Mingeid perekonnas on väikene koera nimega topsik liiga pidi karvane kui haugub, siis ei saa isegi oma inimene alati aru, kust otsast see hääl tal tuleb. Ja vahel olen ma kuulnud, kuidas tütar sellele koerale hüüab. Topsik, kole inimene. Mulle tundub alati, et selles hüüdes on ahastavat abitust koerast, mitte jagusaamise pärast ja mingi kujutlus, et inimene on koerast arukam, talutava ja teisi arvestava. Ja nii ma vist ütleksingi sellele inimesele, kellest ma inimest tahaksin kasvatada. Et ole inimene. Ja siis ma ütleksin talle veel, ärgu arvaku, et ta on sellepärast inimene, et ta räägib, papagoi õpib ka rääkimise ära. Jama ütlemisega võib kogemata isegi märki tabada. Ärgu arvaku keegi ka seda, et ta on inimene, sellepärast et tal on riided seljas. Ma olen tsirkuses kahvi seljas riideid näinud. Ole inimene, see tähendab ole ühiskondlik, mõtlev ole, see tähendab alati meeles pidada, et väljaspool inimühiskonda ei ole seal mitte midagi. See tähendab mitte kunagi unustada, et mida rohkem sa teistelt inimestelt saadud tahad, seda rohkem pead sa ise neile andma. Öeldes neid tarku tõdesid tean ma, et praktikas on nendetaolistest õpetussõnadest niisama vähe kasu kui loota, et topsikust võiks saada inimene. Järelikult on tarvis inimese kasvatamise tehnikat palju ja palju täiustada. Ma lugesin teile ette väikese katkendi Kaarel Irdi raamatust. Tema on täna Meie üks esinejaid NSV Liidu rahvakunstnik, Vanemuise peanäitejuht ja teine meie külaline. Saates on partei Haapsalu rajoonikomitee propagandaosakonna juhataja Grigori Joffe ja saate teema, nagu me eelmine kord lubasid. Meile on maailmavaate kujundamine perekonnas ja nagu te sellest katkendist juba aru saite, on see päris raske küsimus. Miks. Muidugi põhjused väga mitmesuguseid. Põhjuseid on nähtavasti hirmsasti ajas. Inimese kasvatamine erinevatel aegadel on erinev nool. Kui me kujutame ette näiteks kunagi kasvanud värvunud niukseid normaalselt paljulapselisi perekondi. See oli juba kohe algusest peale kollektiivis kasvamine, Nad pidid 11 arvestama. Kui me kujutame ette näiteks kas või seda, et vanasti lapsed pidid kohe maast madalast hakkama tööd tegema, nad pidid midagi sellesse oma esimesse kooli tiivi, oma perekonda midagi omalt poolt kohe panema. Need lapsed pidid, kas poistelt nõuti, et nad käiksid, tooksid puid, tooksid vett, vissi kasvõi näiteks musta solgiämbri välja. Me oleme selle niisugused väikesed asjad, mis sellest hakkas katas peale, oleme nüüd ära likvideerinud. Ega me saa mitte keskkütet neil ära likvideerida, sellepärast et lapsed saaksid jälle head lapsed olla ja puitu tähendab kas see praktiline kogemuslik kost kasvatuslikku osa ei peab leidma teisi vorm peab leidma teisi mooduseid. Ja nende otsimisel ongi see nii-öelda häda kõige suurem veel teine asi, üksikute väheste laste olemasolu, tähendab nad oma eksistentsi iseenesest muutuvad juba tähelepanu keskpunktiks, näiteks Makarenko ütleb väga halvasti nende laste kohta, ta ütleb isegi kusagil, et kui tema teha oleks, ta ei lubaks üldse lapselisi perekondi. No see oli võib-olla kunagi nii öeldud teistes tingimustes, aga selle ratsionaalse tuuma olemasolu ei saa ehitud. Ja kuna see kasvatusprotsess keeruline, siis pealegi võtavad sellest kasvatusest peale perekond on muidugi väga palju muid asju. Reflektorid, tegurid, osa, aga perekond on muidugi kõige tähtsam see, mida, mis missuguse. No ma ütleks niisuguse näite. No me loeme lehest sagedasti, et vot seal seal