Selline visiitkaart ei vajaks vist suunama tutvustamist. Sest nii säravalt isikupärast naeru on Eesti teatripildis võimatu segi ajada. Keegi kolleegidest on leidnud, et nii võib naerda ainult väga tugev ja vitaalne inimene. Olen nõus. Ja küllap peab omama tõesti tugevat natuuri, et olla üle teatri saatusest, mille naerusuine pool nii kestvalt varjus on olnud. Pärast Moskva teatrikooli Kitise lõpetamist mängis sülgelaile küllalt ruttu publiku lemmikuks sest jagus tööd ja annet väärivaid rolle. Hiljem on teatrikriitika kohkumisi tunnistanud, et võrreldes teiste näitlejatega Laidla rohkem varju jäänud. Kümmekond aastat tagasi kirjutas Sirje Endre teatrimärkmikus. Ikka on ta jäänud esimeste taha ehkki tegelikult oleks ka isegi vabalt olla esimene. Selle tõestuseks on Laidlal olnud palju hästi mängitud rolle. Laidla oma rollides olnud huvitav Kitzbergi libahundi Tiina Vilde, Mahtra sõja Miina Smuuli Kihnu Jõnnimann moi ärritor, tühvi emiir Eduardo de Filippo phenomena Marturaanal Lucia Milleri proovireisija surma Linda muidugi meie nooruse lindude artiina ning prouas, olles Ibseni draamast ehitusmeistriks olles. Need kõik on teatrikriitika poolt tunnistatud suurteks kordaminekuteks. Ja ainuüksi viimase baasil võiksime öelda, et Silvia Laidlan hea näitleja isagem, et isegi väga hea näitleja Tähe oreooli puudumisest hoolimata. Pigem on asi ikka nii olnud, et laidad pole kunagi küllalt laidetud või küllalt kiidetud just nagu oleksid tema suured kordaminekud ainuüksi tema enese asi. Ometi teame, et näitleja areng paljus sõltuda sellest, millisel määral ja kuivõrd süvenenult tema töö tulemusi hinnatakse. Õnneks on Silvia Laidle olnud inimesena nähtavasti piisavalt tark et mitte langeda sõltuvusse tähelepanust või selle puudumisest. Vaidla oli pikka aega rakenduseta näitleja mis võiks aidata neil töötuil aastail. Tähtis on see, et kõigele vaatamata Layla ei murdunud ega kibestunud. Tundub, et ta pole kibestumise üldse vastuvõtlik. Ja arvatavasti on see kunstnike parimaid omadusi. Sest tõenäoliselt mitte kellelgi neist ei kulge elutee ju ainult laulu ning lillede saatel. Niisiis kibestumise asemel Laidle millegipärast küpses luges ja reisis, luges luuletusi, mõnikord kohtus sõpradega, aga kunagi kuulnud neist keegi Laidlat millegi üle kurtmas. Tema muudkui naerates. Aga kõige rohkem ta arvatavasti ootas. Õige ja sügava ootamine, usun alati seotud terve vaimuga mõtlik optimismi ja fantaasiaküllusega. Olgu ootamisega, kuidas on, siiski ei saa me jätta nimetamata fakti, et enamasti töötu näitleja väsib moraalselt ja läheb vormist välja. Oleneb muidugi inimesest. Silvia Laila näiteks ei kinnitanud seda reeglit. Kui Kaarin Raid hakkas ette valmistama Shan kokto hoolimatult armukest oli Layla režissööri sõnade järgi esimesest hetkest peale valmis niimoodi Euroopa meistrivormis, kui mitte enam. Kuuldavasti oli Laidlasele tüki proovides nakkab nagu 18 aastane ja üllatavalt leiduderohke. Jah. See väljad Kui sa nii oodet Etendus hoolimatu armuke on mälupilti talletunud kui üks teatrikooliaegsetest suurematest elamustest. Lavastaja Kaarin Raidi tahtel said selle teatri mängu tegelased mees ja naine. Kui poksiringis ühe võitlusrelvaks muusika. Teisel sõna. On muidugi õnn, et Eesti Raadio fonoteegis leidub helijälg tollasest etendusest. Paraku laseb kiretu stuudio-lint vaid aimata