Neid on täna viis. Nad, kõik on lõpetanud Eesti riikliku teatriinstituudi. Nad on töötanud koos pikka aega Eesti vanimas kutselisest teatris Vanemuises. Esimese lennuga astus teatriinstituuti Heiki Haravee. Jätta selle lõpetas, see on ajalooline tõde, siin ei ole enam midagi vaielda. Kõige targem ja printsipiaalselt tegelane selles loos. Mina ei eksi ega arene. Laius muutumatu suurus kogu tänase õhtu jooksul. Kahjuks ei eksisteerima tühjas ruumis, vaid autori tahtel liiguvad ümbertegelased, otsivad, eksivad, liiguvad koos laevaga. Kokkuvõttes väga segane seltskond. Mina pean autorile tegema lakkamatut, siis viimaseid hoiatusi. Karmi ja ausat nägu on nina viltu keldad meetrika ja laevaraamatud ilma milleta on võimatu kujutada ajaloolist isikut, kes elas maa ja mere peal. Uskudes minu ajaloolised tõe asemel igasuguseid Loiskajaid Lõsa valetajaid pidi Eesti rattur kes selle asemel tõsiselt tuttavaks saada minuga presidendile mingi naljaka Võtsid talt ära terve rea iseloomujooni, mis ajaloolise tõe seisukohalt on üpris olulised lisasid joone, mida õnnil polnud ollagi. Selles sarnanesid sarnanevad nad neile, kes panid Galileile suhu lahuse. Ta pöörleb siiski. Galilei pole kunagi. Kui ta oleks võinud ütelda Sarnanesid sarnanevad neile, kes kuskil pimedates ja harimatutes eestimaatubades Kalevipoja ja suure Tõllu kõrvale veel kolmanda Eesti rahvuskangelase Jüri rummust. Ajaloolise tõe seisukohalt paadunud hobuse varvast. Diaatrid. Et võta kuulda minu ja mõistuse häält hakkasid rahvale näitama kangelaslikku hobusevarast. Näitavad, näitasid, nagu oleks Jüri Rumm pärast seda, kui ta oli ära istunud oma teenitud aastat Pihkva vanglas hakanud maisa täkke varastama, kui mitte just arksistina. Ajalooline tõde ütleb teile midagi müünud. Rumm Bootus Pihkva vanglas kokku parimate Baltimaade Valgevene, Baskeeri, mustlaste ja kalmõki hobusevarastega. Vahetas nendega kogemusi, omandas nende eesrindlikud meetodid. Ja hakkas mõisa tehke varastama veelgi paremini, kui enne. Teatriinstituuti valis Einari Koppel aasta hiljem kuigi oleks võinud valida ka hoopis teise tee, sest klaverit mängida ta oskas enne kui kirjutada ja võib-olla oleks ta praegu olnud pianist, helilooja aga kahes viimati mainitud rollis ta esineb nüüd lihtsalt, nagu öeldakse, kohakaasluse alusel. Lembit Eelmäe Lõpetas teatriinstituudi viimases, kolmandas, kolmandas lennus temaga koos Kulno Süvalepp. Kulno Süvalepp oli juba keskkooli päevil kirjutanud luuletusi ja näidendeid, teinud valmis ühe opereti libreto ja kirjutanud ka ise muusikat. Nüüd kirjutab ta muusikat, vähem muud, aga rohkem. Ta kirjutab vasaku käega. Tal on kena käekiri. Ja ka viimane käsilolev näidend on kirjutatud vasaku käega. See on näidend eesti teatri Sünni aastaist. Näidend Lydia Koidulast. Esimese lennuga lõpetas teatriinstituudi kaevalt Tordik, kuid ta leidis, et sellest on ikkagi vähe. Ja lõpetas ka veel konservatooriumi. Ehk teiste sõnadega öeldes, ta oskab nüüd selle kõrval, et inimese moodi rääkida, ka inimese moodi laulda. Instituudi aega lahutatud tänasest päevast oma üle tubli veerand sajandit. Nii et kui ei ole tegemist muinasjutu ka võib siiski nähtavasti oli kord. Mis siis ikkagi oli? Nüüd raskemat kokku võtab nii üsna lühidalt, mis siis