Millal piiralt alustas oma esinemisi viisakalt? Oma esinemisi näitus oli juba üsna varakult, siis kui ta veel alles koolipoiss oli. Ja praegu ütlevad andmed, et aastast 1919 on pärituma esimene esinemine, esimene avalik esinemine Eesti kunsti ülevaatenäitusel. Ja alates sellest ajast on Wiiralt osa võtnud kõikidest Eesti Eestis korraldavatest näitustest kuni 1944. aastani, olgu need eesti kunsti ülevaatused või olgu need väiksemad mingisugused lüks Pallase näituse ta mingisugust organisatsioonide nimetused või Eesti puugra vöörinäitus ja nii edasi. Ja vaatamata sellele, et Wiiralt oli välismaal, oli tema ju kogu kogu aeg kodumaaga väga tihedas seoses saatis siia oma teoseid pidevalt näitustele ja peaks ütlema ühte asja, nimelt Wiiralti teoseid, olles välja pandud meie näitustel Eestis, need olid meie arenevale ja noorele graafikale ja graafikutele tol korral väga suureks õppekooliks. Sest visalt oligi ju väga mitmepalgeline meister, kes töötas paljudes erinevates tehnikates nendes väga palju eksperimenteeris ja katsetas ja kelle loomingu kaudu eesti kunst omamoodi oli tol korral kontaktis nende liikumistega, mis mujal maailmas toimuks. Millised personaalnäitused toimusid. Wiiralt hakkas personal näitusi korraldama väga varakult, juba me teame, et 25. aastal läks Pariisi ja juba on teada, et 1927. aastal on ta teinud esimese personaalnäitus ühes Pariisi salongis. See tõi talle juba teatavat menu ja nime igal juhul tegi ja nii, et sama aasta sügisel on ta vastu võetud juba sügissalongi liikmeks, mis andis talle õiguse esineda ilma žürii itta või žürii vabalt juba näitusel. 28. aastal korraldas ta Pariisis uue personaalne tuse millega näiteks kaasnes terve rea tellimuste saamine just raamatuillustratsioonide, see tähendab Wiiralt oli teinud endal näituste kaudu juba endal Pariisis nime, mida teatavasti väga kerge teha ei olnud. Tal on olnud erinäitused Philadelphias, Strasbourgist, Amsterdamis. Me teame suurt 37. aastanäitust Helsingis. Ja sellele eelnes ju eelnesid õieti kaks suurt näitus kodumaal. Need olid piiraldiivsust esimesed suuremad näituse kodumaal 1936. aastal Tallinnas ja Tartus, kus Wiiralt oli siis juba oma nime täielikult endale kui suurmeister suurmeister kindlustanud. Millisedmaitsed on küll viimasel ajal toimunud. No on selge, et Wiiralt on meie huviobjektis kogu aeg ja igal võimalikul juhul. Me püüame ja me peame Wiiralti tülitama oma ekspositsiooni, kui me vaatame oma graafikat või kui me vaatame 30.-te ja 20.-te aastate, et kunsti ja soovis Wiiralti loomingut põhjalikult tutvustada. Me oleme ju läinud nüüd sellele teele, et mitmesuguseid erinäitusi tema loomingus teinud nagu näiteks näiteks aktijoonistus, Wiiralti loomingus on meil kavas teha Wiiralti looma ainelised animalistlikutajaid. Kuid muidugi kõige märkimisväärsem sündmus pärast sõda on olnud Wiiralti näitus 1958. aastal. Siis oli Eesti NSV Kunstimuuseumisse koondatud ligi 800 Wiiralti tööd. Ja peaks ütlema muidugi seda, et Wiiralti vastu huvi on olnud kõikidel aegadel ja selle tõttu ka näiteks tolleaegse näituse külastusrekord oli nos selle aja kohta nagu tundmatuseni 22000 inimest ühe näitusele. Kas te teate Nõukogude suurematest muuseumitest, millest kogudes on viraltit? No meil on vähemalt praegu see tak teada, et kui Eesti kunst oli oma ülevaatenäitusel 35. aastal Nõukogude liidus siis Puškini nimeline kujutava kunstimuuseum ostis Wiiralti illustratsioonid Puškini Gabrieli ja muidugi sellele, need on igal juhul Puškini nimelises