Tere päevast ja raadio kahe kuulaja saatekava on jällegi jõudnud saateni, röster ja muidugi palju õnne, aga raadio kahele eilse sünnipäeva puhul ka meie, nüüd saame seda siin kenasti teha, kuid päev hiljem aga siiski sünnipäeva sünnipäev. Ja nüüd pisut vähem kui tunni ajaga saame jälle tuttavaks ühe tuntud eesti kultuuritegelasega, saame temaga natukene lähemalt tuttavaks, sest et kahtlemata tuntud Taivo on. Mängime siin pisut muusikat ka, mida ta meile siia saatesse on valinud ja lisaks teeme ühe väikese mängu ka, aga selleni me veel jõuame. Nüüd on mul hea meel tutvustada tänase saatekülalist näitleja Sepo Seeman, tere. Tere. Ja mina olen pere ja ma saan kohe siia algusesse küsida sellise natukene meenutava küsimuse ka, et sa ütlesid siin paari aasta eest. Sind on saanud juba, ütleme liiga palju igale poole lihtsalt praegu selle kohta ütled. Edevam, või ma olen helistanud kutsud ja ma kasutan selle võimaluse selles mõttes ära, et selles saates teha, aga noh, mis seal salata, reklaami ja siin ma kõpsti olen, et nad mind tõesti palju saanud minu enda jaoks vähemalt ja kindlasti paljude teiste jaoks Aga arvestades viimaste aastat siiski no ei saa ju öelda just et liiga palju oleks nüüd kõike teha saanud või. Ja seda kindlasti mitte. Ma ei, ma, aga eks ta on, annab tunda kusagil, ma ei tea, arvetel või, või mingisuguseid pinge, mingid pinged on, aga mingi asja jaoks leiame ikka ju plönni. Ja see aeg teeb mugavaks. Mõnus lebo vastutustundetu selline kulgemine või olemine. Ma arvan, et selle vastu ei saa päriselt midagi. Otseselt ei näe, kahjuks ei ole, inimene on laisk ja mõnus ja, ja arvestades veel mingisuguseid lähenevaid mingisuguseid daatumeid, siis tead, see on see tähelepanu on väga selline suur ja kindlasti mitte, et noh, ebameeldiv kindlasti mitte ei ole, aga ta ei ole muidugi proportsioonis. Et sa oled esimene, kellele ma nagu, jah. Tulin edevusest sinu mikrofoni tagasi. No vaatame, mis siin kuu lõpus saama hakkab, küll me jõuame selleni, aga kui nüüd rääkida pisut sellest esinemist pisikust veel, siis kuidas sulle üldiselt on elus olnud, kas see on juba täitsa lapsest saadik või on see selline hilisem? Ma ei tea, noh, ma ikkagi armastan öelda. Meie maal kõik tööd on head, vali, millist tahad, eks asi on viinud teiseni ja künnaseda vagu, mis sul siis ette on antud. Praegu ma tulin ka siia, raadiomajja, mul olid need paberilehed ees, ma olen pärast lugema luuletusi siin, mis on täiesti harukordne, või meeldib siis raadiomajas ja ah, mingisugune traktorist, kes seal Poska tänav üles kaevatud. Mul olid lehed käes, et ära mine esinema. Ootas oma mingisugust järgmist koormat või, või tööpaus. Ja siis mõtlesin, kas ma lähen liimile ei lähe ja siis ma sain endast võitu, ma ei hakanud talle midagi ütlema, naeratasin ja tähendab edasi, Alex talle tahvlile tähelda, tegelikult peaks ta perse saata, aga, aga, aga noh, tead, seda on tänasel päeval hästi palju ja siis otseselt nad et ilus päev algab sinust enesest või tee üks heategu päevas ja jätta jätta kellelegi peale närvi minemata. Tema püüdis Kaju nalja teha vist. Noh, ja seda kohtuta päeva jooksul päris palju või elu jooksul viimasel. Ta vaatas, et näitleja näed ikka tööd siin kriisi ajal. Ja, ja no aga see oli ka moraaneliad käes, ilus, ilus ilm ja, ja tatsan siia sinu poole. Ja siis keegi püüab venna. Tegelikult ta tahtis head kindlasti, aga noh, kukkus välja, et lühema süütenööriga meestel, ma arvan, sellel kopajuhil ei oleks pikka pidu olnud. Nii, aga arvestades seda, et sul on ka siiski ütleme teatud või ütleme siis võitluskunsti taust, siis võib-olla oleks ohtlik olnud, kui oleks üks siis vehklemis, kuidas selle B ja B, et kas kunagi oleks sinust saanudki vehkleja või oli see siiski selline hobi? Kord või ei, no mis ma olingi, vehkleja, selles suhteliselt oled korra vehkleja jäävehkleja. Et noh, ma, Ma ei omistaks, ma saan aru, see on huvitav, huvitav lehekülge fakt, aga tead kui sa millegagi päevast päeva tegeleda kuskile maale võiksid jõuda või peaksid jõudma, aga noh, ma nüüd ei omistaks sellele nii suurt osakaalu. Mõningad profid võib-olla vaatavad muigega selle peale. Ma vaatan sammudelt muigega neile üles. Tegelikult on, vahet pole noh, need on lõbusad lood, et ma mäletan seda kuidagi nimelt siis, kui Eesti koondis oli Kaaberma, Kajak, Loit