Ei iial iganes. Üks valus vale mõiste on liikvel aja sees. Nad, hirmsad on mu laulud ja hirmus mu süda sees, nii hirmus nagu mu saatus, ei mind mitte iganes. Austage mehi, kes kasvanud valguses, kes teaduses krooni saanud, kes töös on selguses. Ja kui neid mehi ei ole, siis endil nad mõelge, kõik voorused, mõelge kokku, mind, mitte tõesti. Seisusest inimeste arvamust mööda ka mõistusest ilma tähendama mõned märkused enda tagakiusamisest üles. Need on vast ainsad ja võivad ehk ka viimased olla. Olgu kohtutele, kera inimestele. Juba novembris 1892 panin mina võõrastavaid nähtusi tähele. Tartus hetsel Juulitsus provosholtzi majas elades oli öösiti katusel paugatusi kuulda. Majarahvas ei teadnud seletust, mina ka mitte. Hiljem mõistsin, et sinna vist uulitsalt Kiva visati. Et maja rahvast minu pärast hirmutada, mind kahtlustada. Sellel ajal toimub kirjatööks vari. Ilmunud aastal 1894. Õhtutel oli pimedal ajal liialt koerte haukumise selle uulitsa ümbruses kuulda. Mõnikord välja minnes nähti kahtlaselt mõttel seisvaid inimesi nagu kedagi ootavat. Ma ütlen kahtlaselt sellepärast, et nõnda välja näitas, et need inimesed meesterahvas siin kodusedega nende kodu ligidal, ei võinud olla. Kilgi kõrtsi ukse eest mööda minnes tuli mulle kahe hobuse koormatäis üliõpilasi vastu vist koroonia korpusest. Ma jäin silla peale seisatama, siin astus minu arust üks pikk, tugev tahmase jaki musta hallitriibulist pükste mustaverd lühikeseks lõigatud habemega mees mööda ja vaatas mulle loomuliku toorusega silmi. Tal olid ahelad kotiga seljas, mida ta natukene eemale jõudes raputas. Sel silmapilgul, mil ma sellest kohast mööda astusin, kust üle puusilla tuleb, uulitz Peterburi uulitsesse viib, hüüdis keegi mu selja taga voorimeeste platsil, ahah. Ja seal seisab kardavoid, nähti nagu ühele voorimehel ütlevad, sõida saksale järele. Juba igal pool kohutas mind mu tuttavate hirmunud näod rohkes õitsele suunitluse korteri kohal. Teine päev ma rääkisin politseimeistrile, politseilised mind taga kiusatakse ja kahtlustatakse. Ei teadnud aga ühtegi kahtluseks põhjustanud asja nimetada kahtlustad, leida. Tulin linnast, lumesadu, tööd ei leidnud kusagilt, lumesadu, jalad väsinud, läbi läbi näljane, kuskil teed ei tulekiiri aeg juhiline. Enne tulekene siiski vilgub, viimati koputan ja astun sisse. Lahkelt lahti, tehakse tüdrukut, tahab ahjust leiba, sooja leiba, mõtelge, soe saun ja lõhn, nii armas, tühi kõht. Kas soovite, külamees, vast sooja leiba, murdis tüki minule suure tüki sooja leiba. Maitses magus, soe leib, soe süda, perenaine tasane. Kus sa tuled, kuule, kas su naine, võõras mees, säält ma tulen sinna, lähen, olen vaene reisimees. Mitu venda sul või ei saa, ema elavad? Mina üksi, kibe tõde. Kõik nad ära surevad. Mul on neli kanapoega jutt, nad ajas ülesse. 60 aastat elad sa ehk 70, vahest ka sellest poole Magazza ja suure osa haigena. Suure osa mõistmata ja suure aru saamata. Ja suurel lapsi hoiad sa ja teistel lastel tantsid, sa saad siiski aega mõtelda, saad siiski valgus, taevas ta nõrk vastakate saa. Et elu häda ja valu on neid A kuuldava taparalt aastatuhandete varaga ja nende Õilmetgaa Hei elustada ja tuli on Taara tammikusse. Ei elujulgus ja tugevus on tähtvalikust, kui sul kedagi ei ole, keda omadeks nimetada, armasta isa, ema, venda, õde, naist, last