saalis valitsenud atmosfääri pingeid. Leppisime kokku, et tänase näitlejad enni, luule valik jäi esitaja hooleks. Kui pilve kähinel käisid üle madala taevalaetuli taseme tundi sügis kaelas vihma vettinud krae. Sügis leiutas pööraseid pill ja olime sajandilevist kõige rahutum, kõige raskem, kõige sügavam komponist. Kui ta kõrgel katuse rennil ö helinat esile tõi või vastu vihmaveetoru maas köiejupiga lõi siis ta meeletu mühine mõjul kottpimedas. Üsna pea kulus korraga kogu elu kaasa, karjusid kiviseinad ja sosistas midagi, süda. Eks igaüks ise tea. Vahel avab su silmad valu. Vahel aitab kleenuke käsi. Vahel aitavad reeglitest rohkem hoopis õrnemad hapramad aimult. Võtta vastu kõik varased õied, kõik inimpuu, hilised viljad, kõik laulud langevad, lehed, kõik oskajad, Astlady okkad. Elu eneseandide aias. Kuidas jõuaks muidu su juurde lõõr tiibadel sillerdav sõna. Kuidas leiaks mujal sind üles? Maaterale mühiseb mõte. Kui tarduval tunnil sa ennast vahele ei vihka, sind abitud alged ei aita ja eluokkaid ei nõela. Siis tulebki tuhisev tali läbi suletud sekundi seina siis enam ei jõua su juurde lõhu tiibadel sillerdav sõna, siis enam ei leia sind üles, maanderale mühiseb mõte. Siis kliravad kaeblikult kaua läbi külma kalendri tuule. Ainult aegade karrased ellad. Ainult aastate klaasised, kõrred. Sa ütlesid. Ela hästi. Ela hästi ei midagi muud. Ela hästi. Toas oli nii jahe, raudahjus põlesid puud. Ma heitsin su kirjad kõik tulla, üksainus leheke jäi veel seisma leekide vahel. Kui nutt ja noruspäi siis tuhka läks. Tuline kiri. Ela hästi. Ei midagi muud. Ela hästi. Leek ringutas käsi. Raudahjus põlesid puud. Mu kevade algab pääle jõulujuba neist päiksekiirtest oli ammu puudu, mis poevad vargsi läbi härmas ruudu, kus kurb ja pime, ootamas mu tuba tulge tervitama, et läbi lume ja kurje rahepilve nõnda varamu üles leidsite. Mu pilgu, valgus hara ja tänav hallusele Leite rõõmsaiume. Mu meel läheb nukraks. Niiskust nõrgub laugel õrn aimus küllusest, mis küll veel kaugel, kuid mida oodata jo antud luud, tus? Vist elus kaunimat ei olegi kui ootus. Sest suveks valmistuma juba algan ja talve tulisemalt maha salgama. Kevad lõpeb alles viinakuus. Kui kobarat kõik küpsenud viljad, valmin ja rõõm ning vaimustus kõik pärjad Palmin. Kui lehed seiks kauninenud puus siis veidi väsimust, mul tundub lihasluus vist liiast maitsemisest üks pisarkibedust. Ja selles siiski mõnda magusust. Nii andub talvele üks isa, õrn ning kuus. Et viimseid lilli hoidnud kuumad peod. Sest tõsisteks poolnukraiks tardunud näod, Ahtulke taldset mõttetarbe teod, paas patukahetsus, nii surelikku viis kuist lapsik süda selle järel siis. Ah jälle unistuse uued unenäod. Minu kodu põhjama päike, õhumerest ilmutsa vabalt hõljudes ikka kauge, liialt oodatud üürike sinu kastepiiskade Kurinad, sinu ehapoognat, lõppematu värin, su tormi, haige pilt, ülekõrremaa. Ja sinult minu esimene vari mille joonistasid Nõmmega määrale otse maamesilase mättale. Vari täis, lillasid õisi, putukatiibu ja kahvatukollast, Sõmera. Liiva jahe hääl. Mu Louise liik mees. Joosta puhtaegu mööda halli randa, kui on mereohkamise tund hale süda tuule kätte kanda enne paksu jäädiapikka lund minna peatumata minna rutamata tões ja vaimus nagu palverändsest, et veelgi nõidumastile. Sest et vali meri jälle nägu muudab sest et saareke on per veel