Kuid seal, nii mitme nimega sajandil on 52 protsenti kooliealisi lapsi, kes ei saa koolis käia. Õpetad tajate ja koolimajade puuduse tõttu. Maakera elanikkonnast on igast viiest inimesest kaks kirjaoskamatu. 97. riigis ei oska pooled elanikud lugeda kirjutada. 20-l maal ei oska lugeda, aga kirjutada üle 95 protsendi kodanikest. 70 protsenti kogu maakera elanikkonnast kannatab informatsiooni vahendite puuduse all. Kuid informatsioonivahenditeks aga peab ütlema, et kolmveerand kogu inimkonnast ei saa tänapäeval veel piisavalt süüa. Vastavalt statistikale kulutati 1967. aastal relvastumisele 182 miljardit dollarit. Lähema 10 aasta jooksul peab sellele minema neli triljonit dollarit, mis tähendab 182 miljardit dollarit 182 miljardit dollarit sedasama mündikest. Kui veeretada läbi peokiirusega üks dollar sekundis siis jõuaksime selle tööga lõpule 5750 aasta pärast. Ehk teiste sõnadega jõuaksime lõpule, kui see aeg minevikku tõsta. 1000 1000 aastat paremale ajale, kui hakati ehitama Egiptuse püramiide. Kui me sama protseduuri teeme läbi, aga 126 nelja triljoni dollariga, siis jõuaksime lõpule 126000 aasta pärast. Minevikus, see tähendab, me jõuaksime tagasi sellele ajale, kui veel iitsa põõsa varjus istus meie kauge esivanem, nüandertaallane. Kui 182 miljardit dollarit lappida üksteise peale, siis saaksime nii pikka torni, mis läheks kuust mööda ja jõuaks 71000 kilomeetri kaugusele velguust. Teatavasti kuu vahemaa maa suhtes on 384000 kilomeetrit. Kui aga neli triljonit lappida üksteise peale, saaksime nii pikka dollari kangi, millega saaksime 30 korda edasi-tagasi kuu peale maa kuu vahele tõmmata. Dollari rea. Statistika näitab veel, et 7800 dollarit maksab ühe sõduri ülevalpidamine aastas. Samal ajal ühe vähearenenud maakoolipoiss, keda praegu on maailmas umbes ühe miljardi ümber läheb maksma 100 dollarit. Seda kõike ütleb hoolikalt kogutud ja läbi töötatud informatsioon. Haridus või pimedus nälg või ratsionaalne loodusrikkuste kasutamine, vabadus või orjus? Sõda või rahu. Üleskutse kolmele ja poolele miljardile naabrile planeedilt maa. Olles lahutatud üksteisest suurte kaugustega, omades erinevaid kultuurikeeli poliitilisi religioosseid vaateid, oleme kõik samal ajal ühendatud enneolematu ohu ees. See erilise iseloomu ja mastaapidega oht, millega inimene pole veel kunagi kokku puutunud, kasvab meie ette terve seeria mitmesuguste nähtustena. Juba igaüks eraldi neist paneb meid lahendamata probleemide ette. Kuid koos võetuna ähvardavad nad lähemas tulevikus meid üksnes mitte üksnes inimkannatuste suurendamisega, vaid võib-olla isegi terve inimkonna kadumisega maalt mille ees me seisame. Esiteks ümbruskonna saastumine, inimese elukeskkond halveneb enneolematu tempoga. Mõnes kohas maakeral on siin juba praegu muutunud katastroofiliseks, eriti näitlik on elukeskkonna saastumine kahjulike ainete sattumisel toitumisahelasse. Need on elavhõbe, seadina, kaadmium, DDT ja teised keemilised ühendid, mida praegu avastatakse lindude-loomade organismides. Naftavettelaskmine, tööstuse ja teised heita veed on reostunud juba peaaegu kõik sisekogu ja jõed maakeral. Linnade kohal hõljuvad muugi rasked pilved tuulte poolt laiali kantuina tapab mürgitatud õhk puid veel sadade kilomeetri kaugusel tööstusehitistest. Teiseks loodusrikkuste ammendamine. Meie maa pole kuigi suur ja tema ressursid on piiratud ning praegu juba osaliselt