Me teame kõik väga hästi, et tunde on mitmesuguseid, ka kirjandustunde on niisuguseid tunde sinna argipäeva tundideks nimetada. Nendes tundides ei tarvitse kõik alati hästi klappida. Nendes ei tarvitse alati ka olla midagi väga põnevat, väga erutavat. Nendest tehakse sageli mõnikord ka igavavõitu tööd. Aga on ka pühapäevatunnid olemas. Niisugused, kus kõik jookseb hästi, kõigil on hea tuju õpetajal ja õpilastel ning mõlemal on rõõmus meel. On aga ka erilisi tunde, erilisi võimalusi. Näiteks täna tänases tunnis on meil külas lugupeetud poetess Kersti Merilaas, saagem tuttavaks. Kersti Merilaas esineb eesti luules 1935.-st aastast peale kui loomingust trükid, tee ära tema esimesed värsid. Sestpeale ei ole ta väga palju kirjutanud, ta luuleraamatuid ei saa kuhjaga. Ta esimene kogu maanteetuuled ilmus mäletatavasti 1938. Pärast üsna pikka vaheaega tuli järgmine kogu õige pisut, valid kogugi, kandis nime rannapääsuke ja selle järel kevadised koplid ning siis suur temaatiline valikkogu. Guugressid. Seda ei ole väga palju, aga me ei kaalu ühtki luulet, ühtegi kirjaniku loomingut ei ei kaalu mahu järgi, vaid selle tähenduse järgi, mis tal on. Ja Kersti Merilaas on neid luuletajaid, kes on rahvale lähedaseks saanud. Kelle südamlik sõna on ikkagi ahvatlenud lugema. Ma püüan võtta teie õpilaste ülesande endale ära aimata, mida teil võiks olla luuletajalt küsida. Sest ise ta ju vahetult seda praegu teha ei saa. Nõnda siis võiksime alustada sellestki, et enne, kui ilmusid maanteetuuled ja teised luuletuskogud enne oli palju ees. Kõigepealt oli lapsepõlv oma lapsepõlve mälestustega, mis küllap kindlasti on teiegi loomingusse jälgijad Nad, vahest ehk kõigepealt need kodused maastikud, maa ise. Sest neid märke on teie luules palju. Ja mul see looduselamus homsest kunagi loominguks kirjutanud oli väga järsk. Ma ei olnud veel päris nelja aastane, kui me tulime Eestisse suurlinnast Peterburist kus oli sõjaaegne revolutsiooni aeg ja ja Olivier leivapuudus loomulikult niisugusel ajal. Ja mina olin siis väike, küllap, kui seal ta oli midagi säravat ja säravaid vaateaknaid või, aga ega mina ei ulatanud neid nägema. Nii et minul oli alli all kivi ainult. Ja väga varased mälestused ka revolutsioonilistest lahingutest, sest Me elasime liiguskija ja Nevski nurga peal majas Moskva vaksali juures. Ja, ja sellest ka, kui emal tuli jälle sabadest ja leiba ei saa. Et loodusest mul ei olnud mingisugust mälestust. Ja kui me tulime maale, ema tuli muidugi ajutiselt, arvas, et see hädad lähvad mööda, saab tagasi saanud maale siis jäinud veel jäin haigeks. Need olid vist tuulerõuged, aga väga raskelt silmad olid kuidagi rihmaga kinni. Ja ühel kevadhommikul sain silmad siis lahti kuidagi tervelt. Ja tulin toast välja, õue pääle kedagi toas ei olnud, see oli varakevad ja ma ei olnud midagi niisugust enne näinud. See valgus ja rohelus. Ema tegi kapsamaal kütist küttise suits, käod kukkusid. See oli nii ehmatav ja lilled, lilled tundusid ja näeks nad olnudki kõik minust õlani või mõned isegi pikemad. See oli kummaline maastik, mis ma siis nägin. Ja kuna see nii järsku tuli, siis siis oli antu väike endine mõisa metsa moonaka talu või pärast ta läxini käsitöölise kohaksel teiste kätte muidugi. Ma elasin seal, jah, vist üks, kolm aastat, enne kui me kolisime mujal. Suured metsad ja ja kogu aja sai looduses olla, sest juba suurtes riigimetsades juba lehmadega saadeti mind välja. Ja seal olid isegi hundi, need lehmad vast norskasid ja panid jooksu. Nii et aga imelikul kombel mani viie-kuueaastaselt hakkasin suurtes riigimetsades käima, lehmad oskasite ise kuidagi siis mina siiamaale mingisuguses