Taas on teie ees ühe pere lugu, mida aitab küsijana vahendada saatejuht Sten Teppan. Tere ja aitäh, et kuulate. Näitleja Piret Kalda ütleb lapsepõlve meenutades, et teda peeti mõnikord poisiks ja kurioosne näide sellest on juuksur, kes lõikas tüdrukule kogemata poisi pea. Neiuna uskus ta, et 22 on viimane taks ja emaks saida varakult. Seitsme aastaste vahedega sündis perre kolm tütart, kellest tuli emaga saatesse keskmine Amanda Hermine Künnapas. Kui ema üks esimesi soove oli saada arstiks, siis tütar käis kõigepealt balletikoolis ja õppis seejärel VHK teatriklassis ja olles kodus lähedalt kõiki näitlejaks olemise plusse ja miinuseid näinud. Paistab, et vähemalt esialgu kõnnib Amanda ema jälgedes. Ka teatrist tuleb saates juttu, aga esikohal on siiski kooskasvamise lood pere ja lähedastega, head kuulamist. Piret tere tulemast vikerraadiosse. Tere ja Piretiga on kaasas tütardest keskmine Amanda Hermiine. Rõõm näha. Tere ja aitäh, et kutse vastu võtsid. Alustame seekord nii, et mitte ema ei räägi sinu õdedest, vaid sa teed seda sissejuhatuseks ise. Kui sa vaatad kõigepealt vanema õe suunas, kust ta praeguseks on, mis on tema valdkond ja kas sind isiklikult üllatav või üldse mitte see, millega ta tegeleb või hõivatud on. Minu õde on olnud nüüd nädal aega Alaskal kuhu ta siis läks elama ajutiseks, umbes aastaks oma poiss-sõbra juurde ja tema valdkond on? Ma ei tea, elu avastamine, reisimine? Ta on mulle selles mõttes alati eeskujuks olnud oma iseseisvuse poolest. Ja selle poolest, et ta saab alati ise hakkama ja ma julguse poolest proovib, katsetab ja ma ei tea, võib-olla kusagile jääb kunagi püsima ka noorem noorem õde. Tema on kümnendas klassis õpilane, ema pesamuna, tema lapsepõlv on olnud võib-olla selles mõttes hoopis teistsugune kui minu oma, sest et tema on suremas osas emaga kasvanud. Ja ta on selles mõttes, ma arvan ka väga tubli olnud. Et ta on võib-olla kõige rohkem ema rahuldanud. Näiteks õppimise koha pealt. Ehk siis tunnistus on olnud selline, nagu ema on soovinud näha, erinevalt sinust ja vanemast ajast. Jah, ma arvan küll, et me tuleme varsti tagasi. Aga ma vaatan ema otsa, Piret, ole hea, pane siis tütardele nimed ka külge ja, ja vanused juurde. Amandaga võrdluses. Kõige vanem siis on Laura Helene, kes on nüüd 31 aastane siis Amanda Hermine 25 ja Aurora Aleksandra on 17. No see kahe nime loogika või põhimõte paistab juba kaugele välja, see ei ole ilmselt siis teie peres olnud juhuslik. Ei noh, aeg oli ka selline, kui ma mõtlesin, et mina olen niisuguse hästi lihtsa eesti nimega läbi siis ma mõtlesin, et lastel oleks tore, kui need oleks mitmel neil oleks mitu nime ja näiteks Amanda Hermiine nime ma sain, tegelikult mäletan kunagi Postimehe surmakuulutuste pealt mulle nyyd näed, vanainimeste nimed meeldisid midagi sellist nime, mulle jäi vist meelde. See on naljakas praegu, et sa seda ütlesid, sest et minu käest on väga palju kordi küsitud, et kust see nimi pärit on ja ma kuskilt mäletan, et kunagi nagu räägiti, vistid nagu surma kuulutus, onju, aga ma rääkisin seda alati nagu naljaga, et ah, äkki ma nagu mäletan valesti või no et see arvatavasti ikka polnud nii. Kuule. Kui ma mõtlen tagasi nendele saadetele ja külalistele, mis jutud on saanud, räägitud võrdluses õed ja vennad omavahel, ega ma ei mäleta, et keegi oleks öelnud, nad kõik on hirmus üksteisele sarnased. Piretada, kuidas sina tütardele vaatad? Kui erinevad nemad siis omavahel on? Ikkagi väga erinevad ja see on ka mulle alati niisugune üllatav, et tulevad küll nagu ühest pajastaga, aga miskipärast on nad sünnihetkest saadik on nad erinevad olnud, et kes on selline võitleja ja kes on rahulikum ja ja mingid asjad. No näed, et see elus nagu kuidagi on niimoodi, et nii nagu laps sündides on midagi, võib sealt juba välja lugeda. Millega Amanda, kes sinuga täna saates on just eriti silma paistab? No tema oli küll selline laps, et ta oli nii hea, aga ta ja ta oli nii rahulik, et tema näiteks ma arvan, et et ta oleks lihtsalt ära surnud, sest ta tahtis olla nii hea, et ta ei andnud märku üldse, ta on näljane või metall. Et ta oli niisugune ideaal imik, aga no et, et natuke pidi temaga selles mõttes vaeva nägema, et ta sööks ja kuidagi nagu toimiks, toimiks jah, et, et ta oli nii kohutavat, laisk ja selline. Ma mäletan, et imikuna pidi temaga massaaži minemata, ometigi hakkaks ennast keerama ja ühesõnaga ka füüsiliselt oleks niisugune aktiivsem ja hiljem elu selle, mis on kohutavalt naljakas, et siukest suuremat tantsutüdrukut jälle peres ei ole, kui tema. Aga kuidas sa tunnistus, asja juttu, mida Amanda ise mainis? No ma räägin natukene naljalugu ka, et esimese lapse kõik ajad näpuga peaaegu raamatust järgi, eks ole, et mis ajal mis laps peab kõik oskama ja Laura oligi selline aktiivne, terav hakkas vara kõndima, kohe vara lugema kõik. Aga ma enne oli selline mugav oli vait, ei hakanud kõndima jumal tooli. Aasta neli või viis kuud, alles siis võttis jalad alla, seisis küll, hoidis puus, rinne seisis, aga ei, tema ühtegi sammu ei teinud. Ja, ja see kõik kuidagi kestis, kestis ja ma mõtlesin, noh, nüüd hakkab juba selline koolieelne aeg ja ja jälle niisugune, noh, et ei huvitanud teda. Ei raamat, ei, ei tähed ja ma mõtlesin jälle, et no mis see siis on, et sel ajal peab ju ema mul endine