Toidu- ja rõivakatet karjapoisina sulasena haigekassaametnikuna stuudio lõpetamisele järgneva aasta-poolteist oma koha otsimist, selle tunnetamist, tunnetamist, et olev teatripilt teda ei rahulda. 1000 926. aastal otsustab edumeelne grupp noori haritlasi luua Tallinna töölisteatri. Priit Põldroos saab selle teatri direktoriks ja kunstiliseks juhiks. Ühe-kahe erandiga komplekteeritakse teatri näiteseltskonda asja armastajatest. Oma programmis kuulutab vastne teater, et ta tahab olla klassiteater ja tema töö ideeliseks teljeks saavad olemas sotsiaalsed probleemid. Teatrijuhina peab Põldrus sellest programmist kinni püüdes seda realiseerida optimistlikult ja elurõõmsalt. Ta armastab nalja laval ja naerusaalis. Koos oma abiliste Linda Sauli Emmy Tohvelmanniga liidata etenduse orgaaniliseks osaks. Laulu ja tantsu. Praktilist teatritööd tegi Priit Põldroos napilt 20 aastat. Sellesse mahub teatriorganiseerimine, isetegevusliku teatritrupi kasvatamine, loomi, jõudmid liuliseks kollektiiviks rohkem kui 100 lavastust ning napp, kuid suurekaaluline näitlejatöö. Sõja ajal juhib ta Eesti riiklike kunstiansamblite draamatrupp P ja sõjajärgi Tallinna riikliku draamateatrit. Tan õppejõuks sõjaeelses teatrikoolis ja direktoriks Eesti NSV riiklikus teatriinstituudis. Ta lavapedagoogilist ja teatrialalist uurimustööd kroonib professori Atestatsiooni ja kunstnikuteed tagasihoidlik Eesti NSV teenelise kunstniku teenelise kunstitegelase aunimetust. Osavõtt ühiskondlikust elust andis talle Nõukogude Liidu ülemnõukogu saadikumandaadi. Teatritöö kõrval suures osas küll pärast teatrist lahkumist on ta kirjutanud ligi poolsada teatri uurimust ja teist sama palju teatrielu jooksvaid sündmusi puudutavat artiklit. Kus ei iseloomusta mitte suu elulitsioon nagu tavaliselt mõistev tehakse vaid ma ütleksin pigemini vall eruditsiooni, näitejuht, kellel ei ole pedagoogilist instinkti, see karjub vahele jää, see tapab näitlejad, kellele tema ei tapnud näitlejad, temal lahendades asjad humoristliku ja rohkem vaikimisega. Kui te kooliaegu meelde tuletades sisevõiks olla põld roosil mingi võrdlus, võimalik, niisuguse hea õpetaja, kes laseb sul rääkida ja siis lõpp muheleb, kaasa, mõnikord vigu teeb ja pärast ütleb. Vähe teisiti, vääri. Põldroosikäsitluses oli vähemasti varem see, et õiget teatrit ikka asjaarmastajad, kes pole teatris rikutud. Proove tegid temadel ja huvitavalt, tema laskis kõik teha. Tahad, mis sa tahad, aga kui sa läksid viltu hüppas vahele. Aga ometi suutis siiski selle vähesega, mis ta ütles, vehkleja väga õigesti paika panna ja maailma, mida tundras ootas. Õiendada teatud tükk aega ma ei saa, arusaam p. Aga kui me mängisime seda rasket tükkida Jegor puhul soovi, me olime kõik noored alles olid minul teine ei tea, mis, ma ei tea lavast üldse midagi, mind pandi Meraaliet mängima. Ja sa kujutad. Väga hea nendega nii suure väraval, niiet soom ja kirjutas, et luges nagu Google abil saad. Ja kui järgneb maimule teatri tulla, tulin Kaiilides filter, mõtlen hirmus maha kirjutada ja ütlesin, et pole veel, mis me nüüd teeme, kas mängime veel edasi seda tükki mängi mängige edasi, nii, kuidas te olete teinud? Ja ei ole tähtis, mis teised kirjutavad, mina olen teiega