Kui keegi minu käest küsiks, kas õnnelik abielu on õnneasi, siis mina kaldun küll arvama, et et see on rohkem meie enda teha, sellepärast et kui see oleks õnne asi, õnn, aga on juhus, siis neid õnnelikke abielusid oleks lihtsalt palju rohkem. Ja nüüd ma luban endale ühe väikese asjakohase kõrvalepõike kvartali meie televisioonitöötajate rühm Tšehhoslovakkias, kuulsas Mooseri klaasitehases ja meile näidati selle tehase unikaalsete esemete tuba, kodumuuseumid. Seal olid välja pandud väga hinnalised esemed, üks ese igast kas siis kuningatele või kuninganna telekuulsustele või üldse selle hinnaks on Maailma vägevatele tehtud servisidest. Ja meid lubati nautida seda kunsti, seda ilu meil lubati mitte üksnes vaadata, vaid ka puudutada ja katsuda kõiki neid asju. Ja ma siis kasutasin juhust ja võtsin väriseva südamega väriseva käega ühe ime Ilusa kristallpeekri. Aga selle toa perenaine, meie saatjad ütles mind õpetama ja ütles, et kui te ei taha seda väärtust purust puruks teha, et siis hoidke seda hellalt, aga tugevasti. Ja ta andis mulle mingisuguse omapärase liigutusega ühe veel kallima kristall vaagna, mida millegipärast peeti selle muuseumi kõige väärtuslikumaks eksponaadid. Mul õnnestus vaagen küll tervelt oma endisele kohale tagasi panna, aga teete seda tunnet hoida üheaegselt õrnalt ja tugevasti nagu ei saanudki kätte. Aga rääkisin ma seda sellepärast, et väga palju perekondi laguneb just sellepärast, et me ei ole osanud saada kätte seda kunsti, hoida ühteaegu hennat ja tugevasti. Täna oleme teinud just nagu rohkem meeste poole on pööratud Se süüdistuse teravik ja võib-olla et sa niimoodi on. Aga kui ma nüüd endamisi naiste poolt vaadatuna seda püüdsin loogiliselt seletada, siis mulle tundus üpris mõistetavana ka niisugune arutluste käik. Meie poolt on kõik saanud alguse sellest õigest üllast ja meile nii edukalt lõppenud võitlusest naiste võrdõiguslikkuse eest. Sellel töötaval naisel, nagu me kõik oleme, oleme suur lisaväärtus. Ta on iseseisev Tanharitud, tan majanduslikult sõltumatu, sest naised ei teeni ju reeglina vähem kui teenivat mehe. Temal on oma töökollektiiv omad harrastused, tema on ka lapsed lõppude lõpuks, kui küsimused juba lahutuses ja see on suur pluss neile naistele. Ja me, naised, oleme natuke nagu ennasttäis läinud natukene, võib-olla puhevil. Ja ma tuletaksin meelde missugusest naisest pidas lugu Karl Marx. See oli küll seltskondlikku mängu tasemel, kui ta andis vastuse, mida ta hindab kõige rohkem mehe juures tugevust aga naise juures nõrkust muidugi selle nõrkuse taha kindlasti panite oma teatud iseloomujooned ja ma arvan, et siit ei ole välistatud ka näiteks naiste diplomaatia. Aga kuhu on jäänud see juba ammusest ajast peale hinnatud naine, diplomaat tema asemele on liitunud printsipiaalne ja otsekohene naine. Ja suuremeelsuse asemel meie sageli paneb mänguõiguse najal õigust taga kannatlikkus ja Eletlikkuse asemel metoonitame oma võrdväärsust ja meil on õigus, meie poolt on seadus, meie poolt on kirjandusajakirjandus ühiskondlik arvamus. Ja ma arvan, et tööl me oleme ka kohusetruude kirjas, kui mitte enam nagu sageli on meie sõsarsaatesarjas toonitatud ja kui üldse miski seab kahtluse alla meie naiste võrdõiguslikkuse, siis ainult see, et meid kahtlaselt palju ja sagedasti võrk