Täna on meie vestlusteemaks kõige populaarsem ja kõige mahukam kirjanduslik, saan romaan. Ei tarvitse vist pikalt mediteerida selle üle, mis romaan on. Igal kirjandushuviline otsustab selle asja iseenese jaoks üsna lihtsalt. Ta ütleb, et see on paks raamat, muidugi ilukirjanduslik. Ja ega ta selle juures eriti palju ei eksigi, sest romaanižanri tunnustest on suur maht kahtlemata üks olulisemaid. Ameerika entsüklopeedia eristabki kirjanduslikke žanre. Öeldes, et romaan algab 40000-st sõnast ja sealt edasi nagu vastavad arvutused näitavad, on 40000 sõna suurune raamat umbes Loomingu Raamatukogu kaksiknumber. Meie tänapäeva kirjanduses küll viimasel ajal tuleb ette, et autorid nimetavat romaaniks ka niisuguseid teoseid, mis oma mahult ulatuvad ainult Loomingu Raamatukogu ühele ühe numbriulatusse. Muidugi see näitab seda, et rumal kui žanr ei ole muutumatu ja näitab ühtlasi romaani lühenemist lühenemist tendentsi, mis viimasel ajal on, võiks öelda ülemaailmne. Võiks rääkida veel romaani vähem formaalsetest tunnustest nagu elu kujutamise avarus, elu, pildi avarus tihti Euromaal kujutab tervet ajajärku üha rahva elus kujutab karaktereid vägagi pika ajavahemiku jooksul tihti nii-öelda hällist hauani. Kui ta annab lühema ajavahemiku, siis. Ta teeb seda, tähendab, kujutab oma tegelasi märksa üksik asjalisemalt jad süvendatumalt. Kõik see nõuab romaanilt alati suurt mahtu, taolised ülesanded. Taolise ülesanded ei ole võimalik lahendada väikese mahuga. Nii et kui me rääkisime romaanil ühenemisest, siis nähtavasti siiski lühenemine ei saa olla lõpmatu, mingisugune suhteliselt suur maht romaanis ikkagi püsima. Viimastel aastakümnetel läänes eriti on räägitud, on vaieldud palju selle üle, kas romaan jääb kas ta jääb püsima või või on tema nii-öelda viimne tund. Üsna lähedal. Ennustatakse romaani kadumist Nõukogude kirjandusteadus küll seda seisukohta ei ole kunagi aktsepteerinud ja ega ka romaani eneseareng ei ole. Ei ole seda nii, noh, oma oma arenguga tõestanud. Tõsi küll, romaan lüheneb, nagu ma juba märkisime, tema vormid muutuvad, ta teiseneb tekib uusi eri liike, kuid see ei tähenda hoopiski kadumist, tähendab arengut, areng aga tähendab alati elu. Ja selles mõttes on romaani kadumisest muidugi veel vara rääkida. Seda romaani teisenemist muutumist võib minu arvates väga hästi tähele panna ka Eesti nõukogude sõjajärgses romani kirjelduses. Jah, kui me paari viitega meelde tuletasime missugune on romaanikunsti muutumise üldtendents olnud sõjajärgsetel aastatel ja kuni 60.-te aastate keskpaigani välja siis. On võib-olla kõige parem näit teid võtta nende kirjanike loomingust, kes on pidevalt algusest lõpuni selle arengu kaasa teinud. Ja kõige klassikalisem näide võib-olla ongi siin just Aadu Hindi tuuline rand mille esimese köite esimene variant ilmus 1951. aastal ja neljas köide 1966. aastal, nii et viisteistkümnenda aastat hiljem. Ja siin on see muutumise tendentse muutumise ulatus tuleb küllalt selgelt esile kui esimene romaan. Esimene köide on selline ulatuslik ajalooline maaling kus antakse läbilõige 1905. aasta sündmustest Saaremaal. Ja tuletame seda meelde, et täielikkuse taotlus oli tol ajal niivõrd suur, et kuna Saaremaa materjali põhjal ei olnud võimalik näidata töölisklassi osa 1905. aastal, siis kirjutas kirjanik juurde peatükid, mis mille tegevus toimus Tallinnas. Kolmas ja neljas köide, sellest Detroloogiast on aga juba hoopis teise laadilised raamatud. Need on koondatud üsna tihedasti üha ühe peategelase ümber. Muidugi üsna nii avara ja suure ulatusliku sotsiaalse taustaga, küll veel. Ja analoogilisi näiteid me leiame ka näiteks Erni krusteni loomingust, kes 50.