kõrget ladvastiku hoida, suudab Hillu hingelisi metsateel vaba hingamise vapustavat sõõmud joosta ennast Dirkaks nagu õhk, joosta ennast plahvatavaks rõõmuks millel sügis, udu, tume lõhn. Tund all on neli nõtke jalga otsal hargu särav sarvepaar nõnda üle visisega kalda kaduda, kui Ruske tähekaar. Siis kui jäässe vajub. Tuule valgel käima pean või sügisöösse astun. Müha väli endasse, mind kisub pilgeni täis pimedust ja hääli, lennul lehti, nägusid ja silmi, helvestena hajusaid, õrnu, nugateravaid ja tumenevaid. Tuule valgel käin üle maa, mis kinni hoiab jalgu raske armastuse koormaga. Vana mere mõrusoola, hindan seda janutamast ja Leilaka ohatanud huulil, vannun truudust. Tuule valgel. Sama arm ja häbi. Elad veel ja okkaid, ihu, torgid oma vere vihast koske. Kuule. Tuule valgel käin tähe all, mis kauaks pilve peitu oma uhked kiired unustas lahti mind Sirendus ei lase. Suured luigelend lahvatavad. Üksi mind ei jäta igavene rändur, tuul. Ta valgel. Käi. Leidsin rukist lille Õie hilise viimse suvekanni sügaussinisse. Kuuma vilja tolmu langes põsile tabas mind su vaade nukralt tõsine. Tahaks tänu laulda maale hallile. Vajutada huuled käele kallile. Ükspuha on need, kus olla. Kõik paigad on ühtviisi head. Kõik seosed on katkenud. Veider on Lätini vabani sõltumata ajast nii lahti maas. Vaga hulluna, Vandsin käes kott ja kepp. Ja mu ümber on ääretu hingetuste jälgede tuhmub rodu tühjuse tumepiid. Agas hinge võiks olla mu kodu. Oleksid sina siin. Maa pöörleb ja maastike vaheldub taas. Igast küljest piirab mind ummiklaas. Öötaevast lõhestab tuline tähelang, olen sunnide laagrist ära karanud vang, padrik ja põhjatu lodu, süüraskus ja siin piin. Aga siingi võiks olla mu kodu. Oleksid sina siin. Ja jälle tee seal ära, kannab mind hõljuv aeg. Üks punane pislagu, särav ja Sammeldan kiviaed ja madalapäeva paistes. Üks kahvatu odranurm kõrdes kahistapsiidis. Aga võib-olla, et sur. Sellest punasest pihlapuust, sammugi ma edasi enam ei saa. Aimub siin kunagi ammu. Oli mu kodumaa. Keri Sillu. Raadio toimetuse palvel võimalusel tahan ma eksitada seda stuudio vaikust ja üksindust ja proovida natuke juttu ajada. Mulle tuleb ette, et me oleme olnud ühe teatri. Ühel palgalehel mitut aastat järjest. Aga me ei ole kordagi teatrimängus kokku saanud. Ei olegi ja selles mõttes on, mul on väga hea hea tunne, et me just praegu oleme siin koos. Ja Ma panen ette seda teatrimängu seesamamoodi mängida mille reegleid oleks väga lihtsalt, see on näitlejatele üks tuttav trenni võtte või et leida hetkepilti sillust oktoobrikuus 87, ütleme mõned märksõnad, mille peale siis tahaks hetke visiooni või mõtte uite. Aga alustuseks, mul on üks küsimus, kust on pärit hellitus Sillu. Aa selle siilu, Ita Ever hakkas esimesena mind nimetama silluks. Silvi eks ole? Nimetati ka juhittiminsiivisilmisel jusi, aga korraga idakas ütlemassiilu ja see oli õppimise päevil Moskvas, me olime ühes toas ühiselamus ja hakkas ütlema sinu sealt sellekski ja nüüd ei ole nagu kunagi või olen ikka kuulnud ka, aga väga harva, kui keegi ütleb nii ametlikult. Ja siis ma tean, et midagi võib järgneda miteettgarisse, südamlikku ja head või, või on sellel inimesel asjatult, ma ütleksin kohe mingisugune respekti tunne minu suhtes. Mille puu viinakuu nii nagu see on oktoobrikuu Liidunde karskuse kuus uut Ma ei tea, millal, aga nüüd