ammendatud. Paljusid neist aga pole enam võimalik taastada. Juba praegu hakkab tööstus tundma teravat puudust mõningate materjalide järgi, mida on võimalik kaevandada üksnes merepõhjast. Kuid see nõua üksnes hiiglaslikku tööd ja energiakulutusi, vaid võib avaldada kahjulikku mõju veetaime ja loomariigile, mis on samuti üks osa maa looduslikest ressurssidest. Aasta-aastalt kaob ikka rohkem viljakandvat maad tööstuse alla. Paljud majandamismeetodid on juba praegu kunud Vikoloogilist tasakaalu, see on toonud kaasa katastroofilisi tagajärgi. Kolmandaks üle rahvastus ja nälg. Optimistlikud prognoosid ütlevad, et aastaks 2000 on Maal elanikke kuus ja pool miljardit. Tehnika ja loodusrikkused lubavad oletada, et maa on võimeline sel ajal toitma isegi suuremat arvu inimesi. Ometi ütlevad faktid, et kaks kolmandikku meie kaasaegsetest kannatavad alatoitluse all. Elukeskkonna saastamine ja ökoloogilise tasakaalu rikkumine avaldavad juba mõju toitainete tootmisele. Tõstes toitainet tootmist, kasvab ka paljudes kohtades elukeskkonna saastamine. Elanikkonna tihedus ei anna objektiivseid andmeid, kuna pole arvestatud inimeste tarbimist. Uurimused näitavad, et üks meie ajal sündinud ameeriklane tarvitab loodusrikkusi oma eluajal vähemalt 20 korda rohkem kui näiteks üks hindu. Samal ajal on tema panus ümbruskonna saastamisse 50 korda suurem. Järelikult avaldab ümbruskonnale kõige rohkem mõju arenenud maa elanik ja seega tuleb arenenud tööstusmaa lugeda enam asustatuks. Neljandaks sõda. Kogu inimkonna ajaloo vältel pole ükski inimese tegevus leidnud nii üksmeelselt hukkamõistu kui sõda. Samas pole inimkond ühtki tegevust praktiseerinud nii laialdaselt ja sageli kui sõda. Isegi siis, kui meil õnnestub vältida üleüldist seda, neelab selleks valmistumine määratuid elus ja eluta loodusressursse, mida inimesed peaksid kasutama selleks, et katta ja toita paljaid ning näljaseid. Et parandada elukeskkonda. Hiiglaslikuna näivat maad tuleb vaadata oma tõeliste mastaapidega. Elame suletud süsteemis, milles on ka meie endi elu. Seepärast asjad, mis meid lahutavad, omavat lõpmata väikest tähendust võrreldes sõltuvusega üksteisest ja ohuga, mis meid ähvardab. Oleme sügavalt veendunud selles, et kui ületame tõkked, mis meid lahutavad, võivad inimesed säilitada oma kodu oma planeedi maa. 11. mail 1971. aastal anti see üleskutse pidulikult New Yorgis üle ühinenud rahvaste organisatsiooni peasekretärile Uudaanile all oli kirjutanud 2200 tuntud teadlast 23-lt maalt sealhulgas neli Nobeli preemia laureaati. Üleskutse organiseerimise ja levitamise tähtsamat osa mängis muidugi ÜRO allorganisatsioon, mis on laialt tuntud oma täieliku inglisekeelse nimetuse esitähtede järgi. Unesco ehk eesti keeles ühinenud rahvaste hariduse, teaduse ja kultuuri organisatsioon. Unesco põhikiri ratifitseeriti neljandal novembril 1946. aastal Londonis 20 riigi poolt. Seega möödub tänavu 25 aastat selle organisatsiooni moodustamisest. Kui vaadata Unesco populaarsuse kasvu, siis ehk kõige paremad näitajad on selles suhtes, et omal ajal, kui Londonis ratifitseeriti põhikiri võttis sellest osa 20 riiki, aga antud momendil on unes 320 liikmesriiki. Unesco on ÜRO eriorganisatsioon, kuid samas finantsilistes ja organdasid orga organiseerimisettevõtetes sõltumatu, kuigi Unesco tööd koordineerib ühinenud rahvaste organisatsioon. See annab Unesco-le häid võimalusi. Praktika