pedagoogika rahustas mu maha, et lapsed on ju erinevad, et ootad, küll ta hakkab ja et kõik on tulnud Amandaga nagu hiljem, et ta peab nägema lihtsalt natuke rohkem pidi pidi nägema rohkem vaeva. Tal on natukene olnud, oli lapsepõlves kõik nihkes, aga no et minul ei olnud nagu üldse kannatust, ma kogu aeg mõtlesin, et mis see siis on, et kuidas üks ees oskab ja teine aeglane. Vanusevahe ja ongi mul iga tüdruku vahe on seitse aastat. See on mõnes mõttes hea, mõnes mõttes halb. Mulle tundub, et kuidas sinu vaatas, kui sa seal keskel olid vanemate natukene liiga palju, vanem ilmselt väga ei tahtnud sappa võtta. Geenius tahtis, sest et mul oli tunne, et tema vist just ootas, et oleks keegi väiksem, ka. Oleks õde või vend. Vanem õde hoidis veel neid mõlemaid, nii et jah, et, et vanemate küll oli küll väga hea. Ja et tema ikka tegeles minuga, võttis igale poole kaasa ja pani igast kostüüme mulle selga ja selles mõttes, et võib-olla mul oli alguses see, et kuna mina olin harjunud olema pesamuna või nagu see pisike, siis mina ei saanud alguses üldse aru, miks mul peab veel väike õde. Seda mäletan küll, väiksemas oli minu jaoks täielik segadus, miks mina olen ja kõige naljakam? Teeme nüüd Piret ajahüpe ja ma olen oma külalistel alati palunud elu esimesi mälestusi meenutada. Ikka see lapsepõlv, see kodu, kus me elasime Tartus ja siis suved vanaisa juures Peipsi ääres, noh need niisugused, ma arvan, kuskilt nelja, viie aastaselt kodust tagantjärgi mõeldes mul oli väga tore aadress oli Tartus nõukogude üks 11, see nüüdne Aleksandri tänav, mis on päris päris südalinnas, nii et ühel pool oli vastas oli kaubamaja ja kõrval oli sel ajal oli ta teenindusmaja, nüüd ta on seal Hotell Pallas kahetoaline korter ja me siis elasime seal viiekesi. Hiljem olen seda korteri plaani näinud, siis ma kogu aeg mõtlen, et ma ei kujuta ette, kuidas seal kolme lapsega elatega mingit probleemi ma ütlen, et noh, seda tunnet ei olnud, et oleks kitsas olnud. Et aeg oli selline, noh, köök oli praktiliselt olematu või noh, seal oli niimoodi, et ma ei tea, kõik vist ei mahtunudki ümber laua sööma korraga. No ühesõnaga, kui keegi külmkapist midagi võtta tahtis, siis pidi eest ära minema keegi. Noh, tagantjärgi mõeldes, aga siis oli ruumi rõõmu küll ja Turu tänava nurgal oli siis seal üks lasteaiad, ise läksin Kippa Kõppa. Ma ei mäletagi seda aega, kui mind viidi lasteaeda. Et juba väga vara ka siin, noh siis oli hoopis teistmoodi aeg, et et mäletan veel, kuidas seal väljas käisime sealsamas Nõukogude tänavas, ratastega kolmikuga sai sõidetud ja minu lapsepõlves olid sellised kambad, olid noh, niuke eesti punt ja siis venelaste punt ja siis me niimoodi 11 ajasime taga ja natukene loopisime kividega ja no vot selline. Tammelinnas siis juba oma kodu oma hoov. Tammelinnas oli ridaelamu ja kooli ma läksin ka, siis juba juba tol ajal oli ta viies keskkonnad on Tamme gümnaasium, läksin siis kooli, läksin juba sinna. Mis valdkonna inimesed, sinu vanemad, millega nemad tegelesid? Ema oli mul Miina härma koolis matemaatikaõpetaja kuni minu sünnini. Ja siis, kui mina sündisin, siis ta läks ülikooli, ta töötas peahoones õppeosakonnast, oli seal, issand, need nimetused muutusid, metoodika on, ühesõnaga, ta tegi neid. Ülikoolitunniplaane. Ja isa on elu, oli eluaegne sidetöötaja. Nii et see Nõukogude tänava maja, kus me elasime, see oli ka ehitati sidetöötajad tema jaoks kunagi oli ju niimoodi, et ehitati mingid asutused oma töötajatele ja hiljem ka see Tammelinna ridaelamu oli samamoodi siis sidetöötajad ise ehitasid siis endale. Sidetöötajad tähendas see, et tema tegeles siis poole eesti telefonide paremusega, neid kaableid pandi tore töökoht, selles mõttes, et mina olen elanud oma lapsepõlve kogu aeg, kus oli telefon, tean, et kunagi see oli väga suur defitsiit, aga meie kodus oli alati telefon. Aga kas see, et ema, matemaatikaõpetaja ja metoodik ja see kõik nagu justkui natukene mu meelest võiks inimest ka iseloomustada, Hetakse kodus paistis ka välja, mitte et oleks pidanud seal kogu aeg koolitööde kõrval lauanurga juures istuma või seisma vaid noh, nii-öelda üleüldise suhtumise poolest, et asi oli ikkagi täpsuses. See on hästi kummaline küll, kuna minul ajus puudub see sagar, mis matemaatikat valdab-haldab. Ja siis vaidlesin ikka emaga ka, et no milleks seda matemaatikat vaja on ja, ja ema mulikult see arendab loogilist mõtlemist ja kõik. Aga minu arust ebaloogilisemas inimesed tihtipeale ei ole kui minu ema, et, et sellega ta nagu ära ei tõesta mulle seda matemaatikaoskust. Et mis on kõige suurem kasu on olnud sellest, et minu ema on olnud matemaatikaõpetaja, on, on minu lastele kõiki minu lapsi ta on aidanud, kui, kui on vaja olnud matemaatikas Niukest järeleaitamist. Kinnitad Amanda. Ja kinnitan, et mina olen oma ajusagara ema käest pärinud, et kui vanaema kodus oli väikest õde hoidmas, siis sellest oli ikka väga suur abi ja et ta aitas nende kodutööde asjadega. Kuidas sinul klatwana emaga olnud, kui palju või kui vähe ta niimoodi otseselt sinu elu mõjutanud on, et kui tihedad ja suhtlus on olnud aegade jooksul? Ka väga tihe Tartus vanaema juures sai kogu aeg oldud mamma papa juures ja et ikka väga tihe ja just nagu viimased aastad, eriti, et siis kui vanaisa jäi haigeks, siis tuvastama veel eriti nagu hakkasin