Tol korral ringi jooksin alles särgis täis lapse mõtteid, oli kahupea, või vänderdasin hanekarja järelvits peos. Sest mine, isahane tea. Juba sellest ajast, palju, palju on jäänud meelde pilte, eredaid rand, võrgumajad Suurna järsak kalju ja geenastu murdlai neis kaugelaid. Tean kevadtuules kõrguvaid jäävall ja suvesoojust ja mõnd sõpra head. Ning isa tema silmi terashalle. Ja nagu vahu pärjas valged. Pilvi rebis tuul ja sumbunud oli kajakate kisa. Siis vastu klaasi nina, käed ja suu. Nii kalalt koju ootasin maisa. Hirm oli. Ma ju teadsin juba seda, et vahel kümnist nõudmas püügiveed. Siis aga päris kaugelt nägin teda, kes turjal tuleb mööda porist teed. Graps üle läve olin nagu kera ja juba jooksin külmas sügisvees. Ma teadsin, olin isa silmatera. Nii tuppa tulime kaks märgane eest. Ma mäletan, kui partel kuivas vili küps nisu lõhnas suitsust soojust täis ööd läbi suures ahjus lõõmas tuli ja isa tahmasena tares käis ta vahel kerisele, pani panni, kus tuulest maha aetud õunte read. Me sõime seltsis maitsva sügisanni kuldpruunid, kuumad mahlased ja hea ta tihti ahjupaistel rääkisi juttu, mis vigureid võib teha tuulesell. Pikk sügisõhtu möödus ruttu-ruttu. Veel uneski pead paitas käsi hell. Ja mäletan kord õhtul ta ei tulnud. Torm, laine laksus päris õue all. Toit seisis pliidil, aga sööjaid polnud. Ränk mure, näris juba sügaval. Need neli päeva. Meeleheites pilgud ja ema rannas, kõik need neli ööd. Just Suigud lapse unne, kohe Dirgud, tuul pimeduses ulub lainele. Mind rannast leidis juba vara, valge, kõhn sasipäine, väike mures põnn. Nii vastu külma kivi, panin palgem. Ja isa ootasin. Kas surm või n. Ta viimaks hilisõhtul tuli siiski surmväsinud jõunetusest morn veel näol ja rõivail soolaseid veepiisku. Kui juba magas. Väljas nuttis torm. Sel ööl Ma tihti tõusin tasahilju ja paljajalu, läksin üle toa ta juurde. Kuni ergu valguskillu koitaknasse lõi, nagu eluloa. Nõnda lõputult soove on noorusel unistusi kui päikesekiiri vahel uniskad, nõnda et enamusel pole ümber, ei maad. Ega piiri lapsest saati ma palusin, isa, ma pean saama keskkooli õppima linna. Vahel vaikis vastast, tujutult pean. Aga mul tuli põllule minna. Polnud raha, sain aru ja vaikisin. Kuigi süda läks mure käes maani. Aga siis algas uuesti unistus piin. Tahtsin endale saada bajaani. Ma uneski kuulsin, kuidas nutataviis minu käte alt pilvini voogab. Kuidas tardub kõik Hardesse vaikus siis. Kuidas kõik elab kaasa? Molooge mind paljud aitaks mu sõbraks, ta saaks valge, kuulekas, laulev ja puhas. Bajaani ei saanud. Sel ajal bajaan, maksis kaheksateistkümmend 1000. Matsin maha su täitmatu valutav soov. Kuradile sest enam ei hooli. Mind, jälitab teine ja suurem on too. Pean pääsema merekooli meremehed. See sõna on püha ja suur. Minu jaoks on nad valitud kastiks. Suures inimmetsasõnad on nagu puud, millest tehakse laevade mastid. 1000 õhtut. Ma olen kuulanud merejutte neist joobunud, kui viinast. Nüüd kardan ja kaasa ei vii nendest muud peale näriva hingepiina. Kui see midagi aitaks, siis isa käest ma kooli rahakas põlvili paluks. Kuid kardan ta kurba ja rasket. Ei saa. Mis ka talle. Ma pean kuid ei saa, sest et kodusaar on tuuline, kitsi Jäpaene. Ja nõnda kui sina, mu Muhumaa, mu isa on vana ja vaene. Rooman tundes ahastust ning jonni ja lumekankraist haaravad mu käed. Kas leian oma ukse oma onni või siia jään. Maleid ukse. See on õnn. On ime, kui skulptor marmorit täis armastust poolkülmunud ja lumemöllus pime. Macogan oma ust. Kõik naelapead sinna Evat taevatähed ja roostes link on vana sõbra õlg. Ma jõudsin siia Siit ma koju lähen. Mul rahva ees on võlg. Ta roomab, käib aeg, tigu sammu. Seisab paigal, kui sadamas laev. Paat on täis, Kilvet kõveraks jättes sõidab laeva Peal eludelast. Madrus ikkagi hoiab kätel väikest elule kadunud last. Silmad lahti kui sinine meri. Aga nägu on kahtlev ja kurb. Ning ta kleidil on lilled ja veri. Ja ta silmades võimutseb surm. Rünnak, tõrje, jällegi rünnak. Alles kaugel on õhtu ja ma oma kohmaka ninaga künnab laineid koormatud Pavlovi paat. Ja kui paljud on võlgu, kes näevad praegu lahtedes elavat vett kuumas päikeses magavat päeva või puhkevad kevadet neile paadis mis ohtlikult kõigub, kaitseb päästet, tõid ellu, neid viib. Olgu nimetud madrused, õigus on neil tänule teenitud siin. Nüüd need, kes unustasid Nürnbergi maailma jälle varemeis, saamata ja verre uputada, püüavad mäng tulega. Mäng ohtlik, hullumeelne nüüd raevukalt varjamatult käib. Kuid sina, mina, meie ükskõik kus me oleme ja millist tööd me teeme. Kes armastame oma võimast maade, tema päikeselist tulevikku. Me peame pidama ja peame, peame nüüd püha õiglast võitlust rahu eest. See võitlus, see on võitlus lasteaia eest ja linnade eest, mida rajatakse ja laevade eest kaugel meredel. Ja leiva eest. Ja armastuse eest. Ja õitsvate õunapuude eest. Ma vihkan esimest septembri tormi. Tan, kui hiiglalinnu tumetiib, mis peksab loodust tigedalt ja mornilt ja timukana suve surma viib. Ta kõikjal on. Ent kõigist üle laotab kui viinast hullunud käratseb maa paina jana oma Allawaotab ja meri meeletuna märatseb. Kui domet, tee ta hingematvast rallis on midagi, mis sellega mind seob. Nii lähedast ja hirmutavalt kallist on meremarru esimeses peos. Torm praegu möllab, murrab raudse hooga ta iga puhan kurjalt, kisendab pimedus, sky väriseb, voogab ta kõrge huvile külmust sisendab. Ja täna torm on ja minu isand, mis pilvi lõhkudes mind kaasa veab. Mu südames on tema võimaskisa. Ma lähen kaasa. Pärast surma ma saan oma laeva mille tulesid ise ei näe. Enne seda, mu kallis, sain taeva ja õitseva maa sinu käest.