Tore papi on häbi mällu. Ja selle uskumuse kohaselt, kust see mees toodud on, tähendab tema kõhusülitamine seda, et teie tööd ja tegemised kõige lähemas tulevikus õnnestuvat sema on üldse üks väga omapärane maa, millest me täna juttu tuleb. Nimelt on seal ka kõige tavaline liblikas meie varblase suurune. Seal esinevad tagurpidivihmad, selle maa metsades luusivad ringi sellised viie meetri suurused maa, volaskid. Ja palju muud huvitavat. Selle maa nimi on vilja. Raul pakas dotsent Tallinna polütehnilisest instituudist Raul pakas elas ja töötas kaks aastat Indias ning alles hiljuti tuli ta sealt tagasi. Te elasite ja töötasite Pompei linnas, õpetaja, selliste üliõpilasi, kuidas teil see sõit teoks sai? Sai teoks India Nõukogude liidu vahel sõlmitud kultuuri, teaduse ja haridusalase koostöö ja abilepingu raamides. Komandeeringu oli, nagu te ütlesite, kahe aastane, mille vältel töötasin India tehnoloogilises Instituudis Bombeis. Töö oli mul väga huvitav, see instituut on tänapäeval üks hinnatumaid India kõrgemaid tehnilisi asutusi ja mul tuli juurutada seal uue õppeaine õpetamist. Selle õppeaine nimi on medirios Science. Kainlal tuli lugeda seda ainet kahe teaduskonna maasto Science teaduslikku kraadi taotlejatele. No tegemist on täiesti uue õppeainega. Ta vanus või ta on kõigest 15 20 aastat maailma mastaabis. Ja sisuliselt kujutab ta endast lihtsalt füüsikaliste ideede kõige nii-ütelda põhjalikumat rakendamist insenertehniliste materjalide kursuste õpetamisel. Pompei linn on meie mõistes üsna eksootiline. Kuid kuidas ta tegelikult välja näeb, kui seal elada. Bombay on suur linn, kuus miljonit elanikku ütelda üks euroopalikematest India linnadest üldse eriti lõunaosa, kus on kõrged pilvelõhkujad, heleda toonilised villad. Ülejäänud osa linnast tagasi viivad niisugused noh, kolme nelja korruselised hooned ja kusjuures iseloomulik on see, et kõik alumised korrused on hõivatud tud poodide poolt kaupluste poolt nii-ütelda Natel vöötavat linna tänavat, pideva pojuubrikute või kaupluste vööga. Jääb mulje, et vähemalt pooltühi elanikkonnast tegeleb kaubandusega. Ja muidugi mitte ainult nendes kauplustes, ka kõnniteedel on üles löödud müügilauad väikesed putkad. Tihtipeale kaupmeestel ei jätkunud. Ma tea võimalusi niisuguse pojobriku muretsemiseks, siis laon laotatud kaup lihtsalt tänavatänavale maha kõnniteele. Ja õhtutundidel muidugi kõik tänavad kihisevat keevad tundub etapp, kogu Pompei elanikkond on tulnud välja tänavatele, see ongi vist ilmselt nii ja alles siis sa tunnedelt. Tegemist on ühe linnaga, mille elanikkonna tihedus on kolmandal kohal maailmas. Kõrgeim on india, tähendab ajakirjanduse andmetel et kui ma eksi, Hongkong ja ma päris täpselt idealist Tokyo kuidas pühad lehmad ennast tänavatel tunnevad, on nad teadlikud ka sellest, kui pühapäevad on. Mulle tundub, et need pühad lehmad ilmselt taipavad, et nad on pühad. Sellepärast, et nad käituvad täiesti vabalt käivad tänaval ringi seal, kus nendele just parajasti tuju pähe tuleb, heidavad pikali keset sõiduteed, tihtipeale takistavad nad muidugi sellega liiklust. Siis väga ettevaatlik palutakse neid sealt lahkuda. Muidugi ei kasutata piitsaga vitsa, vaid lihtsalt katsutakse sõiduteelt ära ajada. Neid on igatahes seal hästi palju. Ja muidugi nad tegid omajagu virvarri liikluses. Kui liikluse virvarrist rääkida, siis