nendele neljas mees kasarama Harrytandasidski agarad millegipärast seda vältisid. Ja siis nad olid vist Venetsueela MK-etapil ja siis oli niimoodi, et ma ei tea, kas, kas kajakvel vehkles ja Kaaberma raja kõrval Kaido ja Loitist läks, ma ei või oli vastupidi, leitigi lõppu. Keegi jääks sel juhul juba paari õlut tooma. Korraldaja, Venetsueela MK-etapi korraldaja tuli ütlema, et meil ei ole teie hümni, lipp on, aga hümni pole. Ja siis Kaido löönud, ärge muretsege, me laulame ise. Ja siis, kui pjedestaalil oli, olid nad võitsid ära suursündmus ja siis lipud tõusida, siis pidi hümn tulema, siis anti mikrofon, lubasite ise laulda. Kaver Madis seal kiiresti meelise käte ja laula, mida siis kõlas Eesti hümn? Oli ja siis pärast Saksa Saksa treener tulnud küsima, et kas teil selles tavalmaal jama ei tule? Pole siiani tulnud. Ei tule ka edaspidi, aga kontrollige need faktid üle. Ma võin numbrid anda. No ütleme siis nii, et see lugu jääb igaühe enda arvata uskuda, et mida selle looga nüüd teha. Aga kuna sa Haapsalust pärit oled, kas siis oligi põhimõtteliselt ainuke variant sellel ajal, et peakski vehklemisega tegelema? Ja aga see oli suur suur tänu selle aja eest ja nende saatusekäikudest, kus oli ju elementaarne, sa tulid koolist, Nad kohtlesid, õigasid võib-olla silma looja ja õhtul trenni ja nii iga päev. Noh, see, see ei kajastu säravatest medalitest. Aga ta hoidis ilmselt eemal igasugustest muudest jamadest seal jumala õnnist rutiini. Sama. Ma olen oma pärijatelt eeldama saanud. Aga kuidas selle näitlemisega oli sa noorest peast, kui sa selle vehklemisega tegelesid, kes mingisugust sellist väikest kõksu ei käinud juba peas, et näitlemine läheks, et leks teeks midagi. Äkki on see niimoodi, et noh, mingisugust pulli me oleme ju kõik teinud, et siis selles ma ei kahtle isegi sisse kuidagi jälle niimoodi üks asi viib teiseni ja mingil hetkel pannakse sind heas mõttes tanki ja siis te seda või toda. Ja selles suhtes oli see haapsalu variant tõesti tore ja vaata, et on väike linn. Igal pool on tipa-tapa. Sa oled ju avatud ja tunded on sul laiali ja kus midagi toimub ja samamoodi on seal ju noh, olid koolis oli seal natukenegi musikaalne nopitakse kusagile, kas laulukoori või nii. Ilmselt nii see ka läks, et ühest sirgus. Teine. Ühesõnaga, sind lihtsalt korjati igale poole üles. Nii ta tegi, ta, nii läks nagu siingi olema. Jube kerge üles korjata muidugi oli, aga noh, mis siis ikka palju ma maksan, kellele ma loodan siit stuudiost seda ära ei jaluta, natukene veel vaja rääkida. Aga nüüd, kui võtta pisut seda muusikapoolt juurde, mängisid seal mingit pilli, kaeba noorena. Ei, vanaisa mängis akordioni, aga ei tea, kuhu see siis kadus. Aga ei, ei midagi kuskil malevas akesid plönni mingeid kitarri nagu tavaline keskmine eesti mees, aga poistekooris segakooris. Et nii see kuidagi läks. Andres Ammas Lugupeetud inimene. Muusikaõpetaja, koorijuht ja teatrijuht on seal haapsalusse kooliteatri juht poliitik, isamaalane, võimas vägev mees tegelikult. Ja siis püüdis mind kuskil koolis söögivahetunni ajal, kus kõik tormasid, vaata sööklasse esimesena jõudma. Jah, väga hädavajalik. Ja siis püüdis mind kuskilt rahvamassi seest noorte karjasest kinni. Miks sa ei ole käinud poistekooris oli, ma ei mäleta, mis koorses oli kooriproovis legend, mis ma mõtlesin suhteliselt kiiresti, tulid mul häälemurre. Ta mõtleski käiga. Söömaga lõi rähmas käe sisuga ei ole midagi teha. Näitleja reageerida kohe välja ei mingid, mis näitleja pole olemas, Pole olemas, jah, nii, aga kui me nüüd võtame siit ühe lapsepõlveloo ka siia kohe sellisele lapsepõlve jutul otsa siis mis ikkagi olla võiks, mis sinu lapsepõlve kuidagi siis meenutab või mis sind, mis iseloomustaks hästi. Ma ei tea, ma ei tea. Tavaliselt kiputakse ilustama seda aega ja öeldakse, et see on, kas ma ei tea, tuuakse svingi. Leetsejate liinid ja. Minu noorus või noh, seda mõjutaseni vea ei oska öelda, ma arvan, et mulle meenub ükskõik, mis raadiost pakuti, sest tol ajal või noh, mis mängis, isa tegi praadis kartuleid kuskil köögis ja roigas laulda väga hästi see, mis kätte saadi või nii, et ma ütlen veel, mingisugune melomaan ei ole kunagi olnud ja ja ei oska selleks ka ihata. Nii et näiteks tükike Boris Lehtlaane oleks Igal juhul selles suhteliselt väga hea, muuseas, väga hea, väga hea märkus