Rohkem kui 15 aastat seisab meie orkestri ees dirigent Neeme Järvi. Vaevalt möödub päeva raadios, kui eetris ei kõlaks. Dirigeerib Neeme Järvi. Me kõik teame ja tunneme teda ja peame seda tundmist kuidagi endastmõistetavaks. Nii endastmõistetavaks, isegi et uudistemehed ei pea enam ammu arvet tema tulemiste minemiste üle. Olgu need kas trollid siis liidus või rajada, aga Argentiina Ühendriigid, Rootsi, Soome jumal teab mis Euroopa riigid. Ega ta ise ka neile tulemustele minemistele tähelepanu pööra. Ainult plaane konkretiseerides otsib ta taskust oma väikese õhukese kalendri. Vaatab, mõtleb, leiab veel ühe kahe, kolme päevase akna. Ja lisab peenes pliiatsikirjas veel ühe kontserdi. Veel ühe kohustuse. Või teisiti öeldes leiab ruumi veel paarile muusikateosele. Aga kui seal märkmikus miski juba sees on, siis võib sellele punktipealt kindel olla. Sest neeme tuleb ka otse rongilt või laevalt proovi. Tuleb tuli eilegi otse Soome laevalt. Muide, võite arvata, et seekordne tulek kodumaal ei olnud märkamatu. Kuuenda novembri uudistesaadet teatas üle kogu vabariigi, et Neeme Järvi on verivärske Nõukogude Liidu riikliku preemia laureaat. Tegelikult ei taha ma tänases saates rääkida sellest võidukest Neeme Järvist kes kannab rohkeid tiitleid ja väärib eriti täna tõepoolest ainult ülivõrdeid. Tahaksin lastaga teil raadiokuulajad pisut osa saada sellest argipäevast mis on ju kõikide taimelava. Kuulete kuueteistipliivad mahtuma kastikesse siis kohmakalt. Vaata, vaata, ta peab olema ainult üks, üks üks, et tuleks juba reageeritele, palun. Et igaühel meist on nii-öelda oma ettekujutus oma pilt Neeme Järvist isegi kui me selle üle pole kunagi juurelnud. Mine hakkasin seda taipama möödunud talvel Moskvas, kui mu kolleeg Riiast temperament selt nõudis. Sa pead mind sisse viima Järvi kontserdile ja agar šaiv Neeme. Just niimoodi vähemalt kolme veega. Muidugi muidugi vastan. Millest siis õieti, küsimus on aga selles, et Neeme Järvi kontsertidele, kus mängiti Mozartit, Beethovenit klaverikontserte polnud juba nädal enne kontserti enam ühtki piletit saada. Tookordseks partneriks oli pianist Eliisa virsalatse. Neeme Järviga kohtasin ma esmakordselt aastaid tagasi Leningradis. Mängisin Beethoveni fantaasiat klaverile, koori ja orkestriga. See oli minu esimene tutvus temaga. Enne seda olin ma kuulnud tema kohta väga palju head tema juhendajalt professor Nikolai Semjonovit rabinovitšilt, kes teda väga kõrgelt hindas. Kohtumine temaga päris algusest paelus sellega, et esiteks solisti seisukohalt solist võib tunda end vabalt esinemise ajal orkestriga mängimise ajal sest siin pole oluline ainult soolomäng, vaid kontakt dirigendi vahendusel orkestriga. Kui primitiivselt väljendada, siis kontaktmängu kerguse mõttes. Siin oli see tõepoolest olemas. Kuid selle kõrval oli veel selline muusikaline kontakt, mida juhtub harvemini. Tema juures köidab mind objektiivselt rääkides väga kõrge muusikaline kultuur armastus muusika vastu, nagu seda väga harva võib kohata. Rõõm sellest, et ta dirigeerib, tal puudub absoluutselt käsitööline kuiv professionalism. Et tuli lavale, lõi jah ja läks minema. Vaid ta on, ma ütleksin, isegi õnnelik selle üle, et ta musitseerib. See on väga oluline, seda kohtab väga harva ja väga suur rõõm on sellega kokku puutuda. Ja mis veel on minu meelest väga tähtis. See on muusikalise teksti lugemine, mitte lihtsalt, vaid temal omandavad noodid mõtte. Iga heli räägib millestki. Ning see vestlus, mis tekib ühenduses Neeme Järvi, seal on väga õnnestav