pääseteks võrdväärsetena reklaamitakse, tekib tunne, et just nagu see ei olekski iseenesest mõistetav nähtus. Aga et ta seda siiski on, et me tõesti meie ühiskonnas võrdväärsed oleme, siis kas me ei võiks ise seda enam olla? Suuremeelsed? Me võiksime pakkuda võimalust oma mehele olla toeks, sest kui naine kaotab naiselikkuse, kuidas saab siis mees jääda mehelikuks, tema ei saagi siis anda moraalset toetust, ta ei saagi tunda ennast nagu perekonnapeana ja ta ei saagi nagu tunda vastutust meie hingeelu eest. Aga kui me selle temalt kõik ära võtame, siis ju meievahelistes suhetes. Teinekord pöördub kõik pea peale. Pealegi naine ei lase enam meest enda eest võidelda, naine astub ise mehe teel ette võrd õiguslikuna, sest miks ka mitte. Ja kui kuskil peaks meie päevil kirjutama oma Jevgenia niigini, siis ei oleks esiteks mitte poeem. Ja teiseks, kindlasti ei oleks kangelane enam mitte Tatjana, vaid siis juba Olga. Muidugi ei ole need põhjused üldsegi ainult meis naistes või siis meestes, nagu me varem rääkisime. Põhjused on ju ka selles elus, mis meid ümbritseb, aga mida tahta esialgu rohkem kortereid, mida tahta paremaid ja rikkalikumaid kauplusi, see sõltu meist üksinda ja seda me ei lahenda pika pealt, need ülesanded on enda kanda võtnud ju riik koos oma institutsioonidega ja küllap ta sellega ka toime tulla. Meie ees on aga need ülesanded, millest oli meil selle saate vältel juttu ja ma mõtlen, et me peame ka kasvatame oma lapsi nii, et meie perekonnad oleksid õnnelikumad, et nende perekonnad oleksid õnnelikumad ja et me jääkski igavesest ajast seda õnne ainult taga otsima. Perekond muidugi on vajalik, olgu ta siis kas vormistatud või vormistamata, aga head tubli kindel perekond ja mitte riigile eeskätt, vaid eeskätt meile, kes me kanna, kasvatame ja kanname vastutust uute perekonna rajajate eest. Ja keegi elufilosoof on öelnud, et Me sünnime tavaliselt perekonnas ja me lahkume perekonna statuut, perekonda rajada. Ja kui veel öeldakse, et eesmärk olevat siis õigesti püstitatud, kui selle teostuse saavutamine on reaalsed siis me peaksime kasvatama mitte niivõrd eesrindlikke töötajaid, eesrindlikke ühiskonna liikmeid kui e-kringlikke inimesi, sest kõik need väärtused, mis seal perekonnas nii tähe, nii vajalikud tähelepanelikkus ja kannatlikkus ja kohusetruudus ja ennastsalgavad. Kui me suudame need kasvatada inimestevahelistes suhetes inimsuhete sfääris, siis kindlasti kanduvad need edasi ka seosesse. Inimene ja tema töö, eks ole, on ju väga palju niisugusi, tublisid tööinimesi, kes sugugi ei ole head perekonnainimesed, isad või emad. Aga vastupidist näidet, eriti meeste osas on väga raske leida. Olete te kohanud niisugust meest, kes on tubli perekonna isa ja hoolitsev ja tähelepanelik oma laste ja abikaasa suhtes, aga on tööloode naistel võib-olla on mõnikord, kui lapsed on väikesed, oma põhjused selleks. Aga ma lõpetaksin Helga värva sõnadega, ta ütles meil ettevalmistuse käigus, nii et kui mehed võtaksid abielu asjade organiseerimisel rohkem kasutusele süda ja naised mõistust siis oleks kindlasti õnnelikke abielusid palju rohkem ja mitte enam tänu juhuslikule õnnele. Tänu meile endile. Vaevad ei. Eimiski sülle lange eal nagu oksa peal igaüks meist, seda te. Ta tihti. Kui sa siiski meelespea heli vaid kõik on hea