealt nendelt fotodelt meenub, kuidas ta tundub, et ta oli. No kui ma vaatan neid fotosid, mis on tehtud täitsa kooli ajal, vaata siis, kui sul oli poisi päevik, siis nii võõras, sellepärast et ma ütleks, et mu ema on ikka naiselik naine, selline nagu pikkade juustega ikka, oli alati selline, aga siis vaatad nagu täitsapoiss. No ma tegelikult olin noh, niisugune lapsena ja, ja noh ikka mida ma olingi nagu poiss. Ma mäletan, et kui me Venemaal käisime vanematega tihti käisime Musta mere ääres ja niimoodi reisimas siis ikka mulle öeldi kohe maltšik, maltšik. Sihuke natuke kraade, nägin välja üks esimesi mälestusi mul ka lapsepõlvest, vot kui sa küsisid, oli see, et kui me läksime isaga juuksurisse lastega käidi ju meeste juuksuris ka Tartus raekoja platsis oli, oli niukene juuksur ja siis pandi see laud ju niimoodi nende peale. Ja isa luges sellel lehte, kui, kui mind pandi sinna lapsega juuksurisse. Ma mäletan seda, kui, kui see juuksuris kõrg kõrgnoh see hakkasime mul järjest kuklast ülesse minema niimoodi ja mõtlen et nii pole mulle veel enne lõigatud, noh, niimoodi ja siis, ja siis, kui valmis sai, siis seal silmad nagu lehe pealt üles tõstis, siis siis ta nagu lihtsatutes. Tegelikult tundub tüdruk. Nii et mulle tehti palja kuklapoisi soeng. Aga isa kommentaar lihtsalt noh, tegelikult on ta tüdruk, nii et no et võib-olla sellepärast Nomandal sellised muljed. No võib-olla kui ma olen vaadanud neid lavakaaegseid pilte just, esimene kursuse teine kursus, siis ema ikka nägi väga-väga noor välja, noh, oligi täitsa. Ja see on selles mõttes naljakas. No see on küll ka eraldi teema, aga mina proovisin ka tegelikult lavakasse ja mulle esimene kord öeldi. Noh, et kui ma näen noor välja, et mul aega ajada nii noor ja nii edasi, aga siis kui ma vaatasin, nagu vaatan ema fotosid sellest ajast või näiteks mingeid videosid, kus ta siis esimesel kursusel maid hästi sügavat luuletust esitasid täiesti 12000. Minul häda oli, ise ta igatahes 10 aastane? Jah, vanusega küll jah, et. No juma jah, niisugune küll olin siis poiss ja küll siis ei olnud täisealine, et ikkagi hästi kaua küsiti seda passi, kui ma ka mingit joostavat jooki tahtsin poest osta, et et ei usutud ja, ja ma mäletan veel siis mul oli juba noh, Laura oli ka sündinud ja ma mäletan, kuskil õues olime maal olime ja ja siis ka ikka tulite, tuldi küsima seal mingisugused turistid, et krediiti tooma. Minu käest. Et jumala niukene Ale nägin välja jah, et tükk aega. Nojah, ma ei taha töödest siin saates väga pikalt rääkida, et selleks on teine aeg ja teine koht. Aga võib-olla on sul võimalik Piret, võtta see teatrikooliaeg enda mätta otsast enda silmade läbi mõne lausega kokku kui päriselt vastas ootustele, kui sul neid oli teatrikooli minnes, et mis seal siis tegelikult juhtus üleüldse? Ja võib-olla mõni selline seik sinu enda valikul, mis sulle kooliajast eriti on meelde jäänud mingil põhjusel? Teatrikooliga olidki see huvitav lugu, et tegelikult, ega ma ei teadnud sellest mitte midagi. Ma ootasin ainult, et see oleks tore, et äkki noh, et äkki see on ikkagi see, mis mind huvitab ja ja see, mis seal toimus, oli, oli üle ootuste keskkooliaeg. Mina ei vaata seda, kui mingisugust romantiliste toredat aega. Minu meelest see aeg, kui meie koolis käisime, oli lihtsalt õudne. Et Ma ei räägi kõikidest õpetajatest, lihtsalt see aeg, see, mida õpetati ja mis süsteem siis oli, minu meelest oli see nii õudne ja ma mõtlen, et kui siis inimesed tervena välja tulid, et see on juba suur asi, et ma arvan, et miks ma üldse nii paljudes asjades karastunud olen, oligi see keskkooliaeg. Mind hoidis see, et meil oli väga-väga-väga tore klass ja mõned õpetajad, mõned õpetajad, aga üldine mentaliteet, Teet oli ikkagi selline, et ei saa nagunii midagi, kui sul kolmed on ja, ja kõik noh, ühesõnaga kuidagi selline. Hästi palju oli alandamist. Erilist motivatsiooni kurat ei peetud ei, just nihukest, mõnitamist ja alandamist õpetajate poolt oli palju mitte õpilaste, vaid õpetajate poolt. Ja noh, mis tänapäeval on täiesti lubamatu, nii et kogu lugupidamise juures ma nimesid ei nimeta, aga tänapäeval oleksid väga paljud pedagoogid isegi, ma ütleks vangimajas see, kuidas käituti ja ütlen seda päris ausalt. Et selle koha pealt ma mul ei ole nagu mingisugust romantikat ja seda. Ja sellepärast võib-olla see vahe selle noh, ma olin nii noor, ma tulin täpselt ühest koolipingist teise puudus igasugune muu elu vahepeal. Ja, ja minu jaoks oligi see kontrast, oli järsku ka õpetajad, noh siis nad olid õppejõud järsku räägivad minuga niimoodi, et ma kohutavat alguses