ja, ja ma arvan, et see oligi Boriss lehtla on, sest et oma üks laul, kui te selle kuskilt üles leiate, aed on või üksi seal Haapsalu vahel jalutasin. Õhtune aeg oli millegipärast ma laulsin keset tänavat nagu, nagu Ants Sild, Rein, aga siis vihma ei sadanud, ilus kuuvalge õhtujad, tänavalaternad ja siis minu meelest on, ma teda ei, Latherendaali, kui sa selle üles leiaksid, siis see oleks tase, oleks aus vastus, võib olla ka. No me proovime ja kui ei leia, siis siis tuleb midagi muud poissi. Köik. Ja raadio kahe kuulaja sade röster jätkab ja see oli üks Sepo Seeman, nii lapsepõlvelugudest. Ja liigume nüüd pisut jutustamisega edasi siit väga sujuvalt, sest et aeg ei peatu ja räägime nüüd, see oleks võinud olla lugu Eesti esimene diskolugu ja nüüd tuleb järjest nakkab, tule, kohe hakkab tulema. Sul on veel aega siin järgmiseid lugusid ka ümber mängida. Aga kui võtta samm edasi, sa läksid Pedasse, mitte lavakasse. Tahan sinu puhul ka välja toodud, et miks sa siis Avakas läinud. Et ma juba Pedasse sain, see oli juba suur asi. Tol aastal ei olnud vastuvõtu ja kui me järgmine aasta sõber piilu kütsime, et noh, hea küll, lähme siis üritame vaikselt. Kuigi me kursusele võtsime otsuse vastu, et kuulge, meil on niigi hea olla, et kas keegi läheb katsetele vä? Meil oli tõesti tore olla ja hea olla ja lõbus olla, mis seal salata ka professionaalne olla. See oli vist õige otsus, ma hakkasin kartma seda stressi, et no mis siis saab, kui sa sisse siis sa oled kuidagi ühest kohast poole veega minema läinud ja teise kohta ei pääse. No ühesõnaga, selline dilemmade hulk on ja ei noh, kõik on tore, kõik on hästi. Ühesõnaga, ühtegi kahetsust selles mõttes ei ole sinna jõudnud omadega. Pole hullu, sest et see on, see on nii tihe sõel ja sinna sisse kirjutatud päris sellist. Hea küll, me teame ja kuuleme ainult neid nii-öelda edulugusid, kes on selles läbinud, eks, ja tagantjärele targutamisest nagu see praegu küsida, et miks sa ei läinud raps. Ma olin täpselt samasugune noor tõllakas nagu, nagu iga teine, kes seal ukse taha jäi, selle nimekirjavahetusel. Et see on ju nii. Et seal hakkab mul praegu ihukarvad püsti, kui ma hakkan seda stressi peale mõtlema, mis, mis noortel inimestel on, kes kuhugi kandideerivad ja maast madalast läheb seal ralli juba lahtikeskust. Eliitkoolid ja issand, jumala hingel on, need pannakse tegelikult, eks ju. Elu elus. Aga sul on siis väga ilusat läinud, et kohe peale seda Pedasuseid teatrisse ka kenasti ja ei ole pidanud kuskil väga paljust Rässama. Ja selleks külastaja, et tegelikult me kursavennad ja õed nad valdavalt ihkasid ikkagi jääda Tallinnasse, sest siin liikus tööd ja raha ja päevaga mul tõmbas, noh, see on, minu jaoks oli see teater just selline magus, ilus või noh, ühesõnaga hakkas süvenema, mingisugune mingisugune ideaal või lootus või nii edasi. Ja põhimõtteliselt siis olenemata sellest, et nemad jäid siia Tallinnasse, et siin on palju tööd ja nii edasi, siis hoopis sind korjati kuldsesse Riosse ülesse ja sealt edasi on juba oh-oh-hooaja. Noh, paratamatult olen seda rääkinud ja noh, mingit loode, ehk siis enamus lugusid praegusel hetkel hakkab juba kordama mitmendat korda mitmendat ringi. Et seal jälle üks asi vist teisenenud. See on ikka väga-väga sujuvalt siis elus ikkagi kõik läinud, et ei ole mingisugust rahmeldamist olnud. Ma ei tea, mis me, mida me rahmeldamiseks nimetame, nii et ma ei oska öelda, ma olen 100 protsenti hall, ikkagi mingi rahmeldamine seal taga on olemas. Et see, et ma olen olnud kas siis niimoodi, et kohal oleks moodne öelda, et ja ma ei tea, ei tea, tõesti ei tea, noh see on ilmselt juhus, julgen paremat võtta, siis noh, parema puudumisel siis on asjad niimoodi läinud, et. Ja selles mõttes ka, et sa oled öelnud, et ega sul mingisuguseid unistuste roll ei ole, sa võtad suhteliselt vabalt neid asju. Ja ei, kindlasti mitte, mul puudub selles suhtes ambitsioon, et muidu suure näitleja ma ei tea, kui selline asi on olemas, siis otsige mu numbri anda. Või isegi kui see kedagi rahustada, siis ambitsioonid too näitle, noh, see kõlab nagu mingisugune noh, amööb. Lülijalgne sihuke blenn, aga ma ei tea, kui see, kui see üks asi ikkagi teisene ja tööd saavad tehtud ja usaldus on säilinud, siis olgu või nii, ma ei oska sellele sellele küsimusele vastust anda. Sa ennem rääkisid