seal käima ja no vanaema, nii uudishimulik ka ta ikka pärib läbi ja lõhki kõik, kellega sa suhtled, kus sa käid. Eks ta ise ka nagu näeb palju vaeva, et teada kõike kõike riigist. Kui sa niimoodi mõtet on ta kuidagi püüdnud sind ja sinu õdesid kasvatada ka. Tema ikka raiub seda, et töö ja karjäär see ei ole mitte midagi, kõige tähtsam on ikka perekond, leia endale mees. Mine mehele. See on ikka õige. Ruttu. Lapsed ja. Davise Piret on kunagi õigel ajal sinu jaoks samamoodi kõlanud vä? Aga siis ei oskanudki teistmoodi mõelda, et, et mina käitusin täpselt nii, nagu see aeg räägiti, et 22 on viimane taks, jaa, jaa. Ja, ja nii oligi, et 20 kaaslased läksin mäele ja kohe sündis laps ja ja ma isegi tundsin, et, et ma olen juba hilja, et osad klassikaaslased juba kohe abiellusid ja ülikooli ajal ja mina mõtlesin juba noh, ega enam. Aega. Värgist ei tahagi enam. Missuguste sõnadega Pireta sa nõudlikkust oma kodu moodi kirjeldaksid kummalt poolt, sa pigem tuli siis teie kodus kas matemaatikus tema või sekus isa asjadesse rohkem kui nii-öelda tõsiseks läks. Eks ikka ema oli see, kes, kes midagigi nõudis, aga, aga nüüd ma muidugi pean ütlema seda, et, et see, kuidas minu õde ja vend kasvasid, oli natukene teistmoodi kui mina, sest meil on ka vanusevahe nii et vennaga on kaheksa aastat ja õega kuus aastat ja, ja mina sündisin siis nagu pesamuna, kes ei olnudki hiljem noh, nii väga planeeritud. Ja ma kasvasin ka niimoodi, et ema-isa olid juba nagu oma töö ära teinud. Nemad olid juba nagu õde ja venda kasvatanud ja mina siis olin selline. Ma ei oskagi öelda nagu mingi koduloom või niisugune neid meetodeid minu peale enam nagu ei rakendatud, mida mu õe-venna poolvitsu ei lapsepõlvest kuskilt, ma mäletan neid pahandusi õe ja vennaga ja ikka oli nihukest nihukest karjumist ja karistamist ja et mina olin ikkagi üsna vanemate poolt kuidagi rahule jääda. Et aga kuidas sa seda tead, kas sa mäletad seda ise, et õde ja venda kasvatati teistmoodi või on see hiljem? Ei, ma mäletan, ma mäletan neid pahandusi kui seal hiljem, kui vend võttis salaja isa autot näiteks siis mis tuli kõik pahandused ja kui õde läks ilma luba küsimata kuskile sõbra majja diskole ja tuli hiljem ja et, et ma mäletan neid nisukesi tülisid. Aga mis pilguga sa ise siis teisest toast või ukse tagant? No see oli õudne, see oli nii õudne ma hirmutus muidugi loomulikult see jooma siis ikkagi võib-olla ise püüdsin ka niimoodi olla, et ma ei taha seda kisa ja karjumist enam kuulda seda pahandust ja aga ma tean ka, et pool sellest, et seda kisa ja karjumist ei olnud, oli ka sellest, et vanemad olid juba kõik selle kisa karjumise ära teinud. Ja, ja ma näen ju iseenda käitumise pealt ja oma lastega täpselt sedasama. Et seda esimest last kasvatasin ma kõige rohkem noh, jutumärki kasvaldasin ja teine juba natuke lohkam ja kolmas on. Einoh, et, et küll dast inimene On Piret, sul olnud õe-vennaga need asjad mingil moel hiljem jutuks, nemad seedisid selle rahulikult ära, et sina nii-öelda kergemalt pääseda või see nad olid juba nii palju, vanemad ei teinud sellest probleemi, ei olnud nii-öelda armukadedad. Noh, armukadedad, mis nad ikka muidugi ma olin neist nii palju noorem ja eks ma ikka noh, ma mäletan, eks ma olin ikka vastik ka, mäletan tõde pidi noh, eriti palju minuga veel olemas, et ta ei saanud ühelegi sünnipäevale oma klassiõe sünnipäevale minna, ilma et mina seal kaasas tolkneb seal. Ja, ja ma ei saanud üldse aru, miks õde on kogu aeg nii vihane, et need klassi nii toredasti minusse nii hästi. Et mu õde alati nii vihane. Noh, ma mõtlengi, et kui me seal eriti seal väikse pinna peal veel koos elasime, seal nõukogude siis siis ikka mingid nagu lapsed on togivad ja näpistavad ja midagi ja ja loomulikult siis mina hakkasin kisama, et õde tegi mulle kohutavalt haiget, mida ta kindlasti ei teinud, läksin nutuga, jälle ema isa kes siis õiendada sai, oli siis õde Pille sai siis jälle koosa. No noh, just et, aga, aga ma mäletan, et ma seda tegin. Aga õde on mulle selle kõik andeks, on. Ma lugesin kusagilt ühest sinu varasemast intervjuust artiklist, et mingil hetkel hakkasid sa mõtlema arsti, elukutsest või ametist, kui tõsine see sinu jaoks päriselt oli. See oli ikkagi päris tõsine, sest oma päris lapsepõlvest ma Ma ei mäletagi muud elukutset, mida ma nii oleks väga tahtnud teha, kui arstiks saada. Polnud ühtegi karu ega nukku, mida ma ei oleks ära torkinud, värablasterdanud või ära sidunud või et see oli ikkagi kuskilt päris lapsepõlvest, mulle see nii hirmsasti meeldis. Ja ma mäletan, et kui kodus isa mul oli selline kuldsete kätega inimene, kes tegi hästi palju ja küll ta ka ennast lõhkus lõikas ja haavas ja, ja siis olin ikkagi mina see, kes tõesti teda sidusa plasterdas ja minul ei olnud nagu vere nägemise asjadega mingeid probleeme ja mulle kuidagi see tõesti mulle päriselt hästi meeldis. Sinna keemiaklassi minek hiljem gümnaasiumis oli ikkagi veel see, et taga, kui keemiaklass oli, jah, ma läksin gümnaasiumis keemiaklassi. Et, aga kui sealt siis hakkaski nagu kõik see ära kaduma, see soov, et see hasart kadus mul ära. Kui selgete sihtidega oled sa sealt edasi, kui kui keemia või või arsti amet hakkas kuhugi selja taha jääma olnud. Tead, mida oma eluga peale hakata? Ega ei teadnud, see kõik oli nii. Ma olin ju