-te aastate keskpaiku kirjutas oma suure epohhi romaanil Noorte südamed ja 62. aastal avaldas. Karakter romaani nagu piisake meres või siis veelgi selline suurem üleminek Rudolf Sirge loomingust ma mõtlen siis ühel pool tema maad ja rahvast 1956. Ja teisel pool tema luigelauluks jäänud viimaseks teoseks jäänud lühiromaani kolmekesi lauas mis ilmus alles möödunud aastal raamatuna. Muidugi võiks mõtelda, et see arenemine või muutumine on toimunud ühest äärmusest teise. Kirjanditesse paraku sageli niiviisi ongi, aga õnneks siiski seda ei tähenda praegu vaid tegemist on sisuliselt ikkagi meie romaanikunsti rikastumisega ja mitme kesistumisega. Uute vormide ja võimaluste kasutusele võtmisega. Kui me vaatame näiteks aastaid pärast viimast Kirjanike liidu kongressi siis märkame, et romaane ilmub igal aastal küllaltki suur hulk. Seitse kaheksa romaani ja romaan moodustab kirjanduse üldpildisse küllaltki kaaluka osa. Ja seejuures eesti romaan on oma laadide ja alaliikide poolest vägagi mitmekülgne. Kui me vaatame näiteks tegevusaja järgis, märkame Hedon romaane minevikust ja tänapäevast. Neid teoseid vahest on umbes pool, mis vaatavad, kas siis lähemalt kaugemat minevikku. Teine pool on aga otseselt suunatud meie oleviku küsimuste ja oleviku inimeste valgustamisele ja tehakse vahel väikseid ekskursioone, koguni tulevikku. Kui me vaatame romaane nii oma ulatuse ja laadi järgi, siis me märkame, et siin on suuri panoraamromaane nagu Ernst Särgava Lähme linna kirjutama või Aadu Hindi tuuline rand Heino Kiige tondiöömaja või Väino Ilusa Tuulekülvid. Pika ajavahemiku on haaranud ka mõned teised romaanid nagu Jaan Krossi kolme katku vahel, Rudolf Sirge kolmekesi lauas või Raimond Kaugveri 40 küünalt kuid nende autorite käsitluslaad on teine, Nathan keskendanud sündisite probleemid peamiselt ühe isiku ümber ja nii siis on siin tegemist rohkem karakteri romaaniga. Leidub ka põhjalikke analüüse üksikutest murranguliste ajalooperioodidest kus dramaatilisi sündmusi vaadeldakse üksikasjalikult. Näiteks sellised teosed on Kuusbergi südasuvel A Beekmanni kaevu peegel ja kartuli Kuljused. Villem Grossi kooliraha. Rohkesti on tekkinud ka lühikesi romaane, nagu Enn Vetemaa pillimees, Mats Traadi irdinimene, milles, tõsi küll, on rohkem ka jutustuse elemente, polaarkui romaani elemente Heinormaasiku Tuisu Taavi seitse päeva ja mõned teised teosed paistab silma, et nii oleviku aktuaalsematest probleemidest armastavad rohkem kirjutada. Nooremad kirjanikud võiks mainida siin veel selliseid teoseid nagu A Beekmanni väntorel Mati Undi elu võimalikkusest kosmoses. Mats Traadi tants aurukatla ümber haarakul. Minevikku nähtusi peamiselt, kuid jõuab ka oleviku välja. Võiksime mainida ka selliseid teoseid millegi saanud või jällegi on vaieldav nagu Eno Raua puujumal või leo metsari ripsmetuss, kas nad just romaanid või annad jutustuse omadustega ehk rohkem? Mõned teosed käsitlevad rohkem vahest ehk eilset päeva aga naad ulatuvad oma probleemidega kahtlemata tänapäeva, näitavad neid tänapäevaste probleemide juuri. Minevikus. Selliste teostega puutume kokku noh näiteks Vladimir Beekmanni transiitreisija juures aga samuti kaugeri, 40 küünla ja Vetemaa pillimehe puhul näeme sellist selliseid probleeme. Mõned teosed ulatuvad juba kaugesse ajalukku nagu Jaan Krossi kolme katku vahel, aga eks seegi teostavale orienteeritud siiski. Tänasele päevale. 