kartsin, ma mõtlesin, et kuidas nad niimoodi rääkida, et, et ma oleks nagu inimene. Et keegi mõnitagi ei anna anda ja sinusse suhtutakse kui täiskasvanud, see vot minu jaoks tohutu tohutu vahe. Ja miskipärast, et järsku siis meeldis õppida. Et ma ei õppinud seda mitte kellegi teise jaoks või hambad ristis või teen ära või järsku saingi aru, et kõik see, mida ma teen, teengi enda jaoks. Ja võib-olla see oligi kõige suurem kontrast. Aga see paljukiidetud ja tõesti muljetavaldav kursus. Kas meenub midagi niisugust lahedat, millest avalikkus eriti ei tea? Mida te tegite väljaspool lava sellist kihvti, mis selle kooliajast on meelde jäänud? Kuna mina ei teadnud, et võib ka teistmoodi olla, sest mul oli väga tore klass ja järsku oli ka väga tore kursus ja minu arust noh, kõik see pidigi nii olema, et ega ma ei kujutagi ette, et teistmoodi oleks võinud olla. Et need inimesed kõik ja, ja me ainult igasuguseid napakkusi tegime. Meie õppetöö toimusid kõigist eraldi ja, ja me läksime väga vara juba sinna, Viljandisse, Viljandi sai meile Ugala teater sai meile selliseks baasis, kus me lõpuks ju kõik oma oma diplomietendused välja tõime. Et me olime juba seal hästi palju Viljandis. Me nägime ainult ju 11, et me sellepärast tekkis ju meil ka nii palju paare. Mina selle koha pealt ka puhas tüdrukule, et mina sain ka mehe endale lavakunstikateedrist küll vanemalt kursuselt, aga põhimõtteliselt ikkagi ikkagi sealt, et tutvusringkond ja see kõik ei või see läbikäimine jube ahtakeseks. Kõik see niinimetatud nii palju, kui seda vaba aega olime, olime ju kõik koos kuskilt jälle siukesed, lõbusamad, muretumad, muretumad aastad ja ma mäletan, kui me juba neid etendusi mängisime. Ütleme peale kolmanda kursuse teist poolt me juba mängisime väga palju ja me saime ju palka juba teatrist ja mitmest teatrist. Me mängisime sel ajal noorsooteatri all, oli meil Hamlet. Siis me mängisime Ugalas mitut tükki ja ma õppisin ka Vello okeilt, nii et ma sain stippi ka ja ma sain mitmel korral kõrgendatud stippi ja ma pole elus nii rikas olnud kui kostnud hekist. Et, et selles mõttes oli, nagu oli elu nagu lill. Sinu vaatluste tulemusena ja hinnangul kuivõrd on ema toonud, et oma tööd koju, mis puudutab laste kasvatamist ehk kas tema professionaalsetest oskustest näitlejana oled sa vahel mõelnud, suheldes emaga, et kas ta on praegu päris. Ta kasutab ära neid võtteid, mida ta valdab. Ei oska. Sellist manipuleerimist. Ma arvan, et ta peab ise osal tõstama, ei, mina küll ei ole niimoodi tundnud ja et kuidagi koju tooks tööd või sageli öeldakse ka või arvatakse, et kui vanemad on näitlejad, et noh, et siis lapsed on justkui vanaemata kasvanud või vanemateta või et vanemad ju ei ole kodus, ma ei tea, mina ei mäleta sellist vaeva, et kõik oli nagu tip-top. Võib-olla sa ei mäleta, aga ma ise tagantjärgi ma tean seda, et kui te olite ikkagi väiksemad ja, ja endal noh, mingi tükk hakkas välja tulema ja niisugune teatris on selline raske aeg ja, ja oled kinni ja siis ma olin kodus nõudlikum, ma vastupidi olin siis niisugune kurjem, nõudlikum, et ma tean, et kui ma läksin koju, siis ma tahtsin, et kord oleks majas. Seda küll, aga võib-olla mina nagu tundsin seda, et kuna oli vanem õde olemas või oli nagu vanaema olemas, et selles mõttes ma ei tundnud kunagi, et oleks millestki puudus. Mina tundsin alati, et kõik on hästi, onju ja nõudlik alates kogu aeg. Selles mõttes. Ma käisin siis ema käest ka, et enesekehtestamisel nüüd ma vist kuidagi keerasin üle võlli või et noh, et et seal on lihtsalt selline tavaline lapsevanema või ema käsitlus, vaid et sa võtsid oma teatritöö arsenali. Mitte teatri, vaid oma kõige kehvemad iseloomujooned võtsid appi lihtsalt. Ma mäletan ükskord seda hetke ka kui. Ma teadsin alati, et meil kord oli sellepärast majas, et ma nõudsin seda, et vot mingi kell, eks ole, üheksa pidžaama selga ja, ja noh, pool 10 on nad juba voodis ja midagi, et noh, et ma tean, et seekord pidi olema, et ükskõik, kas, kas mul etendus lõppes varem või ei lõppenud või isaga kodus ja ja, ja mul oli pikk etendus ja ma olin nii läbi omadega, ma olin väsinud ja kõike nii ja ma mõtlesin, et noh, näed, et nüüd on kell juba nii palju, et lapsed magavad ja noh, et et noh, et ma, ma ei peaks kellegagi rääkima, suhtlema, niukene. No lähen ma uksest sisse, kõik nad on siis kolmekesimusel esikus vastas niimoodi ja ja lapsed on pidžaamas ja hästi, rõõmsalt näed, emme tuli ja minu esimene reaktsioon oli niimoodi, et ma vaatasin, röögatas, ei maga. Ja ma mäletan, et seesama Ma sain aru, et ma olin nagu mingi lohe koroonits, lihtsalt tulen