nii noor ka, et variandid olid, ma teadsin seda, et ma tahan õppima minna. Et õppima tahan minna, aga mul oli mingi selline. Ma mäletan, see mõte, et ma tahan Tartust ära minna. Ma ei tea miks, aga mul oli selline tunne, et et kuna ma olingi see pesamuna seal üksinda, noh vend oli ära läinud, õde oli kõik, kõik olid juba oma elu ja mul oli ka tunne, et ma pean ära minema, sest ma teadsin, et kui ma jään Tartu, siis ma jään ju ema isa juurde elama, aga ma ei tahtnud seda. Aga see lavakas tuli juba ju kooliajal, kui sa sinna ei saanud, sa said kohe sama aastal veel proovida kuskile mujale, et see ei takistanud sind proovimas kuskile mujale. Ja minu elu läks nii, et ma sain kohe sisse. Nii et ma olin oma klassis esimene, kes üldse sai kõrgkooli sisse. Ja loomulikult inimene on nii laisk, et kui ma juba kuskil olen sisse saanud, miks ma peaksin üldse kuskil proovima? Vanemate jaoks oli see hea uudis, et sa said sisse. Ema jaoks küll, aga mitte ei saa. Nii et isa ei rääkinud minuga tükk aega, kui, kui ma sinna lavakasse sisse sain. Kuskilt oli see nagu ikka, et kõik näitlejad on litsid ja joodikud. Selline jutt. Isa meelest päris tegelik põhjus oli see, et ma läksin kodust ära. Tal oli pesamuna, oleks kodust ära, et tegelikult oli. Just tegelikult oli see Ilmselt oled sa mõnda näinud ema fotosid nendest aegadest, kui me siin praegu räägime gümnaasiumi või keskkool, siis püüa kuidagi kirjeldada nende fotode kaudu, missugune su ema sulle sealt nendelt fotodelt meenub, kuidas ta tundub, et ta oli. No kui ma vaatan neid fotosid, mis on tehtud täitsa kuulajal, vaata siis, kui sul oli poisi päevik, siis nii võõras, sellepärast et ma ütleks, et mu ema on ikka naiselik naine, selline nagu pikkade juustega ikka, oli alati selline, aga siis vaatad nagu täitsapoiss. Poisipea oli, missugune siis. No ma tegelikult olin noh, niisugune lapsena ja, ja noh, ikka mingi aeg, ma olingi nagu poiss. Ma mäletan, et kui me Venemaal käisime vanematega tihti käisime Musta mere ääres ja niimoodi reisimas siis ikka mulle öeldi kohe maltšik, maltšik. Sihuke natuke kraade nägin välja ka ja üks esimesi mälestusi mul ka lapsepõlvest, vot kui sa küsisid, oli see, et kui me läksime isaga juuksurisse lastega, käidi meeste juuksuris ka Tartus raekoja platsis oli, oli niukene juuksur ja siis pandi see laud ju niimoodi nende peale. Ja isa luges selle lehte, kui, kui mind pandi sinna lapsega juuksurisse. Ma mäletan seda, kui, kui see juuksuris kõrg kõrgnoh see hakkasime mul järjest kuklast ülesse minema niimoodi ja mõtlen et nii pole mulle veel enne lõigata, et noh, niimoodi ja siis ja siis, kui valmis sai, siis seal silmad nagu lehe pealt üles tõstis, siis siis ta nagu lihtsatutes noh, tegelikult tuntud tüdruk. Mulle tehti palja kuklapoisi soeng. Aga isa kommentaar lihtsalt noh, tegelikult nii et no et võib-olla sellepärast Nomandal sellised muljed. Meenub. No võib-olla kui ma olen vaadanud neid lavakaaegseid pilte just, esimene kursuse teine kursus, siis ema ikka nägi väga-väga noor välja, noh, oligi täitsa laps. Ja see on selles mõttes naljakas, et noh, see on küll ka eraldi teema, aga mina proovisin ka tegelikult lavakasse ja mulle esimene kord öeldi et ma näen noor välja, et mul aega aja, et ma olen nii noor ja nii edasi, aga siis kui ma vaatasin, nagu vaatan ema fotosid sellest ajast või näiteks mingid videosid, kus ta siis esimesel kursusel maid hästi sügavat luuletust esitasid täiesti 12000, et mis mõttes minul häda oli? Ise peab igatahes 10 aastane? Jah, selle vanusega küll jah, et. Et küll oli siis poiss ja küll siis ei olnud täisealine, et ikkagi hästi kaua küsiti seda passi, kui ma ka mingit joostavat jooki tahtsin poest osta, et et ei usutud ja, ja ma mäletan veel siis mul oli juba noh, Laura oli ka sündinud ja ma mäletan, kuskil õues olime maal olime ja ja siis ka ikka tulid, tuldi küsima seal mingisugused turistid, et krediiti tooma. Minu käest. Et jumala niukene Ale nägin välja jah, et tükk aega. Nojah, ma ei taha töödest siin saates väga pikalt rääkida, et selleks on teine aeg ja teine koht. Aga võib-olla on sul võimalik Piret, võtta see teatrikooliaeg enda mätta otsast enda silmade läbi mõne lausega kokku kui päriselt vastas ootustele, kui sul neid oli teatrikooli minnes, et mis seal siis tegelikult juhtus üleüldse? Ja võib-olla mõni selline seik sinu enda valikul, mis sulle kooliajast eriti on meelde jäänud mingil põhjusel? Teatrikooliga olidki see huvitav lugu, et, et tegelikult, ega ma ei teadnud sellest mitte midagi. Ma ootasin ainult et seal oleks tore, et äkki sa noh, et äkki see on ikkagi see, mis mind huvitab ja ja see, mis seal toimus, oli, oli üle ootuste keskkooliaeg. Mina ei vaata seda, kui mingisugust romantiliste toredat aega. Minu meelest see aeg, kui meie koolis käisime, oli lihtsalt õudne. Et Ma ei räägi kõikidest õpetajatest, lihtsalt see aeg, see, mida õpetati ja mis süsteem siis oli, minu meelest oli see nii õudne ja ma mõtlen, et kui siis inimesed tervena välja tulid, et see on juba suur asi, et ma arvan, et miks ma üldse nii paljudes asjades karastunud olen, oligi see keskkooliaeg. Mind hoidis see, et meil oli väga-väga-väga tore klass ja mõned õpetajad, mõned õpetajad, aga üldine mentaliteet oli ikkagi selline, et suhted ei saa nagunii midagi, kui sul kolmed