1960.-te aastate esimene pool oli meie romaani kirjanduses ilmselt väga tugeva tõusu aeg. Ja tõusuaeg oli õige mitmes mõttes, eriti ma tahaksin siin rõhutada seda, et romaanikirjanikud hakkasid tol ajal käsitlema kõige aktuaalsemaid, kõige olulisemaid ühiskondlikke probleeme. Kirjandus muutus selle sõna tõelises mõttes tänapäevaseks. Ja mulle tundub, et seda arengutendentsi, nimelt seda tänapäevase aktuaalsuse probleemsuse tendentsi on meie romaani kirjandus oma paremas osas jätkanud ka viimasel viiel aastal. Viimase viimaste kirjanike kongresside vahel. Võib-olla kõige selline ilmekam või üks kõige ilmekam näide selle kohta oleks ehk Paul Kuusbergi romaan. Südasuvel. See Kuusberg on juba oma varasemates teostes tuntud kui väga terava sotsiaalse tajuga kirjanik ja siingi on ta haaranud kõige sellised. Tõepoolest akuutsemad probleemid. Mulle tundub, ma kardan, nimelt et me oma tänases jutuajamises saame õige vähe nimetada inimesi, karaktereid, kes neid romaane kannavad või vähemalt peaksid kandma. Kuigi romaani kirjandus vist on õieti see, mis annab igale rahvuslikule kirjandusele sellise karakterite raudvara. Kuusbergi romaani puhul ma tahaksin küll tingimata nimetada Olevsookaske selle teose peategelast. Ja seda eriti võib-olla sellepärast, et et selles noorukis, kes läks Isamaa sõtta on meie ees väga elav, väga usutav ja väga väärtuslik inimene, ma mõtlen olevsookase ühiskondlikku aktiivsust tema väga, väga tundlikku eetikat tundliku nii ja kriitilist enese suhtes oma kaaslaste suhtes ühiskonna suhtes. Ja ma mõtlen muidugi ka seda, kuidas ta otse lugeja silmade all kasvab sellise ennast ohverdava kangelasteoni. Ja kui, kui kuskil, siis võib-olla just selles kujus on, on kehastatud selline positiivne ühiskondlik ideaal mille. Jaoks meie kirjandus õieti ju töötab ja mille mille saavutamisest tegelikkuses väga-väga oluliselt sõltub, sõltub meie, meie tänane ja eriti meie homne. Ilmselt on siiski tegemist suure kirjandusliku õnnestumisega sest ega muidu näiteks Vanemuisesse instseneeringu nii hästi oleks välja tulnud. Et noh, see, see kuju andis endast tõepoolest näitlejale materjali midagi teha. Ja kuuskoti romaan südasuvel paistab silma oma omapärase kompositsiooniga. Näeme, et siin on rakendatud kahte oluliselt erinevat vaatepunkti. Näe, olevsookase puhul jutustab, jutustatakse esimeses isikus, niisiis esimene isik annab juurde emotsionaalsust vahenditust ja siin on lugejal väga kerge kaasa minna selle jutustaja isikuga. Ja kui jutustaja vaatekoht on autori vaatekohaga kas lähedal suguluses lähedases suguluses või kokku langeb, siis võtab ka nõuka kergesti autori vaatekoha omaks. Ja seda Kuusberg ongi saavutanud sookask. Tõesti oma nooruslike muljeid tollest raskest perioodist annab vägagi sugestiivse edasi. Kuid Kuusberg on tahtnud siiski laiemat panoraami anta sündmustest, kui oleks võimaldanud olev sooga see vaatenurk. Ta on siiski noor poiss, vähese elukogemusega ta ei tunne veel ei eelnevat perioodi. Ja ka inimeste kaasvõitlejaid tunneb ta vähe. Ja nii siis on Kuusberg romaani pannud veel teise vaatekoha. Selles selle vaatekohaga annab ta siis peamiselt just teise peategelase Endel eeliase kulu ja valgustab sündmusi teisest laagrist. Siin Kuusberg kasutab siis rahuliku kõrvalvaataja positsiooni, mis romaani kirjanduses on väga levinud. Kuigi viimastel aastakümnetel see kõrvalvaataja ei ole enam jumaliku