kuulsin ma raadios alles eile saadet, et nii nagu ei ole enam, nüüd on karskuse kuukse muudetud ja nojaa, aga siiski ma sündisin lina. Kodu see on Paikust inimene. Lindu tõuseb. See on nagu lennuki. Stardirada, mis peab olema kaunis mugavlembeline ja ilma koduta inimene on minu arvates nukker inimene. Ja kodu. Mulle tundub, on siis ideaalne, kui seal on keegi, kes sind ootab. Kodu ei moodustu ainult korterist, tubadest, mööblitükkidest ja nii edasi. Vaideid sind oodatakse. Et seal on sul turvaline paik. Tuul mõnikord on ta väga meeldiv, aga sellised tuulised päevad või õigemini ööd, mis nüüd hiljuti meil olid, eks ole. Kui palju puid murdub ja kui öödal lõgistab ja ja vastu aknaklaasi surub, nii nagu ta tahaks sisse tulla, tahaks küsida, et mida sa tahad nüüd siit toast ära tee aknaklaasi katki, ma ei tea, kuidas ma uue saan panna. Siis on ta kole, aga muidu tuul mulle meeldib. Vastud meeldib mulle käia isegi koos vihmaga. Vastutuult on meeldiv del. Arbat A minaar Patti nägin veel, kui ta oli vana arbad. See on tänav Moskvas. Minu kooliinstituudi itise lähedal. Tuli tulla säält sobinovidenamalt ja pöörata parima loo. Ei, nüüd on seal kõik nii ümber ehitatud, et see on hoopis teistmoodi kõiksugused. Almakäigud ja peal ma nüüd pean, ma ei saagi enam arvatel, mine tuleb iga maa alt minna. Ja see oli üks niisugune väga vanale Moskvale tüüpiline tänav. Nüüd enam ei ole nii armas, kui ta oli. Stantslovski. Ma olen tema vaimus kooli lõpetanud sest et meie stuudio juht oli Stanislavski otsene bilane hilja ja Clevitsud aku. Nii et noh, nii palju kui me meetodid ja, ja nägi oskust ja mina omantsioon ikkagi juhtiga Stanislavski. Ja see võib väga mild ülendada. Aga ta võib ka mõnikord olla arusaamatu, kui ta tuleb, mitte oodatud kohal. Aga aplaus on ju ainukene tänu näitlejale tehtud töö eest sellel õhtul kas pildi järel või vaatuse järele või, või etenduse järel. Ja, ja tema intensiivsusest ja kõlast ja, ja tugevusest ja. Ma juba välja lugeda, kuidas sa meeldisid täna õhtul publikule siis muud sidet meil ei ole, meil, anna publikuga nagu silmside on olemas küll, aga see on ära lõigatud valguse eesriidega ja kõrva kaudu ja ja kuuenda meele kaudu mad ajulgas. Saal kuulab mind või mitte, aga aplaus on see konkreetne. Seda mängisin teisel teatriaastal, tähendab Ma olin kaks aastat professionaalsel laval olnud. Ma väga tahtsin seda osa mängida, see oli minu üks niisugune noh nagu unistuse roll. Võib-olla ta natukene vara tuli mulle, sest et ta on väga raske ja komplitseeritud ja huvitav roll ja, ja igal eestlasel on joo kujutluses oma Tiina ja kata noh, mõningane protsent sellest nägemusest saalis istujail. No see on juba tänuväärt asi, ma ei tea, kuidas see mul õnnestus, aga nüüd ma enam ei tahaks üldse mitut sinat mängida. Nüüd ma tahaksin väga mängida vanaema sest et tammaru perenaist See oli Mikiveri lavastus noorsooteatris see oli natukene kärbitud kujul ja selle perenaisekuju oli umbes kümnelauseline, aga vana irdvaatusi ütles niimoodi, mis tädid kinni lausega? No niimoodi, aga need on minu igatsus, vanaema mängida, sest ikka see põlvest põlve põlvest põlve. See mind tõmbab. Unistuste roll? Ee kullakene, need on kõik möödas, unistuste rollid on möödas, praegu ei ole mul ühtegi unistuste rolli. Suure niisuguse pieteedi ja lugupidamist tundega suhtun ma siiamaani kõikidesse