uksest sisse. Lapsed on niuksed, et emme tuli ja kõik isaga koos, kõik meil on nii hea meel, et ma koju tulin ja minu ainus reaktsioon on, miks ta ei maga. Sama hetk ma sain aru, et issand, kui õudne. Sinu eelpool räägitu sõna või lause sabast kinni võttes see nõukaaegsete jaoks tuttav kreedo, et 22, viimane taks. Kui Laura sündis, siis ma olin seal 20 Kalm. Pinged läksid ikkagi maha. Ja, ja ei noh ütleme erinevalt tänapäeva noortest, ma ei tea, mina näiteks hirmsasti tahtsin last saada mulle sihukese meheleminek võib-olla ei olnudki nii nii oluline, aga kuidagi see lapse saamise valu oli küll hirmus suur, mida ma praegu näiteks noh ma ei oskagi seda mõista, millest see oli, aga noh, ma olen ikka öelnud, et lapsed on elu õied ja ikkagi nad kõik on armastusest sündinud. Et noh, küll siukse pika vahega, et minust vist nii palju Niukest energiat ei oleks olnud, et et järjest, et ma alati imetlen neid, kes kuigi öeldakse, et nii ongi õige vahe on mingi kaks aastat või kaks, pool aastat, et et kuskilt on jälle nendele lihtsam, kes nii tegid. Et nüüd neil on nagu kõik, et mina, mina olen nüüd pilgutanud. Ma ütlen, viimase lapsega juba sinna lasteaeda minna oli juba päris piinlik, et noh, jälle. Solgutajaid jälle väike laps näpu otsas, aga noh. Nii, nii, ta on läinud. Aga see alguse otsa ülipüüdlikkus emana siiski verinoor ema, missugused su jaoks? Mäletad sa, praegu olid kõige suuremad väljakutsed. Ma ei teadnud sellest emotsionaalsemat poolest tuhkagi, olin hoidnud vennalast ja õe last ja noh, teadsin nagu, mis väikeste lastega nagu et noh, niisugust, aga ega mul ikkagi päris ettekujutust ei olnud, kui endal see imik on, et just see, mis emot emotsioonid kaasa toob. Mis vastutuse tulnud sellest, ma ei teadnud ju midagi. Ma järsku ikkagi olin nagu täitsa jõuetu selle vastutuse eest, et ma, mina, kes ma arvasin, et elu läheb nii, nagu ta ikka läheb, et ema aitab hoida ja ja mina lähen tööle ja mis seal siis ikka, aga ma ei kujutanud ette seda, et sa emotsionaalsed, et ei lähe enam eriti kuskile või, või see hirm, sellepärast et et kui ta nüüd ei ole see hetk minu silme all, siis kohe midagi juhtub ja et ma, et see oli, ma mäletan mulle nagu kõige suurem nisukene avastus. Sellest räägiti legende, Tartus oli üks, üks lastearst, üks niisugune jaoks proua, kes tegi kõigist lastest vigased sellega, et, et kõigil on puusanihestus. Ja noh, see tähendas seda, et laps tuli, ma ei tea, mis lahastesse ja asjadesse panna, et ema, vaadake, teie lapsel nad jalad ei lähe, nii on puusa see ja see. Aga kuna see oli juba niisugune legendaarne ja, ja, ja mul ema teadis neid mingisuguseid arste Tartu ülikooliajast. Ja ema mul ütles, et oota teadet, lähme, et laseme pildi teha. Ärme enne paanikasse satu ja siis läksime üks hästi vana mäleta kahjuks selle professori nime üks hästi vanamees oli, kes siis oli üks tuntud laste nisukene arstis seal Maarjamõisa haiglas siis ja lapse nimi oli mul, Laura, Laura, Helene ja siis läksime sele Laurakesega, siis sinna tehti siis röntgen ja siis see vanamees siis nagu vaatas teda ja kõike. Ja mulle nii kohutavalt meeldis see, et ma ei tea, kas siis kuidagi see mees juba nagu teadis või noh, mul emad, no ühesõnaga et ma nagu kolba näitlejaks õppinud ja noh, niimoodi ja, ja siis see mees nii toredasti ütles, et piibelehele kõlbas juse lonkav Laura küll, et noh, et midagi, et vaatame ja muidugi tuli välja, et tegelikult tal ei olnud seda puusani, pääsesime kogu sellest valust ja vaevast, aga noh, see oli niisugune, et mul on alati selle arstidega natuke usalda, aga kontrolli. Komando, missugused sinu oma elu esimesed mälestused on? Raasiku maakodu, mis oli siis minu jaoks esimene maakodu ja ikka Adamsoni tänav, Jamie Adamsoni kodu, kus siis mina lasin seal seal hoovis või noh, seal majas tegelikult 22 aastat. Siis kui ma sealt ära kolisin, siis oli selline tunne, et seal on juba nii kaua oldud kõik mälestused ja see kõik nagu hakkab juba lämmatama, siis tahtsin nagu hästi ruttu ära saada. No see oli paar aastat tagasi, aga nüüd juba vaikselt mõtlen, et äkki kunagi elan siin siinkandis uuesti, et just sa jah, Adamsoni tänav ja Falgi parkija, Tõnis Mägi. Nonii, aga võtame sellise tavalise argipäeva õhtul muidugi teie pere moodi on seda tavalist argipäeva õhtut võib-olla minusugusele keeruline seletada, sest et vähemalt tema pidi tavaliselt või küllalt sageli oleme õhtuti kodust ära, et lihtsalt tema ei olnudki kodus. Aga no selline, kui sa astud koos meiega oma koduuksest sisse ja oletame, et kõik on kodus siis millega kusagil sinu mälupilte põhjal keegi parasjagu