on ja, ja kõik noh, ühesõnaga kuidagi selline. Hästi palju oli alandamist. Erilist motivatsiooni kurat ei peetud ei, just nihukest, mõnitamist ja alandamist õpetajate poolt oli palju mitte õpilaste, vaid õpetajate poolt. Ja noh, mis tänapäeval on täiesti lubamatu, et kogu lugupidamise juures ma nimesid ei nimeta, aga tänapäeval oleksid väga paljud pedagoogid isegi ma ütleks vangimajas see, kuidas käituti ja ütlen seda päris ausalt. Noh, ma olin nii noor, ma tulin täpselt ühest koolipingist teise puudus igasugune muu elu vahepeal. Ja, ja minu jaoks oligi see kontrast, oli järsku ka õpetajad, noh siis nad olid õppejõud, järsku räägivad minuga niimoodi, et ma kohutavat alguses kartsin, ma mõtlesin, et kuidas nad niimoodi rääkida, et, et ma oleks nagu inimene. Et keegi mõnitagi ei anna anda ja sinusse suhtutakse kui täiskasvanute. Vot minu jaoks oli see tohutu tohutu vahe. Sinu vaatluste tulemusena ja hinnangul kuivõrd on ema toonud oma tööd koju, mis puudutab laste kasvatamist ehk kas tema professionaalsetest oskustest näitlejana vatsa vahel mõelnud, suheldes emaga, et kas ta on praegu päris ta kasutab ära neid võtteid, mida ta valdab, ei oska, ei ole sellist manipuleerimist. Ma arvan, et ta peab ise osaltustama, ei, mina küll ei ole niimoodi tundnud ja et kuidagi koju tooks tööd või vaata, sageli öeldakse ka või arvatakse, et kui vanemad on näitlejad, et noh, et siis lapsed on justkui vanaemata kasvanud või vanemateta või et vanemad ju ei ole kodus, ma ei tea, mina ei mäleta sellist alla, et kõik oli nagu tip-top. Võib-olla sa ei mäleta, aga ma ise tagantjärgi ma tean seda, et kui te olite ikkagi väiksemad ja, ja endal mingi tükk hakkas välja tulema ja niisugune teatris on selline raske aeg ja, ja oled kinni ja siis ma olin kodus nõudlikum, ma vastupidi olin siis niisugune kurjena nõudlikum, et ma tean, et kui ma läksin koju, siis ma tahtsin, et kord oleks majas. Seda küll, aga võib-olla mina nagu tundsin seda, et Kunalil vanem õde olemas või oli nagu vanaema olemas, et selles mõttes ma ei tundnud kunagi, et mul oleks millestki puudus. Mina tundsin alati, et kõik on hästi, onju ja nõudlik. Kogu aeg on. Selles mõttes. Ma käisin siis ema käest ka, et enesekehtestamisel nüüd ma vist kuidagi keerasin üle võlli või et noh, et et seal on lihtsalt selline tavaline lapsevanema või ema käsitlus, vaid et sa võtsid oma teatarid arsenali appi. Mitte teatri, vaid oma kõige kehvemad iseloomujooned võtsid appi lihtsalt. Ma mäletan ükskord seda hetke ka kui. Ma teadsin alati, et meil kord oli sellepärast majas, et ma nõudsin seda, et vot mingi kell, eks ole, üheksa pidžaama selga ja, ja noh, pool 10 on nad juba voodis ja midagi, et noh, et ma tean, et seekord pidi olema, et ükskõik, kas, kas mul etendus lõppes varem või ei lõppenud või nad olid isaga kodus ja ja mul oli pikk etendus ja ma olin nii läbi omadega, ma olin väsinud ja kõike nii ja ma mõtlesin, et näed, et nüüd on kell juba nii palju, et lapsed magavad ja noh, et, et noh, et ma ei, ma ei peaks kellegagi rääkima, suhtlema, et noh, niukene. No lähen ma uksest sisse. Kõik need on siis kolmekesimusel esikus vastas niimoodi ja, ja lapsed, aabits jaamades ja hästi rõõmsalt käänud emmed oli minu esimene reaktsioon oli niimoodi, et ma vaatasin, röögatas. Ei maga. Ja ma mäletan, et seesama hetk. Ma sain aru, et ma olin nagu mingi lohe koroonits, lihtsalt tulen uksest sisse. Lapsed on niuksed, et emme tuli ja kõik isaga koos, kõik meil on nii hea meel, et ma koju tulen ja minu ainus reaktsioon on, miks ei maga. Sama hetk ma sain aru, et issand, kui õudne. Sinu eelpool räägitu sõna või lause sabast kinni võttes see nõukaaegsete jaoks tuttav kreedo, et 22, viimane taks. Kui Laura sündis, siis ma olin seal 20 Kalm. Pinged läksid ikkagi maha. Ja, ja ei noh ütleme erinevalt tänapäeva noortest, ma ei tea, mina näiteks hirmsasti tahtsin last saada. Mulle sihukese meheleminek võib-olla ei olnudki nii nii oluline, aga kuidagi see lapse saamise valu oli küll hirmus suur, mida ma praegu näiteks, noh ma ei oskagi seda mõista, millest see oli, aga? Alguse otsa ülipüüdlikkus emana. Missugused su jaoks? Mäletad sa, praegu olid kõige suuremad väljakutsed. Ma ei teadnud sellest emotsionaalsemat poolest tuhkagi. Ma järsku ikkagi olin nagu täitsa jõuetu selle vastutuse eest, et, et mina, kes ma arvasin, et elu läheb nii, nagu ta ikka läheb ja tema aitab hoida ja ja mina lähen tööle ja mis seal siis ikka, aga ma ei kujutanud ette seda, et sa emotsionaalset ei lähe enam eriti kuskile või, või see hirm, sellepärast et kui ta nüüd ei ole see hetk minu silme all, siis kohe midagi juhtub ja et ma, et see oli, ma mäletan mulle nagu kõige suurem nisugune avastus. Sellest räägiti legende, Tartus oli üks, üks lastearst, üks niisugune jaoks, proua, kes tegi kõigist lastest vigased sellega, et, et kõigil on puusanihestus. Ja noh, see tähendas seda, et laps tuli, ma ei tea, mis lahastesse asjadesse panna, et ema, vaadake, teie lapsel nad jalad ei lähe, nii, on puusa see ja see. Aga kuna see oli juba niisugune legendaarne ja, ja, ja mul ema teadis neid mingisuguseid arste Tartu ülikooliajast. Ja ema mul ütles, et oota teadet, lähme, laseme pildi teha. Ärme enne paanikasse satu ja siis läksime niisuguse hästi vana mäleta kahjuks selle professori nime üks