metsas ära ei eksi. Ja mitte mitte mingisugusest. See on väga hea, kui inimene ei eksi metsas ära. Eksida võiks ju ka lagedal. Aga niisugusest eksimise võimalus algusest on teil ju juttu isegi ühes luuletuses. Ja selles luuletuses on eriti jutuga teie emast. Nüüd kui te lubate, me võiksime selle siin lastele ette lugeda. See on Anemoonid ja. See oli tõsine tee. Asjata seda ei astutud, muidu ei mindud tühjalt, ei tuldud. See oli kirikutee ja vallamaja, tee ja kauba ja kalmistu tee. Suur kivide. Nii seda kutsuti. Aga tee ääres lõõtsasid valged hõbe Ude neis Anemoonid. Me olime tulnud seda teed mööda ema ja mina maa madaluke ja põlvitasime nüüd kõrges kõmiseval kirikus, hallidel, jahedatel pisaratest niisutatud paekiviplaatidel. Meie isa, kes oled taevas? Ema näperdas nard mille sisse oli sõlmitud raha. Kroonilised ja kahe kroonilised kleepuvad higist soolased heinapäevade eest. Tulikuumad, tolmused, turbaaunad eest, jäised raudkülmad, mis puudutamisel sõrmedelt naha maha rebivad. Talvise metsatööga teenitud kroonilised ja kahe kroonilised. Ta tundis neid kõiki läbi õhukese koe. Ja ta huuled sosistasid rehkendades. Silgud ja suhkur, silgud ja suhkur, pearätik, pastlad ja rätik ja pastlad. Igavesest ajast igavesti. Aamen. Suur kivi, tee pikk päikesest palavaks köetud kodutee keskendunud kõrvale vaatamata üksluiselt jalga jala ette tõstes astuse ema sirge kahe kandami vahel silgupütt lõigates soolvett ja korv, milles olid suhkrukott, pearätik ja vastlana. Nagises tasakesi. Aga tee ääres ulatusid valged, pika avarahelised Anenoonid. Ja kui ma neid korjates vahel puhmaste vaariu kadusin, hõikas mind ema ja pahandas, sest ta kartis, et jään maha ja võin ära eksida. Ei jäänud mama, ei eksinud ära, vaid tulin ikka ja jälle välja suurele pikale ja palavale kiri teele. Pihud täis valgeid õde, õde Mehis. Ane moone. Puhul võiks vahest mõni kommentaar kilise? No tavaliselt luuletus ei ole. Luuletuskogu ei ole päevik ja nii harva on niisuguseid luuletuse, mis nii otse annavad teatud konkreetse pildi. See luuletus siiski on, sest seda suurt kiviteed, mis see oli nüüd olnud asfalteeritud. Aga see oli munakivi tee. Vanasti olid ju muidu valged maanteetolmus, et see oli kivideegiltsist Väike-Maarjas ja, ja seda sai siis käidud ja niimoodi mindud. Ja Anemoonel tee ääres praegu siiski ei ole, nähtavasti see tee tegemine hävitas nad ära ka seal igal pool ümber Väike-Maarja ümber on suured Anemoonide väljad kohe ja siis minu kodukohas Mooral alles hiljuti käidud, seal on nähtavasti mõned väetatud maad jäänud sööti ja seal nad kasvavad eriti lopsakat. Neid lilli näiteks Lõuna-Eestis Annemmuune vist ei ole. Ja aga väga palju on seal ane moone. Nii et see on täiesti konkreetne, väga konkreetne. Ja kõik need ema tööd on talilihtne, töölisnaine juhutööline, kui vahest pikemat aega olis turbarabas, metsatööl või ka saeveskis põllutöödel. Ja eks need kroonised ja kahekroonised olid ikka väga rasked saada. Ja poest tõesti osteti ainult kõige hädavajalikumad. Ja küllap see nii oli. Aga, aga muidugi tänapäeva tänapäeva laste lapse mälestused on küllap pisut teistsugused, aga ega see ka halb ei ole. Külabson heagi. Milles aga ühist? Kindlasti on tänapäeva lastel ja, ja meil vanema generatsiooni esindajatel, see on kool ja õpetajad. Ja vahest maksaks teil meenutada mõningaid oma õpetajaid, kes millegipärast teisse sügavama mulje on jätnud, kui neid oli? Oli eriti minu esimene õpetaja. Nüüd nimetan teda nii, nagu meie ajal nimetati proua Einberg. Tema juba ennem Kiltsi lossi tehti, kooli algus oli kaheklassiline, aga proua endalgi abikaasa oli kohalikeltsi postkontori ülem ja neil oli Khani