kõik võimsusega, nagu tavaliselt, oli tegemist möödunud sajandi ja ka veel käesoleva sajandi alguse romaanides kus see kõrvalvaataja põis jumaliku kõik võimelised tungida tegelasse igasse hingesoppi, tuua ette tema mõtteid, tundeid ja Balzaci puhul mainitakse, et autor teadis alati kindlasti ka mitu franki tema kangelasel oli taskus. Nojah, ma võib-olla nimetaksin. Selle. Kuusbergi romaaniga seoses veel ka seda, et et väga tugevasti on ju meie tänase päevaga ja tänase päeva probleemidega seotud ka mitmed sellised raamatut, mille tegevus toimub minevikus, tähendab rohkem minevikus kui Kuusbergi romaani tegevus, olgu siin nimetatud siis kasvõi näiteks Aadu Hindi tuulise ranna lõpuköide eriti just selle peategelane, n tihu selline kujunev otsiv noor inimene või siis miks mitte ka Jaan Krossi prussovi romaani algus, nii palju me seda nagu need esimesega. Kerel tunnel ongi vist nii, et ega teose kaasaegsus lugeja jaoks ei sõltu alati kujutatavast ainest, kas romaan kujutab siis nüüd kaasaega või mineviku tähtsad on ikkagi need probleemid, mis selles teoses on ja mida nemad lugejale ütlevad. On olemas õieti üsna palju on ebaselged selles kaashaiguse või minevikulisaine käsitluses on üks osa lugejaid, kes heidavad kirjanikule justkui ette, kui tema läheb kaugesse minevikku ja arvab nähtavasti tõeliselt aktuaalne ja huvitav saab olla ainult kaasaega käsitlev romaan. Kirjanikud seevastu võrdlemisi suure ebamugavustundega asuvad enamasti kaasaja aine juurde otsese tänapäeva juurde ja üks tuttav romaanikirjanik ütles mulle ise kätte, et tema tunneb ennast justkui seiklejana. Selles tänapäevases aines, tähendab, materjal ei ole veel settinud, ta ebaoluline ei ole olulisest eraldunud ja selle tõttu kaasajast muidugi võrratult raskem kirjutada. Aga kes seda suudab? Muidugi võib, võib tulemus ka väga hea olla. Nõukogude romaani ajaloost on näiteks teada soolhovi ülesküntud uudismaa on kirjutatud võrdlemisi värsketest jälgedest, samal ajal kui vaid need on või inimese saatus käsitleb jälle jälle kaugemat minevikku. No võimalusi on tohutult palju selles žanris ja võib-olla mulle tuletasin meelde sinu jutuga seoses, et meil on selline huvitav romaan nagu Enn Vetemaa pillimees, kus tegevus areneb siis korraga mitmel ajalisel plaanil, tähendab olevikus ja minevikus nagu, nagu korraga läbi põimitud. Pillimehega seoses võib-olla võiks. Võiks üldse küsida veel sellist asja, mida alati ikkagi eriti romaani puhul küsitakse. Kas meie romaan on viimastel aastatel muutunud psühholoogilise makse või kas ta on küllalt, kas tal on küllalt psühholoogilist kandvust selle üldtendentsi järgi, mida ma siin enne nimetasin? Muidugi peaks see niiviisi olema, tähendab inimene üksik inimene on, on muutunud romaanis järjest tähtsamaks järelikult siis peaska psühholoogiline käsitlusviis olema nüüd järjest järjest tähtsam. Tegelikult see muidugi alati tarvitse niiviisi olla väga palju sõltub ikkagi ka iga iga konkreetse autoriande laadist ja üldisest võimekusest. Aga mulle tundub küll, et pillimees oleks üks selline selline huvitav näide sellest, kuidas siis psühholoogiline ja sotsiaalne omavahel väga tihedalt põimuvad selliseks huvitavaks ja väga probleemi rikkaks tervikuks. Pillimees on huvitav ka see, et siin oleks võib-olla esimeses isikus, nagu ma ütlesin, see võimaldab saada kangelasel sellist emotsionaalset krediiti kuid sellest hoolimata varsti lugeja ei lähe selle pillimehe mõttekäikudega kaasa, ta näeb, et selle tegelase