hästi vanamees oli, kes siis oli üks tuntud laste niisukene arstis seal Maarjamõisa haiglas siis ja lapse nimi oli mul, Laura, Laura, Heleene ja siis läksime sele Laurakesega, siis sinna tehti siis röntgen ja siis see vanamees siis nagu vaatas teda ja kõike. Ja mulle nii kohutavalt meeldis see, et ma ei tea, kas siis kuidagi mees juba nagu teadis või noh, mul emad, no ühesõnaga et ma nagu kolba näitlejaks õppinud ja noh, niimoodi ja, ja siis see mees nii toredasti ütles, et piibelehele kõlbas José lonkav Laura küll, et noh, et midagi, et vaatame ja muidugi tuli välja, et tegelikult tal ei olnud seda puusani, pääsesime kogu sellest valust ja vaevast, aga noh, see oli niisugune, et mul on alati selle arstidega natuke usalda, aga kontrolli. Komando, missugused sinu oma elu esimesed mälestused on? Raasiku maakodu, mis oli siis minu jaoks esimene maakodu ja ikka Adamsoni tänav, Jamie Adamsoni kodu, kus siis mina lasin seal seal hoovis või seal majas tegelikult 22 aastat siis kui ma sealt ära kolisin, siis oli selline tunne, et seal on juba nii kaua oldud kõik mälestused ja see kõik nagu hakkas juba lämmatama, siis tahtsin nagu hästi ruttu ära saada. No see oli paar aastat tagasi, aga nüüd juba vaikselt mõtlen, et äkki kunagi elan siin siinkandis uuesti, et just jah, Adamsoni tänav ja Falgi parkija, Tõnis Mägi. Nonii, aga võtame sellise tavalise argipäeva õhtul muidugi teie pere moodi on seda tavalist argipäeva õhtut võib-olla minusugusele keeruline seletada, sest et vähemalt tema pidi tavaliselt või küllalt sageli oleme õhtuti kodust ära, et lihtsalt tema ei olnudki kodus. Aga no selline, kui sa astud koos meiega oma koduuksest sisse, oletame, et kõik on kodus, siis millega kusagil, noh, sinu mälupilte põhjal keegi parasjagu tegeleb. Ema, isa, õed. No on ikka, esimese asjana tuleb ikka vanem õde nagu Silmet, et võib-olla need mängud ja asjad, mis me tegime, kuidas ta mind seal riietas ümber ja minuga tegeles seal, et me jagasime vanema õega tuba ka salaja kutsusime oma koera enda keskele magama voodis. Siis tegelikult täiesti keelatud. Rangelt keelatud. Ei, lihtsalt labrador, labradori suur kohe? Jah, et mõnikord, no see oli rohkem Laura orgunn, no mina muidugi ei julgenud, eks ole. Võtta, aga ikkagi meil oli vahepeal vist lahti tee niisugune lahtikäiv diivan või noh, niisugune siis, et valli tuli siia vahele. Väga seal isaga tuleb meelt alati tema oliseks, nagu koeraga tegeles kõige rohkem. Koer oli tema vastutada käis hästi sageli maal. Ja võib-olla see raasitud on ka see, et mingi hetk käisin nagu isa ka seal hästi sageli kahekesi koera isaga koos. Ja sellised on need mälubini esimesed. Kui pika või lühikese keti otsas Sully õdedel lasti olla. Ei, selles mõttes kord oli ikka majas neid mingit noh, jutumärkides reegleid, mitte et oleks hullud, mingid reeglid olnud, aga ikkagi nagu et jah, ei olnud niimoodi, noh, lähen magama siis, kui tahan veel niimoodi pilla-palla, et ikka olid nagu need mingid asjad nagu paigas ja kooli õigeks ajaks ja niisama koju ei saa jääda ja noh, selles mõttes kordoni majas nagu. Kuna mina ei olnud kodus ja siis magamaminek, et väljapuhkamine oli hästi oluline, see koor on hommikul, et lastel endal on ju lihtsam tegelikult ja, ja see õppimise värkavat, kuna mind ei noh, ma tean, et paljud vanemad õpivad lastega koos ja nii seda ma sain juba vaata väikestest kogu aeg, ma ju ütlesin, et te peate ise vastutama, õppimisest, et ise vaata alguses oli see päeviku täitmine ja nädalas korra siis kontrollisin asju, et kas teil on see täidetud ja kõik, et ma nii palju vaatasin. Aga see igapäevane asi sai neile hästi väiksena juba pähe taotud, et te peate ise vastutama, ise vastutama, et ja see, see tegelikult hakkas toimima. Väiksest saadik ju ka, ma käisin alati kuskil trennides ja tantsutrennides, aga minu meelest on ka väga hea, et mu ema pani mind mu esimesse tantsutrenni, sest siis ma sain aru, kui väga see mulle meeldib. Et noh, mõnikord võib-olla arvatakse, et ei, laps saab ise otsustama, ise otsima, kui sa oled nii väike, viie-kuue aastane, sai otsusta, mitte midagi, ise ei saa aru millestki nagu minu meelest oli väga hea. Kas ema tegemised on sind kuidagi otseselt inspireerinud ja muidugi on, on. No eks ikka on selles mõttes, et ju kõik see teatis, kolamine või no ma teadsin alati, et ma tahan seda sama asja teha, mida ema teeb ja mitte sellepärast, et tema teeb seda ka lihtsalt, see oli juba nii, loomulikult ma ei mäleta, et mul oleks olnud sellist momenti, kus me oleks otsustanud, et ma tahan tegeleda teatriga või tahan näitlejaks saada, et see kuidagi läks nii loomulikult kuidagi ma teadsin alati, et ma tahan sellega tegeleda. Kas sul on midagi ette näidata niisugust mõni sündmus, lugu, mille puhul oleksid võinud asjad väga kehvalt lõppeda, kui saatus või miski poleks sinu poolt olnud? Ma ei oska niimoodi öelda, et kehvasti, sest ma vist ei korraldanud ka midagi sellist fataalselt fataalset ei korraldanud aga üks asi, mille peale ma olen mõelnud küll, et kui ma ei oleks balletikooli läinud, mis siis oleks juhtunud. Ma käisin põhikoolis Tallinna balletikoolis viis aastat, et et see oli nagu, kui ma olen teinud elus ühe õige otsuse, siis oli see, sest et noh, ma õppisin sealt meeletult palju. Mul lihtsalt selle isa teemaga tuli nagu