1987. on olnud ajakirjaniku jaoks ärev ja materjalirohke objektiivsete tõdede selginemise aasta. See on minu isiklik kogemus. Aga paljud on pidanud senist elu ümber hindama, sisuliselt uusi otsuseid tegema. Nemad ütlevad, lõppeva aasta oli raske aasta. Arvata võib, et Uuseidule kergem inimestel puudub elu kiire ümberkorraldamise kogemus. Mitme põlvkonna juhid on otsuseid teinud ülevalt saadud käsu järgi kriitikata negatiivse tagasiside kartuseta tolle Lõzenkismi ajast pärineva universaalse valemi järgi. TTT Peebee tavaida vaipa tõmbas mootor. Äkki on vajadus endal mõelda, lahendus leida ja oma otsust kriitiliselt põhjendada? Seepärast on raskuse nimi vastutus. Ma ei räägi praegu juhtide vastutusest, vaid igaühe isiklikust jagamatus vastutusest, elu, nähtustele, hinnangu andmisest, oma mõtlemise tasandil. Selleta ei tule meie ellu midagi uut. Üks lõppeva aasta küsimus, mis ei kaota oma tähendust ka uuel aastal. Miks me kardame ülemusi kelle poolt ja millal on see meisse kasvatatud? Miks me tunneme hirmu või ülendust, kui meid kutsutakse direktori peatoimetaja aseministri või erukindrali ette? Piltlikult öeldes värisetaks ülemuse ees, sest pean tühi, paljud ise pole isiksused, tehakse oma tööd halvasti, teadmised oma eriala, seal on puudulikud või ei tunta oma õigusi. Seevastu inimesed, kel on teadmised, oma arvamus, isiklik vastutus, teevad ka ülemuse kabinetis oma tööd, nii säilib tema kui isiksuse väärikus. Ja üheks keerulisemaks ja raskemaks protsessiks Uuela vastal nähtavasti kujunebki isiksuse kujunemine ja võimalused isiksuse arenguks. Isiksus kogub informatsiooni ühiskonnas toimuvate protsesside kohta, süstematiseerib ja kujundab selle põhjal oma väärtushinnangute lõppe vastandis erakordselt palju teavet väärtushinnangute kujunemiseks. Päevakorda tõusid suured probleemid ökoloogias Virumaa fosforiit ja Eestimaa elamiskõlbulik, kuna säilitamise vajadus. Mure puhta joogivee pärast, happevihmad põllumajanduses, mulla suremise protsess, sotsiaalsetest probleemidest, Eesti NSV isemajandamisele, üleminek migratsioonile, hinnangu andmine, eesti keele kui riigikeeleõiguse taastamine. Arutelu käest läinud linnaehitusest, talude taasloomine, demokraatlikud valimised küüditamisele ja kolhooside loomise ajajärgule hinnangu andmine, need on probleemid, mis tulevad üle uude aastasse. Ükski neist ei ole õletuli korraks käsi soojendada. Et oh, kui põnev, millest räägitakse. Emotsioonidelt ja ideedelt läheb uuel aastal asi teostuseks. Mitte midagi muutu meis meie jaoks. Teiseks teadvuse väliselt, kui me ei võta oma tegevusjuhiseks muutusi ühiskondliku mõtlemise arengus ei ole neid meie jaoks olemas. Peame sellest, mida teada saame, edasi mõtlema. Peame kasutama praeguseid võimalusi perestroika avardamiseks, muidu see aheneb ja osutame taas lüüasaanute põlvkonnaks. Mõni rusikaviibutus kõrgest kõnetoolist mida viimasel ajal esineb nina ees kinni löödud, polsterdatud luks, naeratava bürokraadi kahjuks ei ole võimalik. See on asjade loomulik käik. Perestroika on vastandite võitlus, seisakust käima minek ja need, keda see häirib, kardavad, et neil tuleb oma privileegide toobuda. Kes aga seda vabatahtlikult teha tahab? Usun, et uus aasta võtab käibelt sõna uutmise ja seadustab ümberehituse. Alternatiivsed projektid rakendatakse ellu. Muidu jäämegi rääkima inimsõbralikest projektidest. Samal ajal aga koguneb Toolse fosforiidiväljale uut tehnikat. Seletamatul kombel jäävad veevaeseks kaevud. Pandiveres tuleb aastaga 8000 migranti senistele lisaks. Endiselt tolmutavad soojuselektrijaamade ja Kunda tehase korstnad loodust. Endiselt kummitab toiduainete puudus põllumehed, lähevad täielikule majandamisele sundplaneerimisega ning viletsa varustatusega. Tõsi, läinud aastalt oleks tahtnud suuremaid tagajärgi perest, Troikas. Ja siiski oleme teadvustanud oma olukorra. Teadmised on vajalikud isiksuse kujunemiseks. Ma kiidan külameest, kes ütles, et ta ei pane enam õhtuti sageli käima televiisorit, kus talle kõik ette öeldakse vaid ta loeb lehed läbi ostab raamatuid ja püüab oma peaga mõelda. Mõtlemine on pidu meis enestes. Kui me seda ise ei tee, ei saa seda ka keegi teine meile korraldada. Ja kui me ei mõtle, ei saa meist isiksust. Iseseisev mõtlemine on ümberehituse peamine tööriist. Tuleb ära kasutada võimalused, et uued ideed ja ümberkorraldused kujuneksid. Tagasipöördumatut lõks. Rahulikku mõtlemist täna õhtul küünlavalgel. Peatamatut edasiminekut uuel aastal.