tuleb mainida, et Pompei linnas on ilmselt vähem valgusfoori ja liiklusmärke kui meie Narva maanteel. Ainuüksi seda esiteks. Teiseks liiklusvahendite tehniline seisukord ei vasta mingisugustele kriteeriumidele. Puuduvad stock, tuled tihtipeale ei ole üldse laternaid, pidurdamisest antakse märku käega. Pööretest samuti muidugi käega. No väga tihti tuleb ette niisugune situatsioon, sõidab peatänaval järsku ühest kõrvaltänavast või mingist väravaalusest, sõidab sulle risti ette, üks liiklusvahend, mille juht pistab oma käe aknast välja, näitab kraadilise liigutusega, et oota, las ma lõpeta nüüd oma pöördära. Kui sa sõidad teise auto järel ja tahad tast mööda sõita, annakulik signaali sisse, juhi käsi ilmub ka jällegi aknast ja ta näitab sulle nii, oota ees on takistus või siis lase käia, sõida mööda. Sellise liiklemise puhul peavad olema kohalikud elanikud väga head autojuhil. Jah, ma usun, et avariide arv oleks väga suur kombei linnas, kui hindud ei oleks minu arust lihtsalt sündinud autojuhid, nad on ülimalt rahulikud, ülimalt tähelepanelikud ja tänu sellele siis hoitakse ilmselt ära väga suur hulk avariisid. Kas harjumatu ei olnud see vasakpoolne liiklemine ega, mis Indias väljal? Alguses oli, väga harjumatu, ikkagi kippusid tänava ületamisel kippusid valele poole vaatama? Selle vasakpoolse liiklusega seoses tuli mulle meelde üks niisugune lugu. Mida räägid kombis konkreetselt Pompei kohta. Seal linnavalitsuses olevat olnud arutlusel üks küsimus. Kas ei oleks otstarbekohasem üle minna parempoolsele liiklusele. Arutati ja leiti, et see samm oleks liiga järsk ja ilmselt tuleks seda sammu ellu viia. Järk-järgult otsustati kõik kerge sõiduautod, jalgrattad, Riksad ja üle viia parempoolsele liiklusele, aga veotranspordi esialgu vähemalt jäta vasakpoolsele liiklusele ja kuidas see siis välja kukkus. Kukkus välja nii et kui sa tänaval seisid ja vaatasid? No tõesti raske ütelda, kas see lugu vastab tõele või ei vasta nii suur virvarr. Teie ütlesite instituudis üliõpilastega kuidas on sealne kõrgema kooli õppetöö korraldus. Õppekorraldus on mõnes mõttes sarnane meile, meie õppetöö korraldusega, mõne mõningad erinevused muidugi siiski on nad põhiliselt nendel on inglise koolkond nii-ütelda inglise õpetaja korraldus. Tähendab nendel puuduvad kateedrid, kui niisugused meie teaduskondade asemel antipaatsemad osakonnad. No see ei ole võib-olla nii määrav, kõigepealt enamus instituudi ülikoole, kõik on asuvad ometi territooriumil Instituudi ülikoolilinnak, sest see on täiesti territoorium, mis on rangelt eraldatud ülejäänud linnast. Kas tal on ka autonoomia tegelik seis? Ei ole osal, tähendab, tal on võrdlemisi suur autonoomia, aga näiteks Pompei tehnoloogiline instituut siiski allus riigile, kuigi tal oli ka oma senat ja isegi mõningas mõttes, tal oli autonoomia nagu suurem kui tavalistel instituutidele. Sellel territooriumil asusid siis kõik üliõpilaste ühiselamud, õppekorpused, teenistujate elamud. Muuseas selle instituudi linnakese kohal oli kõigest 15 aastat tagasi laiunud džungel. Seal oli meie maja juures näiteks paarkümmend meetrit eemal oli järv ja selles järves elasel krokodille Ki. Ja muidugi džungli päävest päevadest oli säilunud siis hulganisti usse, madusid ja nii edasi. Seal siis elasime, mina oma pere, ta abikaasa ja kaks poega, nelja aastane Urmo ja