meelde üks asi mis oli nagu kerge draama, millega vahele jäänud, miks ei olnud ka nüüd mõtlen tagasi ei olnud mitte mingi hullu, aga ma jäin vahele, et ma ei olnud vist kaks päeva kooli läinud põhikoolis oli vist kaheksas klass, mul oli selline noh, balletikool väga raske kool kuidagi vaimselt hakkas nagu suruma. Tegin seal kaks päeva, jäin vahele vanematele. See oligi mingi hommik, et olin justkui kooli minemas, siis sellest oli suur draama. Kui muidu isa oli sihuke leebem, siis ma mäletan väga hästi seda momenti, et ma hakkasin nagu ära minema. Tüli sisa ütles konkreetselt. Oota, räägime nüüd asjad selgeks. Ja see on üks asi, mis mulle on jäänud siiamaani meelde ja ma olen nüüd hiljem aru saanud, et tal oli väga või noh, täiesti õigus oli see Sul ei ole mõtet valetada ega midagi varjata, sest see tuleb üks hetk nagunii välja. Ega te ütlesite täpselt nii, et noh, siis ma nagu ei saanud sellest aru saada, aga nüüd ma saan aru nagu 10 aastat hiljem see tõesti nii nii oli, et me läks või noh, nii on. Ja kuigi mu isa ma ütleks, et ta oleks olnud mingi meeletult tõsise jutuga kogu aeg, noh muidugi ta oli sügav inimene, aga võib-olla ta nagu temast. Me saime näinud seda kohe, ta oli sihuke nalja naljavend ja selline ma ütleksin. Et aga ongi see, et kui ta nagu midagi, nagu ütles, siis see kuidagi jäi meelde midagi sihuke konkreetne asi, et see on nagu üks asi jah, et ei ole mõtet valetada ega varjata, sest tuleb nagunii üks hetk välja. Kas Priit pärast teatrikoolilavaga tegelikult enam seotud ei olnudki üldse? Ei, aga ta oli meil sihuke kodune naljamees. Jajah. Ta liigordes seal päris palju seal kodus ja. Ma ei tea ka kuskil põhikooli algusest on mingi viies kuues klass oli sõbranna külas ja siis Isala sealt kella tuli nagu koju ja siis sõbranna võttis nagu vastu toru sisa mängist. Purjus mees vaatas, sõbranna ei saanud üldse aru, ainulaadse, mu isa siis aga lõpuks nagu sõbrad ja tuttavad ka või nad kõik nagu harjusid ära või sõbrannad mäletavad teda, kui, et väga säravate naljakat tüüp ja kõigil on nagu meeles, kui isa ka mind nagu kooli tõi, siis alati mingi nali pidi ära tulema kuskil seal tahvli ees ja see on nagu hästi tore. Ma ei tea, kas sa jõudsid isaga tulevikuteemalisi jutte arutada kas või teatriga seoses, et tema, kes ta oli justkui selle tee läbi teinud ja siis lavale mitte jõudnud samal ajal, kui ema ikkagi päriselt on kogu elu lavainimene olnud. Kas te jõudsite kuidagi neid vestlusi omavahel? Midagi ikka rohkem, need olid siuksed, üleüldised, asjad, tema ütles, et noh, lõpeta kool ära ja kurat, 18 tee, mis tahad. Ütles, et mine maailma avastama ja kui ema oli see inimene, kes ütles, et raha peab koguma ja hoidma, isa oli mingi ei raha, ei koguta. Ära kogu raha raiska. Vaid selle kohta võib-olla nii palju, et ütles, et alati on hea, kui näitleja oskab midagi veel ekstra, et mitte lihtsalt näidelda, vaid oskad laulda või tantsida või et sul on mingi veel mingisugune oskus, nagu, et see tuleb hästi kasuks. Ma ei tea, kas temal oli, ei olnud. Jah, ei no sellepärast ta seda rääkiski, ma arvan jah, et sa saad küll selle diplomi, aga tegelikult noh, aga mis edasi, et tänapäeval on see eriti teema? Ma ei ole väga rõõmus ja, või noh tegelikult on hea, kui tal kõik hästi läheb, siis on hästi tore, aga ma ei ole see, et ma soovitan, et hakake näitlejaks. Tahaks alati, et lastel oleks selgem ja kergem. Muide. Tunnen, et ma olen ikka piisavalt erinev, et mul ei ole mingit siukest tunnet, et ma läheks kellegi varjus või midagi sellist, et õppisin ülikoolis hoopis teist asja, kuidagi olen, ma tunnen, et ma nagu oma rajal. Aga balletikool oli seotud mõne väga konkreetse unistusega sul või, või selline pooljuhuslik ja pisikese preili, selline toredat kleidid ja nii edasi. Ei, see ei olnud päris juhuslik, et no minu jaoks nagu tants ja teater, nad on ikka alati olnud kuidagi samasse suunda, et ma tegelikult juba põhikoolis olin päris teadlik, ma teadsin, et isegi kui minust ei saa baleriin ja siis ma olen teatriga ikkagi seotud ja see tuleb ikkagi mulle kasuks. Aga selles mõttes küll ma mäletan väga hästi, ma olin vist kolmandas klassis emaga koos läksime Vanemuise ballile, see oli ka äkki oligi mingi aastavahetuse niisugune. Ja olin seal ka kuskil hästi eesreas, istusin ja siis seal ka need Vanemuise baleriin seal tantsisid ja vot siis mul tekkis oo kui ilus, et ma tahan ka, kindlasti tahan ka, kuigi ma olin juba käinud seal balletiringis ja tantsimisega, nagu tegelesin, siis otseselt mul enne seda baleriini saamisunistust ei olnud, aga siis ma siis mu tekkisime, mäletan seda päeva, et kõik need kostüümide kõikese kraatsilisused siis ma teadsin, et ma tahan kindlasti minna sinna koolja. Ütle Amanda, kuidas oli võimalik jalgadega maa peale jääda ja niimoodi kuidagi sihti silme ees hoida ja mõistusega edasi minna, kui suisa lahkus. See oli sinu vanuses umbes 17, äkki. Selles mõttes ju kodu oli olemas ja ikkagi tänu emale tema ikkagi oli toeks ja meid ikkagi ma mõtlen küll tagasi, et ma ei tea, kuidas aga ikkagi kõike kõiki asju meile võimaldati ja ma arvan, tegelikult selles mõttes oli küll kriitiline aeg, aga samas oled keskkoolis ma olin siis 10 11 klass, et sul ikkagi see ongi, ongi mingi süsteem ikkagi olemas, et saladusliku koole sul ikkagi on see noh, et võib