Šõu on merel ja šõu on tsaar, mina võtsin seal seda kaua. Otsinud olen laia lageda mere pääl. Mõnd saart on määratus, meres mõnd sadamat, ilusat oma saart. Aga mina ei leia. Ma unistust ilusat asja õue on merel ja hõljun. Lained need hõljuvad ka kõrgelt kiirguvad liiguvad pilved oma saart taga otsinud maa. Hall on taevas ja must on maa. 100 ja 100, vaata. Udusse upuvad sihid kõige eel. Haige on süda ja reisinud meel. Kui nii palju nii palju ei 100-ks tuul selle udukord laiali ajaks. Ilmagazumestub hääletu sügise päev jõua kõhtu leiu. Küll lõppeb rändaja, tee öö tuleb pime ja pilkane. Kui taevatäht Digiooneks kui veel see geeni otsatu poleks. Schwere naer. Modopati põikas sõele naermu raamatute nukrust läbi lõikas kui järve aer. Kaks palmikud ja lohud kelmid põsis kaks palmikud ja silmad säravad. Need ema mõisi, kaks salmikud jaa, kargia kihksu, rõõmsaid tantsu jalus ja kargjagi. Nüüd mängib tuulispeana tervest alus sõelumist. Aprilli Urb. Nii läbi elu püsi. Aprilli kurb laps, leinaline, ära iial küsi, miks olen kurb. Tantsivad Su kergemeelsed jalad, las tantsivad, oleks lahti neil kõik mängualad ja päiksemaad. Kuid vägitöö on leinanaerdes kanda kuid vägitöö on vilistades käia leeti randa. Kui langeb. Ei läinud kuhugi. Hästi. Teed käisid risti-rästi küll halvasti, küll hästi. Kas vägev maa või nõrk. End tuultele olen andnud neid kaasas, olen kandnud. Üht lippu olen kandnud, kas võidakse või kaob? Kas kuulsid samu õiget? Kas silmasid tuiget, kas märkasid mu muiget meist üle kummast, kumb? Lään üle kevadhoidu. Kas olen mees, ma koidu, kas sütitan Maloidu kas tuli maa või suits? Nii keelus tõtleb teela, meil heitleb võtled. Ja keegi temast mõtleb. Näokate tõde, kus. See on nii imelik imelik, jahe. Kui laps su sülle heita, peita tahaks pää. Ja ainult kuulata su hääle tasast pehmet kõla. Kui laps, kes tahab ja läheks juba kaks saada. Kus nõnda soojaks süttis? Härdaks ellus, rind, ma mõtlesin, kui vaikne hääl sotsiks, kutsuks mind siis üle maa ja mereläbi tormituule kuuleks. Ja ära eksinud viimsest ilma äärest taks tuleks. Kust kumab minu üle valgus selgusse? Ma vaatan üles kahe silma kiustesse. Kaks kaugemeelselt silma hellalt naeratades paistab, neist ei või pilku pöördama, neid iial unustada. Neid silmi kinni suruda ei suuda. Surm. Kui tühjaks lagedaks jää mu elunurm ja kustuvad üksteise järel minu luuletuled. Läbi kesköö säravad ses laulus sinu silmad. Sapi Nevirastab kuu lumiste väljade Sõrval varjutab teeääri puu haledalt värava kõrvalkoe ruloo, oo olu puu. Kinnilöödud elu uksed sõitvad sõitvad surmas uksed. Sapinevirastab Ko. Tinedaks õpetab õue varjutab teeääri puu. Maailma mure. Põue Koerulingu ulub ohu. Kinnilöödud elu uksed sõitvat sõitvat surmas uksed. Sapine virastab kuu käime, kui hukatus orus. Harjutati ääri puu pähe, nende noorus. Kinni löödud eluksed sõitvad sõitvad surmas uksed. Et laulda, tahaks laulda ühte ainukest, mis, kui vägev merelaine kerkiks südamist, mis, kui äge merelaine veereks ülemaakohaks läbi rahva hingest keelata ei saa. Kohaks läbi rahva hingest tõuseks meeste meel, välguksid vaimumõõgad sugudetööde teel, välguksid vaimumõõgad, kodu taeva all kumaksid skuldsemini, tähed üleval, Ühte laulu tahaks laulda ainukest, mis, kui väge, merelaine kerkiks südamest. Laulu tahaks laulda ühte ainukest, mis, kui vägev merilaine kerkiks südamest. Tahaks laulda ainukest, mis, kui vähegi merelaine kiks.