kümneaastane Argo. Milline india üliõpilane ise on, kas ta on töökas? Kas ta tahab õppida, kuidas teil nendega hakkama said? Mul jäi India üliõpilasteks kõige parem mulje. Nad olid väga hoolsad, ma räägin muidugi konkreetselt, on biotehnoloogia instituudi kohta nad olid väga hoolsad, nad tulid oma ülesannetesse väga tõsiselt. No võib-olla juured peituvad selles, et selleks, et ülikooli pääseda instituuti õppima, pääsena teatrid tegid läbi väga suure konkursi. Kohati ulatus konkus isegi 20 inimeseni ühele kohale peale selle kogu õppeaja vältel nad maksid kõrget õppemaksu. Ja kui nüüd arvestada, millise raskustega nad said õppima ja neid raskusi, mida nad pidid taluma õppimise jooksul ütleme, teenima raha ja nii edasi, kellel ei olnud just eriti rikkad vanemad siis selle tulemuseks oli nende väga aus ja tõsine suhtumine töösse. Teeenne meenutasite õppekorraldust, õppekorraldus täpselt samuti loengut, laboratoorsed, tööd, praktikumid ja eksamid, kuidas eksam seal toimub, kas näiteks matriklid on olemas? Jah, matrikkel, eksamilehed muidugi teise vormiga, aga sisuliselt on nad olemas. Eksamite paljudes ainetes viiakse läbi kirjalikult kirjalikud eksamid ja hästi-hästi, kestvad näiteks minu aines. Eksami kestus oli kolm tundi. Ma andsin üliõpilastele seal kaheksa küsimust, millest nad seitsmele piid vastama tähendab, ühe küsimuse võisid nad oma äranägemisel ära jätta. Aga need seitse küsimust olid hästi, tuumakad, hästi sisukad ja nendele tuli anda põhjalik vastus. Vaat selle kolme tunni jooksul suutsid tihtipeale paarkümmend lehekülge vastust kirjutada ja seda kirjutati ju inglise keeles ja teie õpetasite inglise keeles, kuidas oli nende keeletase keele tasemel varieeruv? Suuremal osal oli võrdlemisi hea. Keeletase nimelt India lapsed lähevad kooli viie aastaselt ja juba esimesest eluaastast alates hakatakse nendele õpetama võõrkeeli. Ma mõtlen just inglise keelt ja siis muidugi selle osariigi keelt, kus nad siis elavad ja nii, et selle ka 11 aastat, muuseas selle 11 aasta jooksul nad suudad tavaliselt inglise keele küllalt hästi omandada. Ma räägin grammatika seisukohalt, aga hääldamise suhtes muidugi. India inglise keel on hästi-hästi omapärane, võiks ütelda õrnalt öeldes raskendaga esialgu isegi harjuda. Me teame, et India on küllalt rangete tavade maa. Kas võib rääkida sealses üldse üliõpilastel, näiteks seltskondlikust, elust? Seltskondlikust elust on raske rääkida vähemalt selle mõiste seisukohalt, nagu meie seda seltskondlikku elu mõistame. No ma nimetasin, viste mobiiltehnoloogiainstituudis õppis 2000 üliõpilast. Nende seas oli ainult 50 neidu. No see seletubki nende tavadega, sest tavade kohaselt siiski loetakse naise õigeks kohaks kodu. Ja mulle tundus, et need noored naisterahvad, neiut, kes seal õppisid olid lihtsalt sattunud seisukorda, kus nad olid sunnitud ise hoolitsema oma tuleviku eest. Näiteks nende seas oli noori leski lahutatud naisi, aga need kaks seisust ei ole India sugugi kadestusväärsed, kuna uuesti abiellumise võimalused on väga-väga kasinad. Aga riik mingisuguseid takistusi naiste õppimise teele ei, vastupidi, vastupidi riik igati soodustab naiste õppima asumist ja muidugi ülikoolis, meil oli tegemist kõrgema tehnilise õppeasutuse ülikoolides, õpib rohkem, eriti tänapäeval üldse on tendents igasuguste kasti korra eelarvamuste kaotamisele ja