kontsert. See on dialoog solisti ja orkestri vahel. Kui see sünnib, siis te tunnete vastastikust mõistmist. Pole palju vaja rääkida ega iile täpi peale panna. Te olete mõistetud poolelt sõnalt devaid, alustate ja te olete juba mõistetud selles mõttes taoline impravisatsioonilisus, et võite vabalt teha ka seda, mida proovil polnud. Et teid mõistetakse samas ja vastatakse samaga. Selline mõistmine ja paindlikkus on midagi, mis teeb õnnelikuks ja mida tõesti väga harva kohtad laval. Esimesed õpetajad olid mu vanemad kes mind üldse suunasid midagi tegema, vanematel oli alati kodus muusika. Ja kuidagi musitseerimine, vaim oli meil kodus alati. Näiteks sealt see alguse sai kõigepealt minu vennale ja vennalt minule see oli esimene pisik, mida ma sain muusika tegemiseks oma vanematelt siis juba vennalt, kes hiljem kujunes välja professionaalseks muusikuks ja kes juba edasi mind suunas. Siis juba kool, kõigepealt algkool, algkoolis muidugi muusikaga tegeldud nii palju, aga võimaldati siiski ütleme igasuguseid esinemisi. Kuna ma nelja-aastaselt juba mängisin raadios ksülofoni venna juhendusel kahe palaga, esinesin raadiosse, mahtusin algkooli siis ma oskasin mängida kolmastel seda ksülofoni. Tol ajal olid moes koolinoorte olümpiaadil aastast aastasse, kus ma siis ka aktiivselt osa võtsin. Esimeses klassis ma käisin üldse maal Märjamaa ja konnavere vahel on üks niisugune koht, kahe küla, esimene poolteist aastat ma elasin seal minu vanematel kolisid ära maale. Ajutiselt lahen seitsme aastaseks, pidin kooli minema. Nüüd kaks aastat, ma käisin vaeküla algkoolis pärast juba Tallinna teises keskkoolis tähendab kolmandat klassi juba pärast siis Tallinna 27. mittetäielik keskkool. See oli juba siis rahumäel juba seitsmeaastane, niisugune üsna keeruline teekond reisidega ja aga palju kooljavahetamiseni vanemad, millega mu vanemad ei olnud muusikud. Kumbki. Ja aga kodus oli meil muusika. Nad mängisid mandoliini kitarri, balalaika ema mängib praegultki veel balalaika, tõesti. Nemad on pärit Pärnust ja mandoliinid mängib ja rahvalikku muusikat. Ja seda oli iga päev kodus, ilma selleta, nagu üldse ei olnudki üldse mingist elus. Ma ei kujuta ette, kuidas tänapäeval oleks olnud, no tol ajal ei olnud niisugust tehnikat ja see on väga halb, et tänapäeval on nii palju kõik käes plaatia ja raadioid ja kõike edasi, siis ei olnud neid ja sellepärast inimene leidis ja otsis ise endale kõiki neid võimalusi, kuidas musitseerida. Janud muusikud, naat edasi olid õpetajad, siis oli Tallinna muusikakool, muusikat, siis ei olnud veel välja kujunenud üldse niisugust kindlalt vahet, nagu Tallinna muusikakooli Tallinna konservatooriumis oli nagu koos kõik astusin siis muusikakooli alles üheksaaastane. Ja siis, kui nemad minu õppekaaslased lõpetasid muusikakooli ära siis minul seda võimalust ei olnud, sest mul ei olnud keskkool ära lõpetatud. Siis ma pidin. Algkooliharidus oli mul alles siis, kui mina nendega koos muusikakooli lõpetasin, neli neli kursust, ära siis abi uuesti muusikalist peale hakkama. Siis juba koorijuhina. Alguses mõtlesin löökpill. Ja siis siis veel kolm või neli aastat õpinguid koorijuhina, siis ma lõpetasin seitsmeteistaastaselt Tallinna muusikakooli, siis oli mul ka seal, ma sain ka nagu keskhariduse. Ja sealt juba Leningradi konservatooriumi Tallinna muusikakoolis, ma tuletan meelde väga soojade sõnadega, Christian vestrit. See oli Eesti raadio kauaaegne sümfooniaorkestri kavalat impani mängija ja ka austatud isik. Tore mees oli ja toredasti juhendas mind. Ja