ühest väga toredast seigast, kui sa siia tulid, aga sa oled samas öelnud ka, et ega sul tegelikult see süütenöör liiga pikk ei ole. Et mis imedega seda siis niimoodi vaos hoiad, et niimoodi üldiselt kuskil meediapildis ja kõikjal mujal tundub muhe mees ja teeb nalja ja nii ongi. Aga tegelikult siis on süütenöör. Ei ole, ei ole Don eksa selline kohalolu või noh, valmisolek, ah äkki on see või peaks olema igas inimeses sees, käib elu juurde. Nüüd sellesama missat muigane muigel, andsin mööda tänavat ja, ja selline nagu mingisugune mingi ärevus on praegu kogu aeg õhus, eks, et tead, mis, mingi auto juhtki mööda siis ma poetan talle väikse näpu. Vihjeks, et kõik kõik on muidugi nagunii punases, kõik on nagunii puhas, ma ei saa sellest aru. Vaata, üks memm tuli uksest väljuma, see kõik juhtus siin lühikese aja jooksul lenduri uksest välja, lõi risti ette see tähendab, ta läks liiklusesse või siis mis minu meelest hoiu, mis on, et noh, me peame seda süütenööri endal ise pikemaks kasvatama, sest meil rapitud kuidagi väga-väga lühikeseks kõigil. Või noh, paratamatult tahakski öelda, et öelge, ärge öelge hunt, öelge metsakutsu kutsub metsakutsuga susi või hallivatimees, ärme mainis edasi, sest et sa ise tead, uudistelugejana seal igas uudises sul sees on see, millest me rääkida ei taha. Et kuidagi peaks seda analüütilisust endas jõuga meelde tuletama, et ära mine käima iga asja peale ja mitte ainult, et tavainimene, lihtrahvas, vaid ka ikkagi need, kes seal ülevalpool oma tööd teevad. Igalühel meil on mingisugune oma Jukk täita. Ja kui me seda enda võetud tööd või kohustust hästi teeme, siis peaks olema õigesti. Sellest ajendatuna mulle meenub paari aasta eest ütlesid ka midagi sellist, et praegu sa oled eesti eluga rahul. Aga see oli selline just nimelt praeguses ajahetkes. Kuidas sul praegu sellega lood on, saad ju eesti meeste hingeelu ka siin analüüsinud mitmetükiga? Kindlasti olen, aga kordan veel kord, et, et kõik on natukene punases, et kui üks leer on on demonstratiivselt punases ja provotseerimist, siis teine leer see midagi natukene püüab rahuneda ja, ja neelab rohkem või on rohkem vait. Aga kust siuksed tulevad, palju meid üldse on nagu, nagu selline lõhestatus mind nagu kõige rohkem veel mind punasesse, et kus, rahunege ära, no ei ole. Et praegu me peame kogu aeg rahul olema, sellepärast et neil on, ongi rahuaeg, elame õnnelikul ajal ja ja kui me mõtleme, et mingisugune asi on saavutatud, ongi rahu palmipuude all, siis selgub, et inimene ei vaja ikke seda rahu, et tal on nõu. Kõigil on midagi kuskil, mingi rusikas on kellelgi kogu aeg taskus, et et siis siis tuleb leida mingisuguseid muid teid või kanaleid. Ei puutu nende või noh, valdava kurjusega või sõgedusega kokku sagedus on väga äge sõna. Praegu avastasin Aga sellest sõgedusest ikka annab siis rahulikult möödas, ennast hoida. Julgen kahelda siis tuleb, ei, lihtsalt tuleb vaadata, kuulata, imestada ja. No ma ei tahaks öelda, vaenlast tuleb tunda, võid õppida targalt, kuidas tast lahti saada. Me läheme liiga jah seoses ja kõik on kuidagi ülekeev või siuke mingisugune keedupotid. Ta on praegu Välgite meile, kas on, see on igal üks mu sõber ja Eluaegne naabrimees, tema, ta on mingisugune viimased seitse aastat juba ennustanud mingit metsikut kaduja, totaalset kollapsit ja kõik kukub kokku ja. Olen kogu aeg mõelnud ja, ja just sellest rahu, rahu, rahu. Pole hullu, pole hullu. Aga äkki proovime seda rahur tuua ühe mõnusa loo? Aga see on väga hea mõte, nagu hullumaja peaarstile öelda, et kuulge, hull on põgenenud. See läks akna juurde, tegi suitsud. Pole hullu. Pole hullu, pole, pole hullu. Ja ei olegi, ei olegi Lee ja siis üks kaasalaulmised siin, mille sa meile siia valisid, no me rääkisime väga palju sünkurs, Harold Riost seda nüüd mainisime. Need on ju kõik, põhimõtteliselt seal ei ole vaja ei lauluraamatut vaid see on ju kõigil pealuu sees, eriti see magusperiood, see algusaeg. Millise loomesid, võiksime panna kõik, mida ükskõik millise. Vabad käed, täitsa vabad käed. Sina oled teise generatsiooni, millest sa võib-olla ei mäleta, olid alguses. Ma olen neid kuulanud natukene küll. Et olgu see, ma ei tea, eesti kapitalismi kurgid sulle, raha mulle või või siis kõik, kogu see varasem periood Paneme siin siis selle masina tööle ja vaatame Laulge