ja kui sul ka midagi ei ole soovimatut küll on kahtlustus kuidagi su pääl inimeste halb arvamine, halb jutt ja nii edasi, siis vali jänesele üks omaks, kes õlge truu sõber on poliittöö tuima meele rammestuseks haigeks jäänud käed hakkavad vastu tahtmist tööle. Vaev uskumatult kõva punne. Täpsupilkavalt naeratada. Nii vastu võtmata on ta kõigile. Nad harjuvad enne vastu tahtmist uskmatud, siis läheb. Läheb aega mööda. Julgus tuleb aste-astmelt juurde. Sirgemaks hakkab keha jääma, kärmemad süda tuksuma tervamalt soojemalt. Sina usud, sina loodad, sina hakkad armastama iseennast, iseennast, enesetöös, kahtlus, heitlus, väsinud, tõearmastus, pleekinud ilu, tundmus, uinakus, tal on aus meel. Nüriks meelte teravus. Nad on üles tõusnud töös kujuks, elavaks, nähtavaks. Enesetöös oled sina üles tõusnud, tema armastab sind, sinu töö ja sina teda. Vask oli taevas mulle ja ma õudne kubisev raud. Kõndisin ümber, kui valku elav au. Ei elus sõda ja tuli on elu. Umbes keskheinakuul 1893 hakkas tunni kella tiksumist läbi kõne kuulduma. Esimene Kolkja Joosep siis kõiksugu nalja, sõnu, rahva nõuandeid ja nii edasi. See oli mulle närvidele, kõrvadele jab ajule nii raske, et ma esimesel või teisel päeval pool minestanud voodi langes. Umbes nädal aega hiljem ilma närvidest nõnda kurnatud, et nihukesi alusriiete väel. Jaki ja toakingad olid muidugi ka toast välja jooksin otse pojandis sugulastele minna, siit rahalist abi võtta ja Alatskivilt, olgu, mis hinna eest 200 reist. Ometi eksisin massilt umbes veerand versta eemal olevasse metsa ära kust ma alles hulga vaeva järel saburjal metsast suurt teele välja sain. Nüüd ometi oli rahval minu rumalaks pidamisele üks põhjus rohkem käes. Süstemaatilisi kirjatööde Teid ei ole sestsaadik kaua pärast seda enam olnud sest seinakella paugatused piinasid hirmsa kõvadusega mõtted jälle nende päält ära. Olgu, see armas Või olgu see kole ükski mees enesest pikem ei ole. Aega nad mõõdavad enne ja praegu. Usun, see kõik on ilmaaegu. Õhk on kord soojem. Teinekord karem. Millal me teame, millal aeg ajast parem? Istu sa kaalul kas vannu või palu. Raskus on üks, olgu, kui suur su talu? Sina ju aegasid, mõõta ei saa. Osa sa oled ju temast seda. Aega on sinu kaaluja. 1000 korda temast süda värisenud. Tikid tuule kaudu ümber lendavad. Kartes tundes leian räbalad. Võta ilust viimane ilu. Tõest võtan viimane tõde. Peab olema siis võltsist viimane võlts ja kaunidusest viimane kaunis hääst viimane võimeline hääl ja mehisusest viimane mehe meelsus naiselisest õrnale ja mõrna. Sa võtab valust viimane valu ja kannatuse viimane katse. Tule võta mind sülle. Päike ei tunne mind ööjanud mulle ühtki tähte seal pole. Kole tulemul. Sa tulid tuppa. Kust selgus sai, tuba täis. Sule hõljus kui pähi. Kui täitekiiresid täis saad, tulid tuppa ja valgust ja selgust. Tuba täis. Sule hõljus kui muusik, subkomme valgust täis. Sa tulid nagu päikene, kui hommik tulid, sa. Sa tulid nagu päikene ja hirm lõi särama. Sa tulid nagu päikene ja paistsid südamed. Ilus kullakene. Mis teen ma sinuga? Sul on nii ilusad silmad. Või seitsmendal novembril sõitsime mina vend ja naabrusest Kaarel pliks Tartusse. Päev enne sõitu küsis vend, kas mad kliinikusse ei sooviks minna. Mind vaevas sel ajal alaline hambavalu, kohati kõhunõrkus. Ma