koorijuhtidest õppisin koorijuhtimist Helvi Voore juures. Ta arvestas juba sellega, et ega vist koorijuhti tulemustest välja ja ja lasi mul ka mõnikord midagi muud jahtuda. See tuli mul kasuks, aga et ma seda õppisin, sellepärast kooriga tegemist palju olnud ja ja mul väga lihtne tegeleda. Ja siis Leningradi konservatooriumi, noh see oli muidugi peamine Leningradi filharmoonia, Leningradi konservatoorium, kõik teatrit ja kõik kontserdil Leningradis. See oli põhiline, kus ma sain niisuguse suure innustusega tõuke, eriti minu professor Nikolai Rabinovich, ütleksin võib-olla siukest, erudeeritud muusikut. Inimest ei ole nagu kohanudki, ei enne ega pärast. Eks oleks nii palju ajaloost rääkida, nii palju ise teha. Rääkida oskavad paljud, aga teha ei oska. Tema oskab teha ja rääkida õpilasi, ta oskas suunata just seda õiget teed pidi minema. Ja kes siis vähegi vedu võttis, sellest said ka soliidsed muusikud. Praegult on paljud Rabinovich õpilased, nii juhtivatel kohtadel. Suure teatri peadirigent. Ja nagu peale tema kadumist ja surma noores eas Nagu ei olegi Leningradis enam niisugust võimalust õppimiseks, nagu sel ajal oli ja Leningradi filharmoonia muidugi oli mul teiseks kooliks Jevgeni Pravinski ja kortsanderling kahekesi juhatasid Leigri filharmoonia sümfooniaorkestrit ja ma käisin sageli nende proovide. Tol ajal käis väga palju suuri orkestrid ja Häid maailma dirigente, kes nüüd on juba vanasse varisenud ammu. Aga tol ajal veel olid dirigeerisid ja, ja kõik kaneeli filharmoonia, nii et neid näha ja kuulda. Ja see oli muidugi suureks õppetunniks, hakkame kohe esimest, olid mind. Inglismaalt orkestrid, Adrian would New Yorgi filharmoonia orkester Leonard Bernsteini juhatusel. Siis Choossell klievlandi orkestriga, Herbert von Karajan, Viini Filharmoonikute ka Stokovski veel käis vanas heas juhatamas lenide filharmoonia orkestrit. Tahtsime proovi kuulates ta lahkelt tuvasta teha, olgugi et kõik oli kategooriliselt selle vastu Leigri filharmoonias üldse niisugune kord sinna ei lasta kedagi siis üldse proovidele. Hormandi, Philadelphia orkestriga. Ja paljud-paljud teised, nii et tol ajal oli tõesti niisugune väga huvitav kontserditel muidugi dirigendid üksinda tulid juhatama Lenini filharmoonia orkestrit. Nii et need olid huvitavad tol ajal nii leipzigi evand House orkester oli Franzconvix, nii oli, veel elas haruldane dirigent Brockleri dirigendist. See periood, need dirigendid, kes praegult on noh, nii-öelda legendaarsed dirigendid ja kes on jäänud nagu ajalukku, need sain ma siiski ära näha ise ja kuulata tema nende kontserte. Ja sealt oli siis ka, millest mul edasi oli õppida, võimalik, ja näha. Sain endale lihtsalt innustust nagu juurteni, lenin filharmoonias, elu nagu teine kodu, esimene oli konservatooriumi ja ühiselamu, mida vahet ma iga päev kõndisin, õhtune aeg oli alatu poleeri filharmoonia suures saalis massis, kuulasin kontsert teha. Ja muidugi sageli päevased proovid. Kirovi teater oli muidugi ooperiteatrit olid kah sageli käidud ja lõpetasin isegi ema konservatooriumi Kirovi teatris ooperiga tavaliselt üliõpilased lõpetavad Leningradi konservatooriumi ooperistuudios ooperialal siis Kirovi teatris. Erandina tehti Bizet ooper Carmen, juhatasin seda seitsmel korral pärast kannel. Ja muidugi sellest ajast peale hakkasid kontaktid Leningradi filharmoonia orkestrite kollektiividega ja, ja sealt läks edasi juba. Kuni ma siis jõudsin Tallinnasse tagasi Leningradi, seal see oli 1950 50960 sain 18 aastaseks. Vastase sinna 23 lõpetasin. Nii et see