muuseumis. Need suur tänu, palun. Kuidas see juhtus, et te tegite Wiiralti portree? See oli 25. aastal? Viljalt oli eelmisel aastal kõrgem kunstikool Pallase lõpetanud see kvartali siis graafikaateljee juhatajana, õpetajaks kolis. Ma tegin talle ettepaneku, et ta poseeriks ja Siis leidsime seal pisikesel ruumil sammast Pallases. Poosi leidmine läks ka võrdlemisi kiiresti, ta ise tegelikult võttis küllalt karakterit tema kohta eritise asend mis on nagunii kõrvale keeratud, tahab olla õieti. Ta vorm, tuleb midagi esile. Tal oli üldse niisugune iseäralik talu, kuidagi see tugev kael. See oli tal juba eelmisest des taastadestatud Talibassalli. Seal ta oli käinud maadlusharjutustel sellesse kaela tugevus, tal töö valmis võrdlemisi kiiresti. Kuidas ta ise oli modellina? No näed, täitsa paremini ei oska tahta, väga rahulikud ja millest see paljas pea? See oli ka tal maadlusharidusest saadik veel, aga sel ajal üldse oli paljudel meestel raseeritud ta, see oli nii isegi osaliselt moodne. Nüüd sellest midagi iseäralikku ei olnud, kui ta hiljem Pariisi siirdus, siis ta hakkas juukseid kasvatama, prantslastel paljas, veidi olnud, nad olid nii kuidagi võõrastavalt seal peal vaatnud. Kuidas üldse oli päris selline, nagu siiralt teda oma töödes näitas? Jah, umbes nii, küll. Seal võis leida igasugu töid kohvikutes ja isegi tänavatel võis näha Wiiralt. Igal õhtul oli enamasti kunstnikute kohvikus toomis Valdor klassil ja seal ta kas vestles kellelegiga või lihtsalt kohvitassi juures seistes enamasti lepi juures. Vaatles tähelepanelikult kohvikus viibijaid ja isegi mööda käia, eks seal või seal väga huvitavaid inimtüüpe näha. Ma võiksin nimetada mõned juhtumid kord kohviku eest, ainult möödaminnes. Ma nägin kohvikust Välja astuvat maisteetlikult sirget figuuri ehk indiaanlast rahvusriides sulgedega värviliste sulgedega kübaral. Nägu oli ta täitsa punase vasetoonis läitis see kuju Meli anud teinekord jälle sama kohviku ees. Kompoi demonstreeris lasso käsitamise osavust. Aga seal oli ka kurvaid juhtumeid. Kord kelder, viskas õhtul hilja kõhna väiksest kasvu araablase kohvikust välja ja peksis tal näo veriseks. Ainult sellepärast, et tollinäljasena. Visalt. Tagaselja aitas kelner rusikat. Ütles, et see on väga alatu värv keldrikorterist. Kas nad kõneljas, jaht, leiuhtus ka tihti seal kunstnikud on üldse, et raha ei olnud? Korda maalt tulin, läksin juhuslikult, astusin kohvikusse sisse. Lepp, kes oli Tiiralt ja eks tema vestluskaaslane, kellega nad tihti koos olid. See oli nüüd hiljem. Peale sõja sai väga kuulsaks tuntud kujuriks ja maalijaks, sel ajal ta ka juba töötas. Hästi. See oli itaalia rahvuselt Šveitsi päritoluga Alberto Sakkoneetili. Tema töid välisajakirjades demokraatlike, ma tahan kirjutada, võib leida väga sagedasti, litan, surnud. Nad seisid leti ees. Ja nii väga nukrad nägudega ei räägi mitte midagi tallatel küttega. Selgus, et neli ker kummagil mitte santiimi taskus, nii et ei saa tellida võileiba ja lase koogilisena juured. Wyatt pöördus minu poole, ma sisse läksin, ma sain neid seekord hädasti aidata, aga see ei olnud mitte ainuke juhus Stahli varem ja hiljem ka tulivett. Nii et selle huvitava tüübistik alusele ongi loodud jutlustaja. Muuseas, selle piiratolli rääkis mulle kuidas ta seda Lehte joonistas seal joonistatud litokivile trükikojas. Igal hommikul, kui ta sinna trükikotta läks. Ta kasutaks sinna minekut, kus mitte metrood, vaid läks jalgsi. Ja Teedal. Ta oli valmis mõtteid. Lao iga iga päev ja sellel