minuealised lapsed, kellega ma koos siis ka kooli läksin, aga tema üks aasta juba varem pidas nii-öelda oma kodus niisugust naabritele ja lähedaste lastele nagu lasteaeda ja säält said, tema laenas välja oma lasteraamatuid, tema oma laste mänguasjadega mängisime, sest enamus tulid ju vaesed tööinimesed ümber küll ei olnud kodus mänguasju, suurtega ega ka raamatuid. Ja, ja siis oli tema jah, kaks klassi oli tema siis üksinda õpetaja, tema oli nagu teine ema. Ja kõige ilusamad, et olid enam ei mäletagi, kuidas ainetega läks, ikka iga klassika sai edasi. Aga mis on eriti meelde jäänud, on, on jäänud jalutuskäigud väljas looduses. Kollaste lehtede korjamine Kiltsi lossipargis ja ja, ja tema ja ilusat raamatut, mis ta klassis ette luges, vahest tunni ajal. Ja teine asi käsitöö, savitööd, joonistamisest, savitööd olid meil nii huvitavad. Poisid ise tampisid seda savi suures künas ja, ja me tegime kõik kõiksugu vaasi ja kujusid, värvisime ja põletasime neid ja see oli just provoinbergi all ja joonistamise joonistustunnid ka. Need olid väga huvitavat tunnid, kuigi proovimbrit minu ükskord ka nurka pani, tema elas väga vanaks Tartus, mõned aastad tagasi suri katusel siis me rääkisime sellest esimese klassi õpilasena, mina olin väga vähe, oli raamatuid muidugi ja need kõik need pambu, Peedu ja need muidugi sain nende endalgi lasteraamatuid lugesid. Aga kuna neid oli vähe, siis need jäid väga intensiivselt meelde. Ja mina olevat keset tundi tõusnud püsti ja teinud Bamba Peedud. No mina ise ei teagi, et mani tegin, käratati nurka. Õpetaja ütles, et kust tema teadis, ta pidas seda ulakuseks keel välja ja kuidas pambu Peedu on, eks ole. Nonii hakkasin lihtsalt mõtlema, pambu Peedu peale ja ja siis käed ja jalad tegid ise järgi. Ja, aga tema, tema on mulle jah, kuni kuni elu lõpuni pidasin temaga kontakti. Ja, ja väga armas. Ja siis ehk siis mul nagu halbu õpetajaid ei ole ja mul on niisugune tunne, et minu ajal oli suhtumine kooli kooli kuidagi ma ei tea, teistsugune algkool oli kuus aastat senduslik. Aga keskkool oli väga raske pääseda, sest maksis koolimaks oli see kõige väiksem asi, mina olin väga tihti vabastatud õppemaksust. Aga pool oli, keskkool oli eemal ja seal võta korter ja, ja leivakott kaasa anda. See oli väga raske. Ja ma tean, et tööinimesed seal, kus mina talu ja tööinimeste hulgas kasvasin, seal oli kaks asja, millest ääretult lugu peeti, see oli hea hoolas töö ja teine oli haridus. Jah, küllap küllap tasub haridusest siiski lugu pidada ka siis, kui see on suhteliselt kergesti kättesaadav, nagu ta meil praegu ongi. Ja, ja mõistagi ei ole meil ka asja kahetseda, seda, et ta kergesti kättesaadav on. See on niimoodi kindlasti õige ja, ja küsimus on siis nagu oma suhteid. No meil vahest nii, võib-olla serveeritakse seda asja nii, et loodeti saada mingisuguseid noh, paremates tingimustes kõrgemaid palku haridusega, see oli muidugi ka, aga sel ajal, kui mina keskkooli lõpetasin, ei olnud suurt lootust midagi, see oli kriisiaeg ja, ja nagu öeldi haritlaste ja üldse üleproduktsioon ja, ja tööpuudus ja niisugused asjad. Aga Ma ei ütle, et see igal pool Eestis oli, aga Väike-Maarja kihelkonnas seal soodakse külas kolm, 300 või 30 hektarist talu. Seal ümbruses olid peremehed, olid käinud kihelkonnakoolis. Jakob Tamme õpilased oli ja see võib-olla oli üks eksam ja haritum nurk üldse. Ja taluperemehed saatsid oma lapsed Väike-Maarja keskkooli. Ega nähes, et nad jäävad hiljem tallu tööle tähendab haridus haridus enda pärast meie kandi sinna. Ja Väike-Maarja on nagu üldse ja üldse kuulus oma niisuguste kultuuriliste traditsioonide puhul. Aga kui, kui jutt Siis