Inimeste piirangute leevendamiseks otsustas valitsus, et muuseumid võivad avada oma uksed kolmandast maist. Leevenduse tingimuseks seati muuseumide sulgemine hiljemalt kell seitse õhtul, mis oli määratud kellaajal seletus, miks saavadki ainult muuseumid, aga mitte teatrid. Enamik muuseume sulgesid oma uksed enne seitset ka koroonaeelsel ajal. Kultuuriministeeriumi muuseuminõunik Marju Reisma sõnul määrati muuseumide sulgemise kellaaeg selleks, et kehtestada võimalikult ühtsed piirangud ja tervikuna inimeste liikumist piirata. See kellaajaline piirang on ühine muuseumidele. Näitus asutustele ja jumalateenistustele kirikutes tähendab seda, et eesmärk oli võimalikult ühtsed piirangud kehtestada, sest nii on nüüd kõige lihtsam järgida ja kõige otsaga. Piirangute mõte on ka see, et tervikuna inimeste liikumist vähendada, see, kas mõni muuseum sulgeb ennast veel viis või kell kuus, see ei pane neid, eksju, kohustust nüüd, et nad peavad kella seitsmeni lahti olema, vaid osadel on tõesti ikkagi ka õhtused pikemad lahtioleku ajad varasemalt olnud. Valitsuse teadusnõukoja juht Irja Lutsar ütles, et muuseumid avati, sest inimesed on seal reeglina hajutatud. Vahet ei ole, aga aga noh, võib-olla see inimese käitumine on õhtutundidel erinev sellest, mis ta on päevasel ajal, aga muuseumites jah, sellega ma olen nõus, seal on inimesed reeglina väga hajutatult välja arvatud võib-olla tõesti mõned väga atraktiivsed näitused. Lutsar ütles, et teatris on inimesed koos palju väiksemal pinnal ning etenduse ajal ei tohi saalist lahkuda. Et seal on nagu rahvas on, on, on suhteliselt väiksema pinna peal koos, et noh, ütleme muuseumis esiteks käiakse vähem, teiseks on seal ka hajumise võimalused palju kergemad. Etenduse ajal saalist välja ju minna ei saa, sest siis pole mõtet sinna teatrisse minna. Aga muuseumis võib ju minna teise saali, kui, kui ütleme ühes saalis ma näen, et on väga palju rahvast.