on keegi töötaja, keegi kokku on seal nii palju õigemat õhtulehes Tallinnas seda läheb eriti niisuguse kilo võidegagi või ka liinide olu tulnud teine kuskil Tartus vorstivabrikust liha, lihakombinaati vorstiga vabrikusse koju tulnud. Miks ma räägin just nendest, vot see jõuab sellele laua peal, kus see laps, see ja no mis, mis, mis inimene sellest siis nüüd tuleb? Siin ma, meil valitseb veel niisugune kodalises kapitalistlikus ühiskonnas väga niukene käibemoraal natukene valetada, natukene varastada siis abielus läbi loga sotsialism, ehitada natukese valetamise ja natukese varastamise seltsi jope. Ma ei tea, kuidas teie arvate. Ma arvan, et ei saa ja sellepärast ma võib-olla rõhutaksin just seda momenti, et et kui me räägime kodusest kasvatusest tervikust üldse, siis minu arvates maailmavaateliselt eetiliste tõekspidamiste kujundamist ei saa sellest välja jätta või viia mingisuguseks vähem tähtsa järguliseks momendiks panna seda seal, ütleme ainult kooli õpilasorganisatsioonid, pioneeri ja komsomoli peale. Lõppude lõpuks perekond, nagu seltsimees Sild ütleb, algkollektiiv meie riigis on ju põhimõtteliselt samasugune kollektiiv nagu on ükskõik mis tehase või või meie ühiskonna ees vastutav mis tahes kollektiiv maha, ta pääseb lähemale ja kui te lubate, ma võtaksin taskust välja, ma võtsin kaasa selle ajalehe, kus on avaldatud Nõukogude liidu ja liiduvabariikide hariduse, seadusandluse aluste projekt seal nende väga ja väga suurte õiguste kõrval, mis riik loob perekonnale oma laste hariduse ja nii-öelda õigeks inimeseks saamiseks on riik püstitanud ka kindlad kohustused ja ma arvan, et need ei ole sugugi mitte niisugused, mida ükski perekond täita ei saa, vaid nad vastavad meie aja nõuetele. Millest ka seltsimees Sild ütles, et aeg on teine ja nõuded on teised. Ma tsiteeriksin, et vanemaid vanemad ja neid asendavad isikud on kohustatud seal projektist kasvatama lapsi kõrge kommunistliku kõlbluse ja sotsialistlikes omandisse säästliku suhtumise vaimus, arendama nendes tööharjumusi ja valmistama neid ette ühiskondlikult kasulikuks tegevuseks. See on minu arvates terve niisugune programm perekonnale ja võib-olla sellest Me. Ma võib-olla siin oma mõtteni jätkuks, ütleksin seda, et et kui perekonnas seda alati võib-olla niisugusel määral ei tehta, nagu ütleme, tööharjumuste ja ütleme, viisakate kommete kasvatamist ja siis on see meie kõikide võlg perekondade ees, et neid sellele teele õigesti juhtida kool, ühiskondlikud instantsid, institutsioonid ja kõik peavad olema selle teenistuses. Sest meie ühiskond on noorenenud praegu noorte õlgadel seisab väga ja väga suur osa, eks ole meie ühiskonna tulevikus ja kellele me siis oma tulevikku rajame sellele, keda, kellele me tahame teda näha. Selge ma tähti nüüd vaatajatele öelda pisut täpsustuseks, kui me lubasime kõnelda maailmavaate kujundamisest, siis ei saa haarata kogu seda väga suurt ja väga sügavasisulist küsimuste ringi, aga võtaksime täna siis rohkem tähelepanu alla, nii nagu nad juba kippusidki meil tulema eetilised probleemid, eetikaküsimused ja ühiskondlik-poliitiliste vaadete kujundamine kodus. Ja nendest veel omakorda olulisemad, tundub et või eksin, ma väga vist ei eksi, siis ma olen lugenud teie kirjutistest artiklites teie otseselt meile saadetud kirjas, et väikekodanlus on üks neid nähtusi, mis häirib kõige rohkem, teie nimetate seda isegi ohtlikuks. Miks? Ta on väga ohtlik, ta on väga ohtlik nähe seepärast, et väikekodanluse