sihid, jätke jonn ja jätke nii hull ta eesti neiu rokijuust kui roosinupuke. Esinemiste olite tantsule, jätke jonn ja jätke Ri. Katsu eesti naisi saab vaba laskelipu lehvida. Kas otsid kaasa ja? Ja ja. Ja raadio kahe kuulaja seeli kuldne Trio ja meil on külas näitleja Sepo Seeman saade röster jätkab ja me teeme nüüd väikese vahe, põikasin ühe mängu näol ja see on väga lihtne mäng, hakkan siin andma aga kahte vastusevarianti ja siis sina, Seppo, saad ühe valida ja seda siis natukene põhjendada ka üpris suvaliselt, sellised kaks asja, too mõni näide. No alustan lihtsalt mänguga. Nonii, kas sa kuuleksid parema meelega esimesena häid uudiseid ja halbu uudiseid? Meil oli siin natuke sellest jutuga. Uudised on üldse kõik headest. Ehk siis häid või? Ma ei tea, ma ei oska. Hea küll, ikkagi häid, häid, häid. Häid, no niimoodi ütleks 27 protsenti inimesi. Öelge kõigepealt siis halb ja. Ja nii, aga läheme siis järgmiste asjade juurde, et kas sa pigem elaksid imelises linnas väga kehva tööga või siis elaksid äraütlemata igaveses linnas, aga imelisel töökohal? Imeline töökoht. Aga tead, ma arvan, et see on, see kukub sul pooleks. Kui sa vastusevariante pakud, ma mulle meeldib ikka igav töö kui see, kui on mingi muru niitmine, igav töö kusagil ma ei tea, golfiklubis Hispaanias võid olla ju. Nii et sa pigem elaksid ühes imelises kohas, aga väga igava tööga. Ma ei tea, noh ega ma kõike muidugi ei tee kuskil poes, vabandust, ma ei näe. Pigem ikkagi huvitav töö. Pigem huvitav töö. No vot seda huvitavat tööd, see on väga suur protsent, siiski 75 protsenti ikkagi valiks selle töökoha. Aga no mina, kes ma juba liiga huvitavat tööd olen teinud või olen huvitatud, ma, ma olen valmis igavat tööd tegema, nii et ma jään selle vähemusse poolega. Olgu, see sobib maja möllu. Palun, võtame tükikese ühte tükikese, teist, nii, kas pigem suudaksid joosta 100 kilomeetrit tunnis või suudaksid lennata 10 kilomeetrit tunnis? Ma suudaksin lamada praegu kindlasti mingi 10 tundi päevas, aga lenda lenda, et kuhu sa lendad, sest ma ei tea. Sina pakku. Minu poolest võid siia raadiomajja lennatasid 10 kilomeetrit tunnis isegi saab päris kiirelt. Vanasse raadiomajja, sind huvitab enamuse vastu 51 protsenti sellel poolel lennul lennunduse meiega, kas pigem oleksid president või puhkemani treener, ma ausalt öeldes Bocemoonidest väga palju ei tea, aga õpetaksid siis pakemale välja mõelda. Ma tean, mis on pakkugannid kuna lapselapse lemmikmängu ma ei tea, miks, aga aga mis Pokemon on, need on need? Ei need on transport, ei. No ühesõnaga. President ma ei saanud alusame. Aga mis seal ikka saab hakkama saab. Eesti Sisvee Ei Rapla. Rapla vabariigi president Sepo Seeman 58 protsenti ütleks nii. Nii, kas sul pigem oleks parim maja ühes jubedas piirkonnas põhimõtteliselt oma auku nii või siis jube elamine mingisuguses suurepärases piirkonnas? Heldene aeg, noh, see eeldaks mingisugust. Mul on suurepärased naabrid, võib-olla mul endal väga jube elamine oma värki, nemad vaatavad mind nii. Parem juba. Ei, mul võiks enda olla tore elamine. Aga noh, see on jube küsimustele. No ega mina neid välja pole. Ma võtsin lihtsalt ühe aplikatsiooni ja hakkasin nuppu vajutama ja siis tema tuli ja mina kirjutasin üles hiireks. Tead, ma koliks sealt ära sellest jubedast rajoonist, ta müüb selle maha ja ma ei tea, kuhu mees läks ilusasti. Sa lihtsalt ei ole jõujooni. Nii, aga parimat maja jubedast piirkonnast tahaks 46 protsenti ainult, nii et ma arvan kaasa lööma kõige vähem. Nii, aga kas sa pigem näeksid, mis või kuidas lõi inimkonna või siis näeksid, mis või kuidas lõpetab inimkonna? Ei, ikkagi see esimene, no mis, mis sind selle juures huvitaksid? Mitte miski, aga lühemad, kas tulid, kas ta tuli siis ahvist tarbinismi või siis? Jumala eest, ma ei tea, kumb oli enne kana või munajumal või noh ma ei tea. 43 protsenti oleks ainult neid inimesi, kes nii arvaks ta lõpuna, nad tahavad haige filmi lõpp on ikka põnevam näha, filmi ei olnud, ei olnud elu elu inimkonna lausa isegi. Kui me unustame ära selle ilusa imelise, iga päeva, mis jääb sinna kahe une vahele, nii et kui silmad lahtede tärkamas on juba suur kingitus Tavaliselt viimase, kas sa oleksid pigem kogu ülejäänud elu üksik või oleksid ümbritsetud kogu elu ebameeldivate inimestega. Pähkel, ma ütleks. Ei, see ei ole mingi pähkel. Kuidas