oli muidugi õnneasi, et ma sinna üldse sisse sain ja oleks võinud teistmoodi kõik minna. Kui siiamaani on läinud niivõrd Leningradi periood muidugi oli väga huvitav ja kohe peale seda mahtusin mittestatsionaarsesse aspirantuuri ja seal ma olin siis pikka aega mul ei olnud sugugi oma tööd olevat aega eksamit sooritamas käia ja lõpetas selle 66. aastal kuus aastat seal, nagu niimoodi vaheaegadega ja üks aasta isegi Jevgeni provinski juures oli üks niisugune periood, kus Leningradi konservatooriumi kutsus Khanis kuulsaid suuri inimesi, nii Moskvast kui Leningradist omale õppe jõuludeks, Šostakovitši, kõrvastropovicia, Emralinskyiorid, Leningradi konservatooriumi aspirantuuri õppejõud. Sel perioodil ma olen siin provinski juures kaanovinski. Pedagoogilise tööga ei olnud harjunud tegelema ja paistis, et tema töö oli ainult nii suuna juhtiv. Ta polnud vist harjunud selle tööga. Mulle meeldis nagu mravinovici juures tema see konkreetsus ja asjalikus ja ja lihtsus. René Hammer, Eesti riikliku sümfooniaorkestri direktor, kes Neeme Järvi ka koos töötanud ligi 15 aastat algul Estonia teatris, kus René Hammer oli direktoriks ning Neeme Järvi mõned aastad peadirigendiks, muide, paralleelselt tookord Eesti raadio sümfooniaorkestri peadirigenditööga Orkestrantide dirigendi suhtes on väga tundlik indikaator. Matkas aktsepteerivad tema mõtteid ja taotlusi või ei, sellest aga oleneb suurel määral resultaat. Ja muide, sellest tuleneb ka üldine dirigendi maine orkestrantide hulgas. Orkestrid orkestrid, need on ühed kollektiivid, mida kujundab dirigent vastav dirigent, kes tuleb sinna ette vastavalt omale maitsele jama vajadustele piibleid vastavasse olukorda, mida tema parajasti õigeks peab. Ja igat orkestrit saab vormida ümber üsna kiiresti. On olemas siiski muusikute professionaalsuse küsimus, millised muusikud mängivad orkestris, missugune tase on nendel muidugi kõige kõrgemad minu meelest praegult on ameerika viis orkestrit üldse maailmas, praegu, mis on maailmakuulsad orkestrid, on Clevelandi, Chicago, Philadelphia, New Yorgi ja bostoni sümfooniaorkestrid. Seal mängivad maailma parimad muusikud. Siis on inglise orkestrid. Nõukogude liidus on praegusel momendil kaks väga head orkestrit, Nõukogude Liidu riiklik sümfooniaorkestrile Leningradi filharmoonia esimene sümfooniaorkester, see orkestrite tase oleneb sellest ja siis, kui dirigent tuleb ette, siis see lagi, ütleme, mõnele orkestrile lagi vastast ja seal ei ole lagi. Millega seletada sellega, et muusikute sõnastuse küsimus, kuidas on nende, kas või missugune tase on orkestrile ja muidugi ka see, kuidas on orkestrit kasvatatud? Ühe või teise maestro poolt? Aga tegelikult on niimoodi, et orkestri komplekteerimise küsimus, see on üks asi, orkestri traditsioonid on sellega kaasnev asi. Aga alati dirigent, kes tuleb parajasti juhatama neid, saab neid vastavalt oma võimule oma vajadustele ümber korraldada. Selleks momendiks. Üks orkester on, muidugi oskab väga hästi mängida, Viinis näiteks võib olla väga hästi, mängitakse Haydni diaMozartit, Berliinis mängitakse hästi Beethovenit ja Brahmsi ja seal nendega lähedane, aga võib ka nii, et Leningradi filharmoonia mängib väga halvasti näiteks Tšaikovskit ühe dirigentidega väsi trikkidega geniaalselt. Nii et siin siin ei saa öelda, et et üks orkester oskab ainult seda teha paremini, teine oskab ainult eest teha paremini dirigent kujundust. Väga raske on üldse sümfooniaorkestri kollektiivid. Nendega on väga raske töötada seepärast, et olenevalt ka professionaalsele