jaga naistesse suhtumise niisuguste vanade eelarvamuste kaotamisse. Üliõpilased on üks osa India rahvast. Millise iseloomustused annaksid ültse india lastele? Ma pean kasutama kogu aeg ülivõrdeid, nii nagu üliõpilasi ma kiitsin ja hing ja rahva suhtes tahaks ütelda kõige paremat. Ja mulle tundub, et hind ja rahvas on kehastunud terve rida niisugusi inimlikke jooni, mis teevad ainult inimestele au. Vaatamata sellele, kas see indialane oli pärit siis Põhja-Indiast heledanahaline Kashmiri elanik, pidali Lõuna-India kerala piirkonnast süsimust külalislahkus, abivalmidus, nisugune meeldivus jäi alati samaks. No inimesed on hästi kenad, näiteks on väga raske sõnu leida, et kirjeldada noorte daamide ilu, eriti nende süsimustade läikivate, kergelt loomulikus laines olevate puusadeni, vabalt langevate lokkide ilu nende võrratut, graatsiat, millega nad näiteks sari kannavad. See on haruldane. Ega eurooplane ei olegi vist suurt mõtet seda suveniirina kaasa tuua, seda kanda on tal väga raske. Ma ütleksin, et kui ta toob kaasa, siis ainult suveniirina kandmisel no võib-olla et meie balletikooli läbi teinud inimesed ja suudavad sellise kratsiagasedasari kanda. Mehed muuseas on üle läinud linnades, eriti põhiliselt euroopalikule riietusele. Kuid nad on sellest maailmale andnud pidžaama. See on pärit Indiast ja teine, mille peale indiaanlased on uhked, et nad olevat nende oma andmetel maailmale andnud riisi. Suhkruroo. No seda me teame, et malemängu arvude kümnendsüsteemi Peale selle, kui juba on inimestest jutt, ma tahaksin rõhutada lapsi. Lapsed vist igas rahvuses on kenad armsad ja India lapsed jätsid mulle ka väga, väga niisuguse kena mulje, Nendes suured, suured tumedad sõstrasilmad, nende niisugune loomulik uudishimu, heatahtlikkus, veidi arglik naeratus, kõik see oli väga-väga tore, sa oled vallatust ka, tegid seal. Võib oletada, et india laste temperament on natukene raskemini ohjeldatav, kui meie lastel vallandus, kippusid nad tihtigi tegema. Muuseas nende armastatud mängu kriket, nagu üldse India rahval väiksed viie aastased põnnid juba lähevad, koolja mängivad kriketit väga-väga nii-ütelda suure isuga. Naised, muuseas, lapsi ei kanna süles, nagu seda tehakse või seljas nagu jaapanis, vaid puusanukil. Omapärane alguses tihtipeale tänaval näed seal viie-kuue-seitsmeaastased tütarlapsed, kannad oma väiksemat venda või õde, puusanukil vanemad lapsed. Nii suurte perekondade puhul, nagu see on tavaks Indiasse, lihtsalt on sunnitud hoolitsema väiksemate vendade ja õdede eest. Peale selle huvitav tänaval, tihti näed paljaid põngerjaid ihualasti väike põngerjas aga üks nöörijupp seotud ümber kõhu. Miks ta sellisena tundsin ka huvi ja mulle seletati, et selle asjal on kaks otstarvet. Esiteks see on eriline nöör, millega laps on kaitstud halva soovlike pilkude eest. Ma ära silmamise eest. Ja teiseks, ta on siiski riietuses ja kulgi tagala. Ravin tranata koore luuletagedes ju eriti tema lembeluulet lugedes on kasutanud ta vähemalt sama luulelisi võrdlusi ja sama luulelisi metafoore oma armsamale tunnete väljendamiseks. Kui kui tore võib aga siis olla näiteks ühe hindu, noormehe abieluettepanek ühele indu neiule. Mul on niisugune tõsine kartus, et kas seda abieluettepanekut sellisel kujul, nagu meil, ta on Indias isegi tänapäeval veel väga sageli esinebki. Paar kolleegi noormeest