Lubage teile selle puhul palju-palju õnne soovida. Paljude teie austajate tänan. Aitäh, ja kui te lubate, siis ka paar sõna juttu vesta. Palun. Viis aastat me teame teid kui väga populaarsed Eesti televisiooni saatesarja juhti. Olete paljudele meist olnud õpetajaks ja juhatajaks kunsti mõistmisel ja kunsti armastamisel. Kas te oleksite nii hea ja räägiksite mõne sõnaga sellest, kes teid õpetasid kunsti hindama ja mõistma? Ausalt öelda, sellest on väga raske rääkida. Sest ega mina juhtusin kunsti õppimisele täiesti juhuslikult. Ma õppisin teatavasti filosoofiat, see mind huvitas. Ja selle juures ma tahtsin spetsialiseerida esteetika alale. Esteetikaga tegeleb kulsk, niisiis paratamatult tuli kunstiga hakata tegelema. Muidugi, ühe kunstiliigi vastu oli mul huvi juba maast madalast. Nii viie aastaselt ma õppisin lugemise ära ja minu kadunud ema Expluateeris mind otsekohe ning pani mind ette lugema, sel ajal, kui tema ise õega ketrasid pani ette lugema Margarete Eili mõõtmate ilus lugu. Tänapäeval teda ei tunta, tasu nink. Kuna kirjanduse vastu selle tõttu tekkis juba varakult huvi, siis kunst, kujutav kunst, kuna praen loomulikult hakkas meeldima ja nii ma tulin siis selle hulluaegne suure. Te olete selle viie aasta jooksul siin televisioonis rääkinud väga mitmetest kunstnikest kõigest ühtemoodi lugupidavalt ja, ja loomulikult asjatundlikult, aga öelge seltsimees soolda, kas teil on nende kunstnike hulgas ka oma lemmikHausalt, et öelda ma kunstnikese suhtun kaunis liiderlikkus? Umbes nii nagu Meroobiks Tantženko romaanis börsikuningat ütleb üks kangelane, kui tema käest küsitakse, et missugused naersid teile meeldivad. Ta ütleb, et need, kellega ma paraviisi räägid niisamuti minuga, lugu, see kunstnik, kellest paraviisi räägin, see meeldib mulle alati väga. On siiski üksikud erandid olemas, sest mõningaid ma ei armasta näiteks Rafael ja ei usu, et ma temast oleks väga suure vaimustusega rääkinud. Seevastu võib öelda, minu sümpaatiad kalduvad impressionismi poole, nad on ilusad mehed, nad ise ei ole aga pildid, värvi, rikat seal lihtsalt lust on vaadata kui teie saateid vaadata ja kindlasti paljud meist on ju vaadanud kõik need viis aastat Arslonga saateid. Tekib tahtmatult imetlust teie mälu suhtes. Kas te olete spetsiaalselt seda kuidagi treeninud? Ei, ma olen teda ainult kulutanud. Sest kuni Saksa okupatsiooni töötas minu mälu nagu kellavärk, sest kui ma olin lugenud midagi, siis ma, mul oli see lehekülje pilt silmade ees, tähendab, mul oli visuaalset laadi mälu. See vist nähtavasti viis mind ka kunstiajaloo pääle osaliselt. Kuid pärast seda, kas mälu nõrgenema. Minu sõber üks arst ütles, et see on suhkrupuudusest ja ma usun teda meelsasti, ma veel tänapäeval söö, näe meelega magusat, sellepärast ma selle karbi pole nii hea meelega, vaatas. Õige, lähemal ajal on kavatsus Arslonga värvitelevisiooni toomine. Kuidas teie vaatate sellele? Ausalt öelda? Ega ma sellest ideest väga vaimustatud ei ole, sest minu arvates juba värviline reproduktsioon valetab. Nink televisioon valetab Omalt poolt juure. Kuid ma mõtlen, et niisuguse uudse katsena on ta tõesti huvitav. Kahjuks aga ei ole minul sellest midagi kasu. Sest ega ma ei saa ometigi ainult sellele 400-le värviteleviisori omanikele hakata kõnelema sellest koloriidist ja neist värvi võludest, kuna ülejäänud, kes seda vaatavad, mustvalges. Need ei saa sellest mõhkugi aru. Eks igal juhul soovin teile veel kord kõike head ja veel kord, palju õnne ja jääme ootama uusi saateid Arslonga, kas mustvalge või värvilise. Tänan.