rahul. Või kohe Lilia mallide ülejärgmine hommik oli ja, ja siis tuli kohe jälle seda uut tükki mängibut. Kollektsioonides saad pähe, müüakse, oled lilla. Roni pead sa laval, nihuke tuju malts, mina lärmaid, hakkan mängima. Mina olen, selle pole noor, ma mäletan proovia midagi ütelnud, mitte midagi, siis kutsusin kabinetti proovitaalikkuses. Sinna sõimad, ma ei saanud aru, kas oli Stanislavski või mis kuradi viimased nimed. Seda rääkinud, ütles ta. Sulle, rääkis. Seal. Ma vaatasin tema juhtimissüsteemi. Siis näide muidugi nutsin sinu jaoks muidugi. Ma ei oska. Ja mina ei ütle, mis ma pean tegema. Kui ma teaks, kuidas tegema pean, ma oleks seda ise mänginud. Nojaa, aga aga teatas selles mõttes, seal oli aedal teate, arendas sündimust, ma, inimene muutus Leeglikuks. Endaldajate arenes fantaasia ja, ja kõik see talle antivabadust. Põldroos oskas nõuda ja põld Rust teadis, mis ta tahtis. Ja alati oli väga huvitav, siis ikka tappa proovib, ta ei olnud niisugune aktiivne, kes oleks nii käinud näitlejate ees ja, ja koori ees ja oleks sütitanud ja karjunud, nii nagu tihtipeale juhtub. Tema oli vaikne ja kuulas ära, aga pärast proovi, kui tulid arutluskoosolekut siis hakkas temaga kõnelema, ta hakkas vaikselt peale ja isekas süttis oma mõttest ja kõnelustest ja mul on alati selline tunne, et tema improviseerin valt leidis iseennast oma kõnelustes. Ja nendes kõnelustes koorus välja, et tema tahe, tema elab, mõtled tema originaalne mõte ja see oli nii huvitav, see oli nii näkata. Alati olin sihuke tunne, kui arutlus oli läbi. Et vaat nüüd tahaks minna uuesti lavale ja uuesti teha, et küll nüüd tuleks, me olime kõik väga noored, sest teatrinärv oli mees, nii elab. Me tahtsime seda kõike teostada, see oli väga huvitamist, võldros nõudis siis me püüdsime kõike seda elurõõmu, mida, mida rahva tükitest põldroos just. Elurõõm, hoog, temperament, nali, me püüdsime seda tõepoolest eneses nagu läbi töötada ja rahvale anda. See analüüsi võimlemispõldroosile oli, see oli erakordselt sügav, erakordselt huvitav ja ma pean ütlema, et nüüd, kus ma töötajad laulupedagoogina tihtipeale leian ennast, et ma oma õpilasi piinal täpselt samuti täpselt samuti, nagu ma nägin ja kuulsin, kuidas põldroos analüüsis Proovite käiku, kui töölisteatris ei oleks olnud Helmi Tohvelmani ega Linda Sauli. See teater ei oleks olnud külale. Oleks olnud, kui draamateater Tema oskas rahvatükkides rahva elama panna ja selle rahva elujõu ja värskuse ja elurõõmu esile tuua. Ta nõudis seda, et me olime Tohvelmani nagu mingisugused sütikud kihmikis mille taotlemine siis selle rahva juurde nii-öelda läksime ja õigel ajal selle plahvatama panime, kuigi kui see rõõm ja nali ja, ja tempera print pidi nii-öelda lahti minema dete alatise hirmsasti pahandas, kui kui näitleja hakkas laulma ja selles laulus tuli mingisugune niisugune omaette kontserdi Nummert. Palju paigutust alalõpmata nii laulu, tantsu ja muusikat oma lavastustes väga rokist. Töölisteater algas oma tööd küllaltki terava ja vanuse sotsiaalse programmiga. Proovitöö oli muidugi tuulte pöörises, kus teksti ümbertegemine kuulus põldroosile, millest seal räägiti sööri lavale toodud koosolek ja, ja nõnda edasi. Kuks kamp võldros tegi