mõtted ja teod lähevad tugevasti lahku ja siin ongi tegemist sellise huvitava jällegi võttega, et autor varjab ennast kuidagi ridade taha ja tema seisukohta, mida romaani lõpu poole järjest rohkem läheb lahku tegelase mõttekohast ja sellest lahkuminekust sünnibki irooniline efekte, mida ka meie teistest romaanidest võime tähele panna. Ja küllap siin on ka olulisi sotsiaalseid probleeme puudutatud, ta ei ole üksi ainult psühholoogiline või karakteri romaan, nagu teda võib muidugi ka tituleerida üldse sotsiaalset probleemi. Meie tänapäeva kirjanduses võidakse väljendada vägagi mitmeti. Jah, sellega seoses mulle tuleb meelde, et kriitikas on viimasel ajal nagu mõnikord avaldatud kahtlust või vähemalt küsitud, et kas meie romaani sotsiaalsus ei ole üldse vähenema. Hakanud ja seda on põhjendatud siis sellega, et, et et romaan on muutunud psühholoogilise makse, psühholoogiline romaan nagu nagu tahaks vastandatud, neid on mingil moel vastandatud ja aga no pillimees on näide nüüd selle kohta, et neid vastandada ei ole põhjust. Ja mulle tundub niiviisi, et, et ilmselt kriitika peab siin mõned asjad korralikult läbi mõtlema. Kas ei ole asi selles, et et sotsiaalse sfäär on meie romaani kirjanduses viimasel ajal laienenud? Kui me varem mõtlesime selle all põhiliselt ikkagi selliseid probleeme ja selliseid seiku, mis konkreetselt kasvasid välja meie ühiskonna ajaloost ajaloolisest tegelikkusest, siis viimastel aastatel on ju sotsiaalsete küsimustena üles tõstetud ka selliseid üldisemaid ja abstraktsemaid küsimusi, inimestevaheliste suhete probleemid, näiteks Mati Undi lühiromaanis elu võimalikkusest kosmoses, mida, mida minu arvates ei saa kuidagiviisi vaadata mitte sotsiaalse romaanina, kuigi see tegevus areneb nagu väga psühholoogilises plaanis või siis Mats Traadi ird inimesega oleks sama. Lugu marsruut on üldse väga huvitav kirjanik, ka tema uus romaan, tants aurukatla ümber annab eesti romaanile midagi juurde, siin on pika ajavahemiku suudetud haarata väga vähestele lehekülgedele toodud esile viis olulist sõlmpunkti ja sellega suudetud anda olulisi üldistusi. Selles mõttes. Traadimenetlus on küllaltki erinev Heino Kiige romaani kirjutamise tehnikast kes samuti käsitleb külaelu, kuid on sellest kirjutanud paksu raamatu. Heino Kiige tondimäega muidugi seotud ikkagi mitmed probleemid ta on oma maneerilt võiks öelda isegi vanamoeline mõnes mõttes seda kroonikalisust ja olu kirjelduslikust viljeleti, meil võiks öelda üsna kehva eduga ikkagi rida aastaid tagasi kuid samal ajal on tondiöömajas ka näiteks karakterite kujunduses küllaltki moodsad, sest need natukene groteskini viidud liialdatud karakterid, need ei ole mitte selle, selle endiseaegse kirjanduse noh, nihukest väga tõepärased ja elulähedaselt karakterit, nad on ikkagi ikkagi kunstiliselt. Grotesk üldse armastavad tänavakirjanikud Aabeekmann näiteks oma romaanides kartuli Kuljused või siis viimases teoses väntorel on ju suure eduga kasutanud proteski. Niisiis ühesõnaga tegelikult natuke defarmeerinud, mõningaid külgi teravamalt esile toonud nende karakteri regiooni. Ja Eesti romaan on muidugi arenenud küllaltki ootuspäraselt sihiteadlikult ja loodame, et see areng jätkub samas suunas ka edasi. Ma kasutaksin Paul Kuusbergi ühte tartus öeldud lauset. Et siiski Nõukogude tõde ja õigus on veel kirjutama. Ta on väga hea, et mõni asi on meil ka tegemata, sellepärast et siis on põhjust enesega mitte rahul olla ja on põhjust põhjust oodata paremaid tulemusi.