läksid selle perioodi vältel, mis ma seal olin, abiellusid ja ma tundsin huvi siis selle abiellumise korraldamise vastu ja kuidas Kustas oma pruudiga oli tutvunud ja siis selgub, et isegi tänapäeval tihtipeale peigmees kohtab oma pruuti esimest korda alles pulmapeol ja see on ka viimane, viimane aeg, viimane aeg, ilmselt juhataja. Nimelt Indias on levinud siiamaani organiseeritud abielud, ma just rõhutan sõna organiseeritud. Need need abilised organiseerivad vanemad, sest vanemate hooleks on leida oma järeltulijale sobiv abielupartner. Nii varanduslikust, hariduslikust võiks ütelda kombekuse seisukohalt. Ja no siis, kui leitakse niisugune sobiv kandidaat tehakse väike leping siis selle kandidaadi, no ütleme, pruudi vanematega ja see järgi teostesse luuret, väga tõsist luuret kõikide naabrite juures käiakse ja isegi tütarlapse sugulasi küsitakse, et kas kõik need andmed ras tema kombekus ja tema koduarmastus ja kõik ikka vastab sellele, mis kirjeldati pruudi vanemate poolt. No kui selles on veendutud, siis läheb abi abielulepingu sõlmimiseks sisse. Selle tütarlapsevanematega sõlmitakse leping, kus on täpselt fikseeritud, mis peab antama kaasa kaasavaraks. Kui palju, mis väärtuses iga üksikasi on isegi loetletud. No ja kui siis juba ka see on tehtud, siis järgnevad pulmad ja nagu ma ütlesin, et, et üks minu kolleegidest näiteks tsitaat tütarlast on näinud kaks-kolm korda, on kohtunud, pikemalt vestelda ei ole ja siis tal oli niisugune ees meeldiv elamus kohtuda oma pruudiga siis pulmapeolt. Teil oli lausa haruldane võimalus viibidega Indias ühel tõelisel pulmapeol. Kuidas see siis nii välja nägigi? Teate, see oli meile väga harjumata, see oli igast kombetalituste ja rituaalide tulevärk mis, nagu mulle öeldi, kestsid kolm päeva. Mina võtsin osa sellest pulmast esimesel päeval ja lahkusin sellest sellelt pulmapeolt kella viie hommikul, kusjuures need rituaalid jäid käima. Mul oli väga kahju pruudist. Ta oli paljajalu vaatamata Põhja-India novembrikuu külale, madalale temperatuurile, öösel seal oli midagi natuke üle 10 kraadi, ta oli sunnitud viibima paljajalu. No igatahes, kõigist sellest mulle jäi mulje, et see oli noore abielupaari esimene tõsine abielu katsumus. Kuidas sellest siis ka välja tulid, olid valmis selleks kahtlemata moraalselt ette valmistanud ja teiseks, mis nad parata said, sest kõik need kombeks rituaalid tuli täita näiteks veel hommikul kella nelja aeg algas siis kaasavara kontrollimine, peigmehe vanemad tegid siis kirstu lahti ja võtsid välja seal jah, roheline siidsari kuldtikandiga ja see on nimekirjas siis hõbepeaehe, kõrvarõngad, suled ja mis seal kõik olid siis kõik rangelt kontrolliti ära. No ja, ja siis oli seal ümber lõkkekäimist, riisi pähe puistamist. Igal sellel rituaalid on muidugi oma kindel eesmärk, ta midagi kindlustab tulevikus õnnelikku või jõukat, elu pruutpaarile ja nii edasi. Pulmad sellise suure ettevalmistuse peale lähevad. Ju kole palju ka maksma. Selle peale ma võin teile ainult ühe näite tuua, näiteks raiskab puuri võsuke nad meile kõigile tuntud Račgapur, näitleja tänapäeval juba filmiprodutsent. Tema võsukese pulmapeole vedasid külalisi mitmesugust India osadest kokku. Õige mitu reaktiivlennukit, selleks spetsiaalselt palgatud toitu suubolist valmistasite kõikidest India osadest kokku veetud külalistele sadakond erinevast