ettevalmistusele väga suured kriitikud orkestrit kohe hindavad ära esimese paari minuti jooksul, kellega on tegemist ja siis hakkab üks võitlus. Võitlus niikuiniisiis, vaatame, kes peale jääb. Ja kunstilegend jääb kaotajaks, siis, siis ei ole midagi teha, siis ei tule kontserdist midagi välja. Dirigendile on tavaliselt siiski mingisugune osa orkestri väljakujundamisel, aga ma ei pea seda õigeks, et üks dirigent peab kaua ühe kollektiivi juures olema. Orkestri peadirigent peaks olema praktiliselt üks kolm aastat ühe kollektiivi juures. Kui kõik läheb ilusti elav pillusti läheb, musitseritakse ja tuntakse rõõmu vastastikuste sihukest siis võib veel kolm aastat olla või kaks aastat vastavalt vajadusele olukorrale minu meelest orkestrid peavad valima omale dirigente. Ja ja nimelt just orkestri peale mitte, niiet dirigent valib omale ühe kollektiivi, hakkabki siis tööle, nii tehakse igal pool maailmas ja minu arust see on väga õige. Väga tihti tuleb vahetada kollektiiv, dirigent ei saa kogu aeg anda oma teadmisi orkestrile, need hakkavad korduma ja nad hakkavad tüütama tihedest. Kui ta suudab seda teha, see on hea, kui ei suuda, siis ta võtab uue kollektiivjaamale ja, ja arvanud, et niisugune asi peaks tegelikult olema Cami orkestri juures. Üks viimaste aegade muljetest, mis mulle väga rõõmu süüks sisemist rõõmu valmistab, on see et tundub, et meie Interpreteerimiskunsti lipukandja Neeme Järvi on seadnud väga tõsised ja, ja minu meelest õiged kontseptsioonid. Selleks, et perspektiivselt arendada meie kõige tähtsama sümfooniakollektiivi, Eesti riikliku sümfooniaorkestri arenemist pika ja perspektiivse programmi järgi. Kuidagi väga veenvad on need tema Kontseptsioonid tema põhilised argumendid, kuidas orkestrit arendada just selles mõttes minu jaoks, et ma leian sealt väga palju analoogilist mida on alati olnud vaja olnud, on vaja olnud ja ka praegu iseloomulik Tõsiste ja heade loominguliste teaduslike kollektiivide arenemises kes teevad siis suurt teadust noh, sinna hulka käib niisugused asjad nagu nagu täiesti nii-öelda probleem orienteeritud repertuaari valik mis ei ole mitte ainult selleks väljamõeldud või selleks valitud, et, et mingisugust vähem tuntud muusikat tutvustada meie kuulajaskonnale vaid võib-olla eelkõige treenida orkestrit ennast kvalitatiivselt kõrgemale tasemele muusitseerimise osas. Ja teiseks seada kõrged kriteeriumid, et mängida heliplaadile, see tähendab, et wie orkester ikkagi teatud muusikamängimises tasemele, mis on konkurentsivõimeline maailmaklassis, lingvist tingimata pretendeerib juba sellele, et olla parim või vähemalt üks parimatest selles osas nõukogude liidu väga kõrgetasemelise sümfooniamuusika taustal Kui te hakkate teosega kuidas käib see see plaanivõtmine üldse algusest? Olin ma võtan kohe mitu no hästi, palju. Kuidas teil tekib see idee ja tahtmine just vot see asi, võta see helilooja ja mis siis edasi saab? Ja mul on need ideed nii palju ja ma tahaks nüüd kõik korraga teha ja ma ei jõua neid kõiki muidugi kõik korraga teha, siis mul tuleb mitme aasta peale kohe materja ära ja siis mul on ja kõiki neid ette valmistada, klassikaline muusika on teada, olen põhjalikult läbi õppinud ja juhatanud palju-palju kordi, mõtlen siin Beethoveni sümfooniat, Mozarti viimased sümfooniad Brahmsi sümfooniat, kõik need kuulsad asjad, mida tavaliselt mängitakse nendest, ma püüan mööda hiilida neid mitte enam korda, väga harva kogu aeg midagi uut leida teoseid, mis, mis teenimatult seisavad kuskil niisama kuskil raamatukogudes