oli? Aga eks muidugi selle veerandsajandi jooksul, muuseas, me alles hiljaaegu arutasime Lembit Eelmäega, et meil nüüd lõpust möödub 25 aastat. Nii et mis siis oli minu arvates kõige kõige olulisem, kõige tähtsam, mis me kaasa saime, on see omamoodi mitmekülgne. Filosoofias Me külgne oskus, oi oskus õieti mitmest kandist maailma näha ja vaadata just minu jaoks siiski just nimelt just nimelt filosoofilisest kandistes seda kanti maailmanägemisele, ükskõik mida me ka ei teeks, ma kuidagi olen alati hirmus tähtsaks pidanud ja võib oma pedagooge, meenutan siis tõepoolest Albert üksib, smil andis teatriajalugu, õpetas meid kuidagi märkamatult. Kuidas ütelda, veetilgast seda merd nägema? Õpetas nägema väikeses pisiasjas ka tõesti nähtust, mis kuidagimoodi iseloomustab ja ühest küljest või teisest küljest on iseloomulik väga suurele, võib-olla nähtuste summale. Ja sedasama filosoofiat, lõppude lõpuks filosoofiat minu jaoks isiklikult on ka, oli ka näiteks Priit Põldroosi lavastajatöös. Meil on üldse, ma arvan, et me kõik oleme nõus sellega. Koogidega hästi vedas, et me saime väga-väga targad, väga laia silmaringiga inimesed ja Priit Põldroosi omamoodi filosoofiline. Jõududeks oli siis kogu Eesti teatri tolleaegne tõesti Põldrus meile isiklikult Leo Kalmet jällegi oma oma psühholoogilise sügavusega ja samuti parimad tolleaegsed teadlased nii hästi kunsti kui ka kui ka teatriteadlased, kellest siiamaani kahjuks on praegu ainult Leo Soonpää, nii aktiivselt tegutseb lektorina Karin Rask küll nagunii rohkem saada teadlast ja Arslongani, nagu ta praegu loeb ja umbes samas stiilis, kuid kui praegu ja, ja umbes samasuguse muigega, millest võib, mida me eksamil nii vaatasime, teinekord kui Medele vastasime, siis. Vaatas meid sellise näoga, et rääkige, rääkige te nagunii midagi. Jaa. Muidugi. Nojah. Juhtus kord niimoodi, et kunstiajaloo eksamil põrusin läbi ja mitte mina üksi. Ja kutsuti siis paari päeva pärast uuesti vastama, aga tema juurde koju, nii et läksime siis sinna. Ega me vahepeal suurt midagi vaadata ei saanud. Õnne peale ehk näkkab teise korraga. Aga siis minule kohe kõigepealt küsimus, et kreeka sambal, mis on seal üleval, kuidas neid nimetatakse all ja nende praegu keetmine. Jah, ja siis ma midagi midagi ütles väga hea viis ja kannu lõiga Pauli keskuses ka midagi. See natukene märgutas, koputas ja. Nojah, et sa nii hästi ei tea, neli ja rohkem ei saanudki, ta ei saanudki õieti midagi vastama, hakkasin, siis luges sõnad peale, et vaadake, poisid ega mina ei taha, et teie minu sõnad köik kuivalt pähe õpite. Vaip, mina tahan, et teie orienteeruda, selles ajas asjased, kui teil elus midagi kuidagi kunagi vaja läheb, et siis te teate, kust seda otsima. Ja, ja vot Leosoonra niukene mahlakas huumor. Mul on meelde jäänud, kui seal, arvustas neid ja kritiseeris, valgustas meil ja neid kunstiteoseid seal ja mis, mis seal, mis seal on vaadata ja nende nagu siis Adamsoni Koit-suudleb hämariku, siis. Vaadake, nüüd, mis te märkate, iseloom, vaatamiga, ilusad kujud ja kas ei pane tähele, et see Koit nuusutab hämariku sest seal tõesti Muidugi oli seal ütlesin, et muidugi omamoodi neil vedas tohutult õppejõude, kes sellega terve, plejaad säravaid näitlejaid, kes meil olid õppejõududeks ja