oma õpetajatesse nii prakti k õpetajatesse kui ka teooria. Siis nad olid. Nad olid suured inimesed. Neli aastat on mööda läinud, ma mäletan neist igati väga täpselt kõigi tema harjumustega keegi tema väikeste vigadega ja see pagas, mis nad meile kõikidele Kitise lõpetanutele kaasansid. Oi, sellest on jätkunud väga kauaks ajaks, väga kauaks ajaks. Ainult oleks tahtnud siis nagu olla targem targem vastuvõttu noh, ses suhtes, et oleks rohkem neist osanud haarata ja saada, sest et Moskva tol ajal isegi peale sõda on 48 50 alusel oli väga rikas oma oma kultuuriilmingute poolest lõpmatuid, teatrietendusi, kontserte, muuseumi ja kõik nii edasi. Noh, ühesõnaga see aeg väga palju killustus. Aga see andis muidugi kõikjalt juurde, killustus, noh, et nagu 100 protsenti see oma tähelepanu ei saanud pöörata kõigele sellele, mida nad pakkusid, siis tihtipeale tunnis istudes kibeleb, meil on, kas ma jõuan nüüd õhtusele etendusele, kas ma jõuan, sinna? Jõuan, ütlen. See nagu tänuväärne. Väga armastan vaikust. Aga mitte kogu aeg. On niisugune vaikus. Isegi nahaga tunnetad terve olemusega, tunnetad vaikust. Ja vaikuses. Ma pean ütlema. Tekivad. Kõige minu kõige niuksed Paremat mõtted. Aga kaua aega vaikuses. Mehe tahul ka Hanso Maili. Oli ka seotud pikkadee kui ta tuli 55. meediumi. 50 30 55. tuli esimeses lavastuses magu mänginud aga pikkadee käisime ära, et ma peaaegu 15 aastat naa, peaaegu 15 aastat. Kuni ta noorsooteatrist, kuhu me koos temaga läksime kuni ta tuli draamateatrisse tagasi. Aga väike okas on siiski ka, et ta meid unustas. Ma ei ole nagu noh, mere ääres kasvanud ma olen Lõuna-Eestis sündinud ja kasvanud ja sealsete ilusate maastikute kõla ja värvid ja, ja pinnad ja Need on nagu esimene mulje jäi ikka väga tugevalt minus. Ja ma sattusin Tallinnasse olles juba 18 siis mind hämmastas, noh, selle mereääre mõningane vaesus võrreldes Lõuna-Eesti rikka loodusega. Aga hiljem avastasin mere ääres ka väga ilusaid, väga ilusaid maastikke ja metsi ja randu. Ja nüüd olen ma kodus mere ääres ja ilma mereta ei saa maikaga olla, ma pean ikka ja jälle teda nägema. Ma olen näinud palju meresid, sest ma olen palju rännanud, olen näinud ka ookeani ja, ja, ja seal Vahemerd ja Aadria merd ja, ja kõik hüpnud. Aga kõige Harksoftikas mehe Dynane madal tihtipeale sünge ja tujutu meri. Kinonunnmann ja oi, see oli tore töö, see oli väga tore töö. Eelkõige see autor suul tema sõna, tema omapärane lauseehitus, tema karakteri nägemise oskus. Hästi kirjutatud oli siiamanni karakter siis volli, kes oli tol ajal väga vallanud, küll olid need vallatud proovid hiljem muidugi meile heideti seda vallatust ette kriitikas. Aga aga see oli niisugune tore töö, maalin Kaarel, karmi partner, eks ole, armoneedi need, sa armas aeg kui tore ja suurepärane on mängida näitlejaga, kui sa oled kindel. Tema mängib stseeni nii, et see kuhugi minna, isa-ema käehaare, kui ta mind seal pallini kõrtsis lava juurest haaras. Ja üle lavaviis ma tundsin nii. Nii saab see osa viidud üle lava, selles käes oli tuge, mõistmist, armastust. Tšello. Jah, mina kõige armsam pill, tsellu. Mulle meeldib seda väga kuulata. Rühmas Hamlet ja see oli minu esimene lavastus noorsooteatris. Tähendab, kus ma kaasa mängisin, volli lavastas. Ma mängisin kuninganna Gertrutid ja Mae enesenäitlejateel. Pean seda üheks huvitavaks, lavastuseks