sellest, mäletate seda ju kõigi oma rahvakoosolekutega ja, ja, ja nii edasi ja tegi sellest juba selle muusikali, keelas aristokraadid, olid, on meil üks. Suurlavastus Me olime ja siis see oli niivõrd võõras. Me suhtusid kirjeldused nii ettevaatlikult peab. See oli täitsa pomm. Eesti teatris ei ole niisugust temperamenti mitte kerge näha saada kui oli parvepoistes kui meie külapoistes või ka kolmekrossiooperis temperament. Kas hiljem on näitlejate kollektiive temperament nii läbi löönud kui, kui nendest lavastustest laulumängudest, nimelt see printsiipi, et primaarne on lavastus ja tekst sekundaarne, seega teksti vabalt ümber käia lavastuse huvides näitejuhtimise kaudu tema ilmselt jõudis näitleja kutsumuseni ja ta on ju mõned osa aga selle eest suure peale. Ta lihtsalt üllatavalt tasemel. Kui mõtled, et ta oli siiski mängis ainult väike ussid siis järsku kirves ja kuu ehitajas olles Raskolnikov ja sõjajärgne liilia. Kallim kui poolt, mina olin lihtsalt jahmatanud. Me teadsime kõik seda näitlejat paremini kui mina, et tema hääldamine joonud ja suur asi ja korraga Raskolnikov Vidama hääldab ka hästi peale kõige. See oli üle enda nina hüppamine. Minu meelest Põldru on üks nendest vähestest inimestest, kellel pole generatsioonide konflikti. Kunstnikel kipub see väga kergesti tulema, sest igaüks armastab seda kunst ja näeb selles tõde, mida ta ise teeb. Novaatorliku kunstnikul ei saa seda olla, tema peab arvestama kõigepealt nende maitset, kes ei ole veel rikutud senisest traditsioonist sellega kogu tema loomingut. Tulevik ühendab teda noore rahvaga, seal ei ole midagi parata ja selle tema alateadvusse Põldose hoidlevistava teadlasena. Igatahes paljud paljud näitlejad peavad temale tänulikud olema, ikka ütles väga. Kujundada nendest Kõige olulisema osa oma elutööst tegi Priit Põldroos noorena kui sõda lõpetas, töölisteatri tegevuse, ei olnud põld põldroos veel 40 aastane. Hiljem tead, teatri teoreetikuna vaatleva juurdleva teatraalina peatas, dub, peatus ta pilk ja sulg sageli just noortel andkemgi, seepärast ka selles saates Priit Põldroosimõtted ja sõnad noorte kätte, kes neid meile tutvustavad lauldes sinna vahele mõned laulud ja lugedes paar monoloogi nendest teatritükkidest, mida Priit Põldroos ise teistest rohkem armastas. No ei, ta on miinus. Kaks jätta ma ei teata ma enne saksa. Seega. On mulle arusaamatu. Aeda. Siis olla paar olnud õnn. Seesti CW mees, mina. Ja kui naisel sai või inimene ei hõissa vees maad ja Ee Aira roots unustus ees seisis CV-meelse siiga. Põldroos, 24 aastaselt. Ilu on asi, millel pole ühtegi piiriaga raami. Ehk õigemini, tal on kõik piirid ja raamid. Igale indiviidumile avaneb ilu hoopis isesuguses, perspektiivides, isesuguses valguses, laiuses ja ulatuses. Peab silmas pidama, teater võrsub altpoolt, see on publikust rahvast. Eelkõige peab olema teatrit vajav eriilmeline. Eriilmeline rahvakogu. Siis alles võib tekkida uus eriilmeline teater, mitte ümberpöördult. Me mõistame, et teater ei ole ainult kunstiline, vaid ka ühiskondlik organisatsioon. Seepärast ka inimene laval tähendab meile eelkõige ühiskondlikud tegurid. Meid huvitab temast kõigepealt ta suhe ühiskonnaga, mitte enese või miski kõrgemaga. Teame, et