sügavaid sügavaid inimesi. Felix Moor, Felix Moor Kes pani, andis nii palju hästi-halvasti, kui ta suutis meile anda, tähendab, või hästi suutsime vastu võtta kõike seda tarkust ja teadust, mis tema veel andis kõnetehnika alal. Aga see oli muidugi võrratu selles suhtes, meil on tohutult vedanud ja ma mäletan, kui Johannes kalja oleks suuremat karakternäitlejaid. Meie eesti teatrilavadel püüdis mulle meeleheitlikult selgeks teha, milles seisab Sauna-Madise filosoofia, seda ma pidin instituudi ajal kehastama ja ma ei saanud sellele kuidagi kuidagimoodi all realistidest jääda. Ja siis ta hakkas teda, pole lõpuks Pearu karakteri kaudu teda ise muidugi suurepäraselt mäng, just see oli üks, me veel kunsti tippsaavutusi kindlasti, tead kindlasti ajalist hakkas mulle Pearu kaudu selgeks tegema, missugune suhe Madisse misse Madis ennast üldse tegelikult kujutab, siis ma hakkasin ähmaselt taipama ja mis on üldse näitekunsti, mismoodi tuleb hakata siis osi lahkuma ja seda tänu just sellele, et ta ise oli niivõrd, kuna meie õppejõud olid praktiliselt ju tugevad kunstnikud, siis ta andis selle mulle tohutu palju nagu meile kõigile paljud paljud õppejõud, kes meil seal olid, aga ma mäletan Põldroosi lavapraktikatunnid vahel terve selle aja, rääkis nii filosoofilisest aspektist ja maailmast ja kunstiliikidest. Kuna märkmeid tehtud. Leidsin ükskord ühe vana vihiku, kus mul on märkmed ja kõik nii laabractic õppejõududest rääkis seda muidugi jah. Põldroosi. Carmen tunnistas ise ka tugevaid, ta mängis ise mängisid Leninit ja just siin on üks huvitav, huvitav omapärane pedagoogide juures, et nende teoreetilised arutlused või õieti pedagoogilised suunamised ei pruukinud alati täppi minna. Aga nende isiklik eeskuju meil oli võimalus neid laval õhtuti näha ja külastasime teatritega sageli, sest televiisorid ei olnud, mida vaadata kodus? Väga sageli ja nägime, õppisime tundma näitlejaid, nende lähenemist, mängumaneeri maailm ja kõik see andis tohutult nii praktilisi eeskuju, andis väga palju sellele mõelnud nii. Siin on praegu koos kõik kolm lendu, nii palju oligi omavahel nii kokkupuuteta. Oi, küllalt joomingu olime, ühes on kõigepealt kõigepealt sagedena, ruumid olid kitsad, seal, kus me pidevalt oleme hommikust õhtuni koos. Kus me maandusime päeva jooksul sädedena olnud vene ruumi ja kaks Vene tänavas oli suhteliselt Turner, oli ta veel või tähendab laia tänava nurgal seal oli siis olid Draamateatris tunni Rataskaevu tänaval troonias kolba, korista lubiduri ja seal oli, noh, see oli üks rändamine, käis kogu aeg linnapea, mille kohta siis laulu on teil just nagu muiste trubaduuriks oli tookord üks laul instituudist ei olnud, niiet selles mõttes kokkupuuted olid küll palju ja kaasa tuli teha ka nii vanemate kursuste lõputöödes, kui nemad tegid siis rakendada samuti draamateatrietendustes massid seal ja said natukene lava. Lava ja Eiki ja, ja Eevardi kujus meiega kaasa ei teinud, aga mäletan, kui meie lõpetasime, siis tegid Teie ometi meil külas ja teist 10. väljas suurel laval oli ju selle eelmise lennu lõpuetendustel suveöö unenägu, kus mina mängisin, hertsogit küll, aga see ei ole oluline, Einari kop veel mängisid seda dispätt ja Ruudi Sarap mingis püramust, nii et siiamaani siiamaani meelde.