tegeleb? Ema, isa, õed? No on ikka, esimese asjana tuleb ikka vanem õde nagu Silmet, et võib-olla need mängud ja asjad, mis me tegime, kuidas ta mind seal riietas ümber ja minuga tegeles seal, et jah, Me jagasime vanema õega tuba ka salaja kutsusime oma koera enda keskele magama, voodis. Siis tegelikult täiesti keelatud. Ikka rangelt keelatud. Ei, lihtsalt labrador, labrador, suur kohe? Jah, et mõnikord, no see oli rohkem Laura orgunn, no mina muidugi ei julgenud, eks ole, seda võtta, aga ikkagi meil oli vahepeal vist lahti Siuke lahtikäiv diivan või noh, niisugune siis, et valli tuli siia vahele. Aga seal. Isaga tuleb meelde alati, et tema oli see, kes nagu koeraga tegeles kõige rohkem. Koer oli tema vastutada käis hästi sageli maal. Ja võib-olla see Raasiku või on ka see, et mingi hetk käisin nagu isa ka seal hästi sageli kahekesi koer ja isaga koos. Sellised on need mälu pidi esimesed. Kui pika või lühikese keti otsas Sully õdedel lasti olla. Ei, selles mõttes kord oli ikka majas need mingid noh, jutumärkides reegleid, mitte et oleks hullud, mingid reeglid olnud, aga ikkagi nagu et jah, ei olnud niimoodi, et lähen magama siis kui tahan veel niimoodi pilla-palla, et ikka olid nagu need mingid asjad nagu paigas ja kooli õigeks ajaks ja niisama koju ei saa jääda ja noh, selles mõttes kord oli majas nagu. Kuna mina ei olnud kodus ja siis magamaminek, et väljapuhkamine oli hästi oluline, see koor on hommikul, et lastel endal on ju lihtsam tegelikult ja, ja see õppimise värkavat, kuna mind ei noh, ma tean, et paljud vanemad õpivad lastega koos ja nii seda ma sain juba vaata väikestest kogu aeg, ma ju ütlesin, et te peate ise vastutama, õppimisest, et ise vaata, alguses oli see päeviku täitmine ja nädalas korra siis kontrollisin, eksivad, et kas teil on see täidetud ja kõik, et ma nii palju vaatasin. Aga see igapäevane asi sai neile hästi väiksena juba pähe taotud, et te peate ise vastutama, ise vastutama, et ja see, see tegelikult hakkas toimima. Nii et ega ma ju ei kontrollinud sinu õppimist, ma ju ei, ma ei käinud. Mõnikord, kui läks lappama jälle, kui ma kuskil ringreisil olin, siis alati läks lahti. Ja siis. Purjustatud jällegi seda, et kui ikkagi vanem õde on saanud temaga Nagu küsida abi, et selles mõttes ta oli nagu alati olemas ja noh, ma ütleks ikka, et nagu Mul on pigem olnud nõudlikema, aga see on olnud väga hea ja väiksest saadik ka ma käisin alati kuskil trennides tantsutrennides, aga minu meelest on ka väga hea, et mu ema pani mind mu esimesse tantsutrenni, sest siis ma sain aru, kui väga see mulle meeldib. Et noh, mõnikord võib-olla arvatakse, et ei, lapsub ise otsustama, ise otsima, kui sa oled nii väike, viie-kuue aastane, sai otsusta, mitte midagi, ise ei saa aru millestki, et nagu minu meelest see oli väga hea siis pandi mind ilu võimlema ja noh, sealt ma tulin üks hetk ära, onju pärast teist aastat, aga, aga noh, selles mõttes nagu ma ei tea, süsteem oli nagu olemassuguses süsteemi on vaja. Kui sageli sinu kokkupuude teatariga ema töökohaga et lastega näitlejate peres juhtub väga sageli see, et kui on tegelasi vaja kaasa haarata, siis kodustan seda üsna hea, lihtne teha juhul muidugi, kui laps nõus tulema on, et kas sellega seoses on sulanud. Võib-olla midagi? Jah, no esimene, mis ma tegin, kas oligi see vargamäe vabariik või noh, vist jah, no siis ma olin juba mingi 11 ja siis ma olin juba suurem. Aga selles mõttes jah, võib-olla kõige esimesed mälestused lapsena on ka justkui nagu teatris need teatripeod ja need sellised hängimised seal, et need on ka sellised. Noh, Amanda on võib-olla noh, tegelikult Aurora ka, no nemad olid tõesti hästi palju teatriüritustel ja asjadel, sest et me niisugune üks põlvkond nagu me olime, Anne Reemann ja, ja Epp Eespäev, meie lapsed olid kassis, niuksed väiksed ja, ja, ja noh, siis tehti rohkem ka selliseid. Me ise tegime mingeid noh, isegi aastavahetuse pidusid ja teatripeod ja kõik mingid üritused olid siis, alati olid lapsed ka sinna kaasatud või kui me võtsime kaasa ja lapsed muidugi tegid seal oma asju, aga, aga nad olid kõik kambas koos. Kuidagi see, mitte küll tava. Tööpäevadel see oli, see oli aruharva, vaata, kui ei olnud kedagi jätta või mingi mingi jama oli, et, et ei olnud last lapsel mingis vanuses, et ei jäta üksi koju, siis oli, vajab vahel kaasa võtta, aga seda oli haruharva, sest et ma ei ole selle poolt, et, et lapsed niisama, seal segab kolleege ja, ja ema ja kõik, see see ei ole nagu okei, minu meelest. Lahedamad mälestused lapsepõlves on ka just need teatripeod kuidagi alati väga ootasime, neid