ja tolmavad ja keegi nende poole ei ole pöördnäiteks, kasvõi seal Perli Beatrisse meedik või midagi, aga selleks on vaja muidugi reisida, palju ringi käia, noodikauplustes, vaadata heliplaate, kuulata kõike seda, mida mul kodus on nüüd materjali uurida. Ja juba siis leida näiteks Beatrici meedik mul 73. aastal ostetud partituuri New Yorgist. Siiamaani seisis mul idee ja mõte oli seda teha siis ema ja nüüd ta sai teoks. Tähendab, vaat niimoodi mul on palju palju teoseid kavas ka edaspidi mängida, sest ma leian, et palju head muusikat on kõik mängimata alles. Inimesed kõik ei tea, kui palju head muusikat on maailmas on. Ja siis ma hakkan uurima, noodimaterjali puudus, meil on ju see, et meil on, meil ei ole üldse võimalik leida mingisugust noodimaterjali kuskilt meie raamatukogudes ei ole midagi. Ainult see, mis meil siin kohapeal ilmuga ilmub meil väga vähe muusikat. Seepärast me peame ei ole kontakte näiteks prantsuse muusikaga üldse. Inglise muusikaga üldse. Ameerika kaasaegse muusikaga peaaegu mitte. Demokraatlike maadega meil on mingisugused kontaktid ja ma ütleksin ka väga harvad kontaktid, muusika, propaganda selles mõttes ütleme selleks, et tunnetada saada häid noote ja materjali, et siis uurida ja neid ja siis niit edasi realiseerida. See on väga raske asi. Samal ajal väga huvitav asi, aga, aga leida materjale, see on. Sellepärast on vaja väga palju reisida, käia, leida igalt maalt juba sealt ise Itaaliast, itaalia muusikat, Prantsusmaalt, prantslase muusikat, Viinist vini muusikat Londonist osta. Londonis saab kõike muusikat, New Yorgist saab kõiki muusikat, aga siiski ka muidugi aktsenti saab, ütleme Londonisse, inglise muusika Ameerikas, Ameerika kaasaegse muusika aga ka muidugi välja antakse tohutult palju muusikat, ka klassikat ja, ja niisugust muusikat, mida me ei ole veel ettekanded, kes klassikalist ilmaasjata seisavad terved read Mozarti pärliosi ja ma ei tea, paljude teostmile üldse, mängid. Aga võetakse moodsatitele. 40. skeem oli sümfoonia, mängitaks seda. Ma ei tea, kuidas dirigendid saavad niimoodi olla nii ühe küljest muusikud kogu aeg midagi uut, ütleme nii, et minul on see mõtet sahhuvad nagu mängida. Sest elu on lühike ja peab jõudma kõik ära teha. Sinu kõiki muidugi ei jõua, aga mida rohkem, seda parem. Möödunud hooajal kõlas patrisse Benedict esmakordselt Nõukogude liidus meie kontserdisaalis seejärel mai lõpupäevil Moskvas. Ettekanne õnnestus sedavõrd, et üleliiduline heliplaadifirma meloodia tahab sellest kontserdisalvestusest välja anda. Plaat. Ei ole juhus, et paljud väljapaistvad instrumentalistina just selle ja ka tema hea ansamblitunnetuse tõttu tahavad musitseerida koosneme Järviga ja seda mitte ainult kontsert esinemisel vaid ka omaloomingut tutvustamisel plaatidele. Muide, tänu Neeme Järvile on viimasel aastal või viimastele aastatel sedalaadi plaadistamistele kaasa haaratud ka kogu meie orkester. Maksimumhindega on näiteks juba vastu võetud Igor Žukovi, Valentin feigini ja Daniel Šafraniga tehtud lindid, rääkimata sellest, mis me oleme teinud orkestriga plaatide valmistamiseks üleliidulisele firmale meloodia. On võimatu reastada kõiki arvamusi, mis on öeldud sõnast trükis või lihtsalt Neeme Järvi aadressil. Võiksime tsiteerida pisut ehk 10. oktoobri Svenska Dagbladet'i artiklit peibutav pehmus, mis oma arvustus maneerilt erineb meie tavapärasest asjalikkuses. Pehmuses toetas teda viiuldaja Andreas rööni, Eesti külalisdirigent Neeme Järvi, kes on sündinud 1937. aastal. Ta lastis riiulite Kiililiku