põhiolemus on ju jääda selle juurde, mis on olla paigal, olla mitte jumala pärast karta, kõik vaike kadumas kardab kõiki. Absoluutselt kardab kõiki uut, ta on kogu aeg hirmul uue ees ja teiseks ta peamise tähelepanuketiks on ikkagi tema enese, mina see, mina enesering, mulle tundub näiteks, et imetamisväärselt sügavalt on sellest kirjutanud triolee oma roosid järelmaksuga. Vot see peategelane, see tütarlaps, see elab ühiskonnas, kus meiegi oleme juba, kus kõik on noh, nii olemas, kõik on küll saada, kõik on olemas ja nii ja siis ta kogu tähelepanu keskendub ainult iseenese peale. Ma olen märganud niisugusi naiskodanikke, kes riietuvad enam mitte meeste jaoks, mis oleks iseenesest loomulik, vaid riietuvad teiste naiste jaoks ja terve nende elu mõte seisab seal. See niisugune mina olin, ma ütleksin, ellusuhtumine ja see ja kõik, kogu arengu dialektiliselt. Me oleme ju kõik seal aed praegu selles kujunevas protsessis ja näiteks niisugune väga vajalik asi nagu materiaalne stimuleerimine. Toodangu tõstmise huvides kutsub kohe samal ajal esile vastunähtena nihukesed selle rahaga, mida saadakse oma kui niisugused kodu ja kõige selle oma auto ja niisuguse mure ostmised, mis, mis muutuvad sagedasti tähtsamaks, muutuvad keskseks, muutuvad kõige olulisemaks. Muide igasuguseid pagana paakidega saadetud mina nimetan, andke andeks, kaltsudeksime, kuigi see võib olla väga-väga peenringi, aga ma ei salli trepp, gaasi nende nende nende tähtsamaks muutumiseks. Ja selle taha kaob ära, mis asi maailma üldpilt kaob ära, see suur, milles neelad, milles elab inimkond. Ja kas ei ole veel nii, et, et seesama majanduslik küllus ja kõik, kõik need pakid ja kõik need huvid ainult oma mina eest hoolitseda, kandub edasi ka hoolitsusele laste? Arvatakse, et nüüd on sellest juba küll, kui ma talle kõik olen kindlustanud Jaida, mida mul võib olla omal ajal ei olnud, eks ole. Muide, see on õudne väärseisukoht, mida sagedasti globoleeritaks. Meie tahame, et meie elu oleks parem, kui meie laste elu oleks parem kui meie elus on õudne seisukord, mis pärast mikspärast lapsed ei pea ise loomasele. Näete, et ma saan aru, nad tahavad, et elu oleks parem, kuid see ei tähenda, et lapsed peaksid nüüd sellega leppima. Nemad omakorda tahavad uuesti, et nende laste elu oleks paremad. Progressi. Ja noh, aga see ei tähenda seda, et last välja lülitada. Mingisugustest ülesanne, meil on üks väga imelik asi pedagoogikas, me ei julge ütelda, et lapsel on mingisugused kohustused, inimesel üldse mingisugused kohustused, neli õigusi, ainult õigused ja vabadused ei ole kohustusega. Inimene, mida tsiviliseeritud ühiskond on ainult kohustused. Ma olen mitu korda noortel inimestel ütelnud päris häbematult. Ütlen ka praegu, et kui te tahate absoluutset vabadust saada, minge metsa, ronib, võtke püksid krooniga, puu otsa ja pöörete vabad. Aga kui te tahate pükse saada, kui ta tuba saada sooja korterit saada, siis küsige teiste käest. Mateeriast vastugavad. Hästi teie ütlete nii, et väikekodul kodanlikus kodanlus, see on ülemaailmne nähtus. Miks miks ta tütide baseerub ühele õudsele asjale korki nimetab seda Soloogiliseks kuismiks. See on niisugune õudselt see mina, mina, mina, laps algab ju kõigest peale, näiteks Makarenko jällegi ütleb, et kuni kuuenda eluaastani lootusetult lapselt lapselt nõuda kollektiivsustunne tema sinnamaale on. Anna, anna, anna, anna, anna. Mina ja ja teine küsimus, minu arvates, kui nüüd väikekodanlus piirduks