elati, teadsin, et noh, Anne, Reemanni lapsed tulevad ja et juba teadsid, mis kunded tulevad. Saime seal ringi joosta, salaja grimmituppa minna ja teha igast asju. Et seal nagu tõesti väga äge. See võttis ilmselt üsna varakult maha ka igasuguse aukartuse ja nii edasi, et ma kujutan ette, kui ma oleks sattunud sellisesse seltskonda, siis mul oleks sõnad kurgus kinni olnud ja keha oleks olnud hirmust ja, ja imetlusest. Kang ei tea ta samas, kui me kuskile lavale ronisime, veel lava taha, see oli ikka nagu mingi selline ikka sihuke eriline tunne ikka ikka näppisin neid asju. Noh, see oligi, ma ei tea, see tundus, et too on kõik lubatud. Võime kartuleid asja turnida igal pool, et siis on kõik lubatud. Ka mõni ema kolleegidest, kes kuidagi eriliselt sealt noh, mingil põhjusel meelde jäi ost lapsena, et keda sa vaatasid teistsuguse pilguga või kes lihtsalt oli noh, niisugune kuju. Ma ei tea, kas mina rippusin selle Andero Ermel ja mul on niimoodi, et. Tore on, kui nad on just hästi-hästi väiksed, siis nad armuvad kellessegi ära jäta manda. Armus Andero Ermel, issand, mäletan, kuskil me olime kuskil väljasõidul ka kuskil ja siis siis mann lihtsalt läks talle sülle istuma ja toetas pea talle õlale ja viitsis tegeleda ka. Jah, aga aga tüdrukud valivad ja ei mäletaks KSA orali Veiko Tubin. Tekkiski seal vargamäe vabariigi Jarmo kuidas talle mingi kolmele neljale Kas ema tegemised on sind kuidagi otseselt inspireerinud ja muidugi on, on. No eks ikka on selles mõttes, et ju kõik see teatis, kolamine või no ma teadsin alati, et ma tahan seda sama asja teha, mida ema teeb ja mitte sellepärast, et tema teeb seda ka lihtsalt, see oli juba nii, loomulikult ma ei mäleta, et mul oleks olnud sellist momenti, kus, kus ma olen otsustanud, et ma tahan tegeleda teatriga. Tahan näitlejaks saada, et see kuidagi läks nii loomulikult kuidagi ma teadsin alati, et ma tahan sellega tegeleda. Kuidas teile, Piret kodus abikaasaga oli nii-öelda see kasvatamise küsimus omavahel arutatud, kokku lepitud ja kas üldse on, et kas see oli teie moodi mõelda, et kuidas me nüüd siis kui Pikamäe selle keti hoiame tütardel? Eks see muidugi oli nii et me mõlemad õppisime, noh ega me olime mõlemad esmakordselt vanemad ja eks mina olin siis kuri politseinik ja tema oli hea politseinik, noh tüdrukud said ikka teda rohkem ümber sõrme keerata ja see on võib-olla ka sellepärast, et tütarde värk ja aga mõnikord ikkagi, kui, kui tema, siis temal ikka ka lõpuks mingi asi üle viskas, no siis siis vist kuulati ikkagi kuulata ikka ikka teda, sest minu nägutamistega oldi juba harjunud. Aga no üldiselt tema oli ikkagi selline leebe. Vahel, kui meil läks kõnelemiseks midagi, siis tema ütles, et lõpetage ära. Talle ei meeldinud see minu hääle tõstmine, et see mul on siiamaani meeles ikka alati tõimu sellega maa peale, kui ma käskusid, jagasin seal ja midagi, siis ta ütles ja vools turban füürerile, siis ma sain aru, et, Jälle üle piirile. Et kas sul on midagi ette näidata niisugust mõni sündmus, lugu, mille puhul oleksid võinud asjad väga kehvalt lõppeda, kui saatus või miski poleks sinu poolt olnud? Ma ei oska niimoodi öelda, et kehvasti lõppenud, sest ma vist ei korraldanud ka midagi, nüüd sellist fataalset fataalset ei korraldanud, aga üks asi, mille peale ma olen mõelnud küll, et kui ma ei oleks balletikooli läinud, mis siis oleks juhtunud. Ma käisin põhikoolis Tallinna balletikoolis viis aastat. Et see oli nagu, kui ma olen teinud elus ühe õige otsuse, siis oli see, sest et noh, ma õppisin sealt meeletult palju. Mul lihtsalt selle isa teemaga tuli nagu meelde üks asi mis oli nagu kerge draama, millega vahele jäänud, miks ei olnud ka nüüd mõtlen tagasi ei olnud mitte midagi hullu, aga ma jäin vahel, et ma ei olnud vist kaks päeva kooli läinud põhikoolis oli vist kaheksas klass, mul oli selline noh, balletikool väga raske kool kuidagi vaimselt hakkas nagu suruma. Tegin seal kaks päeva, jäin vahele vanematele. See oligi mingi hommik, et olin justkui kooli minemas, siis sellest oli suur draama. Kui muidu isa oli sihuke leebem, siis ma mäletan väga hästi seda momenti, et ma hakkasin nagu ära minema. Tüli sisa ütles konkreetset, oota, räägime nüüd asjad selgeks. Ja see on üks asi, mis mulle on jäänud siiamaani meelde ja ma olen nüüd hiljem aru saanud, et tal oli väga või noh, täiesti õigus oli see Sul ei ole mõtet valetada ega midagi varjata, sest see tuleb üks hetk nagunii välja. Ega te ütlesite täpselt nii, et siis ma nagu ei saanud sellest aru. Aga nüüd ma saan aru nagu 10 aastat hiljem, et see tõesti nii nii oli naljakas või