olla. Kui ma oleks olnud vanem just, et ei ole nagu mingit rutiini või noh, ma ei tea, selline kahtlane ülikooliaeg või ma ei tea, vaata võib-olla just raskem olnud, et sa oled oma mõtetega üksinda. Aga jah, et ikkagi nagu olid sõbrad ja koolja Tikeks süsteem nagu oli, mis hoidis nagu ree peal. Aga ma ei tea, eks ikka oled nagu päris noored kohe ei, ei saa aru sellest ikka, mis on nagu juhtunud, et see tuleb ikkagi ajaga nagu, et see arusaamine, et, et nüüd on nii, et algus ikka noh, selline vaimne blokk või kuidas kaitse on peal, et. Kas tuli teie perele täiesti nagu välk selgest taevast või see oli teada, et lõppenud. Tegelikult noh, eks meil oli aega seda ette valmistada, sest et noh, lootus sureb viimasena, aga aga see asi ikkagi küll oli alla aasta. Tagantjärgi vaatad, et see oli ju nii lühike aeg, aga sel ajal oli iga päev oli nagu aasta oli raske, aga noh, eks need mõtted käisid juba siis siis noh, neid tagasilööke tuli palju ja oli olid sa kuskilt võib-olla kuklas psühholoogiliselt selleks juba nagu ette valmistatud ka. Ja siis on sul kolm tütart, kellest kõige noorem oli veel ikka väga noor üheksaaastane. Ja siis tuleb leida sul tee tulla välja sellest olukorrast. Jah, noh, ega siis mis sa teed, kui laps ei oleks, siis oleks seal noh, viskan külili ja tühjasestmisest, elust saab, aga kohustused ongi need, mis mingil hetkel ju püsti hoiavad, et lapsed ja. Ja töö jah, et tagantjärgi ma mõtlengi, et ma olingi siis nagu mingi robot emotsioone ei mäletagi muud, et ongi nagu mingi paar aastat on nagu mingisugune. Kuidas nende sündmuste valguses laste kodust lahkumine emotsionaalselt mõjub? Võib-olla see isa lahkumine mõjus võib-olla kõige elu muutavamalt ikkagi, ma arvan, Laurasse tema oli juba läinud kodust siis ära ja tema õppis siis ülikoolis hoopis Tartu Ülikoolis, kolm aastat õppis seda juurat ja siis, kui isa haigeks jäi, siis tema ju vahepeal hakkas laksu nagu isa asemel tööd tegema ja kõik ja ta võttis seda akadeemilist ja. Ja siis minust ei olnud enam seda toetajat ja tal jäigi see lõpetamata 100 euro. Ja siin Ameerikas seda läks ja. Nüüd jäi, no nüüd on ta otsapidi Alaskal, et, et ma arvan, et isa oleks lasknud tal selle ära lõpetada, seda ma teha, ükskõik, kas ta oleks seda ametit pidanud või mitte, aga vähemalt see ülikool oleks olnud siis lõpetatud. Nii et, aga temal jäi see lõpetama. Aga su enda vaates omanda läheb ühel hetkel kodust ära või läks, läks, ja kui läheb, väiksem tüdruk, hirm poeb naha vahele ka ehk kooma, tüürin praegu oma küsimusega, on see sinu kunagine minek, kui pesamuna läks ja isa ajas sõrad vastu piltlikult öeldes, et. Tegelikult on niimoodi, et minu meelest on nii tore, kui nad lähvad, las nad lähevad. Aga sa ei pääse sellest, et sa nende pärast ei muretse. Kõige kõige rohkem oleks mu süda rahul siis, kui ma tean, et nad saavad ise hakkama. Et nad saavad oma eluga ise hakkama. Ma olen alati olemas, aga minu jaoks oleks see pidupäev. Kui palk jääb mul. Enam kellegagi jagab algav tegema, et no et ma saaks teha ja olla süda rahus elada ainult iseendale, et võimalusi oli Laural selles mõttes jälle kõige rohkem. Mul ei ole lihtsalt materiaalseid võimalusi enam selliseid, mida lastele pakkuda või neid saata või reisima või kõik on jäänud nagu palju väiksemaks, need muud asjad seal on minu kui vanema koha pealt ma ju tean seda, et et neil ei ole enam selliseid võimalusi, siis oli. Et aga hakkame me praegu veel saame ja püüame teha kõik selleks, et millestki nüüd päris ilma ei jääks. Kui sa mõtled emale ja isale ja sellele, kuidas Sindi õdesid kodus on kasvatatud, siis mis sulle nende aspektide juures kõige sümpaatsem või kõige toredam tundub, et kuidas nad olid teiega ja lasid olla. Ma arvan, et meid on ikka väga palju hoitud, kui oli ikka mingi huvi millegi vastu või nii siis seda mäletada toetati ja ma ei tea, julgustate ikka unistama ja. Ma tunnen, et hästi ilus lapsepõlv nagu oli. Selles mõttes ongi see, et iga aasta mul on sihuke tunne, võib-olla see on iga aastaga, et kuidagi käisime reisimas iga aasta mai tea, Disneylandis käisime, eks ole siis kui isa kesksel reisireisil tõi nagu kingitusi ja kuidagi nagu selles mõttes kõik oli nagu justkui ideaalne. Et minu. Ema seisukohalt teie vanaema, mamma seisukohalt kindlasti kasvatasin oma lapsed laisaks, sellepärast et, et kui mina olin laps maale läksime, siis pidime mingeid töid tegema. Need prohimised ja mingisugused nürid, tööd täiesti sihuksed sõstardega korjamised on mingid asjad, mida mõtled, et no ja ma mäletan seda, ma mõtlesin, ma kunagi ei sunni oma lapsi sellist asja tegema ja seda ma tõesti ei ole teinud, aga vahel ma jälle mõtlen, et et. Noh midagi teha oleks pidanud natuke sundima. Jah, ma ütleks, et igati head vanad ja lahedad, ägedad ja huvitavad ja tõesti mis mu elul viga, mitte midagi, tegelikult. Aitäh selle jutuajamise eest, aitäh, Piret. Aitäh, Amanda. Selle saate nimi on, käbi ei kuku. Ema ja tütar olid täna külas Piret Kalda ja Amanda Hermine Künnapas, ma olen Sten Teppan. Suur tänu neile, kes reisi kaasa tegid. Käbi ei kuku, on eetris taas nädala pärast. Kuulake pikemat versiooni jutuajamisest Piret Kalda ja Amanda Hermiine Künnapase ka vikerraadio koduleheküljelt või mobiilirakenduse kaudu. Seal asuvad ka varasemad vestlused laste ja nende vanematega.