triakadega, nagu teie ütlesite hästi, mõnel inimesel veel oma maja ja autoga võib-olla selleks pool õnnetust, aga see ju viib edasi kaugemal. Sinnamaale, et lõppude lõpuks inimesed hakkavad elama nagu lestakalad lestakala teatavasti silmad kahel poolkude alguses väike, pärast pöörab ära nad ühele poolile Pharmolannuklas ja ei, aga on inimesi, kelle silmad lähevad kuklasse. Ja siin on nähtavasti tegemist väga keeruliste asjadega, mõjuhtu suhtlesin kunagi peale, satume ühe niisuguse ajakirjale, kus terve ajakiri oli, kirjutas ainult sellest missugustes vürsti, kuidas Euroopa, nendes järelejäänud kuningakodades leegioni neli-viis tükki seal järgnev, kuidas üks printsess elab, kuidas teine elab, või ükskord ma sattusin ühe niisuguse raamatu peale, kus oli üks tegelane, kes iga hommikul luges ajalehte, mis olid 20 aastat tagasi välja antud sama päeva ja elas 20 aastat tagasi. Vot meil kahjuks väga palju inimesi, kes elavad ka 20 aastat tagasi, meie inimesed, näiteks meie küsimus, see kasvõi niisugune küsimus maal, inimesi on palju vähem. Ehk peaksime minema tagasi sellesama ark adra juure, mis oli 100 aastat tagasi seltsimees ja mis te siis ütlete sellele, kas lasta meelses pool inimkonda kohe nälga ära surra, sest selle alusel me ei saa ju töötada üldse. Meil on see maailmatunnetus, maailma mõistmine, maailmast arusaamine on kahjuks väga-väga paljudel inimestel. Niisugune. Aga siin on üks moment ja mis minu arvates kasvatustöös nõuab, erilist rõhutamist ja tähelepanu. Et sageli muidugi seda nii väga massiliselt seda väikekodanlaste kõike. Kui ei ole, on küll, aga ta oskab rega nii suurelt, ta unustab. Ma siiski julgeksin ütelda, et teda ei ole, kuid terve rida terve plejaad praeguseid laste vanemaid on ütleme nii, sõja-aastate ja sõjajärgsete aastate lapsed kes on saanud oma karastuse ja, ja küllaltki raske elukooli ja on pidanud taluma neid kõiki raskusi ja on saanud väga-väga niisuguse kindla suunitluse eluks, nad siiski nägid, et nõukogude võim ja kõik see, mis meil tuleb kaitsta, seda tuleb teha võideldes, seda tuleb teha siiski suurte raskustega ja kahjuks väga paljudel juhtudel oma lapsi kasvatades. Nad unustavad võib-olla mitte niivõrd rääkida sellest võitlusest endast kuivõrd sellest, et, et see oli nende nii-öelda veendumust ja vaadet Te kujunemiseks väga oluline. Näiteks ma julgeksin siiski kinnitada oma komsomoli noorusest ja pioneeriaastatest ja vähe räägitakse kodus oma lastele. Veel olete nõus minuga ehk kirjutada eeskujuks, nagu ma tean, samal ajal ta väga liigutavat näidet tuua ja mis minu arvates väärib igati esiletõstmist. Üks minu hea tuttav 40.-te aastate komsomoli vett, niisugune aktivist. Pärast sõda abielludes tegi sõja läbi, kõik oli väga aktiivne komsomoli tegelane ja abielludes nüüd tähendab pärast, kui tema poeg sai komsomoliealiseks muutis selle sündmuse väga suureks perekonnas. Ta kinkis talle omad komsomolimärgid, mida ta oli kandnud läbi aastate, ütles näed, poeg, et nüüd läheb juba see märk sinu kätte, et hoia seda nii, nagu nagu mina seda hoidsin, sest ma teadsin, et milleks ma seda rinnastamad. Minu arvates see on tugev emotsionaalne laeng oma pojale, kes nüüd on muide partei liige ja ise juba isa ja ja see on minu arvates selle asja tulemus, mitte niivõrd see, et ta nüüd seda püssi käes hoidise võitles, eks ole. Tõestate veel korduma näitkega, et inimese inimese kasvatamine on töö, mida üksi tuleb ükshaaval tuleb teha. Kuldliiga raske ongi teha