konflikt inimeses eneses, inimeste vahel, olgu see siis moraalne, psüühiline või emotsionaalne, on ikkagi eelkõige konflikt ühiskonnaga. Põldroos kolmekümneaastaselt. Verest, mis tol valas McCain nuustelt et ta tõi õudu. Rohelise tee ääres sureb rahvast üle. Polekatakse Eikoleeerra kumu käib. See mägi. Stseeni selgel üha. Laipon kaldal. Liiva pea all, aga keegi mägi läheb ümb. Nurgas. Punase. Verest, mis ta valatu Läkikin aastate paist etate joodo. Ühiskondlik mõtlemine peab tee leidma teatrisse ja välja tõrjumesteeritseva loiduse. Teatris peab kajastama kõik see, mis meis käärib, millele otsime vastust, millele on suunatud kogu meie ühiskondlik elu mõtlemine. Elus oleneb palju väärtuse ümber hinnanud läinud asju hoopis uues valguses. Oleme palju kõrvale heitnud ja püüame vabaneda minevikku, tolmust, et ehitada õhurikkamat elu. Teater ei tohi elu jälgida enam tänav peegliga. Nüüd tuleb tänavale minna ja kaasasammule. Töölisteater ei ole ainult teater töölistele vaid see nimi tähendab töö kui loova, organiseerima edasiviiva, uusi väärtusi koguva elu kandva ning säilitama tegevuse kõige tähtsamaks tunnistamist isiku, rahva ja rahvuse elus. Teatrit ei pea tegema mani küüritud kätega, veel vähem maniküüritud vaimuga. Repertuaarimäära teatri ilmetega otstarvet kui teatril puudub oma vaimne pale siis ei anna talle seda ka kõige parem repertuaar. Ja eks ole teatri vaesuse jõuetuse tunnus, kui ta kerjab kirjanduse ukse taga. Liuvaipa alakeel on välikese tüüdu, kus ja natu võiksime. Mis elu meil? Meil ei maksa karta sõna teatraalsus. Teatraalsus võib olla ja peabki olema. Kuid peame silmas pidama, et iga element, selles iga vorm ja vormivarjund iga värv, jäiga toon oleks koormatud, kui nii võib öelda suure ideelise sisuga ja mitte ainult sisuga vaid meie maailmavaatest tulenevat tendentsiga. Kõigepealt peab märkima kõige olulisema rahvusliku vormi tunnuse. See on meie keel oma aegloolise arenguseadustega, oma piltlikkusega, oma väljenduslikkusega, oma rütmi ja ütlemise karakteriga. Keel on kultuur on vorm, mis on kujunenud määratu pika aja kestel. Iga inimese tänaste tegude ja toimetuste iseloom nende väärtus ja jõud on tingitud inimese arengust, tema kasvamisele ja kujunemisele mõju avaldanud teguritest ja nende tegurite iseloomust. Inimese tänased inimesed, tänased teod jätkavad ammu alatud tegude rida ja tema tulevaste homsete tegude väärtus sõltub tema eilse ja tänase tegude väärtuses. Nendest kogemustest ja sellest, kuivõrd ta minevikus on suutnud koguda. Nii ka iga rahvas, täna jätkab oma ajalugu ja tema teo tänases ilmes on tema minevikukogemuste hulk. Meie teater on meie rahva ajaloo lahutamatu osa. Taan tekkinud võitluses võõra vaimse poliitilise ülemvõimu vastu, on kantud sellest võitlusest ja peab jätkama seda võitlust. See peab andma tema idee tema olemuse, tuuma, tema vaimse sisu ja elamise jõu. Suur kunst sünnib ainult siis. Kui tuleviku tunnetamine on väga intensiivne, sellest tuleneb ka minevikku õige mõistmine. Eilsed vead annavad end kahtlemata tunda tänasest tööst ja tänase töö väärtusest. Oleneb. Homse töö edukus teater kui elav organism peab kandma eneses tugevat tungi elada lõpmatuseni. Teatril peab olema