joonistas, fikseeris otse kivile. Ja järgmisel päeval jälle samuti mõtlesin näotee peal valmistuses, joonistas ta kivile ja niimoodi, kuni seal terve kompositsioon sai valmis sellisel kujul, kui ta nüüd siin on näha suudena. Oskad sina öelda selle kohta, mismoodi on Wiiralti selline tuntus kurioosseks saanud? Kuulsusele on paraku ka oma varjuküljed eriti seda suurte ja tunnustatud kunstnike puhul. Nimelt on piiraltile osaks langenud mõnikord ka see kahtlasevõitu au, et mõningaid tema töid on ka võltsitud. Olgu märgitud, et neid eesti kunstnikke, kelle töid on võltsitud kerglus kergeusklike kunstikogujate jaoks, ei ole mitte just eriti palju siiani teada. Näiteks Oskar Hoffmann, Ants Laikmaa ning ka Conrad Konrad Mägi. Võltsitud töid on siiani teada ja küllaltki arvukalt ka Eduard Wiiralti töid. Muidugi, osa neist on võib-olla ainult nii pool- või veerand võltsingud. Nimelt kui Eduard Wiiralt lahkus Eestist, siis jäi siia terve rida tema teoste plaate. Ja paraku mõned inimesed on seda asjaolu kuritarvitanud ning hiljem teinud tõmmiseid nende plaatide järgi ning on ka nendele võltsinud signatuuri. Samuti on mõningate Eduard Wiiralti krabüüride ja monotüüpete järgi ka võltsitud töid tekkinud. Mõistagi. Spetsialistil, kes võimalust võrrelda neid uusi Wiiralt teid originaalidega on kahtlemata neid võrdlemisi hõlbus ära tunda, kuid kollektsionääridele teinekord võib tekkida raskusi. Sest kui need eriti juhul, kui töö on tehtud autoriplaadilt erinevuseks võrreldes autori eestlane on tavaliselt muidugi juba see tõmmis on tehtud teistsugusele paberile, teistsuguste värvidega ja samuti ka mõnigi kord juba vanalt kulunud plaadilt, niiet tõmmise kvaliteet on ka tunduvalt kehvemini. Sudena. Mismoodi leidis Wiiralt teid üles? Kohtusime temaga 1942. aasta suvisel pühapäeval Tallinna turul. Mulle väga meeldis käia turul ja ka sellel pühapäeval olime isaga seal. Ja korraga astus meie juurde üks mees, tutvustas ennast ja küsis, kas ta tohiks mind joonistada. Isa avaldas kahtlust, et Marin väga elav jäätmaa kuni paigal ei püsi. Aga ta mõtles ja ütles, et pole viga, et tulge palun homme ja öelge, et lepime siis kokku. Ja kui me siis järgmisel päeval emaga tema poole läksime siis selgus, et aga sel päeval oli linnast meid jälginud ja vaadelnud. Ja oli siis rahul, kui me ütlesime, et proovin. Kas on modell sarnane? No kahtlemata on suur enamus nyyd vaatajal võrrelda nüüd elavad nii kunstis elava modelliga, mis on ka sealjuures veel kaheksaaastasena porteriteeritud ja siin kahtlemata võib näha teatud sarnases jooni, kuigi kunstnik ei tarvitse just nyyd kopeerida seda välist sarnasust. Ja huvitav on selle töö juures muidugi ka veel see, mis kuulub ka Wiiralti nisus alupärase loominguvõtete hulka, et siin on tegelikult ju kujutatud kolme reed nii ühest isikust, isegi kaasa arvatud see amulett, see sõlm, portree, sõnnik, mis siin olemas olla. Kas üheksa ka, mille pärast nii mitmes variandis seda tegid? Aga ta rääkis vist huvitavaid jutte loomadest. Jah, ta oli üldse üks väga suur lastearmastaja ja siis ta vahepeal nii natukese lõdvestuseks jutustas ja rääkis isegi, et kuskil loomaaias, kus ta oli tiigrit või lõvi ma täpselt enam ei mäleta. Joonistamas käinud, oli see haigestunud ka, vaheaeg oli, nii et isegi loomad vist taipasid seda suurt armastust omava Alte kurvastasid. Ja samuti tundub, et ta oli suur lastearmastaja. Minule jäi niisugune mulje. Teie viibisite koos temaga Pariisis? Jah, tõepoolest, mul oli niisugune juhus, 1939. aastal