üksinda, ainult teha ei saa, vaid mida tuleb ükshaaval teha. Isa ja ükshaaval tulevad unikaalsed, nähtud tulevad kõige paremad inimesed välja. Muidugi selle isa eest võtan mina mütsi igal ajal maa, kes seda saavutust. Aga teisest küljest ma ütleksin jälle niisugust asja, et mõnikord mul on niisugune tunne, et tuleks komsomoli vastuvõtmisele kehad rangemad piirid, et mitte nii kergesti sisse ei pääse, sest on üks vana pedagoogiline võtvõte, et lastele meeldib alati see, milleni nii kergesti ligi 100 sagedasti on palju rohkem kui see, et millele. Isa, aga perekonnas vähemalt ütleme. Sest mitte, ma ütlen veelkord, sest mitte kõik perekonnad Jüri, niisugust nagu teie, see, kellest ei räägi. Ja kahtlemata, aga, aga samal ajal ma mõtlen, et igas perekonnas ütleme vanemateni huvitatuski kas või võib-olla ainult huvitatuski võiks olla oma laste, ütleme saavutuste vastu, pioneeri ja komsomoli organisatsioonis üldse õpilase nooruse organisatsioonis vähemalt sama suur kui nende saavutuste vastu spordikoolis või muusikakooli. No ja see on täiesti kindel, see tähendab seda, et vanemad ikka meil väga paljudel inimestel lapski ühiskondliku hoole ja ühiskondlik, et inimene on paratamatult ühiskondlik olend, ta saab eksisteerida ainult sellisena ja muud modemit. Väga huvitav oli kuulata tõsiselt, aga jõudsin silases mõelda, siin on nüüd kaks niisugust uut momenti, üks on see, mis te ütlesite, et Väikekotkal oskab ennast maskeerida ja teine asi on, et ahistab inimese mõtlemist. Meil on vaja jälle mõtlevat inimest. Me ei saa ju jääd, me peame lakkamatult edasi minema, edasi saab viia, ma ütleksin teile nii. Kiired ei vii edasi, viivad edasi, tootsid, ei vii edasi elu, need, kes on rahul sellega, mis juba lepivad sellega, vaid viivad elu edasi, need, kes seda tahavad, sellest edasi paremad, mis tähtede taguse taga. Ja mis on selle taga ja mis tahavad ikka edasi minna. Ja, ja sellepärast näiteks rahu, loovus on normaalne noores rahutu noorus, kes otsib, kes püüab, see on normaalne noorus, ainult see noorus muidugi, kes rahutu noorus, see tähendab, see, kes ei ole rahul sellega, mis ta ise teeb ka aga mitte ainult nõnda endaga rahul ja kõik muu kalal nagu meil kahjuks palju. Jah. Tähtiteedi palun. Tahan öelda võib-olla seda veel juurde, et rahutu noorus on muidugi õige noorus, kuid ka rahutud, seda rahutust peame meie, ma mõtlen siin antud juhul on jutuni perekondlikust, kasvatusest, seda rahutust peab perekond organiseerima, aga muidugi see ei tohi muuta, kuidas tihiliseks siis muidu ta läheb? Ta läheb KroPar, mina ütleksin niimoodi, tead, ma ei, lapsed ei taha ju, et kasvatatakse, kas teie tähte keegi taha kasvat, aga ometi. Aga nüüd tuleb ikkagi kasvatada vaatamata, et nad ei taha, aga seda peab, nüüd tuleb kasvada lasta. Neid on nagu nagu igat elusorganismi hea organismi hea aednik. Ta kasvatab jobu viljapuud, laseb Tasvaga ja võtab vahel ära siit-sealt ülearuse võrsekese üles. Kui ta näeb, et midagi vaja läheb, paneb rammu. Ma pean, pean näiteks rammu andmist ka inimesele tarkuse andmist inimesele midagi õpetada, see tähendas südameis taimele. Väetist on, aga ma tahaksin küsida seda, et kui ma vaatan noort kasvavat last, siis mul on kava, võrdlused, niisugune tunne nagu taigen tahab kogu aeg üle potiserva kerkida kogu aeg ta tahab välja pääseda ikka kasvõi natukenegi üle selle poti järgi. Ja meie lükanud ta kogu aeg tagasi, kui me lasime tõusta, kui me lase ta iseseisvalt mõelda ja laseme iseseisvalt