ütlesin, et ei taha. Palju ennem tahtsin ses mõttes sõita, et ometi enda ümber olevast ööst kaja kõnest ballale saada. Lühidalt hobune peatas hullumaja ukse ees, ilma et ma oleksin teadnud, etta, see on. Hullumaja ees seistes ärritas mind kliiniku kellalöömine ja vareste karjumine, nii et mulle siia sisse minek, mitte vastu meeldejoont. Kliiniku manaldane teener Randreiks nimetatud tuli mulle vastu, kutsus mind ühes mida ma kõige rahulisemas ootamatumus meelest tegin ja küsis. Teie olite enne oleviku juures, mille peale ma jah ostsin, see oli meie omavaheline kõne. Ta juhatas mind ühte tuppa. Siin tuli mulle minu arvates noor arst ehk üliõpilane vastu treeneritest Sokollowskiks nimetatud Vistanonüümi paargu vääri näpus. Tervise üle küsides kostsid, maeti, päevalu lahkunud on. Ma arvan ka, et ma professori järele küsisin ka seda, ma ei mäleta selgesti. Ta kostis, et see hääl on ja kui ma magada saan pääl segadus koguni kaob. Wen ja Priks astusid sisse ühes nendega ka Andrei, kes mind kaasa palus tulla. Olin kindel, et ma kohe professori juurde saan. Seepärast läksin ühes. Nüüd ma ei mäleta kas koridoris ümber pöördunud jälle minu juurde tagasi tulnud Andreil või Sokolovski. See oli, kes mulle ütles, kui me sinna kohta jõudsime, kus kaks noort inimest, nagu ma arvasin haigetega talitajad, söögiriistu, pesid Machenzee ainet, Wayne vanne. Ma olin külmetanud professoriga, tahtsin rääkida. Seepärast ei olnud mulle vanitamise sõna esiotsa mitte imeline kuulda, mitte enam võõras. Pealegi ma olin külmetanud, ma olin kaunis must ja ma lootsin siis vähemalt siingi paar tundi kaja kärina eest rahu. Ma palusin koduselt Henryt ennast kõrvalisse paika peldikusse juhatada, sealt tagasi tulles ei oskanud maust, kust sisse olime tulnud. Teener, kes seda just naist tähele pannud olevat ütles, küll sa oskad. See viis ei lohutanud mind veel sugugi. Et oli ka teine treener, juhatasid mind vannituppa. Alles selle väljanägemine ja teenrite üha enam nähtavale tulnud viisakuse puudus äratasid minus esimest kahtlust. Aga alles siis, kui mulle mu enese küll musta särgi asemel triibulist kliiniku oma pakuti, rääkisime vastu. Aga näe, mihukene siin paigas üldse ei mõjunud, andsin ma järele. Nad juhatasid mulle viie või kuue haigevoodi vahele tühja voodi, mille ma vastu võtsin. Ka ja kõne kuuldes jälle. Üks haigetest hõõrus hambaid. Alles nüüd märkasin ma, mis oli juhtunud. Mina olin Tartu hullumaja vang. Ja tühi väli. Taevas pilvine. Jõuan tulles metsa äärde, tuleb nõmmetee. Männi roheline samet, üksik metsatee Pedak, heleroheline, kask, kuldkollane. Valged lillekesed sügis nurmedel nagu pitsikesed taluaaredel, mida vanaema kannab puhkusel. Nii ka lõppev suvi ehib talvel. Lained laisalt liiguvad seisukat, kes pilved Ungtsed igavad üle kasvatanud, väsinud väljade, üle halli kõrre. Tume sügisel pikki Apulav peale ilmub eemal veel seal üks päeva kiire pääsenud lainetel. Värsket lund sadanud kõik veel vagune. Õunapuu pääl aias hüppab varblane tasakesi helbed talle järele. Hõbeäärne kuu. Sinimustjas taevas ilus ääretu. Sarnane naine, kellest ei kõlba kõnelda. Kui vahest nagu vargsi su poole mõte käis, siis panevad nad pahaks kõik ilmsis kisa täis. Meil ukse all lainetab, meri käib alla ja ylesse siin laine lainet ajab küll taga järjesti, siin lainetab