India osadest pärinevat koka. Sest rahvustoidud on hästi erinevad. Ja kogu see pulmaterritoorium oli piiratud riidematerjaliga, mida kulus küll oma paar kilomeetrit. Võib ütelda, et keskmine kodanik võib lubada endale pulmapeo korraldamist ainult üks kord elu. No sellega on osaliselt selgitada ka see, et Indias esineb lahutusi väga harva. Või nagu üks minu kolleegidest nimetas, et kui peale nii põhjalikku ettevalmistust oled sa siis abiellunud ja nüüd lahutad, no kus sa tead, et see teine, järgmine on parem. Seda muidugi. No eks pulmakombestik on üks küllalt väike osa India väga suurest kommete ja tavade hulgast. Ja üks meeldib meile kõigile tuntud tervitus. Kätelda ei soovita eriti, naised tunnevad selle vastu vastumeelsust. Aga mis omapärasemad kombed näiteks seal nõusoleku märgiks mitte noogutate, vaid vangutatakse, pead. Pea vangutamine tekitas mulle alguses sihukest imelikku tunnet, näis, kui sa loengul küsida üliõpilastelt, kas oli arusaadav, kõik vangutad pead, saan nüüd aru, kas see oli siis nüüd aru saada või ei olnud. Seltskonnas kaasneb sellele tavaliselt Adža, see tähendab, et et oli arusaadav, see on kõigi nende nõusoleku märgiks. No peale selle haigutuse ajal väga paljud hindud näiteks lõksutasid sõrmi või murdsid sõrmi. See tundus hästi kummaline. Alguses see pidi olema igivana traditsioon, nimelt kui inimesel aegutsajagun suu lahti, siis pahad vaimud võivad sisse minna ja siis, et neid ära hirmutada, siis plaksutatakse sõrmi või murtakse sõrmi. Need pahad vaimud on ka igal pool hakkamas Pozilse nöör siin ümber ja nüüd jah, ja nende pahade vaimude eest tuleb ennast tõsiselt kaitsta. Kommetest veel võib-olla suudlus on, näiteks loetakse halvaks kombeks Indias. Isegi naisajakirjanike statistika kohaselt külaelanike seas suurema osa külaelanike seas suudlusigi tundmata ei sobi näiteks isegi emal suudelda poega, kes läheb pikale teekonnale seltskonnas. Võin ütelda rahva ees, no jaamas või nagu meil praegu käib, väga suur poleemika käib India ajakirjanduses, kas ei oleks mitte aeg muuta ära tsensuuri otsus suudluste keeramise kohta kõikides india filmides? Ühisele järeldusele ei ole veel jõutud. Paljud arvavad, et suudlus india filmides võib hüvitamatut kahju teha rahva moraalile teised väidavad aga vastet. Läänest pärit filmides on suudlus aukohal. Esimesed väidavad nendel jälle vastet. Las jänkid suudlevad, nad on siiski teisest rahvast, teine rahvas, teisest rassist pärit ja et see india rahvastikule idee nii palju hädakujus, siis suudlasedaks india filmides, kumb pool siis peale, kui te endast lahkusid? Kuulge, minu arust oli päris tasakaal, aga igatahes suudlus siiamaani ei ole, filmist ära kaotad või tähendab, nad ei esine filmides. India on ka väga usklik maa. See toob endaga kaasa suure hulga pühasid, sellele ilmselt lisanduvad ka riiklikud pühad, mis osalus, usupühade osakaal mitteusklikud teha. Kas selline suur pühaderohkus näiteks konkreetselt teie tööd ei hakanud segama, kui palju neid üldse näiteks aastas on? Väga raske ütelda, palju neid kokku aastas on, igatahes käesoleval aastal seitsmendal, siis esimesel aastal õppeperioodile langes 16 riiklikku püha kadestamisväärt. Räägitakse, et paar aastat tagasi ei ole tulnud neid isegi paarikümne ringis isegi üle paarikümne? Kahtlemata iga usk toob oma pühad ja muuseas pühitsetakse nii