tegutseda. Kas me ei riski sellega? Tead, ma nägin oma, minul oli minu lapsepõlves kasvas minu kõrval üks poiss, kes, kes järves ujumas käies ema pani nööri otsa, hoidis kinni. Meie, teised kõik olime vabad, tema oli nööri otsas, et lõpusse poisi elu, sellega ta sattus auto alla, kuid ennem seda ta oli juba traumeeritud sellest meie naersime teda. Köit. Vot minu arvates siin seisab kogu küsimuse tuum, tähendab, me peame, reis on see nagu visatakse vette ja pannakse ujuma. Ise ollakse juures, mitte ei minda minema. Selles seisab patsient ise sealjuures olema, aga ainult niimoodi tuleb seda teha. Kogemuslik kasvatamine kogemuse kaudu peab hoolitsema selle eest, et oleks võimalus kogemuste kaudu tal kasvada, siis see on veenvam kui sõnad. Jah, kuigi muidugi kogemustega väga kaugele ja lihtsalt ei jõua ära kogeda, elu on nisu. Ja teisest küljest, kogemusi saavad edasi anda ainult need, kellel on meil endal olemas, on seal ka perekonnakasvatuses praegu sellest aspektist, mida me täna vaatame, probleem veel. Selge, nüüd tuleb nüüd moraaliküsimusi juurde, nimelt seda kaudu, et väikekodanlikke tingimustes kasvav inimene, arenev laps seal kodus võivad talitseda, samuti nõudmised selle järele, et laps omandaks teadmisi, et ta kannaks vastutust, et ta oleks iseseisev, et ta oleks tubli tuge ja nii edasi. Mis teeb siis erinevaks selle õige moraali, jäävad selle väikekodanliku moraali. Kõigepealt on tarvis sellist ja siiski, et moraal ei ole mingisugune absoluutne, igavene kategooriat ei esine mingisugust moraali, absoluutselt igavesti. Moraal ikkagi kujunev, arenev kategooriate muutub öö, tal on oma oma omad seesmised, protsessid ja moraali nii-ütelda. Lõpp hinnanguks on ikkagi see, mis, kuidas see, mis see iga konkreetne tegu on ini konna on meie inimkonna või teatav inimkonna osa meie maarahva seisukohalt. Ehk kas kuidas, Ta aitab kaasa ütleme selgelt ja lihtsalt, kuidas tema aitab kaasa nende ülesannete täitmisele, mille eest me seisame. Sest me ehitame sotsialistlikku ühiskonda. Ja ega me kuskil ei ole seda salaja ei tee. Me teame ju seda avalikult jaoks. Oleme igalühel ütelda, et me seda teeme ja kes tahab meiega heasti läbi saada, see peab sellega leppima, et meie seda teeme viimasele teisi teha, mida nemad tahavad kui nad ise tarbeks, aga meie teeme seda ja siit järgnevad muidugi kõikide meie hinnangute kriteeriumid. Ja kui meie seda ei tee järjekindlalt ja nii ma julgeksin öelda, isegi pealetungivalt jätame lüngad sisse, siis tulevad seda meie asemel tegema need, keda me ei taha, et nad seda teeksid. Ka perekonnas aega, mis asja eraomandusliku, ühiskonna. Moraal eraomandus, rikku, ühiskonna igasugused veendumused, arusaamised, need on ju ometi palju vanemad kui meie. Nende taga seisab ju määratu suur ajahunnik, Neil on ju sellega. Aga meie noored perekonnad ei ole enam saanud selles õhkkonnas üles kasvada. Aga kujutage ette endale inimene ükskõik, kas noort isegi käis jälg, kellel te ilmselt tunnetate, et ei ole välja kujunenud maailma nägemise oskust, maailmavaadet, tõekspidamisi mida ta endast kujutab siis, milleks ta suuteline ja mis nendel õnnetus? Suhteline kõigepealt vilisemisele kõigepealt suuteline virisema ja vaadake, kui palju meil virisavaid inimesi virise vait, inimesi, kes, kes, kes, kes kõik selleaegsed tegelevad niisuguse pisihädadega pisipuudustega pisiasjadega ja, ja, ja, ja siis ja siis leiavad, et vaat, need, need muutuvad neile kõige tähtsamaks. Muideks väga