näitab, et paljud ÜRO liikmesriigid, kel on ÜRO tegevuses poliitilisi ja ideoloogilisi lahkhelisid töötavad Unesco liinis väga sõbralikult koos rahu kogu maailmale. See on ühinenud rahvaste organisatsiooni põhiline eesmärk. ÜRO tegeleb probleemi poliitiliste aspektide kindlustamise ja kollektiivse julgeolekuga. Tema tegevuse eesmärk on just rahu säilitamine. Unes, kui eesmärk on aga ehitada üldine rahu, panna sellele eetiline alus ja ta teeb seda viisidel, organiseerib ja kiidab heaks igasuguse rahvusvahelise koostöö hariduse, teaduse, kultuuri ja massilise informatsiooni vahendite arendamise valdkonnas. Koostöö vähendab vastastikkuse võitluse ohtu. Teiseks, Unesco annab oma liikmesriikidele praktilist abi, mis aitab Kaasamaade majanduslikule ja sotsiaalsele arengule. See vähendab võrdsusetust elatustasemes, mis kutsub sageli esile rahvusvahelised pinged ja sõjad. Kolmandaks, Unesco tegevus on suunatud inimõiguste kaitseks. See aitab kindlustada rahvusvahelist üksteisemõistmist. Alates 1958.-st aastast on Unesco peakorter Pariisis. Organisatsiooni juhib peakonverents, mis tuleb kokku iga kahe aasta tagant. Peakonverents valib juhatuse ja sekretariaadi, mis juhib organisatsiooni tegevust konverentside vaheajal. Juhatus valib Unesco peadirektori. Veerandsaja aasta jooksul on neid olnud 5962.-st aastast kuni antud hetkeni on Unesco peadirektoriks prantslane René Mayo. Nõukogude Liidu Unesco komisjoni tööd juhib meie välisministri asetäitja seltsimees Smirnov. Sekretäriaat Unesco jaguneb kuude osakonda. Nüüd on kõigepealt hariduse osakond. Põhitööks on haridusosakonnal õpetajate saatmine vähearenenud maadesse. Enamuses praegusel ajal Ladina Ameerikasse, Aasiasse ja Aafrikasse. Suurim ette võetud operatsioonidest on nõndanimetatud karatsi plaan, mille kohaselt peab 1980.-ks aastaks saama hariduse 200 miljonit last. Noh, see on umbes sama palju, kui nõukogude liidus on elanikel. Hariduse osakonda finantseerib 18 maad et paremini välja selgitada hariduslikku olukorda. Maailmas avati Unesco juures rahvusvaheline hariduse planeerimisinstituut. Teine osakond on loodusteaduste osakond, mis võitleb teadlaste rahvusvahelise koostöö eest. 1957. aastal läks käiku selle osakonna eestvedamisel suur niisutusprojekt, mille kallal hakkasid tööle paljude maade, sealhulgas ka Nõukogude Liidu parimad asjatundjad. Unesco abiga moodustati ka tuumauurimise Euroopa nõukogu mis asub Genfis. Seal tegeletakse ainult aatomienergiarahu otstarbelise kasutamise uurimisega. Kolmandaks osakonnas on eespool on sotsiaalteaduste osakond. See osakond püüab kaasa aidata arengumaade majanduslikule tõusule nende indlustraliseerimisele, sest eks industrialiseerimine ole ju kõige tähtsam faktor, kuidas likvideerida nälga. Muidugi, praegu on kõige konkreetsem ja tähtsam ülesanne nälja likvideerimine vahetult enne seda, kui minnakse üle endustraliseerimisele. Neljandaks osakonnaks on eespool on kultuurisidemete levitamise osakond püüab kaitsta kultuurimälestisi ühendade Lääne tuure. Suur osa selle osakonna tööst langeb kirjastustegevusele. Antakse välja suurte kunstnike, kirjanike ja teadlaste töid, mida siis trükitakse vähearenenud maade keeltesse, nii et nad muutuvad kõikidele kättesaadavaks. Viiendaks osakonnaks massikommunikatsioonide osakond. See tegeleb põhiliselt rahvusvaheliste kokkulepete sõlmimisega massilise informatsiooni