islamiusuliste iidi kui kristlaste jõulusid ja hindude Divaliid ja teisi pühi. Selle islami iidiga oli mul üks huvitav situatsioon Venaressi Benareci linnas. Olin kutsutud sinna ülikooli baari loengut lugema ja öeldi ühel heal päeval, et vot me ei ole päris kindlad, kas te loeng homme toimub või mitte, mõtlesin, milles asi? Vot homme võib-olla on riiklik püha. Kuidas võib olla, et see peaks ju ette teada olema, et riiklik püha ette määratud ei seletati, et see asi on kuidagi seotud kuuga ja üks islamiusuliste ülem vaimulikest peab nägema tol õhtul kuud teataval õhtu jooksul ja kui ta siis seda kuud ei näe, siis püha välja ei kuulutata. Kui ta näeb, kuulutatakse püha välja ja sellest teatatakse raadio teel üle kogu India kell üheksa õhtul. Et ma ostsin ka siis siin raadio taga ja kuulasin siis raadiot ja tol korral tõesti järgmine päev toimus püha pühaolija loeng oli edasi lükatud üle järgmisele päevale. Üks tore pühan veel oli, see on värvimise rõõmupüha kevadel märtsikuus õitsevad mangopuud märgitakse üksteisele otsaesisele kübeke punast pulbrit, mis müüdi järgi on pärit pühadžanna jõe kallastelt kus jumal Krišna olid ära tapnud Pardeemanit nende verest läbi imbunud liiv. Kasutati ka mitmesuguseid teisi värve, kuid õige peaks olema just see punane värv. Kui te olete, millise rõõmuga noorukid ja poisikesed ja möödaminejatele avaldava avaldada oma austust Dust ja oma sümpaatiat selle Värni määrimisega peeti kinni naisautobusse, taksosid ja lasti siis nendest sõitjatel ka osaks saada sellest suurest rõõmuteost. Nimelt uskumuse kohaselt see värv kaitseb järgneva järgneva aasta jooksul iga kõigi halva, isegi haiguste eest. Minu abikaasa näiteks otsustas minna poodi, et no et kes teda siis värvima tuleb ja kui värvitakse natuke, et seda võib lubada. Kui ta tagasi tuli, Taali tundmatuseni värvitud ja seal ei olnud mitte ainult punast, kollast, rohelist, sinist värvi, kõiki. Ja üks õige vanakene vanamees oli istunud seal tee ääres oli tõusnud püsti, teinud maagilisi liigutusi, määrinud otsesele kübeke seda punast pulbrit. Seejärel noogutseva lubas tal minna edasi, see inimene tõesti pakkus omalt poolt kõike kõige paremat, mida siis tema vaene vanamees suutis ühele daamile pakkuda seal väga tähtsal rõõmupühal. See on selge, et Indiasse sõites te lugesite väga palju India kohta India olude kohta, siin on väga palju meil laual prospekte Indiast. Aga kindlasti oli selliseid asju, mida Tallinnas on ju tohutult raske ette näha. Jah, ette näha ja võiks ütelda, inimene tihti kujutleb endale ette valesti näiteks troopilises kliimast ja mul ei olnud seda ettekujutust, mis nii-ütelda raamatute ja õpikute järgi oli jäänud esimene kokkupuutumine Lüdiili lennuväljal kella poole kuue hommikul, kus temperatuur oli 32 kraadi juba juunikuus. No peale selle Mansour vihmad, masul vihmad statistika kohaselt algatab teist kaheksandal juunil ja kui siis sajuks lahti läheb, siis ikkagi sajab hästi, tõsiselt, paari kuuga tuleb ju ligi paar meetrit vett maha meil Eestis muuseas terve aastaga kõigest viis 60 sentimeetrit tuleb paari päevaga vist juba. Ja ütleme, Eesti aasta norm paari korralikumalt päevaga. Mul noorem poeg gurma nimetas seda rihma tagurpidi vihmaksin, kuna seal masu vihmadele kaasnevad väga tugevad tuuleiilid ja siis peaaegu horisontaalne vihma võlgnevee laviin muudab järsku suunda, tuleb