ja etenduseks ja olen väga tänulik, et ma sellest sain kaasa teha. Nii võimsate näitlejate seltskonnas nagu Ants Eskola, Jüri Järvet, Linda Rummo ja teisedki. Oi. Kui ta on Molgu, aga ma mõtlen, et parem kui ta lõpeb-le ja see on üks huvitavamaid maid, kus ma olen olnud ja käinud mispoolest sellepärast et mis linn, see suur kunstivara. No ma sõitsin seal peaaegu 2000 kilomeetrit lõunast põhja ja see oli niivõrd intensiivne, see oli nii huvitav, et et sa ei jõua seda kõike enesesse ahmida ja talletada, sest et seal on tõesti kohutavalt palju kunsti. Ja kui huvitav oli näiteks pumpeiski või Veneetsia, Firenze, Rooma isegi Sorento, noh, see oli jälle omast kohast. Milano. Need on unustamatud selle poolest, et noh, on juba ka mõned aastat mööda läinud, nad on kõik nagu lõikunud mulle ajusse, ajusse ikka kujutluspildis, jälle tuleb see või teine koht ette. Töötu näitleja. Aga kuna noh, seda on ju nii palju räägitud, et, Obama õied, elukutsed, sinust midagi sõltuse sõltud kõigest ja kõigist siis midagi ei ole parata. Siis ostsin endale teatri välistööd, ma ei mõtle, noh. Neid niukseid nimetame halb suureks on muidugi see ei ole õige ilus ütelus, aga nii ta on. Mõtlen, need, aga otsis siis muud kasvõi see luuletuste lugemine ja, ja kui püüad ennast kuidagi vormis hoida ja vee peal hoida. Aga siiski näitleja Peab suhtlema publikuga, muidu ta ei ole näitleja. Raam. Kui ma nüüd tagantjärele mõtlen Siis oli see tore aeg. Tõesti noorsooteatri ajal ma mängisin väga palju ja väga huvitavaid rolle välja arvatud kolm viimast aastat enne siirdumist tagasidraamateatrisse siis absoluutselt mul ei olnud mingisugust tööd kolm aastat ja see on natukene pikk aeg. Näitleja jaoks, mul ei olnud isegi noh, nihukest noh, rollid, millega ennast soojas hoida, seda. Aga üldiselt ma vaatan tagantjärele. Ei olnud paha. Box teate, on kaks spordiala, mida ma eriti ei taha vaadata, son, poksija, Modospart, mispärast? Sellepärast, et seal saab haiged inimene. Aga mida boksilt on õppida? See on reageerimise kiirus, tähelepanu jagamine väga mitmesuguste objektide vahel, siis sa pead nägema ja partneri silma jätkata ja jalgne tervetama. Korpus kõik niimoodi. Ma räägin seda, kui pro on, sellepärast et ma vaatan meelsasti siis, kui väga head poksijad boksivad väga healt paksed, sest et mulle mu ja mulle meeldib eriti raskekaalu poksijad vaadata. Sest et seal ma üht-teist näen, sest et need väikesed Sudivad nii kiiresti, et ma ei näe, kunas lõhkuni, kuidas sa ütlesid, et see on niisugune pisike sobimine näinud? Ma ei jõua nii kiiresti reageerida, kui nemad seal töötavad. Kuidas ta mulle meeldib, seal on juba oma esteetika. Seal on oma instituudiga niisugune ilus kuju, ilus ilus. Professiooni tugev tunnetus, ta on kindel eneses, ta ei kõhkle, ei kahtle, ta ei ole teab, missugune närveldab eede täis. Tore actiorroctiorg. Ja need meeldivad, mulle meeldivad kõige rohkem need näitlejad, mulle meeldivad kõige rohkem. Teate. Võib olla väga, kuna väga väga tark näitleja, väga meisterlik ja väga oskuslik ja kõik. Aga kui temal puudub see akt, actiorovitšile omane emotsionaalsus, sära, nuh see, kuidas öelda näitleja võlulaval. Siis ma vaatan küll, aga ikka on tore. Aga südamesse ei läinud. Aafrika. Ja ma olen sellel kontinendil olnud. Egiptuses. Huvitavad kaasa tuua, kui ma lennukist välja tulin, Kairos