levitamise alal. Ja kuuendaks on osakond, mis tegeleb isikute vahetamisega Unesco abiga ja tema initsiatiivil suundub igal aastal tuhandeid spetsialiste ja teadmishimulisi inimesi teistesse riikidesse. Ühed lähevad arengumaadesse õpetama või uurimistööle, teised end täiendama. Olgu märgitud, et ka meie vabariigis, keraamik Helene kuma Käis Unesco stipendiaadina end täiendamas Prantsusmaal, Itaalias ja Taanis. Unesco on paljude rahvusvaheliste kokkulepete initsiaator. Neist võiks eelkõige nimetada autoriõiguste kokkulepet, mille ratifitseeris 53 riiki samuti kultuuriväärtuste kaitsmise kokkulepe relvastatud konfliktide korral. Just seesama kokkulepe, mida alles paar nädalat tagasi rikkusid jällegi jämedalt Iisraeli agressorit. Ka kultuurimälestiste kaitse kokkulepe on ratifitseerinud 53 riiki. Nõukogude Liidu initsiatiivil ja ka teiste sotsialismimaade kaasaaitamisel võeti vastu kokkulepe rassilise diskrimineerimise vastu mille ratifitseeris 30 riiki. Unesco haridusosakonna töö kohaselt peavad 1980.-ks aastaks saama kõik aafriklased alghariduse üks viiendik aga saata neist keskkooli viie kõrgemates koolides õppijate arv 300000-ni. Nende ettevõtmiste teostamiseks kasutatakse laialdaselt moodsaid õppevahendeid nagu kino, televisioon ja raadiopropagandatöö. Tulemusena tehakse Unescule rahalisi annetusi, mis kulutatakse koolide ehitamisele. Näiteks 1966. aastal kinkis Iraani šahh Unesco-le arve, mida riik kulutab ühel päeval relvastamisel rel relvastamisele ja selle numbriline suurus oli 700000 dollarit. Kui me nüüd meenutame, et ühe vähearenenud riigi laps saab koolis käia ühe aasta juba 100 dollari eest, siis järelikult sellest rahast sai 7000 koolipoissi ühe aasta koolis käia. Rahvusvaheline geofüüsika aasta rahvusvaheline rahulik kui päikeseaasta rahvusvaheline haridusaasta rahvusvaheline inimõiguste kaitsmise aasta läheks pikale hakata kõiki neid kampaaniaid üles lugema. Olgu ainult märgitud, et 1972. aasta on rahvusvaheline raamatuaasta ja see kulgeb diviisi all. Raamat kui kirjatarkuse levitamise vahend, teadmiste, kõrgete ideaalide, rahu, rahvusvahelise koostöö ja progressi levitaja Unesco eestvedamisel organiseeritud palju ekspeditsioone. Üks tähtsamaid neist oli 1959.-st 1965. aastani India ookeani Se ookean aga teatavasti 14 protsenti kogu maakera pindalast ja tema rannikul elab 700 miljonit inimest. See on peaaegu veerand kogu maakera elanikkonnast. Kuni 1959. aastani, teate sellest ookeanist peaaegu sama palju kui kuu meie poole pööratud küljest. Osa võttis ookeani uurimisest 15 riiki. Seal käis 40 ekspeditsioonilaeva ja lõpptulemusel. Lõpptulemused on antud üle vastavatesse riikidesse. Uurimustööd kahtlemata omavad väga suurt tähtsust, sest ookean on praktiliselt ammendamatu Toiduainete ladu. Samal ajal me aga teame, et seal osas just selle ookeani rannikul on väga palju vähe are maid, kus väga sageli tabab inimesi näljakatastroof. Võib-olla siiski paistab Unesco 25 aasta jooksul ette võetud aktsioonidest kõige eredamine välja ja jääb igavesti püsima inimkonna ajalukku. Nuubia kõrb, kõrbekultuurimälestiste päästmine seoses Assuani kõrk paisu ehitamisega ähvardasid kaduda 60 meetri paksuse veekihi alla 13. sajandil enne meie ajaarmast kaljusse raiutud Abu Simbeli templid. Üks vaaraode aegse arhitekt tuuri kunsti paremaid saavutusi. No kõigepealt võiks vaadata, kuidas ehitati Niilusele Assuani tamm