noh, nii on. Ja kuigi mu isa ma ütleks, et ta oleks olnud mingi meeletult tõsise jutuga kogu aeg, noh muidugi ta oli sügav inimene, aga võib-olla ta nagu temast. Ei, sa ei näinud seda kohe tuli sihuke nalja, naljavend ja selline, ütleksin et, aga ongi see, et kui ta nagu midagi, nagu ütles, siis see kuidagi jäi meelde midagi sihuke konkreetne asi, et see on nagu üks asi jah, et ei ole mõtet valetada ega varjata, sest tuleb nagunii üks hetk välja. Kas Priit pärast teatrikoolilavaga tegelikult enam seotud ei olnudki üldse? Ei, see oli see aeg veel, kui, kui pidi suunamised saama, nii et ta sai tegelikult alguses siukse fiktiivse suunamise nukuteatrisse, aga juba kokkuleppega, et sinna ei lähe. Ta juba tegelikult kolmandal kursusel ma tean, et ta tahtis ära minna lavakast aga noh, seal ikkagi siis öeldi, et kuule, et lõpeta ikka ära ja no muidugi, ta oli pärast väga tänulik, et ta lõpetas selle ära, aga ta kuidagi jahi Ehk siis siit ma loen välja hiljem temast niisugust lava igatsust või tagasi kibeleb. Ei olnud ei olnud, aga ta oli meil sihuke kodune naljamees. Jajah. Ta liigordes seal päris palju seal kodus ja. Ma ei tea ka kuskil põhikooli algusest on mingi viies kuues klass oli sõbranna külas ja siis Isala sealt kella tuli nagu koju ja siis sõbranna võttis nagu vastu toru sisa meist. Purjus mees vaatas, sõbranna ei saanud üldse aru, mu isa, seda siis ka lõpuks nagu sõbrad ja tuttavad ka või noh, nad kõik nagu harjusid, ära. Sõbrannad mäletavad teda, kui, et väga säravate naljakat tüüp ja kõigil on nagu meeles, et kui isa ka nagu kooli tõi, siis alati mingi nali pidi ära tulema kuskil seal tahvli ees ja see on nagu hästi tore. Ma ei tea, kas sa jõudsid isaga tulevikuteemalisi jutte arutada kas või teatriga seoses, et tema, kes ta oli justkui selle tee läbi teinud ja siis lavale mitte jõudnud samal ajal, kui ema ikkagi päriselt on kogu elu lavainimene olnud. Kas te jõudsite kuidagi neid vestlusi omavahel? Midagi ikka rohkem, need olid siuksed, üleüldised, asjad, tema ütles, et noh, lõpeta kool ära ja kurat, 18 tee, mis tahad. Ütles, et mine maailma avastama ja tema ütles mulle, kui ema oli see inimene, kes ütles, et raha peab koguma ja hoidma, siis oli mingi ei raha ei koguta. Ära kogu raharaisk. Ma ei tea teatri kohta. Võib-olla nii palju, et ütles, et alati on hea, kui näitleja oskab midagi veel ekstra, et mitte lihtsalt näidelda oskad laulda või tantsida või et sul on mingi veel mingisugune oskus nagu, et see tuleb hästi kasuks, ma ei tea, kas temal oli, ei olnud. Jah, ei, ei no sellepärast ta seda rääkiski, ma arvan jah, et sa saad küll selle diplomi, aga tegelikult noh, aga mis edasi, et tänapäeval on see eriti teema. Ma ei ole väga rõõmus ja, või noh tegelikult on hea, kui tal kõik hästi läheb, siis on hästi tore, aga ma ei ole see, et ma soovitan, et hakake näitlejaks. Tahaks alati, et lastel oleks selgem ja kergem. Muide. Tunnen, et ma olen noh, ikka piisavalt erinev, et mul ei ole mingit siukest tunnet, et ma läheks kellelegi varjus või midagi sellist, et õppisin ülikoolis hoopis teist asja kuidagi olen ma tunnen, et mul on nagu oma. Raja loonud aga balletikool oli seotud mõne väga konkreetse unistusega sul või, või selline noh, pooljuhuslik ja pisikese preili, selline toredat kleidid ja nii edasi. Ei, see ei olnud päris juhuslik, et no minu jaoks nagu tants ja teater, nad on ikka alati olnud kuidagi samasse suunda, et ma tegelikult juba põhikoolis Malin päris teadlik ma teadsin, et isegi kui minust ei saa baleriin ja siis ma olen teatriga ikkagi seotud ja see tuleb ikkagi mulle kasuks. Aga selles mõttes küll ma mäletan väga hästi, ma olin vist kolmandas klassis emaga koos läksime Vanemuise ballile, see oli, äkki oligi mingi aastavahetuseni sihuke. Ja olin seal ka kuskil hästi eesreas, istusin ja siis seal ka need Vanemuise baleriin seal tantsisid ja vot siis mul tekkis kui ilus, et ma tahan ka, kindlasti tahan ka, kuigi ma olin juba käinud seal balletiringis ja tantsimisega, nagu tegelesin, siis otseselt mul enne seda Paleriiniks saamise unistustes olnud kas siis ma siis mu tekkisime, mäletan seda päeva, et see kõik need kostüümid ja kõikese kraatsilisused siis ma teadsin, et ma tahan kindlasti minna sinna koolja. No miks muidugi see tantsuasi komandol, vot ma võin öelda, et miks lapsed on erinevad siis Amanda oli selline laps, kes ta veel suurt ei rääkinud, oli alles ütleme kõndima õppinud või, või noh, niisugune aga kui tuli mingi muusika, mingi rütmi, siis ta, ta liikus niimoodi, et, et mäletan, me naersime, et, et kuidas mustanahaline, et nad, et see, see