sa ütled teistest inimestele ebameeldiv sa väldid neid sa põgened, mitte põgenema natsa? Sa teed oma valikud ise, ma võin üksikul lohet toe, aga mis, kuidas siis vägisi ei saa umbses? Jälle me unustame selle ikkagi selle päikese ja, ja õhu ja see on kõigil üks. Õnneks päikest meil on ja niimoodi ütleks täpselt pooleks inimesed. Mul ei ole sulle näidata, aga mõtlema selle peale, nagu mõtlema selle lahenduse välja nagu selline. Morbiidne kristalli saade see kus või mitte muide Christian isade järve morbiidne, vaid morbiidne versioon Kristjani saatuse. Rahvas ütleb vähe tallanud selliseid helgelt küsimust. Nonii. Kuidagi peab balansseerima, saad aru. Aga jube raske minna siit selle järgmise asja juurde, muidugi, nüüd on see lugu, mis sulle ei meeldi. Lähme selle morbiidsusega edasi, aga see ei pea olema mitte midagi halba, see võib lihtsalt olla midagi sellist, mida sa lihtsalt ei tahaks kodus kuulata. Ma ei kuulagi kodus. Tead, see on täpselt see, ma ei ütle sulle seda pale, ükskõik mis tuleb ja see võib olla samamoodi. See võib olla samamoodi kuldses trios. Et mida, mida ma hea meelega kaasa laulame teatud tingimustel, mitte tingimustele, vaid olekus ja, või siis või siis ma ei taha seda kunagi kuulata. Ja täpselt sealt listist võiks vabalt tulla, aga ma ei ütle sulle seda, sest et see oleks nagu mingisugune näpuga näitamine ja kellelegi halvustamine lolliks tegemine. Noh, ma teen pigem ennast lolliks. No pane midagi, mis. Ja. Teever Kuldse Trio erisaate siit tuleb järgmine. Ära pikalt. Minu tema naeratus. Teda tunnevad, seisad tabatud, vanemad. Ei taha keegi. Raerestor jätkab. Meil on külas näitleja Sepo Seeman ja me ei kuulanud tema lugu, mis talle ei meeldi, sest selliseid lugusid me ka ma ei saa pahane olla. Jumala issand, inimestele on vaba voli, mis nad teha tahavad ja Vaida tahavad ja vaba tahe, ilus vaba tahe just ilus ja sinul on ka õues niiet nautida aga vaevlesid siis selle eluolu jutuga edasi, kui see mäng juba lõpetatud sai, et sa oled selle muusikaga ikka igatepidi seotud olnud muuhulgas näiteks muusikalidega, kumb siis on meeldivam, kas teatrilavastused või muusikalid või on need üldse omavahel kuidagi võrreldavad? Kindlasti on, kindlasti on seal, on seal on ju, need on ju omavahel väga, vägagi seotud ja ja ma jälle ei läheks liimile või selle iroon liimile. Et kui ühel hetkel keegi keset läbielamist mingis stseenis hakkab mingil hetkel laulma, et seal ju võlts või vale või noh. Et noh, võtame ooperid, värgid, noh, mis iganes tegelikult on, see on ju kõik on ju kunst ja igaüks võib-olla ei, ei küünigi sinnamaani, et see on ju nimetame seda siis ka meelelahutuseks. Kunstiks, noh, ma ei tea, et see on jälle niimoodi läinud, et üks asi viis teiseni ja mul on au olnud osa saada sellest sellest sellelt distsipliinist pingutusest. Sest niisama ära Ruiata mingid asjad. Ühel hetkel on see võimalik, ka publik hääletab jalgadega ja produtsendid, lavastajad, dirigendid, sammud, et mul on, mul on hästi vedama. Kuidas sul selle muusikaga praegu selles mõttes on, et sa oled ju käinud sellistest toredatest ansamblites läbi nagu ansambel kala ja kuldne Trio muidugi, ja kuidas praegu oleks näiteks, kui keegi kutsuks esinema või niisama moosekandiks kuhugi siis kuidas oleks? Okei, ma moosekant ei ole, ma täidan mingisugused osad kanna naljalaule, see kindlasti. Ma ei tea kindlasti mu ise ei ole enda suurem fänn. Aga mingid õhtut määra täidame. Et ma näen, millist kurja vaeva see kõik nõuab. Enda vokaalselt vormishoidmine. Sõber Mataregi kirjeldab, et kui tema, kui tal on õhtul kusagil vajal lauljana üles astuda mitte lihtsalt bändina, vaid vaid ikkagi lauljana, kas ooperilaadne toode või mida iganes kontsert, et siis ta ikkagi päev otsa. Mässab klaverit see ei ole ainult tema, vaid see nõuab suurt pingutust ja valmisolekut mina selleks, noh, mul ei ole isegi vajadust mitte sellepärast, et ma saaks hakkama, vaid mul ei ole sellist kohustust praegu. Aga Me oleme kõik nagu praegu sihukse paisu taga, eks ootame, lapsed, kes kui vangis elanud, pole ammu murul käinud. Et Ühest küljest teeme näo, et jubedalt tahaks publiku ette ja jubedalt tahaks tööd teha ja tõdetakse, etendusi anda ja lavale pääseda. Ei oska öelda. Nii mõnus on laisk ka olla, et nad ei viitsi näol. Aga ma juba saan aru, et ei ole pääsu. Nii