selle Assuani tammi taha päris Liiluse natukene Niiluse üles ülemjooksu poole jääb pühafileesaar. Ja sellest veel natukene kaugemale Abu Simbeli kaljutemplid ja kõik kogu see ala sai kaetud, siis pidi kattuma tulevase kunstliku järvega. Peale selle leidub selles rajoonis veel teisi kultuurimälestusmärke ja arheoloogilisi väärtusi, mis oli enne seda vaja likvideerida või üles leida, ära viia, kui see ala kaob. Järve põhjaosa sellest järvest saabub juba Sudaani jääb Sudaani territooriumile. Nii et vastavalt Araabia ühinud vabariigi ja Sudaani valitsuste palvele esitas Unesco rahvusvahelises üleskutse, mis kõlas väga resoluutselt nüüd või mitte kunagi. Unesco kutsus üles vabatahtlike annetuste teel koguma 65 miljonit dollarit ette mitte üksinda päästa Abu Simbeli templid, vaid ka teisi Egiptuse ja Sudaani territooriumile olevaid kultuuri mälestusmärke, mis ähvardasid kaduda kunstliku järve põhja, mille pidin sünnitama pais. Rahakogumiskampaania leidis laialdast toetust. Sellest võtsid osa valitsused, ühiskondlikud organisatsioonid, erakompaniid ja üksikisikud. Rahakogumiskampaaniast võtsid osa isegi lapsed sellest samuti pani sellesse, samuti pani oma jõu ajakirjandus, raadio ja televisioon et kampaaniale kaasa aidata. 20-l maal organiseeriti Nuubia kultuurimälestiste kaitsmise rahvuskomiteed, kuhu kuulusid nimekad arheoloogid, teiste teadusharude esindajad samuti kultuuri- ja ühiskonnategelased. Operatsioon ise koosnes kolmest osast. Kõigepealt asusid tööle arheoloogid. Kogu luubia sai arheoloogiliste väljakaevamiste kohaks, kus korraga töötas üle 30 ekspeditsiooni. Midagi ei tohtinud kaduda voogude alla sest eks ole selles kohas alustanud oma teed kaasaegne tsivilisatsioon võib-olla, et just neil aladel peitus veel mõni tähtis minevikku tundmise võti. Teine osa oli templite demonteerimine ja teise kohta vedamine. Kolmas osa oli Fele saare templite ja Abu Simbeli kaljutemplite päästmine. No Abu Simbeli templid koosnevad suurest ja väikesest templist. Neid mõtles veel ehitada septi esimene, kuid templit said valmis Ramses teise valitsemise ajal, mis kestis 67 aastat. Kem templite üksikasjalikud kirjeldused, mis on kahtlemata ka väga huvitavad kunstiteadlaste teha ja piirdugem siinkohal ainult mõningate arvudega, et aru saada, kuivõrd mahukas töö tuli teha templite teise kohta toimetuse templite tõstmisel küll õigemini suur tempel, mille fassaad on pööratud tõusva päikese poole on 33 meetrit kõrge ja 38 meetrit lai. Meenutagem, et Pikk Hermann 45 meetri kõrgune, nii et kui ta panna Abu Simbeli templid taha, siis ta jääks 12 meetrit ainult üle. Templitempel on üle 60 meetri sügavusse sügavuses mäe sees väike tempel, mis on pühendatud ühele Ramses teise naistest on 30 meetrit lai ja 11 meetrit kõrge. Abu Simbeli templite päästmise projekti nimetatakse meie ajal kõige julgemaks inseneride plaaniks selle tegid itaallased templit saeti wälja kaljudest, milles nad 3000 aastat tagasi olid raiutud. Pärast seda pakiti hiiglaslikke raudtee betoonkastidesse ja tõsteti võimsate tungraudadega 60 meetri kõrgusele. Tõstmine ise käis järgmiselt. Kõigepealt ehitati templi juurde, kaevati 15 meetri sügavune kraav, millest hakati galeriisid rajama templi alla. Ja kui galeriid said rajatud, siis tähistati ära koht, kust tuleb templi osa kaljust sellest liivakivist välja saagida. Muidugi, üks tõsisemaid ohtusid oli siin