mingisugune rütm ja see oli nii imelik, kuidas ta ennast liigutas. Valgenahaline laps aga liigutab ennast niimoodi, nagu ta oleks kuskilt, et noh, pärismaalane selline noh, et see mingisugune rütm oli ta niimoodi sees ja see säilis, et ükskõik, et ta sai suuremaks ja kõik, et mingi mina nimetan seda tantsupisikuga, et mingi asi tal oli selline sees. Teised tüdrukud niimoodi ei ole, kuigi Aurora samamoodi käis viis aastat balletikoolis ja ütleme võib-olla mingid füüsilised eeldused olid tal isegi paremad kui mandal, noh, ütleme need jalad, mingid asjad, aga temas puudus. Oras ei olnud seda Niukest kirge. Sa oled juba selle generatsiooni esindaja, kellel on olnud elus võib-olla nii hea kui halb, hästi palju valikuid, mulle tundub, et noh, maailm nii-öelda on valla, eks ole, võid mida iganes peale hakata. Kui sa enda peale mõtled, siis kas sinu jaoks just nimelt on see hea või halb olnud? Ma tunnen ennast pigem hästi. Ma olen aru saanud, et Mul on nagu plaan paigas. Ma tean, mida ma tahan teha, mul on planaa, kui plana ei toimi, siis mul see plaan B olemas, mul on plaan C-ga välja mõeldud, et ma ei tea kuidagi, ma ei ole kunagi olnud plaanitu kuidagi pea laiali, et mis ma siis nüüd teen või noh, muidugi seda on, et seda on olnud, et noh, mingi periood võiks rohkem tööd olla või mis nüüd saab, aga kuidagi ikkagi kõik on paika loksunud loksunud vähemalt praegu praegu ka mul on tunne, et see teater, tants, et nad on hakanud, võib olla juhinduma rohkem. Eks näis, kuidas maaelu läheb, aga ma tunnen, et ma olen saanud oma oma haridust ja kogemusi ka kuidagi nagu õigel ajal ära kasutada. Et tõmban õigel hetkel jänese kaabust välja. Oskan seda ka, aga tegelikult õppisin koreograafia, aga oskan ka näidelda selles suhtes, eks ma ei tea. Praegu see minu mind nagu toetab pigem see praegune olukordi, kuuse liigub. Ütle Amanda, kuidas oli võimalik jalgadega maa peale jääda ja niimoodi kuidagi sihti silme ees hoida ja mõistusega edasi minna, kui suisa lahkus. See oli sinu vanuses umbes 17, äkki jah. Selles mõttes ju kodu oli olemas ja ikkagi tänu emale tema ikkagi oli toeks ja meid ikkagi ma mõtlen küll tagasi, et ma ei tea, kuidas aga ikkagi kõik kõiki asju meile võimaldati ja ma arvan, tegelikult selles mõttes oli küll kriitiline, on aega ka samas sa oled keskkoolis, ma olin siis 10 11 klass, et sul ikkagi see ongi, ongi mingi süsteem ikkagi olemas, et sa lähed hommikukoole, sul ikkagi on see noh, et võib olla. Kui ma oleks olnud vanem just, et ei ole nagu mingit rutiini või noh, ma ei tea, selline kahtlane ülikooliaeg või ma ei tea, vaata võib-olla just raskem olnud, et sa oled oma mõtetega üksinda. Aga jah, et ikkagi nagu olid sõbrad ja koolja. Et ikkagi see süsteem nagu oli, mis hoidis nagu ree peal. Aga ma ei tea, eks ikka oled nagu päris noored, et kohe ei saa aru sellest ikka, mis on nagu juhtunud, et see tuleb ikkagi ajaga nagu, et see arusaamine, et, et nüüd on nii, et algus ikka noh, selline vaimne blokk või kuidas selline kaitse on peal, et aga noh, tegelikult ma arvan, et me saime väga hästi hakkama. Sul oli selles mõttes hea kool, vaata, sa olid seal vanalinna jah, et koolis siis seal neil oli sel hetkel hästi tore klassijuhataja, oli sul see teema ja ja kuidagi noh, mina ise nagu tajusin, et sealt kooli poolt oli, oli ka. Jah, selles mõttes tehti lihtsaks mulle see asi selles mõttes oligi see, et kui oli mingi mure, siis kohe klassijuhataja ütles, kui on midagi, tule räägi, ma olen alati sinu jaoks aegade, leidis alati kõigi jaoks aega. Tuli ise minuga rääkima ja kui oligi nii, et ma mingi päev kooli ilmunud või ei jõudnud esimesse tundi, siis, siis sellest saadi aru. Lõppude lõpuks ikkagi see jää nii. Kõik läks paremaks. Lõppude lõpuks jõudsin kooli eksajaks, 12. klass oli juba nagu lihtsam, on ju. Et ma tõesti, ma käisin suurepärases keskkoolis, et seal oldi ikka väga toetavad. Kuna ma ei ole detailidega kursis, siis ma ei tea, et kas tuli teie perele täiesti nagu välk selgest taevast või see oli teada. No tegelikult noh, eks meil oli aega seda ette valmistada, sest et noh, lootus sureb viimasena, aga aga see asi ikkagi küll oli alla aasta. Tagantjärgi vaatad, et see oli ju nii lühike aeg, aga sel ajal oli iga päev oli nagu aasta oli raske, aga noh, eks need mõtted käisid juba siis siis neid tagasilöök tuli palju ja et noh, ütleme et ta ei olnud nüüd niimoodi, et üks päev lihtsalt et natukene oli, olid sa kuskilt võib-olla kuklas psühholoogiliselt selleks juba nagu ette valmistatud ka. Ja siis on sul kolm tütart, kellest kõige noorem oli veel ikka väga üheksa aastane just. Ja