ei olnud see järgmised aastad just mitte kõige hõlpsamalt, aga kergemate, juba märki situatsiooni kriisiaeg ja ja ei olnud just kerge tööd saada. Mingisugune mälestus näib olevat siin teil selles luuletuses mõrude mälestuste linn, kas te ei sooviks? No ja see oli nii, et tuli tööd otsida siit ja sealt ja vabrikute mina oleks väga hea meelega vabrikukeelseks läinud. Aga vabrikute väravates olid sildid üleval, töölisi vastu ei võeta. Ja see on Tallinnast. Muljed? Muljed. Mis mul meelde tulid seal käies ja ka need kohad just üks uks. Asendajad marudam mälestus, palun. Neid valltornile vaid võlvkaari ja muud üle viidsed saanud ei kõike seda heas Isamaa-aluses ma tunnetleda. Linn mulle võõraks jäi, siin olin paaria. Aldurnitseva päikese Alguur romantik, kata külmakett. Siin uste taga, hulkusin Lindbriina leivata ja lootusteta. Töödörsist eilsest möödun enam keegi siin nõutu Tiidaleinajata. Kurb kiri, töölisi ei vajata nüüd vabrikute väravaid, pleedi eimiski, meenuta neid kaugeid aegu. Siin vahel võõrana. Ent siiski tunnen praegu Aitäh. Küllap see nii on, ega need möödunu mälestused nii hõlpsasti ei aju. Aga siis olite te juba ka Tartus, varsti. See oli vist 1936, kui ma ei eksi. Kui te Toris Tartusse asusite sattusite hoopis uude keskkonda, kirjanduslikku keskkonda, noorte luuletajate sõpruskonda. Usutavasti on see sõpruskond on teisse mingisuguseid jälgi jätnud ja teie arengut kuidagimoodi mõjutanud. Ja muidugi see suur vastutustunne, mis eriti oma tööst tuli, Alver vilja talvikul on ka kahtlemata muidugi üks halb mõju oli ka mina su väga suureks luuletajaks pean halvel. Ja järsku Alveri kõrval tundusid oma luuletused nii tühised ja nii kuidas vaesed mina kangesti tahtsin, üksvahe püüdsin halverit järele teha ja pääl esimest kogu need luuletused, mis ongi isegi ilmunud seal oli nii et võimatu muidugi oli, nagu oli minust talvel teha, aga ma kaotasin enda ka nii et need on natuke väike langus on seal. Niiet ei, ei suutnud ma isegi matkida allerit. Ja see on muidugi paratamatu, ega me ei saa nii otse ju kedagi üle võtta, aga, aga mööngem muidugi seda, et kogu see kirjanduslik õhkkond siin tarkus mõjus. Kuulge, hea tükk arendava aga juba sellepärast, et ma olin siiski ikka väga üksinda varem, üldiselt olen ma elus väga palju üksinda. Päris mul oli küll õde, aga mina olin ju karjas ja õde suri varaga 10 aastaselt. Üldiselt olen ma väga palju üksinda olnud ja jah, siin kohvik oli väga hea ja asi siis meil niisugust külaskäigumood ei olnud, üksteisel kohvikus said kõigiga kokku päeval ja kellega vaja oli saada ja. Ja küllap, aga vahest võiksime nüüd minna ka selle juurde, mis õieti ergutab inimest looma, mis on teid isiklikult looma edutanud, teatava eri olema ja oma sõna olgu kirjutama, antu kirjutama, ärge ütelge koostama, sest see on jälle hoopis midagi muud, olgu siis kirjutama. Ma ei tea tõesti, võib-olla ma olin väga hea joonistaja, vot minu õpetaja Alttoa isegi on sellest kirjutanud ja, ja oleks olnud võimalik võib-olla ballasesse tulla. Ma ei tea, kas ma siis kuigi palju oleks kirjutama hakanud või vähemalt umbes nii nagu Suumann. Ma olin tõesti hea joonistaja. Aga ei olnud võimalik tulla ja küllap siis paber ja pliiats oli niisugune kõige kättesaadavam ja sest ei Maieldsiin joonistuse juba siis ise joonistusi maha komaani. Viie-kuueteistaastaselt sai teada, mis kunst on, nii et seda tuleb ikkagi õppida. Aga ma kirjutan, oli ju selge? Ahah, see oli siis midagi midagi sarnast, mida Juhan Liiv märkinud, tema tahtis teada. No täpselt ja, ja see, see võib ka olla ja see võib ka olla ka oli, kuna ma ise ei tea ja tööpuuduse aega aega oli paber ja pliiats