kaua laisk olla, süüdimatu. Et midagi peab ühel hetkel hakkama tegema. Mingid tärminid Jubas nii terendavad, et kui suvilate küllaltki töine ja tihe ja sügis samamoodi Saame kohe sellest nendest järgmistes tegemistes ka rääkida, aga siiski üks asi, mis sul on niimoodi suhteliselt järjepidevalt siiski kogu aeg olnud olemas, on raadiosaate juhtimine siin või seal, eks ja samas reid, saate juhtimise on olnud veel televisioonis ja raadios ja kuidas nendega on, kas meeldib sulle seda teha, et kui sulle pakutakse, võtad sa selle hea meelega vastu kohe? Vaata lõhki ei saa ennast tõmmata ja ilmselt küllaltki kehv enese kõrvalt jälgija ja ju siis sellesama läbiv teema praeguse kas on, nimetame seda edevuseks või rumaluseks või, või, või ei oska ei oska ennast kusagile positsioneerida või on see hoopis seotud kõige söömisega või noh, enam pole vajadust pere eest ka nii palju võimelda, et saame kaks puhast vanainimest, saame mingi vorsti endale lauale lauale veel ka laua. Et siis kõik saavad iseenda eludega hakkama. Aga noh, mingisugune ratas on pöörlema jäänud. Ma peaks jõuga või mingisuguse ma ei tea, mingi suurema peegli endale osta, et kuule, mees sul seda vaja või noh, et ühel hetkel on ikkagi mingid piirid ees või nii, noh ma ei tea, aga varem oli see selline perekonna eest kas seismine või pingutamine või ma teen selle töö ka ära, et siis me saame noh, koolitada ja mässata, möllata ja kui vaja, reisida nüüd. Neid kohustusi tõmbab koomale väga tore. Ma vaatasin just üksta, kohtasin siin all raadiumas Priit Kuuske ka, kes oli siis Aktuaalse kaamera uudisteankur eelmisel õhtul vaatasin haa. Siis hommikul kell viis, 15 läks mul uni ära, siis hakkas Vikerhommik. Siis oli esimene raadioaja, kes mulle vastu rääkis, seal oli Priit Kuusk, mõtlesin, et oh, kuidas see võimalik on. Et siis ma saan aru, et kui mingi ratas keerleb ja pöörleb, siis ta on seda kõike võimalik taluda. Aga kuskilt poole pealt, kui sulle on antud selline, kus see selline mõnus päästerõnga kogumise periood sinu siis uuesti kusagile ratta peale viskuda, see on päris raske seda hoog üles saada. Aga mingi masinavärgi puhul siis oled mutrike kogu masinavärgist. Sa teed oma tööd ja sul ei olegi aega. Okida. Ja siis, kui sellest mutrivõtmeke rollist ära väsib, enam ei jaksa olla seal sellises keerises siis lihtsalt pead pidurit tõmbama. Toidud, või noh, ma ütlesin ka, et ilmselt rumalusest ei ole seda osanud, onju ja toidud või et või et või et, et ka kusagilt kõrgemalt seda nagu käsipidurit. Nii järsku väidavad. Et jah, sinuga rääkides nagu pihil olles. Et siis jah, jah, ma luban, luban taltuda. Minul ei ole seda vaja veo poolest. Pane rahulikult edasi ja minul on ikka rõõm jälgida, aga vaata, et endal. Oleks aga nüüd, kui rääkida pisut sellest puhkuse ajast, kunagi tegid raudahjusid praegu ka selle jaoks aega on jäänud või see on juba vana hobi. Noh, see oli ju noh, eks ma mõtlesin, et see oli jube hea idee ja et oi, sellel on kindlasti huvilisi, aga ei ole, hakkame huvilisi olnud, tegid endale valmis, siis ta on valmis ja et eks mis, mis nüüd mina, eks ma leiutasin selle ja mõtlesin välja disainisin, ja siis viisat piisab, ta seisab mul seal kasutuna keset tuba ja pole kordagi kuumaks aetud. Ja mõned ausamad inimesed öelnud, et noh, eks ta äkki kole on kah, aga tead, minu asjad on kõik väga palju ajast ees, nii et korra ühel hetkel tuleb see aeg, kus oksjonil väga kalli raha eest maha müüakse. Et ja noh, seal, et mitte, disainisin minaga, aga sepa Tiit Kägo ikkagi tema andis sellele sellise kaubandusliku välimuse. Aga muus mõttes keevitamine ei ole võõras. Me läksime, Jaagup Kreem ja Marko Matverega keevituskursustele ja selle tulemusena valmib, valmib sellel suvel ikkagi ujuvmaja Emajõele. Nii et see hakkab varsti valmis saama. Et on, mida oodata. Väga alumiiniumist keevitatud. Tore no ühesõnaga, ma arvan, et ammu pole reklaami tehtud, et siis vähemalt ahju ostureklaamis. Sest ma juba ei raatsi seda müüa, ahenevad maod, ta ootab oma aega. Jääb siiski see energia sellest reklaamist ilma räägime siis vähemalt suvistest tegemistest, mis sul siis plaanis haldajale alumiiniumist parvekese Emajõele panna? See ei ole mingi parveke, see on ilus maja vaja. Ja on, ta toetas meid ilusasti parve jaoks, on kolmekümnese mootori taha ja sellega on seal on suur