koos oma kunstnikust abikaasaga sõita Pariisi, meie sõidusihiks oli kõigepealt ennast natuke kunstialaselt täiendada, aga ühtlasi tahtsin ka külastada tol korral Pariisis olevaid eesti kunstnikke, kes seal osalt õppisid, aga osalt ka päriselt viibisid. Nende seas oli siis muidugi Grünberg, eriti nüüd oli minu huvi huviobjektiks Wiiralt, Eduard Wiiralt, meie rahvuse suurmeister. Aga selle kõrval oli mulle viiraldi külastamisega seoses ka veel üks teine aktsioon juhuslikult Tallinnas kohtades oma ülikoolikaaslasega tänaval kes tol ajal töötas kodalises aegses talvise aegsesse propagandatalituses. Niisugune palve, et kui ma sõidan Pariisi ja kohtan piiraldiga, et kas ma ei tahaks temale esik esitleda sellise teha temale selline ettepanek, et ta tuleks meile kodumale villal ei olnud kaua enam käinud meil ja fotoriteeriks meie tolleaegset kodanis aegset presidenti, tätsi. Mina siis võtsin selle teatavaks, lubasin seda tõepoolest ka teha, see oli minul oli selle kõrval aktsioon veel selle külaskäiguga seoses. Nüüd meie sõitsime Pariisi, seda tegime muuhulgas veeteed pidi veel, see oli odavam sõit laevaga Rohani kaudu jõeti jõge pidi otse siis lõpuks Pariisi. Kui me, kui ma olin juba tutvunud sealse nendega kui sealsete kunstivaradega kõigega sellega võtsin siis ette rännaku ja otsisin üles Pariisis Wiiralti ateljeed. See ateljee oli kuulus kunstnikute suus, oli ta, hüüti teda Mesipuuks, kuna see oli niisugune omapärane ehitus. Niisuguse kivi tulemüüri vastu oli nii kuuride moodi ehitus, mis ase, mis toetusvaiadele, kust niisugune puutreppi süles. Oleks muidugi huvitav kõiki üksikasju rääkida selle külasega külaskäiguga seoses, kuid kuna aeg on piiratud, piirdun vast ehk kõige olulisemaga siin. Mul oli fotoaparaat kaasas ja kavatsesin just viiraldi neid töid nagu jäädvustada ja kaasa tuua kodumaale, mis ta värskelt oli toonud marakeshist. Põhja-Aafrikast ma reisidelt ja mis kahtlemata pakkus sel korral ka mulle ja kõikidele teistele väga suurt huvi juba sellepärast, et see oli veerandi nisugune loominguline kõrg Tase sel korral see oli valitsuse tellimine ja Wiiralt tuli täiesti nagu materjaalselt isegi sel momendil kindlustatud. Teil oli võrdlemisi niisugune naljakas juhus? Juhus oli jah, tõepoolest, mitu ähvardust oli seal küünide Niiralt pea sealt ukse vahelt välja pistis ja mina kiiresti hakkas ennast tutvustama siis tema natukene umbusaldas külastajaid, sest praktikas selgus, et seal käis väga palju selliseid raha, laenajaid, meri, mehi ja mitmesuguseid rahvast, kes nii kasutasin juhust, et seal oma kaasmaalast kaasmaalase heldusele koputada. Aga kui ta nägi, et ma olin siis normaalne külastaja, kes ainult oli huvitatud tema loomingust, siis ta oli hoopis jutukam. Pääsesin sisse ja see minu uksest sissemurdmine olid kani sümbool, vägivald ja seal oli seal kaardil oli veel ukse ees ja ta lubas need teed nagu rõdule välja tuua, et neid mulle tutvustada, mina ka ise läksin juba sinna sisse ja nii kui ma sisse astusin, puutus mu jalg millegi vastu ja tundsin, et märg oli ja vahetasin maine veekausi ümber ajanud. Nii et teie reis sellest hoolimata patsiloost ikkagi oli edukas. Selles mõttes kahtlemata see oli muidugi peaeesmärk ja ja kui ta hakkas mulle neid töid seal tutvustama, nad kõik ei olnudki veel tehnikas, nad olid alles etüüdi joonistused, siis pakkusse muidugi mulje, suurt huvi ja paljud nendest on, muidugi ei ole kunagi vist siia kodumaale jõudnudki, mida ma seal sel korral siiski nägin. Suur tänuga.