kättesaadav. Kuigi kooli ajal sai ju ka kirjutatud, meil oligi siis just see proua hingelt tegi ettepaneku teha kooliajakirja, me kirjutasime kõik artiklid sinna peajutud ja kõik ise leiab, joonistasime, väiksed pildid, pabin paberi peale. Joonistuspaberile kleepisime peale, see oli üks eksemplar ainult seda suure innuga loeti veel suurema innuga, tehti seda. No aga teised tegid ka, teised ei hakanud pärast kirjutama, nii et ma ei tea. Arvatavasti kõik kunagi ei hakka, ei hakka ka need, kes praegu koolialmanahhi ütles, kirjutada taga veel üks, üks üks küsimus sellega seoses. Kas, kas te tahaksite õpilastele avada natukene oma töötamisviisi, kas kõik tuleb alati ladusalt ja kergelt kätte ühel luuletaja võli? Et ma ei tea, võib-olla mõnel tuleb, on, on Mozartit ka, kes räägitakse, et Mozart olevat tulnud kõik väga kergesti. Tähendab niisugune inspiratsioon, et kuskilt ülevalt antakse, et sa tegeled muude asjadega, järsku midagi tuleb, mina? Minul küll ei ole nii sihukese asjaga tegemist, ma olen küll paar asja kirjutanud nii kiiresti, nagu käsi võtab, aga siis ma olen ikka juba kaks nädalat mõne teise asja juures istunud ja vaeva näinud. Nii et ilma mina ilma istumata ja vaeva nägemata mõtlemata ei saa midagi teha nii järsku. Ma ei tea, kuidas, kuidas teised. Ja iga kord ei saa Gaamika istudes tehtud. Lihtsalt ei saa. Ma tõesti ei tea, mispärast ja vahest on nii, et tahad hoopis midagi muud kirjutada ja tuleb hoopis midagi muud välja. Nii et ei tea. Ja muidugi on, on loomisviisist väga palju individuaalselt, aga nähtavasti on üldine tõsi siiski see, et tööl on eriline tähtsus ja ilma tööta ei kirjutata siiski midagi päris mina kaapeline juurest. Nõnda te olite kõigiti arvestatud ja lugupeetud poeeti, äkki võtsite ta kätte ja hakkasite näitekirjanikuks, kuidas see tuli? Luulega on. See ei ole nagu õige sõna aegu ütelda arusaamine arusaami vaid kuidagi. Ma ei tea, mis sõna see on, aga seda võib niisama kuidagi kaotada, kas lõplikult või ajutiselt, ma ei tea nagu, nagu inimene kaotab vananedes kuulmise või või, või, või nägemise mürinat. Ja vaat mitte ei saaks aru, vaid kõik enam ei huvita ja eriti eriti ilutsemine ei huvita. Saiu pahaks pandud isegi omal ajal, kui, kui vanad revolutsionäärid ja siin, kes sõja olid läbi teinud leidsid siin ja seal ilutsemist. Aga, ja neil oli nii tõsiste asjadega tegemist, et tõepoolest ja nüüd kui ise vanemale jaga tõsiste asjadega on tegemist ei, ei, ei meeldi enam selline. Ma ei tea, mis see on. Ja, ja mul on jah, vähe luuletusi, mis meeldib. Kui teiste luuletused ei meeldi, siis ei sa ise ka kirjutada. Nii see asi on. Ja selle kõige juures ei usu päriselt, et arvata, nagu oleks luule ilutsemine. Ei, mitte kõik. Paul-Eerik ei ole. Küllap ja, ja vahest teisigi ja teisega ja aga lõpuks ehk veel üks küsimus, see on traditsiooniline küsimus ikkagi kirjanikele esitatakse seda tavalist ja miks siis meiegi peaks nõnda nõnda tegema. Nimelt mis teil praegu käsilane? Ah, mul on üks näidend, noor näidend valmis ja see Pilli Tiidu ja see oleks tulnud nüüd uuel aastal välja, aga aga väike teater olnud Vanemuises on remondis. Nii et ta tuleb teise. Uuel aastal hakad, proovige, ta tuleb sügisel välja. Näidend. Jah, aitäh. Me oleme oma jutuajamisega pealegi lõpule jõudnud ja ei olnud päris juhuslik see jutuajamine just täna. Teatavastardel homme ümmargune sünnipäev pea. Palun võtke õpilaste poolt need tagasihoidlikud õied veda sümboolsed ja igaüks neist pisut teise värvi. Tänan väga. Kõlab ka kõik. Aastad ei ole päriselt värvidel olnud, siin on olnud heledamaid ja tumedamaid aastaid ja soovime siis õpilaste poolt teile hääd väljendate kerana.