see, et mägi oli küllalt kõrge, küllalt raske ja selle pärast tuli ka osa mäge pealt maha raiuda, mis sugugi kerge töö ei olnud, sellepärast et seal ei saanud teha õhkimest tööd, kuna all oli tempel. Pärast seda ehitati vastavalt saetud kohtadesse. Raudbetoontalad pandi sisse, see talad, Need alad kaeti armatuuriga, sai kast ja võimsate tungraudadega tõsteti üles. Muidugi, tõstmine ise ei olnud ka sugugi kõrge, sellepärast et templite ees olid praod. Fotol on tähistatud nad numbritega, et paremini, eriti Photo ülaservas on pragusid näha, nii et tuli kõigepealt tempel hästi ära restaureerida ja siis millimeeter millimeeter haaval hakata tõstma teda. Vilee saare ümber ehitati aga rida tamme, et kaitsta püha saart uputuse eest. Projektikonkursi võitsid muidugi hollandlased, kes tammide ehitamisega harjunud on. Nuubia kultuurimälestiste päästmine läks kokku maksma 87 miljonit dollarit. Sellest on maha arvatud arheoloogilised kaevamised, mis tulevase järjejärve põhjas ette võeti. Programmi kohaselt viidi 23 templit. Hauakambrit. Varakristluse-aegset kirikut koopa palvelat teise kohta. Peale selle päästeti veel Grupp templeid filee saarel. Tööd kestsid viis aastat, töö enda teostamisest pole vähem tähtis ka koostöö, mis tekkis ekspeditsioonide ajal. Mitte kunagi varem pole rahvusvaheline koostöö kultuurivaldkonnas võtnud veel sellist ulatust kuid mitte alati õnnestun Eskule oma ettevõtmistes leida ühist keelt, onju tal 120 liikmesriiki rahuliku kooseksisteerimise rahu kolonile, kolonialismi likvideerimise ja teised NSV Liidu poolt Unescus üles tõstetud probleemid on tugevasti muutunud organisatsiooni nägu kuid ikka leidub neis küsimustes vastuseisu paljude kapitalistlike riikide poolt. Võtame kas või näiteks õpetajate saatmine saatmise arengumaadesse õpe. Kui õpetajate asemele saadetakse näiteks katoliku misjonärid, siis tulemused nähtavasti ei vaja siin kommentaare. Nagu eespool öeldud, ratifitseeris 153 riiki kultuuriväärtuste kaitsmise lepingu relvastatud kokku võtta. Kokkupõrke korral oleks ekslik arvata, et nende 53 hulgas on ka suurimad kapitalistlikud riigid nagu Inglismaa ja Ameerika Ühendriigid. Seda võib pidada täiesti loomulikuks, et Ameerika ühendriigid teiste sõnadega nüüdisaegne, aktiivsem agressorriik, mis peab Vietnami sõda rikkudes jämedalt rahvusvaheliste õiguste tähtsamaid printsiipe ei saa huvitatud olla kultuurimälestiste kaitsmisest sõja ajal. Rahvat päästsid küll Nuubia kõrbe kultuurimälestised kuid kes päästaks Kultuurimälestised Iisraeli okupantide käest. Jordaanias hävitasid nad Jeruusalemma muuseumid. Varastasid nõndanimetatud surnumere käsikirjad. Araabia ühinenud vabariigis hävitati Suessi muuseumid. Siinai poolsaarel rööviti kloostrit paljaks. See loetelu pikeneb aga veel iga päevaga. On veel selliseid maid nagu Lõuna-Aafrika Vabariik lõunas oteesija ja Portugal kus valitseb ebaõiglus, omavoli ja värviliste orjastamine, kus peale valgete on kõik rassid inimõigustest ilma jäetud. Nõukogude Liidu initsiatiivil võttis Unesco vastu tähtsa otsuse milles keeldutakse nendele maadele ükskõik millise abi andmisest seni, kuni need maad keelduvad rassilise diskrimineerimise ja koloniaalpoliitikast. Muidugi on ka neil härradel Unesco omad advokaadid. Nii et diskussioonid jätkuvad. Kuid selline ta on juba kord. Kahekümnes sajand. Tehnikasajand. Aatomisajand. Kosmosesajand informatsiooni sajand.