rukkivali kullaga laineid õue all seisa ema ja käli, nad vaatavad väraval. Ja väike on su keel, su süda tõmbaks ühes neil hoopis teine meel. Sa kõnnid tippamiisi ja kannad pärgasid, pääs võltshambad suus on sul vahest moonutatud suhe? Sul Eesti häält ei ole, vaid teised tõmbavad, kuid sina kamine üksi, sest sind ei küsigi naat. Ma lillesideme võtaks sind köidaks sellega. Sind köidaks. Sellega on Eestimaa. Ma mõtlen ta õigest, kuidas elu õpetanud. Kõnelen nõngas selgest, kuidas ema harjutanud, kuid mind ei mõisteta ära. Ei mind ei mõista, saa. Maailm, ta nõnda vägev, nii nõrk oli meie maa. Enne kui nimetatud Tartu sõidu ette võtsin, oli ta esimesel korral. Seda juttu kirjutasin ma teinekord ümber valmis ja mitmest kohast tulin mina teda ette lugenud. Nõiatütre nimi oli Leena camu venna naiseni lennati taroli vabadiku laps temaga. Kui ühel öösel laps ülelapselise kisaga kisendas, et kõik, nagu kõrvatumat näitasid läksin mina väikesele punnil appi minema. Ma arvasin, et ta hällis on hallitanud. Vennanaine oli alles esimest aastat, meil pulmas mind ei olnudki, laps oli poiss. Kui ma hälli juurde astusin, nägin, et see tühi on. Laps oli sängis ja ta emaga rasket und magaja mõnikord kunagi võib-olla ma näen laps andis sellega minu abi asjata. Aga kas ma aru pidasin ema äratada, ma ei tea, kuidas, aga enne kui ma ära läksin, keeras ema teise külje ja sonis. Oh mu tütreke minul novelli, mitu korda tundeliselt korratud köiega, siin on midagi siin olnud, mõtlen, ma on jälle nagu see kirja väär. Nagu see niisugune ka, ma ei tea, mis on, ma ei tea. Novell ei tule muletagi, mis oleks tal sellega. Vigur on vikuga viguri pääle siin-seal. Taheti võtma märku võtaksin, mis säärast taheti linna vahtadest võtta, märku. Aega läks, kui ma ükskord põue oda sarnade noa venna laua peal nägin, seda tõesti põue oodaks pidades ja piits hakkan ka seal. Ja kui ma nuga lehes raskesti ehmatasin. Sest mis mõtleb mõnikord raske murealune enese elu väärt elamise kohta, et kas ta mitte asjata ei ole. Ja kui piitsa lähes mulle sõnad okas ja biitlite lõid ja talle selle poisikene aastane kuuekul ratta pääl kisendama hakkas, vaatan iga ja peet, vaata luga ja siis ma mõtlesin, ma olen ju liiga palju väsinud, ma mõtlesin enda elu üle otseselt tehtud olevat, ma ootasin lõppu. Kui oli sul meeles sukk kallis kodumaa. Kõnelda temast tahtsid. Kui tahtsid kõnelda, siis tundsid, et keeletu olid. Siis tundsid, et olid tumm. Siis tundsid, kui kitsas sul oli ja südames kogus kuum. Siis tundsid, kui üksi sa olid su oma kodumaal siis tundsid, kui õnnetu olid sa oma rahva raal siis küsisid, kust on see kodu, kus õnnelik oleksid sa. Hild kostis kusagil Elvas sedagi eramsa. Kuhu asjad mõnikord kaovad? Koguni aru saamata? Umbes kuu aega tagasi kirjutasin ma Berliini päevalehele mitu-setu kirja millest ükski, nagu ma näen, kätte läinud. Mis mina nendes kirjades kirjutasin? Mina jutustasin sellest, et me oleksime vilet puhunud. Et ei oleks mitte tantsinud. Et me oleksime ära surnud ja jälle üles tõusnud ja surm ei olegi naljaasi. Keegi oleks tähelegi pannud. Seda mina kirjutasin. Mina arvasin niidetega keegi säärast ilmsüüta asjakest taha takistada Poola uut ühendust, kellel võiks kõik selle vastu midagi olla. Mul ei olnud markisid. Paneel mammargita postkasti, arvasin mõni