teiselt poolt tagurpidi vihmavarjude ei ole vist midagi teha. Peanut jääb ainult kuivaks. Pompei linna madalamad osad ujutatakse üle. Kui autosid ei ole jõutud sealt ära viia, siis nad olnud peaaegu akendini vees. Jällegi urmast. Ma hiljuti kuulsin, kus ta jutustas oma mängukaaslastele, et et üks bussijuht otsis ujudes mootoris trikki masin vihma tähige. Niiskus on ju ka üks väga-väga halb, väga halb nähtus, sellerite näiteks raamatutele ja ega midagi ei tohtinud välja jätta konditsioneeritud Ta õhuga konditsioneeritud õhuga toast jalanõud, riided kattusid paari päeva jooksul paksu hallituskorraga ja raamatud ainult kondid, isegi raamatukogud on muidugi kõik konditsioneeritud õhuga sest muidu lehed kleepisid üksteisega ja. No ühesõnaga raamatut muutsid paari aasta jooksul täiesti kasutamiskõlbmatu, meiega pesu ei saa seal ka kuivaks. Tuleb oodata lihtsalt ühte päeva, kus neid vihm on vähem, siis selle päeva jooksul nad ikka veidi tahenevad. Aga kõigele vaatamata muidugi Indiale on vihm tohutult tähtis sellel perioodil ja eks seisu Tohutult kesine loomariik. Nii taimestik kui ka loomariik. Eriti muidugi maod, muide, kas see eksemplar, mida ma siin enne laotasin põrandale, on ta teie Teeleta juhtunud? Ta juhtus mu teele ette, aga mitte džunglis, vaid suveniiride poes. Seal, tõsi, ma kohtasin küll paarimeetriseid kahe kahe poole, metsid isegi asfaltteel õhtuti, muuseas, samas suveniiride poest on pärit need suveniirid, mis siin on? See on üks väga sümpaatne hilja jumalate perekonnal. Siin on lohe kõige tähtsama jumalaga tänapäeva India uskumuse kohaselt Šivaga tegemist, kes tantsib teemanil? On parvati. Ja nende või õigemini parrakki poeg on kaanes või Kaneša, kuidas teda erinevalt nimetatakse? Legendi võiekümne müüdi kohaselt arvati, lõi endale väga ilusa poja, väga kena noormehed, kõik teised jumalannad ja kadestasitega, nii ilusa poja eest. Kuid ükskord äkkvihas siva tuli see tundmatu noormees, keda ta ei teadnud, oli pikka aega ära olnud, takistas teda sisenemas pesemisruumid, kus parajasti parvati viibis, ta vihastas ja lõi ta pea otsast ära. Parvati oli muidugi äärmiselt paraadil, oli äärmiselt kahju sellest ja siis üksteise jumalatest soovitas, et seda noormeest on võimalik ellu äratada, kuid ainult sel teel, kui minna välja esimese vastutulija peawata, kes vastu tuli, see õnneks oli. Õnnetuseks oli esimene elevant ja nii sellest ajast saadik kondadest elevandipeaga tan muuseas kodukaitseingliks ta tema rahulolu näitab, tema ilus ümmargune suur kõht näitab nii-ütelda kõigi perekondliku ja elu ütelda kõige kõige paremast küljest. Aga Šiva kohta võib-olla paar sõna niipalju veel, et Siiva meister, tantsija ja tema oma oskuse olevat saanud jumal Krišna alt, kes peale kahe deemoni tapmist oli teinud mingisse kraadilisi plastilise liigutusi. Sellest ajast saadik Siiva tantsib iga õhtu oma abikaasale parvatile laudata meelde, tihti nendega ühinevad ka kõik teised India jumalad ja nad veedavad väga lõbusalt aega tantsides ja lauldes. Mulle üldse tundub muuseas, et tänapäeva moetantsude loojad on vist väga palju võtnud India ja võib-olla ka Aafrika rahvatantsudest just need rütmiliselt liigutused ja põhiliselt koha peal tammumine. Suur tänu teile, Raul pakas ja veel viimane küsimus, kas ta Indiasse veel tagasi läheksite? Kindlasti, aga peale mõnda aastat aitäh.