perspektiivitunne. Perspektiivitunne võib väga tugev olla ainult siis, kui teatril on noorus, kui tal on järelkasv. Tung elada lõpmatuseni ja perspektiivitunne sunnivad teatrit igakülgselt hoolitsema järelkasvu eest juba täna homse päeva ja kaugemate sihtide nimel. Kui teater elab ainult tänasele ega mõtle homsele siis on see parasiitlike elu. Noorte näitlejate küsimus ei ole homse päeva mure. See on tänase päeva põletavam küsimus, millega peale me tegelema sügavalt ja tõsiselt hoida noorust ja hoolitseda noorusest teatris, tähendab hoida teatri noorust ja hoolitseda teatri nooruse eest. Teater aga peab olema alati noor, sest noorusel on kasvuvõimalus ja kasvu paratamatus. Teatri noorus on teatri tulevik. Mis aga algab juba täna ja teatri tänane suhtumine noorusesse, kool noorte eest ja armastus nende vastu määrab teatri palge lähemaks ja kaugemaks tulevikuks. Põldroos 50 kaheaastased. Ma olin väga üksik, abitu. Tunnistan teile, et hakkasin kartma hirmsasti kartma, noorust. Leegion iga karka noorus. Just nimelt. Sellepärast olengi end siia luku taha pannud. Kõik uksed seest ja väljastpoolt kinni tagunud. Te peate teadma, et noorus ilmub siia ja hakkab ukse pihta rõmmima. Tungib siia minu juurde. Mulle tundub, et siis peaksite minema ja ise noorusele ukse avama oma jah. Et noorus on nii-öelda heaga sisse pääseda. Ei eiei. Noorus, see on kättemaks. Ta sammub pöördeesotsas uue lipu all. Võin ma teile kuidagi kasulik olla, ehitaja. Ja kuidas veel teie ilmute, ka uue lipu all Jäniisis noorus nooruse vastu? Mul endal tuli ruumist puudu kuid sellele Ragnarile ei tohi lasta hoogu võtta. Vaeseke, kaugele ta jõuab, kui tal mingit annet ei ole. Ragnar prooviks saab hoo sisse, siis sõidab ta mu pikali. Murrab maha nii nagu mina tema isa maha, murdsin murrakut teid maha. Tähendab, tal on annet ja kuidas veel. Tema on see noorus, kes on valmis uksele koputama ja valmis hävitama ehitaja solinesi. Ja teie tahtsite tal teed sulgeda häbiehitaja. Te tahate mind hukutada, võtta minult see, mis on mulle kallim kui elu. On rõõm näha teid suurena, pärg käes. Kõrgel kõrgel torni tipus. Laval on tihti ülearust suurte ja pisikeste kunstide kuhjumist maalikunsti, arhitektuuri, melomaaniad, elektromaaniat, aga miski neist ei abista. Näitlejad ei mängi kaasa. Hakkame nägema näitejuhi, leiutise kui lavastuse peamist. Kui etenduse eesmärki tuleb kõrvaldada kõik, mis on ülearune ja võõras karmi nõudlikkusega lavale võib tuua ja lisada ainult seda, mida näitlejale tarvis, mida ta kasutab. Laps, kes mängib nukuga, ei usu silma pilgukski, et tema nuku neelab. Kuid ta suhtub kogu aeg lukus, nagu oleks nukk elav. Kogu lapse mängurõõm seisab selles, et tema oma nuku elavaks mängib. Lapsest rääkides ütleme, et ta on naiivne aga sedasama lapselikku naiivsust on tarvis igale näitlejale. See ei tähenda sugugi seda, et meie peaksime muutuma vähe tõsiseiks vastu Bibi. Meie peame tundma oma kutse ja oma töö vastu suurt tõsidust. Kui tulla tõsine, ei tähenda olla sünge. Meil peab selle tõsiduse juures jääma suur elurõõm, aktiivsus ja lapselik mängulust. See peab jääma ka siis, kui meie laval oleme väga tõsised või isegi sünged. See on paradoksaalne, aga see on nii, sest tõsidusega muudame lavalise