inimene, paneb margi. Nõnda vist pidi olnud olema sest postiametnik, kellelt küsisin, kas siia ei ole ilma Margitta kirju toodud, ütles nad saadetakse ära. Aga nad on ära varastatud. Tallinnas 28. aprillil 1911. Andke vaesel, eks jälle varju. Andke andeks nõdrameelsele, kellel paremat ei olnud teha vaeva teistele häbi endale. Kui mina olin veel väikene mees üks helin mul helises rinna sees. Tuglas on kahtlemata viimase aja kõige suurem kuju. Teistega ei seo teda muu kui üheaegsus. Enno laulud, iseendasse minek, nagu luuletaja ise ütleb, ei ärata rahuldust. Sealt iseendast tahan mina just välja saada, kellessegi teisesse, elusse valgusse kirjatöösse puutub. Kui mina olin veel väikene mees, üks helin mul helises rinna sees. Mina tahan neid asju ära ütelda, mis ütelda, niisama raskelt, kui loomine ise. Õnnega lähedalt koos. Üks helin on alganud millegi kohta ära ajada, mina ei saa, vaid tulgu meile sinu riik. Kui mina olin veel väikene mees, üks helin mul helises rinna sees. Vilde valgistab ja laseb siis joosta Wilde'i hooliju, endine Vildega kõhukus, muretus, vabadustöös temaatikat. Tuglas võtab inspiratsiooni vastu, ei liigutega teist kõrvagi. Ta seedib asja lühidalt ära, et siis oma külmal viisil tulla, tema ei ole midagi kuulnud. Ja see on Tuglas, suurus. Kui mina olin veel väikene mees, üks helin mul helises rinna sees. Ei ole hääl kui nii-ütelda püha aatelist armastus, Tustakse otsitakse inglise ei ole ilmas, otsijad ise ei ole kandid ja kas ei ole need otsijad ise kõige õnnetumad? Anna Haava laulab, igatseb ja jää püksi, miks ta elus ei leia? Mida luules otsib? Kui mina olin veel väikene mees, üks helin mul helises rinna sees. Võta ilust viimane ilu. Ja tõest võtav viimane tõde, kui mina olin veel väikene mees, üks helin mul helises rinna sees peab olema siis võlg, siis viimane võlts ja kauni tuses, viimane kaunis, kui mina olin veel väikene mees, üks helin mul helises rinna sees hääst, viimane võimeline, kui mina olin veel väikene mees, üks helin mul helises rinna sees ja kui minut sõrgusin suuremaks, läks helingi rinnades kangemad. Kas nüüd on see helin peammat minuta mind ta alla rusuks on raugenud rind, see oli mu elu ja minu hing talle kitsaks jäänud maapealne ring. Kirja, mille kreisi politsei vallavalitsuse minu nimega koos välja andis, on vallavalitsus otsus ilma minuta lahti võtnud. Minu küsimuse peale, kas vallavalitsus terase ja venelase mulle raudadega järele saatis, vastas vallavanem ja enne seda, mis asi mulle kahtlane. Ma ei läinud enne vallamajasse, kui mullu septembrikuul koos olid vallavanem roots, kahe abilisega kirjutaja kask. Ja laua otsas istus Kaarel Kook naela verest. Minu küsimuse peale, kes on vallavanem, vallavanemat ma ei tundnud. Ütles Kaarel Kook. Mina. Ma ütlesin, ma palun mitte naljatada, teie vallavanem pole seda, ma tean, vallavanem olen rootsaga rootsima, ei tunne. Sel viisil läks veel edaspidigi meie seletus. Nagu ma mäletan, vastas mulle nüüd, kõneles esimene abimoor, teatades, et kirja veel seal ei olnud. Minu küsimuse peale, kas teie vallavanem olete, vastas alles roots laua otsast ennast nimetab. Et elu häda ja valu on ei ta kuuldama. Ta päralt, aastatuhandete varad on ja nende ilmed ka. Totralt ometi naeratus. Ja süda tuksub ka kus sõbrad isekeskis on. On. On vaim. Ja tuluke.