vabadusse, nagu nagu Kevin koslerit paneme veemaailmas varsti ringi ja, ja naeratame inimestele, kes kallastelt meid loobivad käbidega. Et mis suvel veel, noh, mis seal salata. Meil Pärnus Endla teatris lükkuvad järjest kõik edasi, jälle me ei taha sellest rääkida, et et seal läheb ilmselt sügisesse, siis arktiliste mängudega esietendus aga Pärnu suveteater, mis on meie enda kahe perepäeval loodud selline nii-öelda põlve otsa teater. Sel aastal siis baseerume Kurgjal Carl Robert Jakobsoni talumuuseumis ja juunikuus alates üheksandast juunist kimama siis 10 etendust kahel pikal nädalanädalal, siis mis päädib pühapäevadega. Etendus Indrek ja heledad hääled, heledad hääled. Juba see pealkiri vihjab Tammsaarele. Kui seal kokku panna veel see koht Carl Robert Jakobsoni talumuuseum siis ta võiks olla midagi hinge puudutavat. Ja näitlejate trupp on ka veel sel aastal suurem. Tiit Olum kirjutatud kokku siis Tammsaare võimsatest naistegelastest, kes muidu oma teostes pole, ju, pole võimalik neil kohtuda. Tulevad ühte kohta ja selleks keskseks tujude ise loomade silujaks on siis Indrek. Me pääseme praegu ainult eesnimede mainimisega kõik aimame keset, kõik võivad olla. Ja noh, see on selline funktsioon, oja fantaasia, et mis oleks, kui nad kõik oleks kokku saanud. Ühel nädalavahetusel. See Pärnu suveteater on teil läinud siis selles mõttes ikka väga hea hooga käima, et tekitada ja nüüd on ta juba mõned aastad püsinud, liigub raudselt edasi. Ja aga see on selline vanastike. Kui repertuaariteater suhet tib, puhkas, siis näitlejad otsisid endale tegevust, kes käis ehitustöödes kuidagipidi midagi tegema, lihtsalt puhata, noh, see oli ka võimalus, kellelgi olid suvilad maakodud. Aga järjest rohkem on ju igasuguseid suveprojekte ja suvelavastusi ja inimesed, suvel armastavad tulla ja sõita igale poole. Et me mõtlesime, et kurge on niivõrd äge koht ja Kesk-Eestis. Arvestades publiku suurt, peate nälga, võiks toimida küll. No tore, meil on siia saate lõppu veel üks lugu ka mängida ja leppisime kokku, et teema oleks kui salajane pahe või selline kilti laser, aga ma arvan, et raadio kahele raadio kahe kuulajatele igati tavapärane kuulamine ilmselt on paljud seda kuulnud, onu Bella. Ja võiks midagi onu Bellat siis panna, mis näiteks olla võiks. Miks sa just onu Bellat siia tahaksid? Panna esiteks ta ei jäta kedagi kindlasti küll maksta, kas ärritab, lõbustab ta mida kaugemale, aga noh, seal seda see julge huumor, mis iroonia, ärritumine, üritamine, see äratab inimesi üles. Metall ise ju väga, väga tark mees, analüütiline ja puha. Ja väga hea huumorimeelega. Aga see, kuidas ta publikut ärritasid, kui see natuke tühku oled, siis ei saa ju aru, mis, mis seal nüüd siis head saab olla. See on nagu see on mõnus aga ükskõik tema repertuaarist anna ainult. Graberasin onu Bella, põhjatu fonoteeki. Siis kui sa oled pealkirja annad, siis ma arvan, et see lugu siia tulebki. See on vahepeal, on üks selline tekst, on see siis, aga võttis ei too täis taani meenutage Roma Politsei politseinik nimega Albert lepatriinu, kuidas mu politseiga viilu võtsin, vist oligi niimoodi käest või politsei sünnipäeval käisid midagi taolist. Aga see siis aga võttis pidu teise tooni mehitakas hõõrub oma kaelasooni. No seal on midagi väga, süda sees. Klaasi ja saate lõpus igatahes kõlama jääb juba läbi. Nojah, nii ta lendab, sinna aeg lendab ja restor ja röster, jah, olge terved. Olge terved, aitäh kutsumast tänu ja pikemaid süütenööre ja tõmmake punasest tagasi. Kogu aeg peab olema kuum või külm, vesi lahti. Edu meil ja panevad. Ta palgapäeva. Õudsed, kui ostsin poest pudeli valget viina siis aga sai tehtudki seedida. See on, mul oli õudselt osta. Ühtegi parmu, ühtegi vastu. Oli Eesti too juurde siis otsima tuli. Mul ei olnud kahjuks kuhugile minna. Jooksin kiire südalinna kaineri poole seadsiinud omada. Mida külas ma pole olnud, aga? Uksele küla ja siis ta palus seda, oli toelis jajaa toime, udualus. Kaetisid meile soola. Süüa-juua ja õlut, mis külm kui raud. Raudpolitseinik nimega Albert lepatriinu. Käskis laua pääle panna palju viilu. No igasugu. Viskan oma naise kaevu. Ta võttis viidu teise tooni. Resed hirmsal kombel ja olla, aga soovitas nurgas pihku lüüa. Tallinna alla ilmselt? Pudeli viina paenlaski, mulle pakuti ka see ala tarka ja sirm. Ongi plate peale?