ebatõetõeks ja oma elurõõmu ja lapseliku mängulustiga. Anname oma usu ja oma tõe edasi publikule ja nakatamisele. Ilu ei saa luua ilutsemisega elu elutsemisega iseäralikku ise äratsemisega. Teadaolevat ei saa huvitavaks teha teadaoleva kordamisega, kuigi vana tõde tuleb ikka ja jälle korrata. Kuid vana tõde tuleb korrata, uute sõnadega peame hakkama märkama. Näiliselt korduvas esineb kordumatu, et argipäevas on ka pidupäevast harilikus ebaharilikku tavalises ebatavalist jääd ka igavesel midagi huviäratavat mõtelda, on tarvis aga mõte teoks teha püüda Theo poole. Tegu on tarvis teha arusaadavalt lihtsalt vähesega vähem kätega ringutamist, peast haaramist ja rinnalainetamist, vähem keerutamist silmavalgetega selle asemele rohkem väärikust. Verd valavad köik see voolav lõikon voolanud maailmas Kosena, mida valatakse nagu šampanjat ja mille eest kroonitakse kapitooliumis ja nimetatakse valajaid, inimese heategija. Eks vaatamegi teravamalt, et sa näeksid. Mina ei saa kuidagi aru, miks on inimeste hävitamine pommide ja korraliku ümber piiramisega auväärsem vorm. Esteetiline, kartuseni, jõuetuse esimene tunnus. Kunagi kunagi varem pole ma seda selgemini taibanud kui praegu. Ja vähem kui kunagi varem. Mõistan oma kuritegu kunagi kunagi polema arvamust kindlam ja tugevam olnud kui praegu. Armastan teatrit. See ütleb õige vähe või peaaegu mitte midagi. Aga armastan inimesi, kes teevad teatrit. See on juba sisukas ütlemine. Seda peab ütlema just näitejuht. Ei saa tulemusrikkalt lavastada inimestega, keda ei armasta. Ilma armastuseta ei saa elamuslikul dialoovalt töötada. Anatool France ütleb. Suurt kirjanikku ei iseloomusta mitte stiil ega mõni muu tunnus vaid ainult armastus inimese vastu. Selle üle peab ka näitejuhtu mõtlema. Armastada tähendab tunda ja mõista. Aga näitlejad peab hästi tundma tema esteetiliste ja eetiliste arusaamist meisterlikkuse taset, Loomingu laadi, töötamise viisi, individuaalseid omadusi, harrastusi. Lavastamine on alati kompromissnäitejuhi, dramaturgi, publiku ja näitlejate hulgaga kompromiss, lavastamise käigu vastuolulise, mõnevõrra isegi anarhilise tööprotsessi tulemus. Kuid näitejuhil peab olema julgust ja enesekindlust. Või vastasel korral ta ei olegi lavastaja. Ta ei pea kergesti alla andma ega alla jääma. Väikest kunsti, pisikest lõbu, nõrka esteetilist elamust ei tee paremaks ka suur idee ega võimas mõte. Meelelahutuslõbu esteetiline elamus ning suuri tee ja võimas mõtte kokku on koos kaks, ainus. Neid ei saa lahutada. Kaks ainus sünnis silma tegemisega seikleva koketeerimisega pealiskaudselt flirdiga võib sündida ainult tõelise armastusega. Ja sellel pinnal, mida pidasin kalliks ja mida armastasin õnnestus mul natuke teha niisugust, mida armastas ka rahvas. Ja mida rahvas oma nõudlikumas osas tunnistas kordaläinuks. Selle kordamineku jaoks kasvatas mind rahvas ise. Kasvatas küla tänavas kiigemäel ja simmani Pillergaaris talgud rallis ja pulmamöllus. Kasvatas maatööga adra kurehoidmisega. Kasvasin iga künnivaoga heinakaarega raske rukkilõikamisega ja tolmu tiheda hingemat varre peksmisega. Aga ikka kiskus meid sinna ja ikka olin seal, kus oli koos rahvas, kust kostis rahvalik laul ja tuiskas, rahvalik tants.