sädelust Plazolepassaažides esile tõusta puupillide raskemeelsuse taustal rõhutades rohkem peibutavad pehmust kui üsna karedad kaljupinda, mida ju samuti leidub Sibeliuse helide maailmas. Kareduse ja räigad efektid säästis Neeme Järvi Sostakovitši neljanda sümfoonia jaoks mis on tund aega pikk kuigi koosneb vaid kolmest osast. Selles vastakate ideede tulvas, kus oli võimsalt trimfeerivaid, Marsi lõike eleegilise momente, keel pillidelt, intensiivset temaatilist ja kontrapunktilist tööd, kus liikumine erihäältes, mis ajavad 11 taga saavutab kohati uskumatu täiuse. Selles kõiges suutis Neeme Järvi lausa haaravalt säilitada pinevuse kõigi kontrastide vahel. Samas aga tasakaalustada võimsaid kontraste nii kõlajõus kui muusikalises väljenduses. Orkestrile oli töö tihe õhtu, kuid ka tänuväärne kõigile pillirühmadele. Dirigent jagas aplausi puhkpillimängijaile ja lööke instrumentide mängijaile. Publicaga tervitas Dirigenti ennast kauakestva omatsiooniga. Neeme Järvi tuli imeväärse rahu ja kindla käega toime peaaegu võimatuna näiva ülesande lahendamisega. Kuid jälle on meil keerlemas proovisaali lint. Nüüd on järsku niimoodi rõhule rõhudes klaverikontserdisabas pikad noodid hakkab olema diktootisest räsivad, kõigil on siis kangesti kerge ja siis tõmbab ikka noorte, kas tuleb nii õhulised tõmmata, vaevalt kuulda, palun. Esimene noot, eks ole. Tähendusrikkam, taar, Ariideedeedjo. Loodan, et Neeme Järvi andestab selle sissetungi argimiljöösse. Ta ei ole siin frakis Texastes ja sviitris. Ta ei ole siin rahulike, leebelt, vaid impulsiivne, oma tahet nõudev, vahel hammustabki. See küpsemise atmosfäär ei ole mõeldud tavaliselt võõrale kõrvale. Kuigi see pakub palju ka kuulamiseks. See on loominguline protsess. Ilu- ja absoluudi sünd, pikaldane ja enamasti aega, tahet ja vaimujõudu nõudev. Dirigent on maag, on peaaegu seletamatu. Kuidas sünnib see ime, et mitu 1000 inimest lasevad mitu tundi järjest rahumeeli oma mõttekäike suunata ühe inimese tahte läbi? Veelgi enam, nad on talle tänulikud, selle eest on õnnelikud vaimustuses seda rohkem. Nad suutsid unustada olematuks, muuta oma isiklikku mõttelaadi ning kaasa minna võõraga jäägitult kaasa minnes vastu võttes selle võõra kui parema. Kui täiuslikuma. Ja näiteks Mozarti sümfooniat, Haydni sümfooniaajal üks sümfoonia tuleb välja ja orkester on ette valmistatud ja ta tuleb vabalt. Ütleme niimoodi, et üle ja siinsamas nägime ka nagu kõik tuleks ilusti välja, aga tegelikult oled niisugust hõngu ei ole juures. Et luua seda meeleolu ja seda kergust, et see kanduks edasi, mitte ainult minuni, see kanduks ka üle minu saali, niisugune tunne peab olema. Ja selleks on muidugi tohutult niukest sisenemiseks kiirgusi vaja edasi anda, neid ei saa kuidagi mingisuguste vehkimist teiega käteliigutustega teha, ainult võimalik mingisuguse jõuga siit kuskilt käima panna. Ma ei oskagi öelda, mis asi see on ja kus, kas see tuleb, aga mõnikord ilmub kuskilt. Võib-olla peab selleks tõesti olema 1000 kilomeetrit kodunt eemal kõnelema, teist keelt kuulama paljude dirigentide käe all voolavat muusikat. Ent sind korraga haaraks koduigatsus täiesti erilaadsel kombel. Sa tahad kuulata, kuidas kõik kõlaks meie oma dirigendi, meie Neeme Järvi kaudu? Näed mõttes tema žesti, mäletad tema loomingulist balangut? Kujutad ette tõlgitsust ja tahes-tahtmata see on omamoodi etalon, mille järgi vaegja vaagib teisi nagu kool, mis sind on kasvatanud nagu atmosfäär, mida sisse hinganud iga päev. Need on kriteeriumid. Oleks nad kõigil elualadel nii kõrged.