Halcategoori Ja neil on ka endal väga raske elada. Aga muidugi on, nad on iseenesest psüühiliselt, pikapeale nad täitsa traumeeruvad, pikapeale nad muutuvadki, eralduvad kollektiivist, nad muutuvad omaette, nad muutuvad pikapeale niisuguseks ja haiglasteks näiteks. Ja selle juures on nad niisugused, et nad, nad on valmis igasugusele. See on muidugi märgise probleem, sest me ei ole näiteks selle selle sagedasti, me ei mõtle küllalt tõsiselt sellele, kuidas oli üldse võimalik, et näiteks niisuguse maal, Saksamaal rahvast maailma kultuurirahvas võis niisugune idioot nagu Hitler ronida omandada haavast määre, poeg ja millega sellega, et ta tuli välja niisuguse kõige primitiivsemate loosungitega, vot palk on, palk on väike ja see on väike, sealse tekkiski pliid, ärisid hõre ja, ja vot vot nüüd nüüd ma mäletan ise kodan algul mustades barrettides käis vabrigalk ja köögis. Mõtlesime nüüd tahakski, kuhu ta läheb ja mis need mõtted, mis ühist. Kelle kätte võtad? Selge ma sain järv, te tahate öelda, et väikekodanluse põhimõttelagedus, omaenda murede ja oma pisimurede ka elamine, see võib viia, kui on selleks soodsat ajaloolised tingimused väga kurbade tagajärgedeni, mis jäävad saatuslikuks sellele rahvale endale. Ma tuletaksin meelde ühte lugu näidendist Simonovi näidendit, see vene inimesed selles näidendis on üks mees, kes oma raamatukogu pärast ei evakueerunud ja lõpuks selle kogub raamatukogu pärast. Ja selle säilitamiseks müüb ennast kuni kõige Välgimatele kuritegudele maha. Vaat see on minu arvates. Ja iseloomulik on veel, et see oli raamat, ometi võiks arvata, et haritud, lugenud inimene ei ole selleks võimeline, aga peab olema veel moraal, peab olema veendumus, et peab olema see oma kodume, rahva armas. Sellepärast, et see raamat oli, ta oli juba mingisugune midagi muud muud, muide ma kardan vahest, et minul, kaaskodanikud hulgas on neid ka, kes ostavad raamatuid juba sellepärast, et see kuulub nagu selle juured, eesti rahvas, nagu peaks olema hästi palju raamatuostja rahvas ja ei loe seda mitte alati. Teie olete öelnud, et ühelegi rahvale, ka maal ei ole suuremat õnnetust kui noorus, kes kõigega rahul on rahul, tähendab sellega, mis tema eelnevat. See tähendab seda täita, pöödasime nüüd kõigega, rahulolemine tähendab seda mitte edasi. Ja minul on neile ette heita seda, et nad ei, nad ei kõigepealt, et nad ei püüa. Meid, nad ei püüa edasi minna, et nad sagedasti oigavad, et neid ei lasta teha. Marko, ma tunnen muidugi siin rohkem loomingulisi inimesi, kellel on kõige suurem häda, nad räägivad, ei lasta teha, ei lasta teha sihukese ootama, no hakka siis ometi ükskord tegema, siis tema ei hakka tegema. Jah ja kui te heidate neile ette seda, et nad nurisevad ja, ja ei lepi sellega nagu on siis miks teid vihastab? Kas te teate, milles asi seisab? Asi seisneb ju selles, et. Ma olen veendunud, et kõikidele puudustele vaatamata see ühiskondlik kord, mis meil on, see süsteem, mis meil on, on siiski kõige parem, mis inimkond on rõhutatud välja mõtelda. Paremat sellest praegu ei hooli, see on ja, ja selle, selle tuleb kõiki teha selleks, et seda kaasaega ma olen ise inimene, eesti rahvas teab, et ma olen niisugune inimene, kes väga palju sõimab igasugused asjad üle, aga see on sekundaarne, primaarne esitada. Ja lõpetame Kalinini sõnadega, kes rõhutas, et ei tohi unustada, et see tee, mida mööda meie läheme, seda mööda minnakse esmakord. Ja keegi enne meid seda ei ole teinud. Tänan teid.