haa, sümaa lõhnas teisiti hoopis kui meie maa. Ta on kuidagi niisugune niisugune natukene imal janud, natukene mõlkis nagu see kõik need võõrad kombed ja, ja need ja kui palju huvitavat. No muidugi, ma ei hakka nendest rahwaretsedest, püramiidi disti kõigis nendes rääkima, siis nüüd me näeme ju piltpostkaardil kohutavalt palju ja lapsepõlves juba, aga Luksooris näiteks vaaraode matusepaik, mis jääde selle Niiluse läänekaldale, kus varaadon maetud liivakivi mäestiku mägede sisse ja nii pikk, kui oli vaarao valitsemisaeg nii pikk kaevati see tunnel või kuhu ta maeti? See oli väga huvitav. Ja see oli huvitav reis. Hoolimatu armuke. See oli tore tore töö, minu partneriks oli Olav Ehala, tema oli klaveril ja mina siis kokto, hoolimata armukese tekstiga tema partneriks. Meil klaveri ja inimhääle ja sõna vahel oli dialoog, paljud ei saanud aru sellest saalis istudes, paljud mõistsid. Ja see oli lõpmatult tore oli seda mängida, ma mängisin seda väga palju ja väga tihti ja ja noh, nagu ikkagi ja sama emotsiooni tallates, võib-olla ta hiljem natukene nagu kulus. Aga siiski me läksime iga kord nagu uue uue ülesandega lavale, sest et Meie nagu te mäletate ka publik, taim audi ajal kaasa. Ja mõnikord oli publik nii agarad, et kohe Doriaali, aga teinekord oli nendel sinine hirm silmades. Et jumal hoidku, jumal hoidku, ärge mind puutuge, ärge mind, las ma olen kaugemal, las ma olen ka. Aga see on üks tore mälestus. Aga väga otsekohene ja kui tema sulle midagi ütles siis tuli sul tahtsid või ei tahtnud arvestada sellega, sest ta oli ikkagi väga-väga vana teatrihunt ja sealjuures väga tark, väga andekas. Seda tuleb hoolsalt tähele panna, kui ise autojuhid keelumärgiga on. Niimoodi, et võivad rasked tagajärjed olla, kui sa seda tähele ei pane. Praegu on mulle parim sõber, minu kutsikas. Vahel ikka jah, üht-teist jääb, aga kui sa oled juba niimoodi, noh, niisuguses kaugemas põlvkonnas nagu mina olen siis nooremad põlvkonnad. Neile olen püüdnud osata läheneda ja ja, ja katsuda läheneda ja ja mulle meeldib noorte hulgas olla, sest et siis nagu tunned ise kah vähe, et oled ebayamaini. Silvia Laila Mis me selle peale nüüd ütlen? Oimal nõhna? Üldiselt ma ei oska endast rääkida. On tõepoolest õigus. Näitleja ei pea oskama endast rääkida, näitlejast räägib tema töö, tema rollid. Aga kui mulle meenub ikka ja jälle tõdemus ühelt eesti teatri kangetest naistest Merle Karusoo kirjutanud. Elu üks kohutavamaid kutseid on lavakutse eriti kui ta kutsub naist 30. eluaastani õigend alustajaks pidada. 40.-ni võib aidata, oreool, piiratus. Sealt edasi ummisjalu sööst mitte alla vaadata, mitte vaadata ka üles. Ja ma arvan, et tähe enesetunne ei erine autsaiderjaamast. Mõlemad teavad seda. Ja see teeb tasakaalupunkti veel tabamatu maks. Mõõdupuud ei ole, ei ole mõõdupuud. Enesetunne on ainus, mis meid lohutab ja julgustab. Ma tean, et on silmakirjalik soovida õnne vähemalt naisterahvale nende ümmarguste juubelite puhul. Õnn on juba olemas või olnud. Äratundmise annab aeg. Näitleja elab armastusest võõrast, mõnikord juhuslikult etendusele sattunud inimeste armastusest näitlejale soovigem tööd. Ta võiks terve tugev kestmist tahteline olla. Soovigem talle tööd, et inimesed saaksid teda armastada. Te kuulsite näitleja tundi Silvia Laidlaga. Saate autor oli Toomas Lõhmuste muusika lisas Anneli Unt.