siis tuleb leida sul kuidagi see nipp teel tulla välja sellest olukorrast. Jah noh, ega siis mis sa teed, noh, ma ütlengi, et kõik see muu aitaski aitas see, et, et noh kui laps ei oleks, siis oleks seal noh, viskan külili ja noh, tühjasestmisest elust saab, aga kohustused ongi need, mis mingil hetkel ju püsti hoiavad, et lapsed ja. Ja töö jah. Et tagantjärgi ma mõtlengi, et ma olingi siis nagu mingi robot emotsioone ei mäletagi muud. Et ongi nagu mingi paar aastat on nagu mingisugune. Kuidas nende sündmuste valguses laste kodust lahkumine emotsionaalselt mõjub? Võib-olla see isa lahkumine mõjus võib-olla kõige elu muutumalt ikkagi, ma arvan, Laurasse tema oli juba läinud kodust siis ära ja tema õppis ju siis ülikoolis, tema õppis Tartu Ülikoolis kolm aastat, õppis seda juurat ja siis, kui isa haigeks jäi, siis tema ju vahepeal hakkas, läks nagu isa asemel tööd tegema ja kõik ja ta võttis seda akadeemilist ja. Ja siis ta vahepeal tegi ikka mingid eksamid seal veel ära ja, ja siis võttis ta jälle akadeemilist ja, ja siis ta oleks praktikale sinna Ameerikasse ja no ühesõnaga tegelikult tal nagu isaga see diil oligi õppimise kiilsel, et isa teda toetab, siis sel ajal, kui ta õpib ja, ja kõike nii ja naa ja ja siis minust ei olnud enam seda toetajat ja tal jäigi see lõpetamata 100 euro ja siin Ameerikas seda läks ja nüüd jäi. No nüüd on ta otsapidi Alaskale, et ma arvan, et isa oleks lasknud tal selle ära lõpetada, seda ma teha, ükskõik kas ta oleks seda ametit pidanud või mitte, aga vähemalt see ülikool oleks olnud siis lõpetatud. Nii et, aga temal jäi see lõpetamata. Aga su enda vaates omanda, läheb ühel hetkel kodust ära või läks, läks. Ja kui läheb väiksem tüdruk, kas hirm poeb naha vahele ka ehk kooma, tüürin praegu oma küsimusega, on see sinu kunagine minek, kui pesamuna läks ja isa ajas sõrad vastu piltlikult öeldes, et. Tegelikult oli niimoodi, et minu meelest on nii tore, kui nad lähvad, las nad lähevad. Aga sa ei pääse sellest, et sa nende pärast ei muretse. Kõige kõige, kõige rohkem oleks mu süda rahul siis, kui ma tean, et nad saavad ise hakkama. Et nad saavad oma eluga ise hakkama. Et ma ei pea neid ütleme materiaalselt toetama, see oleks minu jaoks oleks kõige kergem. Ma olen alati olemas, aga minu jaoks oleks see pidupäev, kui palk jääb mul. Enam kellegagi jagab algav tegema, et noh, et ma saaks teha ja olla süda rahus elada ainult iseendale, et võimalusi oli Laural selles mõttes jälle kõige rohkem. Mul ei ole lihtsalt materiaalseid võimalusi enam selliseid, mida lastele pakkuda või neid saata või reisima või et see kõik on, kõik on jäänud nagu palju väiksemaks need, need muud asjad seal on minu kui vanema koha pealt ma ju tean seda. Et neil ei ole enam selliseid võimalusi, mis siis oli. Et aga noh, hakkame me praegu veel saame ja püüame ju teha kõik selleks, et millestki nüüd päris ilma jääksid. Kui sa mõtled emale ja isale ja sellele, kuidas Sindi õdesid kodus kasvatatud, siis mis sulle nende aspektide juures kõige sümpaatsem või kõige toredam tundub, et kuidas nad olid teiega ja lasid olla. Ma arvan, et meid on ikka väga palju hoitud, noh, ma räägin nüüd kõige rohkem enda eest, mida mina olen tundnud, ikkagi on väga hoitud ja armastatud. Kui oli ikka mingi huvi millegi vastu või nii, siis seda toetati ja ma ei tea, julgustate ikka unistama ja. Ma tunnen, et hästi ilus lapsepõlv nagu oli. Selles mõttes ongi see, et iga aastaga mul on sihuke tunne, võib-olla ei olnud iga aastaga, et kuidagi käisime reisimas, iga aastavaid Disneylandis käisime, eks ole, siis kui isa kesksel reisireisil tõi nagu kingitusi ja kuidagi nagu selles mõttes kõik oli nagu justkui jah. Nagu ideaalne. Et minu. Ema seisukohalt teie vanaema, mamma seisukohalt kindlasti kasvatasin oma lapsed laisaks, sellepärast et, et kui mina olin laps maale läksime, siis pidime mingeid töid tegema. Need prohimised ja mingisugused nürid, tööd täiesti sihuksed sõstardega korjamised on mingid asjad, mida mõtled, et no ja ma mäletan seda, ma mõtlesin, ma kunagi ei sunni oma lapsi sellist asja tegema ja seda ma tõesti ei ole teinud, aga vahel ma jälle mõtlen, et et. Noh, üldse midagi teha oleks pidanud natuke tundma. Jah, ma ütleks, et igati head vanad ja lahedad, ägedad ja huvitavad ja tõesti mis mu elul viga on? Mitte midagi. Tegelikult. Aitäh selle jutuajamise eest, aitäh, Piret. Aitäh, Amanda. Selle saate nimi on, käbi ei kuku. Ema ja tütar olid täna külas Piret Kalda ja Amanda Hermine Künnapas, ma olen Sten Teppan. Suur tänu neile, kes reisi kaasa tegid. Käbi ei kuku, on eetris taas nädala pärast.